Peegelmees(Joona Linna sarja 8.raamat)(2020)(398lk)
Autor: Lars Kepler
Kirjastus: Pegasus
Tutvustus
Reka kastis lamades püüab Jenny meenutada, mida röövi üle elanud naised on hiljem rääkinud. Kas ta peaks vastu hakkama või tasuks üritada sõbralikke suhteid luua? Läbi suule kleebitud teibi pole mõtet karjuda, keegi peale autojuhi ei kuuleks teda nagunii. Ta peab olema vait: parem on, kui mees ei tea, et ta on teadvusel. Noor neiu kaob koolist koju minnes. Viis aastat hiljem leitakse ta mõrvatuna Stockholmi keskelt mänguväljakult. Joona Linnal õnnestub valvekaamerate abil leida üks pealtnägija. Kui selgub, et tunnistajaks on vaimuhaige mees, kellel pole nähtust mingeid mälestusi, võtab Joona ühendust hüpnotisöör Erik Maria Barkiga. „Peegelmees“ on Lars Kepleri kaheksas raamat, kus tegutseb kriminaalpolitseinik Joona Linna. Seekord paljastub aga Joona räpasem pool, kust ei puudu ka narkootikumid ja nende tõttu temas elav sügav sisemine häbitunne. Vaatamata sellele ‒ või ehk just selle tõttu? ‒ võtab Joona Linna Jenny Lindi juhtumi uurimise enda peale, et oma häbi heastada. Lars Kepleri pseudonüümi taga on Rootsi kirjanikud Alexander Ahndoril ja Alecandra Coelho Ahndoril. Nende Joona Linna sari on ülimenukas kõikjal maailmas, Rootsis on nad viimase 10 aasta kõige müüvaim autor.
Üle pika aja olen jõudnud taaskord oma lemmik autori ja lemmik peategelase Joona Linna lugudeni. Temaga koos juba pingest ja põnevusest juba puudus ei tule. Eks järgmine osa Ämblik ootab ka juba oma järge. Eks seegi lugu algab sellest, et röövitakse tüdruk nimega Jenny. Ta ei tea kus ta on ja miks ta üldse rööviti. Ta kaob koolist koju minnes, just enne seda kui oleks peaaegu koju jõudnud. Viis aastat hiljem leitakse ta aga mõrvatuna Stockholmi keskel asuvalt mänguväljakult. Kes seda tegi ja miks, eks seda asubki minu lemmik politseinik Joona Linna uurima. Mida rohkem ta sellesse süveneb, seda ohtlikumaks lugu keerab.
Joona Linna on just selline tegelane, kes mulle meeldib. Temas on seda, mis mind tema lugude poole tõmbab. Muidugi pean tunnistama, et kohati jõhker oli kõik, kuid suutsin siiski looga edasi minna. Eks neile, kes sellist verist krimi väga ei loe, siis ei peagi seda tegema. Mina sain igatahes sellest loost korraliku adrenaliinilaksu kätte. Mulle need lood ülesehituse poolest meeldivad ja ma ei suuda neile vastu panna. Nauditav on lugeda ja autor on meisterlikult loonud erinevad pöörded loosse, mis sind lihtsalt kaasa haaravad, ilma et sa suudaksid lugemist lõpetada, enne kui oled jõudnud kenasti lõpu finišisse.
Selle sarja lugudega on just nii, et korra sinna karusellile oled astunud, siis on päris raske sealt ka maha tulla. Mina küll tegin siin väiksese pausi, kuid nagu ilmusid see osa ja juba ka järgmine, siis tekkis taaskord isu lugeda, mis seekord siis Joonat ees ootab. Eks ei midagi sellist, mis igale lugejale meeldiks, kuna päris detailselt on kirjeldatud seda, mis tüdrukutega tehti ja sellest lugeda on päris raske. Lisaks sellele, et lugu ise on ülesehituse poolest just loodud selleks, et seda vinget karuselli nautida, siis igale ühele ei pruugi selline verisus meeldida. Kuid mulle meeldib ja ma ei häbene seda sugugi.
Eks lugu ise on põnev ja kaasahaarav ning ma ei suutnud enne lugemist lõpetada, kui jõudsin lõpuni välja. Ma naudin krimilugusid ja see oli küll alles vinge sõit koos Joonaga. Ma elasin talle väga kaasa, et ta suudaks ikka Jenny juhtumi lahendada ja kurjategija saaks ikka oma karistuse. Kas see ka nii läheb ja millised minevikusaladused paljastuvad, seda lugege ise. Soovitan teistelegi!
raamaturiiulike 