Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

10. Raamat, mille pealkirjas mainitakse jooki või joomist

Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai(2020)(120lk)

Autor: Lydia Koidula

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

Lydia Koidula viimane näidend „Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai“ ilmub trükisõnas esmakordselt originaalmahus – nii nagu autor ise selle 1880. aastal koos osaliselt kakskeelsete remarkidega kirja pani. Värvikate tegelaskujudega lustlik-õpetlik hoogne lugu pärineb eesti teatri algusaegadest, ent käsitletud inimsuhted ja ühiskondlikud teemad pole aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval.

Käsikirja saatust ning näitemängu ajalist tausta valgustab eessõnas kultuuriloolane Malle Salupere.

Raamat ilmub Koidula loodud eesti teatri 150. juubeliks.

Tegemist on küll näidendiga, kuid sisu on üsnagi õpetlik lugu, kuid samas ka lustlik ja kindlasti aktuaalne ka tänapäeval. Otsustasin, et selle punkti alla valin midagi Eesti kirjanikult ja niimoodi ma Lydia Koidulani taaskord jõudsin.

Minu jaoks oli üsnagi lõbus lugemine ja erinevate tegelaste vaheline suhtlemine tundus kohati ikka väga koomiline kui samas ka tõsieluline.

Eks kes soovib võib samuti seda raamatut lugeda. Tahaksin isegi seda näidendit näha, võib-olla on see kuskil interneti avarustes saadaval? Kas keegi teab?

Igatahes loetud ta sai ja püüan ka edaspidi taaskord leida tee selle autorini. Loodan siiralt, et see mul ka õnnestub.

Varemerohi(Leskede klubi sarja 5.raamat)(2020)

Varemerohi(Leskede klubi sarja 5.raamat)(2020)(192lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Leskede klubi on lahendanud juba mitu mõistatust: „Armulauamõrv“ (ilmunud 2018), „Postkast nr 4“, „Natali“ ja „Kadunud asitõend“ (kõik ilmunud 2019).
Seekord tuleb neil bridžimängus treenitud hallid ajurakud Leskede klubi värskeimat liiget, kohtunik Armin Berklundi painanud saladuse lahendamiseks tööle panna. Loomulikult ei jäta tarmukas Leskede klubi oma sõpra hätta.

Olles varem lugenud läbi sarja eelnevad osad, siis viienda raamatu lugemine läks nagu niuhti. Eks meile kõigile tuttav Leskede klubi seikleb taas. Seekord püütakse lahendada kohtunik Berklundi naise salajast kadumist. Kas tõesti kadus Taimi nagu vits vette ja kas teda on veel võimalik leida?

Vahest on mõnus lugeda ka Eesti autori krimkasid ja Eha Veemist on saanud üks minu suuri lemmikuid. Ootan juba huviga järgmise osa ilmumist. Igatahes on Leskede klubi kiitmist väärt ja ka seekord ei jäta nad oma sõpra hätta vaid asuvad tarmukalt asja uurima ja panevad kasvõi oma elu ohtu, et välja selgitada süüdlane ja leida üles kohtuniku naine.

Igatahes mulle väga meeldis ja eks Leskede klubi liikmete eest ei jää juba midagi varjatuks ja nende südikus lausa kutsub neid lugema.

Soovitan teistelegi, kes pole seda sarja veel lugenud.

Minu elu uhkemad loomad(2020)

Minu elu uhkemad loomad(2020)(328lk)

Autor: Hendrik Relve

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Raamatusse on koondatud eredaid elamusi kokkupuudetest maailma loomadega. Autor jutustab põnevatest loomajuhtumitest Antarktikas, Arktikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Ameerikas. Raamatu peategelasteks on tihti suurekasvulised imetajad, kuid leidub ka roomajaid ja olendeid muudest loomarühmadest.
Valiku peamiseks aluseks on olnud seigad, kus mõnele huvitavale olendile õnnestus pääseda tavatult lähedale, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Neil hetkedel tekkis teatud selgus, lähedustunne teise elavaga. Vahel olid need hetked meeldivad, vahel mitte. Aga need olid isiklikud, kordumatud ja ehedad. Piltide ja sõnade abil on autor püüdnud edasi anda veendumust, et sõltumata sellest, kas inimene seda tunnistab, kuulub ta loodusega ühte, on osa loodusest. Teisiti öeldes on Homo sapiens vaid üks liik suure hulga maailma erakordsete loomaliikide seas, ei parem ega halvem.

Olles varemalt vaadanud Hedrik Relve loodussaateid, siis kohe kui nägin, et saan seda raamatut ka e-raamatuna lugeda, muidugi ellu abiga, siis ei mõelnud pikalt laenutasin selle ja nüüd on see läbi.

Vahvad lood erinevatest kohtumistest loomadega. Eks pildid andsid ka raamatule palju juurde. Mulle meeldis ja ajaviitena täitsa tore lugemine. Kuna mulle endalegi loomad meeldivad, siis kindlasti saab raamat minult goodreadsis viis tähte.

Igatahes mulle meeldis autori kirjutamisstiil ja temaga koos mõnusas tempos kulgeda. Eks neid loomi, kellega ta on oma elus kohtunud, on kogunenud üksjagu ja eks eredamad neist on ka raamatukaante vahele jõudnud.

Ma siiralt soovitan lugeda, kuna teist nii põhjalikku loomaraamatut ma ei tea. Kuid eks sellele raamatule annavad vürtsi ka autori enda poolsed vahvad elamused. Muidugi ka autori vaimustavalt head fotod loomadest ja erinevad seiklused eri mandril.

Minu Peipsiveer(Unes ja ilmsi)(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

30. Raamat, mille kaas on kollast värvi

Minu Peipsiveer(Unes ja ilmsi)(2020)(320lk)

Autor: Raul Oreškin

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Värvilised majad, nende vahelt looklevad paadikanalid, kummaliselt kõrgele tõstetud sibulapeenrad, mille vahel toimetavad lilleliste rättidega külanaised, kaarjate ustega kuurid, mis on ehitatud otse hoonete külge. Vanadest rehvidest lõigatud peenrakaunistused, fantaasia piire nihutavad hernehirmutised, saunakorstendest tõusvad suitsuvined, vanadest suuskadest ehitatud aiad, nõukaaegsete nukkude ja nukuvankritega ehitud sibulaletid – just sellist külaelu fluidumit kogeme Peipsiveerel vanausuliste külades, kui sinna navigatsiooniseadme vea abil juhuslikult satume.

Mööduvad aastad, kui näen ühel palaval suveööl unes, et ostame suvila. Hommikul kinnisvaraportaali avades tunnen maja ära ning pealelõunal olemegi juba Varnja küla poole teel, et kohtuda Aino, Niina, Tanja ja Matrjonaga, tänu kellele saavad meist daatšnikud. Alles hiljem, suveunest ärgates hakkame mõtlema, mida ostetud vana kalurimajaga peale hakata. Nii sünnib Voronja galerii.

Mõnus kulgemine taaskord koos autoriga, kuid seekord Peipsiääres külas nimega Varnja. Mulle meeldis, et autor oli suutnud luua sellise mõnusa loo, kus ei hakanud kordagi igav ja sealne seltskond oli ikka parajalt värvikas.

Olen isegi käinud seal kandis, kuid Varnja külla pole veel sattunud. Eks siis millalgi tuleb sealne paik läbi käia. Usun, et avastamist on seal üpriski palju.

Mulle meeldib vahest lugeda Minu-sarja raamatuid ja mega äge on see, et ilmub ka lugusid oma kallist Eestimaast. Ükskõik mis kohaga siis on tegemist. Loodan, et keegi kunagi ka Minu Võru kirjutab.

Ma nautisin väga selle raamatu lugemist. Peipsiveer on kindlasti koht, mis vajab tutvustamist, et palju rohkem inimesi leiaks tee sinna ja muidugi kes ei tea siis selle koha kuulsaid Peipsi sibulaid ja nende mõnusat mekki.

Igatahes soovitan teistelegi lugemiseks, kes pole veel seda lugu endale lugemisse haaranud. Usun, et teilegi kallid blogilugejad võiks see raamat meeldida.

Minu Haapsalu(Mere ja muinasjuttude linn)(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

51. Raamat grupi albumist “Lugemise väljakutse tarkade kogu soovitab”

Minu Haapsalu(Mere ja muinasjuttude linn)(2020)(280lk)

Autor: Aidi Vallik

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

“Haapsalu elab ühe jalaga oma pikas ajaloos, teisega tänapäevas. Keskel saadakse kenasti kokku. Ikka veel ilmub ristimiskabeli aknale Valge Daam, ikka lähevad merele paadid, ikka uisutatakse jäätunud viigil, ikka mängivad naabruskonna lapsed hulgakesi väikestes aedades õunapuude all ja teavad nimepidi naabrite kassi. Selles järjepidevuses on rahu ning turvatunne.
Siin on ikka veel alles see, millest kõnelevad Ernst Enno laulud ja mida kujutavad Ilon Wiklandi pildid – kõik see, mis mujal tundub ammu kaotatuna, see kadunud maailmade ilu.
Siin elab ajalugu, siin elavad unistused ja muinasjutud. Siin elasin ka mina, selle kõige keskel, veerand sajandit oma elust. Siin olen veetnud hulga lapsepõlvepäevi, siin tegin läbi tormilise hilisteismeea, pidasin vastu oma kriisiaastatel, sain õpetajaks, nuusutasin poliitikat, kasvasin kirjanikuks… ja õppisin vist lõpuks päris rahuldavalt ära ka selle, kuidas elada inimese moodi. Sellepärast räägibki see raamat minust Haapsalus ja Haapsalust minus. “

Tore kulgemine koos autoriga tema lapsepõlve ja nooruspõlve radadel Haapsalus. Ma nautisin lugemist väga ja kulgesin koos autoriga ega pannud tähelegi, kui jõudsin juba lõpu lehekülgedeni. Järelikult sobis see raamat praegusel ajal täiesti hästi mulle lugemiseks.

Mäletan toda päeva, kui põhikoolis sain teada, et meile tuleb esinema Aidi Vallik. Olles lugenud tema Anni lugusid, siis olin nooremana tema suur fänn ja mäletan, et istusin ürituse ajal esireas ja kuulasin mida ta räägib. Eks sealt ma saingi ka ise inspiratsiooni, et hakata luuletusi kirjutama. Praeguseks on need muidugi kuhugi kappidesse kadunud, kuid siiani on see kõik eredalt meeles.

Ma usun, et Haapsalu väärib taaskord külastamist ja promenaadil jalutamist. Kunagi sai küll käidud, kuid nüüd tahaksin taaskord tagasi minna. Eks näis, kas sel suvel jõuan. Loodan vähemalt.

Ma usun, et soovitan seda lugu ka teistele lugemiseks, kes otsivad sellist kerget ja mahedat lugemist. Sain üpris palju uut huvitavat autori kohta teada ja minu siiraks üllatuseks on meil sarnased hobid aiandus ja oleme mõlemad suured koerasõbrad. Ilma koerata polegi nagu elu. Aitäh sulle Rocky, et olemas oled.

Laevakokk Wend(2020)

Laevakokk Wend(2020)(224lk)

Autor: Priit Kuusk

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Läksin merele plaaniga kirjutada üks lihtne kokaraamat. Aga sattusin hoogu ja kirjutasin kõigest, mis peas, südamel, keelel ja meelel. Munadest ja tillist. Surmast ja armastusest. Võileibadest ja Suurest Hallist!
Selline lugu …


Kuidas minust suur õde sai

Kasvasin üles kahe suure imelise vennaga. Nad olid ja on oluline osa minu elust, aga päris lähedaseks saime alles siis, kui mina ka suureks sain. Ühel hetkel pole enam vahet, kes kui vana, kõik on üks äge kirev seltskond. Lapsepõlves igatsesin aga kangesti omaealist või nooremat mängukaaslast.
Soovidel on kalduvus täide minna ja nii andis suur meresõitja Fabian Gottlieb von Bellingshausen enese teadmata mulle võimaluse veel ühe venna kasvamise juures olla. Mähkmeid ta küll enam ei vajanud, paks kokaraamat oli laevale saabudes uhkelt kaenlas, aga hing nii pilbasteks kui olla sai.
Pärast Admiral Bellingshauseni reisi on mul veel üks „väike“ vigurivänt Wend, kelle ühest uhkest eluetapist osa sain. Ookean parandab kõik haavad, Wend sai üle merehaigusest, õppis suure halli kõrvalt nii kambüüsis kui ka oma sisemuses rassides selgeks, kuidas tuju suurel laevaperel hea ja paremaga üleval hoida ja ise sirgelt ja rõõmsalt edasi minna. Üks asi muidugi tegi mu hinge täis küll. Nimelt kaotasin talle pidevalt kaardimängus, mida ta vabadel pühapäevadel vahel harrastas. Väiksena kaotasin suurtele vendadele alatihti. Ega hästi mängima pole õppinudki, loodetavasti vähemalt väärikalt kaotama. Ja kaotajal veab ju teadagi milles. Usun, et tegelikult võitjal ka. Jään Su köögi truuks austajaks ja Sinu edasise kasvu tuliseks pöidlahoidjaks, kallis Wend!

Maris Pruuli
Admiral Bellingshauseni pootsman

Lugu sellest kuidas meile kõigile tuntud Priit Kuusk alias Wend otsustab võtta vastu pakkumise ja asub Admiral Bellinghauseni laevale kokaks. Tema kokkamised ja jutuajamised koos sealse seltskonnaga tekitasid minus sellise tunde, et ma olen isegi seal ja maitsen neid mõnusaid maitseid ja saan ka ise koos sealse meeskonnaga reisida.

Mulle meeldis see lugemine ja kindlasti katsetan isegi mõnda sealset retsepti. Ma ei tea miks ma varem seda raamatut ei olnud lugenud. Igatahes Priit Kuusk võiks veel mõne raamatu kirjutada, tal tuleb see nii hästi välja. Muidugi sekka ka värvikad pildid laevaelust ja kõigele lisaks ka muusikasoovitused.

Igatahes selle kuu värvikaim lugemine. Nautisin lugemist väga ja usun, et julgen ka teistele soovitada.

Operatsioon tuuleiil(2020)

Lugemiseväljakutse 2021: 12 ust

Operatsioon tuuleiil(2020)(104lk)

Autor: Jørn Lier Horst

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Põhjatuul pillutab tänavat mööda paberilipakat. Sellel on kahtlane nimekiri. Tiril ja Oliver taipavad, et keegi plaanib kuritegu, vahest sissemurdmist. Kes selle nimekirja koostada võis? Kuhu ja millal plaanitakse sisse murda? Kas kahel detektiivil õnnestub kuritegu ära hoida?

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse. Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivivõimeid proovile panema.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”.

Krimilugu lastele, kus peategelasteks on Tiril ja Oliver, kes peavad nurjama kuriteo, kuidas nad sellega hakkama saavad, eks seda peate ise lugema.

Kuna ma olen lugenud hetkel ainult autori lastele kirjutatud krimiraamatuid, siis need on mulle senimaani väga meeldinud. Nüüd mõeldes sellele, et kui juba lasteraamatud meeldivad, siis peaks ju ka teised selle autori raamatud läbi lugema. Millest peaks alustama? Kas on ka tähtsust, millises järjekorras? Ootan mõtteid ja kommentaare.

Need lood meenutavad natuke mulle LasseMaia detektiivibürood. Üsna lihtsad, kuid samas ka põnevad ja kaasahaaravad lood. Mulle igatahes meeldis ja soovitan ka teistele!

Minu Vormsi(Väinamere Twin Peaks)(2020)

Minu Vormsi(Väinamere Twin Peaks)(2020)(248lk)

Autor: Barbi Pilvre

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on?

Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus.

Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.

Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenel käigud ja jääteesõit. 

Minu selle kuu viimane lugemiselamus viis mind Vormsile ja seda kõike koos ühe omanäolise autoriga. Tema kirjeldused Vormsi ajaloost ja sealsest loodusest meeldisid mulle väga. Kuigi vahel kippus lugu natuke venima, siis mõned read edasi sai lugu taas hoo sisse.

Eks see lugu ole vägagi omanäoline ja eks vormsilased on vaiksed inimesed ja teistega väga suhtlema ei kipu. Vähemalt selline mulje jäi mulle raamatut lugedes. Kuna peamiselt loen muid raamatuid, siis vahel leian ka aja, et taaskord avastada Minu-sarja raamatuid. Nii läks ka seekord. Eks oma järge on ootamas veel mõned hiljuti ilmunud lood, eks sellest juba järgmisel kuul.

Igatahes minu jaoks oli Vormsi ajalookirjeldused vägagi põnevad ja nii mõndagi uut sain teada, mida varem ei teadnud või olin lihtsalt unustanud. Eks komejant selle kanalisatsioonikaevu üle pani itsitama küll, mis siis et tegemist oli autori jaoks üsnagi koguka probleemiga. Eks igal Eestimaa paigal on omad saladused. Muidugi tahaks nüüd isegi Vormsil ära käia, et näha sealseid soovitatud vaatamisväärsuseid.

Ma usun, et see raamat väärib lugemist ja kui mahti saan, siis loen mõned Minu-sarja raamatud veel. Nende lugemine aitab mind, kui peale mõne krimka lugemist on pingelisest mõtlemisest täielikult toss väljas. Nagu omamoodi teraapia 😀

Igatahes, kes tunneb, et teda minu arvustus tõmbas seda raamatut lugema, siis tehke seda. Ma usun, et te ei kahetse.

Kaoseparalüsaator(William Wentoni sarja 5.raamat)(2020)

Kaoseparalüsaator(William Wentoni sarja 5.raamat)(2020)(200lk)

Autor: Bobbie Peers

Kirjastus: Helios kirjastus

Tutvustus

“Midagi on Libateabe Keskuses mäda. Uued vahibotid on ohjad enda kätte haaranud. William otsustab põgeneda koos koodipüramiidiga – ainsa relvaga, mis suudab Abraham Talley peatada. Ent Londoni tänavail varitseb oht, vahibotid on Williamil kannul ning Abraham Talley hingab talle kuklasse. William vajab vanade sõprade ja uute vaenlaste abi, et koodipüramiid turvalisse paika toimetada. Kas see aga õnnestub tal enne, kui on hilja?

„Kaoseparalüsaator“ on William Wentoni seiklussarja viies raamat. Selles kaasakiskuvas põnevikus paljastatakse mineviku saladusi, pannakse proovile sõprus ning võitlus kurjade lüriidiumijõududega on raskem kui iial varem.

Bobbie Peers on norra edukamaid lastekirjanikke, kes on William Wentoni sarjaga saanud laste suureks lemmikuks.”

Leidsin ennast taaskord William Wentoniga koos seiklemas. Selle poisiga koos juba igav ei hakka. Temas on kõike seda, mis ühes kangelases peab olema. Nii julgust kui ka südikust, et ükskõik, mis ka ei juhtu, maailm tuleb päästa niikuinii.

Seekord saab seiklus alguse Libateabe keskusest, kus on nüüd uus kord. Võim on uute vahibottide käes. William otsustab koos koodipüramiidiga põgeneda, et peatada Abraham Talley. Seekord seikleb ta Londoni tänavatel ja igal pool varitseb teda oht. Muidugi on kannul ka vahibotid, kes tahavad teda kinni nabida. Kas ta suudab koodipüramiidi toimetada õigeks ajaks kohale?

Eks seda saate ise lugeda, kui selle sarja endale lugemisse haarate. Igatahes ootan nüüd millal saan kuuenda osa ka läbi lugeda, et sarjale korralik punkt panna. Eks näis millal ma seda lugeda saan, kuid seniks kõike mõnusat teile kallid sõbrad.

Kes seda sarja veel lugenud pole, siis soovitan kindlasti! Kui ise ei taha lugeda, siis soovitage oma lastele!

Naine valges kimonos(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

47. Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas

Naine valges kimonos(2020)(336lk)

Autor: Ana Johns

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Jaapan, 1957. 17-aastast Naoko Nakamurat ootab korraldatud abielu isa äripartneri pojaga; see kindlustaks nende perele Jaapani ühiskonnas vajaliku staatuse. Kuid Naoko südame on võitnud Ameerika meremees, gaijin, ja abielu temaga saadaks pere häbisse. Siis aga toob ootamatu avastus endaga kaasa kujuteldamatud valikud, mille mõju ulatub üle aastakümnete.

Tänapäeva Ameerika. Sureva isa eest hoolitsev Tori Kovač leiab kirja, mille sisu seab küsimärgi alla kõik, mida ta isast, endast ja oma perest seni on teadnud. Tõeotsingud viivad naise teisele poole maakera, väikesesse mereäärsesse külla Jaapanis, kus tal tuleb rahu leidmiseks minevikuga silmitsi seista.

Tõsielust inspireeritud ning Jaapani-Ameerika ajaloos vähetuntud muserdavast ajajärgust jutustav Naine valges kimonos loob meeldesööbiva portree kahest naisest, kellest ühes peavad võitlust süda ja tavad ning teine saab oma teekonna lõpul teada kodu tõelise tähenduse.

See lugu oli nii südantliigutav, et ma võtsin endale aega, et sellest kirjutada. Nii emotsionaalne ja kurb lugu tüdrukust Naoko Nakamura, keda ootab ees korraldatud abielu, kuid tema süda on juba teisele armastusele lubatud.

Tema perekond ei kiidaks ameeriklasest meremeest kunagi heaks ja ta otsustab kuulata oma südame häält. Valiku, mille ta peab vastu võtma võib muuta tema senist elu täielikult. Jaapan on ju traditsioonide ja pika ajalooga maa, kus abielu välismaalasega on täielik tabu ja sealne elukorraldus hoopis teistmoodi kui Ameerikas.

Teisalt on ka lugu naisest nimega Tori, kes peale isa surma leiab kirja, kus paljastub tõde isa mineviku kohta. Tema elust meremehena ja abielu salapärase Jaapani tüdrukuga, kellest Tori senimaani midagi ei teadnud. Ta otsustab, et ta peab kohtuma selle naisega ja reisib kaugele Jaapanisse, et leida südamerahu. Kas ta selle ka leiab, seda lugege ise!

Ma olen väga rahul, et ma seda raamatut lugesin ja peale seda natuke aega ennast kogusin, et ka arvustus valmis kirjutada. Mulle meeldivad sellised lood ja loodan, et leian nii mõnegi veel, mis võiks mulle huvi pakkuda.

Kohe kui see raamat ilmus, siis teadsin et tahan seda lugeda. Siis oli raamatukogus pikk järjekord ja lükkasin selle loo lugemist edasi. Nüüd olles selle raamatu läbi lugenud, tean et tahan seda ka oma riiulisse. Tõesti sellest loost võiks teha ka filmi. Ma usun, et tuleks üpris põnev ja kaasahaarav, nagu oli seda lugu ise.

Mulle meeldis, et lugu oli kirjutatud nii minevikus kui ka olevikus. Jaapan mis oli sõjakeerises ja sealne tegevus toimus 1950-nendatel ja seiklus koos Naokoga. Muidugi ka tänapäeva Ameerika, kus tegelaseks oli Tori. Kaks naist ja kaks täiesti erinevat elusaatust. Kuid tõde, mida Tori otsima suundub, viib need kaks naist omavahel kokku, et leida südamerahu ja oma eluga edasi minna.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kellele meeldivad sellised raamatud!