Testamendid(Teenijanna lugu sarja 2.osa)(2020)

Mybook

Testamendid(Teenijanna lugu sarja 2.osa)(2020)(464lk)

Autor: Margaret Atwood

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub. „Aasta kirjandussündmus.”‒ The Guardian

Peale esimese raamatu lugemist ootasin juba väga järgmist osa. Nüüd olles selle läbi lugenud, tunnen, et minusse on jäänud selline tühi koht. Kas ma tõesti suutsin nii kiiresti selle loo läbi lugeda? Tundub nii ja selle loo lugemine läks üsnagi ladusalt. Kuna mulle meeldis esimene osa väga, siis kohe kui nägin, et see raamat on e-raamatuna loetav, asusin seda lugema.

Tahan teile rääkida sellest lugemisäpist, mida nüüd usinalt olen kasutanud ja kus seda raamatut esimesena märkasingi. Mybook on uus lugemis- ja kuulamisteenus tuhandete e- ja audioraamatutega. Värsked hitid ja ajatud menukid alati sinu taskus. Loe ja kuula igal pool, võrguühendusega või ilma.

Selle äpi boonuseks võib öelda, et see on mugav ja mulle kui lugejale üsnagi käepärane ja lihtne kasutada. Lisaks on võimalus raamatut kui sa oled selle eelnevalt alla laadinud ka ilma võrguühenduseta lugeda. Kindlasti jätkan selle äpi kasutamist ja usun, et sellest saab konkurent ka Elisa raamatule. Mõlemad pakuvad ju võimalust lugeda ka ilma internetiühendust omamata. Esialgu võib tunduda, et seal on ju vähem raamatuid kui mujal, aga igapäevaga lisandub sinna lugemist aina juurde. Igatahes mina kasutan seda edasi ja loodan, et nakatan kedagi veel, et siis koos lugeda.

Nüüd loetud raamatust. Lugu hargneb kolmeks ja toob meie kui lugejani kolme naise loo. Millega nad peavad silmitsi seisma ja milliseks kujuneb nende saatus, seda usun, et saate ise lugeda. Mulle meeldis väga ja loodan, et tulevikus kaunistavad need mõlemad raamatud ka minu riiulit. Autor suudab luua sellise maailma, kus ise küll elada ei tahaks ja loodan, et seda ei juhtu ka kunagi. Kõik tundus nii tõepärane ja reaalne, et lihtne on ennast sinna loosse ära kaotada. Mul igatahes tekkis küll vahel selline tunne, et olen kuskil seal Gileadis ja seiklen koos sealsete tegelastega.

Eks igas loos on see miski, mis sind kui lugejat kaasa haarab ja enne lahti ei lase, kui lõpp on käes. Ma ikka väga elasin kaasa ja kui vähegi võimalus oli, siis jätkasin loo edasi lugemist. Eks loos oli ka kurbust ja kõike hõlmavat kurjust. Tasakaalu leida selles loos oli üpriski raske, alati juhtus midagi, mida ma ei suutnud ette näha.

Kindlasti tahan neid mõlemaid raamatuid ka oma riiulisse. Soovitan teistelegi lugemiseks, kes neid kahte raamatut veel lugenud pole. Nautisin väga ja usun, et jätkan selle autori raamatute lugemist.

Kes kardab välgutüdrukut?(Mõni õhtu romantikat sarja 6.raamat)(2017)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

33.Loe sarja “Mõni õhtu romantikat” üks romantiline lühiromaan

Kes kardab välgutüdrukut?(Mõni õhtu romantikat sarja 6.raamat)(2017)(146lk)

Autor: Heli Künnapas

Kirjastus: Heli kirjastus

Tutvustus

Olen viimase kümne aasta jooksul harjunud sellega, et mehed mu elus tulevad ja lähevad. Aga Eleri on mu kõrval sel ajal alati olemas olnud. Ja Meeno on mu elust kogu selle aja kadunud olnud. Äkitselt on aga kõik poolused ümber keeratud ja mul pole õrna aimugi, milliste mängureeglitega seda uut mängu mängitakse.

,,Kes kardab välgutüdrukut?” on Heli Künnapase sarja ,,Mõni õhtu romantikat” kuues raamat. Seekordses raamatus peab kodusesse Pärnu-Jaagupisse naasnud Annely muutunud oludes ümber hindama oma mineviku ning selgeks õppima õppetunni, et kui sa ise oma elu ei juhi, siis teeb seda keegi sinu eest. Sarja kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad.
Rohkem infot: facebook.com/helilooming

Kunagi ammu kui ilmus selle sarja esimene osa, siis eks sealt sai ka alguse selle sarja lugemine. Mäletan, et lugesin esimese korraga läbi neli osa ja siis millalgi ammu viienda ja nüüd siis kuues osa ja ikka ei ole sellest sarjast mulle veel küllalt.

Seekordne raamat räägib loo Annelyst, kes kolib tagasi Pärnu-Jaagupisse ja annab endast kõik, et elu korda saada ja minevikuga lõpparve teha. Muidugi ei puudu raamatust ka armastus ja saladused. Ma nautisin selle loo lugemist ja mulle meeldis väga.

Mulle meeldis ka loo ladusus ja lugu ise tundus ka väga realistlik ja ma usun, et kusagil on midagi sellist kellegagi päriselt ka juhtunud. Eks sõbrannasid on erinevaid ja alati ei tasu neid pimesi uskuda. Mõnikord on ahnus ja omakasu sõprussidemetest tugevam.

Suur tänu Helile, kes meieni selliseid mõnusaid lugusid toob. Ma siiralt loodan, et ta jätkab nende kirjutamist. Vahel on vaja sellist helget lugu, kus kõik läheb lõppude lõpuks ikka nii nagu peab.

Soovitan teistelegi seda sarja, kes pole seda varem teinud. Kuna igal raamatul on oma lugu, siis on ka need eraldiseisvalt loetavad ja ei pea üldse järjekorras lugema, nagu seda mina tegin.

Auschwitzi tätoveerija(2018)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Auschwitzi tätoveerija(2018)(280lk)

Autor: Heather Morris

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga.

Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis täto¬veerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustutamatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas. Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kallis-kive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid.

Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.

Tavaliselt ma väldin selliseid raske temaatikaga raamatuid, sest ma tean, et ma ei suuda selliseid raamatuid pikka-pikka aega unustada. Loodan, et selle raamatuga nüüd lugemisblokki ei teki. Sellest oleks küll kahju. Õnneks Heli Künnapase raamat tasakaalustab seda kurbust, mille siit raamatust leidsin. Aitäh sulle selle eest, et sa ikka Mõni õhtu romantika sarja jätkad.

Loo keskmes on kaks vangilaagrisse saadetud inimest- Lale ja Gita. Nad püüavad kogu hingest seal ellu jääda, et siis kunagi tulevikus sealt õudusest pääseda. Kas nad ka seda suudavad? Milliseid koledusi peavad nad läbi elama?

Mul oli seda raamatut nii raske lugeda, sest eks sõda ja koonduslaagri elu pole just kõige roosilisem. Ma elasin neile tegelastele nii kaasa, et unustasin isegi vahepeal kõik muud asjad ja muudkui lugesin.

Kuigi ma nautisin selle loo lugemist, ei teadnud ma kuni lõpuni, et see on tõsielul põhinev raamat. Ma ei tea kuidas see märkamata jäi.

Ma lootsin kogu lugemise aja, et kõik läheb hästi ja nad leiavad tee sealt pääsemiseks. Eks see lugu oli valusmagusalt hea, mida on nii-nii raske unustada.

Eks loos oli kõike nii kurbust ja valu aga ka üksteise leidmist ja armastust. Üksteisest hoolimist ja Lale andis endast kõik, et ka teisi aidata toiduga, et nad vastu peaksid ja sealt pääseksid.

Ma ei teagi kas soovitada seda lugemiseks, minu jaoks oli see väga- väga kurb lugemine.

Esimene aasta(2011)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

9.Postapokalüptiline teos (kogu ühiskond on kokku kukkunud ja varemete vahel kisklevad õilsad kangelased ja mandurid)

Esimene aasta(2011)(286lk)

Autor: Mari Järve

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Kümmekond inimest, kes on eri põhjusel oma kodukohast eemal, otsib pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kuskil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi, Eesti rahvaarv on aasta lõpuks kahanenud 40 000 inimeseni…

Selle raamatuga lõppes minu jaoks selle aasta ulme lugemiseväljakutse. Ma küll mõtlesin, et jõuan rohkem kui 12 teemat aga olen endaga väga rahul, et leidsin aega ka ulme jaoks. Kõik 12-st raamatut on omapärased ja väärivad oma kohta selles nimekirjas.

See raamat oli minu jaoks üllatavalt hea ja mulle soovitas seda tuttav ulmesõber, kelle käest ma selle siis ka laenutasin. Ja vot oli see alles lugemiselamus.

Eesti rahvas peab rinda pistma tapva ebola viirusega ja inimesi langeb kui loogu. Kas on mingi võimalus sellest kõigest välja tulla? Ma usun, et see lugu jääb mulle pikaks ajaks meelde ja midagi sellist ma polnudki varem lugenud. Tegemist on siis niiöelda maailmalõpu raamatuga, kus tappev viirus levib ja inimesed peavad andma endast kõik, et end selle eest kaitsta. Natuke meenutas ka meie olukorda, kus koroona põhiliselt möllab ja olime isegi mõnda aega karantiinis.

Ei mäleta, et varem midagi sellelt autorilt lugenud oleksin. Eks kui aega saan, siis loen autori Klaasmere ka läbi.

Tunnistan ausalt, et nautisin lugemist ja raske oli seda käest ära panna. Nüüd mõtlengi, et tahaksin veel midagi sarnast lugeda, mis sobiks sama teema alla. Eks nüüd tulebki uurima asuda.

Mulle meeldis ja olen väga rahul, et seda raamatut lugesin ja sellega minu ulme lugemiseväljakutse lõppes. Kui ikka lõpp, siis ootamatu ja üllatava lugemispauguga.

Soovitan teistelegi!

Vennad Lõvisüdamed(2007)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

45.Astrid Lindgreni raamat, mida pole varem lugenud või mille sisu enam ei mäleta.

Vennad Lõvisüdamed(2007)(232lk)

Autor: Astrid Lindgren

Kirjastus: Sinisukk

Tutvustus

Nüüd ma jutustan oma vennast. Minu vend on Joonatan Lõvisüda – temast tahangi ma jutustada. Minu meelest tundub see kõik olevat peaaegu muinasjutt ja natuke tondilugu ka, aga ometi on see algusest lõpuni tõsi. Ehkki seda ei tea keegi peale minu ja Joonatani.

Joonatani nimi polnud alguses hoopiski Lõvisüda. Ta perekonnanimi oli Lõvi, täpselt niisamuti nagu minul ja emalgi. Tema oli Joonatan Lõvi. Minu nimi on Karl Lõvi ja meie ema oma Sigrid Lõvi. Isa nimi oli Aksel Lõvi, aga tema läks meie juurest ära siis, kui ma olin kõigest kaks aastat vana, ta läks merele ja sestsaadik pole me temast enam midagi kuulnud.

Lugu vapratest vendadest Lõvisüdametest, kes Nangijaala Kibuvitsaoru Tengili hirmuvalitsuse alt vabastasid.

Ma olen selline laps, kes on Astrid Lindgreni lugudega üles kasvanud ja nüüd täiskasvanuna taaskord neid lugusid lugedes tunnen, et olen taas see 8-aastane laps, kes ma siis olin ja neid lugusid enda jaoks avastasin. Ma olen juba väiksest peale olnud suur lugeja ja ega see ka nüüd pole eriti muutunud. Kuid selle loo lugemist ma ei mäleta ja seda lugedes tundsin end kui uuel avastusretkel.

Lugu räägib loo kahest poisist Joonatanist ja Karlist, kes koos suudavad kõike ja nende seiklused Kibuvitsaorus olid nii kaasahaaravad, et lugesin ja lugesin, ilma et oleksin käest suutnud panna. Kahe poisi vaprus ja tahe aidata Kibuvitsaoru rahvast võitluses Tengliga. Kas nad suudavad neid aidata ja milliseks kujuneb lõpp? Seda kallid sõbrad soovitan ise lugeda.

Mulle meeldis noorema poisi Karli julgus ja nutikus, kuidas erinevatest olukordadest välja tulla. Ta küll vahest kartis, kuid suutis oma hirmud ületada ja igati aidata. Koos olid nad muidugi võitmatud ja nende vaprust hindasid kõik.

Eks loos oli muidugi ka kurbust ja hirmu, aga seda muidugi tasakaalustas poiste vaprus ja heasüdamlikkus.

Ma nautisin lugemist väga ja loodan ka tulevikus veel selle autori raamatuid lugeda. Mõtlengi nüüd, mida järgmiseks ette võtta. Kas keegi aitab kaasa mõelda??

Soovitan teistelegi ja usun, et teile samuti meeldib see lugu.

Teistmoodi Mööblipood(Nähtamatu tüdruk)(2020)

Teistmoodi Mööblipood(Nähtamatu tüdruk)(2020)(204lk)

Autor: Eva Roos

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Mis on nähtamatus? Kuidas see toimib?
Kuidas muututakse nähtamatuks?
Ja kuidas saada tagasi nähtavaks?

Need küsimused keerlevad Matilda Tähna ja August Nööbi peas hetkest, kui nad satuvad Hõbeseekli 30 asuvasse vanakraamikauplusesse ning kohtuvad kentsaka müüjanna Aramilda Tengelpunga, paksu punase koera Piru ja vanapagan Örrõp Karvajalaga.

Teistmoodi Mööblipood on vaevalt sekundi avatud, kui algavad pahandused. Aramilda peab esmakordselt elus tagasi võtma tülika võlueseme ja maksma valuraha, Örrõpi sarved on valesti kõverad, Teistmoodi Mööblipood ei liigu paigast ning Aramilda sõnast sünnib kratt, kes üritab serveerida tapeedivõileiba, koristab kogu seltskonna oimetuks, kaotab ära kliendid ning põhjustab Pirule koleda seedeprobleemi. Ka politsei hakkab (lausa binokliga) Teistmoodi Mööblipoe vastu huvi tundma.

Aramilda Tengelpung oma rändava vanakraamikauplusega on varemgi pahandustes olnud. Millised need täpselt olid, võib lugeda raamatust „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57“. 

Ma ei ole vist tükk aega nii palju itsitanud kui lugedes mõlemat selle sarja raamatut. Juba sealsed tegelased nagu Aramilda, kes ei suuda oma vandumist enam tagasi hoida ja tema sõnadest sünnivad sellised tegelased, mis sulle kui lugejalegi naeratuse näole toovad.

Ja siis veel punakas koer Piru, kes alatasa nõuab moosi ja kunagi pole tema jaoks seda piisavalt ja nende uus seltsiline Örrõp Karvajalg, kes on täiesti omapärane ja naljakas tegelane.

Seekordses osas satub nende poodi tüdruk Matilda, kes ka enda imestuseks suudab ennast nähtamatuks muuta ja kuidas nad asuvad tüdruku probleemi lahendama ja mis kõik selle käigus võib untsu minna, seda lugege kallid sõbrad ise.

Ma nii väga juba ootan ka kolmandat osa, mis sealses osas küll siis veel juhtuma hakkab, kui esimesed kaks on juba nii naljakad ja neil tegelastel juba pahandustest puudu ei tule.

Eks see pood polegi teab mis tavaline ja sealsed asukad pole seda teps mitte.

Soovitan teistelegi lugemiseks!

Muinas-Tallinna otsimas(2019)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Muinas-Tallinna otsimas(2019)(192lk)

Autor: Jaan Tamm

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Esimene kirjalik teade Tallinna kohta pärineb aastast 1219: misjonärina Liivimaale rännanud preester Henrik, Eesti ja Läti varase ajaloo tähtsaima allika autor, märgib, et suure väega Rävalasse seilanud taanlased „asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama”. Võib niisiis öelda, et see daatum tähistab ühtlasi Tallinna astumist Euroopa ajaloo näitelavale.

Ent mis täpsemalt asus sellel kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muinaseestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Millal üldse saab asulast linn? Millised jooned linna iseloomustavad? Baltisaksa ja Eesti ajaloolased, arheoloogid ja linnauurijad on Tallinna linnakssaamise kohta avaldanud erinevaid, sageli lausa vastukäivaid mõtteid juba enam kui sajandi. Käesolev raamat püüab Tallinna kujunemise debatti lisada pea viiekümne aasta pikkusel uurimistööl põhineva vaatenurga, sidudes selle senisest enam Tallinna arheoloogilistel kaevamistel saadud andmestikuga, samuti linnastumisprotsessidega, mis leidsid aset kristianiseeruvas Läänemere ruumis 12. sajandi teisel poolel ning 13. sajandil.

Arheoloog ja muinsuskaitsja Jaan Tamm on ligi pool sajandit tegelenud Tallinna arheoloogilise uurimisega ning kirjutanud sel teemal hulgaliselt raamatuid ja ülevaateartikleid.

Kui varem on olnud tükk aega mõistatamist, mis võiks ühe või teise teema alla sobida, siis seekord soovitas mulle sõber seda raamatut ja kontrollides selle kuu teemat, siis sobis siia nagu valatult.

Kas keskaeg oli siis tõesti nii pime? Või ikka polnud? Eks neile küsimustele sain nüüd põhjalikud vastused. Kuna sõbrale see raamat suure ajaloohuvilisena meeldis, siis usaldasin teda ja asusin ise ka seda lugema.

Ma olen siiralt üllatunud, et raamat on kirjutatud nii ladusalt ja igavust ei tundnud hetkekski. Nautisin seda raamatut väga. Kuna ise olen ka suur ajaloohuviline, siis see raamat sobis mulle väga hästi. Eks selle lugemiseväljakutse ajal on loetud ka mitmeid teemasid ja kõik on mulle hullupööra meeldinud. Võib-olla on mul mingisugune kiiks ja seda juba põhikooli ajast saadik 😀

Igatahes mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada, nüüd tuleb sõbraga rääkida, kas ta tahab seda tagasi või saan temaga diili teha, et raamat ikka minu riiulis oleks ja seda meenutamiseks uuesti saaksin lugeda. Eks näis, mis tulevik toob.

Minu värvikas Lugemiseväljakutse 2020

Minu värvikas Lugemiseväljakutse 2020

Lisan siia ka selle värvika aasta piltides, mis mulle kindlasti pikaks-pikaks ajaks meelde jääb.

Olen enda üle uhke, et suutsin selle lv täita ja usun, et järgmine aasta toob veel põnevamaid teemasid, kui oli seda sel aastal.

Eks nautige seda lugemisaastat nii palju kui teda veel alles on. Loodan, et järgmine aasta tuleb veel pöörasem ja ägedam kui oli seda 2020.

Minu Setomaa (Külatüdrukust kuningriigi peaks)(2019)

Lugemiseväljakutse 2020

52. Loe raamatut selle paiga ajaloost, kust on pärit sinu kõige kaugemast ajast pärit esivanemad, keda tead

Minu Setomaa (Külatüdrukust kuningriigi peaks)(2019)(248lk)

Autor: Annela Laaneots

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

2014. aasta augustis valib rahvas mu ülembsootskaks ehk seto kuninga Peko asemikuks maale, mis asub 12 000 (ja võibolla enamagi) inimese südames. See maa on Setomaa.

See maa ei asu aga ainult südametes, vaid ka kahes riigis: suurem osa praeguse Venemaa territooriumil ja väiksem osa Eestis. Igal aastal kuningriigi päeval valimegi Setomaad valitsema ülembsootska.

Peale kuningriigi on meil oma laul: seto leelo, mis on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Meil on oma keel, lipp, vapp, hümn, kongress ja isegi oma raha.

Siinne raamat on minu lugu sellest, kuidas laveerida mitme armastuse vahel. Kuidas mahutada ellu maailmaparandamine, oma väikesed lapsed, tunded Setomaa vastu ja nendega seotud kohustused? Kirjutasin oma lugu nii ülevatel laineharjadel kui ka oigamapanevas kaotusvalus. Samal ajal astusin suure sammu isiklikul arenguteel. Keda ülembsootska valitsemissau kiior on kord puudutanud, ei muutu enam kunagi endiseks!

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Selle raamatuga lõppes minu selle aasta lugemiseväljakutse saaga. Olen endaga nii rahul, et taaskord õnnestus see mul täita ja nii palju erinevaid värvikaid raamatuid sai loetud, mida muidu poleks kõige selle virr-varri seest üles leidnud.

Seekordne raamat räägib loo naisest, kes 2014.aastal valiti, selle kauni maa ehk Setomaa Ülembsootskaks. Seda lugu lugedes tundsin samuti hingesugulust Setodega. Eks minu nii vanaema kui ka vanaisa ja nende mõlema ema-isa on Obinitsa kandis sündinud ja kasvanud ning olen isegi käinud 19.augusti surnuaiapühal ja mäletan neid käike juba väiksest peale.

Kahjuks ei ole vanaemal säilinud ühtegi rahvariiet ega ka sinna juurde kuuluvaid hõbeehteid kuid siiski tõmmet sinna poole tunnen küll ja veel. Eks järgmisel aastal soovin ka külastada neid kohti, kus minu vanavanemad kasvasid ja nende kodukohti näha.

Ka Annela lugu liigutas mind väga ja see on eriline au, kui sind nii tähtsale kohale valitakse. Mulle väga meeldis ja ma tundsin, et tahan ka raamatus kirjeldatud kohtades ära käia. Nautisin selle raamatu lugemist. See on üks selliseid lugusid, mis mulle kauaks ajaks meelde jääb, mis siis, et tegemist on täiesti võõra inimesega.

Soovitan teistelegi, kes veel lugenud pole. Kui see raamat ilmus, siis ma ei suutnud oodata, et saan seda raamatukogust laenutada, mis siis, et hind oli minu jaoks selline, millega tavaliselt raamatuid ei osta, kuid selle raamatu puhul tegin erandi ja ostsin.

Minu suur unistus on ka endale Seto rahvarõivad osta ja neid siis väärikalt kanda.

Kaunist õhtut kõigile!!

Hõbedatee(2019)

Hõbedatee(2019)(318lk)

Autor: Stina Jackson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Kolm aastat tagasi kadus Põhja-Rootsis jäljetult Lelle seitsmeteistaastane tütar Lina. Juba kolm aastat sõidab Lelle valgetel suveöödel autoga ringi ja otsib meeleheitlikult oma tütart. Ta sõidab mööda 95. maanteed, mida kutsutakse Hõbedateeks. Väikesesse Glimmersträski asulasse saabub Meja koos oma emaga, kes loodab alustada uut elu. Meja on sama vana kui Lelle tütar siis, kui too kadus. Kuid see hüljatud paik on Meja jaoks ohtlik.
Sügispimeduse saabumine seob Lelle ja Meja saatuse, ning kui veel üks tüdruk kaob, põimuvad nende elud kummitavalt ja traagiliselt igaveseks ühte.
„Hõbedatee” on meeleolukas ja liigutav põnevuslugu sellest, kuidas suuta ka kõige süngemal ajal tugev olla.

Stina Jackson (snd 1983) on pärit Rootsist Skellefteåst. Rohkem kui kümme aastat tagasi siirdus ta USAsse Denverisse. „Hõbedatee“ on Jacksoni debüütromaan, see tegi temast Põhjamaade põnevuskirjanduse tõusva tähe. Teos valiti 2018. aastal Rootsi parimaks kriminaalromaaniks.

Antud lugu oli nii sünge ja hingekriipiv, aga seda tasakaalustas põnevus ja särisev pinge, mida lugu endas kandis. Vahel on tõesti nii, et inimesed, keda sa mõnda aega tundnud oled, pole tegelikult üldse nii head kui nad pealtnäha paista võivad.

Peategelaseks on Lelle, kes on läbi elanud kõige raskema perioodi oma elus. Kolm aastat tagasi kadus tema tütar Lina jäljetult. Teda pole suutnud leida ei külaelanikud ega ka politsei. Kuid Lelle ei kavatse käed rüpes istuda. Ta jätkab otsinguid siiani ja ei lõpeta enne kui on oma tütre Lina leidnud. Kas ta leiab oma tütre ja milliseks kujuneb tema saatus?

Meja on täiesti tavaline teismeline tüdruk, kelle elu pole olnud just kõige kergem. Ta otsib elus oma kohta ja tutvub ühe kena noormehega, kes paistab talle inimesena, keda võib usaldada. Kuid paraku on saatusel teised plaanid.

Kas saatus saab tõesti olla nende kahe inimese vastu nii ebaõiglane ja karm? Mida lugu edasi seda põnevamaks läheb ja raske on raamatut käest panna.

Ma lootsin kogu hingest, et tõde tuleb ükskord päevavalgele, kuid eks minugi jaoks oli lõpp ootamatu ja põnev. Ma nautisin selle raamatu lugemist ja juba laenutasin ka järgmise Mirabilia sarja osa. Kui kellegi on veel soovitusi, siis andke endast julgelt märku.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda varem teinud pole.