Väike iluremont(2022)

Väike iluremont(2022)(384lk)

Autor: Miika Nousiainen

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Vaimukas läbilõige heaoluühiskonna inimeste probleemidest.

Isa matustel tunneb Sami endal sugulaste laitvaid pilke: kas ta tõesti pole endale kaaslast leidnud? Ikka veel? Seejuures on Sami otsinud naist – oma tulevaste laste ema – juba pikka aega. Kahjuks suudab ta ikka ja alati oma suhted untsu keerata. Peagi on Samil kannul vihane motojõuk ja ta peab end varjama sõbra korteris. Kui ta satub seal lugema Iluremondi-nimelist blogi, tekitab see temas vastakaid tundeid. Blogi suisa pakatab idüllilise elu kirjeldustest, mis näivad olevat liiga ilusad, et olla tõsi.

Idüllist kaugel on ka Sami klammerduv ema, lastetuse all kannatav õde ning kaks sõpra, kellest ühest on saanud üksikisa ja teisest oma eakate vanemate hooldaja. Teravmeelse ja empaatilise huumoriga jälgitakse nende toimetulekut ühiskonnas, kus kõik teised teavad, kuidas on õige elada.

Soome ajakirjanik ja kirjanik Miika Nousiainen (snd 1973) käsitleb oma teostes meie aja inimesi ja nähtusi. Eesti keeles on varem ilmunud tema romaanid „Vaarikalaevukesepõgenik“ (2013) ja „Juureravi“ (2022).

See lugemiskuu on olnud minu jaoks paras virvarr. Küll neid lugemisi on olnud ikka seinast seina ning nüüd lõpetuseks, siis selline mõnus humoorikas lugu heaoluühiskonna inimeste probleemidest. Kuna mind haaras väga autori varem ilmunud raamat „Juureravi“, siis meeldis ka see lugu väga. Eks ma leidsin sellest loost selle miski, mida autor tahtis meile kui lugejatele edasi anda.

Eks lugu saabki alguse Sami isa matustest, kus ta tunneb ennast ebamugavalt, sest sugulased ei mõista seda, et ta pole siiani endale kaaslast leidnud. Eks Sami on teda otsinud ikka päris pikka aega, kuid alati on midagi totaalselt vussi läinud. Kas mees suudab kõige kiuste endale siiski kaaslase leida, kellega luua pere ja elada elupäevade lõpuni? Millised värvikaid tegelasi me veel selles loos kohtame? Kas tõesti on võimalik, et armastus on sind oodanud nii lähedal ja sa pole seda kogu selle aja jooksul üldsegi märganud? Eks need küsimused saavad autori poolse lahenduse, kui seda lugu loete.

Minu jaoks oli tegemist värvika looga, kus oli päris mitmeid tegelasi, kelle käekäigule ma väga kaasa elasin. Ma siiralt nautisin seda lugu ja ei suutnud peale loo alustamise midagi muud paralleelselt lugeda. Tavaliselt loen ma kaht raamatut korraga, kuid sel korral tõmbas see lugu mind endaga kaasa ja polnud mahti midagi muud lugeda.

Autor on loonud nii realistlikud tegelased, et neile kaasa elamine tuli üpris lihtsalt ja lugu ise oli ülesehituse poolest täitsa põnev ja järjest põnevamaks ja koomiliseks ka muutus. Kiidan nii autorit kui ka kirjastust, kes meieni selle loo on toonud. Ilmselt üks värvikamaid lugusid sel kuul ja kindlasti jääb sinna top 5 raamatu sekka.

Soovitan seda lugu teistelegi ja loodan, et ka teile meeldib. Samas küsiks ka, kas teab keegi mõnd sarnast lugu või on mõni viimati loetud lugu nii sügava jälje jätnud, et võib ka teistele soovitada?

Üks kõiksus(Ühestumine)(2022)

Üks kõiksus(Ühestumine)(2022)(288lk)

Autor: Aivar Haller

Kirjastus: Jes kirjastus

Tutvustus

AIVAR HALLERI senine elu on olnud justkui üks võimas, kindlakäeliselt juhitud sümfoonia. Tundub, et tema taktikepi puudutuseta on Eestis jäänud vaid üksikud viimaste aastakümnete võimsate äride edulood. Samuti tundub, et meil siin ei ole ühtegi lugupeetud õpetlast, kelle elutee poleks Aivari omaga ristunud. Ainulaadsete partiidena on kõlanud profisport, teater, vangla ja ettevõtlus, sealhulgas tippärimeeste mentorlus, aga ka Eestile uue haridussüsteemi visandamine. Kõige selle juures on ta suutnud olla armastav pereisa ning abikaasa.
Lõpuks ometi on kogemused ja taipamised, mis seda ülipõnevat elurada palistavad, kokku seotud üheks looks. Kutsume sind, kallis lugeja, nautima selle üsna uskumatu ja õpetliku teose esimest osa.

„See raamat omab kahte kõige olulisemat komponenti, mida üks hea raamat minu arvates edasi annab. Ühelt poolt põnevaid lugusid, mis muudavad raamatu lugemise kaasakiskuvaks, nii et raske on seda käest panna. Ja teiselt poolt elulisi ja väärt õppetunde, mis panevad enda elu üle järele mõtlema ja võivad tulevikus kaasa aidata paremate otsuste tegemisele.“
ROLAND TOKKO
„Ma pole raamatut lugedes ammu niimoodi naerda saanud. Mõnusa huumori ja eheda keelekasutusega autobiograafiline, ajalooline dokument. Väikese Eesti poisi kasvamine meheks, oma kukkumiste, tõusmiste, traagika ja õppetundidega. See on rohkem kui ühe inimese analüüs oma arengust ja ühiskonna mõjust inimese kujunemisele.“
RITA RÄTSEPP
„Teie käes on läbi-lõhki pühendunud isiku aus jutustus oma võitlusest eneseteostuse väga konarlikul teel. Autor on suure lugemuse, terava silma ja tundehella loomuga iseõppija. Paraku on ta ka otsekohese ütlemisega ja kammitseva tagasihoidlikkuseta isik, kes on kogu aeg teel tippu, sest vähem teda ei rahulda ka siis, kui ümberringi on soo ja pole teada, kus need tipud asuvad. Aivar Haller on olnud, oludest hoolimata, sportlikult visa ja järjekindlalt nõudlik enda suhtes. Autoril õnnestus ühtäkki aru saada, et viimased tosin aastat on ta, julgesti unistav saavutaja, istunud vangis – alateadvuse keldris riivi ja luku taga. Kuid Aivar ei loobunud unistamisest. Ta sidus unistused süsteemiks ja asus otsima otstarbekat teed nende teostamiseks.“
ÜLO VOOGLAID

Minu tee selle raamatuni oli täitsa juhuslik. Nimelt võtsin julguse kokku ja kirjutasin otse autorile, et sooviksin tema raamatut lugeda. Ootusärevus oli suur vastust oodates ja mul on hea meel, et autor mulle raamatu koos pühendusega lugemiseks usaldas.

Ma polegi vist midagi nii sügavat ja mõttepärleid komponeeritud täis lugu lugenud. Lugu oli kirjutatud nii ladusalt ja selle lugemine oli ühelt poolt väga hariv ja teisalt andis parema ettekujutuse autori enda elust. Lugu ise on selle pannud kirja nii siiralt ja see pole mingi heietamise lugu. vaid just selline mis võiks meid kui lugejaid kõnetada.

Tunnistan, et ma tõesti varasemalt ei teadnud sellest mehest midagi, kuid nüüd lugesin ta raamatu läbi ja olen meeldivalt üllatunud, et üks lugu võib oma eheduse poolest nii hinge pugeda. Eks raamatul on lõpus ka sõnaraamat, milles on nii mõnigi hea mõttepärl, mida endagi üles tähendada. Siirad tänud sulle kallis autor, et meieni oma loo tõid ja mul on au olla lugejate seas, kes seda on lugeda saanud.

See lugu pakatab positiivsusest ja mul oli ainult rõõm seda lugeda. Sain palju uusi mõtteid ka enda elu korda seadmiseks ning aimu ka autori enda elust. Mul on siiralt hea meel, et just sellel ajahetkel seda raamatut lugesin. Sain uusi mõtteid ja see oli ka raamat, mis ilmselt jääb riiulisse edasi, et siis sealt aja möödudes mõned mõttepärlid uuesti läbi lugeda.

Kes otsib sellist mõtlemapanevat lugu ja meie enda eesti inimesest, siis just see lugu on seda kõike. Nii, et mis muud kui kallid sõbrad lugege. Usun, et ma pole ainus, kes on sellest raamatust vaimustuses.

Ratsutada ükssarvikutel(2022)

Ratsutada ükssarvikutel(2022)(54lk)

Autor: Mariangela Di Fiore

Kirjastus: Rahva Raamat

Tutvustus

Kui ma haigeks jäin, siis pidin ma lasteaiast ära tulema. Ma ei jõuagi vist enam tagasi minna. Sest sel sügisel lähen ma esimesse klassi. Kui arstid lubavad…

Viljal on vähk. Väga haigena on paljud asjad teistmoodi, aga haiglas juhtub ka palju tavalisi ja toredaid asju. Kõige toredam on Sindrega mängida. Kõige kurvem on see, et vanem vend Villem ei käi eriti tihti külas. Aga võib-olla tuleb ta Vilja sünnipäevale?

Autori palvel annetatakse igas riigis osa raamatu müügist teenitud tasust heategevuseks. Eestis annetab kirjastus TÜK Lastefondile.

Mariangela Di Fiore on kirjutanud 12 raamatut lastele, noortele ja täiskasvanutele. Olles rahvuselt nii itaallane kui ka norralane, on ta maailmas enim tuntud autobiograafilise teose „Camorraland“ (2010) järgi, mis kirjeldab tema kohtumist Napoli maffirühmituse Camorraga. Autor omab UCLA kraadi kirjanduses ja stsenaristikas ja elab Nesoddenis, Norras.

Lisa Aisato on tunnustatud norra illustraator, lasteraamatute autor ja kunstnik. Eesti lugejate südame võitis ta maagilise jõulujutustuse „Lumeõde“ (2019) lummavate ja tugevalt teksti toetavate piltidega. Soojalt on meie raamatuhuvilised vastu võtnud ka järgnevalt ilmunud „Elupildid“ (2020) ja „Päikesevalvaja“ (2021).

„Piinavalt ilus! Elu lastehaigla vähipatsientide osakonnas ei ole kunagi varem lastekirjanduses nii tabavalt kajastatud kui selles Mariangela Di Fiore ja Lisa Aisato raamatus. Lugedes on tajuda autori võimalikku isiklikku kokkupuudet. Lisa Aisato tundlik pildikeel toetab teksti ja suudab edasi anda valusalt täpse kogemuse läbi lapse silmade. Tema illustratsioonidele on omane unenäoline realism. Kõik pildid on rabavad, mängides haiglasteriilsuse ja lapse elujaatava optimismi piiridel. Soovitan lugeda!“

Ka tee selle raamatuni oli täitsa juhuslik, kuna osalesin kampaanias, kus annetada raamatuid kooliraamatukogudele ja külastasin Võru Kreutzwaldi kooli raamatukogu ja sealne raamatukoguhoidja just seda raamatut mulle lugemiseks soovitaski. Eks mõned soovitused andis ta veel, eks neid püüan ka millalgi lugeda. Mul on siiralt hea meel, et ma seda lugu lugesin. Poetasin isegi mõne pisara, kuna raamat oli loo poolest nii ilus ja kurb.

Lugu siis tüdrukust nimega Vilja, kes jäi haigeks ja pidi lasteaiast ära tulema. Ta ei teagi kas ta sinna üldse tagasi saab. Sügisel läheb ta juba esimesse klassi, kui arstid selleks loa annavad.

Nimelt on Viljal vähk. Eks see olegi lugu sellest kuidas sellega toime tulla ja haiglas oldud aeg tõi tüdrukule nii rõõme kui ka kurbust, mul on nii hea meel, et ma seda lugu lugesin ja lootsin koguaeg, et Vilja saaks terveks ja ta saaks alustada sügisel kooliteed. Kas see nii ka läheb ja kes on tema vahva sõber? Eks neile küsimustele otsige vastuseid raamatust.

Muidugi võlusid mind taaskord raamatus olevad illustratsioonid, mille on seekord teinud meile kõigile tuntud Lisa Aisato. Tema raamatuid ma olen lugenud ja ka need on mulle omamoodi hinge pugenud. Puges ka see lugu ja jääb kindlasti kauaks ajaks meelde. Ma siiralt naudin selliseid raamatuid, kus on lisaks loole ka sellele vastavad illustratsioonid, mis annavad loole palju juurde. Eks ta lasteraamat ole, kuid oma sisu poolest ilmselt vajaks ka lapsevanema selgitusi.

Nii ilus ja nauditav lugu, et pole kahju seda ka teistele lugemiseks soovitada.

Pikk teekond(2022)

Pikk teekond(2022)(33lk)

Autor: Martin Widmark

Kirjastus: Rahva Raamat

Tutvustus

Imekaunis ja sügavamõtteline raamat lastele lähedase kaotamisest, leinast ja uuest algusest. Saabub videvik. Adami parim sõber, vana koer Rufus, hingab viimast korda just siis kui taevas süttivad esimesed tähed. Teispool merd koidab hommik, päike hakkab ärkama. Sonia ja tema kass alustavad pikka teekonda, mis viib nad lõpuks uude koju. “Pikk teekond” on Martin Widmarki ja Emilia Dziubaki sulest juba teine raamat, mis tõlgitud eesti keelde.

Alustuseks tahan öelda, et see raamat võlus mind juba oma kaanepildi tõttu. Muidugi ka lugu ise oli nii südamlikult ilus ja sügavamõtteline. See on lugu küll lastele, kuid siiski sobib ka täiskasvanule lugemiseks. Peategelaseks on poiss Adam ja tema parim sõber vana koer Rufus, kes hingab viimast korda ja just siis kui taevasse süttivad esimesed tähed. Kas Adam suudab kaotusvalust üle saada ja leiab üles rõõmu ning naeru? Mis saab Soniast ja tema kassikesest? Eks neile küsimustele saate vastused kui seda imelist lugu loete.

Eks nagu kõik lasteraamatud, siis on ka siin loos mõned mõtted, mis kindlasti meelde jätta. Muidugi võlusid mind ka loo ilusad illustratsioonid, need olid nii nii head.

Meie kõik lemmikud on meile väga kallid ja kui saabub ükskord nende lahkumine meist, siis see on väga raske, nii oli ka Adami puhul. Olen isegi oma parimaid sõpru kaotanud ja tean, mis tunne see on, kui jääd oma sõbrast ilma. Kuid ma tean, et sellest peab saama üle ja leidma taas endas jõudu ja südames koht uue sõbrakese jaoks. Sügav ja sisukas lugu, mis sind kui lugejat nii kaasa haarab, et tunnedki end kui loos täitsa sees olevat.

Mulle väga meeldis ja nautisin lugemist ning julgen ka teistele soovitada. Lugege kindlasti!

Mina olin siin(Tagasitulek)(2.osa)(2022)

Mina olin siin(Tagasitulek)(2.osa)(2022)(271lk)

Autor: Sass Henno

Kirjastus: Paradiis

Tutvustus

Romaaniga „Mina olin siin“ 2004. aasta romaanivõistluse võitnud Sass Henno on Eesti ajaloo noorim romaanivõistluse võitja. Kui raamat poelettidele jõudis, pidi sellest saama samanimelise triloogia esimene osa. Ropu keelekasutuse, kiire sündmustiku ja häiriva sisu poolest kuulsaks saanud teosest sündisid küll tõlked vene, läti, ungari, albaania ja isegi makedoonia keelde ning 2007. aastal valmis ka samanimeline mängufilm, kuid lubatud järge ei tulnudki.
Nüüd, pea 20 aastat hiljem, hoiad sa käes kauaoodatud teist osa. „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ jätkub sealtsamast, kus esimene pooleli jäi. 17-aastane peategelane Rass kirjutab juba teist ööpäeva arestikambris ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile sajandivahetuse alguspäevil.
Nende kaante vahelt leiab lugeja mõned uued tegelased. Mõned vanad probleemid. Ja mõned hästi peidetud õpetussõnad tänastele ja homsetele noortele teemadel, millest eelnevad põlvkonnad teiega kunagi ausalt rääkida pole julgenud.

Kuna viimati sai loetud autori esimene raamat ja see meeldis, siis otsustasin kohe ka teise osa järgi läbi lugeda. Läks pisut kauem aega, kuid nüüd olles selle läbi lugenud ootangi juba järgmist osa. Loodan, et ei pea taas 17 aastat ootama. Jaa tunnistan, et võtsin eelmise osa kõheldes lugemisse, aga nüüd tegin seda täitsa teadlikult.

Eks see osa jätkabki sealt kust esimene osa pooleli jäi. 17-aastane Rass on juba teist ööpäeva arestikambris, kus ta siis kirjutab oma ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile. Kurb ja karm lugu, kuid eks sealgi on omad õpetussõnad noortele, kui loed eks siis saadki teada. Kuigi keelekasutus on pisut ropp, siis see ikkagi sobib sinna. Mind ei häirinud see enam üldse ja muudkui elasin poisile kaasa.

Mul on enda üle hea meel, et ma taas olen jõudnud midagi lugeda ja saan ka teiega seda jagada. Loodan, et see kuu läheb järjest paremaks, kui ta seni on olnud. Loodan, et ka teil on mulle midagi põnevat ja kaasahaaravat soovitada, mida meie koduriigi autorilt olete lugenud. Ma ei saa küll öelda, et Sass Henno oleks mu lemmik, kuna olen ainult kaks raamatut lugenud, kuid tema aus ja karm kirjutamisstiil meeldib mulle. Eks näis kas kolmas osa ka millalgi tuleb. Usun, et seda raamatut võivad lugeda kõik, kes tunnevad, et need mõlemad osad neid kõnetavad.

Igati värvikas ja karm elu, mida siin loos küll kirjeldatakse, kuid Rass sobis sinna peategelaseks täitsa hästi. Elasin talle väga kaasa ja jään ootama siis järgmist osa. Lugege ikka kallid sõbrad!

Need vaiksed laaned(2022)

Need vaiksed laaned(2022)(288lk)

Autor: Kimi Cunningham Grant

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutuvustus

Lummav lugu paksude laante keskel kasvavast tüdrukust Finchist, kes pole kaheksa-aastasena kunagi käinud kaupluses ega näinud rohkem inimesi kui saab üles lugeda ühe käe sõrmedel, kuid oskab peast tsiteerida Walt Whitmani ja Emily Dickinsoni.

Dramaatilise perekonnaloo, millest ei puudu ka kriminaalsed elemendid, edenedes kooruvad välja üha sügavamad elu keerdkäigud, mis on tüdrukut kasvatava üksikisa Cooperi sellise olukorrani viinud. Nende kahe ellu on segatud nii hülgamine lapsepõlves, Afganistani sõda, vanavanemad, ränk õnnetus, elupäästmine kui ka Cooperi parim sõber.
Elu metsikus looduses on rahulik ja imeline, kuni Jake neile kord aastas linnast varusid toob. Mida lähemale iga-aastane 14. detsember jõuab ja tühjemaks saab sahver, seda sügavamat hirmu Cooper sel aastal aga sügaval südames tunneb. Ning kui ta ühel päeval oma maal asuvas metsas hirve küttides kahtlase naabrimehe Scotlandi asemel hoopis ilusat pikajuukselist punapäist tütarlast näeb, aimab ta süda juba halba. Kuid seda, mismoodi see mõjutab tema ja ta tütre Finchi edasist elu, ta veel ei tea …

See on puudutav ja pingeline lugu ellujäämisest, ohverdamisest ja sellest, kui kaugele võib minna isa, kui ta seisab silmitsi kõige kallimate kaotamisega.

See oli üks selliseid lugusid, mis taaskord oma erilisuses jääb ilmselt pikaks ajaks meelde. Lugu üksikisa Cooperist ja tema tütrest Finchist, kes on kaheksa aastane ja kogu oma senise elu elanud paksude laante vahel. See on elu, mida nad on mineviku tõttu sunnitud elama ja keegi ei tohi teada saada, et nad seal metsamajakeses elavad. Kuid ühel päeval märkavad nad punaste juustega tüdrukut? Kes ta on ka mis ta seal metsas teeb? Kas ta tõesti märkas neid või neile see vaid tundus nii?

Mul on siiralt hea meel, et see lugu mind endasse neelas ja enne lahti ei lasknud, kui loo läbi lugesin. Selles loos oli nii pinget kui ka pisut kriminaalset tausta, mis meile kui lugejatele vähehaaval ette mängitakse. Nautisin seda lugu väga ja tunnistan, et esmamulje põhjal valisin selle loo kaanepildi järgi. Mind nii paelusid need puud seal rohelisel taustal ja ei suutnud lihtsalt vastu panna. Eks roheline ole mu lemmikvärv ka.

Cooper püüab olla hea isa ja koos Finchiga seal metsamajakeses elades loodavad nad mõlemad ainult sellele, et nende hea sõber Jake, neile igal aastal 14. kuupäeval linnast kaupa toob. Kas ka sel korral jõuab Jake kohale või mitte, seda saate ise lugeda. Eks sõjaveteranina on ka Cooperil omad sünged hirmud ja ta püüab nendega ka omamoodi toime tulla. Nad mõlemad ei oska aimatagi, et hirvejahil käies kohatud tüdruku nägemine võib nende senist rahulikku ja vaikset elu täielikult muuta. Ja seda kardinaalselt.

Ma nautisin selle dramaatilise loo lugemist ja usun, et sel kuul veereb nii mõndagi head lugemist minu lugemisteele. Kuigi lugu oli pisut raske temaatikaga, siis oli selles loos ka sügavat kiindumust ja ka rõõmsaid hetki. Igal ühel meist siin maailmas, on lubatud elada oma elu just nii, nagu ta seda heaks arvab. Nii ka selles loos. Soovitan kindlasti ka teistele, kes tahavad nende kahe tegelase loost rohkem teada saada.

Toateenija(2022)

Toateenija(2022)(336lk)

Autor: Nita Prose

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Surnukeha on ainus segadus, mille koristamine talle üle jõu käib … Toateenija Molly Gray on maailmas ihuüksi ja harjunud olema tühine. Ta töötab luksuslikus Regency Grandi hotellis, klopib padjad kohevaks, pühib ära mustuse, tolmu ja külastajate saladused ning oskab olla nähtamatu. Ta on pelgalt toateenija – miks peaks keegi teda märkama? Aga ootamatult paisatakse Molly tähelepanu keskpunkti, kui ta avastab kurikuulsa hotellikülastaja härra Blacki voodist surnuna. Seda segadust ei õnnestu niisama lihtsalt ära koristada. Molly kistakse tõeotsingutesse ning majesteetliku hotelli saladuste rägastikus orienteerudes õpib ta saama aru, keda võib usaldada ja keda mitte. Kütkestav ja tõeliselt originaalse kangelannaga vana kooli mõrvamüsteeriumi stiilis kirjutatud „Toateenija“ tõestab võluval moel, et tõde pole sugugi mitte alati must-valge, vaid sageli märksa räpasemates vahepealsetes toonides hall … Raamatuga „Toateenija“ ilmub kirjandusareenile põnev ja muljet avaldav uus hääl Nita Prose. Raamatu tõlkeõigused müüdi veel enne esmailmumist 35 keelde ja romaani põhjal on valmimas film. „Vastupandamatu debüüt.“ – The New York Times „Agatha Christie stiilis paeluv mõrvamüsteerium.“ – Goodreads

Kui mul oli esimese hooga nii umbes 80 lehekülge loetud, tundsin, et ei suuda lihtsalt lugemist lõpetada. Koguaeg tiksus peas mõte, et milliseks kujuneb Molly lugu ja tahtsin talle väga kaasa elada. Nii põnevat mõrvamüsteeriumi polegi ammu lugenud. Tuleb hakata ka selliseid lugusid lugema, kus autor suudab lugeja viia nii kaugele, et ta ei suuda lugemist pidurdada. Kas keegi teab mõnd sarnast lugu veel?

Peategelaseks on Regency Grandi hotelli toateenija Molly. Ta on oma alal täielik professionaal, ta on kui nähtamatu ja saladusi tema juba pidada oskab. Ta on tagasihoidlik ja kõigile teistele täiesti nähtamatu, kuid kui ta leiab uhkest sviidist härra Blacki surnukeha muutub tema jaoks kõik. Kas tõesti on tegemist mõrvaga ja kes on kõiges süüdi? Milliseid saladusi tegelased endas varjavad? Millist saladust varjab endas uhke hotell? Eks neile küsimustele saate vastused, kui koos Mollyga selle seikluse ette võtate.

Ma ahmisin selle loo endasse ja nüüd sellest kirjutades on ikka tunne, nagu ma oleks veel seal loos sees. Nii põnev ja lainetavalt keerukas müsteerium, kus keegi ei näi just selline nagu ta esmapilgul võib tunduda. Molly on igati särav karakter ja tema lugu oli väga mõnus ning kaasahaarav lugeda.

Eks ilmselt on selliseid hotellilugusid veel ja nüüd üleskutse kõigile, palun soovitage järgmiseks midagi sarnast veel. Ikka oma loetu põhjal. Usun, et selline põnev lugu võiks teidki kallid sõbrad kaasa kutsuda ning mis muud kui soovitan lugeda.

Seiklejad ja aarete tempel(Seiklejate sarja 2.raamat)(2022)

Seiklejad ja aarete tempel(Seiklejate sarja 2.raamat)(2022)(176lk)

Autor: Jemma Hatt

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Isa pärand, aardejaht Egiptuses ja tuhandete aastate vanune müsteerium … Lara, Rufus, Tom ja Barney on tagasi!

„Seiklejate“-sarja teises raamatus pöörab ammuse kirja leidmine Lara, Rufuse ja Tomi rahulikud koolivaheajaplaanid pea peale. Lapsed suunduvad Egiptusse otsima salapärast templit, mis Lara isal omal ajal leidmata jäi. Muidugi ei ole nad ainsad, kes muinasjutulist varandust leida ihkavad. Pöörases seikluses tulevad lastele appi vanad ja uued sõbrad ning koos visatakse nii mõnigi vemp?

„Seiklejate“-sari pakub põnevaid seiklusjutte 8‒12-aastastele lastele. „Seiklejad ja aarete tempel“ on sarja teine raamat. Varem on ilmunud „Seiklejad ja äraneetud loss“ (2021).

Kuna mulle meeldis väga esimene osa, siis kohe kui nägin, et ilmus teine osa, teadsin et tahan selle sarjaga jätkata. Niimoodi ta mulle lugemisse sattuski. Kuna esimene osa oli pööraselt seikluslik ja põnev, siis ka teine raamat on samuti põnev seiklus Egiptuses, kus lapsed peavad leidma sealt salapärase templi, mis Lara isal kahjuks leidmata jäi. Kas nad saavad sellega hakkama ja milliseid takistusi tuleb neil läbida, et leida see salapärane tempel ja seal peituv aare.

Kindlasti on tegemist väga nauditava sarjaga ja lugemine läheb kui ludinal. Elasin laste seiklustele kaugel Egiptimaal väga kaasa ja jõudsin ka sellest siin teile kirjutada kallid sõbrad. Eks ta üks lastele mõeldud põnev seiklusjuttude sari, kuid nii emad kui ka isad võivad seda sarja vabalt lugeda ja tunda end taas lapsena. Mul on väga hea meel, et ma selle sarja lugemist alustasin ja nüüd ei jää muud üle kui oodata järgmise osa ilmumist eesti keeles.

Ma usun, et kes korra on selle sarjaga alustanud, ootab väga ka järgmisi osi. Eks sellest sarjast saab üks mu lemmikuid ja mina igatahes kindlasti ostaksin selle oma lapsele lugemiseks. Tean, et see sari on lastele, aga mind kui täiskasvanut tõmbas samuti lugu endaga kaasa. Mõnus ja kaasahaarav lugu ja vingelt ägedad lapsed.

Soovitan seda sarja kõigile lugemiseks, sõltumata vanusest. Usun, et igaüks leiab siit lugudest just selle mida otsib.

Pimedus(Peidus Island sarja 1.raamat)(2022)

Pimedus(Peidus Island sarja 1.raamat)(2022)(222lk)

Autor: Ragnar Jónasson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Lained kannavad Islandi randa noore venelanna surnukeha. Pärast asja põgusat uurimist tunnistatakse surm enesetapuks ja juhtum suletakse suurema kärata.

Veidi enam kui aasta hiljem sunnitakse Reykjavíki politseis uurijana töötav Hulda Hermannsdóttir vastu tahtmist 64aastasena eelpensionile minema. Naine tunneb hirmu üksilduse ja sünge mineviku tekitatud mälestuste ees, mis ähvardavad teda kummitama tulla. Enne lahkumist antakse talle võimalus töötada kahe nädala jooksul omal valikul ühe lahendamata jäänud juhtumi kallal. Ta teab, millist juhtumit valida: nooruke venelanna, kelle lootus varjupaika leida luhtus tundmatu riigi pimedal ja külmal kaldal. Peagi avastab Hulda, et sama ajal kadus teinegi noor naine ja kõik asjaga seotud inimesed jätavad mingi osa loost rääkimata. Isegi ta töökaaslased politseist paistavad olevat otsustanud uurimist igal võimalikul moel takistada. Kell aga aina tiksub.

Hulda leiab tapja ka juhul, kui see tähendab omaenese elu ohtu seadmist.

Eneselegi ootamatult leidsin aega, et kuu lõpu poole ka veel mõned raamatud läbi lugeda ja neid siis ka teile kallid sõbrad tutvustada.

See lugu oli põnev ja kaasahaarav seiklus koos Huldaga, kes on pensionile jääv politseinik, kuid oma viimase tööna enne lahkumist püüab ta lahendada üht vana juhtumit. Kas ta suudab leida üles süüdlase? Millise hinnaga?

Tunnistan, et mind võlub siiani Islandi karm maastik ja ilm ning sealsest elust on täitsa põnev lugeda. Olgu siis tegemist krimiraamatu või ka mõne teabekirjandusliku raamatuga.

Huldaga koos juhtumit uurides tundsin end, kui tema abiline ning koos püüdsime leida süüdlast ja lahendada see ammune juhtum. Ta on üks selliseid politseinikke, kes nii kergesti alla ei anna ja paneb või oma elu mängu, et leida süüdlane. Samuti meeldisid mulle varem loetud sama autori teised kaks krimiraamatut ja seegi pole mingi erand.

Kas keegi oskab veel mõnd krimkat soovitada, kus tegevuspaik toimuks Islandil?

Pinget ja põnevust jätkus ning lugemist alustades ei osanud oodatagi, et nii ruttu võiks see loetud saada. Mõtlesin küll, et ilmselt jääb tutvustamine järgmisse kuusse kuid kui looga juba alustasin, siis raske oli käest ära panna.

Soovitan ka teistele!

Aria ratastel raamatupood(2022)

Aria ratastel raamatupood(2022)(230lk)

Autor: Rebecca Raisin

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Sellest suvest saab uue elu algus! Aria Summers teab, mida tahab: elu maanteedel oma kallis raamatupoeks ümber ehitatud matkabussis, seltsiks parim sõber Rosie. Ja raamatud. Palju raamatuid. Kindlasti, päris kindlasti ei oota ta tundeid, mis temas Jonathaniga kohtumisel endast märku annavad, ega ka naljakaid äpardusi, mis justkui iseenesest kaasnevad sooviga eitada südame kutset. Aria on abikaasa surma järel armastuse leidmise mõttest loobunud ja elab nüüd kaasa armastuslugudele, mis leiavad aset raamatulehekülgedel. Ühest armastusest elust piisab täielikult. Niisiis püüab Aria Jonathani unustada ja asub teele, et veeta Prantsusmaal raamatute ja sõprade keskel elu parim ja meeldejäävaim suvi. Aga kas võib juhtuda, et see retk muudab Aria elu alatiseks? Imeline lugu raamatute tervendavast jõust ning austusavaldus armastuslugude autoritele ja lugejatele!

See on lugu Ariast, kes seikleb maanteedel oma kalliks saanud matkabussis, mis on ümber ehitatud raamatupoeks ning tema parim sõber on Rosie. Muidugi ka raamatud ikka väga palju raamatuid. Ka temal on omad mured, mis tahavad teda lõhki kiskuda. Kas ta suudab need murda ja leida taaskord tee õnnele? Kui oled kellegi kaotanud, kas siis tõesti võib juhtuda, et leiad taaskord kellegi, kellesse armuda? Kas südamevalu saab parandada?

Kindlasti on see lugu üks südamlikemaid ja mõnusamaid suveromaane, mida olen lugenud. Polegi selline roosamanna vaid täitsa hea ja soe lugemine. Muidugi on peategelase suureks kireks raamatud ja nende endale soetamine. Oh, nii tore oli temaga samastuda ja kujutasin ennastki ette seal raamatupoodides shoppamas.

Natuke kahju on, et selline tore lugu sai nii ruttu läbi loetud. Ootangi pakkumisi, mis oleksid pisut ka sellele loole sarnased. Ehk, keegi oskab mind aidata. Kui varem on võlunud mind ainult kaanepilt, siis seekord lugesin ka sisututvustust ja ka see paelus mind, nii et ei jäänud muud üle kui lugema asuda. Võtsin endale paar päeva, et siis oma mõtted kirja panna.

Ma olen väga rahul, et selle raamatu läbi lugesin ja eks ka selles loos oli nii rõõmu kui ka kurbust. Just seda kõike, mida üks romantiline lugu peakski sisaldama.

Kindlasti soovitan lugeda, kes otsivad sellist kerget suvist romantilist lugemist, mis haarab sind endasse ja sa ei märkagi, et oled eneselegi ootamatult seiklemas koos peategelasega Prantsusmaal.