Saladuslik juhtum Stylesis(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

  1. Raamat, mis ilmus 2020. aastal

Saladuslik juhtum Stylesis(2020)(256lk)

Autor: Agatha Christie

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Saladuslik juhtum Stylesis” on Agatha Christie esimene kriminaalromaan, mille ta kirjutas Esimese maailmasõja ajal, kuigi ilmus see alles 1920. aasta oktoobris. Sel aastal saab Christie esikromaan saja-aastaseks. Juba selles esimeses raamatus tutvustas Christie lugejatele belgia sõjapõgenikku Hercule Poirot’d, inspektor Jappi ja kapten Arthur Hastingsit. Need tegelased esinesid hiljem suures osas tema raamatutest, kuigi neile tuli ka täiendust teiste uudishimulike uurijate kujul. Raamatus asub Poirot lahendama ühe teda aidanud naise mõrva. Naise majas on parajasti külalisena ka kapten Hastings. „ Saladuslik juhtum Stylesis” võeti hästi vastu. See meeldis nii lugejatele kui ka kriitikutele ning sellega oligi Agatha Christie kirjanikukarjäär alanud. Christie ise pidas seda romaani samuti enda jaoks oluliseks ning nimetas hiljem isegi oma maja Stylesiks.

Kuna lubasin endale, et jätkan kindlasti selle autori raamatute lugemisega, siis üle pika aja sai taaskord midagi loetud. Olen mõned nädalad sellest kuust istunud kui vangis. Tahan lugeda, aga raske on midagi alustada. Koguaeg on tunne, et midagi ei tõmba lugemisisu käima. Ma ei teagi praegu, kuidas ma taaskord leian üles lugemisetee. Varem on aidanud lasteraamatute lugemine, aga nüüd pole ka sellest abi.

Igatahes lugesin seda raamatut suure naudinguga. Kuna varemalt meeldis väga sama autori Vaimude tund, siis nüüd seda raamatut lugedes tundsin, et miks ma küll varem pole tema raamatuid rohkem lugenud. Seekord kohtume taas kord vapustavalt hea detektiivi Hercule Poirot’iga. Tahan veelgi lugeda raamatuid, kus uurijaks on just see detektiiv. Kas kellelgi on mõtteid.

Lugu saab alguse sellest, et Poirot asub uurima vanema naise mõrva. Kes küll võis seda teha ja mis põhjustel? Muidugi seda raamatut loetakse Agatha Christie esimeseks krimiromaaniks ja seal kohtume veel ka kapten Hastingsiga. Need kaks tegelast on nii värvikad, et kutsuvad lausa lugema.

Mulle meeldis, et lugu oli kirjutatud mõnusas uurimiserütmis ja tempo on just selline, mis viis mind kui lugejat taaskord krimimaailma, kus kõik pole üldse nii nagu paistab ja see keda sa esimesena kahtlustad, polegi tagatipuks üldsegi süüdi. Mulle on järjest rohkem meeldima hakanud aeglasema tempoga krimkad ja ootan huviga pakkumisi, mida võiks järgmisena lugeda. Kindlasti leidub ka neid, kes on selle autori suured fännid ja on seda raamatut lugenud, kuid neile kes seda teinud veel pole igatahes soovitan seda teha ja usun, et te ei pea kahetsema.

Mina nautisin seda raamatut väga ja loodan, et järgmise raamatu lugemine kulgeb juba paremas tempos kui seda oli selle looga. Mitte et viga oleks olnud raamatus, ei hoopis minus kes muudkui venitas lugemisega. Ma loodan, et järgmisel kuul lugemisisu paraneb ja saan lugeda nii nagu jaanuaris.

Kõike head teile kallid sõbrad ja ärge unustage lugemist!

Viimane vaimudetund(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

20.Raamat, mille autori perekonnanimi võiks olla ka eesnimi

Viimane vaimudetund(2020)(296lk)

Autor: Agatha Christie

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kardina tagant kostis ikka veel õudne, kime, veniv karje; karje, millesugust Raoul polnud iial „kuulnud”. See hääbus hirmsa korinaga. Siis kostis kukkuva keha mütsatus …

Krimikirjanduse kuninganna Agatha Christie on kirjutanud rohkesti lühijutte teispoolsest viirastusteilmast. Romaanid tulid hiljem – kirjanikukarjääri alustas ta lugudega, mis pajatasid spiritismist, õudsetest ettekuulutustest, teispoolsusest tulevatest hoiatustest ja seletamatutest õnnetustest. Kõige jubedamad ja eriskummalised lood on nüüd koondatud kogumikku „Viimane vaimudetund”.

Lühilugudes kohtume esimest korda kuulsate detektiivide Hercule Poirot’ ja miss Marple’iga. Nad on küll kõrvaltegelased, ent just nemad märkavad tõde, mis on peidus üleloomulikkuse loori all.

Kogumik koosneb 20 lühiloost, millest nii mõnigi kuulub Agatha Christie enda lemmikteoste hulka.

Tegemist on tuntud krimikirjaniku kirjutatud lühijuttude kogumiga. Selles loos oli nii kummituslugusid kui ka õudusjutte. Muidugi meile kõigile tuntud Missis Marple ja Hercule Poiroti lood. Ei puudunud ka meediumid ja kummalised unenäod.

Mulle meeldisid mitmed lood just oma sünguse ja kõheduse poolest. Nii mõnigi neist jääb mind kindlasti pikaks ajaks kummitama. Mul on siiralt hea meel, et ma selle raamatu endale lugemisse haarasin ja nüüd loetud sain. Eks endalgi tuli ette öid, kus ärkasin hirmuga üles ja ei saanud pärast seda enam magama jääda. Eks seda võib nimetada siis nende lugude kõrvalmõjuks.

Kõige rohkem meeldisid mulle lühijuttudest Philomel Cottage, Unenägu ja Sinise vaasi mõistatus. Muidugi ka eelviimane lugu nukust, kes tekitas minus ikka parajalt judinaid ja hirmu. Muidugi oli ka teisi põnevaid lugusid, kuid eks kõik 20 ei saagi meelde jääda. Muidugi kummituslood olid kõige suuremad lemmikud, sekka ka mõni õuduslugu, mis kohati ikka mind kui lugejat ka hirmutas.

Usun, et see raamat väärib temale kulutatud aega ja sealsed lood on kõik nii erinevad, et raske on raamatut käest panna. Muidugi kõhedust lisas lugudele ka raamatu kaanepilt, mis juba enne lugemist kutsus mind endaga kaasa, et lugusid avastama asuda.

Kindlasti tahan seda raamatut ka endale riiulisse. Soovitan teistelegi, kes seda raamatut lugenud pole.

Surm Niilusel(2005)

Lugemiseväljakutse 2020

14. Üks Agatha Christie raamat

Surm Niilusel(2005)(224lk)

Autor: Agatha Christie

Kirjastus: Eesti Päevaleht

Tutvustus

Inglismaa rikkaim naine Linnet Ridgeway, kes on 20-aastane ja peale selle ka väga ilus, abiellub kõigile ootamatult tundmatu noormehe Simon Doyle´iga. Too on vastse abikaasa nimel hüljanud oma äsjase kihlatu, Linneti sõbratari Jacqueline´i. Noorpaar suundub Egiptusse pulmareisile, kuid ei leia seal sugugi rahu – kättemaksuplaane hauduv Jacqueline on otsustanud neid jälitada. Ka laeval, mis teeb lõbusõitu mööda Niilust, järgneb mehe endine kallim neile tumeda varjuna. Kuni Linnet mõne aja pärast laeval tapetakse.

Nagu ikka, tuleb mõrvar leida kohalviibinud isikute seltskonnast, kellest paljudel võis olla põhjust sooritada kuritegu. Ja Hercule Poirot, kelle ainus soov oli pääseda Egiptuses eemale Inglismaa ududest, hallusest ja pidevatest tüütutest vihmasadudest, peab puhkusest loobuma ja jälle oma hallidele ajurakkudele tööd andma.

“Surm Niilusel” (“Death on the Nile”) ilmus esmakordselt 1937. aastal (e. k. 1997), ja selle järgi vändati Inglismaal 1978. aastal samanimeline film, milles Hercule Poirot´d mängis Peter Ustinov. Mõrvaloost Niilusel tehti film ka 2004. aastal, seekord oli kuulsa belgia detektiivi rollis eesti televaatajate lemmik David Suchet.

Kes meist siis ei teaks kirjanikku nimega Agatha Christie? Ka seekordne raamat pole mingi erand. Ma ei teadnud, seda et see lugu oli ka tema üks lemmikuid.

Muidugi on peategelane Hercule Poirot. Tema eest ei jää juba midagi varjatuks. Ta on erakordselt nutikas ja seekord saab lugu alguse Niiluse lõbusõidul, kus viibib ka Poirot.

Lugu saab alguse sellest, et leitakse tapetud naine. Muidugi pole mõrvarist mingit jälge ja kõike seda isegi puhkusel olles hakkab uurima Hercule Poirot.

Avastasin netis kolades ka selle, et raamatust on ilmunud film, eks nüüd millalgi vaatan sellegi ära. Kes on näinud, siis ootan muljeid.

Kas ta leiab mõrvari ja milliseks kujuneb lõpplahendus, seda lugege ise!