Minu Leedu(See kolmas Baltimaa)(2020)

Minu Leedu(See kolmas Baltimaa)(2020)(280lk)

Autor: Sven Vahar

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Kas on veel mõnda eestlasele nii lähedast, ent samas kauget riiki nagu Leedu? Leedu on justkui meie naaber, ent sama hästi võiks see asuda teisel pool maakera, sest teame seda pealiskaudselt, mõne üksiku koha ja paari kuulsa sportlase järgi.

Kujutlesin end elamas ükskõik millises eksootilises kohas, kuid mitte Leedus. Pole seal ju miljonilinnu, ei palme ega mägesid, ühtegi saart ja isegi merd eriti mitte.

Ent kui saatus pakub võimaluse asuda Leetu elama, siis võtan selle vastu. On tunne, nagu läheksin esimest korda elus külla naabrile, kellega me koridoris viisakalt tervitame, ent kelle kohta ma tegelikult mitte midagi peale nime ei tea.

Leedus elatud aastate jooksul õpin paremini mõistma nii leedulasi kui ka iseennast, saan teada, miks nad eestlaste üle naeravad ja miks meid hindavad, võitlen leedu köögi ja keelega, saan VIPiks, vahetan ajakirjanikutöö programmeerija kutse vastu.

Mu lapse passi on sünnikohaks kirjutatud Leedu. Ka minusse jääb see maa igaveseks, isegi kui siit kunagi ära kolin.

Mõnda aega pole miskit lugenud ja nüüd kirjutan teile maast, millest olen ainult pisut kuulnud, kuid süviti pole temasse seiklema saanud minna. Nüüdseks on see viga parandatud ja sain ikka päris palju huvitavat Leedu kohta teada ja võiksin ka ise sinna reisida ja sealseid vaatamisväärsusi nautida. Kas keegi on käinud ja oskab midagi soovitada? Igatahes oli see alles sõit. Leedu on ju osa Baltimaast ja kuidagi nii Eesti kui ka Läti varju jäänud. Palju räägitakse ju teistest kahest maast kui Leedust. Eks sealgi on päris palju uut ja huvitavat avastada.

Eks see olegi mõnus seiklus koos autoriga Leedus, sest see on maa kuhu saatus on neid viinud ning see oleks nagu kohtumine uue naabriga, kellest me oleme küll kuulnud, kuid kellest me peale nime midagi ei tea. Nii on ka Leeduga. Muidugi teeb autor tutvust nii leedu keelega kui ka sealse köögiga. Päris põnev oli lugu jälgida ja nautisin selle loo lugemist täiel rinnal. Eks minu sarja raamatuid on mitmeid, mis mind veel ootavad ja loodan, et ka järgmised on sama värvikad kui oli seda Leedu lugu. Vahelduseks küsiks mõnd soovitust, mis teile kallid lugejad on meeldinud?

Kindlasti tahaksin ka ise Leedus ära käia ja sealset kööki ja kõike muud oma silmaga näha. Eks tuleb võtta plaani ja ma usun, et kui unistada, siis ikka suurelt. Mulle tõsiselt meeldis see lugu ning muidugi juba kaanepilt on väga lugema kutsuv. Õhupalliga sõit on mul veel elus tegemata, kuigi kardan kõrgust, siis selle teeksin kindlasti ära. See on juba selle tõttu põnev, et siis avaneb võimalus nautida kõike ülevalt pilvede vahelt. Muidugi soovitan teistele ka lugemiseks. Mõnusalt hea lugu!

Peegelmees(Joona Linna sarja 8.raamat)(2020)

Peegelmees(Joona Linna sarja 8.raamat)(2020)(398lk)

Autor: Lars Kepler

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Reka kastis lamades püüab Jenny meenutada, mida röövi üle elanud naised on hiljem rääkinud. Kas ta peaks vastu hakkama või tasuks üritada sõbralikke suhteid luua? Läbi suule kleebitud teibi pole mõtet karjuda, keegi peale autojuhi ei kuuleks teda nagunii. Ta peab olema vait: parem on, kui mees ei tea, et ta on teadvusel. Noor neiu kaob koolist koju minnes. Viis aastat hiljem leitakse ta mõrvatuna Stockholmi keskelt mänguväljakult. Joona Linnal õnnestub valvekaamerate abil leida üks pealtnägija. Kui selgub, et tunnistajaks on vaimuhaige mees, kellel pole nähtust mingeid mälestusi, võtab Joona ühendust hüpnotisöör Erik Maria Barkiga. „Peegelmees“ on Lars Kepleri kaheksas raamat, kus tegutseb kriminaalpolitseinik Joona Linna. Seekord paljastub aga Joona räpasem pool, kust ei puudu ka narkootikumid ja nende tõttu temas elav sügav sisemine häbitunne. Vaatamata sellele ‒ või ehk just selle tõttu? ‒ võtab Joona Linna Jenny Lindi juhtumi uurimise enda peale, et oma häbi heastada. Lars Kepleri pseudonüümi taga on Rootsi kirjanikud Alexander Ahndoril ja Alecandra Coelho Ahndoril. Nende Joona Linna sari on ülimenukas kõikjal maailmas, Rootsis on nad viimase 10 aasta kõige müüvaim autor.

Üle pika aja olen jõudnud taaskord oma lemmik autori ja lemmik peategelase Joona Linna lugudeni. Temaga koos juba pingest ja põnevusest juba puudus ei tule. Eks järgmine osa Ämblik ootab ka juba oma järge. Eks seegi lugu algab sellest, et röövitakse tüdruk nimega Jenny. Ta ei tea kus ta on ja miks ta üldse rööviti. Ta kaob koolist koju minnes, just enne seda kui oleks peaaegu koju jõudnud. Viis aastat hiljem leitakse ta aga mõrvatuna Stockholmi keskel asuvalt mänguväljakult. Kes seda tegi ja miks, eks seda asubki minu lemmik politseinik Joona Linna uurima. Mida rohkem ta sellesse süveneb, seda ohtlikumaks lugu keerab.

Joona Linna on just selline tegelane, kes mulle meeldib. Temas on seda, mis mind tema lugude poole tõmbab. Muidugi pean tunnistama, et kohati jõhker oli kõik, kuid suutsin siiski looga edasi minna. Eks neile, kes sellist verist krimi väga ei loe, siis ei peagi seda tegema. Mina sain igatahes sellest loost korraliku adrenaliinilaksu kätte. Mulle need lood ülesehituse poolest meeldivad ja ma ei suuda neile vastu panna. Nauditav on lugeda ja autor on meisterlikult loonud erinevad pöörded loosse, mis sind lihtsalt kaasa haaravad, ilma et sa suudaksid lugemist lõpetada, enne kui oled jõudnud kenasti lõpu finišisse.

Selle sarja lugudega on just nii, et korra sinna karusellile oled astunud, siis on päris raske sealt ka maha tulla. Mina küll tegin siin väiksese pausi, kuid nagu ilmusid see osa ja juba ka järgmine, siis tekkis taaskord isu lugeda, mis seekord siis Joonat ees ootab. Eks ei midagi sellist, mis igale lugejale meeldiks, kuna päris detailselt on kirjeldatud seda, mis tüdrukutega tehti ja sellest lugeda on päris raske. Lisaks sellele, et lugu ise on ülesehituse poolest just loodud selleks, et seda vinget karuselli nautida, siis igale ühele ei pruugi selline verisus meeldida. Kuid mulle meeldib ja ma ei häbene seda sugugi.

Eks lugu ise on põnev ja kaasahaarav ning ma ei suutnud enne lugemist lõpetada, kui jõudsin lõpuni välja. Ma naudin krimilugusid ja see oli küll alles vinge sõit koos Joonaga. Ma elasin talle väga kaasa, et ta suudaks ikka Jenny juhtumi lahendada ja kurjategija saaks ikka oma karistuse. Kas see ka nii läheb ja millised minevikusaladused paljastuvad, seda lugege ise. Soovitan teistelegi!

189(2020)

Lasteraamatute väljakutse 2023

9.Raamat, mida oled tükk aega lugeda tahtnud

189(2020)(37lk)

Autor: Dieter Böge

Kirjastus: Koolibri

Tutvustus

Imekaunite piltidega raamat jutustab loo sellest, kuidas sadakond aastat tagasi Saksamaal Harzis kasvatati eriliselt laulvaid kanaarilinde. Need linnud olid tegelikult Harzi kaevurite elupäästjad sügavates kaevandustes, sest tajusid hapnikupuudust palju varem kui inimesed ning lõpetasid siis laulmise. Varsti muutusid linnud populaarseks kõikjal maailmas ning nende eest oldi valmis maksma sama palju, kui Harzi kaevur maa all nädalaga teenis. Enne pidi aga kaupmees tinaraske kandamiga läbi Harzi kõndima ja nädalapikkuse reisi ajal üle ookeani iga päev 189 laululinnu ees hoolitsema. Just 189 linnupuuri mahtus raami peale, mida kaupmees oma seljas tassis. Raamat räägibki ühe kanaarilinnu teekonnast Saksamaa kaevuri kodust Ameerikasse väikse tüdruku juurde, kes oma uut lemmikut juba väga ootab.

Tunnistan, et mind alguses võlus selle raamatu kaunis kaanepilt. Päris kaua aega kulus ikka, enne kui sain võimaluse seda raamatut lugeda. Ma olin tõsiselt kaanepildist nii lummatud, et see lugu püsis peale ilmumist kogu aja minu lugemislistis ja nüüd 3 aastat pärast selle loo ilmumist sain ma seda ka lugeda. See on lugu kanaarilindudest, keda kasvatatakse Saksamaal Harzis ja nad on ka väga erilised linnud. Esmalt kasutati neid kaevurite elupäästjatena sügavates kaevandustes, sest just linnukesed tajusid esimesena hapnikupuudust palju varem kui inimesed ning lõpetasid siis laulmise. Siis teati, et tuleb kiiresti tegutseda ja minna värsket õhku hingama.

Muidugi on loos väga kaunid pildid, mis samuti mulle väga meeldisid ja muidugi kandsid endas lugu ka edasi. Pisut on raamatus juttu ka kanaarilindude ajaloost, mis oli väga huvitav lugemine. Kindlasti üks selle kuu kauneimaid raamatuid, mida olen lugenud. Muidugi eks mõned on veel aga see on kindlasti top 5-es kindlasti. Mulle väga meeldis ja minu arvates sobib see lugu pisut vanematele lastele näiteks nii alates 3.klassist. Kindlasti väärib see raamat lugemist. Kuigi ta on päris ammu ilmunud on siiski temas seda sädet, mida lugejatele edasi anda. Lugege kindlasti!

Kaotatud sõrmed(2020)

Lugemiseväljakutse 2023

14. Raamat, mis on avaldatud kirjanikupalka saades

Kaotatud sõrmed(2020)(176lk)

Autor: Piret Raud

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

“Kaotatud sõrmed” koondab kolmteist ühtaegu traagilist ja koomilist lühijuttu, mis räägivad ebakindlusest ja hirmust olla teisejärguline, soovist sobituda ümbritsevaga. Sõna saavad värvikad ja läbinisti inimlikud tegelased isesuguste veidruste, murede ja unistustega: teiste seas leiab siit kirjandusõpetaja, kes armub hiiri kartvasse ooperilauljasse, mulla alt sõnumeid saatva kadunukese ning arhitekti, kelle kinnisideeks on Michelangelo Taaveti varvas. Kõik nad tegutsevad oma elu korraldades parima sisetunde ajel, ometi juhtuvad õnnestumised millegi olulise kaotamise arvelt. Hoolimata nukrast alatoonist jätab Raua terav absurdimeel ja irooniasegune mõistmine ruumi helgusele ning lootusele, et juba homme võib minna paremini.

Tegemist on jutukoguga, kuid nendes lugudes on see miski, mis sind endasse haarab ja enne pole pääsu, kui raamat on leidnud oma lõpu. Niimoodi läks ka sel korral. Kuna mul oli plaanis veel antud autorit lugeda, siis sain päris palju erinevaid pakkumisi, seega otsustasin võtta neid lugusid, mis on ka e-raamatuna ka kättesaadavad. Ja see oli üks neist. Selles raamatus on 13 erinevat lugu, mis viib sind kokku päris kirju seltskonnaga ja igal ühel neist on oma mured ja rõõmud.

Ma ei hakka miskit välja tooma, kuna kõik kolmteist lugu olid omamoodi head ja viisid mind kokku erinevate tegelastega ja nende maailmaga. Kindlasti loen veel selle autori raamatuid ja usun, et ka sealt leian selle miski, mis mind paelub ja kutsub lausa lugema. Mul on hea meel, et sain päris palju tagasisidet ka teistelt lugejatelt ja eks nemad mulle erinevaid raamatusoovitusi jagasid. Aitäh teile kõigile!

Kui peaksin midagi välja tooma, siis lugu poisist nimega Kirvo, tema oli just selline karakter, mis mind teistest enim paelus. Kes tahab teada, miks, siis lugege ise! Mulle igatahes meeldis ja ma ei kahetse midagi.

Püsi elus!(2020)

Lugemiseväljakutse 2023

30. Raamat New York Times`i bestsellerite nimekirjast

Püsi elus!(2020)(272lk)

Autor: Catherine Ryan Hyde

Kirjastus: Ersen

Tutvustus

“Lootust külvav romaan

1969. aasta suvel langeb neljateistkümneaastase Lucas Painteri õlule tohutu koorem. Tema vend sõdib Vietnamis. Tema nägelevad vanemad on süvenenud lõputusse omavahelisse sõtta. Ja Lucase parim sõber Connor maadleb peremuredega. Et kaosele leevendust leida, võtab Lucas ette pikki uitamisretki ja ühel päeval keerab ta metsa.

Sealt leiab ta üksiku majakese ja kaks hiigelkasvu koera. Hirmu tundes pistab ta jooksu. Ja koerad jooksevad koos temaga. Lucas tunneb koertega joostes ebatavalist rahu ning lõpuks kohtub ta nende omaniku Zoe Dinsmoreʼiga. Eraklik ja traagilisest minevikust vaevatud Zoe on alla andnud. Ta ei taha, et teda päästetaks. Ta tahab surra. Aga Lucas ei taha, et ta lahkuks, ja näeb võimalust aidata rohkem kui üks sõber uuele elule. See on kas üldse parim või halvim mõte, mis tal eales on olnud, kuid Lucas ei anna alla ei Zoe ega Connori puhul.

Nende ootamatu side võib olla päästev armuaeg, millest Zoe oli enda arvates ilma jäänud ning mida Connor vajab ja mille poole Lucas on püüelnud.”

Tegemist on tõesti lootust pakkuva romaaniga ja ma olen selle tutvustusega täiesti nõus. Nii soe ja südamlik lugu Lucasest ja Connorist, kes on esmapilgul kohtudes täitsa toredad sõbrad. Eks neilgi on omad mured ja rõõmud. Connor maadleb peremuredega ja Lucase vend on sõjas Vietnamis ning keegi ei tea, millal ta sealt tagasi tuleb, kui üldse tuleb.

Lucas püüab leida oma olukorrale leevendust ja otsustab iga päev käia uitamas ja ühel päeval keerab ta metsa, kuhu keegi tal minna ei luba, sest kardetakse, et ta võib sinna õnnetult ära eksida. Kuid sealt leiab ta majakese ja kaks hiiglasekasvu koera, kellega ta seal veel kohtub, seda lugege ise.

Nii südamlik ja soe lugu oli, et ma täitsa nutsin vahepeal, sest nii kurb oli mõnd peatükki lugeda. Ma tõsiselt nautisin seda lugemist ja nüüd olles selle läbi lugenud, julgen ka teistele soovitada. Tõsiselt hea lugu, kuigi eks sealne temaatika on samuti pisut tõsisemate killast. Kuid ikkagi väga nauditav lugemine oli.

Ma kindlasti loen ka teisi selle autori raamatuid, mis on eesti keeles täitsa olemas. Vahel on tõesti vaja leida mõni raamat, mis sind puudutaks ja see lugu tõesti tegi seda. Ma ei kahetse midagi kui siis ainult seda, et ma nii kaua selle raamatu lugemisega ootasin. Teile kallid sõbrad soovitan küll lugemiseks.

Nähtamatu niit(Loomingu Raamatukogu)(2020)

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse 2023

Jaanuar: Ladina- Ameerika naiskirjaniku raamat.

Nähtamatu niit(Loomingu Raamatukogu)(2020)(80lk)

Autor: Samanta Schweblin

Kirjastus: Kultuurileht

Tutvustus

Argentiina kirjanik Samanta Schweblin (sünd. 1978) on üks omapäraseimaid hääli Ladina-Ameerika noorema põlvkonna kirjanike seas, tema teosed on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja neid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde.
Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.
Schweblini elu ja loomingut tutvustab lähemalt Ruth Sepa saatesõna, mis annab lisaks väikese ülevaate uutest suundadest Ladina-Ameerika tänapäeva kirjanduses ja ka keskkonnaprobleemidest, mis on romaanile ainest andnud.

Tegemist on küll lühiromaaniga, kuid see lugu oskas ikka mulle täiega pähe pugeda. Raske on teda nüüd sealt välja saada. Eks loodan, et ta mind nüüd järgmise osa kuust painama ei jää. Ma ei osanud oodatagi, et ühes loos võib olla nii pingeline keskkond, kus on maailm, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist. Ma kohati tundsin, et raamat neelab mind endasse ja olen isegi sinna maailma läbi raamatu sattunud. Sellist maailma ausalt öelda ei tahaks küll.

Eks see olegi taaskord selline teistmoodi lugu, mis raputab sind oma temaatikaga läbi ja pärast on selline tunne, et oled nagu rongi alla jäänud. Mul on küll praegu selline tunne ja ilmselt lähiajal loeksin küll midagi helgemat või mõnd raamatut fantaasiamaailmast.

Mul on siiralt hea meel, et algus hispaania kirjandusse on tehtud ja loodan ka, et jätkub jaksu, et edasi seigelda. Loodan, et järgmine kuu toob midagi lõbusat.

Kes tunneb, et teda see lugu kõnetab, siis lugege ikka. Eks veenduge ise, kas teid see raputab või mitte. Mind küll ja eks ka selliseid lugusid on meile lugejatele vaja.

Õnnesoovimesul(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

28.) Raamat, mille kaanepildil on küünal

Õnnesoovimesul(2020)(396lk)

Autor: Anders Roslund

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Imeilus sünnipäevatort. Viis punast küünalt. Ootus. Ta ei osanud arvata, et see päev nii paljude inimeste elusid muudab. Palju aastaid hiljem ka kriminaalkomissaar Ewert Grensi ja infiltreeruja Piet Hoffmani elu. Zana tahtis oma viiendal sünnipäeval lihtsalt laulda „Õnne soovime sul“ ja mitte näha inimesi suremas. Anders Roslundi uus põnevik on pinev jutustus kättemaksust ja reetmisest, kui minevikusündmused kolme saatusliku päeva jooksul tänapäevas plahvatavad.

Anders Roslund on kümne kriminaalromaani autor ning mitmete auhindade laureaat. Teiste hulgas on teda autasustatud Põhjamaade krimikirjanike suurima auhinnaga Klaasvõti, Suurbritannia krimikirjanike assotsiatsiooni parima tõlketeose Pistoda auhinnaga (International Dagger) ja Jaapani kirjandusauhinnaga Konomys parima rahvusvahelise põnevusromaani eest. Tema raamatuid on tõlgitud 36 keelde. Elu ja surma vahele jääb kolm päeva.

Ka minu teele on sattunud üks selliseid autoreid, keda on ilmselt teised mitmeid kordi lugenud. Mina kohtusin tema loodud krimimaailmaga esimest korda ja usun, et see ei jää ka viimaseks. Peategelasi on kaks, ühelt poolt kriminaalkomissaar Ewert Grens ja teisalt aga infiltreeruja Piet Hoffman. Mõlemad on nii eriskummalised tegelased, et neile kaasa elamine polnudki teps mitte raske.

Muidugi on ka kaanepilt üsnagi intrigeeriv ja kutsub lausa lugema. Pisut kõhe nagu ikka krimkadele omane. Ma olen päris üllatunud, muidugi enda üle, et ma varem selle maalimaga pole tutvust teinud. Aitäh Eesti Raamatu kirjastusele, kes meile neid lugusid lugemiseks ikka on paisanud.

Siin loos oli ikka mitmeid pöördeid ja keerdkäike, mis loo lõpu poole omavahel kenasti ka ühendatud pidid saama. Kas ka said? Kas tõesti on minevik see, mis võib sind ühel hetkel jälitama asuda?

Ewert on pensionile minev politseinik, kes võtab endale ülesandeks lahendada juhtum, mis on teda aastaid painanud ja mis on kõike muud kui tavaline ja igav. Piet on samuti omamoodi tegelane, kelle elule oli pööraselt põnev kaasa elada ning kärtsu ja mürtsu selles loos oli ikka päris palju. Ma lausa neelasin selle loo kahe õhtuga ja ei kahetse seda sugugi. Ma sain siit nüüd indu juurde, et ka järgnevad osad sellelt autorilt läbi lugeda. Eks näis millal see kõik ka juhtub.

Tahan öelda veel seda, et see oli ikka päris pöörane sõit ja raputas mind ikka korralikult. Suutsin taas end krimkade lainele vedada ja ilmselt see lugu ei jää sel kuul viimaseks sellist laadi raamatuks. Usun, et sobib ka teistele lugemiseks.

Meie lapse linnuraamat(2020)

Lasteraamatute väljakutse 2023

5. Sain natuke taas targemaks

Meie lapse linnuraamat(2020)(96lk)

Autor: Marko Mägi

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Ilmselt pole olemas last, kes väikeste või veidi suuremate tiivuliste tegelaste vastu huvi ei tunneks. Saame teada, kus linnud elvad ja mida nad söövad.
Raamatu autorid Marko Mägi ja Grete Alt on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi kogenud linnu-uurijad.

Lastele suunatud linnumäärajas tutvustavad nad Eesti kõige tavalisemaid linde, kes on peaaegu alati inimese lähedal olemas, kuid kelle nägemiseks tuleb vahel natuke vaeva näha. Lihtsate lausetega on Marko kirja pannud, millised linnud välja näevad, kuidas käituvad ja kus elavad. Iga liigi kohta on välja toodud midagi iseäralikku, põnevat ja lapsele huvi pakkuvat. Grete illustratsioonid on selged ja kaunid.
Lõbusa, lastepärase ja asjaliku raamatu uurimine koos lastega on kindlasti huvitav ja hariv ka lapsevanematele. Lisaks leiab siit toredaid lindudega seotud mänge nii toas kui ka õues mängimiseks ja linnuvaatluse ABC.

Kuna mul oli õelaps vahepeal külas, siis sai loetud mõned lasteraamatud ja seekord siis sattusime koos lindude maailma. Muidugi proovisime raamatu lõpus oleva rasvapalli meisterdamist ka ja need nüüd ripuvadki akna all sirelipõõsas, et linnud saaksid nendega maiustada.

Kindlasti hariv raamat nii lapsele kui ka täiskasvanule. Igatahes sain minagi nii mõne uue teadmise ja muidugi oskuse kodus lindudele pallikesi valmistada. Lõbus ja tore raamat, mis kirjeldab meile erinevaid linde ja muidugi ka on raamatus pildid, mis annavad teksti väga hästi edasi.

Ma arvan, et raamat sobib igas vanuses lapsele, kes vähegi huvitub lindudest ja kes tahab nendega lähemalt tutvust teha. Meie pere suured külalised on muidugi varblased ja ka rasvatihased. Oleme muidugi kohanud ka rähne, kes meie pallide juures on maiustamas käinud.

Igati asjalik ja tore lugemine, mis annab aimu, kus linnud elavad ja mida nad ka söövad. Nagu ka lapsele õpetasin, et kui oled juba korra neile talvel süüa viinud, siis pead seda igal aastal tegema, sest linnukesed ju ootavad seda väga. Eks endalgi on tore hommikuti vaadelda, kes maiustamas käivad ja lihtsalt on hea meel, et nad tänu minule suudavad talve üle elada.

Elupildid(2020)

Elupildid(2020)(192lk)

Autor: Lisa Aisato

Kirjastus: Rahva Raamat

Tutvustus

Mitte keegi ei kujuta inimeste hirme, lootust ja unistusi paremini nagu Lisa Aisato. Siia raamatusse on ta kogunud oma kõige paremad pildid, nii vanemad kui ka päris uued, ning lisanud neile elujaatava teksti selle elu kohta, millega me kõik peame toime tulema. Kõik elu suured tunded – armastus, lein, kõhklus ja otsatu rõõm – leiavad kajastust Aisato omapärase stiiliga illustratsioonides, mis liigutavad meid hingepõhjani.

Raamatu kuues peatükis jutustavad illustratsioonid ja tekstid loo inimese eluringist. Lapsepõlvest – avali ja uudishimulikust ajast, mil suvi oli rohelisem ja talv valgem. Nooruspõlvest – oma tundetormide, elutähtsate otsuste ja joovastava sõprusega. Täiskasvanuelust koos uue vastutuse ja uute valikutega. Pereelust – kaosest, ajanappusest ja suurest armastusest. Keskeast koos rahu, stabiilsuse või hoopistükkis uute võimalustega. Ning lõpuks vanadusest, elukogemusest, leinast ja suurest vabadusest. Joonistatud ja kirjutatud rõõmuks ja äratundmiseks kõikidele.

Lisa Aisato on üks tunnustatumaid Norra illustraatoreid. Ta on kirjutanud ja illustreerinud kuus enda kirjutatud lasteraamatut ning mitmeid teiste kirjanike lasteraamatuid, näiteks Klaus Hagerupi „Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud“.

2018. aastal illustreeris ta ka eesti keeles ilmunud Maja Lunde menuki „Lumeõde“.

Olen kaua unistanud võimalusest avaldada oma parimate illustratsioonide kogumik ja nüüd hoiadki seda käes. „Elupiltidesse“ olen koondanud põneva ja sisuka kunstnikutee joonistusi ja maale. Siin on päris uusi ja avaldamata illustratsioone, aga ka raamatutes ja kümne aasta jooksul Dagbladeti laupäevalisas avaldatud pilte.

Veetsin päevi ja õhtuid oma kogu läbi vaadates ning õige varsti taipasin, et tegelikult on mu silme ees illustreeritud elu – elupildid.

Raamatu pildid on järjestatud looks, mis räägib meist, inimestest, ja meie eluringist. Olen lähtunud omaenda elust, kuid vestlesin elu verstapostidest oma lähedastega. Lapsepõlve värvid, mäng ja päris elu, tundlik ja kaootiline noorpõlv, täiskasvanuelu koorem ja vanaduspõlve vabadus, igatsus ja selgus.

See on visuaalne raamat, tekst hoiab sul lihtsalt õrnalt käest kinni, kui sa raamatut lehitsed. Võib-olla ei tule sulle päris kõik siin kirjeldatu tuttav ette, aga ma loodan, et sa lased end ometigi kõnetada ja et see raamat rõõmustab sind sama palju kui mind, kui ma seda koostasin.

See on kindlasti üks raamatuid, mida kohe väga-väga tahan ka endale riiulisse, et siis mõne aja möödudes seda taaskord nii lugeda kui ka silmadega imetleda. Jaa see raamat on inimestest ning meie eluringist. Lugu algabki lapseeast ja siis liigub edasi kuni vanaduseni. Oh need pildid, ma olen siiralt senimaani veel lummatud.

Lugemist alustades tundsin, kuidas autor võttis mul õrnalt käest ja viis mind rännakule meie kui inimeste maailma. Mul on siiralt hea meel, et ma selle raamatu endale lugemiseks laenutasin ja usun, et see raamat väärib nii lugemist kui ka imetlemist. Kuigi teksti pole just kuigi palju, siis pildid kannavad endas kindlasti lugu edasi ja nii lihtne on nii mõneski kohas, et ka mina olen end niimoodi tundnud.

Kindlasti üks meeldejäävamaid lugemisi sel aastal. Eks aasta on olnud kirju ja selle raamatuga ma ka oma lugemisaasta lõpetan. Mõtlesin küll, et täna midagi loetud enam ei jõua aga vot läks hoopis teistmoodi. Mulle siiralt väga meeldivad selle autori raamatud ja naudin nende lugemist. Muidugi on minu suured lemmikud ka need raamatud, kus Lisa on need illustreerinud. Silm lausa puhkab, kui neid raamatuid loen. Lugege teie ka! Kõike kaunist!

Unustamatu Ööbiku villa(2020)

Unustamatu Ööbiku villa(2020)(168lk)

Autor: Aliis Jõe

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

“Maale kolinud Maarja uue kodu katus vajab hädasti remonti. Rahapuudus sunnib teda pakkuma võimalust veeta aega Unustamatu Ööbiku villas. Atsakas naabrinaine Mammi on oma elukogemuse ja koer Mukiga, kes olevat „inimingede parumeeter“, talle hindamatu nõuandja. Kuid mitte siis, kui Maarja ellu tulevad kaks väga erinevat meest.

„Ma arvasin, et sa oled mingi puu alla jäänud…“ lõõtsutas Mammi köögitoolil. „Oleks praegast olümpiamängude aega möödetud, oleks mol kuld taskus.“

Omas vanuseklassis kindlasti. Maarja piilus kardinate vahelt: valged vaimud kõndisid mööda ta aeda, karjusid, naersid ja nutsid.

„Kus koha pealt see pruneering sol tuli, hullumajast vöi? Et tahavad oma eriti lolle kusagil tuulutada?!“

Maarja ohkas ja pesi nõusid edasi. Olukord oli napakaks kiskunud kohe alguses.

“Unustamatu Ööbiku villa” on sarja “”Suvitusromaan”” teine raamat. „Suvitusromaan“ on kirjastuse Hea Lugu uus ajaviitekirjanduse sari. Kahe ilmasõja vahel, kui leidus juba neid, kes said endale pikemat jõudeolekut ja puhkust lubada, ilmus Eestis hulk suvitusromaane. Siis aga muutusid puhkus ja tunded tükiks ajaks liiga kerglasteks teemadeks. Nüüd tahame jälle elada aeglasemalt ja süveneda olulisse. Ehk on käes ka aeg uute suvitusromaanide loomiseks ja vanade meenutuseks?

Sarja esimene raamat ilmus 27. mail 2020, see on Margus Luige „Sulnis Saara“.

Tänu sõbranna soovitusele ma selle looni jõudsingi. Ma pole vist tükk aega nii palju naerda saanud kui selle raamatuga. Mammi tegelaskuju oli ikka väga värvikas ja tema keelepruuk võttis ikka itsitama küll. Maarja kolib maale elama, kuna uue kodu katus vajab hädasti remonti, paraku raha selleks napib. Koos atsaka naabrinaise Mammiga otsustab Maarja pakkuda võimalust veeta aega Unustamatu Ööbiku villas. Maarja ei oska aimatagi, mis kõik teda ees ootab. Kas ta leiab viimaks hingerahu ja kellegi armsa enda kõrvale? Kas tõesti on ta lootusetus seisus, kuna rahapuudus võib röövida talt tema kodu? Eks neile küsimustele saad vastused, kui ise seda raamatut loed.

Ma kindlasti jätkan selle autori lugude lugemist. Loodan väga, et need ka raamatukogus on olemas kui ükskord laenutamiseks läheb. Igatahes nauditav ja romantiline lugemine oli, mis siis et kapaga sai ka nalja ja erinevat mõnusalt naiste vahelist juttu. Mammi on ilmselt üks peamisi tegelasi, kes mulle pikaks ajaks meelde jääb. Ta sobis täitsa hästi sinna naabrinaiseks ja isegi ei ütleks sellisest naabrist ära. Paraku pole mind sellega õnnistatud. Ma usun, et igaüks leiab siit loost selle miski, mis teda kaasa elama paneb ja Maarja on ju igati tubli naine, kes olenemata saatuselöökidele, püüab kenasti hakkama saada. Igatahes igav ei hakanud ja raamat sai loetud nagu võluväel.

Soovitan teistelegi!