101 Eesti toitu ja toiduainet(2016)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

101 Eesti toitu ja toiduainet(2016)(216lk)

Autorid: Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam, Ulrike Plath

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Raamat toob huvilisteni põnevat lugemist saja ühe Eesti toidulauda enim mõjutanud toiduaine ja toidu kohta. Eesti toiduna ei käsitleta seejuures ainult traditsioonilist talurahvakööki või rahvusroogi, vaid ette on võetud siinne toidukultuur kogu selle ajalises, ruumilises ja kultuurilises mitmekesisuses. Eesti toidu näo on kujundanud looduskeskkond ja kliima, samuti rahva peamised tegevusalad – põllundus ja karjakasvatus. Läbi aja on Eesti köök olnud avatud kultuurimõjudele: keskajast peale on tuntav saksa, Lääne-Eestis ja saartel rootsi, põhjarannikul soome, Kagu- ja Ida-Eestis vene mõju. Kahtlemata on toidukultuuri kujundanud ka aianduse, elamuarhitektuuri, disaini ja tehnoloogia ning kodumajanduse areng. Lisaks eriuurimustele on autorid toetunud mitmekesistele allikatele, nagu arheoloogiline leiuaines, kroonikad, arhiivide ja muuseumide materjalid, ajaloolised esemed, kokaraamatud, käsiraamatud, mälestused, ajakirjandus, joonistused, maalid, aga ka suuline pärimus ning isiklikud kogemused.

Selle raamatuga lõppeski minu jaoks selle aasta ajaloo teemaline lugemiseväljakutse. Kõik raamatud meeldisid mulle väga ja usun, et kui selline väljakutse ka järgmisel aastal toimub, siis võtan kindlasti osa.

Seekordne raamat viis mind Eesti toidu ja toiduainete maailma. Oh seda värvikirevat maalima, mis see raamat endaga kaasa tõi. Eks igal rahvusel on oma omapärased toidud ja eks nende tegemine on ka omamoodi kunst. Igati põnev lugemine aga kohati jäi nagu natuke midagi puudu. Ei olnud nii ladus lugemine kui varasemad selle sarja raamatud.

Eks igas raamatus on see miski, mis mulle meeldib ja leidsin siitki selle miski, mis siis et kohati mõtlesin, et valin midagi muud, aga kahju oli kuna pool raamatust oli juba läbi loetud ja mõtlesin, et annan veel ühe võimaluse ja lugesin ka teise poole läbi.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda tegema.

101 Eesti arheoloogilist leidu(2017)

Teaduskirjanduse lugemiseväljakutse 2019

101 Eesti arheoloogilist leidu(2017)(220lk)

Autor: Kristiina Johanson

Tutvustus

Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest. Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad.

Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu „tummadest“ arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut. Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina. Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina.

Mind on kaua aega paelunud arheoloogia ja selle ka seonduv ajalugu. Niimoodi see raamat tee minuni leidiski. Senimaani on mulle kõik teaduskirjandus raamatud meeldinud ja kavatsen jätkata ja kõik sel aastal läbi lugeda. Kunagi pole ju veel hilja või tõesti?

Mulle meeldis selle raamatu juures ladus kirjutamistiil, mis ei pannud kordagi arvama, et tegu on igava ja kuiva raamatuga. Vastupidi mulle väga meeldis.

Kes soovib samuti seda raamatut lugeda, siis võtke julgelt endale lugemisse.

Ma usun, et kindlasti leiab sellest sarjast veel mõni raamat tee minuni. Eks olen juba uurinud ja on mitmeid, mis võiksid huvi pakkuda.  Kellele minu tutvustus meeldib, see võtku raamat endale lugemisse ja ma usun, et te ei pea kahetsema.

Eks on mitmeid raamatuid, mida ma veel sel aastal tahan läbi lugeda, kas see ka õnnestub seda näete te siis kui olen neist siin positatanud.

Teile kallid sõbrad soovin kaunist päeva ja näeme kindlasti veel!!