Villaste sokkide uus aasta(2020)

Lugemiseväljakutse 12 ust

November: Meil kõigil on mõni hobi. Loe mõnd raamatut, kus kirjutatakse inimeste hobidest või kasuta enda hobiga tegelemiseks raamatut, mida saad ka teistele tutvustada.

Villaste sokkide uus aasta(2020)(176lk)

Autor: Niina Laitinen

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Aastaringist inspireeritud sokid on lihtsad, aga efektsed. Neisse on kootud aastaaegade vahelduvaid meeleolusid, looduse hõrke detaile ning unistusi, üllatusi ja maagiat.
Selle raamatu sokkides on pitse, palmikuid, mustreid ja nende erinevaid kombinatsioone. Sekka ka mõni rohkem oskusi nõudev mudel. Juhised on tehtud võimalikult lihtsad, et sokid valmiksid jõudsasti.

Niina Laitinen on üks Soome populaarsemaid kudumiloojaid. Tema kaks esimest raamatut, “Villaste sokkide aasta” ja “Muinasjutulised silmused” on olnud väga populaarsed ka Eestis.

Seekord siis raamat oma hobist. Kudumine pole küll ainuke hobi, kuid jahedamate ilmadega on mõnus kätte võtta vardad ja alustada taaskord kudumist. Kahjuks olen seda raamatut mitmel korral lugenud ja mõnd sealset mustrit proovinud, siis kahjuks pole ükski neist nii hästi õnnestunud, et võiksin ka teile näidata. Küll aga usun, et olen kolme aasta jooksul ikka mitmeid ja mitmeid paare sokke kudunud ja niimoodi võin seda nimetada ka oma hobiks.

Muidugi meeldib mulle veel ristsõnu lahendada ja looduses matkata. Naudin ka pildikeste värvimist, millest on jutt, siis minu facebooki lehel on näha, mis pildid olen senimaani suutnud valmis saada. Kahjuks on viimasel ajal neid vähe valminud, sest kuna tellin neid aliexpressist, siis on tarneajad üsna pikad ja mõnikord on ka kaup saamata jäänud.

Selles raamatus leiab iga kuduja endale nii mõnegi mustri mida katsetada ja siis seda ilu teistega jagada. Püüan taaskord midagi lihtsamat valmis saada ja seda ka teistele näidata. Loodan, et leian kuskilt endale ka autori varem ilmunud eesti keelsed kudumisraamatud. Eks näis kuidas sellega läheb.

Mõnus lugemine igatahes ja sain piisavalt inspiratsiooni, et taaskord proovida midagi sealt ka endale kududa. Soovitan teistele kudujatele!

Maailma halvimad lapsed(2020)

Maailma halvimad lapsed(2020)(264lk)

Autor: David Walliams

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

David Walliamsi uues, seni kõige menukamas ja läbinisti värvipiltidega illustreeritud lasteraamatus on kümme hoiatavalt jubedat juttu maailma kõige kohutavamatest lastest. Muu hulgas saame tuttavaks Normaniga, kelle unistuseks on meisterdada maailma suurim ninakollipall; Paulaga, kellele meeldib üle kõige kõhutuult lasta; Theodoriga, kes on nii igav, et pildistab valgusfoore ja kogub juusturiive; ning Sofiaga, kes istub teleka ees nõnda kaua, et temast saab pooleldi tüdruk, pooleldi sohva.

David Walliams on üks Inglismaa armastatumaid lastekirjanikke. Ta raamatuid on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja ainuüksi tema kodumaal müüdud miljoneid eksemplare. Eesti keeles on varem ilmunud Walliamsi raamatud „Gängstamemm” (2014), „Hirmus õudne hambaarst” (2015), „Jube tädi” (2016), „Rotiburger” (2017), „Härra Hais” (2018) ja „Pururikas poiss” (2018).”

Seekordses raamatus kohtume mitme erineva lapsega ja nad pole teps mitte viisakad ja kenad. Hoopis vastupidi. Nad on kõike muud kui kenad ja tublid. Nagu ka varem loetud raamat õpetajatest, siis ka see lugude kogu oli omamoodi huvitav lugemine. Eks sain tuttavaks mitme halva lapsega ja alati nagu öeldakse, siis pahad saavad oma karistuse, nii oli ka nende lastega. Eks igale ühele oma õppetund.

Selle raamatuga saidki seni ilmunud selle autori raamatud otsa. Loodan siiralt, et neid ilmub veel ja veel. Lugemist peaks igatahes jätkuma, sest inglise keeles on neid lugusid oi kui palju.

Mulle igatahes meeldis ja eks mõnedki neist lastest said just selle mille olid ära teeninud. Kõige lõbusam lugu oli ühest tüdrukust, kes ei suutnud kuidagi paigal olla. Nalja sai seal ikka väga. Kes tahab teada, mis temaga juhtus, siis lugege ise!

Paha paps(2020)

Paha paps(2020)(448lk)

Autor: David Walliams

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

“Papse on igas suuruses ja iga kujuga. On pakse ja kõhnu, on pikki ja lühikesi. On vanu ja noori, on tarku ja rumalaid. On tobedaid ja tõsiseid, on lärmakaid ja vaikseid.
Ja muidugi on olemas head papsid ja on olemas pahad papsid …”

Kuna olen sattunud selle autori raamatute lugemiselainele siis võtsin ette midagi papside kohta. Oh neid on nii noori kui ka vanu muidugi on ka häid papse ja pahad papsid, kes pole sellised nagu peaksid olema.

Frank on tore poiss, kelle isa on vinge autorallisõitja. Kuni ootamatu õnnetuseni. Poiss annab endast kõik, et nad saaksid hakkama ja leiab peagi, et isal on tema ees üks priske saladus. Milline? Kas tõesti on isa tegemas midagi hoopis halba? Kuidas seda küll ära hoida?

Neile küsimustele leiate kindlasti siit raamatust vastused. Algul tundus, et seda raamatut küll ühe päevaga läbi ei loe, aga lugu ise kulges tempokalt ja põnevalt. Elasin Franki ja tema isa seiklustele väga kaasa ja mulle lugu täitsa meeldis.

Usun, et julgen ka teile kallid sõbrad soovitada. Kui ise ei taha lugeda, siis soovitage oma lastele.

Natside kuld ja hästi hoitud saladus(2020)

Natside kuld ja hästi hoitud saladus(2020)(456lk)

Autor: Marcus Wallén

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Teise maailmasõja ajal röövisid natside rünnakrühmad Euroopa paljaks. Keskpangad tehti tühjaks, samuti eraisikute pangaseifid, ja surmalaagritesse saadetud jäid ilma kogu oma varast. Aga mis juhtus Saksa riigipanga varaga Kolmanda Riigi huku ajal 1945. aastal? Suurem osa sellest peideti soolakaevandusse, mille Ameerika sõdurid vallutasid, vara jagati natside ohvriks langenud riikide vahel. Ent mitte kõik. „Natside kuld ja hästi hoitud saladus” jutustab kõigi aegade suurimaks nimetatud kullaröövist. Osa sellest aardest on tänaseni kadunud. 1945. aasta suvel oli väike rühm Saksa ohvitsere ja eraisikuid segatud keerulisse peitusemängu Ameerika okupatsioonivõimudega. Võib-olla paljastas rühma üks liikmetest, kahekümneaastane Hubert von Blücher natuke liiga palju ühes kirjas, mille ta saatis Stockholmi oma ristiisale, kuulsale maadeavastajale Sven Hedinile. Mõistatus on aardekütte üle 70 aasta kummitanud. Saladusele lahenduse otsimine viis ajakirjaniku ja kirjaniku Marcus Walléni Alpidesse, Vahemere äärde ja Stockholmi. Sündis jutustus läbi aegade kõige röövellikumast riigist ja Teisest maailmasõjast just nimelt rahalisest vaatevinklist nähtuna.

Kuna pole paar nädalat midagi lugenud, siis otsustasin pooleli olevad raamatud käsile võtta ja läbi lugeda. Eks niimoodi sai ka see raamat loetud.

Lugu ise on natsidest ja nende kullajahist Teise maailmasõja aegu. Kuid keegi ei tea veel tänapäevalgi, mis kogu sellest kullast sai. Nende kullajanu oli nii suur, et rööviti nii keskpanku, eraisikute pangaseife aga ka vangilaagrisse sattunud inimeste vara ei põlatud ära. Kõike seda vaid ahnuse nimel.

Tunnistan, et kohati oli ikka väga raske seda raamatut lugeda, eriti kui räägiti juutidest ja nendega seotud kuritegudest. Eks autor oli suutnud kirjutada nii, et ma uuesti alustades sattusin taaskord maailma, kus käis sõda ja muidugi ei puudunud sealt ka Hitler ja Stalin. Muidugi eks sõda ei taha keegi meist, kuid tavainimesena polnud sel ajal erilist valikut. Mulle üldiselt meeldib ajaloolisi raamatuid lugeda ja ka see raamat polnud mingi erand. Kuid minu jaoks jäi kuidagi lõpp segaseks. Mõned kohad kuhu natsid kulla peitsid olid välja toodud, kuid ootasin enamat.

Kuid ajaloolisest vaatevinklist oli täitsa asjalik lugemine, keda siis ei huvitaks selline temaatika ja kas tõesti on see kuld, mis tol ajal eri paikadesse peidetud sai ikka veel seal samas kohas või on mõni riik taaskord selle endale kahmanud.

Usun, et on väärt lugemine ja kes pole veel lugenud, siis tehke seda. Pisut jäi puudu, et anda talle 5 tähte, kuid siiski hea lugemine. Kellele temaatika sobib, siis lugege.

Minu õde, sarimõrvar(2020)

Minu õde, sarimõrvar(2020)(215lk)

Autor: Oyinkan Braithwaite

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.

Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust.

Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud.

Koredel seisab ees mitu rasket valikut.

„Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

Üks omamoodi lugu kahest õest, Koredest ja Ayoolast, kellest viimasel on selline natuke teistmoodi arusaam suhetest. See on tal juba kolmas kallim, kuhu Korede peale telefonikõnet peab appi minema. Ayoola on ta tapnud enesekaitseks ja palub nüüd õelt abi. Kas tõesti ta aitab teda või annab ta politseile üles? Kas tõesti on veri paksem kui vesi? Kas Korede suudab endaga rahu teha ja kaitsta oma õde? Eks neile küsimustele saate vastused kui ise seda raamatut loete.

See lugu on kindlasti musta huumoriga vürtsitatud lugu õdede vahelistest suhetest, kus mõnikord pole kõik päris nii nagu paistab. Midagi selles loos ikkagi oli, kuna läbi loetud ta sai ja nüüd jätkan taas järgmiste lugemistega.

Pole ammu midagi sellist lugenud ja samuti on ka autor minu jaoks täiesti tundmatu. Kas keegi teab midagi temalt veel soovitada? Kuidagi väga ruttu sai lugu läbi, kuid midagi õhku rippuma küll ei jäänud. Kohati oli ikka väga naljakas Korede mõtteid lugeda ja sellest võiks isegi teleseriaal olla. Vaataksin kindlasti!

Päästetud kassipoeg(2020)

Päästetud kassipoeg(2020)(128lk)

Autor: Holly Webb

Kirjastus: Ersen

Tutvustus

“Edie ja tema sõbratar Layla on teel koolist koju, kui leiavad okastraadi külge takerdunud pisitillukese punakollase kassipoja. Kassipoeg näeb nõrk välja ning traat on ta käpale haava tekitanud. Seetõttu viivad tüdrukud ta ruttu koju Edie loomaarstist emale näha.

Edie ema pole kindel, kas pisike kassipoeg üldse ellu jääb, sest loomake on liiga väike, et ilma emata hakkama saada, ning vajab ööpäev läbi lutipudelist toitmist. Aga Edie on kindlalt otsustanud Traadiku terveks ravida ning välja uurida, mis juhtus pesakonna ülejäänud kassipoegade ja nende emaga. Mis siis, kui nemadki on ohus?”

Lugu kassipojast, kelle päästavad kaks koolilast ja kiisu nimeks saab Traadik, kuna ta oli õnnetult end okastraadiga vigastanud. Edie on üks neist tüdrukutest, kes viib kiisukese koju, et tema loomaarstist ema saaks ta läbi vaadata ja tema elu päästa. Kas nad suudavad seda? Kas kiisuke jääb ellu ja hakkab elama koos Ediega, eks neile küsimustele saate vastused kui ise seda lugu loete!

Oh, see oli nii südamlik lugu, nagu ka eelnevad selle autori raamatud. Tegemist on küll lasteraamatutega, kuid ka neid on mõnus vahepeal lugeda. Ma naudin loomalugude lugemist ja ka see raamat pole minu puhul mingi erand.

Eks nende lugude südamlikkus ja headus, tekitavad ka endas sellise sooja tunde ja neid lugeda on lausa lust. Kes soovib samuti neid lugusid ise ka lugeda, siis tehke seda kindlasti.

Soovitan kindlasti!

Plehkupannud kutsikas Nöps(2020)

Lugemiseväljakutse 2021: 12 ust

Plehkupannud kutsikas Nöps(2020)(128lk)

Autor: Holly Webb

Kirjastus: Ersen

Tutvustus

“Sophie näeb sageli vanahärra Jenkinsit labradorikutsikas Nöpsiga jalutamas ja soovib, et temalgi oleks just selline koer. Nöps armastab õues olla ja jookseb alatasa minema, kuigi teab, et ei tohi.

Ühel päeval leiab Sophie Nöpsi üksinda tänavalt. Ta arvab, et kutsikas on jälle plehku pannud, aga seekord pole Nöps mängutujus – kodus on midagi väga valesti, aga kuidas sellest Sophiele teada anda…?”

Südamlik lugu koeratüdrukust nimega Nöps, kes on pisike labradorikutsikas. Ta elab koos vanahärra Jenkinsiga, kuid kutsa on nii energiline, et satub alatasa pahandustesse. Naabritüdruk Sophie on kogu elu endale koera tahtnud. Ta sõbruneb kutsikaga ja kui härra Jenkins satub haiglasse, siis võtab Martinite pere koera senikaua enda juurde hoiule.

Kas tüdruk saab Nöpsi tõesti endale või peab ta taaskord tema vanasse koju tagasi viima? Kas koerake suudab üldse pärast Sophie juures elamist enam vana eluga kohaneda?

Nii armas lugu oli, et see jääb kindlasti kauaks ajaks meelde. Naudin selliste lugude lugemist, see on kui palsam hingele. Nii südamlikult kirjutatud lugu toob silma isegi pisara.

Kuigi on tegu lasteraamatuga, siis meeldis see lugu mullegi väga ja kindlasti soovitan ka neile, kel lapsed kodus, et ka nemad saaksid neist vahvatest loomalugudest osa.

Soovitan teistelegi!

Ilmalinnu laul(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

19. Eesti autori noorsooromaan, mis ilmus 2020-2021

Ilmalinnu laul(2020)(287lk)

Autor: Berit Sootak

Kirjastus: Raudhammas

Tutvustus

„Ilmalinnu laul“ on fantasy-romaani „Viimane hingelind“ järg, milles jätkub hingelind Säde võitlus ellujäämise ja õigluse nimel. Sarja tegevus toimub pealtnäha tavalises tänapäeva Eestis, kuid tegelikult käib siin varjatud võitlus eriliste võimetega inimeste vahel. Säde on viimane hingelindude dünastiast, erakordsete võimetega tütarlaps, kes võib muuta maailma. Tema ümber on aga ainult rivaalitsemine ja salavaen ning Säde peab valima, kes on tema liitlased ja vaenlased. Pealtnäha lihtsad valikud teevad haiget neile, kellest Säde kõige rohkem hoolib. Kui Säde selles ohtlikus mängus alla jääb, kaovad hingelinnud päriselt, ja koos nendega ka midagi väärtuslikku, mis hoiab maailma tasakaalus.

Kuna mulle meeldis väga autori varem ilmunud „Viimane hingelind“, siis elasin väga kaasa ka selles osas peategelaseks olevale Sädele, kellel tuli selles osas ikka nii mitme vaenlasega rinda pista.

Ma imetlesin tema vaprust ja visadust, et anda endast kõik ning päästa mis veel päästa saab. Muidugi ka tema sõprus Susiga nende ühiselt veedetud aeg ja muidugi ka Susi karakter oli lihtsalt super, tema naljasoon ja sisimas peituv headus meeldisid mulle.

Selle raamatuga sai ühtlasi täidetud ka minu selle aasta suur lugemiseväljakutse. Ma ikka oskan viimaseid teemasid endale valida. Selle raamatu lugemine oli puhas nauding ja kaasaelamist oli ürpriski palju. Usun, et tahan neid mõlemaid raamatuid ka enda riiulisse, et siis aja möödudes taaskord lugeda.

Muidugi ei saa ka mainimata jätta mentor Kauri, kes pealtnäha oli viisakas noormees, kuid temalgi olid omad saladused, mida ta Sädele rääkida ei saanud. Ta oli tema lehelind ja Säde tema Hingelind. Oh, kui kaunis!

Muidugi oli Veriora üks paiku, kus juhtub nii mõndagi ja kõik saladused ei pruugigi jääda varjatuks. Kas Säde suudab selle ohtliku mängu võita? Kas ta langetab ikka õigeid otsuseid? Neile küsimustele saate vastused, kui ise raamatut loete.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Kui pelgate seda, et tegemist on mõne jama raamatuga, siis usun, et eksite. Kuid eks maitsed on erinevad ja kuna mulle meeldib Fantasy-maailm, siis niimoodi ma nende raamatuteni jõudsingi.

Prussakad minu peas(2020)

Prussakad minu peas(2020)(240lk)

Autor: Zane Zusta

Kirjastus: Helios Kirjastus

Tutvustus

Raamat „Prussakad minu peas“ kujutab kergesti haaratavates lugudes noorte ja veelgi nooremate, ilusate ja veelgi ilusamate, vooruslike ja veelgi vooruslikumate naiste igapäevaelu.

Kõigil naistel on ühine joon: nende elus domineerivad prussakad, täpsemalt – ellujäämisstrateegiad. Need on kriisihetkel tekkinud käitumismustrid, mis on aidanud rasket olukorda ületada, kuid siis pähe püsiva pesa teinud. Ja kui prussakatel on pidu, siis naistel on häda majas. Probleemid emaga, oskamatus aega planeerida, hirm esinemise ees, muremõtted laste pärast – kõik inimlikud ja tuttavad lood, millega lugejal on võimalus end samastada, nendest lugudest õppida, muredest üle saada ja oma harjumusi muuta.

Raamatu autor Zane Zusta ja psühhoterapeut Diāna Zande aitavad lugejatel prussakaid tabada ja vähemalt alustada nende taltsutamist.

Nagu sisukirjeldus lubab, siis tegemist on kergete kuid samas haaravate lugudega naiste igapäevaelust. Nende hirmud ja erinevad käitumismustrid, mis on igal aja hetkel neile toeks, kuid mis teistele mõjuvad imelikena.

Kes meist siis ei kardaks midagi ja eks mulgi on elus üks pisike prussakas, nimelt on mul ikka veel hirm teiste ees esinemisega, lähen närvi ja ei suuda kuidagi midagi öelda, nüüd täiskasvanuna on küll seda muret vähem, kuid kooliajal oli see ikka minu jaoks paras katsumus. Ma ei tea kuidas see tekkis ja miks ma ei suutnud teiste ees esineda, võib-olla sellepärast et kannatasin koolikiusamise all, võib-olla olin ise endas ebakindel ja kartsin läbi kukkuda ja teistele naeruks olla.

Nüüd sellele ajale tagasi mõeldes meenuvad nii mõnedki hetked, kus sai lihtsalt tunnist puudutud, kuna pidin midagi õpetajale teiste ees esitlema. Eks koolikiusamine tegi oma töö ja raske on praegugi sellele mõelda.

See raamat eristub sel aastal teistest ikka väga ja tema sisu on ka teistmoodi kui muidu. Ei saa öelda, et tegemist on mingisuguse käsiraamatuga. Vastupidi, pigem on iga loo lõpus ka psühhoterapeut Diana poolne hinnang ja mõned nipid kuidas neis olukordades paremini toime tulla.

Midagi halba ei oskagi öelda, muidugi ei saa öelda, et mulle väga meeldis, kuid ajaviiteks täitsa tore lugemine ja eks nii mõneski loos tundsin ka pisut ennast ära. Kuna raamat ise on kodumaal väga menukas, siis olen tihti facebooki raamatuostu gruppides seda raamatut soovi albumis näinud. Kahjuks mina teda endale riiulisse ei osta ja seega laenutasin raamatukogust.

Soovitada ei oska, kuna lugemismaitsed on erinevad.

Uhkus ja eelarvamus(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

5. Jane Austen (originaal, uusversioon, paroodia)

Uhkus ja eelarvamus(2020)(392lk)

Autor: Jane Austen

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Meisterlikult komponeeritud, paraja irooniaannusega romaanis on suure hoolega välja joonistatud kõik karakterid, nii peategelased kui pisemadki kõrvaltegelased: kõigutamatu pereisa, jahmerdav ja rumal mamma, isepäine Elizabeth, malbe Jane, arutu mehenäljas Lydia, alatasa nohune ja rahulolematu Kitty, maailmatark Mary ning terve plejaad ümber Benneti preilide tiirlevaid džentelmene.

Jane Austeni nelikümmend üks eluaastat (1775–1817) hõlmasid väga tormilisi aegu ja kultuurinihkeid. Kõik see ulatus autori ellu ja loomingusse vaid üsna tasase sosinana, kuid sellegipoolest on „Uhkus ja eelarvamus” tänapäevani üks inglise kirjanduse kõige populaarsemaid romaane ja autor oma ajastu üks kõige värskemana säilinud klassikuid. 

Olen peas keerutanud kaua mõtet, et võiks seda raamatut lugeda. Nüüd sel aastal see ka õnnestus. Muidugi eks ta peamiselt selle lugemiseväjakutse raames loetud saigi. Alguses olin küll kahtleval seisukohal, et äkki see lugu pole üldsegi minu jaoks, kuid mida rohkem ma lugesin seda rohkem ma ka seda lugu nautisin.

Eks see olegi ju lugu Benneti tüdrukute elust ja erinevatest saatustest. Eks kõige värvikam on nende seast muidugi Elizabeth ja Jane, kuid ega ka nooremad õed saa siis vanemate õdede varju jääda. Eks ootamatuid sündmusi tuleb ette mitmeid ja mõnikord võib uhkus viia teised inimesed hoopiski eksiteele.

Igatahes mulle meeldis see irooniline lugu, kus oli nii armastust kui ka pettumusi ja salakavalust. Kõike seda, mida ühes loos peabki olema. Eks tegemist on klassikasse kuuluva kirjaniku raamatutega ja plaanin veelgi tema raamatuid lugeda.

Nautisin lugemist ja seda ajastutruud keskkonda, mis mind lummas. Lugu oli küll armastusest, kuid polnud üldse ei labane ega ka kirest nõretav. Nagu ajastule kombeks, siis tundeid väljendati kehakeele abil ja kui lugu muutus tõsisemaks siis mindi ka oma vanematele teatama ja luba abiellumiseks küsima. Nagu kombed ikka ette näevad.

Soovitan teistelegi, kes pole veel seda raamatut lugenud.