#ükskilihaseiliigu(2019)

Lugemiseväljakutse 2020

50. Raamat füüsilise või vaimse erivajadusega inimesest

#ükskilihaseiliigu(2019)(336lk)

Autor: Jane Paberit 

46252549

Tutvustus

“Olen alati mõelnud, et kunagi kirjutan raamatu. Oma elust. Nii palju on saanud nalja, nii palju on olnud uskumatuid seiklusi, kokkusattumusi, kurbust ja õnne.
Kirjutada mulle meeldib. Ja pensionäripõlveks on mälestused settinud kullaks ja mullaks. Liigne emotsioon ja ebaolulised seigad on minema hõljunud, jäänud on vaid ehtne ja hea. Nii ma arvasin. Mida ma arvata ei osanud, on see, et kirjutan raamatu juba nüüd, neljakümne seitsmesena, kiiruga, telefonis ühe sõrmega tippides. Ja mõeldes mitte oma elust, vaid suremisest.”

2017. aastal ALS-i diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes ravimatu haiguse tõttu otsustas oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Tema erakordne lugu tekitas ühiskonnas avaliku diskussiooni, kus räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja paljudest muudest inimväärset elu puudutavatest teemadest. Jane pidas oma missiooniks ALS-i-teadlikkuse tõstmist, sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimine oli tema viimane töö.

Tegemist on kaasahaarava raamatuga, mis teema süngusele vaatamata sisaldab parajalt huumorit ja helgust. Jane oskas näha positiivset seal, kust seda tavaliselt otsida ei osata. Ta oskas kirjeldada sügava sisemise veendumusega ka kõige tavalisemaid eluhetki. Raamatu muudab huvitavaks just autori võime näha seda, mis on tõeliselt tähtis ja kaunis, eristada olulist vähemtähtsast ja seda kirjeldada viisil, mis ei jäta kedagi külmaks.

Ostes raamatu „#ükskilihaseiliigu“ toetate Janno Puusepa Fondi.

Mind valdasid seda lugu lugedes mitmed emotsioonid. Tegemist on küll kurva raamatuga, kuid siiski suudab Jane leida igas päevas midagi head ja huumorimeel pole sellest loost küll kuhugi kadunud. Jane lugu liigutas mind väga ja muidugi oli tegemist sellise looga, mis jääb arvatavasti ka pikaks ajaks meelde. Muidugi meeldis mulle see, et autor suutis jääda positiivseks ja ei langenud sügavasse masendusse.

Osalt olen kurb, et kõik nii lõppes, kuid samas nõustun Janega täielikult. Tean et see on minu poolt sünge, aga ma ise ka ei soovi haigeks jäädes jääda omastele hooldada. See tundub nii kurb aga paraku mõtlen ma nii.Mõistan Jane otsust täielikult. Kui mul endal oleks selline haigus, siis teeksin täpselt samamoodi.

Eks selles loos oli kõike, nii kurbust, viha aga ka rõõmuhetki ja erinevaid põnevaid inimesi, kes kõik olid väga talle kallid.

Kindlasti on tegemist sellise raamatuga, mis jääb pikaks pikaks ajaks nii meelde kui ka hinge. Eks sellise temaatikaga lood ongi kurvad ja rasked, aga mida rohkem ma lugesin seda rohkem ma mõistsin seda kõike.

Muidugi ei puudunud raamatust ka pildid, mis sobisid sinna täiuslikult.

Ma ei tea kas nüüd soovitada või mitte aga kes tahab võib lugeda ja mõistab seda mida autor tahab edasi anda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s