Minu Sitsiilia(Maffia kohta mitte küsida)(2012)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

7.) Raamat kirjanikult, kes ei ela oma sünnimaal

Minu Sitsiilia(Maffia kohta mitte küsida)(2012)(248lk)

Autor: Mae Merusk

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Sitsiilia võlub oma värvide, lõhnade ja maitsetega.

Sitsiilia hirmutab oma maffiajuttude, suure tööpuuduse ja kohatise minnalaskmisega.

Kui aga panna siinne hea ja halb kaalukausile, siis head on kindlasti tunduvalt rohkem.

Ja kui päike särab, meri sillerdab ning kusagilt pisikesest pagaripoest kannab soe tuul sinuni äsja küpsetatud saia magusat lõhna, siis tundub, et kõik halb kaoks nagu hoopiski…

Sitsiilia ja selle pealinn Palermo oma muretu elurütmi ja südamlike inimestega võlusid mind nii, et jäingi siia. Minust ei saa kunagi päris sitsiillast, küll aga on kohalikud mõjutused teinud minust parema ja rõõmsameelsema inimese.

Kuna eelnevad minu postitused on saanud palju uusi selle sarja soovitusi, siis otsustasin neist ühe ka ette võtta. Aitäh sulle armas soovitaja, kes sa mulle seda raamatut oma lugemiste põhjal soovitasid.

Minu tee viis seekord Sitsiiliasse, täpsemalt Palermosse ja otsustasin koos autoriga seal seigelda. Ja see raamat võlus mind täielikult. Seiklesin seal koos autoriga ja kohati kujutasin ette, et olen isegi seal koos temaga Vespal ja muudkui aina avastame ja seikleme. Muidugi sain ka päris palju uut huvitavalt Sitsiilia kohta teada ja nautisin lugemist väga.

Mul on päris mitmeid raamatuid pooleli ja otsustasin, et võtan selle loo lugemisse. Pikalt ei mõelnud, sest juba kaanepilt kutsus mind selle sinise rolleriga seiklema. Nüüd natuke aega mõeldes, usun, et Sitsiilia oleks ka mulle täitsa sobilik koht, mida külastada ja loodan, et millalgi ka seda teha saan. Panin igatahes selle maa endale unistuste listi kirja.

Mis siin ikka pikalt lobiseda, kui keegi tahab mis seiklused autorit ees ootasid, siis lugege kindlasti. Üks värvikamaid lugusid selles sarjas ja ma olen väga rõõmus, et see raamat minu teele sattus. Kindlasti on tegemist ühe põneva maaga ja seda tahaksin väga ka oma silmaga näha. Muidugi meeldis mulle väga toidurubriik, mis pakatas uutest retseptimõtetest.

Soovitan teistelegi!

Need vaiksed laaned(2022)

Need vaiksed laaned(2022)(288lk)

Autor: Kimi Cunningham Grant

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutuvustus

Lummav lugu paksude laante keskel kasvavast tüdrukust Finchist, kes pole kaheksa-aastasena kunagi käinud kaupluses ega näinud rohkem inimesi kui saab üles lugeda ühe käe sõrmedel, kuid oskab peast tsiteerida Walt Whitmani ja Emily Dickinsoni.

Dramaatilise perekonnaloo, millest ei puudu ka kriminaalsed elemendid, edenedes kooruvad välja üha sügavamad elu keerdkäigud, mis on tüdrukut kasvatava üksikisa Cooperi sellise olukorrani viinud. Nende kahe ellu on segatud nii hülgamine lapsepõlves, Afganistani sõda, vanavanemad, ränk õnnetus, elupäästmine kui ka Cooperi parim sõber.
Elu metsikus looduses on rahulik ja imeline, kuni Jake neile kord aastas linnast varusid toob. Mida lähemale iga-aastane 14. detsember jõuab ja tühjemaks saab sahver, seda sügavamat hirmu Cooper sel aastal aga sügaval südames tunneb. Ning kui ta ühel päeval oma maal asuvas metsas hirve küttides kahtlase naabrimehe Scotlandi asemel hoopis ilusat pikajuukselist punapäist tütarlast näeb, aimab ta süda juba halba. Kuid seda, mismoodi see mõjutab tema ja ta tütre Finchi edasist elu, ta veel ei tea …

See on puudutav ja pingeline lugu ellujäämisest, ohverdamisest ja sellest, kui kaugele võib minna isa, kui ta seisab silmitsi kõige kallimate kaotamisega.

See oli üks selliseid lugusid, mis taaskord oma erilisuses jääb ilmselt pikaks ajaks meelde. Lugu üksikisa Cooperist ja tema tütrest Finchist, kes on kaheksa aastane ja kogu oma senise elu elanud paksude laante vahel. See on elu, mida nad on mineviku tõttu sunnitud elama ja keegi ei tohi teada saada, et nad seal metsamajakeses elavad. Kuid ühel päeval märkavad nad punaste juustega tüdrukut? Kes ta on ka mis ta seal metsas teeb? Kas ta tõesti märkas neid või neile see vaid tundus nii?

Mul on siiralt hea meel, et see lugu mind endasse neelas ja enne lahti ei lasknud, kui loo läbi lugesin. Selles loos oli nii pinget kui ka pisut kriminaalset tausta, mis meile kui lugejatele vähehaaval ette mängitakse. Nautisin seda lugu väga ja tunnistan, et esmamulje põhjal valisin selle loo kaanepildi järgi. Mind nii paelusid need puud seal rohelisel taustal ja ei suutnud lihtsalt vastu panna. Eks roheline ole mu lemmikvärv ka.

Cooper püüab olla hea isa ja koos Finchiga seal metsamajakeses elades loodavad nad mõlemad ainult sellele, et nende hea sõber Jake, neile igal aastal 14. kuupäeval linnast kaupa toob. Kas ka sel korral jõuab Jake kohale või mitte, seda saate ise lugeda. Eks sõjaveteranina on ka Cooperil omad sünged hirmud ja ta püüab nendega ka omamoodi toime tulla. Nad mõlemad ei oska aimatagi, et hirvejahil käies kohatud tüdruku nägemine võib nende senist rahulikku ja vaikset elu täielikult muuta. Ja seda kardinaalselt.

Ma nautisin selle dramaatilise loo lugemist ja usun, et sel kuul veereb nii mõndagi head lugemist minu lugemisteele. Kuigi lugu oli pisut raske temaatikaga, siis oli selles loos ka sügavat kiindumust ja ka rõõmsaid hetki. Igal ühel meist siin maailmas, on lubatud elada oma elu just nii, nagu ta seda heaks arvab. Nii ka selles loos. Soovitan kindlasti ka teistele, kes tahavad nende kahe tegelase loost rohkem teada saada.

Minu Tšehhi(Parajad Švejkid)(2017)

Minu Tšehhi(Parajad Švejkid)(2017)(304lk)

Autor: Kristel Halman

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Mu välkkiire otsus ühe suvenädala jooksul Prahat avastada kujunes hoopis aastatepikkuseks armastuslooks Tšehhi ja tšehhiga. Neist nüüd igapäevaselt eemal olles tunnen, et kuskil minus on peidus pisike tšehhitar, kes aeg-ajalt pead tõstab, kui kõrvu kostab tuttav veider-kaunis-susisev slaavi keel mõne lõbusa uue aja Švejki suust. Siis meenutan nostalgilise muigega aega, mis sai veedetud nii majesteetlikus Prahas kui ka maamehelikult sõbralikes külades ja õdusates väikelinnades. Kord hämarates veinikeldrites jumalate jooki maitstes, mööda laasi ja losse uidates, koolilastele tarkust jagades, siis aga närve proovile pannes ametkondi väisates, suurlinliku ükskõiksusega võideldes või riiki uputava veevooluga silmitsi seistes.

Eevaülikonnas modellid reklaamplakatitel, balli pidavad jahimehed, autoritaarsed kõrtsmikud, piitsadega lihavõttepühilised, pikantse suuvärgiga veinimeistrid, svipsis kanuutajad ja riigi jõukaimad lapsukesed… Kui mälupiltide virvarr kripeldavaks igatsustundeks kasvab, tuleb vana head Tšehhimaad taas oma silmaga kaema minna.

Jõudsin selle raamatuni täiesti juhuslikult. Nimelt mõtlesin sellise Minu-sarja raamatule, kuhu tahaksin ka ise reisida ja mis pole väga kaugel. Niimoodi saigi valikuks antud raamat. Mulle tõsiselt meeldis ja autori kirjutamisstiil oli täitsa mõnus ja ladus. Ei olnud mingi kuiv faktipõhine lugu vaid autor pikkis mõned lood ajaloost täitsa teiste teksti sisse ja täitsa mõnus oli seda raamatut lugeda.

Nüüd tekkis endalgi tahtmine Tšehhimaale reisida ja uurida ise järgi need põnevad kohad, kus autor ise seikles. Nauditav lugemine igatahes ja mul on siiralt hea meel, et ma selle loo endale lugemisse valisin. Kuna see kuu on olnud üpris hüplik lugemise poolest, siis lugesin just seda, mis mind antud hetkel kõnetas ja midagi ei kahetse ka. Jaa mõned raamatud jäid lugemata, kuid eks parandan järgmisel kuul selle vea.

Pean piinlikkusega tunnistama, et kahjuks on Švejki lood veel lugemata ja püüan samuti selle vea ka parandada. Mulle tõsiselt meeldis loo ladusus ja muidugi ka autori poolsed pildid, mis andisid ikka loole palju juurde. Nii mõneski kohas tahaks isegi seal ära käia. Loodan, et teed ükskord mind ka sinna viivad. Unistada ikka võib ja see pole ju keelatud.

Vahelduseks on täitsa tore lugeda mõni selle sarja raamat, et kiskuda ennast välja argipäevast ja seigelda koos autoritega mõnel uuel maal, kus enda jalg veel käinud pole. Eks selle sarja raamatute valik on kirju ja plaanis on juba Sitsiilia ja Tansaania. Kas keegi oskab veel mõnd enda lemmikut soovitada?

Igatahes mulle meeldis ja soovitan teistelegi, kes veel seda raamatut lugenud pole. Kui mina igatahes mõne raamatu ette võtan, siis just sellepärast, et ise seda maailma avastada, sõltumata sellest milline on olnud teiste lugejate hinnang sellele loole. Lugege kallid sõbrad ise ka!

Mina olin siin(Esimene arest)(2005)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

2.) Sass Henno raamat

Mina olin siin(Esimene arest)(2005)(200lk)

Autor: Sass Henno

Kirjastus: Eesti Päevaleht

Tutvustus

Ühelt poolt on see lugu noortest, kes elavad väljaspool kehtivaid seadusi, käibetõdesid ja moraalinorme. Teiselt poolt on see ühe poisi ülestunnistus sündmustest, mis on jäänud piisavalt kaugeks, et neid saaks valutult jutustada. Vaesusest, vägivallast ja esimesest kinnikukkumisest.
Mõned on pidanud seda rohkem musta raha teenimise õpikuks. Teised leiavad, et raamat on eelkõige huvitav lugemine emadele ja isadele, kel pole õrna aimugi, mis diile tegelikult rajooni garaažide vahel tehakse.
Raamat esitab jõulise väljakutse kõigile, kes pretendeerivad tänapäeva noorte elu kajastamisele või selle mõistmisele, ning näitab otsekoheselt, kui ebameeldivate probleemide ja tegelastega tänapäeva eesti noored kokku puutuvad.

Üks jõulisemaid ja realistlikumaid lugusid, mis sellel kuul lugenud olen. Samas kurb ja masendav lugu noortest, kes elavad väljaspool kehtivaid seadusi ja moraali. Eks see ole ka lugu vaesusest, vägivallast ja esimesest vanglakaristusest. Kindlasti kajastab see lugu eneses otsekohesest just seda, millega tol ajal noorukid tegelesid ja kust saadi erinevate asjade ostmiseks raha. Mitte millegi ees ei löödud risti ette ja kõik, mis vähegi väärt läks kaubaks.

Lugemisse jõudis ta ka sel korral tänu sõbranna soovitusele, et võiksin proovida seda autorit lugeda. Kuna hiljuti oli ka teade, et autor on nii mitmeid aastaid hiljem valmis saanud ka jätku sellele raamatule, siis olengi juba tänu Elisa raamatule ka selle endale lugemisse haaranud. Eks ta võib sisu poolest olla selline ropp ja raske, kuid mina nägin selle loo taga ka sõnumit, mida autor püüdis meile anda. Milline see oli ja miks juhtus nii nagu juhtus, sellele saate vastused raamatust.

Kuna autoril on veel päris mitmeid raamatuid, siis võtan ka nood millalgi ette, eks ilmselt siis järgmisel kuul, kuna sel kuul ei jõua vist midagi rohkem loetud. Kuna eelmine kuu oli päris kõva raamatulugemise maraton, siis võtsin sel kuul natuke kergemalt.

Eks ta selline lugu ole, kus peategelane jutustabki oma loo, sündmustest, mis viisid tema vanglasse sattumiseni ja pean tunnistama, et olin algul kahe vahel kas üldse lugeda ning viia raamat lugemata tagasi, kuid siiski otsustasin lugeda ja ma ei kahetse seda. Oli küll pisut ropp minu jaoks kuid siiski leidsin loost üles just selle, mida võib-olla teadlikult ei otsinud. Siiras ja realistlik lugu ning ilmselt jääb natukeseks ajaks ikka meelde, kuna alustasin ju teise osa lugemisega.

Soovitan, kuid seda teie enda vastutusel.

Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust(2018)

Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust(2018)(352lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi.
Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssist.
Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla.
Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seikluse pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera, vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat Miamase ja vanaema kohta.

„Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” on kurbnaljakas argimuinasjutt kiiksuga superkangelastest, elust, surmast ja ühest olulisest inimõigusest – õigusest olla isemoodi. See raamat on kirjutatud sama terava koomikanärvi ja sooja südamega nagu autori esikromaan „Mees nimega Ove”.

Kuna lubasin endale, et jätkan selle autori lugude avastamist, siis nüüdseks olen läbi lugenud kolm raamatut ja need on mulle väga meeldinud. Neis lugudes on see isemoodi nutikus ja autor suudab sind endaga kaasa kulgema panna ja kui korra juba alustad, siis on raske lõpetada. Nii minuga juhtus igatahes ka sel korral. Ei tasu ikka enne magama minekut lugeda, sest siis ei pruugi uni üldse tulla, vähemalt niimoodi on nende lugemistega läinud.

Peategelaseks on 7-aastane Elsa, kes on pisut isemoodi ja teiste sekka väga ei sobitu. Tal pole sõpru, kuid ainus sõber, kelleks on vanaema. Neil on oma salakeel ja suur-suur muinasjutumaailm. Samuti oli tore kohtuda taas Britt-Mariega. Ta on ikka tõesti jube vinguviiul, mis siis, et tema enda arvates ta seda üldsegi pole.

Oh, kus ma nautisin selle loo lugemist ja nii mitmedki ööd jäid pisut lühikeseks aga see kõik tasus täiega ära. Nüüd on nagu mõtteline paus, et millist lugu nüüd järgmisena lugeda. Kas keegi oskab aidata? Igatahes elasin Elsa tegemistele väga kaasa ja tundsin temas kohati ära ka iseenda, kui olin sama vana. Natuke äratundmisrõõmu ka sel korral. Nüüd ma saan aru, miks sel autoril on nii palju lugejaid. Temas on see miski, mis suudab luua selliseid maailmu, kus elavad pealtnäha küll väljamõeldud tegelased, kuid nad on asetatud täiesti reaalsena näivatesse olukordadesse. Igatahes mina küll usun, et tema raamatud väärivad lugemist ja olen ka teistele raamatusõpradele neid soovitanud.

Nii läheb ka sel korral. Soovitan lugeda, sest esiteks on lugu nii mõnusalt reaalne ja teiseks kui korra oled juba sõrme sellele kirjanikule andnud, siis mida lugusid edasi, seda rohkem tahad veel ja veel teda lugeda. Minuga juhtus nii ja ma ei kahetse seda kopika eestki. Lugege ikka kallid sõbrad ja näeme kindlasti sel kuul veel.

Autorist on saanud üks mu suuri lemmikuid ja täiesti juhuslikult. Kui ikka korra ära eksida, siis on üpriski mõnusalt raske sealt välja tulla, kui üldse seda tahta. Emotsioone on nii palju, mida edasi anda, kuid peamine on see, et avastage ka ise Backmani maailma ja näete ise!

Totu ja ta sõprade seiklused(2015)

Raamatukogude aasta väljakutse 2022

SEPTEMBER: Küsi raamatukoguhoidjalt raamatut, mida tema viimati luges ja kuidas talle see meeldis, loe see läbi ning kirjuta kuidas meeldis ja milliseid raamatuid on veel sellel autoril eesti keeles.

Totu ja ta sõprade seiklused(2015)(208lk)

Autor: Nikolai Nossov

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Muinasjutus „Totu ja ta sõprade seiklused” saame tuttavaks Lillelinnas elavate tillukeste poisipõnnide ja tüdrukutirtsudega, keda kutsutakse marakannideks.
Linna kõige kuulsam marakannipõnn on Totu, kes on saanud oma nime selle tõttu, et ta mitte midagi ei tea ja seepärast alatasa igasugu sekeldustesse satub.
Totu-lugude esimeses osas elame kaasa Totu ja tema sõprade Taibu, Tuuslami, Kohmitsa, Pontsu, Ehku ja Kehku, mehaanikute Plindi ja Prundi, pillimees Kandle, kunstnik Tuubiku ja doktor Ampulli seikluslikule õhupallireisile.
Nikolai Nossovi „Totu ja ta sõprade seiklused” avaldati esmakordselt eesti keeles 1966. aastal. Käesolev trükk rõõmustab väikeseid ja suuremaidki lugejaid uute värviliste piltidega.

Kuna eelnev raamat oli loo poolest selline kurb ja sünge, siis otsustasin midagi lõbusat endale lugemisse võtta. Ja mis saaks parem olla kui Totu lood. Mõnus ja lõbus vaheldus teistele raamatutele. Oh neid marakanne ja poisipõnne. Nendega koos juba igav ei hakka.

Oh seda Totut küll, tema seiklused on just sellised, mis peletavad tusatuju ja panevad nii lapse kui täiskasvanu naerma. Mina igatahes naersin laginal ja ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Muidugi aitäh raamatukoguhoidjale, kes seda raamatut mulle lugemiseks soovitas. Võin saladuskatte all öelda, et peale selle on veel nii mõnigi raamat, mida ta mulle soovitas ja mida plaanin ka läbi lugeda. Kuis siis teisiti ikka saab.

Argipäeva muresid aitab see raamat kohe kindlasti peletada ja plaanin ka sama autori teisi raamatuid ka lugeda. Eks näis kuis sellega läheb.

Lõbusaid lugusid on vahelduseks täitsa tore teiste lugemiste vahele lugeda ja selle raamatuga sattusin ikka päris mitmele seiklusele, mis mind ikka pööraselt kaasa kutsusid, nagu öeldakse, tuleb ikka kaasa minna kui on põnev seiklus.

Aitäh, et minu postitusi loete ja loeme ja näeme kindlasti veel!

Meiega on kõik korras(2018)

Noortekirjanduse väljakutse 2022

September: Noorteraamat, mida soovitab noor(ehk keegi, kes on kuni 26-aastane)

Meiega on kõik korras(2018)(214lk)

Autor: Nina LaCour

Kirjastus: Päikese kirjastus

Tutvustus

Sa oled alati arvanud, et sul on vaja tohutult palju asju…
Kuni sa lahkud, kaasas vaid telefon, rahakott ja ema foto.

Marin pööras oma vanale elule selja ja lahkus kellelegi sõnagi lausumata. Keegi ei tea tõde nende viimaste nädalate kohta. Isegi tema parimal sõbral Mabelil pole aimu, mis juhtus. Kuigi Marin on põgenenud Californiast tuhandete miilide kaugusele New Yorki, igatseb ta maailma, mis vanaisa surma järel kokku varises. Nüüd, mitu kuud hiljem, on ta üksinda talvevaheajaks tühjaks voolanud ühiselamus ja ootab külla Mabelit. Marin peab silmitsi seisma kõigega, mis on ütlemata jäänud, ning lõpuks astuma vastu üksildusele, mis on end tema südames sisse seadnud.

Teekond selle looni polnud just kõige pikem, kuid siiski tunnen, et oleksin võinud ta juba ammu riiulist alla võtta ja läbi lugeda. See on lugu Marinist, kes otsustab vanale elule selja pöörata ja lihtsalt lahkuda kellelegi midagi ütlemata. Ta otsustas põgeneda Californiast tuhandete miilide kaugusele New Yorki, et kõigest muust eemale pääseda. Kuid teda valdavad nii hirm kui ka kurbus, sest tema elus on juhtunud midagi hoopis ootamatut. Eks me kõik oleme mingil moel midagi sellist läbi elanud nagu seda Marin.

Tema sõbranna Mabel oli kogu Marini elu hea sõbranna ning kaaslane. Kuid kui tema otsustab tulla Marinile külla, võib muutuda kõik või siis mitte miski. Kas Marin suudab minetada oma vana elu ja astuda sammu vastu värskele tulevikule? Kas mõned minevikuhaavad võivad olla nii tõsised, et neist ei saadagi üle? Eks need küsimused leiavad vastused raamatut lugedes.

Üks sügavaima teemaatikaga raamat ja usun, et mäletan seda veel pikka pikka aega. Kohati oli üpris raske lugeda, kuna mul oli Marinist nii kahju ja elasin tema toimetamistele väga kaasa. Usun, et raamat on väärt lugemine, kuna muidu poleks ta raamatupoodidest otsa saanud.

Üksildust ei tohi kunagi oma südamesse lasta, sest siis võid kaotada kõik, mida sa oled endale kalliks pidanud. See on üks raskemaid lugusid, mis ma sel kuul lugenud olen, kuid mul on hea meel, et ma selle looni jõudsin.

Kes tahab teada, kas Marin suudab ületada kõik takistused, siis lugege!

Soojad kehad(Warm Bodies sarja 1.raamat)(2013)

Ulmekirjanduse väljakutse 2022

September: Originaalis aastatel 2010-2019 ilmunud ulmeraamat

Soojad kehad(Warm Bodies sarja 1.raamat)(2013)(288lk)

Autor: Isaac Marion

Kirjastus: Skymarket OÜ

Tutvustus

R on zombi. Tal ei ole nime, mälestusi ega pulssi, kuid tal on unistused. Ta pole päris samasugune nagu teised Surnud.
Mahajäetud linna varemetes kohtab R ühte tüdrukut. Julie on vastand kõigele sellele, mis R-ile teada-tuntud. Sooja, aruka ja vägagi elavana on ta nagu ere värvipuhang süngel ja hallil maastikul. Saamata ise ka aru, miks ta seda teeb, otsustab R Juliet mitte ära süüa, vaid ta päästa. Ja nii saab alguse nende pingeline, kuid samas kummaliselt õrn suhe.

Sellist asja pole kunagi varem juhtunud. See rikub reegleid ja eirab loogikat, ent R ei rahuldu enam hauataguse eluga. Ta ihkab taas hingata, ta ihkab elada – ja Julie tahab teda aidata. Ent nende lootusetuna näivat kõdunevat maailma ei saa muuta võitluseta…

Ja nüüd on siis see aeg, kui minu lugemislauale jõudis üks zombie lugu. Ma ei mäleta kust ma selle raamatu soetasin, kuid kohe kui ma nägin nimekirja, mis sel kuul võiks lugeda, siis haarasin selle raama suvila riiulist kaasa ja ma ei kahetse seda grammigi.

Peategelaseks on siis zombie nimega R, kellel ei ole nime, mälestusi ega ka pulssi, kuid tal on omad unistused. Ta kohtab mahajäetud linna varemetes tüdrukut nimega Julie. Oh, seda lugu küll. Mäletan, et kunagi sai mingit zombie sarja ka vaadatud aga nüüdseks on too meelest läinud.

Eks see omamoodi lugu ole ja kõigile ei pruugi sobida. Kuid mulle meeldib vahest lugeda lugusid, mis on kunagi ammu endale soetatud ja nüüd mitmeid aastaid hiljem üles otsitud ja läbi loetud.

Kes tahab rohkem aimu saada, mis siin loos nii põnevat ja maailm, mille autor on loonud on kõike muud kui tavapärane. Te peate ise lugema, et sellest rohkem aru saada. Mina igatahes olen rahul, et lugesin ja tore on teada, et mulgi kodus mõni zombie lugu vedeleb. Eh eks ta ootas oma aega ka päris pikalt ja nüüd olles läbi lugenud, mine tea võib-olla loen ka edasi, kuna inglise keeles on kaks osa veel. Eks näis.

Teistele soovitada ei oska, sest maitsed erinevad, kuid kes tunneb, et teda selliseid lood kõnetavad siis lugege julgesti!

Ohverduste sügis(2021)

Ohverduste sügis(2021)(200lk)

Autor: Katariina Libe

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Olle on varateismeline poiss, kelle perekond kolib linnast väikesesse külakesse metsade vahel, lootes siin rahus ja vaikuses vabaneda neid linnas kummitanud probleemidest, muuhulgas koolikiusust tekkinud traumast. Oodatud lahendusi aga ei saabu, perekond saab uue raputuse hoopis ema ränga haiguse kujul. Peale Olle on selles loos teinegi minategelane – noor naine, kes astub poisi isaga salasuhtesse. Lihtsa armukolmnurga taga peitub Olle jaoks müütiline ja unenäoline võrgustik, mis viib hapra psüühikaga poisi mõistmiseni, et millegi saamiseks tuleb alati midagi ohverdada. Nõutav ohver võib olla aga teinekord ebaproportsionaalselt suur. Ühtlasi vaetakse teoses igipõlist küsimust: mis vallandab inimeses pesitseva kurjuse? Kas seda teeb ümbritsev keskkond või pakub kurjusele vaba voli andmine inimesele endale teatavat naudingut? Milliseid tegusid on valmis sooritama meeleheitele viidud inimene? Kas teda juhib vaba tahe või temast väljaspool asetsev jõud? Hoolimata rõhuvast õhustikust – või just tänu sellele? – mõjub raamat haaravalt ning kaasakiskuvalt. Teos pälvis 2021. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Margus Karu SA eripreemia.

Selle loo lugemiseni jõudsin tänu oma heale sõbrannale. Tema oligi just see, kes mulle seda raamatut lugemiseks soovitas ja kuna see oli kenasti ka Elisa Raamatus olemas, siis niimoodi ta lugemisse saigi.

Peategelaseks on poiss nimega Olle, kes koos perekonnaga on kolinud linnast väiksesse külakesse metsa vahel, et saada üle linnas juhtunud traumast. Natuke puudutatakse ka koolikiusamise teemat, mis on jätnud Ollesse oma jälje. Ka mina olen seda tunda saanud ja siiamaani ei suuda võõraste inimeste ees esineda või nendega koos tööd teha. Lihtsalt nii raske on end väljendada. Eks see narrimise tulemus ole.

Üsnagi tõsine lugu ja puudutas ka mind, kuna eks minagi olen oma elus midagi samaväärset üle elanud ja pidanud samade probleemidega toime tulema. Olle on just selline karakter, kes siia realistlikult süngesse loosse väga hästi sobis. Ka tema püüab kõike heaks teha, kas tal see ka õnnestub, seda lugege ise!

Samuti on loos veel üks tegelane, kes mulle kohe üldse oma käitumise poolest ei meeldinud. Kes tahab teada, kes see võiks olla, siis peate ise lugema, selle jätaksin hea meelega saladuseks. Eks selles loos on nii palju mida lahti harutada ja minu jaoks oli väga põnev lugemine. Siirad tänud autorile, kes meieni selle loo on toonud.

Samuti on loos just selline õhustik nagu peab olema. Karm kuid siiski väga vajalik teema, millest peakski rääkima. Soovitan teilegi kallid sõbrad.

Kuradi ja mere vahel(Doggerlandi sarja 3.raamat)(2020)

Kuradi ja mere vahel(Doggerlandi sarja 3.raamat)(2020)(384lk)

Autor: Maria Adolfsson

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Maailmakuulus laulja Luna pole esinenud kümme aastat.

Nüüd naaseb artist kodumaale Doggerlandi, kus ta pole käinud lapsepõlvest saati, et salvestada siin oma tagasituleku album.

Kadestusväärse välimuse ja kaheldamatu andega naine lummab stuudiopeol kõiki. Kui mitte arvestada üht tusast kriminaalinspektorit, kes end äkitselt vana ja väsinuna tunneb.
Järgmisel hommikul ei ilmu Luna stuudiosse plaadile viimast lihvi andma. Tema kadumine on kahtlane, ometi tahetakse seda saladuses hoida. Samal ajal rünnatakse jõhkralt üht teist naist. Kas need kaks sündmust on seotud?

Üsna vastumeelselt asub inspektor Karen Eiken Hornby tavatult soojadel kevadpäevadel uurima Luna kadumist, seistes silmitsi puhkeda ähvardava meediatsirkuse ja võimatuna tunduvate valikutega. Sellistega, mis võivad tähendada nii elu kui ka surma. Nii tema enda kui ka teiste oma.

Taaskord üks mõnus krimka ja põnev seiklus koos inspektor Karen Eiken Hornbyga. Mulle meeldib see tegelane väga ja temaga koos on põnev mõnd talle määratud juhtumit lahendada. Doggerlandi sari on nüüd peale kolme raamatu lugemist üks mu suuri lemmikuid ja juba plaanin ka lähiajal alustada ka neljanda osa lugemisega.

Pean tunnistama, et naudin krimilugude lugemist ja ma ei häbene seda. Olen lugenud mitmeid kommentaare, et kuidas sa suudad ja need on ju nii verised. Kõik seda kohe kindlasti ei ole ja selles sarjas ei laskuta väga detailidesse nagu Joona Linna sarjas või mujal.

Ka selles loos peab Karen andma endast kõik, et lahendada talle usaldatud juhtum. Nimelt kui varasemalt kuulus artist taaskord oma kodumaale tuleb, jääb ta seal kadunuks ja Karen on see, kes peab ta leidma. Samas on lahendamata veel üks lugu, kus ringi luusib mees, kellele meeldib naistele haiget teha. Kas tõesti võivad olla need kaks omavahel kuidagi seotud? Karen asubki neid uurima ja mina kui lugeja sain selle seikluse koos temaga kaasa teha. Mul on siiralt hea meel, et ma selle sarja otsa koperdasin ja ikka jätkasin lugemist.

Karen on just selline karakter, kes sobib politseitööks imehästi. Jah ta võib olla vahel torssis ja omaarust vana kuid siiski pole ta minetanud oma oskusi leida üles süüdlased ja neid õiglaselt karistada. Mulle meeldis ka autori loodud õhustik, mis on kindlasti krimkade puhul väga oluline. Sina kui lugeja pead saama minna loosse nii sisse, et unustad kõik ja sulle tundub, et sinagi uurid seda juhtumit ja püüad lahendust leida. Nii igatahes mina tundsin ja mulle meeldis.

Kui sa kallis sõber tunned, et sindki kõnetab see sari, siis varasemad postitused sellest sarjast leiad samuti siit samast blogist. Ma usun, et kes korra on seda sarja alustanud ei suuda lugemist lõpetada. Vähemalt mina küll mitte. Kindlasti väärt lugemine ja usun, et te ei pea lugemisele kulutatud aega kahetsema, sest see läheb kui lennutiivul.