Lõpp edasilükkamisele.(Kuidas jätta viivitamine ja elada täisväärtuslikult)(2019)

Lugemiseväljakutse 2022

31 Lõpp hea, kõik hea ehk loe raamatut, mille pealkirjas on sõna “lõpp” (lubatud kõik käänded, vormid, tuletised)

Lõpp edasilükkamisele.(Kuidas jätta viivitamine ja elada täisväärtuslikult)(2019)(264lk)

Autor: Petr Ludwig

Kirjastus: Äripäev

Tutvustus

Enamasti ei kahetse me seda, mida oleme teinud, vaid seda, mis on tegemata jäänud. Petr Ludwigi raamat «Lõpp edasilükkamisele» paljastab põhjused, miks pühendame arutult palju aega edasilükkamisele, ning annab kätte relvad, millega see tüütu vaenlane lõplikult alistada.

Raamatu idee sai alguse hetkest, mil selle autor seisis ootamatult surmaga silmitsi. Ehmatav kogemus viis mehe mõttele, et kui kord aeg minna, tahab ta seda teha teadmisega, et elatud on täiel rinnal. Peagi selgus aga, et just lõputu edasilükkamine on see, mis ei lase sel otsusel sündida.

Pideval edasilükkamisel on omad põhjused ning üheks neist on aina paisuv valikute võimalus, mida elu meile lahkelt serveerib. Kui vanasti sai kõhu täis sellest, mida külmkapp ja sahver pakkusid, siis nüüd paiskab parimad palad koju kätte toov äpp gastronoomilisele rännakule, millel vaid fantaasia piiriks. Kuid ühes sellega seisame silmitsi ootamatu probleemiga: mida enam on valikuid, seda raskem on otsuseid langetada. Tekib otsustamishalvatus. Kõikide võimalustega arvestamine nõuab tohutult energiat, mistõttu tekib pidurdamatu kiusatus otsustamine sootuks edasi lükata.

«Lõpp edasilükkamisele» on jaotatud neljaks võrdlemisi iseseisvaks osaks. Neist esimene keskendub motivatsioonile ning aitab lugejal luua oma visiooni. Teine lahkab distsipliini olemust, pakkudes selgeid meetodeid, mis aitavad edasilükkamise ja ajajuhtimisega seotud väljakutseid hõlpsamini lahendada. Samuti leiab siit lugeja praktilisi suuniseid, mille abil positiivseid harjumusi luua ning negatiivseid üle parda visata. Kolmas osa kirjeldab viise, kuidas tõhusamalt läbikukkumistele ja pärssivatele välismõjudele vastu seista, et kätte võideldud õnne ja tasakaalu säilitada. Ning viimane osa keskendub küsimusele, kuidas meid ja ümbritsevat maailma puudutavaid ebatõeseid arusaamu läbi närida, sest vaid siis saab neid hoogsalt kõrvaldama asuda.

Tuntud filosoof Arthur Schopenhauer on kord öelnud: «Miski pole keerulisem, kui väljendada olulisi ideid nii, et kõik neid mõistaksid.» Autor on seda tõde igal sammul silmas pidanud, pakkudes lisaks teadusmaailma viimasele sõnale ka üldistavaid illustratsioone, et iva kiiremini haarata ning talletada.

Siin ta siis on. Teine selline raamat, mida ma igapäevaselt ei loe, kuid vahest harva leiavad ka sellised raamatud tee minuni. Ma otseselt ei kahetse selle lugemist, kuid ülemäära õnnelik ka pole, et lugesin.

Jaa osalt motiveeriv raamat, kuid siis äkki kippus minu jaoks venima ja venima ning vahepeal otsustasin juba pooleli jätta, kuid ma lubasin tuttavale, et annan talle pärast teada kuidas meeldis. Ma ei teagi kas nüüd tõesti olen rohkem nutikam oma elu planeerima või mitte.

Eks ta omamoodi lugemine ole ja nagu mu ema on ikka öelnud, et selliseid raamatuid ei tasu puhta kullana võtta. Nii ma ka teen ja püüan selles elurägastikus kenasti hakkama saada.

Soovitada ei oska, kuna iga lugeja peab ise teadma, kas tahab seda lugeda või mitte. Eks eneseabi raamatud pole iga ühe maitse.

Ülim vastutus(Kuidas USA mereväe SEALi eriüksuslased JUHIVAD ja VÕIDAVAD)(2020)

Lugemiseväljakutse 2022

17. Raamat, millel on mitu autorit

Ülim vastutus(Kuidas USA mereväe SEALi eriüksuslased JUHIVAD ja VÕIDAVAD)(2020)(295lk)

Autorid: Leif Baben ja Jocko Willink

Kirjastus: Äripäev

Tutvustus

Raamatu „Ülim vastutus“ autorid Jocko Willink ja Leif Babin on endised SEALi* ohvitserid. Nad teenisid koos Iraagis, Ar-Ramādīs, kus kogesid omal nahal, kuidas sõda neid proovile paneb ja alandlikkust õpetab. Nad teavad, mis tunne on ebaõnnestuda ja kaotada ning kui ohtlik on loorberitele puhkama jääda. Kuid see raamat ei räägi siiski kahe sangari sõjaseiklustest, vaid otse lahinguväljal ristsed saanud juhtimisvõtetest, mida ärimaailma praktikasse üle tuua.

Iraagi ja Afganistani sõdade ajal vahetus Ameerika relvajõudude veri – esile astusid uue põlvkonna juhid, kes said liidriteks tulisel eesliinil, mitte turvalises klassiruumis. Juhtimisteooriaid katsetati karmides lahingutes, kus hüpoteesid läbisid tõelise tuleproovi.

Willink ja Babin on oma sõjaväekarjääri jooksul teeninud koos paljude suurepäraste juhtidega. Valmidus võtta täielikku vastutust on joon, mis neid kõiki ühendab. Mitte üksnes asjade eest, mis on nende kohus, vaid kõige sellegi eest, mis nende missiooni puudutab. Juhil peab olema usku oma ülesandesse ning vankumatut visadust, et see saavutada. Eriti siis, kui vastu vaatavad kõhklevad silmapaarid. Sellised juhid ei püüa süüd kellegi teise kaela veeretada ega end välja vabandada. Vastupidi, kõik suhted ja ressursid pannakse mängu selle nimel, et töö saaks tehtud. Missioon ja sõdurid on neile tähtsamad kui omaenese ego. Just sellised juhid juhivad päriselt.

Kuidas see „päris“ juhtimine käib, seda aitabki raamat mõista. Kaasahaarav narratiiv ühes jõuliste juhiste ning praktiliste näpunäidetega on paljud liidrid taas sadulasse aidanud. Kuid mitte ainult, raamat on teinud imesid ka abielupaaridega, kel suhted lootusetult sassis. Sest kui lõpetada vabanduste otsimine ja teiste süüdistamine ning võtta oma elu eest vastutus, on inimene sunnitud lõpuks ometi oma probleemidele lahendusi otsima.

• USA mereväe eriüksus, mille nimi moodustub sõnadest SEa (meri), Air (õhk) ja Land (maa).

Üks omamoodi raamat, mis usun, et sobis siia kuusse täitsa hästi. Vahelduseks ka täitsa midagi hoopis muud lugemiseks kui tavaliselt. Kui seda raamatut ellus nägin ja selle raamatu sisututvustust lugedes, otsustasin selle ka lugemiseks laenutada. Seda raamatut oli täitsa mõnus lugeda, kuna peatükid olid mõnusalt nii pikad kui vaja ja autorid mõlemad seletasid oma püstitatud teemad mängleva kergusega lahti. Nii, et ka tavainimesed sellest arusaavad. Mõnikord on sellised raamatud nii faktipõhised, et on raske nendest läbi närida. Kuid mitte seekord.

Soovitan seda raamatut inimestele, kes soovivad aru saada juhtimise väljakutsetest või sellest, kuidas olla ise parem juht. Polnud kordagi mõtet, et jätan raamatu pooleli ja loen midagi muud. Vahelduseks täitsa hea lugemine ja usun, et püüan igasse kuusse pikkida selliseid raamatuid, mis pole ainult ilukirjanduslikud vaid sekka ka midagi muud, et kuu tuleks hoopis kirjum kui tavaliselt.

Kes soovib ise raamatut avastada, siis tehke seda kindlasti. Ma usun, et saate isegi siit nii mõnegi hea nipi. Mulle igatahes sobis see lugemine ja näeme jälle!

Kuningate orus(Howard Carter ja Tutanhamoni haua leidmine)(2015)

Lugemiseväljakutse 12 ust

Kuningate orus(Howard Carter ja Tutanhamoni haua leidmine)(2015)(205lk)

Autor: Daniel Meyerson

Kirjastus: Äripäev

Tutvustus

Egiptuse ajaloos on üks nimi, mida teavad kõik. See on Tutanhamon, lapseohtu vaarao, kes ilmus taas maailma palge ette aastal 1922 ja põhjustas sensatsiooni, millesarnast polnud varem nähtud. Ketservaarao Ehnatoni poja Tutanhamoni 3300 aasta vanuse haua ja selle avastajate ümber keerlev lugu jutustab uskumatutest varandustest, ent samavõrra ka arheoloogia argipäevast, kus põrkuvad keerulised iseloomud ja noore teaduse esimestesse sammudesse sekkub päevapoliitika.

Autor käib läbi kogu pika tee, alustades koos lihtsa maapoisi Howard Carteriga aristokraatide lemmikloomade joonistamisest ning lõpetades teoks saanud kulda ja kalliskive täis maa-aluse varalaeka kaane kergitamisega. Sinna vahele jääb tonnide kaupa tolme ja pettumusi, seiklusi, süngeid needusi, alandusi ja kisklusi nii võimuesindajate kui ka hauaröövlitega, taustaks rahvusvaheline aarete väljavedu muuseumite ja rahameeste kollektsioonidesse. „Kuningate orus“ äratab läbi väljakaevamiste tolmu ellu muistsete vaaraode kordumatu hiilguse.

Kuna 12 ukse lugemiseväljakutse viis mind juulikuus Egiptusesse, siis otsustasin võtta lugemiseks midagi sellist, mille lugemine oleks põnev ja omapärane. Seekord seiklesin vaaraode maailmas ja koos Howard Carteriga. Eks väljakaevamised on üsnagi põnevad ja sealsed leiud on nii mitmelgi korral maailma raputanud.

Nautisin lugemist ja nüüd põlen soovist veel midagi vaaraode maailmast lugeda. Eks näis kuidas sellega läheb. Igatahes kuu lõpp läheneb ja raamatud, mis on laenutatud kuu alguses tuleb ikka kuu lõpuks läbi lugeda. Niimoodi juhtus ka sel korral. Nüüd saab pisut hinge tõmmata, et siis uuel kuul taaskord erinevaid lugemiseväljakutseid nuputada.

Mulle meeldis ja autor kirjutas ladusalt ja lugu kulges sujuvas tempos. Väga huvitav lugemine oli ja usun, et soovitan seda ka teistelegi!

Avastus väljakaevamistel aastal 3031

Kallid kaasmaalased!

Oleme avastanud väljakaevamistel põneva leiu. Usume, et vanal ajal kasutasid seda vahendit mehed, et end atraktiivsemaks muuta ja mille funktsioon pidi olema naisolevusi endale ligi meelitada. Kahjuks meil puuduvad tõendid kas see vahend tõesti soodustas seda või mitte. Lähemal uurimisel on tegemist esemega, mida vanal ajal kasutati ja mida me kindlasti laboris põhjalikult uurime.

Esmapilgul koosneb leid mitmetest lõhnafragmentidest ja veel pole selge selle kõrvalmõjud, kui need üldse esinevad. Kui saame täpsemad andmed, siis kindlasti teavitame ka üldsust.

Elav ookean(Kuidas meie mered muutuvad)(2015)

Igaüks on oma saatuse sepp 2020

Elav ookean(Kuidas meie mered muutuvad)(2015)(504lk)

Autor: Callum Roberts

Kirjastus: Äripäev

Tutvustus

Maailmameri on kõige salapärasem paik maakeral, mille sügavused on siiani suuresti läbi uurimata. „Elav ookean“ viib lugeja ekskursioonile vee alla: miks ringlevad hoovused nii, nagu need ringlevad? Kuhu need üldse suunduvad? Kuidas on muutunud maailmamere vee koostis? Kui tugevalt on vesi reostunud ja kuidas see kõik mõjub tohutule hulgale elusolenditele, keda maismaaelanikud süüa armastavad? Autor kirjeldab ookeanide hämmastavat elurikkust ja selle muutumist sajandite vältel.

Ookeanid seisavad praegu silmitsi enneolematu ohuga. Lisaks sellele, et me püüame mere kaladest kuni liikide väljasuremiseni päästmatult tühjaks, mõjutab see ka otseselt maismaaelanike elu. Meretaimed toodavad poole maailma hapnikust; ookeanid neelavad tohutuid süsinikdioksiidi koguseid ja aitavad elu maakeral tasakaalus hoida. Merede elurikkust illustreerivad rohked värvifotod, raamatu lisas jagab autor soovitusi, mida ja kuidas saab igaüks teha selleks, et elu maailmameres kestma jääks.

Londoni Kuninglik Selts nimetas „Elava ookeani“ üheks 2013. aasta viiest parimast populaarteaduslikust raamatust.

Callum Roberts on merebioloog, looduskaitsja, okeanoloog ja Yorki Ülikooli teadlane. Ta on kirjutanud mitmeid ookeane ja nende seisundit käsitlevaid raamatuid; teadlasena on tema peamiseks uurimissuunaks inimmõju maailmamere ökosüsteemidele, iseäranis korallriffidele. 

Seekordne saatusesepa raamat paiskas mind ookeani rüppe. Ja seda igati heas mõttes. Tänu sellele omamoodi igakuisele raamatu lugemiseväljakutsele leidsin selle raamatu ja olen siiralt tänulik, et saan selles osaleda.

Tegemist on tõesti ühe põneva raamatuga, mis räägib meie kallist ookeanist. Sealsest elust aga ka erinevatest ohtudest, mis seda varitsevad. Kindlasti tahan seda raamatut endale riiulisse. Nii, et kui kellelgi on pakkuda, siis võtke ühendust.

Mulle meeldis väga see lugemine ja mis siis et tegemist oli populaarteadusliku raamatuga. Põnevust jätkus kuni loo lõpuni.

Autor suudab kirjeldada erinevaid teemasid nii kaasahaaravalt ja ladusalt, et nii mõnus oli seda raamatut lugeda. Kuigi eks me kõik teame, et neid kauneid veekogusid varitsevad erinevad ohud. Kahju on sellest, et selle autori teisi raamatuid pole vist Eesti keelde tõlgitud.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.

Planeet ühes kivikeses: Reis sügavale maakera ajalukku(2015)

Teaduskirjanduse lugemiseväljakutse 2019

Planeet ühes kivikeses: Reis sügavale maakera ajalukku(2015)(272lk)

Autor:  Jan Zalasiewicz

Tutvustus

Jan Zalasiewiczi „Planeet ühes kivikeses“ jutustab lugejale loo ühest kõige tavalisemast väikesest kivist, milliseid leidub kogu maailma randadel, ning toob selle kivi kaudu meieni kogu universumi kujunemise loo alates hetkest, mil maailm alguse sai, kuni ajani, mil Päikesesüsteem leiab oma loomuliku lõpu.

Kivikese ajalugu viib meid aja ja ruumi tohututesse sügavikesse. Lugu saab alguse eelajaloolistel aegadel, kui kivikest moodustavad osakesed tekivad universumi kaugetel äärealadel puhkenud kujuteldamatus möllus, Suurele Paugule järgnenud sekundeil ja supernoovade plahvatustes. Jutustus jätkub kogu Päikesesüsteemi tekke ning Maa ja selle ürgsete mandrite ja ookeanide kujunemisega, loodusjõudude toimimise ja elu tekkimisega, avades hulgaliselt saladusi, mis inimese eest enamasti varjatuks jäävad. Läbi väikese ja pealtnäha hariliku kivikese dešifreerib autor paljusid Maa ürgse mineviku sündmusi: vulkaanipurskeid, väljasurnud taimede ja loomade arengut; ammukadunud ookeanide võõrikut loomust ning sügaval maa all toimunud muundumisi.

Zalasiewicz tõdeb: „Mingil viisil on kivike nagu mõni uuem arvutikiip, milles peitub rohkem informatsiooni, kui keegi võiks selle siledat pinda silmitsedes aimatagi.“ Kivikese teekond on tõepoolest täiesti hämmastav, kuid sama hämmastav on see, kuidas autoril on õnnestunud kirja panna niisugune infotihe raamat, kus kõik on kuni atomaarse tasandini lahti seletatud, ning teha seda samas mõnusa huumoriga ja hõlpsasti aru saadaval viisil, nii et see haarab täielikult kaasa ka selle lugeja, kes geoloogia vastu varem olulist huvi ei ole tundnud.

Olen rahul, et see raamat sai loetud. Oli pikalt pooleli ja vaatas mind riiulist süüdistavalt, et millal sa küll mind lõpuni loed. Seekord sai see lubadus täidetud. Ja ma ei suuda uskuda, kuidas ma need 50lk sain lugemata jätta, ei ole teab mis number, aga kuna nii palju on lugeda, siis nüüd otsustasin et loen lõpuni ja saan siis edasi lugema asuda.

Ma kohe väga kiidan seda raamatut. Mulle meeldis nii autori kirjutamistiil kui ka see, et eks endalegi on aegu tagasi väga geograafia meeldinud ja kuigi geoloogiaga pole varem kokku puutunud, siis sobis see raamat siia teemasse väga hästi. Eks siis augustis polnud aega mul seda raamatut lõpetada.

Tegin seda nüüd ja soovitan teistelegi seda raamatut lugemiseks. Ma usun, et kes on juba teadusele sõrme andnud, see jääbki vahest selle alaseid raamatuid lugema. Igatahes minuga see nii juhtus.