Ajaloo lugemiseväljakutse 2020
Eesti iseseisvus võideti Moskvas(2016)(269lk)
Autor: Andres Adamson
Kirjastus: Argo
Tutvustus
Veerand sajandit tagasi taastas Eesti oma iseseisvuse. See toimus rahumeelselt, ilma inimohvriteta. Oleks siiski ekslik arvata, et saime priiks lihtsalt tänu oma vabadusjanu demonstreerimisele, rahvusvahelise õiguse võidutsemisele ja Moskvale avaldatud rahvusvahelisele survele.
Nõukogude Liidu kiire ja ootamatu lõpp oli suuresti juhuste summa, läbikukkunud augustiputši ärakasutamise tulemus paljude osapoolte poolt paljudel erinevatel ajenditel, ning vaid kaks aastat varem, NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi tööle hakates, oli see üsna etteaimamatu.
Lõpptulemus sõltus kõigest eelnenust, ning Rahvasaadikute Kongressil ja selle eestlastest saadikuil oli impeeriumi lagunemises üks kandvamaid rolle. Mis oli nende enamasti väliselt rahumeelsete tegemiste ja protsesside taga? Kes olid need inimesed ja mida nad Moskvas tegid, et Eesti riik taas vabaks saaks?
See raamat koondab aastail 1989-1991 Rahvasaadikute Kongressi kuulunud Eestist valitud rahvasaadikute mälestusi, andes värvika pildi sellest, mis toimus Kremli Kongresside Palee istungisaalis ja kuluaarides, kellega ja kuidas läbi räägiti, kuidas toimus Balti riikide koostöö ning kuidas sageli rippus palju ära ka lihtsalt juhusest.
Kuidas lõpetada kuud, kui mitte oma riigi ajaloos tuhnimisega. Niimoodi seekord siis ka läks. Kuigi üks raamat on veel pooleli, ei usu, et ma sel kuul tolle läbi saan.
Iga kuu on mind see lugemiseväljakutse erinevate teemadega üllatanud. Loodan, et ka järgmine aasta midagi sarnast toimub. Vahel on mõnus lugeda midagi sellist, mis on seotud millegi muuga kui ilukirjandusega.
Olles ise krimilugeja, siis vahelduseks naudin nii ajaloolist lugemiseväljakutset kui ka saatuseseppa. Muidugi lisaks ka põhi lugemiseväljakutse, millest on jäänud veel üks punkt.
Kuigi temaatika sel raamatul pole just kõige roosilisem, siis siiski lugemine ise oli ladus ja mulle see raamat meeldis. Muidugi mitte temaatika poolest. Kuna ma ise olen sündinud 1994. aastal siis ma väga nõuka ajast midagi ei tea. Nii, et need kes on sel ajal elanud on oodatud minu postituse alla kommenteerima. Igasuguseid näiteid võib tuua.
Põnev oli lugeda saadikute mälestusi, mille abil on ka see raamat meieni toodud. Mulle meeldis ja kiitus autorile, üsnagi meeldiv lugemine oli ja kordagi ei tekkinud mõtet, et jätaks pooleli.
Teistele soovitada ei oska, kuna septembrikuu albumis oli veelgi raamatuid, mida selle teema alla lugeda.
raamaturiiulike 