Nähtamatu niit(Loomingu Raamatukogu)(2020)

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse 2023

Jaanuar: Ladina- Ameerika naiskirjaniku raamat.

Nähtamatu niit(Loomingu Raamatukogu)(2020)(80lk)

Autor: Samanta Schweblin

Kirjastus: Kultuurileht

Tutvustus

Argentiina kirjanik Samanta Schweblin (sünd. 1978) on üks omapäraseimaid hääli Ladina-Ameerika noorema põlvkonna kirjanike seas, tema teosed on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja neid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde.
Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.
Schweblini elu ja loomingut tutvustab lähemalt Ruth Sepa saatesõna, mis annab lisaks väikese ülevaate uutest suundadest Ladina-Ameerika tänapäeva kirjanduses ja ka keskkonnaprobleemidest, mis on romaanile ainest andnud.

Tegemist on küll lühiromaaniga, kuid see lugu oskas ikka mulle täiega pähe pugeda. Raske on teda nüüd sealt välja saada. Eks loodan, et ta mind nüüd järgmise osa kuust painama ei jää. Ma ei osanud oodatagi, et ühes loos võib olla nii pingeline keskkond, kus on maailm, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist. Ma kohati tundsin, et raamat neelab mind endasse ja olen isegi sinna maailma läbi raamatu sattunud. Sellist maailma ausalt öelda ei tahaks küll.

Eks see olegi taaskord selline teistmoodi lugu, mis raputab sind oma temaatikaga läbi ja pärast on selline tunne, et oled nagu rongi alla jäänud. Mul on küll praegu selline tunne ja ilmselt lähiajal loeksin küll midagi helgemat või mõnd raamatut fantaasiamaailmast.

Mul on siiralt hea meel, et algus hispaania kirjandusse on tehtud ja loodan ka, et jätkub jaksu, et edasi seigelda. Loodan, et järgmine kuu toob midagi lõbusat.

Kes tunneb, et teda see lugu kõnetab, siis lugege ikka. Eks veenduge ise, kas teid see raputab või mitte. Mind küll ja eks ka selliseid lugusid on meile lugejatele vaja.

Õnnesoovimesul(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

28.) Raamat, mille kaanepildil on küünal

Õnnesoovimesul(2020)(396lk)

Autor: Anders Roslund

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Imeilus sünnipäevatort. Viis punast küünalt. Ootus. Ta ei osanud arvata, et see päev nii paljude inimeste elusid muudab. Palju aastaid hiljem ka kriminaalkomissaar Ewert Grensi ja infiltreeruja Piet Hoffmani elu. Zana tahtis oma viiendal sünnipäeval lihtsalt laulda „Õnne soovime sul“ ja mitte näha inimesi suremas. Anders Roslundi uus põnevik on pinev jutustus kättemaksust ja reetmisest, kui minevikusündmused kolme saatusliku päeva jooksul tänapäevas plahvatavad.

Anders Roslund on kümne kriminaalromaani autor ning mitmete auhindade laureaat. Teiste hulgas on teda autasustatud Põhjamaade krimikirjanike suurima auhinnaga Klaasvõti, Suurbritannia krimikirjanike assotsiatsiooni parima tõlketeose Pistoda auhinnaga (International Dagger) ja Jaapani kirjandusauhinnaga Konomys parima rahvusvahelise põnevusromaani eest. Tema raamatuid on tõlgitud 36 keelde. Elu ja surma vahele jääb kolm päeva.

Ka minu teele on sattunud üks selliseid autoreid, keda on ilmselt teised mitmeid kordi lugenud. Mina kohtusin tema loodud krimimaailmaga esimest korda ja usun, et see ei jää ka viimaseks. Peategelasi on kaks, ühelt poolt kriminaalkomissaar Ewert Grens ja teisalt aga infiltreeruja Piet Hoffman. Mõlemad on nii eriskummalised tegelased, et neile kaasa elamine polnudki teps mitte raske.

Muidugi on ka kaanepilt üsnagi intrigeeriv ja kutsub lausa lugema. Pisut kõhe nagu ikka krimkadele omane. Ma olen päris üllatunud, muidugi enda üle, et ma varem selle maalimaga pole tutvust teinud. Aitäh Eesti Raamatu kirjastusele, kes meile neid lugusid lugemiseks ikka on paisanud.

Siin loos oli ikka mitmeid pöördeid ja keerdkäike, mis loo lõpu poole omavahel kenasti ka ühendatud pidid saama. Kas ka said? Kas tõesti on minevik see, mis võib sind ühel hetkel jälitama asuda?

Ewert on pensionile minev politseinik, kes võtab endale ülesandeks lahendada juhtum, mis on teda aastaid painanud ja mis on kõike muud kui tavaline ja igav. Piet on samuti omamoodi tegelane, kelle elule oli pööraselt põnev kaasa elada ning kärtsu ja mürtsu selles loos oli ikka päris palju. Ma lausa neelasin selle loo kahe õhtuga ja ei kahetse seda sugugi. Ma sain siit nüüd indu juurde, et ka järgnevad osad sellelt autorilt läbi lugeda. Eks näis millal see kõik ka juhtub.

Tahan öelda veel seda, et see oli ikka päris pöörane sõit ja raputas mind ikka korralikult. Suutsin taas end krimkade lainele vedada ja ilmselt see lugu ei jää sel kuul viimaseks sellist laadi raamatuks. Usun, et sobib ka teistele lugemiseks.

Meie lapse linnuraamat(2020)

Lasteraamatute väljakutse 2023

5. Sain natuke taas targemaks

Meie lapse linnuraamat(2020)(96lk)

Autor: Marko Mägi

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Ilmselt pole olemas last, kes väikeste või veidi suuremate tiivuliste tegelaste vastu huvi ei tunneks. Saame teada, kus linnud elvad ja mida nad söövad.
Raamatu autorid Marko Mägi ja Grete Alt on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi kogenud linnu-uurijad.

Lastele suunatud linnumäärajas tutvustavad nad Eesti kõige tavalisemaid linde, kes on peaaegu alati inimese lähedal olemas, kuid kelle nägemiseks tuleb vahel natuke vaeva näha. Lihtsate lausetega on Marko kirja pannud, millised linnud välja näevad, kuidas käituvad ja kus elavad. Iga liigi kohta on välja toodud midagi iseäralikku, põnevat ja lapsele huvi pakkuvat. Grete illustratsioonid on selged ja kaunid.
Lõbusa, lastepärase ja asjaliku raamatu uurimine koos lastega on kindlasti huvitav ja hariv ka lapsevanematele. Lisaks leiab siit toredaid lindudega seotud mänge nii toas kui ka õues mängimiseks ja linnuvaatluse ABC.

Kuna mul oli õelaps vahepeal külas, siis sai loetud mõned lasteraamatud ja seekord siis sattusime koos lindude maailma. Muidugi proovisime raamatu lõpus oleva rasvapalli meisterdamist ka ja need nüüd ripuvadki akna all sirelipõõsas, et linnud saaksid nendega maiustada.

Kindlasti hariv raamat nii lapsele kui ka täiskasvanule. Igatahes sain minagi nii mõne uue teadmise ja muidugi oskuse kodus lindudele pallikesi valmistada. Lõbus ja tore raamat, mis kirjeldab meile erinevaid linde ja muidugi ka on raamatus pildid, mis annavad teksti väga hästi edasi.

Ma arvan, et raamat sobib igas vanuses lapsele, kes vähegi huvitub lindudest ja kes tahab nendega lähemalt tutvust teha. Meie pere suured külalised on muidugi varblased ja ka rasvatihased. Oleme muidugi kohanud ka rähne, kes meie pallide juures on maiustamas käinud.

Igati asjalik ja tore lugemine, mis annab aimu, kus linnud elavad ja mida nad ka söövad. Nagu ka lapsele õpetasin, et kui oled juba korra neile talvel süüa viinud, siis pead seda igal aastal tegema, sest linnukesed ju ootavad seda väga. Eks endalgi on tore hommikuti vaadelda, kes maiustamas käivad ja lihtsalt on hea meel, et nad tänu minule suudavad talve üle elada.

Elupildid(2020)

Elupildid(2020)(192lk)

Autor: Lisa Aisato

Kirjastus: Rahva Raamat

Tutvustus

Mitte keegi ei kujuta inimeste hirme, lootust ja unistusi paremini nagu Lisa Aisato. Siia raamatusse on ta kogunud oma kõige paremad pildid, nii vanemad kui ka päris uued, ning lisanud neile elujaatava teksti selle elu kohta, millega me kõik peame toime tulema. Kõik elu suured tunded – armastus, lein, kõhklus ja otsatu rõõm – leiavad kajastust Aisato omapärase stiiliga illustratsioonides, mis liigutavad meid hingepõhjani.

Raamatu kuues peatükis jutustavad illustratsioonid ja tekstid loo inimese eluringist. Lapsepõlvest – avali ja uudishimulikust ajast, mil suvi oli rohelisem ja talv valgem. Nooruspõlvest – oma tundetormide, elutähtsate otsuste ja joovastava sõprusega. Täiskasvanuelust koos uue vastutuse ja uute valikutega. Pereelust – kaosest, ajanappusest ja suurest armastusest. Keskeast koos rahu, stabiilsuse või hoopistükkis uute võimalustega. Ning lõpuks vanadusest, elukogemusest, leinast ja suurest vabadusest. Joonistatud ja kirjutatud rõõmuks ja äratundmiseks kõikidele.

Lisa Aisato on üks tunnustatumaid Norra illustraatoreid. Ta on kirjutanud ja illustreerinud kuus enda kirjutatud lasteraamatut ning mitmeid teiste kirjanike lasteraamatuid, näiteks Klaus Hagerupi „Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud“.

  1. aastal illustreeris ta ka eesti keeles ilmunud Maja Lunde menuki „Lumeõde“.

Olen kaua unistanud võimalusest avaldada oma parimate illustratsioonide kogumik ja nüüd hoiadki seda käes. „Elupiltidesse“ olen koondanud põneva ja sisuka kunstnikutee joonistusi ja maale. Siin on päris uusi ja avaldamata illustratsioone, aga ka raamatutes ja kümne aasta jooksul Dagbladeti laupäevalisas avaldatud pilte.

Veetsin päevi ja õhtuid oma kogu läbi vaadates ning õige varsti taipasin, et tegelikult on mu silme ees illustreeritud elu – elupildid.

Raamatu pildid on järjestatud looks, mis räägib meist, inimestest, ja meie eluringist. Olen lähtunud omaenda elust, kuid vestlesin elu verstapostidest oma lähedastega. Lapsepõlve värvid, mäng ja päris elu, tundlik ja kaootiline noorpõlv, täiskasvanuelu koorem ja vanaduspõlve vabadus, igatsus ja selgus.

See on visuaalne raamat, tekst hoiab sul lihtsalt õrnalt käest kinni, kui sa raamatut lehitsed. Võib-olla ei tule sulle päris kõik siin kirjeldatu tuttav ette, aga ma loodan, et sa lased end ometigi kõnetada ja et see raamat rõõmustab sind sama palju kui mind, kui ma seda koostasin.

See on kindlasti üks raamatuid, mida kohe väga-väga tahan ka endale riiulisse, et siis mõne aja möödudes seda taaskord nii lugeda kui ka silmadega imetleda. Jaa see raamat on inimestest ning meie eluringist. Lugu algabki lapseeast ja siis liigub edasi kuni vanaduseni. Oh need pildid, ma olen siiralt senimaani veel lummatud.

Lugemist alustades tundsin, kuidas autor võttis mul õrnalt käest ja viis mind rännakule meie kui inimeste maailma. Mul on siiralt hea meel, et ma selle raamatu endale lugemiseks laenutasin ja usun, et see raamat väärib nii lugemist kui ka imetlemist. Kuigi teksti pole just kuigi palju, siis pildid kannavad endas kindlasti lugu edasi ja nii lihtne on nii mõneski kohas, et ka mina olen end niimoodi tundnud.

Kindlasti üks meeldejäävamaid lugemisi sel aastal. Eks aasta on olnud kirju ja selle raamatuga ma ka oma lugemisaasta lõpetan. Mõtlesin küll, et täna midagi loetud enam ei jõua aga vot läks hoopis teistmoodi. Mulle siiralt väga meeldivad selle autori raamatud ja naudin nende lugemist. Muidugi on minu suured lemmikud ka need raamatud, kus Lisa on need illustreerinud. Silm lausa puhkab, kui neid raamatuid loen. Lugege teie ka! Kõike kaunist!

Unustamatu Ööbiku villa(2020)

Unustamatu Ööbiku villa(2020)(168lk)

Autor: Aliis Jõe

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

“Maale kolinud Maarja uue kodu katus vajab hädasti remonti. Rahapuudus sunnib teda pakkuma võimalust veeta aega Unustamatu Ööbiku villas. Atsakas naabrinaine Mammi on oma elukogemuse ja koer Mukiga, kes olevat „inimingede parumeeter“, talle hindamatu nõuandja. Kuid mitte siis, kui Maarja ellu tulevad kaks väga erinevat meest.

„Ma arvasin, et sa oled mingi puu alla jäänud…“ lõõtsutas Mammi köögitoolil. „Oleks praegast olümpiamängude aega möödetud, oleks mol kuld taskus.“

Omas vanuseklassis kindlasti. Maarja piilus kardinate vahelt: valged vaimud kõndisid mööda ta aeda, karjusid, naersid ja nutsid.

„Kus koha pealt see pruneering sol tuli, hullumajast vöi? Et tahavad oma eriti lolle kusagil tuulutada?!“

Maarja ohkas ja pesi nõusid edasi. Olukord oli napakaks kiskunud kohe alguses.

“Unustamatu Ööbiku villa” on sarja “”Suvitusromaan”” teine raamat. „Suvitusromaan“ on kirjastuse Hea Lugu uus ajaviitekirjanduse sari. Kahe ilmasõja vahel, kui leidus juba neid, kes said endale pikemat jõudeolekut ja puhkust lubada, ilmus Eestis hulk suvitusromaane. Siis aga muutusid puhkus ja tunded tükiks ajaks liiga kerglasteks teemadeks. Nüüd tahame jälle elada aeglasemalt ja süveneda olulisse. Ehk on käes ka aeg uute suvitusromaanide loomiseks ja vanade meenutuseks?

Sarja esimene raamat ilmus 27. mail 2020, see on Margus Luige „Sulnis Saara“.

Tänu sõbranna soovitusele ma selle looni jõudsingi. Ma pole vist tükk aega nii palju naerda saanud kui selle raamatuga. Mammi tegelaskuju oli ikka väga värvikas ja tema keelepruuk võttis ikka itsitama küll. Maarja kolib maale elama, kuna uue kodu katus vajab hädasti remonti, paraku raha selleks napib. Koos atsaka naabrinaise Mammiga otsustab Maarja pakkuda võimalust veeta aega Unustamatu Ööbiku villas. Maarja ei oska aimatagi, mis kõik teda ees ootab. Kas ta leiab viimaks hingerahu ja kellegi armsa enda kõrvale? Kas tõesti on ta lootusetus seisus, kuna rahapuudus võib röövida talt tema kodu? Eks neile küsimustele saad vastused, kui ise seda raamatut loed.

Ma kindlasti jätkan selle autori lugude lugemist. Loodan väga, et need ka raamatukogus on olemas kui ükskord laenutamiseks läheb. Igatahes nauditav ja romantiline lugemine oli, mis siis et kapaga sai ka nalja ja erinevat mõnusalt naiste vahelist juttu. Mammi on ilmselt üks peamisi tegelasi, kes mulle pikaks ajaks meelde jääb. Ta sobis täitsa hästi sinna naabrinaiseks ja isegi ei ütleks sellisest naabrist ära. Paraku pole mind sellega õnnistatud. Ma usun, et igaüks leiab siit loost selle miski, mis teda kaasa elama paneb ja Maarja on ju igati tubli naine, kes olenemata saatuselöökidele, püüab kenasti hakkama saada. Igatahes igav ei hakanud ja raamat sai loetud nagu võluväel.

Soovitan teistelegi!

Pierre labürindidetektiiv(Varastatud Labürindikivi otsingul)(2020)

Pierre labürindidetektiiv(Varastatud Labürindikivi otsingul)(2020)(36lk)

Autor: Hiro Kamigaki

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Labürindidetektiiv Pierre’il on uus juhtum. Hr X on varastanud Labürindikivi, millel on võime muuta Ooperilinn labürindiks. Kas oskad aidata Pierre’il ja ta sõbral Carmenil läbi labürintide pääseda ja tabada hr X enne, kui on hilja?

Leia tee läbi selle toredate piltidega raamatu fantastiliste labürintide, otsi peidetud asju ja lahenda ülesandeid.

Oma lugemistega olen jõudnud sinna maale, et sattusin ühe labürindiloo juurde. Neid on lugusid labürindidetektiiv Pierre’st on ilmunud kaks ja esmalt tahan teile tutvustada esimest. Nimelt on see omapärane lugu selle poolest, et lugeja saab lahendada koos looga erinevaid ülesandeid ja leida nii tee lõpplahenduseni. Kindlasti meeldib selline lugu lastele väga ja nemad saavad kindlasti sellest ägeda elamuse. Eks sain minagi ja püüdsin kogu väest leida igale ülesandele vastus.

Vahelduseks on täitsa tore lugeda selliseid raamatuid, kus saab nii loole ka lahendada erinevaid ülesandeid ja otsida õiget teed labürindimaailmas. Kas Pierre’il ja ta sõbral Carmenil õnnestub läbi labürintide pääseda ja tabada hr X enne, kui on hilja? Eks seda saad teada siis, kui oled lugenud lugu ja aidanud tegelastel labürindimaailmas juhtumit lahendada.

Soovitan teistelegi, kellel on varasemalt see lugu märkamata jäänud.

Ebaõiglane(2020)

Ebaõiglane(2020)(130lk)

Autor: Heli Künnapas

Kirjastus: Heli kirjastus

Tutvustus

Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad juba varsti lugeda romantilisest lühiromaanist “Ebaõiglane”.

Taaskord üks mõnus romantiline lugu sarjast Mõni õhtu romantikat. Selle sarja raamatud on just need, mida vajan just siis, kui miskit muud ei suuda väga lugeda ja otsin sellist kergemat ja romantilisemat lugemist. Ka seekordne lugu pole mingi erand ja nautisin samuti seda lugu väga. Mind üllatas see, et peategelane on minu nimekaim ja väga hakkaja naine ning saab alati kõigega hakkama.

Peategelane ongi siis kolmekümnendates aastates edukas ärinaine Reelika, kellel tuleb töötamine palju paremini välja kui puhkamine. Ta püüab pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas pisutki puhata, kuid puhkus ei tõota tulla just selline nagu ta ootas.

Ka see lugu on just selline, mida ma just sel hetkel vajasin ja nende lugemine on mõnus vaheldus teiste lugemiste vahele. Soovitan teistelegi lugemiseks, kes veel neid lugusid pole lugenud.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja nautige just neid raamatuid, mis teid kõnetavad ja põnevusest kaasa haaravad.

Angerjaevangeelium(2020)

Raamatukogude aasta väljakutse 2022

NOVEMBER: Põhjala kirjanduse kuu! Loeme koos Põhjala looduse teemadel.

Angerjaevangeelium(2020)(220lk)

Autor: Patrik Svensson

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Kui palju on võimalik teada angerja kohta? Või siis inimese kohta?

Angerjas, Anguilla anguilla, on üks kõige mõistatuslikumaid loomi, kelle loodus on loonud. Kala, kes on loodusteaduses omaette müsteerium. Kala, kellest kõik alates Aristotelesest kuni Sigmund Freudini on püüdnud aru saada, aga edutult. Kala, kes on nüüdseks väljasuremise äärel, ilma et me mõistaksime, miks.

„Angerjaevangeelium“ on samas ka raamat autorist ja tema isast ja sellest, kuidas angerjas neid ühendas. „Angerjad, nad on kummalised,“ ütles isa. Seda öeldes oli ta alati neist justkui sisse võetud. Ta nagu vajanuks seda mõistatuslikkust. See nagu täitnuks temas mingi tühja koha. Ja mina lasksin sel ka ennast nakatada. Otsustasin, et inimene leiab seda, mida ta soovib uskuda ja teeb seda siis, kui tal on seda vaja. Meil oli angerjat vaja. Koos temaga olime me midagi muud kui ilma temata.“

Patrik Svensson on sündinud 1972. aastal. Ta töötab kultuuriajakirjanikuna ja elab Malmös.

Tunnistan, et võtsin selle loo alguses kahetiste mõtetega kätte, et kas loen või mitte. Nagu ma esimese lause lõpetasin, teadsin, et pooleli ma küll seda lugemist ei suuda jätta. Autor suutis kirjutada nii ladusalt ja kaasahaaravalt, et ma ei pannud tähelegi, millal ma viimaste lehekülgedeni jõudsin.

Nauditav ja silmi avardav lugemine, seekord siis angerjast ja tema elust. Tunnistan, et nautisin lugemist ja ei suutnud kuidagi loole kaasaelamist lõpetada. Mulle meeldis autori kirjutamisstiil ja ka see, et lugu ise polnud ainult faktipõhine vaid kirjutatud kõigile arusaadavas võtmes.

Eks angerjas on ka meie kui eestlase toidulaual täitsa tuntud kala ja teda ikka süüakse. Eks ma teadsin varasemalt ka tema kudemisajast Sargasso meres ja sedagi, et tegemist on ühe põnevama kalaga. Mul on siiralt hea meel, te see raamat mulle lugemisse sattus ja loeksin kindlasti veel seda sarja kui ainult aega saaksin.

Julgen küll teistele soovitada, kuna mulle endale sobis see lugemine täitsa hästi. Nii, et mis muud kallid sõbrad kui ainult lugema.

Põhjala loodus on üks kauneimaid ja sealne nii taimestik kui ka loomad on ühed erakordsemad. Eks mulle meeldivad väga virmalised, usun, et need peaksid ka sobima siia kuusse täitsa hästi.

Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud (Loomingu Raamatukogu Kuldsari)(2020)

Lugemiseväljakutse 2022

33. Loomingu Raamatukogu sarjas 2a või 22a tagasi ilmunud teos

Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud (Loomingu Raamatukogu Kuldsari)(2020)(152lk)

Autor: Pierre Bayard

Kirjastus: Kultuurileht

Tutvustus

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?
Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.
Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.

Tunnistan, et mind kõige rohkem kutsus seda raamatut lugema pealkiri. Oli selline intrigeeriv ja põnev ning raamatut lugema asudes olen väga rahul, et lugesin. Üks huvitav ja omapärane lugu raamatutest, mida me pole lugenud ja väga palju ei tahakski ära rääkida, sest siis pole enam teistel huvitav.

Autor oli küll mulle pisut tundmatu, kuid see ei seganud raamatu lugemist. Eks püüan teisigi selle kirjastuse kuldsarja raamatuid lugeda. Nii võid leida nii mõnegi pärli nagu oli seda see raamat.

Mulle igatahes meeldis hoolimata teiste arvamusest goodreadsis. Kindlasti üks selle kuu omapärasemaid lugemisi, mis viimati loetud. Nagu öeldakse, siis ei tasu raamatut hinnata kaane järgi. Mina seda ei teinud ja leidsin siia kuu lõppu sellise lugemise, mis haaras mind endaga kaasa ja niikauaks kuni jõudsin loo läbi lugeda.

Kes tahab võib isegi seda lugeda ja ma usun, et ei kahetse seda.

Reisid Lõuna-Aafrikas(2020)

Reisid Lõuna-Aafrikas(2020)(288lk)

Autor: Indrek Jääts

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Ajaloolase ja etnoloogi Indrek Jäätsi raamatus ei tähenda Lõuna-Aafrika riiki, vaid tervet kultuuripiirkonda, mis hõlmab ka Sambiat ja Namiibiat. See tähendab vorstipuu vilus tukkuvaid lõvisid, keerukate patsidega tonga tüdrukuid, Barotsemaa kuninga külamehe-välimusega aukandjaid, vihmaperioodi esimesi sabinaid ootavaid loomakarju, sütel küpsevate buuri vorstide hõngu ja palju-palju muud.

Raamatu autor ei reisi üksnes ruumis, vaid ka ajas. Värvikatele loodusmuljetele ja tähelepanekutele erinevate rahvaste igapäevaelust lisanduvad ajaloolised vahepalad, mis üheskoos annavad hea ülevaate piirkonna kirevast minevikust. Reisikiri on rikkalikult illustreeritud.

Raamatu ilmumist toetas Eesti Kultuurkapital. 

Kuna tahtsin taaskord pisut reisida kuumal aafrikamaal, siis sai valitud just see raamat endale lugemisse. Seekord seikles autor Lõuna-Aafrikas täpsemalt öeldes Sambias ja Namiibias. Lugu ise oli jaotatud kahesse ossa, kus esmalt seigeldi Sambias ja vaadeldi sealset loodust ja muidugi ka erinevaid looma-ja linnuliike. Kohati häiris mind autori poolne õllest rääkimine ja pisut hakkas ära tüütama ka pidev loomade ja lindude kokku lugemine, et saaks lihtsalt linnukese kirja, kes vaadatud ja kes mitte.

Eks pidid andsid palju juurde ja seepärast otsustasin pisut kõrgema hinde anda. Muidu oli täitsa tore seiklus, kui vaid oleks saanud mõnda asja kirjeldamata jätta. Muidu siirad tänud autorile, kes oma seiklustest meile kirjutas ja mina sain niimoodi pisutki aimu sealse maa loodusest ja selle ajaloost.

Eks need ajaloolised jutud olid päris huvitavad ja neist sain palju uusi asju teada, mida varem nende riikide kohta ei teadnud.

Hoolimata sellest, et mõni asi mind häiris nautisin siiski seda seiklust väga. Kuna olen haige, siis on kõik seiklused teretulnud.

Soovitan teistelegi!