Kuningate orus(Howard Carter ja Tutanhamoni haua leidmine)(2015)

Lugemiseväljakutse 12 ust

Kuningate orus(Howard Carter ja Tutanhamoni haua leidmine)(2015)(205lk)

Autor: Daniel Meyerson

Kirjastus: Äripäev

Tutvustus

Egiptuse ajaloos on üks nimi, mida teavad kõik. See on Tutanhamon, lapseohtu vaarao, kes ilmus taas maailma palge ette aastal 1922 ja põhjustas sensatsiooni, millesarnast polnud varem nähtud. Ketservaarao Ehnatoni poja Tutanhamoni 3300 aasta vanuse haua ja selle avastajate ümber keerlev lugu jutustab uskumatutest varandustest, ent samavõrra ka arheoloogia argipäevast, kus põrkuvad keerulised iseloomud ja noore teaduse esimestesse sammudesse sekkub päevapoliitika.

Autor käib läbi kogu pika tee, alustades koos lihtsa maapoisi Howard Carteriga aristokraatide lemmikloomade joonistamisest ning lõpetades teoks saanud kulda ja kalliskive täis maa-aluse varalaeka kaane kergitamisega. Sinna vahele jääb tonnide kaupa tolme ja pettumusi, seiklusi, süngeid needusi, alandusi ja kisklusi nii võimuesindajate kui ka hauaröövlitega, taustaks rahvusvaheline aarete väljavedu muuseumite ja rahameeste kollektsioonidesse. „Kuningate orus“ äratab läbi väljakaevamiste tolmu ellu muistsete vaaraode kordumatu hiilguse.

Kuna 12 ukse lugemiseväljakutse viis mind juulikuus Egiptusesse, siis otsustasin võtta lugemiseks midagi sellist, mille lugemine oleks põnev ja omapärane. Seekord seiklesin vaaraode maailmas ja koos Howard Carteriga. Eks väljakaevamised on üsnagi põnevad ja sealsed leiud on nii mitmelgi korral maailma raputanud.

Nautisin lugemist ja nüüd põlen soovist veel midagi vaaraode maailmast lugeda. Eks näis kuidas sellega läheb. Igatahes kuu lõpp läheneb ja raamatud, mis on laenutatud kuu alguses tuleb ikka kuu lõpuks läbi lugeda. Niimoodi juhtus ka sel korral. Nüüd saab pisut hinge tõmmata, et siis uuel kuul taaskord erinevaid lugemiseväljakutseid nuputada.

Mulle meeldis ja autor kirjutas ladusalt ja lugu kulges sujuvas tempos. Väga huvitav lugemine oli ja usun, et soovitan seda ka teistelegi!

Avastus väljakaevamistel aastal 3031

Kallid kaasmaalased!

Oleme avastanud väljakaevamistel põneva leiu. Usume, et vanal ajal kasutasid seda vahendit mehed, et end atraktiivsemaks muuta ja mille funktsioon pidi olema naisolevusi endale ligi meelitada. Kahjuks meil puuduvad tõendid kas see vahend tõesti soodustas seda või mitte. Lähemal uurimisel on tegemist esemega, mida vanal ajal kasutati ja mida me kindlasti laboris põhjalikult uurime.

Esmapilgul koosneb leid mitmetest lõhnafragmentidest ja veel pole selge selle kõrvalmõjud, kui need üldse esinevad. Kui saame täpsemad andmed, siis kindlasti teavitame ka üldsust.

Elav ookean(Kuidas meie mered muutuvad)(2015)

Igaüks on oma saatuse sepp 2020

Elav ookean(Kuidas meie mered muutuvad)(2015)(504lk)

Autor: Callum Roberts

Kirjastus: Äripäev

Tutvustus

Maailmameri on kõige salapärasem paik maakeral, mille sügavused on siiani suuresti läbi uurimata. „Elav ookean“ viib lugeja ekskursioonile vee alla: miks ringlevad hoovused nii, nagu need ringlevad? Kuhu need üldse suunduvad? Kuidas on muutunud maailmamere vee koostis? Kui tugevalt on vesi reostunud ja kuidas see kõik mõjub tohutule hulgale elusolenditele, keda maismaaelanikud süüa armastavad? Autor kirjeldab ookeanide hämmastavat elurikkust ja selle muutumist sajandite vältel.

Ookeanid seisavad praegu silmitsi enneolematu ohuga. Lisaks sellele, et me püüame mere kaladest kuni liikide väljasuremiseni päästmatult tühjaks, mõjutab see ka otseselt maismaaelanike elu. Meretaimed toodavad poole maailma hapnikust; ookeanid neelavad tohutuid süsinikdioksiidi koguseid ja aitavad elu maakeral tasakaalus hoida. Merede elurikkust illustreerivad rohked värvifotod, raamatu lisas jagab autor soovitusi, mida ja kuidas saab igaüks teha selleks, et elu maailmameres kestma jääks.

Londoni Kuninglik Selts nimetas „Elava ookeani“ üheks 2013. aasta viiest parimast populaarteaduslikust raamatust.

Callum Roberts on merebioloog, looduskaitsja, okeanoloog ja Yorki Ülikooli teadlane. Ta on kirjutanud mitmeid ookeane ja nende seisundit käsitlevaid raamatuid; teadlasena on tema peamiseks uurimissuunaks inimmõju maailmamere ökosüsteemidele, iseäranis korallriffidele. 

Seekordne saatusesepa raamat paiskas mind ookeani rüppe. Ja seda igati heas mõttes. Tänu sellele omamoodi igakuisele raamatu lugemiseväljakutsele leidsin selle raamatu ja olen siiralt tänulik, et saan selles osaleda.

Tegemist on tõesti ühe põneva raamatuga, mis räägib meie kallist ookeanist. Sealsest elust aga ka erinevatest ohtudest, mis seda varitsevad. Kindlasti tahan seda raamatut endale riiulisse. Nii, et kui kellelgi on pakkuda, siis võtke ühendust.

Mulle meeldis väga see lugemine ja mis siis et tegemist oli populaarteadusliku raamatuga. Põnevust jätkus kuni loo lõpuni.

Autor suudab kirjeldada erinevaid teemasid nii kaasahaaravalt ja ladusalt, et nii mõnus oli seda raamatut lugeda. Kuigi eks me kõik teame, et neid kauneid veekogusid varitsevad erinevad ohud. Kahju on sellest, et selle autori teisi raamatuid pole vist Eesti keelde tõlgitud.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.

Planeet ühes kivikeses: Reis sügavale maakera ajalukku(2015)

Teaduskirjanduse lugemiseväljakutse 2019

august

Planeet ühes kivikeses: Reis sügavale maakera ajalukku(2015)(272lk)

Autor:  Jan Zalasiewicz

42940996

Tutvustus

Jan Zalasiewiczi „Planeet ühes kivikeses“ jutustab lugejale loo ühest kõige tavalisemast väikesest kivist, milliseid leidub kogu maailma randadel, ning toob selle kivi kaudu meieni kogu universumi kujunemise loo alates hetkest, mil maailm alguse sai, kuni ajani, mil Päikesesüsteem leiab oma loomuliku lõpu.

Kivikese ajalugu viib meid aja ja ruumi tohututesse sügavikesse. Lugu saab alguse eelajaloolistel aegadel, kui kivikest moodustavad osakesed tekivad universumi kaugetel äärealadel puhkenud kujuteldamatus möllus, Suurele Paugule järgnenud sekundeil ja supernoovade plahvatustes. Jutustus jätkub kogu Päikesesüsteemi tekke ning Maa ja selle ürgsete mandrite ja ookeanide kujunemisega, loodusjõudude toimimise ja elu tekkimisega, avades hulgaliselt saladusi, mis inimese eest enamasti varjatuks jäävad. Läbi väikese ja pealtnäha hariliku kivikese dešifreerib autor paljusid Maa ürgse mineviku sündmusi: vulkaanipurskeid, väljasurnud taimede ja loomade arengut; ammukadunud ookeanide võõrikut loomust ning sügaval maa all toimunud muundumisi.

Zalasiewicz tõdeb: „Mingil viisil on kivike nagu mõni uuem arvutikiip, milles peitub rohkem informatsiooni, kui keegi võiks selle siledat pinda silmitsedes aimatagi.“ Kivikese teekond on tõepoolest täiesti hämmastav, kuid sama hämmastav on see, kuidas autoril on õnnestunud kirja panna niisugune infotihe raamat, kus kõik on kuni atomaarse tasandini lahti seletatud, ning teha seda samas mõnusa huumoriga ja hõlpsasti aru saadaval viisil, nii et see haarab täielikult kaasa ka selle lugeja, kes geoloogia vastu varem olulist huvi ei ole tundnud.

Olen rahul, et see raamat sai loetud. Oli pikalt pooleli ja vaatas mind riiulist süüdistavalt, et millal sa küll mind lõpuni loed. Seekord sai see lubadus täidetud. Ja ma ei suuda uskuda, kuidas ma need 50lk sain lugemata jätta, ei ole teab mis number, aga kuna nii palju on lugeda, siis nüüd otsustasin et loen lõpuni ja saan siis edasi lugema asuda.

Ma kohe väga kiidan seda raamatut. Mulle meeldis nii autori kirjutamistiil kui ka see, et eks endalegi on aegu tagasi väga geograafia meeldinud ja kuigi geoloogiaga pole varem kokku puutunud, siis sobis see raamat siia teemasse väga hästi. Eks siis augustis polnud aega mul seda raamatut lõpetada.

Tegin seda nüüd ja soovitan teistelegi seda raamatut lugemiseks. Ma usun, et kes on juba teadusele sõrme andnud, see jääbki vahest selle alaseid raamatuid lugema. Igatahes minuga see nii juhtus.