Evelyn Hardcastle’i seitse surma(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

39. Nägin raamatut ja teadsin, et tahan lugeda

Evelyn Hardcastle’i seitse surma(2020)(541lk)

Autor: Stuart Turton

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Blackheathi häärberis toimuval suurel maskiballil tapetakse peretütar Evelyn Hardcastle … ja see pole esimene kord. Ta on mõrvatud sadu kordi.
Noormees ärkab metsas, huultel karjatusena naise nimi, keda ta ei tunne. Hullem veel – tal pole aimugi, kes ta on ja kus ta viibib, või kuidas sinna sattus. Läheduses kriiskab põgenev naine, kõlab püstolipauk.
Häärberis luurib ringi halastamatu pussitaja, sadistlik lakei, kes naudib oma ohvrite hirmutamist. Aga tema ohvrid pole sugugi juhuslikud – see, keda lakei jahib, on Aiden Bishop.
Aiden on püütud lõksu kummalisse mõrvamüsteeriumisse, kannul halastamatu mõrtsukas ning mõistetud kordama ühte ja sama päeva aina uuesti, ainsaks ülesandeks lahendada Evelyn Hardcastle’i mõrv.
Kaheksa päeva. Kaheksa erinevat keha. Kolm konkurenti. Võimatu ülesanne.

Minu jaoks oli tegemist täiesti uudse krimiraamatuga. Ühest küljest võis seda nimetada krimilooks, kuid teisalt erinevatesse kehadesse hüppamist pigem kas ulme või fantaasialugude sekka. Midagi sellist pole ma varem lugenud ja nüüd olles jõudnud eduka lõpuni, pean tunnistama, et jaburalt nauditav lugemine oli. Miski selle loo juures tõmbas mind endaga kaasa ja ma sukeldusin maailma, kus kõik pole üldsegi nii nagu pealtnäha võib tunduda.

Loo peategelaseks on Aiden Bishop, kes rännates mööda erinevaid kehi peab lahendama mõrvaloo ja ohud mis teda ees ootavad on kõike muud kui igavad. Sündmused toimuvad Blackheathi häärberis, mis minu arvates andis veel loole süngust juurde. Eks oli ka erinevaid keerdkäike, mida ei osanud ettegi näha. Minu arvates oli tegemist üsna põneva looga, mis suutis mind enne magama minekut ikka päris mitu tundi üleval hoida ja unes seiklesin muidugi koos Aideniga edasi.

Kogu loo jooksul tundus mulle, et sellest raamatust saab igatahes üks raamatuid, mida ma soovin väga ka oma riiulisse. Nii et kellel on pakkuda, siis ootan sõnumeid või pakkumisi.

Need 500+ lehekülge kulgesid kui lennates ja erinevaid vaatevinkleid avastades. Mida rohkem ma lugesin, seda raskem oli igapäeva sündmuste juurde tagasi tulla. Kui hommikul ärkasin mõtlesin mitmeid kordi sellele loole ja igal vabal hetkel jätkasin lugemist. Nüüd olles raamatu läbi lugenud, tunnistan et olin kui ära nõiutud. Seda muidugi heas mõttes.

Usun, et julgen seda raamatut ka teistele soovitada! Tean, et mitmed on seda grupis tutvustanud, kuid lisan ka enda poolse postituse, et raamatuavastajatel oleks lihtsam valikut langetada.

Kui Emma kadus(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

19. Raamat, mis ilmus 2020

Kui Emma kadus(2020)(272lk)

Autor: Wendy Walker

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Ühel õhtul kaovad jäljetult 15aastane Cass ja tema 17aastane õde Emma. Merekaldalt leitakse perekonnale kuuluv auto, kuid uurijad ei suuda välja selgitada, mis tüdrukutega juhtus.

Ilma ühegi vettpidava tõendi või usaldusväärse selgituseta naaseb Cass kolm aastat hiljem koju… aga ilma õeta. Ta räägib röövimisest ja sellele järgnenud erakuelust salapärasel saarel, kus teda koos õega kinni hoiti.

Kohtuekspertiisi psühholoogi Abby Winteri arvates ei klapi aga Cassi loos kõik omavahel kokku. Nartsissistliku isiksusehäire eksperdina kaevub ta tõe leidmiseks sügavale perekonna ajaloosse. Ta pöörab pilgu nii tüdrukute emale – piltilusale edevale naisele – kui ka kasuisale ja kasuvennale, kahele “põnevalt ohtlikule” mehele. Abby avastused paljastavad klantspildi taha peituva väärastunud perekonna. Kus on aga Emma? Kes kaitseb keda ja kes valetab? Kas nartsissistlik isiksusehäire on nakkav, päritav, õpitav, kas katkisest peremudelist on võimalik end lõpuks välja murda?

See on haarav lugu, mis annab samas lugejale võimaluse end psühholoogia vallas harida.

Lugu tüdrukutest nimega Cass ja Emma, kes ühel õhtul kaovad jäljetult. Seda juhtumit küll uuritakse, kuid uurijad ei suuda välja selgitada, mis tüdrukutega juhtus. Siis aga ootamatult kolme aasta möödudes tuleb Cass koju, kuid kõigi üllatuseks ilma Emmata.

Lugu asuvad uurima psühholoog Abby ja politseiuurija Leo. Nemad on need, kes proovivad seda keerukat lugu lahendada ja leida Emmat. Lugu, mis uurimise käigus päevavalgele tuleb on kõike muud kui igav ja kuiv. Autor suudab kerida pinget kuni viimaste lehekülgedeni ja mina kui lugeja ei suutnud enne lõpetada, kui raamat sai läbi loetud. Selles loos oli see särisev adrenaliin ja muidugi ka põnev politseiuurimine, mis viib Abby ja Leo ikka väga ootamatutele radadele.

Kogu loo vältel ootasin põnevusega, et Emma ilmub välja ja ta on elus ja terve. Kas see ka nii oli, seda peate te kallid sõbrad ise lugema. Igatahes mõistan nüüd, miks selle autori teoseid on ka mõeldud filmideks teha. Neis on see võlu, mida mina kui lugeja väga hindan.

Muidugi aitäh Petrone Prindile, kes meieni selle loo on toonud ja loodan et ka järgmised osad saavad kenasti tõlgitud.

Ma nautisin lugemist väga ja loodan, et leian ka järgmisel kuul midagi sama särisevalt pingelist ja põnevat kui oli seda selle autori raamat.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes pole seda veel teinud. Muidugi ootan muljeid neilt, kes on varem seda raamatut lugenud!

Lüllikivi(Lastemaja sarja 4.raamat)(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

24. Raamat autorilt, kes on olnud LV kuude kokkuvõttes kohal nr.1

Lüllikivi(Lastemaja sarja 4.raamat)(2020)(352lk)

Autor: Yrsa Sigurðardóttir

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Üsna Reykjavíki külje all seisab konarlikul ja kõledal laavaväljal Lüllikivi nime kandev kaljurahn. Kunagi hukati seal kurjategijaid, nüüd aga käivad seda kohta vaatamas turistid. Käivad kuni hommikuni, mil kaljult leitakse poodud mees …Mehe rinda löödud nael kinnitab, et tegemist ei ole enesetapuga. Tema luksuskorterisse saadetud politseinikke ootab ees veel üks mõistatus – keegi on sinna viinud ja üksipäini jätnud nelja-aastase poisipõnni. Poiss ei paista ohvriga kuidagiviisi seotud olevat, tema vanemaid ei leita ja lapse joonistuste järgi võiks arvata, et ta on olnud millegi kohutava tunnistaja. Uurija Huldar hakkab jahtima tapjat, temaga keerulistes suhetes olev lastepsühholoog Freyja aga otsima poisi vanemaid, ning tasapisi tulebki päevavalgele vägivalla, päratu rikkuse ja kättemaksuga täidetud karm sündmusteahel …„Lüllikivi“ on neljas osa Freya ja Huldari sarjast.

Oi ma ootasin seda raamatut üsna kaua ja kohe kui seda raamatut nägin teadsin, et pean seda lugeda saama. Nendes lugudes oli see miski, mis mind endaga seiklema kutsus ja ma usun, et autorist on kujunenud üks mu lemmikuid.

Seekordses osas kohtume taaskord Huldari ja Freyaga, kes asuvad koos lahendama üht juhtumit, mis on kõike muud kui lihtne. Juba kaanepilt raputas mind ikka korralikult, samas pealkiri ise on ka üsnagi kaasahaarav ja ei tea kas tõesti on Islandil selline koht olemas. Igatahes seda tasub uurida.

Pinget ja adrenaliini selles raamatus jätkus igatahes kuhjaga ja kuna elame sellisel raskel ajal, siis leidsin tee taaskord Mybooki lugemisäpini, mis on igati mugav ja uudne lahendus e-raamatute lugemisel. Mul on siiralt hea meel, et olen selle rakenduse kasutaja. Ma polnud varem märganud, aga see äpp koostab ise ka minu lugemisstatistikat ja arvutab isegi välja lugemisekiiruse, mis on ikka päris äge! Ilma selle äpita poleks vist selle raamatu lugemiseni niipea jõudnud.

Seekordne lugu on veel pingelisem ja keerulisem, kui seda olid eelnevad selle sarja raamatud. Muidugi teisalt oli huvitav lugeda ka Freya ja Huldari omavahelisi suhteid ja see andis loole ainult vürtsi veel juurdegi.

Igatahes nautisin lugemist väga ja lugu oli nii põnev, et sellega seoses unustasin isegi mõned toimetused tegemata, kuid eks seda juhtub ikka. Eks selles looski oli omajagu verd ja muidugi ka põnevat politseiuurimist. Huldar on minu arvates ikka päris põnev karakter ja mulle meeldib ka tema julgus ja jonn, et jätkata uurimist, mis siis, et lahendust ei paista kuskilt.

Soovitan teistelegi seda sarja lugemiseks. Muidugi peaks alustama algusest, et mõned liinid raamatus jookseksid samuti kokku.

Saladuslik juhtum Stylesis(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

  1. Raamat, mis ilmus 2020. aastal

Saladuslik juhtum Stylesis(2020)(256lk)

Autor: Agatha Christie

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Saladuslik juhtum Stylesis” on Agatha Christie esimene kriminaalromaan, mille ta kirjutas Esimese maailmasõja ajal, kuigi ilmus see alles 1920. aasta oktoobris. Sel aastal saab Christie esikromaan saja-aastaseks. Juba selles esimeses raamatus tutvustas Christie lugejatele belgia sõjapõgenikku Hercule Poirot’d, inspektor Jappi ja kapten Arthur Hastingsit. Need tegelased esinesid hiljem suures osas tema raamatutest, kuigi neile tuli ka täiendust teiste uudishimulike uurijate kujul. Raamatus asub Poirot lahendama ühe teda aidanud naise mõrva. Naise majas on parajasti külalisena ka kapten Hastings. „ Saladuslik juhtum Stylesis” võeti hästi vastu. See meeldis nii lugejatele kui ka kriitikutele ning sellega oligi Agatha Christie kirjanikukarjäär alanud. Christie ise pidas seda romaani samuti enda jaoks oluliseks ning nimetas hiljem isegi oma maja Stylesiks.

Kuna lubasin endale, et jätkan kindlasti selle autori raamatute lugemisega, siis üle pika aja sai taaskord midagi loetud. Olen mõned nädalad sellest kuust istunud kui vangis. Tahan lugeda, aga raske on midagi alustada. Koguaeg on tunne, et midagi ei tõmba lugemisisu käima. Ma ei teagi praegu, kuidas ma taaskord leian üles lugemisetee. Varem on aidanud lasteraamatute lugemine, aga nüüd pole ka sellest abi.

Igatahes lugesin seda raamatut suure naudinguga. Kuna varemalt meeldis väga sama autori Vaimude tund, siis nüüd seda raamatut lugedes tundsin, et miks ma küll varem pole tema raamatuid rohkem lugenud. Seekord kohtume taas kord vapustavalt hea detektiivi Hercule Poirot’iga. Tahan veelgi lugeda raamatuid, kus uurijaks on just see detektiiv. Kas kellelgi on mõtteid.

Lugu saab alguse sellest, et Poirot asub uurima vanema naise mõrva. Kes küll võis seda teha ja mis põhjustel? Muidugi seda raamatut loetakse Agatha Christie esimeseks krimiromaaniks ja seal kohtume veel ka kapten Hastingsiga. Need kaks tegelast on nii värvikad, et kutsuvad lausa lugema.

Mulle meeldis, et lugu oli kirjutatud mõnusas uurimiserütmis ja tempo on just selline, mis viis mind kui lugejat taaskord krimimaailma, kus kõik pole üldse nii nagu paistab ja see keda sa esimesena kahtlustad, polegi tagatipuks üldsegi süüdi. Mulle on järjest rohkem meeldima hakanud aeglasema tempoga krimkad ja ootan huviga pakkumisi, mida võiks järgmisena lugeda. Kindlasti leidub ka neid, kes on selle autori suured fännid ja on seda raamatut lugenud, kuid neile kes seda teinud veel pole igatahes soovitan seda teha ja usun, et te ei pea kahetsema.

Mina nautisin seda raamatut väga ja loodan, et järgmise raamatu lugemine kulgeb juba paremas tempos kui seda oli selle looga. Mitte et viga oleks olnud raamatus, ei hoopis minus kes muudkui venitas lugemisega. Ma loodan, et järgmisel kuul lugemisisu paraneb ja saan lugeda nii nagu jaanuaris.

Kõike head teile kallid sõbrad ja ärge unustage lugemist!

Sulnis Saara(2020)

Lugemiseväljakutse 2021: 12 ust

Sulnis Saara(2020)(144lk)

Autor: Margus Luik

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

On 1934. aasta suvi Haapsalus ja 19aastane Saara Kask on kuurorti puhkama sõitnud Mark Stendi pea lootusetult segi ajanud. Näinud noort tantsijannat laval on Mark esimesest silmapilgust võlutud. Hargnema hakkab kirge täis suveromanss, mille taustaks on õitesse uppuv linnake oma kaunite lahtede, nägusate majakeste ja romantiliste põiktänavatega, mis justkui loodud selleks, et kaks armastajat saaksid segamatult teineteise seltsi nautida.

Eriti oluline on autorile kirjutades olnud toonase Haapsalu õhustiku ja puhkusemeeleolude tabamine. Raamatu saatesõnas kirjutab ta nii: «Olustikku kahe armastaja ümber olen püüdnud kujutada võimalikult tõetruuna. Selleks töötasin läbi mitmeid huvitavaid tekste, vanadest ajalehtedest raamatute ja artikliteni välja. Suurimat kaalu omava materjali leidsin kogumikust «Läänemaa Muuseumi toimetised XIV. Haapsalu kuurort 185». Asta Veenpere artiklist «Haapsalu pagarid ja kohvikud» saadud teadmised tolle ajastu kohvikukultuurist olid minu jaoks hindamatu väärtusega ning teaduri lahkel loal kasutasin neid ka oma loo kirjutamisel.

Romaani kirjutamise aegu meeldis mulle Haapsalu vahel ringi jalutada ja oma tegelasi linnapildis ette kujutada, mistõttu kõik loos mainitud tänavad ja ehitised on päriselt olemas olnud. Kuigi paljud neist on praeguseks oma endisaegse ilu minetanud, on need, mõningate eranditega, ka praegu täiesti olemas ja huvi korral hõlpsasti leitavad. Mõned uulitsad ei kanna küll enam esimese vabariigi aegseid nimesid, kuid kujutan ette, et seda põnevam on lugejal neid otsides.»


«Sulnis Saara» on sarja «Suvitusromaan» esimene raamat. See on kirjastuse Hea Lugu uus ajaviitekirjanduse sari. Kahe ilmasõja vahel, kui leidus juba neid, kes said endale pikemat jõudeolekut ja puhkust lubada, ilmus Eestis hulk suvitusromaane. Siis aga muutusid puhkus ja tunded tükiks ajaks liiga kerglasteks teemadeks. Nüüd tahame jälle elada aeglasemalt ja süveneda olulisse. Ehk on käes ka aeg uute suvitusromaanide loomiseks ja vanade meenutuseks?

Margus Luik (s 1980) on Haapsalus kasvanud. Ta on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli (praegune Tallinna Ülikool) kehakultuuri ja rekreatsioonikorralduse eriala. Alates kõrgkooli lõpetamisest 2002. aastal on ta töötanud Tallinna Kristiine Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajana ning andnud Midrimaa Huvikooli treenerina sporditunde pealinna lasteaedades. Leivakõrvast on ta teeninud ka õhtujuhi ja pulmaisana. Kuni 2016. aasta sügiseni täitis kogu ta vaba aja sport, täpsemalt võistluskäimine. Kergejõustiklase karjäär kestis 25 aastat ja päädis 25 Eesti meistritiitliga. Sportlasteel juhtunu võttis ta kokku 2017. aastal oma kulu ja kirjadega välja antud raamatus «Paralepast poodiumile». Autobiograafia kirjutamine viis mõtted ilukirjanduse juurde ja nii sündiski autori esimene romaan «Sulnis Saara». 

Tegemist on eriti mõnusa ajaviiteromaaniga ja lugu ise on nii romantiline, et sobib enne sõbrapäeva lugemiseks. Peategelaseks on Mark, kes sõidab taaskord Haapsallu, et seal siis puhata ja nautida suve. Ootamatult kohtub ta tantsijanna Saaraga, kes on nii kaunis, et röövib Markilt lausa mõistuse. Mida lugu edasi, seda kirglikumaks nende suhe muutub ja nad naudivad üksteise seltskonda. Kindlasti loen veel midagi sellist õdusat ja kirglikku, millal, paraku ei tea.

Autor suudab luua maalima, kus kaks tegelast leiavad tee üksteiseni ja suvi on ju parim aeg puhkamiseks ja armumiseks. Muidugi seda kõike Haapsalus, kuhu tahaksin isegi suvel tagasi minna. Sealne mereäärne promenaad ja kohvikud lausa kutsuvad sind tagasi.

Üsnagi nauditav lugemine ja ladusalt kirjutatud lugu. Täiesti sobiv vahepala krimkade vahele. Muidugi autor on mulle tundmatu, kuid see ei seganud lugemist üldse. Mulle meeldis ka see, et lugu oli nii selle aja truu, et nii nauditav oli seda kõike lugeda. Eks olen isegi pisut romantik, sellepärast siis ka see lugu mulle meeldis.

Soovitan teistelegi, kes seda raamatut lugenud pole ja selliseid ajaviiteromaane naudivad.

Kulutuli(Shetlandi sarja 8.raamat)(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

15. Loe üks raamat, mida 2021. aastal grupis on tutvustatud. Märgi ära, kes tutvustas ja kas oled temaga samal arvamusel.

Kulutuli(Shetlandi sarja 8.raamat)(2020)(336lk)

Autor: Ann Cleeves

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Ann Cleevesi Shetlandi-sarja kaheksas ja viimane romaan „Kulutuli“ viib lugeja tuttavatele radadele, seekord väljamõeldud külla Deltanessi Shetlandi peasaare idarannikul. Külakesse on kolinud perekond Inglismaalt, lootuses leida maine paradiis pärast närvesöövat elu Londonis ja rahulik keskkond oma autistist pojale. Need lootused ei täitu enne, kui on lahendatud tavatu mõrvamüsteerium. Sellega peab hakkama saama trio koosseisus Jimmy Perez, Willow Reeves ja Sandy Wilson. Ka nende suhted on sedapuhku tavatud ja peavad lahendust ootama juhtumi uurimise lõpuni. Uurimine tähendab taas mängu eluga ja lahendus on kõike muud kui ootuspärane.

Selle autori puhul peab tõdema, et üllatada ta oskab ja kuidas veel. Kogu sari on lugemise vältel olnud väga põnev ja pingeline. Muidugi viimane osa oli kui kirss tordil. Ahmisin seda lugu endasse ja tundsin, et see lugemine kulges nagu lennates.

Mäletan, et kui esimest osa käes hoidsin, teadsin juba siis, et ega ma selle sarjaga ilmselt ei jätka, kuna kõik seda kiitsid ja mitmed mulle seda soovitasid. Kuid kui raamatu lõpetasin, siis tahtsin küll endale vastu pead anda, et miks ma üldse midagi sellist mõtlesin. Niimoodi ribu-rada pidi need lood loetud said ja kindlasti sai sellest autorist mu lemmikuid ning Jimmy Perezist üks põnevamaid karaktereid.

Mulle meeldis, et uurijatel polnud esialgu nagu millestki kinni hakata, aga mida lugu edasi, seda rohkem erinevaid niidiotsi tekkis. Kuidas saab jätta viimane lugu lugemata, kui nii ägedad tegelased on taaskord mõrvu lahendamas. Esiteks muidugi omapärane ja mõtlik Jimmy Perez, siis pisut pöörane ja hipilik Willow Reeves ning kõige lõpuks alati abivalmis ja tubli uurija Sandy Wilson.

Arvasin, et suudan seekord enne uurijaid juhtumi ära lahendada, aga taaskord olin üllatunud, et süüdlaseks osutus just see tegelane, mis siis et alguses arvasin, et küllap see keegi, kes tõesti peab Emmat vihkama. Eks vägivald sünnitab vägivalda. Minevik on mõneti ohtlik, kui see on olnud täis piina ja peksmist.

Nüüd ei olegi muud, kui Shetlandi sarja vaatama ja loodan, et seegi mulle meeldib ning naudin seda.

Soovitan teistelegi seda sarja, kes kõhklevad kas alustada või mitte. Kui juba esimene raamat loetud, siis on raske mitte teisi osi lugeda.

Lumepimedus(2020)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

*Raamat autorilt, keda sa enne lugenud ei ole

Lumepimedus(2020)(270lk)

Autor: Ragnar Jónasson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil; paik, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb üksnes kitsa, läbi mäe kulgeva tunneli kaudu. Ari Thór Arason: algaja politseinik oma esimesel ametikohal, kaugel eemal Reykjavíkki jäänud kallimast; minevikutaagaga, mida ta endaga kõikjale kaasa tassib. Kui lumest leitakse poolalasti, teadvusetu ja verest peaaegu tühjaks jooksnud naine ja tunnustatud eakas kirjanik kohalikus teatris surnuks kukub, leiab Ari end sündmuste keskpunktist kogukonnas, kus ta kedagi usaldada ei saa ning saladused ja valed on osa elulaadist. Laviin ja lakkamatud lumetormid sulgevad pääsu linna ja ööpäevaringne pimedus ähvardab Ari hulluks ajada. Kardinate vahelt piiluvad uudishimulikud pilgud, ja uurimine, mida noormees läbi viib, võtab aina keerulisema, kõhedust tekitavama ja isiklikuma plaani. Minevik mängib olevikuga kulli ja klaustrofoobsed pained kuhjuvad; Ari vajub aina sügavamale oma isiklikku lumepimedusse ja peab tabama tapja. 

Seekord on tegemist eriti lumise ja karge kriminulliga, kus uurija Ari Thor annab endast kõik, et leida süüdlane ja paneb isegi oma elu kaalule.

Kuna autor on minu jaoks tundmatu ja ma loen teda esimest korda, siis alguses küll tundus, et lugu kipub natuke venima, kuid peagi kadus seegi tunne, kui sündmused kiskusid kriminaalseks. Olen varem ka maininud, et mulle meeldivad sellised lood, kus on osa ka loodusjõul. Seekord siis taas lumi ja sellega kaasnev laviin, mis sealsete elanike elu pisut raskemaks teeb.

Kindlasti ootan kas ka järgmised osad ilmuvad, kahju oleks kui Ari Thori lugu selliseks poolikuks jääks. Temas on kõike seda, mis üks politseiuurija olema peab. Ta on vapper ja õiglane ning ei kohku millegi ees tagasi.

Ma nautisin lugemist, mis siis et alguses tundus, et lugu on selline aeglane. Kuna loen üpris tihti kriminulle, siis sellest väljakutsest osalemine ei valmista eriti raskuseid, kui siis ühe punktiga maadlesin küll pikalt, aga sellest järgmises postituses.

Mulle meeldis ja jään nüüd järgmisi osi ootama. Teile kallid sõbrad soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.

Vanemuise väits(2020)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

  • Raamat, kus kurjategijaks on naine

Vanemuise väits(2020)(216lk)

Autor: Mika Keränen

Kirjastus: Keropää

Tutvustus

Eesti Rahva Muuseumis pandi toime jultunud kuritegu – keegi varastas väärtusliku dekoratiivnoa. Varas tegutses Aleksis Kivi “Seitsme venna” etenduse ajal, kui “Uurali kaja” näituse valvesüsteem oli välja lülitatud. Muuseumidirektori palvel hakkavad rampslased asja uurima. Kas kurikael on ERMi töötaja, muuseumikülastaja või hoopis keegi etenduse ajal ringi hulkunud inimestest? Mida kujutab endast Tartu toiduklubi?

Põhjalik detektiivitöö ja väike kavalus aitavad ka seekord salaseltslastel süüdlase kinni nabida.

Taaskord on tegemist sellise looga, mis haaras mind nagu lennult ja muudkui lugesin ja lugesin. Kuna eelnevalt loetud selle autori raamatud on meeldinud, siis ka taaskord kui e-raamatuna ellusse ilmus, teadsin, et tahan seda lugeda. Nii ka läks ja olen väga rahul.

Seekordses osas salaseltslased kinni püüdma süüdlase, kes ERM-ist on midagi väga hinnalist varastanud. Kes süüdlaseks osutub ja millise kavalusega lapsed ta kinni püüavad, seda lugege kallid sõbrad ise.

Selle autori raamatutes on see miski, mis mind alati tagasi kutsub ja taaskord naudin neid väga. Ma usun, et kindlasti jätkan selle sarja lugemist ja usun, et teisedki on väga põnevad lood.

Usun, et leian ka millalgi aega, et ERM-i külastada. Millal, seda ei tea. Usun, et autorist on saamas üks mu lemmikuid ja sel on ka põhjust. Mulle meeldib tema kirjutamisstiil ja lugudesse on põimitud ka tsipake ajalugu.

Soovitan teistelgi ja usun, et te ei kahetse kui seda loete.

Molli ja maailma äär(Molli sarja 3.raamat)(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

16. Teos kirjanikult, keda tahaksid isiklikult tunda

Molli ja maailma äär(Molli sarja 3.raamat)(2020)(32lk)

Autor: Katri Kirkkopelto

Kirjastus: Helios kirjastus

Tutvustus

“Molli maailma kuulub tema oma tuttav maja ja aed ja kivimüür, mis eraldab aeda Suurest Metsast. Aga viimasel ajal on Molli sageli unustanud end müüri taga sinavat metsa vaatama. Ta tunneb ennast veidralt: varvastel on kõdi ja ka saba vehkleb hullupööra. Mollil on reisipalavik! Väikese Sisu julgustusel lahkub Molli esimest korda koduõuelt. Seikluseks läheb vaja karvavõrd julgust, sabajagu südikust ja tarku jalgu, kes leiavad alati tee tagasi koju.

Armastatud Molli uus seiklus räägib loo sõprusest, koduigatsusest ja julgusest astuda väljapoole kodu turvalisi piire.”

See on ka viimane lugu ja mul on pisut kahjugi, et nii ruttu need raamatud läbi said. Nii südamlikke ja soojust täis lugusid polegi vist peale Jaapani kirjaniku raamatu lugemist sel kuul lugenud.

Molli on nii vahva ja nunnu tegelane, et tema tegemistest võikski lugema jääda. Muidugi ka tema sõbrake Väike Sisu. Seekord otsustab aga Molli minna reisile. KUHU? Mis teda küll seal ees ootab? Eks seda ikka saate teada siis, kui isegi seda raamatut loete.

Ma nautisin nende lugude lugemist ja nüüd mõtlesin siin, et nii vahva oleks ka autorit lähemalt tundma õppida. Eks tal on veelgi raamatuid, kuid kahjuks neid Eesti keeles pole. Ju siis tuleb Soome keel ka ära õppida. Ainult ei tea, kust neid siis osta saaks 😀

Igatahes taaskord mõnus lugemine ja nautisin väga. Soovitan teistelegi.

Koertepark(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

2.Läti, Leedu või Soome autori raamat

Koertepark(2020)(376lk)

Autor: Sofi Oksanen

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Koertepark” on mitmel ajatasandil kulgev romaan tänapäeva Helsingist, Ukraina iseseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist, elust ida ja lääne puutepunktis, ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon. Romaanis kirjeldatud 10–11 aasta tagune Ukraina viiks lugeja justkui tagasi nõukogude aega: sama meeleolu, samad punased nelgid. Oksanen ei jää siiski selle juurde pidama, ta kirjutab ka pärast taasiseseisvumist ja eelkõige oranži revolutsiooni ajal riigis toimunud muutustest, uuest leheküljest Ukraina ajaloos. Kogu selle taustal toob Oksanen selgelt ja vahedalt lugeja ette uue maailma: majandusharuks muudetud lastevabriku, kunstliku viljastamise ja surrogaatemaduse ning õigustest ilmajäetud, armutult ärakasutatud doonorid.
„Koertepark” on loetav kui Euroopa lähiajalugu vaatlev realistlik romaan ja ühtlasi ka kui psühholoogiline põnevik. Eelkõige on see aga inimlik lugu lojaalsusest ja armastusest, oma lapsed kaotanud naisest ja valede jõust.
„Sofi Oksasest on kiiresti saanud üks olulisemaid hääli postkommunistlikus maailmas.” – The Economist

Oksanen viis mind taaskord maailma, kus valitseb ühelt poolt karm ebaõiglus ja teisalt on teemaks surrogaatemadus ja õigustest ilma jäetud doonorid.

Minu jaoks oli see lugu lojaalsusest ja armastusest, aga ka traagiline lugu lapsed kaotanud naistest ja muidugi valetamisel on selles loos igatahes liiga palju võimu. Mulle on senimaani selle autori raamatud meeldinud ja kui midagi temalt uut ilmub, siis tean, et loen seda, ilma et ma sisukirjeldust oleksin üldse lugenud. Nii läks ka seekord. Üllatavalt karm lugu, kuid siiski oli ka loos rõõmsaid hetki, kuid siiski ka kurbust.

Mulle meeldis see lugu, mis siis et temaatika oli valus aga kindlasti vajas kajastamist. Tema raamatud ongi selliseid, mis kas sind rabavad või tunned neid lugedes igavust ja vastumeelsust. Ma ei saa küll öelda, et ma olen tema suur fänn, aga pisike koht on tal küll minu lugejasüdames.

Lugu ise pendeldab nii tänapäeva Helsinkis kuid räägib ka loo Ukraina iseseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist ning elust ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon. Eks lugu võib küll algul tunduda ootamatult raske lugemine, siis mida edasi seda põnevamaks muutus ja ma nautisin lugemist väga. Kõike seda tänu Mybooki rakendusele, kuna hetkel raamatukogus käimine on mul piiratud.

Soovitan teistelegi, kes on varem selle autori raamatuid lugenud ja nende lugemist ka nautinud. Muidugi sobib ka raamat ka sellisele lugejale, kes ei ole varem sellest autorist midagi kuulnud.