Ajaloo lugemiseväljakutse 2020
Kuninganna Victoria(2017)(480lk)
Autor: A.N. Wilson
Tutvustus
Kui kuninganna Victoria 1901. aastal suri, oli ta olnud Inglismaa troonil kuuskümmend neli aastat. Tal oli üheksa last, nelikümmend kaks lapselast ja oma järeltulijate abielude kaudu oli temast saanud kogu kuningliku Euroopa matriarh. Ta oli müüt, teda nähti kalgi ja kauge valitsejana, elatanud ja jäiga lesena, ajaloo suurima impeeriumi ja säravate riigimeeste juhitud kuningriigi käilakuju.
Andrew Norman Wilsoni põhjalik ja ammendav biograafia, mis paljuski põhineb seni avaliku tähelepanuta jäänud allikatel, loob meile kuninganna Victoriast sootuks teistsuguse pildi. Mälestusväärse ajastu kujunemise ja kulgemise taustal avaneb põnev vaade Victoria isiklikku ellu. Juttu tuleb tema iseäralikust ja eraklikust lapsepõlvest, kirglikust abielust ja prints Alberti pöördelisest mõjust, keerulistest suhetest lastega, lesepõlvest ja lähedasest suhtest lihtsat päritolu šotlase John Browniga. Pahatihti on Victoriat kujutatud puise ja ülespuhutud isiksusena, ent tegelikult oli tegu väga tundeküllase, väljendusrikka, ülemeeliku ja ebakonventsionaalse naisega.
Andrew Norman Wilson (1950) on viljakas kirjanik ja kolumnist, kes on avaldanud paarkümmend ilukirjandusteost ning üle kahekümne aja- ja elulooraamatu.
Lugu kuninganna Victoriast, kes oma valitsusajal sai just seda mida ta nii väga soovis. Ta oli Inglismaa troonil 64 aastat. Ma valisin selle raamatu, kuna tundsin, et nüüd on aeg lugeda ka mõni elulugu.
Kindlasti on tegemist ühe tõeliselt põhjaliku raamatuga, mille abil saab üsnagi hea ülevaate kuninganna Victoria eluajal toimunud poliitikast, tema pärandist ja kõigest muust, mis selle ajastu juurde kuulus.
See raamat võttis küll kauem aega kuid siiski oli väga põnev lugemine. Eks ma üllatusin mõnes kohas ikka korralikult, kui Victoria käitumist oma lastega nt lugesin. See oli mõnes mõttes kohutavalt ülekohtune just nende üle, kes tema lemmikuteks ei osutunud.
Victoria meenutas mulle natuke kurja võõrasema, kes valis laste vahel ja kohtles neid kõiki erinevalt.
Autorile tänud, et lugu polnud lihtsalt kuiv faktide esitamine, nagu see ajaloo raamatute puhul vahel kipub olema. Kuigi aega läks kauem lugemisele, olen väga rahul, et sellest lugemiseväljakutsest osa võtan ja iga kuu midagi uut avastada saan.
Kindlasti plaanin edasi lugeda ajalooteemalisi raamatuid. Vahelduseks täitsa tore lugemine, üks raamat kuus ja võib-olla mahub isegi kaks. Kes teab, igatahes eks järgmine kuu ole siis näha.
Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha see võib suure kaarega mööda minna.
raamaturiiulike 