Kaasani Täht(2005)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

11.Autori viimane raamat enne surma

Kaasani Täht(2005)(407lk)

Autor: Eva Ibbotson

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Annika elu on saladus. Keegi ei tea, kes ta on või kust ta pärineb. Ta leiti salli mähituna ühel 1896.aasta juulihommikul Viini lähedalt mägedest kirikust.
Annika leidsid kolme ekstsentrilise professori juures töötavad kokk ja majateenija. Naised otsustavad ta üles kasvatada ning Annika lapsepõlv kujuneb küll ebaharilikuks, kuid teda armastatakse ja temast hoolitakse. Tihti unistab ta sellest, et ema tuleb ja otsib ta üles, kuid elu viib ta hoopis kokku ühe omapärase vana naisega. Naine leiab Annikas tänuliku kuulaja ning jutustab tüdrukule oma seiklusrikkast elust, sealhulgas ka kirglikust vene krahvist, kes kinkis talle legendaarse smaragdi, Kaasani tähe.

Seekordne raamat viis mind linna nimega Viin. Peategelaseks on sealne tütarlaps Annika, kes leiti salli mähituna ühel 1896.aasta juulihommikul Viini linna lähedalt mägedes asuvast kirikust. Ta ei tea kes on tema ema ja kuidas ta küll sinna sattus.

Annika leidsid professorite juures töötavad kokk ja majateenija. Nad otsustavad lapse üles kasvatada, isegi kui nad peavad professoreid põlvili paluma.

Sealt saab alguse Annika elu Viinis ja talle õpetatakse kõike alates koristamisest kuni söögi tegemiseni välja. Temast hoolitakse väga, kuid tüdruk mõtleb vahest, kus küll võiks olla tema ema. Kas ta tõesti tüdrukut taga ei otsi?

Mulle meeldis see lugu, ma olen nii rahul, et seda lugu lugesin. Nii südamlikku ja sooja raamatut pole enam ammu lugenud. Kuigi osalt oli lugu ka üsna kurb, arvestades seda, mida kõike Annikaga juhtus. Selle loo lugemine jättis südamesse sooja tunde ja usun, et loeksin veelgi selliseid raamatuid, kui ainult kätte satuks.

Eks mullegi meeldib vahest ka noorte-ja lasteraamatuid lugeda. Sellest pole ju midagi imelikku või on??

Igatahes soovitan teistelegi lugemiseks. Pealkirja tähendus tuleb hoopis veel välja alles suure saladuse lahendamisel. Kas Annika saab hakkama eluga Spittalis või vaevab teda koduigatsus? Seda lugege kallid sõbrad ise.

Mees nimega Ove(2016)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

10.Mida te kõik selles leiate? (Populaarne või siis Sulle teada olevalt mitmetele inimestele meeldinud raamat, mis Sulle üldse peale ei lähe)

Mees nimega Ove(2016)(318lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

See on Ove. Ta on pahurdaja – selline mees kes näitab inimeste peale kes talle ei meeldi niimoodi näpuga nagu oleksid nood murdvargad. Tal on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Inimesed kutsuvad teda “kibestunud naabritõpraks”.

Aga kas on Ove siis sellepärast kohe kibestunud kui ta ei kõnni kogu aeg ringi lai naeratus justkui näkku kleebitud? Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese jutuka tütrega ning kogemata Ove postkasti lõhub algab koomiline ja südantsoojendav lugu milles võib kohata tüütut kassi, ootamatut sõprust ja haagisega tagurdamise iidset kunsti.

Küsite, miks see raamat tee siia punkti alla leidis. See on lihtne. Ma alustasin esimest korda seda kui see ilmus ja siis keegi sõpradest selle mulle sünnipäevaks kinkis. Lugesin vaevalt 10 lehekülge ja panin kõrvale. Siis tundus, et ma ei hakka selle jampsi peale küll aega raiskama.

Eks raamat ootas oma aega tükk aega riiulis, möödas on ju neli aastat ja nüüd kirjutan teile temast.

Seekord alustades lugesin lugu peatükkide kaupa ja rahulikult. Iga erinev peatükk haaras mind veel rohkem. Ove on tõesti kentsakas mees ja tema lugu lugedes, meenus mulle see ameerika film mille pealkirjaks olid vanad torisejad. Kui ma muidugi pealkirja õieti mäletan.

Ove võib küll pealtnäha paista vana toriseja, kellel on iga asja kohta oma arvamus, kuid hinges ja südames on ta väga hell ja kaastundlik. Ta on küll omamoodi karakter, seda pean ma küll tunnistama. Kuid tema naljad ja kohtumised erinevate inimestega, panid küll natuke muigama. Muidugi tema väljamõeldud hüüdnimed, mis olid kohati väga naljakad.

Jah ta on tõesti mõne arvates endasse tõmbunud ja kõigi ja kõige vastu tõre ja tundub, et talle ei meeldi miski ega ka keegi. Kuid mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tundus, et Oves on see miski, mis küll ei pruugi välja paista kuid sisemiselt on ta hea inimene.

Ma ei saa nüüd öelda, et raamat mulle üldse korda ei läinud. Läks küll ja usun, et vahel tuleb mõnele autorile anda teine võimalus, et tutvuda tema loodud karakterite ja sealse maailmaga.

Eks meilgi siin on selliseid naabreid nagu Ove, ma küll ei räägi kõigi eest, kuid see on ainult minu arvamus.

Mul on siiralt hea meel, et seda lugu lugesin ja usun, et võiksin proovida autori teisigi raamatuid lugeda. See lugu läks isegi natuke hinge, eriti see kui Ove otsustas kassikese enda juurde võtta. Kuigi ega tal väga valikut polnud. Eks kavalusega ta sinna jäigi. Kui sa oled kellegi lähedase kaotanud, siis sa ju ei käigi nägu kõrvuni peas ja ei ole super-hüper rõõmus.

Ma mõistan Ovet ja tema kaotus oli suur. Eks seegi mõjutas teda.

Mulle meeldis see lugu, kuid tundus, et vahel on see ikka väga kurb. Isegi hingematvalt. Eriti naabrimees Rune lugu. Kes tahab teada mis selles loos juhtub ja kuidas Ove üksinda hakkama saab, see lugegu ise.

Loodan ainult, et peale selle raamatu kuhugi lugemisauku kinni ei jää ja suudan ikka midagi muud ka lugeda, ilma et mõtted selle raamatu juurde rändaksid.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.

Tsaar Gorohhi salajuurdlus(2019)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

12. Ulmekrimka (kriminaalugu, kus üleloomulikud elemendid)

Tsaar Gorohhi salajuurdlus(2019)(174lk)

Autor: Andrei Beljanin

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Andrei Beljanini tuntud vene mütoloogia ainelistes detektiivi- või spioonilugudes satub miilitsa nooremleitnant Nikita Ivašov otse nõidade, elavate surnute ja muude sarnaste tegelaste keskele vene külaühiskonda. Seal värbab tsaar Gorohh ta oma teenistusse. Kuritegude uurimisel ja vaenlaste salajase sissetungi takistamisel aitavad Nikitat võimekas vanaproua Baba Jagaa ja vägilasekasvu külanooruk Mitja.

Seekordne lugu viis mind nii peadpööritavasse maailma, et ma ei ole vist praegu ka täielikult sealt välja tulnud. Muidugi oli lugu ise ka pööraselt põnev ja kohati naljakas.

Peategelaseks on siis miilitsa nooremleitnant Nikita, kes peab hakkama uurima salajast tsaar Gorohhi juhtumist. Kas ta tuleb sellega toime ja mis kõik teda ees ootab, seda lugege ise.

Igatahes selles loos põnevusest puudu ei tule ja erinevaid sündmusi on palju ja muidugi ei puudu sellest ka krimkale omane kriminaalne juhtum ja ma usun, et selle raamatu lugemist ei kahetse keegi.

Mulle meeldis ja ma usun, et loen ka teist osa. Millal, eks seda näitab aeg.

Sealsed tegelased kutsuvad sind endaga kaasa, maailma, kus on nii nõidu kui ka elavaid surnuid. Tõsijutt, kes ei usu, siis võtke see raamat lugemisse ja näete seda ise.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja ootan muljeid, neilt kes on varemalt seda raamatut lugenud.

Haldjate veri(2017)

Lugemiseväljakutse 2020

33. Poola/tšehhi/ungari kirjaniku raamat  

Haldjate veri(2017)(302lk)

Autor: Andrzej Sapkowski

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Üle saja aasta on inimesed, päkapikud, härjapõlvlased, kääbikud ja haldjad sõbralikult teineteise kõrval elanud, ent ajad on muutunud: õhus on tunda rahutust ja erinevad rahvad on taas sõjajalal.
Cintra troonipärija Cirilla läheb Cintra piiramise ja tapatalgute käigus jäljetult kaduma. Levib kuulujutt, et ta on elus ning et Riivimaa Geralt, nõidur, kellest lauldakse laule ja pajatatakse legende, on lapse salajasse pelgupaika toimetanud. Kuna ammuse ettekuulutuse järgi on Cirillal võime maailma muuta kas hea või kurja poole, ihkavad paljud tüdruku erakordseid võimeid oma kontrolli alla saada. Just Riivimaa Geralti ülesandeks saab last ükskõik mis hinnaga kaitsta. Ja tema on mees, kes kaotusega juba ei lepi.

Olles varemalt lugenud eelnevaid Nõidur Geralti lugusid, siis ei kõhelnud üldse ja võtsin sellegi osa lugemisse. Seekord läks küll tunduvalt kauem lugemisega, kuid nautisin igat peatükki.

Mulle meeldis juba eelnevaid lugusid lugedes Geralt. Kuid seekordses osas isegi veelgi rohkem. Kahju on ainult sellest, et rohkem eesti keelseid osi pole. Eks peab siis inglise keelsed ette võtma.

Mulle meeldis ja ma usun, et kui saan aega, siis loen ka edasi. Sõltumata sellest, kas siis tõlgitakse või mitte.

Seekordses osas peab Nõidur Geralt kaitsma pealtnäha täitsa tavalist tüdrukut Cirit(Cirillat). Kuidas ta see õnnestub ja kellega tal tuleb silmitsi seista, seda lugege kallid sõbrad ise.

Mulle meeldis nii loo ladusus kui ka sealsed erinevad tegelased. Nii päkapikud kui ka haldjad. Muidugi ka Nõidurid ja erinevad muud nii head kui pahad tegelased.

Põnevust igatahes jätkus kuni lõpuni ja kordagi ei tahtnud raamatut käest ära panna. Kuigi vahel siiski argitoimetuste tõttu tuli seda ka teha.

Soovitan teistelgi lugemiseks, kes seda varem teinud pole!

Pagulusse(Lugu elust, sõjast ja rahust)(2017)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Pagulusse(Lugu elust, sõjast ja rahust)(2017)(454lk)

Autor: Elin Toona Gottschalk

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

1944.aastal said Liki ja Elin Toonast ning Ella Ennost paadipõgenikud nagu paljudest eestlastest, sel hetkel perest juba lahus olnud isa jäi Eestisse. Raamat kõnelebki lapsepõlvest Haapsalus, teekonnast üle mere, jõudmisest Saksamaale, sõja viimasest hirmsast aastast Saksamaal kesk pommitamisi ja ohte ning hilisemast pagulaselust Inglismaal, tehes ränka tööd ning võideldes vaesusega.

Niisamuti Elini ema südikusest perekonna juhtimisel läbi sõjakeerise, kuid eriti vanaema vankumatust armastusest ja hoolest, mis rängas lapsepõlves oli Elinile alati toeks. See on karm ja aus, samas südamlik ja liigutav lugu neist rasketest aastatest, teise põlvkonna pagulaste probleemidest võõrsil ja lõpuks põgusamalt ka koju tagasi jõudmisest hulk aastaid hiljem, vabas Eestis.

Elin Toona (Elin-Kai Toona Gottschalk) on sündinud 12. juulil 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt vanaema Ella Enno ja tädi hoole all. Ta on luuletaja Ernst Enno lapselaps. Elin Toona ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid näitlejad. Saatus viis Elin Toona lõpuks Ameerikasse, Floridasse, kus ta ka praegu elab ja kirjutab. Elin Toonalt on raamatuid ilmunud nii inglise kui ka eesti keeles, paguluses ja ka Eestis. Romaani „Puuingel” eest sai ta 1966. aastal Kanadas asuva Henrik Visnapuu Fondi välja antava Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. Ta on Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik.

1944. aastal põgenesid Liki ja Elin Toona ning Ella Enno paadiga Eestist. Elin oli tollal seitsme aastane ning raamatus ongi mälestused toodud tema silmade läbi. Mida kõike ta pidi läbi elama ja kuidas ta sai hakkama kodust kaugemal võõrsil. Mõneti tundus, et ma ei suuda edasi lugeda, sest nii kurb oli. Kuid soov teada saada millega raamat lõpeb oli nii suur, et muudkui lugesin edasi ja edasi.

Eks raamatu temaatika on üsnagi valus ja läbi elamist on seal palju. Eks iga laps soovib saada ka oma vanematelt tähelepanu. Kuidas tema perel seal kaugel maal läks. seda saate ise lugeda.

See lugu on karm ja aus ning samas südamlik ja liigutav, neist rasketest aastatest välismaal, teise põlvkonna pagulaste probleemidest võõrsil ja lõpuks ka koju tagasi jõudmisest hulk aastaid hiljem, vabas Eestis. See kõik, mis nad pidid läbi elama oli ränk ja eks mul sellepärast läkski niikaua selle lugemisega.

Ma tõesti elasin nii kaasa, kuigi vahel tundus, et nutt tikub peale. Eks raamat peamiselt ongi kirjutatud läbi lapse silmade ja tema raskused sel ajal ja unistused, ükskord tagasi jõuda oma kodumaale. Ma usun, et see lugu jääb mulle kauaks ajaks meelde. Seoses selle temaatikaga loen kindlasti veel mõne raamatu.

Eks mind hakkas huvitama, mis elu siis elati ja mis tunne oli aastaid hiljem tagasi tulla. Milliseks oli muutunud Eesti põgenike silmis ja kas tõesti kaua aga eemal olles muutub kõik?

Soovitan teistelegi lugemiseks, kellele selline kirjandus meeldib. Mina igatahes ei kahetse selle raamatu lugemist ja usun, et loen selliseid raamatuid veelgi.

Kõike kaunist!

Petronella Õnneseen(Lugusid loomalastest)(2013)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Petronella Õnneseen(Lugusid loomalastest)(2013)(120lk)

Autor: Dorothea Flechsig

Kirjastus: Regio

Tutvustus

Kui Petronella suureks saab, hakkab ta loomauurijaks. See on
kindel. Ta käib ära Antarktikas ja nii mõneski kõrbes. Binokkel käes, roomab ta hääletult nagu madu mööda tolmust preeriat ja uurib välja kõige uskumatumaid loomalugusid, mida maailm iial on kuulnud. Aga seni, kuni Petronella võib üksi oma kaugetele reisidele minna, elab ta väikeses külas. Siin tunneb ta kõiki ja kõik tunnevad teda. See pole kuigi
raske, sest Petronella liigub iga päev palju ringi. Ja kui keegi midagi
enneolematut avastab, on see Petronella Õnneseen!
Rikkalikult illustreeritud südamlik juturaamat on täis vahvaid seiklusi ja naljakaid juhtumisi. Et väikesed raamatusõbrad teaksid, kus on Antarktika, kõrbed ja preeriad, millest Petronella unistab, siis on raamatusse joonistatud ka maailma kaart.


Raamatu autor Dorothea Flechsig töötas aastaid erinevate ajalehtede ja ajakirjade juures
ajakirjanikuna, kirjutades ja avaldades samal ajal ka lasteraamatuid. Ta on
lõpetanud stsenaristide kursused ja õpetab täiskasvanutele ja lastele loovat
kirjutamist.

Seekord kohtume tüdrukuga, kel nimeks Petronella Õnneseen. Ta soovib kangesti saada loomauurijaks. Talle meeldib seigelda ja avastada põnevaid uusi loomi ja nende eest hoolitseda. Millised seiklused teda ees ootavad, seda lugege ise.

Mulle meeldis, kuna lugu ise on lustakas ja sobib täielikult ka vanematele lugejatele. Tegemist on küll lasteraamatuga, kuid mulle meeldis see looke väga.

Eks isegi tahtsin väiksena saada loomaarstiks ja mullegi meeldis erinevaid loomi uurida ja nende eest hoolitseda. Isegi korjasin vihmausside asemel endale verekaane, et siis neid toita ja neid lemmikloomana pidada. Praegu sellele mõeldes tuleb endalegi muie suule. Mida siis veel vanavanemad pidid sellest arvama.

Igatahes Petronella on üks ütlemata vahva tüdruk ja tema tegemistest loen kindlasti ka edasi. Ta on selline tüdruk, kes ei kohku millegi ees tagasi ja tema lustakad lood lausa tõmbavad sind kaasa.

Soovitan teistelgi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.

Mees 4(Kõik on võimalik(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

40. Blogija kirjutatud raamat

Mees 4(Kõik on võimalik(2020)(232lk)

Autor: Illimar Pilt

Kirjastus: Jes Kirjastus

Tutvustus

Tere! Saame tuttavaks, mina olen Illimar. Kolme lapse isa, armastav mees ja elurändurist optimist. Sa hoiad käes minu esimest raamatut, milles ma kutsun sind kaasa oma pöörasele mehekssaamise seiklusele. Kutsun sind endaga kaasa küladiskole, lennujaama peldikusse ja sünnituspalatisse. Käime kindlasti ära ka võõraste voodilinade vahel. Saad olla tunnistajaks sellele, kuidas potentsiaalsest külajoodikust arenes isadust fännav pühendunud superpaps. Sõrmed püsti ja let´s rock and roll!!!
Illimar Pilt

Kui ma Illimari palju aastaid tagasi ühel hipiüritusel esimest korda nägin, siis arvasin, et see mees on küll kuskilt teiselt planeedilt. Ja ega see arvamus aastatega palju muutunud ei ole. Kuigi oleme saanud nüüdseks headeks sõpradeks, ei suuda ma ikka mõista, kuidas endisest sültmehest on praeguseks saanud nii tubli ja võimas mees, kes ühe käega kantseldab oma kolme tütart ning teisega juhib sihikindlalt kogu ülejäänud elu. See raamat on inspiratsiooniks kõikidele lödipüksidele ja samuti nende elukaaslastele. Kui juba Illimarist sai Mees, siis võib selleks saada ka sinu elukaaslane.
Jesper Parve
Sõber

Siin raamatus on kirjas aus ja avameelne lugu sellest, kuidas ühest noormehest saab isa ja selline mees, kellest enamik naisi unistavad. Harva suudavad ja tahavad mehed olla nii avameelsed ja ausad enda kasvamise loo jutustamises. Seda enam on mul hea meel, et selle avameelsuse taga on ladus ja mõnus kirjastiil. Ma arvasin enne, et ainult minul on nii hea mees ja lastel isa, selgub, et selliseid haruldusi on veel. Ilmselt võiks see raamat olla kohustuslik kirjandus kõikidele noormeestele, kes ennast veel analüüsida ei ole osanud, kõikidele poegade emadele, kõikidele meestele ja kõikidele naistele, kes mõtlevad, et mehed ongi need emotsioonitud ja valelikud tõprad. Kohe tõesti üks hea ja siiras lugemine – mina soovitan soojalt.
Mallukas
Eesti blogikuninganna

Illimaril on hämmastav võime mäletada detaile. Ta suudab need tuua ehedalt taas päevakorda ja tänu sellele meenub ka enda poisipõlv ning mehistumise periood. Tõepoolest oligi nii. Muhe lugemine ja annab kinnitust, et kui keegi tundub noorukina lootusetu, siis tulevik ehk ikka nii tume ei ole. Äkki on need hoopis vajalikud etapid, mis sel inimesel läbida tuleb, et saada parimaks versiooniks iseendast.
Henry Jakobson
A Mida Henry Teeb blogi autor

Seekord loetud raamat oli nii südamlik ja aus, et see jääb kindlasti kauaks ajaks meelde. Alguses tundus, et see raamat pole üldse minule. Kuid ma otsustasin, et loen edasi ja vaatan siis mis juhtub. Ma olen rahul, et ma raamatut edasi lugesin ja autorile võimaluse andsin.

See on küll teistmoodi lugemine, kuid ma ei kahetse selle raamatu lugemist. Ma usun, et see raamat sobib kõigile lugemiseks, nii meestele kui naistele. Elasin Illimari teekonnale kaasa ja usun, et ta on tubli mees ja soovin talle kõike head ka edaspidiseks. Suured tänud ka Jes kirjastusele, kes andsid mulle võimaluse seda raamatut lugeda. Muidugi suured tänud ka autorile, kes meieni selle loo on toonud.

Ajaviiteks sobib see lugemine väga hästi. Minu arvates on autori kirjutamistiil ladus ja temale omane huumor see, mis sind selle loo juures hoiabki. Mulle meeldis, et raamat oli aus ja avameelne ning selles polnud midagi välja mõeldut.

Eks elu kulgebki nii nagu sina seda juhid ja eks elus juhtub kõike. On nii tõuse kui ka languseid. Eks Illimar läbis mitmeid etappe, et viimaks leida endas see rahu ja jõud, et edasi minna. Muidugi ei puudu tema elust ka perekond.Naine ja kolm imearmast tüdrukut. Autorile au ja kiitus, et ta lugejateni oma elust sellise ausa loo kirjutas. Ma usun, et loeks veelgi selliseid raamatuid.

Mulle meeldis ka see, et autor kirjutas loo ladusalt ja mõneti natuke ka eneseirooniliselt. Eks enda üle peabki oskama ka vahel nalja visata.

Kindlasti on Illimar hea sõber ja kaaslane, kuid nagu ta ise ütles, eks temagi areneb edasi ja jooga on üks asju, mida võiks isegi proovida. Eks näis, millal see võiks juhtuda.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja ma usun, et te ei pea kahetsema.

Head tulevat jaanipäeva ja näeme veel!

Lisan siia ka autori blogi, kui kellelgi on huvi tema tegemistest lugeda.

Minust

After Dark(2007)

Lugemiseväljakutse 2020

7. Raamat, mille tegevus toimub ühe päeva jooksul

After Dark(2007)(191lk)

Autor: Haruki Murakami

Tutvustus

A short, sleek novel of encounters set in Tokyo during the witching hours between midnight and dawn, and every bit as gripping as Haruki Murakami’s masterworks The Wind-Up Bird Chronicle and Kafka on the Shore.

At its center are two sisters—Eri, a fashion model slumbering her way into oblivion, and Mari, a young student soon led from solitary reading at an anonymous Denny’s toward people whose lives are radically alien to her own: a jazz trombonist who claims they’ve met before, a burly female “love hotel” manager and her maid staff, and a Chinese prostitute savagely brutalized by a businessman. These “night people” are haunted by secrets and needs that draw them together more powerfully than the differing circumstances that might keep them apart, and it soon becomes clear that Eri’s slumber—mysteriously tied to the businessman plagued by the mark of his crime—will either restore or annihilate her.

After Dark moves from mesmerizing drama to metaphysical speculation, interweaving time and space as well as memory and perspective into a seamless exploration of human agency—the interplay between self-expression and empathy, between the power of observation and the scope of compassion and love. Murakami’s trademark humor, psychological insight, and grasp of spirit and morality are here distilled with an extraordinary, harmonious mastery.

Kuna see raamat sobis selle punkti alla ja autor oli ka varasemast tuttav, siis niimoodi ta minuni jõudiski. Võin öelda, et taaskord Murakami oma tuntud headuses. Tema lood on midagi sellist, mida kaua aega ei unusta ja mis end vahest sulle uuesti meelde tulevad.

See lugu on üks neist ja ma ei kahetse selle raamatu lugemist. Loos oli miski, mis mind kaasa haaras ja ma ei suutnud lihtsalt enne lõpetada, kui väljas hakkas valgeks minema ja pärast terve tänane päev oli selline, nagu pohmell oleks olnud. Kas see on võimalik??

Igatahes mulle meeldis ja ma usun, et võtan sellel aastal veel mõne tema raamatu endale lugemisse. Ma ei suuda ise ka uskuda, et seda raamatut kella 3ni öösel lugesin. Miski pidi ikka mind ära võluma, et ma ei suutnud magama minna.

Kui keegi veel soovib seda lugu lugeda, siis laske aga käia. Ma usun, et te ei pea kahetsema. Muidugi sõltub kõik ka lugejast.

Meri(2006)

Lugemiseväljakutse 2020

31. Bookeri auhinna saanud raamat

Meri(2006)(177lk)

Autor: John Banville

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

2005 a. Bookeri auhinna võitja romaan «Meri» on kohustuslik kirjandus kõigile, kes võtavad tõsiselt raamatuid ja kirjandust: ikka ja jälle tahaks üle lugeda iga lauset, imetleda selle ilu, originaalsust ja elegantsi.

«Meri» on mõistatus, mida Banville asub tükkhaaval lahendama. Imeliselt loomutruult kirjeldab autor täiskasvanuea künnisel olevate laste maailmanägemust. Banville ei paku meile õnnelikku viktoriaanlikku fantaasiat süütuse- ja rõõmuküllasest lapsepõlvest; selle asemel jälgib ta täiskasvanuid läbi noore poisi pilgu kainelt nagu Külma Sõja spioon. Sarnaselt Nabokovile kirjeldab Banville kõike teadlase täpsuse ja luuletaja keelega. Loo keskmes olev müsteerium, millest on möödas enam kui pool sajandit, mõjutab jätkuvalt jutustaja mõtteid ja tegusid ka täiskasvanueas. Tema äsjane lesestumislein kannab alateadlikult toonase traagilise sündmuse pitserit.
«Meri» pakub lugejale ebatavalise mõtiskluse surelikkusest, leinast, surmast, lapsepõlvest ja mälestustest. See ei ole üksnes mõnusalt loetav romaan, vaid vaieldamatult geniaalne teos.
Deirdre Donahue, USA Today

Seekordne lugu oli nii teistmoodi, et ma ei tea kui kaua mul läheb aega, et see enda peast välja saada. Autor suudab kirjutada nii, et sa muudkui loed ja loed, mis siis et tegu pole krimi-ega ka põnevusromaaniga.

Sellist müsteeriumi lahendamist polegi ma varem lugenud. Autor jutustab seda lugu läbi noore poisi silmade. Erinevad sündmused ja eluraskused, mis panevad sind kui lugejat järgi mõtlema ja mõnda lõiku uuesti lugema.

Vahelduseks on täitsa hea lugeda midagi sellist, mis sind tavapärasest maalimast eemale viib.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda tegema.

Kaunist õhtut ja näeme veel!

Dilemma(2020)

Lugemiseväljakutse 2020

Eestikeelne raamat, mille pealkiri algab B, D, või G-tähega

Dilemma(2020)(336lk)

Autor: B.A. Paris

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Kui kaugele läheksid sina, et kinkida armastatud inimesele veel mõni tund õnne? Käes on Livia neljakümnes sünnipäev ja unelmate pidu, millega ta ihkab korvata omal ajal ära jäänud pulmapidu. Kohal on kõik talle kallid inimesed peale välismaal õppiva tütre Marnie. Aga kuigi Livia armastab Marniet väga, on tal salamisi hea meel, et tütar tulla ei saa. Ta peab mehele tütre kohta midagi rääkima, kuid otsustab põrutava uudisega peo lõpuni oodata, et nad kõik saaksid veel viimast korda õnnelikud olla.

Armastava abikaasana soovib Adam üle kõige, et Livia pidu oleks täiuslik, mistõttu on ta naise teadmata korraldanud Marnie kojusõidu, et tütar saaks ema tolle sünnipäeval üllatada. Vahetult enne pidu saab Adam aga kohutava uudise. Ta peab sellest Liviale rääkima ja kauaoodatud peo veel viimasel hetkel ära jätma. Sest ta teab, et pidutseda oleks vale. Aga Livia on nii õnnelik, nii elevil. Ja külalised on kohe saabumas …

„Sünge peredraama, mis kruvib pinge niivõrd üles, et tahad iga hinna eest teada, mis saab edasi.“ – The Sunday Mirror „Südantlõhestav lugu. Raamat, mida ei saa käest panna, mis ei lase magama jääda, sest tahad lugeda veel vähemalt ühe peatüki.“ – Catherine Steadman

B. A. Paris on psühholoogiliste põnevike, ülemaailmsete menukite „Suletud uste taga“, „Murdumine“ ja „Too mind tagasi“ autor. „Dilemma“ on Parise neljas raamat, kus kirjanikul on õnnestunud taasluua debüütromaanis „Suletud uste taga“ miljoneid lugejaid endasse haaranud klaustrofoobiline pinge ja hoida seda kuni päris viimaste lehekülgedeni.

Seekordne raamat oli nii pingeline, et mul oli raske seda käest panna. Kohati tundus, et tempo on aeglane, aga mida lugu edasi seda kiiremaks kõik läks.

Olles varem lugenud selle autori eelnevaid osi, siis ei kõhelnud üldse, et kas lugeda seda või mitte. Nägin lugemiseväljakutse grupis, et mõnele ei meeldinud see raamat, aga minu puhul on nii, et kui keegi teeb raamatut maha, siis ma tahan seda ise lugeda ja näha, kas see on tõesti nii halb.

Seekord oli hoopis teisiti. Mulle meeldis see lugu ja ma ootan huviga, kas midagi veel on sellelt autorilt tulemas. Mulle meeldis, et lugu kulges pingelises tempos ja tundus, et Adam ja Livia mängivad nagu kassi ja hiire mängu. Kes ennem suudab öelda seda, mida nad on terve peo ajal varjanud. Kahjuks lõpp tuli ootamatult ja jääb mulle pikaks ajaks meelde.

Ma elasin tegelastele nii kaasa, et ei läinud eile magamagi enne, kui jõudsin lõpuni. Selles loos elame kaasa Adami ja Livia perele. Tulemas on Livia 40-sünnipäeva pidu ja miski ei tohi seda ära rikkuda. Kuid neil mõlemal on saladus, mida nad ei suuda üksteise eest varjata. Kas üks neist tõesti murdub ja pidu saab ootamatu lõpu või juhtub midagi hoopis hullemat? Seda lugege kallid sõbrad ise.

Tunnistan ausalt, et see autor on üks minu lemmikutest. Ta suudab luua sellise maailma, mis hoiab sind endaga ja sa muudkui loed ja loed. Vahepeal püüad isegi natuke hingata, et siis taas edasi lugeda. Eelnevad osad meeldisid mulle kõik ja loodan, et ka järgmised, mis tulevikus ilmuvad.

Soovin teile kallid sõbrad kena ööd ja näeme veel!!