Kui palju kaameleid on Hollandis? (Dementsus, ema ja mina)(2023)/Märkmed minu ämmale(2022)

Punktiir 2023

Märts: Mälu ja aeg.

Kui palju kaameleid on Hollandis(2023)(152lk)

Märkmed minu ämmale(2022)(112lk)

Autor: Phyllida Law

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Kui palju kaameleid on Hollandis:

Pärast onu Arthuri surma kolib Phyllida pisikesse Ardentinny külakesse Šotimaal, et hoolitseda oma ema Mego eest. Võrratult hajameelse Mego puhul polnud varemgi ime, kui tema sukad olid külmikus ja peekon sokisahtlis, kuid ühel hetkel hakkas mälu teda tõsisemalt alt vedama.
Phyllidale tulevad appi sõbrad, külaelanikud ja kaks tütart, näitlejannad Emma ja Sophie Thompson. Üheskoos hoolitsevad nad majapidamise eest, vaatavad telekast kokasaateid ja hoiavad kõrgel (vana)ema tuju, võttes viimases hädas appi vana hea džinni ja tooniku.

Võluv ja siiras järg tuntud näitleja Phyllida Law’ raamatule „Märkmed minu ämmale“.

Phyllida Law on tuntud Briti näitleja, kes on üles astunud paljudes näidendites, teleseriaalides ja filmides, sealhulgas „Peteri sõbrad“, „Palju kära eimillestki“, „Foyle’i sõda“ ja „Kuningriik“. Ta oli abielus näitleja ja stsenaristi Eric Thompsoniga, „Maagilise ringristmiku“ ingliskeelse versiooni autori ja jutustajaga, kuni tema surmani 1982. aastal.

Märkmed minu ämmale:

Kulus omajagu aega, enne kui pere taipas, et Annie oli üha enam – nagu ta ise oleks öelnud – „tsipa kurdivõitu“. Niisiis hakkas Phyllida köögilaua taga päevaseid jutuajamisi kirja panema ja poetas oma märkmed enne magama minekut Annie voodi kõrvale. Ühel õhtul torises ta abikaasa, et naine veedab nii palju aega Anniele märkmeid tehes, et oleks võinud selle ajaga raamatu kirjutada. „Ja illustreerida!“ Siin see on.
See raamat on täis sooja ja armastava kodu mõnusid. Siin on kass Säärik, kellel ämblike kugistamisest süda pahaks läheb; aegade algusest kestev jaht puhastusvahenditele; järjekindlalt ja salapäraselt rikki minevad kuuldeaparaadid; tavatu ja meelelahutuslike võimalustega küüslauguküüne kasutusviis ning kookosebatoonide kurb kadumine kohalikust kommipoest.
Siin on juttu teisel ajastul sündinud naisele kuuluvast erilisest kohast kodu südames. Naisele, kes poleeris lauahõbedat, kui see teda „vereva silmaga vaatas“. Kellel oli ikka veel arm käe peal, kuhu üks tööandja teda lõi, kui ta töötas majateenijana. Kes oskas kududa sokikanda ja teha kannaga särgikraed ning valmistas rosinaküpsiseid, leivapudingit ja lamba rinnatükki odrakruupidega.

Raamatu illustratsioonid on autorilt, järelsõna tema tütardelt Emma Thompsonilt ja Sophie Thompsonilt.

Phyllida Law on esinenud paljudes näidendites, teleseriaalides ja filmides, sealhulgas „Peteri sõbrad“, „Palju kära eimillestki“, „Foyle’i sõda“ ja „Kuningriik“. Ta oli abielus näitleja ja stsenaristi Eric Thompsoniga, „Maagilise ringristmiku“ ingliskeelse versiooni autori ja jutustajaga, kuni tema surmani 1982. aastal.

Mõtteid raamatust Kui palju kaameleid on Hollandis.

Kuna see raamat on lugu elust koos dementse pereliikmega, siis mind puudutas see lugu küll. Kuna minu vanaemal on ka diagnoositud dementsus, siis eks see elu olegi selline raske kuid samas on ka mõned rõõmsad hetked, mida koos siis meenutada. Mulle tõsiselt läks see lugu väga hinge ja ma olen tänulik, et kirjastus Argo selle loo meieni eesti keelsena tõi. Eks seda raamatut vajame me kõik, et saada aimu maailmast, millest väga igapäevaselt ei räägita.

Ma tõsiselt nautisin seda raamatut ja lugemine läks üpriski ludinal. Eks ka sellepärast, et ema tahab seda järgmisena lugeda. Mulle meeldis, et kõike tehakse koos ja kõigist takistustest saadakse üheskoos üle. Eks see olegi kirjutatud autori kui tegelasena ja tema iga päeva toimetustest koos emaga. Siiralt kirjutatud lugu jõuab alati ka hinge ja niimoodi juhtus minuga ka sel korral.

Pean tunnistama, et enne ei nende raamatute lugemist ma ei teadnud väga sellest kirjanikust midagi ja nüüd sai ka see punkt oma lahenduse. Kindlasti on lugu seda väärt, et seda loetakse. Eks see raamat jääbki nüüd minu riiulisse, et kui kodus on keerulisemad ajad, siis sinna saaksin põgeneda. Neile, kes seda raamatut lugenud pole, tehke seda, kui temaatika lugu ise kõnetab sind ja veab sind endaga kaasa.

Mõtteid raamatust Märkmed minu ämmale

Kuna otsustasin lugemisega alustada eelmisest raamatust, siis see lugu oli samuti mind ootamas. Ja ma pole vist nii palju naerda saanud, kui seda raamatut lugedes. Ma ei tea mis selle loo juures naljakas oli, aga lihtsalt oli. Nii ehe ja soe lugu, mis lausa viib sind endaga rändama ja enne lahti ei lase, kui oled kenasti lõppu jõudnud.

See on lugu kunagisest väga toimekast ja vaprast vanaprouast, kes nüüd on jäänud pisut kõrvakuulmisega hätta ja eks ta muidu ole ka juba pisut vana. Tuleb kolida, midagi pole enam parata. Raamat sünnib sedelitest, mida ta oma ämmale kirjutab. Saame südamliku perekonnaloo, mis on vürtsitatud muheda huumoriga ja eks vahel läks süda päris härdaks ka ja poetasin mõne pisara. Eks tegelasi on taaskord palju ja kõigil on selles loos ka oma osa täita. Milline? Seda lugege ikka ise.

Eks ka see lugu pani mind mõtlema, et palju on üldse selliseid peresid, kus on selline tore minia, kes püüab kõiges ämma aidata ja ei jäta teda iial hätta. Loodan, et igal meie maa inimesel on selline hea inimene olemas, kes tema eest ka vanaduspõlves hoolitseb ja aitab igapäeva toimetustes.

Kes tahab ka selle maailmaga tutvust teha, siis lugege ikka. Eks need kaks raamatut olegi selle kuu kuum teema ja nüüd olles need läbi loetud tean, et need on seda ka väärt, et nendest räägitakse.

Kadunud hõim(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

50. Raamat, milles esineb erootikat

Kadunud hõim(2022)(318lk)

Autor: Mehis Heinsaar

Kirjastus: Menu kirjastus

Tutvustus

“Kadunud hõim” on kirja pandud nõnda, et seda võib lugeda kui põnevat gooti stiilis õudusromaani, mille sündmused leiavad aset Tartus ning Soomaal, ja samas ka kui ühe keeruka karakteriga inimese arenguromaani, tema kasvamist ja küpsemist läbi pööraste seikluste armastuse ja sügavama elu mõistmise suunas. Autor on saanud inspiratsiooni isiklikest Tartu-mälestustest ja vanadest pärimustest, mida Soomaa kandi elanike kohta erinevatel aegadel kogutud on.

Pean tunnistama, et enne üldse raamatu lugemist võlus mind tema kaanepilt. Ma olin sellest nii lummatud, et valisin selle elisa raamatust välja ja imetlesin mõned sekundid lihtsalt kaanepilti. Võimas töö ja kiitused kõigile asjaosalistele.

Lugu viis mind kui lugejat Soomaale, raba ja metsade vahele, kus elasid just sellised tegelased, kelle tõttu ma ei suutnud lugemist lõpetada. Ma sukeldusin pea ees täitsa sellisesse maailma, kuhu ma ilmselt varem pole sattunud. Eks see üks pööraselt põnev ja seikluslik lugu ole, kus kõik tegelased pole just päris need nagu nad välja võivad paista. Neil on ka omad saladused, mis paljastudes võivad olla isegi eluohtlikult pöörased.

Eks ma siis püüdsin sündmustega sammu pidada ja ilmselt peale selle raamatu lugemist väga soomaale ei kipu minema. Ah seda kõike ikka heas mõttes. Eks loos oli nii armastust kui ka sügavamaid mõtteid eluteekonnaga seoses. Tõsiselt hea lugu oli ja ma siiralt tänan autorit, kes meieni selle loo on toonud. Huviga jään ootama tema järgmisi lugusid.

Kes selliseid lugusid ei pelga, siis haarake raamat ja sukelduge sellesse maailma, kus kõik on võimalik ja see mida arvad pole võimalik saab isegi võimalikuks. Kindlasti jääb lugu oma tegelastega mõneks ajaks meelde. Soovitan teistelegi!

Maja taevasinise mere ääres(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

43. Raamat, mille kaanel on transpordivahend

Maja taevasinise mere ääres(2022)(512lk)

Autor: TJ Klune

Kirjastus: Rahva Raamat

Tutvustus

Maagiline saar. Ohtlik ülesanne. Põletav saladus.

Linus Baker elab vaikset, üksildast elu. Ta on neljakümneaastane ja elab tillukeses majas koos turtsaka kassi ja vanade vinüülplaatidega. Maagiliste Noorte Hoolekandeosakonnas menetlejana töötav Linus veedab oma päevi, hoolitsedes nende laste heaolu eest, kes elavad valitsuse sanktsioneeritud orbudekodudes.

Kui Linus kutsutakse ootamatult Eriti Kõrge Kõrgema Juhtkonna ette, usaldatakse talle kummaline ja salajane ülesanne: reisida Marsyase saare orbudekodusse, kus elavad kuus ülimalt ebatavalist last. Linus peab saama võitu oma hirmudest ja välja uurima, kas nad toovad või ei too endaga kaasa maailma lõpu.

Aga need lapsed ei ole saare ainus saladus. Nende hooldaja on šarmantne ja karismaatiline Arthur Parnassus, kes on valmis kõigeks, et oma hoolealuseid kaitsta. Kui Arthur ja Linus lähedasemaks saavad, paljastuvad pikalt hoitud saladused ja Linus peab valima: kas hävitada üks kodu või vaadata kogu maailma leekidesse lahvatamas.

Lummav ja meisterlikult jutustatud „Maja taevasinise mere ääres” räägib sellest, mida tähendab leida ühest ootamatust paigast pealtnäha täiesti ootamatu perekond ja mõista, et see ongi sinu perekond.

“Jutustus juhuslikult leitud perekonnast, mis puudutab lugejat südamepõhjani välja. Raamatusõbrad naudivad Klune’i vaimukust ja originaalset lähenemist.” ―Publishers Weekly (esiletõstetud kommentaar)

“Armas narratiiv küsimuste esitamise väärtusest ja inimestele (eriti lastele) turvalise, kaitstud ja ehedat isiksuse arengut pakkuva keskkonna loomise olulisusest. Laskmata end mõjutada eelarvamustest, eriti neist, mis on juhtumikirjeldustes.” ―Booklist

“Rõõmupakkuv lugu ise endale valitud perekonnast ja vähemuste väärtustamise olulisusest. ―Library Journal

TJ KLUNE on endine kindlustusjuhtumite analüüsija, mitmete noorteromaanide autor ja Lambda Literary kirjandusauhinna (2014) võitja. “Maja taevasinise mere ääres” on tema esimene täiskasvanutele mõeldud teos, mis on võitnud juba paljude lugejate ja raamatukriitikute südamed.

See lugu viis mind koos Linus Bakeriga maailma, kus oli nii fantaasiat kui ka erinevaid värvikaid tegelasi ja muidugi ka nii palju erilisust, et ma ei suutnud lugu lõpetamata jätta. Ma ei tea miks ma niikaua ootasin selle loo lugemisega. Linus sobib väga hästi selle loo peategelaseks ja eks ta isegi on üks omamoodi kuju. Tema töö on kõike muud kui kerge. Ta on MANHO menetleja, kes siis hoolitseb selle eest, et kõik antud asutuse all olevad orbudekodud saavad üle inspekteeritud ja tema on just see, kellest sõltub iga selle koha tulevik.

Kui ta saab uue salajase ülesande, muudab see tema elus kategooriliselt kõike ja kas see on hea või halb, seda lugege ise. Igatahes mind tiris see lugu väga kaasa ja ma ei suutnud kord juba alustatud loo lugemist kuidagi lõpetada. Nii kui vaba hetk tekkis, lugesin taas edasi ja edasi. Mulle meeldivad lood kus on nii maagiat kui ka päris palju vingeid tegelasi. Mul on hea meel, et ma selle loo juba päris mitu aega tagasi laenutasin ja nüüd saan ta tagasi viia, et teisedki saaksid sellest maailmast teada.

Ma olin loost nii haaratud, et nii mõnigi kord jäi mõni unetund magamata, kuid ma ei kahetse seda kohe üldse. Nii südamlikku ja sooja lugu ei saa ju ometi lugemata jätta. Nüüd mõtlesingi, et äkki teab keegi mõnd sarnast lugu? Esimesena mulle tuli pähe miss peregrine’i kodu ebaharilikele lastele kuid see sari on kõik eesti keelsena loetud ja ei usu, et suudaksin sellega inglise keeles edasi minna. Nii väga tahaksin viimaseid osi ka eesti keeles lugeda.

Kindlasti on tegu ühe sellise looga, mis jääb mulle kindlasti mõneks ajaks meelde ja südamesse. Mis siis muud kui soovitan seda ka teistele ja usun, et te ei pea lugemist kahetsema.

Vanuatu(2022)

Vanuatu(2022)(304lk)

Autor: Lembe Mõttus

Kirjastus: Inspirationbooks

Tutvustus

Oma reisidel on raamatu autor Lembe Mõttus rappunud kanabussis Guatemala kõrgmäestikus, veetnud mitu päeva Sahara kõrbes beduiinitelgis, säilitanud külma närvi, kui relvastatud politsei ta Mehhiko ööbussist välja ajas, püüdnud Belize’is maffiabossi käest kasudega raha vahetada, kannatanud kolmteist ööd India rongis prussakarünnakute all ja pääsenud eluga Paapua Uus-Guinea metsikute hõimude juurest.

Seekord tõmbab ta koos hea sõbraga seljakoti selga, et võtta sihikule Vanuatu – väike saareriik Vaikse ookeani lõunaosas, kuhu reisides saab ajas paar sajandit tagasi minna, tundmata hirmu, et sind serveeritakse lihatükina maguskartuli kõrvale. See on maa, kus ajal pole mingit tähtsust, kus saab täide viia oma metsikus looduses ellujäämise fantaasiad, kus vulkaanid sülitavad väävlit, hõimud tantsivad maa peale tagasi esivanemate vaime ning hakkama tuleb saada ilma elektri ja kraaniveeta. Kalalootsikus, kastiautos või jala reisitakse ühest külast ja kavabaarist teise, et õppida tundma Vanuatu väikeste saarte elu ja sealseid värvikaid inimesi, kes kõik nagu ühest suust väidavad, et nemad ongi kõige õnnelikum rahvas Maa peal.

Taaskord tuleb tõdeda, et mind lausa tõmbab reisilugude poole. Ka selle loo puhul olin sellest nii lummatud, et tundsin vahel, et olen mõttes koos nendega seal saarel ning naudin kõike seda, mida nemadki. Lummavalt kirjutatud lugu, mida on raske käest ära panna. Eks ootan juba huviga, millisest reisist kallis autor meile veel võiks kirjutada. Mulle tõsiselt meeldis ja juba pakkusingi teistele pereliikmetele lugeda, vahel lugesin ka neile ette, kui mõni naljakam koht ette sattus.

Millest mul on kahju, on see, et mul niikaua võttis aega selle raamatuni jõudmine. Ei suutnud kuidagi kuhugi vahele pikkida eelmisel aastal aga nüüd sai see viga ka parandatud. Siirad vabandused autori ees, kes pidi nüüd pikka aega minu muljeid ootama. Igatahes oled sa väärt loo kirja pannud ja seda oli väga mõnus lugeda. Mõttes reisisin teiega koos ja nautisin lugemist väga.

Vanuatu on kindlasti üks värvikamaid paiku nii inimeste kui sealse looduse poolest. Eks nende kultuur ja loodus ongi see, mis ilmselt turiste sinna ligi meelitab. Loodan, et ükskord elus saaksin isegi seal uudistamas ära käia. Unistada tuleb ju suurelt. Ladus ja mõnus lugemine oli ja soovitan seda kõigile, eriti sobib see raamat siia kargesse talve, kuna päikest selles loos jätkub piisavalt. Lugege kindlasti!

Lennud unes ja ilmsi(Tehnoloogia ja evolutsiooni võit raskusjõu üle)(2022)

Punktiir 2023

Veebruar: ELAV TEADUS

Lennud unes ja ilmsi(Tehnoloogia ja evolutsiooni võit raskusjõu üle)(2022)(288lk)

Autor: Richard Dawkins

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Kas olete kunagi unistanud lendamisest? Või kujutanud ette, mis tunne oleks linnu kombel taevas liuelda ja keerelda? Võib-olla lasete mõnikord mõtetel heljuda teisele poole tundmatu ja salapärase piiri?

„Lennud unes ja ilmsi“ jutustab sellest, kuidas loodus ja inimesed alates müütilisest Ikarosest kuni väljasurnud lindudeni, vendadest Wrightidest ja nende lennumasinast kuni putukate ja pistrikeni on õppinud vabanema gravitatsiooni köidikuist ja tõusma taevasse, aga ka mõttelendudest ning oskusest hall argipäev teaduse ja kujutlusvõime abil selja taha jätta.

Paeluv ja imekaunilt illustreeritud lugu lendamisest unes ja ilmsi on valminud maailma tippteadlase Richard Dawkinsi ja kunstnik Jana Lenzová koostöös.

Üks mõnus hariv ja kaasahaarav raamat lendamisest nii unes kui ka ilmsi. Mind haaras see endasse ja enne lahti ei lasknud, kui sain läbi loetud. Muidugi on see raamat ka illustreeritud, mis andis veel rohkem loole ainest juurde. Mulle väga meeldis ja nüüd ei jää muud üle, kui see ka endale koju soetada.

Ma tundsin tõesti, et seda raamatut ma lendan ja just sinna kuhu olen väga tahtnud minna. Mitte keegi ei saa mulle seda rännakut takistada. Nautisin seda raamatut ja soovitan teilegi kallid sõbrad. Kindlasti väärt ja asjalik raamat, mida võiks kõik raamatusõbrad lugeda. Raamat on suhteliselt kergelt ja tavainimese keeles kirjutatud, seega soovitan kõigile keda huvitab lendamine ja sellega seonduv.

Mulle väga meeldis, et raamat räägib kõigest mitte ainult lindudest ja lennukitest, vaid juttu tuleb erinevate loomaliikide evolutsioonist ja muidugi erinevad inimkätega loodud leiutised. Seletatakse kuidas ja miks ja seda väga kergelt.
Väga huvitav lugemine. Lugesin paar peatükki korraga, et jätkuks kauemaks.

Kes pole veel avastanud lendamisemaailma, siis just see raamat võiks olla see, millest alustada. Mina tegin seda ka ei kahetse üldse. Soovitan!

Keemiatunnid(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

24. Raamat, mille tõlget oled kaua oodanud

Keemiatunnid(2022)(403lk)

Autor: Bonnie Garmus

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

1960ndate Californiasse asetuv „Keemiatunnid“ on geniaalne, omapärane ja meeliülendav lugu teadlasest, kelle karjääri lükkab rööbastelt välja uskumus, et naise koht on kodus, millega ta aga kindlasti ei nõustu. Olude sunnil saab temast seejärel Ameerika armastatuima kokandussaate saatejuht, kus ta aga ei õpeta naistele vaid toiduvalmistamist.

Keemik Elizabeth Zott pole „keskmine naine”. Tegelikult on ta esimene kinnitama, et „keskmist naist” pole olemas. Kuid möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses vaatab Hastingsi uurimisinstituudi meeskollektiiv sugude võrdsusest ebateaduslikult mööda, erandiks üksainus mees – Nobeli preemia kandidaadist eraklik ja pika vihaga geenius Calvin Evans, keda köidab Elizabethi mõistus. Tekib tõeline keemia.

Kuid elu on sama ettearvamatu kui teadus. Paar aastat hiljem on Elizabeth Zott mitte ainult üksikema, vaid temast on vastu enese tahtmist saanud ka Ameerika armastatuima kokandussaate „Õhtusöök kell kuus” staar. Elizabethi ebatavaline kokkamisstiil („sega üks teelusikatäis äädikhapet näputäie naatriumkloriidiga”) tekitab revolutsiooni. Kuid mitte kõik ei rõõmusta tema järgijate hulga kasvu üle. Sest Elizabeth Zott ei õpeta naistele vaid toiduvalmistamist. Ta õhutab neid oma elu muutma.

Ülimalt vaimukas, terane ning vaimustavate tegelaskujudega „Keemiatunnid“ on sama originaalne ja värvikas kui romaani peategelane.

Selle raamatu ootus oli ikka üpris pikk. Juba ammu jäi ta mulle inglise keelsena silma ja siis ta kuidagi muude lugemiste vahele ei tahtnud kuidagi mahtuda. Nüüd kui ta ilmus meil eesti keelsena, siis lõpuks ta jõudis ka minuni ja seda kõike elisa raamatu vahendusel. Kuna päevasel ajal pole väga aega lugeda, siis enne magama jäämist see tunnike-kaks ikka leian.

Pean tunnistama, et tegemist on üsna värvika ja kireva looga ja seda kõike teaduslikus võtmes. Meeldiv kohtumine nii Calvini kui ka Elizabethiga. Nautisin tõsiselt selle loo lugemist ja vahel tegin mõne pikema pausi, et lugu jätkuks ikka kauemaks. Ma olen tõesti meeldivalt üllatunud ja kas on mõni lugu, mis mul veel avastamata sellega sarnane?

Eks ta selline vaimukas lugu ole, kus muidugi ka tegelased on värvikad ja neid on raske unustada. Ma siiralt nautisin ja ei suutnud midagi muud vahepeale lugedagi. Nüüd püüan taas järgmiste poolikute lugemistega jätkata. Ma loodan sisimas, et leian vaba raha, et see ka endale riiulisse soetada. Ma usun, et see raamat väärib seda, et teda loetaks ja mina sain igatahes siit korraliku elamuse. Nii nutta kui ka naerda ja sisimas lootsin ikka kõige paremat.

Elizabeth kui peategelane on vägagi värvika isiksusega ja temaga juba koos igav ei hakka. Ta on teadlane ja seda kõike keemia alal. Ka minu lemmik aine oli keemia ja eks sellepärast ta mulle ka meeldis. Muidugi on seal vahvaid tegelasi mitmeid ja kõik need, kes pole just mu lemmikud on samuti seal. Eks lugege ise ja avastage keemia võluvat maailma. Nauditav ja emotsioonirohke lugemine oli ja ma ei kahetse seda.

Miss Marple(Kaksteist uut lugu)(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

36. Raamat, mis võlus sind kaanepildi tõttu

Miss Marple(Kaksteist uut lugu)(2022)(272lk)

Autor: Agatha Christie

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Krimikirjanduse kuninganna Agatha Christie ontlik ja pealtnäha uje vanapiigast detektiiv on tagasi ning rändab kuritegusid lahendades maailmas ringi. Just temale kuulub mõte, et inimloomus on igal pool ühesugune – olgu vaikses Inglismaa külakeses, Broadway lavadel, Hongkongi kruiisilaeval või Itaalia maalilises mägikuurordis –, ning ükskõik kas kuriteo taga on armastus, ahnus, armukadedus või võimuiha, miss Jane Marple suudab selle lahendada.

Kaksteist tunnustatud kirjanikku tutvustavad igaüks omaenda vaatevinklist seda terava mõistusega ainulaadset tegelast täiesti uuele lugejate põlvkonnale. Nende kaante vahel kohtuvad sellised autorid nagu Naomi Alderman, Leigh Bardugo, Alyssa Cole, Lucy Foley, Elly Griffiths, Natalie Haynes, Jean Kwok, Val McDermid, Karen M. McManus, Dreda Say Mitchell, Kate Mosse ja Ruth Ware.

Kohe alguses, kui nägin seda raamatut Elisa raamatus, siis mind tõesti võlus esmalt kaanepilt ja siis märkasin, et tegemist on krimilugude kogumikuga, mis on siis Christilikult teiste autorite poolt kirjutatud lood. Muidugi on peategelane vanaproua Miss Marple, kelle terava pilgu eest ei jää miski märkamatuks. Ma tõesti läksin vooluga kaasa ja tõsiselt nautisin seda raamatut. Jätsin igaks õhtuks endale paar lugu, mis enne magama minekut läbi lugeda.

Kindlasti ei kahetse, et seda, et algul tõmbas mind enda poole kaanepilt, kuna roheline on mu lemmikvärv ja siis alles süvenesin raamatusse endasse. Igatahes väärt lugemine, mis siis, et teiste autorite poolt kirjutatud lood. Põnevust ja krimimüsteeriume oli sellegi poolest ja asusin isegi koos Miss Marplega neid uurima ja lahendama. Eks ta ongi selline tegelane, kes jääb sinuga pikaks ajaks ja juba tahadki veel temaga koos rännata. Eks tuleb raamatukokku sammud seada, et taas miskit laenutada. Kas kellegi on soovitada miskit?

Igatahes minu jaoks oli tegemist mõnusa kriminaalse rännakuga ja ma kohe kindlasti ei kahetse lugemiseks kulutatud aega vaid tahaksin veel ja veel. Minu poolt kindel positiivne hinne ja soovitan seda lugude kogumikku ka teistele lugejatele.

Kindlasti üks lemmikumaid kriminaalseid raamatuid sel kuul ja usun, et järgmine kuu tuleb veel seikluste rohkeim kui oli seda jaanuar. Kes tunneb, et teda raamat kõnetab, siis lipake poodi või raamatukokku seda laenutama. Väärt krimipärl taaskord ja seda muidugi mitme autori esituses. Antud autor on mu suuri lemmikuid ja tema raamatuid on loen lausa mõnutundega. Tean, et alati kui miskit temalt valin, siis pettuma ei pea ja põnevust on oi kui tulevärki.

Meie teie vastu(Karulinna sarja 2.raamat)(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

19.Raamat, mis on Tiina Liinaku lugemisnimekirjas: https://www.facebook.com/media/set/?set=oa.2916979178610764&type=3

Meie teie vastu(Karulinna sarja 2.raamat)(2022)(392lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Inimesi on nii lihtne üksteist vihkama panna, et tundub lausa uskumatu, et me mõnikord teeme midagi muud. Pärast vapustavat kevadet, mille sündmustest pajatas romaan „Karulinn”, veedavad parimad sõbrad Maya ja Ana suve järvesaarel ja püüavad toimunut selja taha jätta, aga mitte miski ei lähe nii, nagu nad loodavad. Karulinna ja naaberlinna Härjala vägikaikavedu paisub raevukaks võitluseks raha, võimu ja ellujäämise nimel, mis jõuab Karulinna ja Härjala hokimeeskondade mängu ajaks haripunkti. Samal ajal tuleb avalikuks ühe noore hokimängija saladus ja kogukond peab taas valima, kelle ja mille eest seista. Hiljem öeldakse, et sel suvel tuli Karulinna vägivald, aga see on vale. Vägivald oli siis juba kohal. Fredrik Backmani „Meie teie vastu” kirjeldab haaravalt väikelinna keerulisi inimsuhteid, ustavust, sõprust ja kõike trotsivat armastust.

Taaskord üks raamatuid, mille nautimist ma ei kahetse teps mitte. Esimene osa oli super, siis ka teine on selline sujuv jätk esimesele osale. Tegelased on juba tuttavad ja nende saatus on autori poolt meile vaid valla. Mis muud kui aina loed ja loed. Siis poetad mõned pisarad ja siis loed taas edasi, rõõmustad mõned korrad ja siis virutab autor sulle nii vastu vahtimist, et sa ei suuda teha muud kui järgmist osa oodata.

Eks loos on nii rõõmu kui ka kurbust, sellel on võime sind kui lugejat nii läbi raputada, et mõtled veel pikalt loole ja tegelaste käekäigule ja ootad salamisi, et raamat võiks juba pisut kiiremini raamatukokku jõuda, et saaksid veel ja veel selles maailmas olla. Kohati tundus, et olen ka ise sinna loosse sisse tõmmatud, sest nii raske oli lugemispause teha, muidugi erinevate muude toimetuste tõttu.

Ma olen siin juba vaikselt mõtlema hakanud, et soetan selle sarja salamisi ka enda riiulisse, et mõne aja möödudes taas sinna maailma ära eksida ja kohtuda vanade tuttavatega. Tunnistan, et ma naudin nende lugude lugemist ja ma ei häbene seda. Backman ruulib.

Varjud(Kõlin)(Varjude triloogia 1.osa)(2022)

Lastekirjanduse väljakutse 2023

JAANUAR: Lahenda ristsõna. Lahendussõna on selle kuu teemaks.

Varjud(Kõlin)(Varjude triloogia 1.osa)(2022)(176lk)

Autor: Timo Parvela

Kirjastus: Helios

Tutvustus

Päkapikud liiguvad üksnes pimedas

Pete on nõus tegema sõbra päästmiseks saatuslikku vahetuskaupa. Mis juhtub, kui sa loobud oma varjust? Põnevas seiklusjutus paljastub jõulude senitundmatu, palju tõsisem pale.

Pete Valo on ahastuses. Sara, tema parim ja tegelikult ainus sõber on raskesti haige ning paranemislootust ei ole. Viimases hädas sosistab kolmeteistkümneaastane Pete oma südamesoovi kaubamaja jõuluvanale kõrva. Talle lubatakse, et tüdruk paraneb, aga ainult ühel tingimusel: vastutasuks peab Pete loobuma oma varjust. See tundub nii suure kingituse eest tühiasi, aga peagi selgub, et seda on siiski palju rohkem, kui keegi oleks osanud ette kujutada.
Rahvusvaheliselt populaarsete autorite Timo Parvela ja Pasi Pitkäneni uues sarjas kohtuvad Tolkien ja Nesbø. Põnev seiklus viib läbi lume ja jää kaugele põhja Auroriasse.
„„Varjude triloogia“ esimene osa „Kõlin“ on haarav seiklusjutt, milles fantaasia ja tõelisus meisterlikult põimuvad. Peadpööritavas põnevikus käsitletakse leina erakordselt lohutavalt ja peenetundeliselt. Kõigile tuttav teema (jõuluvana ja päkapikkudega) areneb võimsaks eepiliseks looks, mille sündmusi kirjeldatakse elavalt ja vaimukalt. Lihtne kuljusehelin võib otsustada kogu maailma tuleviku.“

Sattusin sellisesse loosse, mis neelas mind endasse ja tunnistan, et lugesin selle loo ühe õhtuga jutti läbi. Lihtsalt ei suutnud käest ära panna. Polegi ammu nii sügaval loos sees olnud ja seda kõike lasteraamatu puhul. Antud autorist olen küll kuulnud, kuid ühtegi tema raamatut pole teele sattunud. Kas keegi teab mida võiks temalt järgmiseks lugeda?

Loos oli niivõrd palju põnevaid ja kõhedaid tegelasi, mis tundus isegi mulle vahel täitsa creepy. Muidugi olid ka pildid, mis kandsid mind veel rohkem sinna maailma ja sealt välja tulemine oli üpriski raske. Ootan nüüd väga, et ka järgmisi osi sellest sarjast tõlgitaks. Olen kuulnud tema Kepler62 sarjast ja see ilmselt on mul järgmisena plaanis, kas keegi on varem lugenud?

Pete on murelik, kuna tema parim ja ainus sõber on raskelt haige ja pole lootustki, et ta võiks sellest haigusest võitu saada. Pete püüab leida viimase võimalusena abi kaubamaja jõuluvanale sosistatud soovist. Kas tõesti poiss suudab loobuda oma varjust? Miks inimestel üldse seda vaja on? Kas tõesti on elu ilma varjuta täitsa kõle ja külm?

Mind võlus see lugu täielikult ja soovitan ka teistele lugemiseks, mis siis et tegemist on lastele mõeldud kirjandusega. Nii haarav ja meisterlikult on loos põimitud nii tõelisus ja fantaasia. Võimas lugu ja mis muud kui ootan järgmisi osi.

Viies päike(asteekide uus ajalugu)(2022)

PUNKTIIR 2023

JAANUAR: Võõrad taevad.

Viies päike(asteekide uus ajalugu)(2022)(424lk)

Autor: Camilla Townsend

Kirjastus: Argo

Tutvustus

1519. aasta novembris saabus Hispaania konkistadoor Hernando Cortés oma meestega asteekide kuningriigi pealinna ja kohtus sealse valitseja Moctezumaga. Seda lugu – ja lugu kõigest, mis pärast seda juhtus – on jutustatud lõputu hulk kordi, ent alati hispaanlaste vaatevinklist. Ometi on sealsed põlisrahvad toonaseid sündmusi nahua keeles põhjalikult talletanud. Kuni päris viimase ajani olid nahuate lood valdavalt teadmata: neid ei peetud eriti usaldusväärseiks, neid on üksnes osaliselt tõlgitud ja õpetlaste laiemat tähelepanu need varem ei pälvinud.
      „Viiendas päikeses“ tuuakse esimest korda lugeja ette asteekide ajalugu nii, nagu see põliselanike endi tekstides kogu oma keerukuses peegeldub. Camilla Townsend kajastab põlisrahvaste käsitlusi, surumata peale Euroopa tavasid ning pidamata sealseid asukaid eriti eksootilisteks ja verejanulisteks tüüpideks. Asteekidel oli omaenda pikk ajalugu juba ammu enne eurooplaste saabumist ning hispaanlaste kolonisatsioonile ja kultuurile ei olnud nad varmad alistuma. Nad oskasid muutunud olukorras ellu jääda.

Otsustasin ka sel aastal osaleda nii mõneski lugemist puudutavas väljakutses ja siin on üks selliseid, mis kindlasti viib mind lugemiste põhjal mugavustsoonist välja ja annan võimaluse raamatutele, mida ilmselt nii pea lugemiseks ei võta.

Igatahes selle raamatu puhul kohtusin Asteekidega ja eks see olegi lugu nende ajaloost ja ma polegi mõnd ajaloo raamatut veel sel kuul lugenud. Eks ta olegi esimene ja üsnagi nauditav lugemine oli. Muidugi eks kui ajalugu on huvitav teema, siis ilmselt kõnetab see raamat ka teisi lugejaid.

Muidugi on ainuüksi kaanepilt juba väga oma erilisuse poolest silmajääv. Põnev ja põhjalik lugu põlisrahvast, kes nüüdseks ajaks on meie maailmast kadunud kuid ikkagi väga aktuaalne ja huvitav lugemine ka nüüd. Mul on siiralt hea meel, et lõpuks ka see raamat eesti keeles ilmus kuna plaanisin juba mitmeid kordi sellega inglise keeles alustada. Nüüd sain seda siis lugeda eesti keeles ja olen väga rahul, et see ka laenutatud sai.

Mulle tõsiselt meeldis ja kordagi polnud tunnet, et jätaks loo pooleli. Eks oli ka keerukamaid kohti, milleks kulus rohkem aega, kuid siiski julgeksin ka teistele soovitada. Ilmselt üks asisemaid raamatuid sel kuul. Ootan juba huviga, mis järgmine kuu mulle tuua võib.

Eks olen ka varasemalt asteekidest lugenud ja see on hoopis teistmoodi kirjutatud kui varasemalt loetud raamatud. Omapärane ja sisu poolest üsnagi mahukas lugu, kuid millel on rabav kaanepilt ja tore oli ka autoriga tutvust teha. Kes julgeb seda maailma avastada, siis head lugemist!