Meie, keisrinna(2014)

Lugemiseväljakutse 2018

15. Raamat mõne valitseja (kuninga, kuninganna, presidendi, tsaari, keisri, füüreri jne.)

Meie, keisrinna(2014)(416lk)

Autor: Laila Hirvisaari

24261541

Tutvustus

Rohkete auhindadega pärjatud soome kirjanik Laila Hirvisaari (varem Laila Hietamies) on tegelnud Katariina II teemaga juba paarkümmend aastat. 1995. aastal tuli Soome Rahvusteatris lavale näidend „Katariina Suur“, kuid Katariina, valitsejanna ja naise, vastuolulise isiksuse teema jäi kirjaniku mõtetesse kummitama ja uurimustöö jätkus. Selle tulemusena ilmus 2011. aastal romaan „Mina, Katariina“ (eesti keeles 2013) ja kaks aastat hiljem selle järg „Meie, keisrinna“.
Üks paljudest Katariina II uurijatest, ameerika ajaloolane Robert K. Massie on oma raamatus „Katariina Suur“ kirjutanud: „See oli pikk ja tähelepanuväärne teekond, mida mitte keegi, isegi mitte Katariina ise, poleks osanud ettegi kujutada, kui ta kord neljateistkümneaastase tüdrukuna üle lumelagendike Venemaa poole teele asus.“
Katariina II teekonda sünnist viimase eluaastani saab lugeja tänu Laila Hirvisaari suurromaanidele üpris detailselt jälgida. Esimeses raamatus „Mina, Katariina“ on tegemist veel oma võimupiire kobava, vajadusel tagasi tõmbuva ja teinekord lausa hirmunud noore naisega, kes salamisi loodab kunagi võimu juurde saada ning lubab endale, et siis parandab ta kindlasti vaesuses ja vaimupimeduses vaevleva rahva olukorda.
Teises raamatus näeme juba troonile tõusnud naist, kelle enesekindlus aina kasvab, samas kui noorpõlve romantilised lootused pärisorjust kaotada või hariduse võimalusi oluliselt parandada purunevad või on tulemused oodatust tagasihoidlikumad. Mitmed ühiskondlikud vapustused – Pugatšovi ülestõus, suur katk Moskvas, veresaunad sõjas türklastega – kalestavad Katariinat ja valgustatud monarhi kõrval, keda ülistasid Voltaire, Diderot ja Friedrich Melchior Grimm, on keisrinnas aastatega üha rohkem kõrki ja egoistlikku isevalitsejat. Kuid Hirvisaari jätab oma kangelannale alles ka inimlikuma poole, kujutades teda kõhkleva naise, pettunud ema ja armastava vanaemana ning suhtudes delikaatselt tema kurikuulsatesse armulugudesse. Lugeja kohtub naisega, kes oma vastuolulisusest hoolimata on sümpaatne ja kellest raamatu sulgemise järel on raske lahkuda.
Ja veel: praeguste sündmuste taustal on romaani vahendusel eriti huvitav jälgida Krimmi vallutamise käiku, kogu Vene impeeriumi piiride nihutamise verist saagat, kus peaosi mängisid keisrinna kauaaegne favoriit Grigori Potjomkin ja kindral Aleksandr Suvorov. Ning eesti lugeja elab kindlasti kaasa Katariina II külaskäikudele meie kandis.

 

Päris huvitav ja põnev lugemine oli. Kui seda punkti poleks olnud lugemisväljakutse listis, siis ma poleks vist selle raamatuni jõudnud. Mulle väga sellised raamatud ei istu, kuna kardan, et hakkab igav, aga seekord läks hoopis teistmoodi. Mulle meeldis ja sain palju rohkem Katariina kohta teada, kui ma varemalt seda teadsin. Põnevalt kirjutatud igatahes. Igav ei hakanud ja käest ei saanud ka kuidagi ära panna. Loodan, et suudan veel mõne tähtsa tegelase raamatu kätte võtta. Aga praeguseks küll pean pausi. Minu poolt saab see raamat igatahes neli tähte. Soovitan teistelegi!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s