Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust(2018)(352lk)
Autor: Fredrik Backman
Kirjastus: Varrak
Tutvustus
Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi.
Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssist.
Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla.
Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seikluse pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera, vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat Miamase ja vanaema kohta.
„Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” on kurbnaljakas argimuinasjutt kiiksuga superkangelastest, elust, surmast ja ühest olulisest inimõigusest – õigusest olla isemoodi. See raamat on kirjutatud sama terava koomikanärvi ja sooja südamega nagu autori esikromaan „Mees nimega Ove”.
Kuna lubasin endale, et jätkan selle autori lugude avastamist, siis nüüdseks olen läbi lugenud kolm raamatut ja need on mulle väga meeldinud. Neis lugudes on see isemoodi nutikus ja autor suudab sind endaga kaasa kulgema panna ja kui korra juba alustad, siis on raske lõpetada. Nii minuga juhtus igatahes ka sel korral. Ei tasu ikka enne magama minekut lugeda, sest siis ei pruugi uni üldse tulla, vähemalt niimoodi on nende lugemistega läinud.
Peategelaseks on 7-aastane Elsa, kes on pisut isemoodi ja teiste sekka väga ei sobitu. Tal pole sõpru, kuid ainus sõber, kelleks on vanaema. Neil on oma salakeel ja suur-suur muinasjutumaailm. Samuti oli tore kohtuda taas Britt-Mariega. Ta on ikka tõesti jube vinguviiul, mis siis, et tema enda arvates ta seda üldsegi pole.
Oh, kus ma nautisin selle loo lugemist ja nii mitmedki ööd jäid pisut lühikeseks aga see kõik tasus täiega ära. Nüüd on nagu mõtteline paus, et millist lugu nüüd järgmisena lugeda. Kas keegi oskab aidata? Igatahes elasin Elsa tegemistele väga kaasa ja tundsin temas kohati ära ka iseenda, kui olin sama vana. Natuke äratundmisrõõmu ka sel korral. Nüüd ma saan aru, miks sel autoril on nii palju lugejaid. Temas on see miski, mis suudab luua selliseid maailmu, kus elavad pealtnäha küll väljamõeldud tegelased, kuid nad on asetatud täiesti reaalsena näivatesse olukordadesse. Igatahes mina küll usun, et tema raamatud väärivad lugemist ja olen ka teistele raamatusõpradele neid soovitanud.
Nii läheb ka sel korral. Soovitan lugeda, sest esiteks on lugu nii mõnusalt reaalne ja teiseks kui korra oled juba sõrme sellele kirjanikule andnud, siis mida lugusid edasi, seda rohkem tahad veel ja veel teda lugeda. Minuga juhtus nii ja ma ei kahetse seda kopika eestki. Lugege ikka kallid sõbrad ja näeme kindlasti sel kuul veel.
Autorist on saanud üks mu suuri lemmikuid ja täiesti juhuslikult. Kui ikka korra ära eksida, siis on üpriski mõnusalt raske sealt välja tulla, kui üldse seda tahta. Emotsioone on nii palju, mida edasi anda, kuid peamine on see, et avastage ka ise Backmani maailma ja näete ise!
raamaturiiulike 