101 Eesti toitu ja toiduainet(2016)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

101 Eesti toitu ja toiduainet(2016)(216lk)

Autorid: Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam, Ulrike Plath

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Raamat toob huvilisteni põnevat lugemist saja ühe Eesti toidulauda enim mõjutanud toiduaine ja toidu kohta. Eesti toiduna ei käsitleta seejuures ainult traditsioonilist talurahvakööki või rahvusroogi, vaid ette on võetud siinne toidukultuur kogu selle ajalises, ruumilises ja kultuurilises mitmekesisuses. Eesti toidu näo on kujundanud looduskeskkond ja kliima, samuti rahva peamised tegevusalad – põllundus ja karjakasvatus. Läbi aja on Eesti köök olnud avatud kultuurimõjudele: keskajast peale on tuntav saksa, Lääne-Eestis ja saartel rootsi, põhjarannikul soome, Kagu- ja Ida-Eestis vene mõju. Kahtlemata on toidukultuuri kujundanud ka aianduse, elamuarhitektuuri, disaini ja tehnoloogia ning kodumajanduse areng. Lisaks eriuurimustele on autorid toetunud mitmekesistele allikatele, nagu arheoloogiline leiuaines, kroonikad, arhiivide ja muuseumide materjalid, ajaloolised esemed, kokaraamatud, käsiraamatud, mälestused, ajakirjandus, joonistused, maalid, aga ka suuline pärimus ning isiklikud kogemused.

Selle raamatuga lõppeski minu jaoks selle aasta ajaloo teemaline lugemiseväljakutse. Kõik raamatud meeldisid mulle väga ja usun, et kui selline väljakutse ka järgmisel aastal toimub, siis võtan kindlasti osa.

Seekordne raamat viis mind Eesti toidu ja toiduainete maailma. Oh seda värvikirevat maalima, mis see raamat endaga kaasa tõi. Eks igal rahvusel on oma omapärased toidud ja eks nende tegemine on ka omamoodi kunst. Igati põnev lugemine aga kohati jäi nagu natuke midagi puudu. Ei olnud nii ladus lugemine kui varasemad selle sarja raamatud.

Eks igas raamatus on see miski, mis mulle meeldib ja leidsin siitki selle miski, mis siis et kohati mõtlesin, et valin midagi muud, aga kahju oli kuna pool raamatust oli juba läbi loetud ja mõtlesin, et annan veel ühe võimaluse ja lugesin ka teise poole läbi.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda tegema.

Muinas-Tallinna otsimas(2019)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Muinas-Tallinna otsimas(2019)(192lk)

Autor: Jaan Tamm

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Esimene kirjalik teade Tallinna kohta pärineb aastast 1219: misjonärina Liivimaale rännanud preester Henrik, Eesti ja Läti varase ajaloo tähtsaima allika autor, märgib, et suure väega Rävalasse seilanud taanlased „asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama”. Võib niisiis öelda, et see daatum tähistab ühtlasi Tallinna astumist Euroopa ajaloo näitelavale.

Ent mis täpsemalt asus sellel kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muinaseestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Millal üldse saab asulast linn? Millised jooned linna iseloomustavad? Baltisaksa ja Eesti ajaloolased, arheoloogid ja linnauurijad on Tallinna linnakssaamise kohta avaldanud erinevaid, sageli lausa vastukäivaid mõtteid juba enam kui sajandi. Käesolev raamat püüab Tallinna kujunemise debatti lisada pea viiekümne aasta pikkusel uurimistööl põhineva vaatenurga, sidudes selle senisest enam Tallinna arheoloogilistel kaevamistel saadud andmestikuga, samuti linnastumisprotsessidega, mis leidsid aset kristianiseeruvas Läänemere ruumis 12. sajandi teisel poolel ning 13. sajandil.

Arheoloog ja muinsuskaitsja Jaan Tamm on ligi pool sajandit tegelenud Tallinna arheoloogilise uurimisega ning kirjutanud sel teemal hulgaliselt raamatuid ja ülevaateartikleid.

Kui varem on olnud tükk aega mõistatamist, mis võiks ühe või teise teema alla sobida, siis seekord soovitas mulle sõber seda raamatut ja kontrollides selle kuu teemat, siis sobis siia nagu valatult.

Kas keskaeg oli siis tõesti nii pime? Või ikka polnud? Eks neile küsimustele sain nüüd põhjalikud vastused. Kuna sõbrale see raamat suure ajaloohuvilisena meeldis, siis usaldasin teda ja asusin ise ka seda lugema.

Ma olen siiralt üllatunud, et raamat on kirjutatud nii ladusalt ja igavust ei tundnud hetkekski. Nautisin seda raamatut väga. Kuna ise olen ka suur ajaloohuviline, siis see raamat sobis mulle väga hästi. Eks selle lugemiseväljakutse ajal on loetud ka mitmeid teemasid ja kõik on mulle hullupööra meeldinud. Võib-olla on mul mingisugune kiiks ja seda juba põhikooli ajast saadik 😀

Igatahes mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada, nüüd tuleb sõbraga rääkida, kas ta tahab seda tagasi või saan temaga diili teha, et raamat ikka minu riiulis oleks ja seda meenutamiseks uuesti saaksin lugeda. Eks näis, mis tulevik toob.

Kaugelt näeb lähemale(Eesti Kunstiakadeemia uurimisreisid soome-ugri rahvaste juurde 1978–2012)(2019)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Kaugelt näeb lähemale(Eesti Kunstiakadeemia uurimisreisid soome-ugri rahvaste juurde 1978–2012)(2019)(336lk)

Autor: Kadri Viires

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Eesti kunstiülikooli tudengite õppereisid soome-ugri rahvaste juurde said nelja aastakümne eest alguse ülikooli toonase õppejõu Kaljo Põllu ideest. Koos sõideti välitöödele hantide, manside, karjalaste, vepslaste, maride, udmurtide ja teiste hõimurahvaste juurde, uuriti nende elulaadi ja jäädvustati rahvakunstiesemeid. Siinsesse raamatusse on koondatud tolleaegsete tudengite – praeguste tuntud kunstnike – tekste ekspeditsioonide meenutustega, iga aasta kohta üks. Lugusid kaunistavad ilmekad illustratsioonid, mis kujutavad kohalikke olusid ja hõimurahvaste markantsemaid esindajaid, aga ka ekspeditsioonide käigus loodud joonistused. Iga reisi täpne teekond on näha päevikutekstile lisatud kaardil. Saateks ja selgituseks on retkedes juhendajatena osalenud lisanud viis üldistavat artiklit.

Raamatu lehekülgedele on nii sõnas kui ka pildis jõudnud tuhandete kilomeetrite taha tundmatusse sattunud tudengite ehe emotsioon. Et sattuti tavapärasest keskkonnast hoopis teistsugusesse maailma, tekkis kohtumistel hõimurahvastega uudseid ja tavatuid olukordi, mis enamasti liigitusid koomiliste juhtumuste hulka, kuigi paraku tuli ette ka traagilist. Tihtipeale olid neil ekspeditsioonidel osalenud üliõpilased üldse esimesed eestlased, keda kohalikud elanikud kohtasid, sageli oli see kontakt ka meie üliõpilastele esimene kokkupuude soome-ugri rahvastega.

Raamatus on talletatud noist aegadest pärit autentsed tekstid, fotod ja joonistused, mis aitavad säilitada sidet hõimurahvastega ning iseennastki meie kiiresti muutuvas maailmas kindlamalt leida.

Taaskord leidsin selle lugemise tänu ajaloo lugemiseväljakutse selle kuu teemale. Tegemist on nii põneva temaatikaga, et nautisin seda lugemist, mis siis, et goodreadsi andmetel pole tegu just suurem asi lugemisega. Maitsed on erinevad ja ma ei hoolinud sealsest hinnangust.

Raamatus on toodud Kunstiülikooli tudengite õppereisid Soome- ugri rahvaste juurde ja just nende inimeste meenutused sellest ajast annavad üsnagi hea pildi tollase aja rahvaste elust ja kultuurist.

Mõtlesin pikalt millist naaberriiki valida ja seekord läks siis nii. Ei kahetse, et selle raamatu valisin. Mulle meeldibki vahelduseks lugeda ka midagi muud peale põnevike ja krimkade.

Ma olen siiralt tänulik, et saan osaleda sellises vahvas lugemiseväljakutses ja naudin iga kuu neid raamatuid, mis minu lugemisteele satuvad. Muidugi raamatus olevad pildid annavad väga palju loole juurde.

Mulle meeldis ja ma usun, et teisedki võiksid seda raamatut lugeda. Tänud kirjastus Argole, kes selle raamatu on välja andnud ja me saame seda lugeda.

Eesti iseseisvus võideti Moskvas(2016)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Eesti iseseisvus võideti Moskvas(2016)(269lk)

Autor: Andres Adamson

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Veerand sajandit tagasi taastas Eesti oma iseseisvuse. See toimus rahumeelselt, ilma inimohvriteta. Oleks siiski ekslik arvata, et saime priiks lihtsalt tänu oma vabadusjanu demonstreerimisele, rahvusvahelise õiguse võidutsemisele ja Moskvale avaldatud rahvusvahelisele survele.

Nõukogude Liidu kiire ja ootamatu lõpp oli suuresti juhuste summa, läbikukkunud augustiputši ärakasutamise tulemus paljude osapoolte poolt paljudel erinevatel ajenditel, ning vaid kaks aastat varem, NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi tööle hakates, oli see üsna etteaimamatu.

Lõpptulemus sõltus kõigest eelnenust, ning Rahvasaadikute Kongressil ja selle eestlastest saadikuil oli impeeriumi lagunemises üks kandvamaid rolle. Mis oli nende enamasti väliselt rahumeelsete tegemiste ja protsesside taga? Kes olid need inimesed ja mida nad Moskvas tegid, et Eesti riik taas vabaks saaks?

See raamat koondab aastail 1989-1991 Rahvasaadikute Kongressi kuulunud Eestist valitud rahvasaadikute mälestusi, andes värvika pildi sellest, mis toimus Kremli Kongresside Palee istungisaalis ja kuluaarides, kellega ja kuidas läbi räägiti, kuidas toimus Balti riikide koostöö ning kuidas sageli rippus palju ära ka lihtsalt juhusest.

Kuidas lõpetada kuud, kui mitte oma riigi ajaloos tuhnimisega. Niimoodi seekord siis ka läks. Kuigi üks raamat on veel pooleli, ei usu, et ma sel kuul tolle läbi saan.

Iga kuu on mind see lugemiseväljakutse erinevate teemadega üllatanud. Loodan, et ka järgmine aasta midagi sarnast toimub. Vahel on mõnus lugeda midagi sellist, mis on seotud millegi muuga kui ilukirjandusega.

Olles ise krimilugeja, siis vahelduseks naudin nii ajaloolist lugemiseväljakutset kui ka saatuseseppa. Muidugi lisaks ka põhi lugemiseväljakutse, millest on jäänud veel üks punkt.

Kuigi temaatika sel raamatul pole just kõige roosilisem, siis siiski lugemine ise oli ladus ja mulle see raamat meeldis. Muidugi mitte temaatika poolest. Kuna ma ise olen sündinud 1994. aastal siis ma väga nõuka ajast midagi ei tea. Nii, et need kes on sel ajal elanud on oodatud minu postituse alla kommenteerima. Igasuguseid näiteid võib tuua.

Põnev oli lugeda saadikute mälestusi, mille abil on ka see raamat meieni toodud. Mulle meeldis ja kiitus autorile, üsnagi meeldiv lugemine oli ja kordagi ei tekkinud mõtet, et jätaks pooleli.

Teistele soovitada ei oska, kuna septembrikuu albumis oli veelgi raamatuid, mida selle teema alla lugeda.

Purjed ja püssirohi(Võitlused Läänemerel 18.sajandil.)(2010)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Purjed ja püssirohi(Võitlused Läänemerel 18.sajandil.)(2010)(210lk)

Autorid: Hanno Ojalo, Mati Õun

Kirjastus: Kunst

Tutvustus

Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liikmete Hanno Ojalo ja Mati Õuna raamat annab lühiülevaate võitlustest Läänemerel Venemaa ja Rootsi vahel, käsitledes 18. sajandil toimunud kolme järjestikust sõda, mis puudutasid otseselt ka Eestit ja eestlasi.

See oli aeg, kui mehed olid veel rauast ja laevad puust. Paraku ei viinud suuremad ja väiksemad merelahingud enamasti mingite reaalsete tulemusteni ning iga otseses sõjategevuses hukka saanud meremehe kohta suri õige mitu hoopis nakkushaiguste või lausa nälja kätte. Samas kadus Läänemere põhja hulgi suuri ja uhkeid purjelaevu, väiksematest rääkimata.Kogu seda veidrat ja tagantjärele kummalisena tunduvat meresõda pidasid Vene ja Rootsi kroonitud valitsejad aga täie tõsidusega, sageli ka isiklikult selles osaledes.Teos on mõeldud kõigile, kes huvituvad sõjaajaloost.

Seekordne ajalooline lugemine oli nii põnev, et ma muudkui lugesin ja lugesin. Kuna mulle ajalugu meeldib, siis vahest ikka on hea mõni selline raamat ka kätte võtta, kus saab nii kärtsu kui ka mürtsu. See raamat seda täpselt oligi.

18.sajand oli täpselt see aeg kui selle aja mehed olid rauast ja laevad puust. Kuigi ega neil sõdimistel polnud erilist tulemust, sest suurem osa laevameeskonnast surid haigustesse, siis neid lahinguid ikka peeti ja seda raamatut lugedes saadki sellest maailmast osa.

Mulle meeldis ja ma usun, et leian veelgi aega, et nende teiste raamatutega tutvuda. Mõtlesin küll alguses valida kaks, kuid siiski jäin selle raamatu juurde. Sõjaajalugu on põnev lugeda isegi siis, kui temaatika on kurb ja tõsine.

Eks mulle on see ajaloopisik juba põhikooli ajast külge jäänud ja mulle meeldis ajalootunnis väga käia ja nautisin seda väga.

Soovitan teistelegi seda raamatut, kes samuti sõjaajaloost huvituvad. Eks on ka pilte, mis loole vürtsi juurde annavad.

101 pühakoda(2015)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

101 pühakoda(2015)(224lk)

Autor: Kaur Alttoa

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Raamatus leiavad enim kajastamist keskaegsed kirikud, sest need moodustavad kõige hinnalisema osa meie arhitektuuripärandist. Muidugi on meie kirikud tagasihoidlikumad kui Prantsusmaa gooti katedraalid. Asume ju ikkagi Euroopa äärealal. Sellest hoolimata leidub meil aga sedagi, millega Vana Maailma arhitektuuripilti täiendada ja mida kusagil mujal enam ei näe. Nagu Tartu Jaani kirik, mille terrakotadekoorile pole võrdväärset. Samuti Padise klooster, mis tsistertslaste ülirikkaliku ja -põneva ehituspärandi seas on absoluutne erand.

Üheks raskemaks tööks selle raamatu tegemisel oli kirikute valik. Mida võtta, mida jätta. Loomulikult on siin ennekõike eelistatud tippteoseid. Samal ajal on püütud anda mosaiigina läbilõiget meie sakraalehitistest, mille seas on nii Õhtumaa uunikume kui ka provintsile omaseid ponnistusi. Jääb vaid loota, et Eesti pühakodade avastamisega avanevad lugejale nii mitmedki minevikukultuuri saladused.
Kaur Alttoa, raamatu autor

Ka seekord oli selle teema alla väga põnev lugemine. Valisin seekord raamatu sarjast 101 eesti….

Ma ei kahetse oma valikut ja mulle meeldis see lugemine. Sain niipalju põnevat teada ja muidugi eks püüan ka teisi raamatuid lugeda, mis sellesse teemasse oleksid sobinud.

Kindlasti tahaksin ära näha Padise kloostrit ja muidugi Tartu Jaani kirik. Muidugi eks Võrumaal on ka kirikuid, mida olen autoga rännates näinud. Kahjuks pilte pole aga loodan, et järgmine kord teen.

Igatahes mulle meeldis autori ladus kirjutamistiil ja midagi toppama ei jäänud. Eks sain ka mõne saladuse teada nagu seda tutvustuses lubati. Mõtlesin juba, et võiks kogu seda sarja lugeda, tundub olevat põnev.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Kuigi tegemist pole mingi krimka või põnevikuga, on siiski korra kuus midagi teistmoodi lugeda väga põnev.

Kuna mulle meeldib väga ajalugu, siis nautisin lugemist väga.

Pagulusse(Lugu elust, sõjast ja rahust)(2017)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Pagulusse(Lugu elust, sõjast ja rahust)(2017)(454lk)

Autor: Elin Toona Gottschalk

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

1944.aastal said Liki ja Elin Toonast ning Ella Ennost paadipõgenikud nagu paljudest eestlastest, sel hetkel perest juba lahus olnud isa jäi Eestisse. Raamat kõnelebki lapsepõlvest Haapsalus, teekonnast üle mere, jõudmisest Saksamaale, sõja viimasest hirmsast aastast Saksamaal kesk pommitamisi ja ohte ning hilisemast pagulaselust Inglismaal, tehes ränka tööd ning võideldes vaesusega.

Niisamuti Elini ema südikusest perekonna juhtimisel läbi sõjakeerise, kuid eriti vanaema vankumatust armastusest ja hoolest, mis rängas lapsepõlves oli Elinile alati toeks. See on karm ja aus, samas südamlik ja liigutav lugu neist rasketest aastatest, teise põlvkonna pagulaste probleemidest võõrsil ja lõpuks põgusamalt ka koju tagasi jõudmisest hulk aastaid hiljem, vabas Eestis.

Elin Toona (Elin-Kai Toona Gottschalk) on sündinud 12. juulil 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt vanaema Ella Enno ja tädi hoole all. Ta on luuletaja Ernst Enno lapselaps. Elin Toona ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid näitlejad. Saatus viis Elin Toona lõpuks Ameerikasse, Floridasse, kus ta ka praegu elab ja kirjutab. Elin Toonalt on raamatuid ilmunud nii inglise kui ka eesti keeles, paguluses ja ka Eestis. Romaani „Puuingel” eest sai ta 1966. aastal Kanadas asuva Henrik Visnapuu Fondi välja antava Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. Ta on Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik.

1944. aastal põgenesid Liki ja Elin Toona ning Ella Enno paadiga Eestist. Elin oli tollal seitsme aastane ning raamatus ongi mälestused toodud tema silmade läbi. Mida kõike ta pidi läbi elama ja kuidas ta sai hakkama kodust kaugemal võõrsil. Mõneti tundus, et ma ei suuda edasi lugeda, sest nii kurb oli. Kuid soov teada saada millega raamat lõpeb oli nii suur, et muudkui lugesin edasi ja edasi.

Eks raamatu temaatika on üsnagi valus ja läbi elamist on seal palju. Eks iga laps soovib saada ka oma vanematelt tähelepanu. Kuidas tema perel seal kaugel maal läks. seda saate ise lugeda.

See lugu on karm ja aus ning samas südamlik ja liigutav, neist rasketest aastatest välismaal, teise põlvkonna pagulaste probleemidest võõrsil ja lõpuks ka koju tagasi jõudmisest hulk aastaid hiljem, vabas Eestis. See kõik, mis nad pidid läbi elama oli ränk ja eks mul sellepärast läkski niikaua selle lugemisega.

Ma tõesti elasin nii kaasa, kuigi vahel tundus, et nutt tikub peale. Eks raamat peamiselt ongi kirjutatud läbi lapse silmade ja tema raskused sel ajal ja unistused, ükskord tagasi jõuda oma kodumaale. Ma usun, et see lugu jääb mulle kauaks ajaks meelde. Seoses selle temaatikaga loen kindlasti veel mõne raamatu.

Eks mind hakkas huvitama, mis elu siis elati ja mis tunne oli aastaid hiljem tagasi tulla. Milliseks oli muutunud Eesti põgenike silmis ja kas tõesti kaua aga eemal olles muutub kõik?

Soovitan teistelegi lugemiseks, kellele selline kirjandus meeldib. Mina igatahes ei kahetse selle raamatu lugemist ja usun, et loen selliseid raamatuid veelgi.

Kõike kaunist!

Kaanekukk(2017)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Kaanekukk(2017(390lk)

Autor:  Endel Nirk

Tutvustus

Ants Laikmaa (1866 – 1942) oli üks Eesti kunstielule alusepanijaid 20. sajandi alguses, kelle roll nii looja, õppejõu kui kunstielu organiseerijana on hindamatu. Kunstnikuna annavad Laikmaa loomingus tooni pastellmaalid: pastellidega ta lõi nii maastikke kui portreesid. Laikmaaga seostatakse ka impressionismi tulekut eesti kunsti. Ta õppis lühiajaliselt Peterburis ja veidi pikemalt Düsseldorfis, kuid alates 1901. aastast elas taas Eestis. Kaks aastat hiljem asutas ta ateljeekooli, millest kujunes oluline õppeasutus ja 20 aasta jooksul õppis seal ligi 800 inimest.

Nii Laikmaa kunst kui ka kunstialane tegevus lähtus rahvuslikest ideaalidest. Oma kunstis portreteeris ta korduvalt märgilisi isikuid (nt Marie Under, Miina Härma, Fr. R. Kreutzwald, eestlastest talupojad jne) või kujutas kodumaa loodust. Eraldi peatüki moodustavad Laikmaa 1910ndate alguses valminud tööd Itaalias, Capril, Tuneesias jm. Alates 1920ndatest osales Laikmaa näitustel harva ning tõmbus 1930ndatel aktiivsest kunstielust tagasi, sulgedes ka oma ateljeekooli.

„Kaanekuke“ kirja pannud Endel Nirk on eesti kirjandusteadlane, -kriitik ja kirjanik, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Karl Ristikivi uurija ning ka üks 40 kirjale allakirjutanutest 1980. aastal.

Seekordne raamat viis mind kunstimaailma. Lugu rääkis  kunstnik Ants Laikmaast.  Tema elu ja tema looming. Peamiseks suunaks olid pastellmaalid. Nii portreed kui ka maastikupildid. Mind suisa lummas see raamat.

Kui google abiga natuke otsisin, siis leidsin ka mõned tema maastiku kujutavad pastellmaalid. Minu arvates on need nii ilusad ja annavad väga hästi kujutatavat edasi.

Seekordne raamat oli nii huvitav, et raske oli käest panna. Tahtsin nii väga veel ja veel seda lugeda. Tänu ajaloo lugemiseväljakutsele ma selle raamatu lugemisse võtsingi.

Mõtlesin kaua millist raamatut lugeda ja ma ei kahetse, et kodumaise kunstniku kasuks otsustasin.

Mulle meeldis see lugemine ja usun, et julgen ka teistele soovitada. Kordagi ei tekkinud tunnet, et tegu on igava looga või tahaksin pooleli jätta. Varem ei teadnud sellest kunstnikust midagi aga nüüd vaatan tema pilte suure huviga.

Lisan ka mõned selle kunstniku teosed. Loodan, et võisin neid pilte kasutada.  Lisan ka mõned tema tuntumad portreepildid. Veebileht kust pildid võtsin on leitav siit: https://kunilaart.ee/et/artist/ants-laikmaa/

Capri maastik

Talumaja Taeblas

Torgu Madis

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi portree (Kaugelt näen kodu kasvamas)

 

 

 

Tallinna ajalugu(2013)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Tallinna ajalugu(2013)(416lk)

Autorid: Karsten Brüggemann, Ralph Tuchtenhagen

Tutvustus

“Tallinna ajalugu” on esimene katse võtta ühtede kaante vahel kokku Tallinna pikk ajalugu selle algusest tänapäevani. Raamatu on kirjutanud kaks saksa ajaloolast: Karsten Brüggemann, Eesti ja üldajaloo professor Tallinnas, ja Ralph Tuchtenhagen, Põhja-Euroopa ajaloo ja kultuuri professor Berliinis. Teos ilmus saksa keeles 2011. aastal, eestikeelne väljaanne ilmub täpsustatud ja täiendatud kujul.
Pöörates tähelepanu nii Tallinna ajaloo poliitilistele, sotsiaalsetele, majanduslikele kui ka kultuurilistele tahkudele, esitab raamat tervikliku üldkäsitluse, mis ulatub tulevase hansalinna esiajaloost kuni praeguse Eesti Vabariigi pealinna lähiajalooni. Teos on jaotatud neljaks mahukaks peatükiks, mida täiendavad kronoloogia, bibliograafia, koha- ja isikunimede register. Kõige enam tähelepanu on pööratud Tallinna saatusele 20. sajandil, mis hõlmab ligemale kolmandiku üldmahust. Raamatu keskaega ja varauusaega käsitlevad peatükid (I ja II) on kirjutanud prof Tuchtenhagen, uusajale ja lähiajaloole pühendatud peatükid (III ja IV) prof Brüggemann.

Seekordne raamat viis mind kui lugejat pikale rännakule Tallinnasse. Lugu algab Tallinna kui Hansalinna ajaloost ja kulgeb kuni tänapäevani. Seda raamatut lugedes tekkis mitmeid mõtteid.

Raamat on kirjutatud kahe autori poolt ja nende kirjutamisstiil on mõneti erinev. Mulle meeldis see osa, kus Brüggemaan kirjeldas uusaega ja lähiajalugu. Muidugi on lugu ise peamiselt pööratud Tallinnale 20.sajandil.

Selles loos oli see miski, mida ma ajalooraamatute puhul tavaliselt otsin. Kuigi kohati tundus, et raamat on liialt kinni faktides oli ka päris palju avastamisrõõmu.  Ma nautisin seda lugemist ja ma usun, et ka järgmise kuu raamat, toob lugemislauale midagi head.

Kes soovib see loeb ja saab teada üsna paljugi põnevat, mida ta võib-olla varem ei teadnud.

Mulle meeldis ma ma usun, et loen taas selle lugemiseväljakutse raamatuid. Ajalugu on üks mu lemmikumaid ja nii see ka jääb!!

Võrumaa mõisad ja mõisnikud(2011)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Võrumaa mõisad ja mõisnikud(2011)(104lk)

Autor: Alo Särg

Tutvustus

Rikkalikult illustreeritud ülevaade kõikide teadaolevate praeguse Võrumaa territooriumil asuvate rüütlimõisate ajaloost ja tänapäevast alates nende esmamainimisest. Raamatus räägitakse ka Võrumaa mõisatega seotud tuntumatest baltisaksa aadlikest. Lisaks rüütlimõisate register kihelkonniti ja isikunimede register.

Seekordne raamat viis mind endaga mõisate ja mõisnike maailma. Olen selle rännaku eest väga tänulik ja nüüd tean, et Võrumaal on nii palju mõisaid ja kuidas seal ammustel aegadel elati.

Väärt lugemine igatahes. Soovitan teistelegi. Mõtlesin nüüd, et võimalusel loen läbi ka teiste maakondade mõisaraamatud. Ju siis hakkas nii meeldima.

Muidugi sain teada nii palju huvitavaid fakte, et usun,et leian ka aega, et see endale sari riiulisse soetada. Kuidas sellega läheb ei tea.

Nüüd ootan juba huviga, milliseks kujuneb aprillikuu ajaloolugemiseväljakutse teema.

Teistele kaunist õhtut ja näeme veel!!