Jookse või sure(Doggerlandi sarja 4.raamat)(2021)

Jookse või sure(Doggerlandi sarja 4.raamat)(2021)(368lk)

Autor: Maria Adolfsson

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Päikeselisel septembripäeval, mil leiab aset Doggerlandi esimene geiparaad ja käes on ka valimiskampaania kõrghetk, on sadam rahvast täis. Kuid äkki muutub lõbus meeleolu täielikuks õudusunenäoks. Keegi tulistab otse rahvamassi.
Kui politsei kohale jõuab, on tulistaja juba surnud.
Lapseootel kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby on kindlalt otsustanud välja uurida, millised olid mõrtsuka motiivid ja tema elu lõpuosa. See, mis ta avastab, seab ohtu nii tema enda kui ka teiste elu.

Maria Adolfssoni raamatuid kriminaalinspektor Karen Eiken Hornbyst, kes tegutseb Doggerlandi-nimelises fiktiivses saareriigis Skandinaavia ja Suurbritannia vahel, on alates 2018. aastal ilmunud “Eksisammust” palju kiidetud. “Jookse või sure” on sarja neljas osa, mida lugejad on väga oodanud.

Üks ütlemata mõnus taas kohtumine koos oma lemmikuks kujunenud autori ja peategelasega. Karen on just selline tegelaskuju, kes on täitsa sobilik just uurima juhtumeid, mis võivad isegi ohtu seada tema oma enda elu. Seekordses osas leiab aset Doggerlandi esimene geiparaad ja käes on ka valimiskampaania kõrghetk. Sadamas on rahvahulk ja inimesed naudivad pidu.

Keegi ei oska oodatagi, et lõbus meeleolu võib sekunditega muutuda täielikuks õudusunenäoks. Keegi on võtnud nõuks tulistada rahvamassi. Kes on süüdi ja miks ta kõike seda tegi? Kas tõesti on sellega seotud minevik? Eks Karen püüabki leida loole lahenduse, kas ta saab sellega hakkama, seda lugege ise!

Tunnistan ausalt, et see sari on üks mu suuri lemmikuid ja kindlasti ootan juba viienda osa lugemist väga. Eks näis, millal minuni see lugu võib jõuda. Ma siiralt naudin Kareniga koos juhtumite lahendamist ja alati on lugu mind endaga nii kaasa haaranud, et ma ei suuda ilma edasi lugemata olla. Pinget ja põnevust jätkub nendes lugudes küllaga. Üks parimaid krimiromaane, mida ammu olen lugenud ja soovitan soojalt ka teistele.

Nende lugude puhul olen sattunud täiesti pingest särisevasse maailma, kus ükski autori loodud tegelane pole just selline, nagu ta ennast välja laseb paista. Mul on siiralt hea meel, et kunagi sai selle sarja lugemist alustatud ja nüüdseks olen läbi lugenud esimesed neli osa ja need on olnud kõik lugemist väärt.

Siirad tänud kõigile, kes mulle on seda sarja soovitanud ja sellest on saanud üks mu lemmik sarju, mis olen lugenud. Aitäh ka kirjastusele, kes tõlkijate abiga on meie lugejateni selle sarja toonud. Ilmselt ei oleks suutnud seda originaalkeeles läbi lugeda.

Soovitan seda sarja kõigile, kellele meeldivad pingelised ja põnevad krimilood. Väärt lugemine igatahes!

Jõulud parima sõbraga(2021)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

47.) “Mõni õhtu romantikat” üks raamat

Jõulud parima sõbraga(2021)(140lk)

Autor: Heli Künnapas

Kirjastus: Heli kirjastus

Tutvustus

“Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk mööda saaks ja kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ja segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid üksikud probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.

Kas sellises olukorras on võimalik veeta jõulud normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa? Heli Künnapas on rohkem kui kahekümne raamatu autor. Sarja ,,Mõni õhtu romantikat”” raamatud on eraldiseisvalt loetavad. “

Olen üle pika aja taaskord romantika lainel, polegi ammu antud autori raamatuid lugenud ja nüüd oli nii mõnus taas kohtumine taas ühe lemmikuga. Loo peategelaseks on Lilian, kes ootab oma elus pöördepunkti, millal kõige hullem hetk mööda saaks ja kõik tema elus lõpuks ometi lihtsamaks läheks.

Ma tõsiselt naudin selliste lugude lugemist, millega koos kulgemine teeb tuju hoopis heaks ja aitab unustada argimured ja pöörata suuna ülespoole. Aitäh autorile, kes meieni selle loo on toonud ja edu edaspidiseks.

Nauditav ja soe lugemine, eks isegi tundsin mõnes olukorras ennast ka ära. Sellised kerged ja romantilised lood on just need, mis teevad lugeja elu palju kergemaks ja rõõmsamaks. Minu puhul on küll igatahes nii.

Soovitan teistelegi!

Minu Jõhvi(isehakanud jõhvikas)(2021)

Minu Jõhvi(isehakanud jõhvikas)(2021)(192lk)

Autor: Hendrik Pillmann

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Üldjuhul ei satu inimesed Jõhvi niisama. Kui satuvadki, siis ei pruugi hallikarva tunduv linnapilt tulijaid köita. Minagi olen üks nendest, kes Ida-Viru keskusest kohe ei vaimustunud. Siiski otsustasin kolida tundmatusse mitmekeelsesse keskkonda. Vabal tahtel sai minust haridusprogrammi „Noored kooli“ liige ja kohaliku kooli õpetaja. Tahtsin anda oma panuse, et iga laps Eestimaal saaks parima võimaliku hariduse.

Olin enne seda elanud vaid sünnikodus, seda ülikooli lõpuni välja. Tundus põnev kolida kuhugi, kuhu enda arvates ei sobitu, ja seal täiesti üksi hakkama saada.

Jõhvi sai mulle põikeks tundmatusse – senised mõtted-arusaamad vajasid ümberkujundamist. Kaks aastat selles linnas andsid iseseisvumiseks väärtusliku aluse ja tõestasid, et vahel piisab hingerahuks ka päris vähesest. Tõeline Jõhvi elu käib vastupidi suurematele linnadele ühte jalga selles elavate inimestega: ei suured moodsad hooned ega trendi- ja moeröögatused kusagilt kaugemalt suuda vaigistada jõhvikate väge.

Raamat pakub lugejale võimalust näha seestpoolt nii Jõhvi linna kui ka õpetajaametit ning aeg-ajalt südamest naerda.

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Seekord leidsin end ühest Eesti linnast nimega Jõhvi. Tunnistan, et ei teadnud väga sellest linnast midagi, kui seda, et seal on kontserdimaja ja see on lähedal meie idanaabrile. Olen nüüdseks järjepanu kolm selle sarja raamatut lugenud ja võin olla rahul. Kõik need on olnud eripalgelised ja huvitavad.

Mulle meeldis, et autor kutsus sealseid elanikke jõhvikateks ja väga tore, kui ta jagas minu kui lugejaga ka erinevaid raamatu lõpus olevaid retsepte. Eks proovin isegi selle roa valmistamise ära. Mulle meeldis, et autor ei olnud ära unustanud ka tutvustada lugejale erinevaid kohti Jõhvis ja rääkis pisut neist ka lähemalt.

Mõneti humoorikas kuid samas tõsine lugu jõhvi kooli õpetajaks minemisest ja seda kõike tartust. Ajaviiteks tõsiselt hea vahepala ja sobis mulle lugemiseks täielikult. Mul on siiralt hea meel, et on veel inimesi, kes ka meie Eestimaa haridust püüavad hästi hoida ja lähevad projektiga Noored Kooli kenasti kaasa.

Tänud autorile, kes meieni selle loo tõi ja tema seiklustest Jõhvis oli täitsa tore lugeda, nüüdseks on pooleli nii mõnedki selle sarja raamatud ja tänu kõigile, kes mulle neid on soovitanud. Kena laupäeva ja näeme veel, kui mitte sel kuul siis järgmisel kindlasti.

Kes julgeb, siis sukeldugu ise ka siia loosse, võib-olla kõigile ei pruugigi meeldida, kuid ühte ütlen, et igav küll selle raamatuga ei hakanud.

Minu Kihnu(külas või külata)(2021)

Minu Kihnu(külas või külata)(2021)(272lk)

Autor: Mare Mätas

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

„Minu Kihnu“ on jutt, mida suviti iga päev oma kodusaare külalistele vestan, kuid tegelikult on see üksnes killuke tervikust. Iga jutustatud lugu avab üha uusi värvikaid lugusid, mida elu siin iga päev pakub.

Otsin raamatus vastuseid mitmele küsimusele. Kas sel saarel kihutavad mootorrattur-amatsoonid kujutavad endast Euroopa viimast matriarhaati? Kas Kihnu kultuur on kaup, mis müümisel otsa saab, või pakub nõudlus hoopis uusi võimalusi edasi kesta, olla jätkusuutlik ja säilitada järjepidevus? Kes üldse võib pärimuskultuuri müüa ehk kellele see kuulub? Kas saare praegune kogukond peidab järjekordset ühise tarkuse võtit või vastupidi: me ei tea, kus see võti on või oleme ta hoopis ära kaotanud?

Mu raamat on meeletu ja kirglik armastuslugu. Armastusest ennekõike ühe konkreetse kultuurikillu vastu, kuid ka pärimuskultuuri vastu üldisemalt ja sellisena austusavaldus kõigile sääraste imede hoidjatele.

Kui eelneva minu-sarja raamatuga sattusin kaugele kaugele Nepaali, siis seekord otsustasin koos autoriga reisida Kihnu saarele ja tutvuda sealse kultuuri ja kommetega. Ma olen väga rahul, et just selle raamatu endale lugemisse haarasin.

Lugu ise on väga põhjalik ja autor on kirjutanud kõigest, mis Kihnu saart kõige paremini iseloomustab. Nii kultuurist kui ka kommetest, mida püütakse elus hoida ka tänapäeval.

Ma tõsiselt nautisin selle loo lugemist ja nii hea oli koos autoriga rännata nii nüüdsel ajal kui ka minevikus. Eks paljugi on ka kihnlaste juures muutunud, kuid kui oma kultuuri ja kombeid elus hoida, siis ilmselt jätkub ka nende erilisus siin Eestimaal.

Ajaviiteks täitsa tore lugemine ja usun, et tahan isegi Kihnul uudistamas ära käia. Luban olla korralik ja täita kõiki neid punkte, mis autor on raamatus välja toonud, eks viisakus ja austus peab ju teiste inimeste vastu olema, kui seda saart külastada. Külla minnes ei hakka ju ka laamendama ja oma soove peale suruma.

Usun, et julgen ka teistele soovitada. Mis järgmiseks lugemisse saab, seda veel ei tea aga päris mitmeid on pooleli, millest ilmselt kirjutan ka siin. Andke kindlasti võimalus vahelduseks ka selle sarja raamatutele, sest nii on koos autoriga mõnus maailmas reisida aga ka Eestis, sest ka need lood väärivad lugemist.

Lõpp-peatus Auschwitz(2021)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

34.) Raamat, mille pealkirjas on sõna “lõpp”

Lõpp-peatus Auschwitz(2021)(248lk)

Autor: Eddy De Wind

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Eddy de Wind (1916−1987) oli viimane juudi arst, kes Teise maailmasõja ajal Hollandis Leideni ülikooli lõpetas. Ta asus vabatahtlikuna tööle Westerborki sunnitöölaagrisse, kuna talle anti valelik lubadus, et tema ema, kelle sakslased kinni olid võtnud, säästetakse deporteerimisest. Laagris kohtus ta oma esimese naise Friedeliga ja nad abiellusid. Paar saadeti 1943. aastal Auschwitzi.

De Wind naasis Hollandisse 1945. aasta suvel ja hakkas tööle psühhiaatri ja psühhoanalüütikuna. 1949. aastal avaldas ta oma kuulsa artikli „Surmaga silmitsi“, milles tutvustas koonduslaagri sündroomi.

„Lõpp-peatus Auschwitz“ avaldati hollandi keeles 1946. aasta veebruaris. Inimsuse parimate ja halvimate hetkede dokumenteerimine teeb Eddy loo ainulaadseks ja ajatuks. See tuletab meile meelde, milleks inimesed võimelised on, aga ka seda, et isegi põrgusügavikus on peidus lootusekiir.

Teadaolevalt on tegu ainsa Auschwitzis kohapeal kirjutatud raamatuga.

Minu jaoks oli see selle kuu üks raskeima temaatikaga lugu. Jaa olen varemgi Auschwitzist lugenud, kuid mitte kunagi sellist lugu, mille autor on selle seal viibides kirjutanud. Raske oli sealsest elust lugeda ja pidid pisut pause tegema, sest see on üdini aus ja avameelne kirjeldus sellest, mida nad kõik pidid seal läbi elama ja kuidas nendega seal käituti.

Loo on kirjutanud juudipäritolu arst Eddy De Wind, kes asus vabatahtlikuna tööle Westerborki sunnitöölaagrisse, kuna talle valetati, et tema ema saab siis jääda koju. Laagris olles kohtus ta seal Friedeliga ja nad abiellusid. Kuid 1943.aastal saadeti nad mõlemad Auschwitzi.

Sealne elu polnud just selline nagu nad ette kujutasid ning raskusi oli ka seal. Nad pidid küll üksteisest eemal olema, kuid sealne kord ja töö mõjusid mõlemale väga halvasti. Nende läbi elamisest oli väga raske lugeda ja poetasin ka ise mõne pisara. Ise küll ei tahaks midagi sellist läbi elada. Ma ei kujuta ettegi, mis mina nende olukorras oleksin teinud. Ilmselt samuti võidelnud oma elu eest, et ükskord tuleb see päev, mil saabub vabadus.

Ma siiralt loodan, et midagi sellist ei pea keegi enam kunagi läbi elama ja nende läbi elatust oli raske lugeda, kuid austan autorit, et ta meieni ausa, kuid tõsise loo tõi. See lugu väärib kindlasti lugemist, kuna ta on ju kirjutatud otse ja ausalt. Ei mingit ilustamist.

Soovitada ei oska, kuna ei tea paljudele selline lugu võiks lugemiseks sobida. Igatahes mulle oli ta huvitav ja realistlik lugemine. Mina ei kahetse, et seda lugesin. Loodan, et ükskord saabub ka meie maailmas rahu.

Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu(2021)

Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu(2021)(432lk)

Autor: Katie Kirby

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

11, vabandust, 11 ¾ aastat vana Lottie Brooks on sunnitud minema põhikooli täiesti üksi. Nii kohutav kui see ka pole, ei heida tarmukas tüdruk siiski meelt.

Ta teeb plaani, mis aitaks tal kooliaasta üle elada. Kuid ka parimad plaanid võivad untsu minna, sest Lottiet on tulnud kimbutama üks elu jõledamaid väljakutseid – puberteet.

Lottie raamat on kaasakiskuv ja vaimukas lugu sõprusest ja sellest, kui keeruline on hakkama saada rinnahoidjate, raseerimise ja poistele meeldimise heidutavas maailmas, kui su hing kisub ikka veel Justin Bieberi ja mänguloomade poole. See illustreeritud raamat on „Lottie“-sarja esimene raamat.

Teos rõõmustab ühtviisi nii 9‒12-aastaseid lapsi kui ka kõiki teisi, kellele meeldivad lood muhedatest ja kaootilistest peredest.

Oh, ma polegi vist sel kuul nii palju itsitanud kui seda raamatut lugedes. Ma elasin väga Lottie loole kaasa ja temaga koos oli nii lõbus kuid ka temal tuli teha raskeid otsuseid ja alati pole mõni sõber just selline nagu sina teda ette kujutad. Eks sõpru tuleb valida ja mõnikord on seda raske teha, eriti kui sind on eelnevas koolis narritud ja sa ei suuda kuidagi uude klassi sobituda.

Ma tõsiselt nautisin lugemist ja ootan juba millal saan järgmist osa lugeda. Tean, et see on ilmunud, kuid pean ootama, millal ma selle raamatukogust laenutada saan.

Peategelaseks on siis Lottie Brooks, kes on sunnitud minema põhikooli täiesti üksi. Ta tunneb, et see on tema jaoks kohutavalt raske, kuid ta on tubli ja püüab kogu hingest hakkama saada. Ta püüab leida endale sõpru ja kas ta saab sellega hakkama, seda lugege ise. Muidugi kimbutab teda ka üks paha paha puberteet, mis võib seni tehtud plaanid täiesti uppi lüüa.

Siiralt hea lugu ja muidugi on tegelane ka sellesse loosse täiesti sobilik ning tema värvikad joonistused annavad veel palju palju loole juurde. Kindlasti üks selle kuu meeldejäävamaid lugemiselamusi ja usun, et sobib igas vanuses lugejale lugemiseks. Usun, et ka järgmine osa on sama hea kui oli seda esimene.

Mis siin muud kui lugege kindlasti, ma usun, et te ei pea seda otsust kahetsema ja lugemine läheb kui lennates, vähemalt minul oli see nii ja ma ei kahetse sellele loole kulutatud lugemisaega.

Kuu lühiajalugu(2021)

Reis ümber maailma 2022

OKTOOBER: KÄI KUU PEALE. Või ka kaugemale- maailmaruum, selle uurimine, vallutamine ja avastamine.

Kuu lühiajalugu(2021)(186lk)

Autor: Fatoumata Kebe

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Niikaua kui on eksisteerinud inimene, on tema toimetamisi ikka ülevalt vaadanud Kuu. Ta on tegelane arvukates müütides ning tema liikumise ja muutumise järgi pandi paika kuukalender. Aga miks ta kasvab ja kahaneb? Miks ta tõuseb iga päev mõnevõrra hiljem kui eelmisel päeval? Miks ta vahel üldse ei tõuse? Kuidas ta tekkis? Ja millal? Millest ta koosneb? Milline oleks elu Maal, kui Kuud ei oleks? Kuidas Kuu paisutab ookeani? Kas Kuu peal käidi või ei käidud? Ja üldse: kes viskas Kuu peale jänese? Ning kes raius Kuu kirvega veerandikeks ja miks?

Prantsuse astrofüüsik ja koolitaja Fatoumata Kebe oli Kuu kahvatust kumast lummatud juba tüdrukupõlves. Ta kaitses 31-aastasena Pariisis doktorikraadi ja on kosmoseprügi trajektooride arvutamise spetsialist. Ta kummutab astronoomiaga seotud klišeesid ja esitab tõsiteaduslikku materjali üldarusaadavas vormis.

Kuna mul oli see raamat juba lugemislaual, siis otsustasin ta ka läbi lugeda. Eks see olegi mõnus rännak Kuule ja ma nautisin seda reisi väga. Üks mõnusamaid pikki rännakuid mööda kosmost, et jõuda Kuule ja nautida lugu temast. Eks temagi on meie päikesesüsteemis väga tähtis ja ilma temata poleks ju meil ööd.

Polnud kuiv faktipõhine lugu, vaid täiesti nauditavalt kirjutatud lugu ning raske oli mitte seda lugu lõpuni lugeda. Sain nii palju uut ja huvitavat teada.

Kes tahab teada, mida autor Kuust ka pajatab, siis peakski seda ise lugema. Usun, et meeldib teilegi ja te naudite samuti seda lugu nagu mina seda tegin. Ma olen väga rahul ja usun, et ka mõni teaduslikum raamat peaks igal kuul ikka lugemislauale jõudma. Väärt lugemine igatahes ja soovitan teistelegi!

Päikesevalvaja(2021)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

27.) Raamat, mille kaanepildil on mõni taevakeha

Päikesevalvaja(2021)(208lk)

Autor: Maja Lunde

Kirjastus: Rahva Raamat

Tutvustus

Lilli ei ole enam laps, aga ta pole ka veel teismeline. Ta on muutumas, kuid loodus ta ümber on selline, nagu see on kogu aeg olnud. Lillil on päikesest ainult ähmane mälestus, maailm, nagu tema seda tunneb, on vihmane ja pime. Mitte miski ei taha märjas mullas kasvada, ühelegi taimele ei meeldi igavene hämarus.

Lillil ei ole vanemaid, ta elab koos vanaisaga, kes hoolitseb selle eest, et külarahval oleks köögivilju. Ühel päeval unustab vanaisa oma lõunasöögi koju ja kui Lilli talle kasvuhoonesse järele jookseb, avastab ta midagi, mille tõttu muutub kõik…

Lilli märkab saladuslikku teed, mis viib metsa, kuhu ükski laps minna ei tohiks. Aga uudishimulik Lilli ei ole nagu teised lapsed, ta surub hirmu alla ja otsustab teed järgida. Sealt tumedate puutüvede vahelt leiab ta teistsuguse, õitseva maailma. Sealt algab suur seiklus. Lilli peab seisma vastamisi oma suurima hirmuga, kuid leiab ka õnne ja armastuse – ja lootuse uuest kevadest.

Aastaaegade kvartett, mis algas talveraamatuga “Lumeõde”, on nüüd jõudnud uue iseseisva jutustusega kevadesse. “Päikesevalvaja” on suurejooneline lugu nii väikestele kui ka suurtele, teos, mille ümber võib koguneda terve pere.

Autorist:

Maja Lunde esimest täiskasvanutele kirjutatud raamatut “Mesilaste ajalugu” saatis kohene märkamine ja kiire edu paljudes riikides, Saksamaal oli teos koguni kolm aastat menukite nimekirjas. Järgnesid “Sinine” ja “Prževalski hobune”. Lunde raamatuid on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde.

  1. aastal ilmus lastele mõeldud menuraamat “Lumeõde”, mille on samuti illustreerinud Lisa Aisato. “Päikesevalvaja” on selle iseseisev järg.

Kunstnikust:

Lisa Aisato on üks Norra tuntumaid illustraatoreid. 2019. aastal ilmus “Elupildid”, mis on kogumik nii tema klassikaks saanud illustratsioonidest kui ka uutest töödest. Ta on illustreerinud ka pildiraamatud “Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud”, mille autor on Klaus Hagerup, “Odd on muna” ja “Kala Lunale” ning koos Tor Åge Bringsværdiga raamatuseeria troll Tambarist. Lisa Aisato on illustreerinud ka kaks kriitikutelt kiidusõnu saanud menuraamatut “Varsti sa magad”, autoriks tema õde Haddy Njie, ja “Noortele”, mille on kirjutanud Linn Skåber. Tema illustratsioonid on ilmunud ka Dagbladeti laupäevalehes aastatel 2009–2020.

Kindlasti on tegemist ühe ilusaima raamatuga, mida olen lugenud. Sinna lisandub kindlasti ka eelnevalt loetud Lumeõde. Need on raamatud, mida ma tahaksin nii väga ka oma riiulisse, et siis neid õelapsele tutvustada. Nüüd olles mõlemad läbi lugenud, tunnen end kui hoopis teises maailmas. Autor näitas mulle maailma, kus polnud Päikest ja külarahvas ei mäletanudki enam, millal üldse Päikest nägid. Kohati nii rõõme kui kurbust täis lugu tüdrukust nimega Lilli, kes kasvab koos vanaisaga. Ta ei tea mis juhtus tema perega ja tema maailm on hall ja kurb.

Need mõlemad raamatud on illustreeritud ja ma olen neist piltidest lummatud. Ma ei suutnud lihtsalt lugemist lõpetada, sest mind lummas nii lugu kui ka sealsed pildid. Te ei kujuta ette, kui väga-väga ma soovin, et need raamatud ka minu riiulisse jõuaksid. Usun, et mõlemad lood sobivad lugemiseks ka lastele, kes kindlasti seda värvilist maailma uudistaksid ja neid mõlemat lugu loeksid.

Olen senimaani sellest loost nii lummatud, et raske on midagi sõnadesse panna. Ilmselt tuleb teil endil Lilli lugu avastada ja usun, et te ei pea lugemiseks kulutatud aega kahetsema. Need kes on lugenud ilmselt ka nõustuvad minuga, et need mõlemad lood väärivad lugemist.

Tunnistan, et elasin Lilli loole väga kaasa ja kes tahab teada, millised seiklused teda ees ootavad ja kes saab tema heaks sõbraks, siis kindlasti marss lugema.

Soovitan kindlasti lugeda, kellele meeldivad sellised lood, mis sind ikka korralikult läbi raputavad ja raamatu lõpuks oled ise ka selles loos nii sees, et raske on sealt välja tulla. Minuga igatahes juhtus nii ja ma ei kahetse seda sugugi.

Õed hundid(2021)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

16.) 2021 ilmunud tõlgitud noorteromaan

Õed hundid(2021)(239lk)

Autor: Kimberly Brubaker Bradley

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

“Kümneaastane Della on alati saanud loota oma vanemale õele Sukile. Kui nende ema vangi pandi, oli Dellale toeks Suki. Kui ema uus mees nad enda juurde võttis, oli Dellale toeks Suki. Kui see mees tegi tema kehaga midagi nii kohutavat, et nad pidid tuhatnelja põgenema, oli Dellale toeks Suki. Suki on Della oma hunt – tema kaitsjahunt.

Aga kes kaitseb Sukit? Kui Suki üritab ennast tappa, kukub Della maailm kokku. Seni on Della rasketes olukordades kasutanud vaikimise taktikat, aga võib-olla on nüüd aeg end kuuldavaks teha.

Kimberly Brubaker Bradley jutustab kahest õest, keda seob armastus teineteise vastu ja ühised traumad. See on lugu seksuaalsest väärkohtlemisest, abi otsimisest ja leidmisest.

Kimberly Brubaker Bradley on lastekirjandusauhinna Newbery Honor võitja ja New York Timesi menukite autor. Ta lõpetas Smithi kolledži 1989. aastal ning on populaarne ilu- ja aimekirjanik. Vaata lisa aadressilt kimberlybrubakerbradley.com.”

Otsisin siia kuu lõppu veel midagi kerget ja mille kaanepilt oleks ligitõmbav. Ja siis sattusin sellise pärli juurde. Peategelasteks on õed Della ja Suki, kes on oma elu jooksul päris palju pidanud läbi elama ja püüavad üheskoos taas leida teed tulevikku.

Kas nad suudavad unustada mineviku ja leida tee tulevikku? Ületada kõik takistused ja mured? Eks neile küsimustele saate vastused kui ise seda raamatut loete. Eks temaatika ole pisut raske ja väga õige, et autor on võtnud nõuks sellest rääkida. Mulle siiralt läks lugu väga hinge ja elasin mõlemale tüdrukule väga kaasa. Lootsin koguaeg, et kõik läheb just nii nagu peab.

Autor on küll minu jaoks uus, kuid hetkel võitis tema räägitud lugu minu südame ja loodan, et temalt veel midagi tõlgitakse. Kindlasti väärt lugemine just oma loo temaatika poolest. Kuigi loos oli nii rõõmu kui ka kurbust, siis mulle ta meeldis ja loeksin kindlasti veel mõne selle autori kirjutatud raamatu läbi.

Ükski laps ei vääri seda, mis juhtus nende kahe õega ja alati on kuskil paistmas päikesekiir. Olgu siis ükskõik kui pisike killuke. Kõik me oleme väärt sellist elu, mis teeb meid õnnelikuks ja mis on just selline nagu seda sina tahad.

Soovitan teistelegi!

Tallinna tume(2021)

Lugemiseväljakutse 2022

18. Raamat, mille autor on pärit mõnelt Eesti saarelt

Tallinna tume(2021)(196lk)

Autor: Katrin Pauts

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Katrin Pautsi esimene novellikogumik sisaldab paari aasta jooksul kogunenud novelle, mida ilmestavad illustraator Eva Pogoretski unenäolised pildid. Et kunstnik ja kirjanik on vanad tuttavad ja elavad samas kandis, on Eva pildid kohati suisa dokumentaalsed. Nendes lühilugudes saab lugeja rännata mööda Tallinna piirkondi, kus autor on ringi luusinud, vaadeldes võõraid inimesi ja hooneid ning mõeldes neile külge sõgedaid, tumedaid, müstilisi või hoopis nostalgilisi-melanhoolseid lugusid. Mõne loo puhul võib kõnelda maagilise realismi elementidest, ehkki autor eelistaks realistlikku maagiat – need ulmadesse põikamised ei mõju tegelikult nii ebatõeliselt, igaüks võib end vahel nii tunda. Iga linnaosa, millest juttu, on markeeritud proosaluule vormis motoga, mis võtab lühidalt kokku asumi iseloomu.

Jutukogu läbivaks niidiks on loomeinimese painajad – näiteks igatsus kättesaamatuks jääva kuulsuse ja surematuse järele, mis saab ainult omadega puntrasse viia. Kuna autor on varem kirjutanud ka kriminaalromaane, siis kohtab paljudes lugudes ka midagi kriminaalset, aga krimikirjandusest on asi sedapuhku siiski kaugel.

„Tallinna tume” võiks olla nii süngete lugude kogumik kui ka sametiselt maheda õlle bränd ja eks seda ambivalentsi olegi silmas peetud.

Jaa see on nüüd küll selline lugemine, mis mind tõmbas enda poole, kui seda ellu-keskkonnas lugemisena nägin. Ma ei süvenenud väga sisukirjeldusse vaid hakkasin otsast lihtsalt lugema. Küll see oli pöörane seiklus. Nii palju erinevaid jutte, kuid eks läbiv teema on seotud loomeinimeste painajatega. Olen varasemalt tema krimiraamatuid lugenud ja need on väga meeldinud. Sestap sisututvustust ei lugenudki vaid hakkasin kohe lugema.

Mulle tõsiselt meeldis ja ma usun, et ka see tema jutukogu on väärt lugemine, tema krimiromaanide kõrval. Mäletan, et oli kunagi teles ka mingisugune sari, mis oli tema kirjutatud. Jaa see oli 2018.aastal teles jooksnud Nukumaja, mida ma suure põnevusega vaatasin ja tegelastele kaasa elasin.

Ka see raamat oli nauditav ja usun, et minu teed ristuvad veel selle autoriga, kuna mõned raamatud on veel temalt lugemata. Olen väga rahul, et selle raamatu läbi lugesin ja kes tahab teada, mis põnevat seal kõike juhtub, siis lugege ise!