Auschwitzi apteeker(2021)

Auschwitzi apteeker(2021)(272lk)

Autor: Patricia Posner

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

„Auschwitzi apteeker” räägib loo Rumeeniast pärit Bayeri ravimite müügimehest Victor Capesiusest, kes 1943. aastal liitus SS-iga ja kellest sai peaapteeker sakslaste suurimas surmalaagris Auschwitzis, kus ta töötas külg külje kõrval Josef Mengelega. Tuginedes varem salastatud dokumentidele ja 12 aasta jooksul kogutud materjalidele, avalikustab Patricia Posner Capesiuse hirmuvalitsuse laagris ning kirjeldab, kuidas mees laipadelt röövitud hambakulla toel õigusemõistmise eest põgenes, kuni käputäis vapraid ellujäänuid ja üks südikas prokurör ta kakskümmend aastat pärast sõja lõppu kohtu ette tõid. „Auschwitzi apteeker” ei räägi aga sugugi ainult Capesiuse elust. See pakub pilguheitu kuratlikule paktile, mille sõlmisid natsid ning Saksamaa suurimaid konglomeraate I.G. Farben ja selle Bayeri farmaatsiaharu. Lugu jutustatakse natside käsilaste ja sõjakurjategijateks hakanud töösturite, luureagentide ja innukate prokuröride ning natsiküttide ja koonduslaagris uskumatul kombel ellujäänute silme läbi. Posner näitab õõvastavaid sügavusi, milleni laskuvad tavalised inimesed, kui neid ei kammitse südametunnistus ega moraal. „Auschwitzi apteeker” on raamat, mis jääb mõttesse veel pikalt pärast viimase lehekülje lõpetamist.

Patricia Posner on briti päritolu autor, kes koos kirjanikust abikaasa Gerald Posneriga on kirjutanud kaksteist raamatut, sealhulgas dr Josef Mengele biograafia „Mengele: täielik lugu” ja „Hitleri lapsed”, mis on 1991. aastal valminud kogumik intervjuudest natsikurjategijate lastega. Tema töid on teiste seas avaldanud Miami Herald, The Daily Beast ja Salon. „Auschwitzi apteeker” on ilmunud 16 keeles.

Sattusin taaskord lugema lugu, mis oli sisu poolest üpriski karm ja realistlik. Ma ei tea mis see on, mis mind nende lugude poole tõmbab. Eks ikka ilmselt teadmis janu ja sain siit loostki nii mõnedki uued faktid tollase aja kohta. Igatahes on nii-öelda loo peategelaseks Rumeeniast pärit Bayeri ravimite müügimees Victor Capesius. Ta liitus 1943. aastal SS-iga ja ühtlasi sai temast ka peaapteeker sakslaste suurimas surmalaagris Auschwitzis, kus ta töötas koos Josef Mengelega. Autor tugineb peamiselt varem salastatud olnud dokumentidele ja 12 aasta jooksul kogutud materjalidele, mille toel ta avab meile kui lugejale tollase aja kurbi sündmusi.

Igati karm ja ebaõiglane lugu minu jaoks ja kogu loetu põhjal võin julgelt öelda, et Capesius oli üks argpükslik ja egoistlik mees, kes kogu selle aja püüdis ainult endale varandust kokku ajada, et siis peale sõda mõnusalt ära elada. Ja seda kõike ilma karistuseta. Ma kogu lugemise aja lootsin väga, et need kes tegid teistele liiga saavad õiglase karistuse. Sellist lugu on üpris raske lugeda, eriti siis kui peategelane on selline jõhkard. Autor on väga hästi lugejatele kirjeldanud õõvastavaid sügavusi, milleni laskuvad inimesed siis, kui neid ei kammitse südametunnistus ega ka moraal.

Üks karm ja ebaõiglane lugemine, kuid siiski mulle see sobis. Püüan nüüd mõnda aega midagi helget lugeda. Kas on soovitusi? Igatahes ma usun, et lool on sisu ja see on ka väärt, et keegi seda ka loeks. Mina tegin seda ja ei kahetse lugemist. Võib-olla lugu ei pruugi kõigile oma jõhkruste ja julmuste poolest sobida, aga seda otsustate te juba ise. Kes julgeb, siis lugege ikka!

Peale selle loo lugemist tahan midagi romantilist. Kas mõni oskab oma loetu põhjal midagi soovitada?

Lõpp-peatus Auschwitz(2021)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

34.) Raamat, mille pealkirjas on sõna “lõpp”

Lõpp-peatus Auschwitz(2021)(248lk)

Autor: Eddy De Wind

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad

Tutvustus

Eddy de Wind (1916−1987) oli viimane juudi arst, kes Teise maailmasõja ajal Hollandis Leideni ülikooli lõpetas. Ta asus vabatahtlikuna tööle Westerborki sunnitöölaagrisse, kuna talle anti valelik lubadus, et tema ema, kelle sakslased kinni olid võtnud, säästetakse deporteerimisest. Laagris kohtus ta oma esimese naise Friedeliga ja nad abiellusid. Paar saadeti 1943. aastal Auschwitzi.

De Wind naasis Hollandisse 1945. aasta suvel ja hakkas tööle psühhiaatri ja psühhoanalüütikuna. 1949. aastal avaldas ta oma kuulsa artikli „Surmaga silmitsi“, milles tutvustas koonduslaagri sündroomi.

„Lõpp-peatus Auschwitz“ avaldati hollandi keeles 1946. aasta veebruaris. Inimsuse parimate ja halvimate hetkede dokumenteerimine teeb Eddy loo ainulaadseks ja ajatuks. See tuletab meile meelde, milleks inimesed võimelised on, aga ka seda, et isegi põrgusügavikus on peidus lootusekiir.

Teadaolevalt on tegu ainsa Auschwitzis kohapeal kirjutatud raamatuga.

Minu jaoks oli see selle kuu üks raskeima temaatikaga lugu. Jaa olen varemgi Auschwitzist lugenud, kuid mitte kunagi sellist lugu, mille autor on selle seal viibides kirjutanud. Raske oli sealsest elust lugeda ja pidid pisut pause tegema, sest see on üdini aus ja avameelne kirjeldus sellest, mida nad kõik pidid seal läbi elama ja kuidas nendega seal käituti.

Loo on kirjutanud juudipäritolu arst Eddy De Wind, kes asus vabatahtlikuna tööle Westerborki sunnitöölaagrisse, kuna talle valetati, et tema ema saab siis jääda koju. Laagris olles kohtus ta seal Friedeliga ja nad abiellusid. Kuid 1943.aastal saadeti nad mõlemad Auschwitzi.

Sealne elu polnud just selline nagu nad ette kujutasid ning raskusi oli ka seal. Nad pidid küll üksteisest eemal olema, kuid sealne kord ja töö mõjusid mõlemale väga halvasti. Nende läbi elamisest oli väga raske lugeda ja poetasin ka ise mõne pisara. Ise küll ei tahaks midagi sellist läbi elada. Ma ei kujuta ettegi, mis mina nende olukorras oleksin teinud. Ilmselt samuti võidelnud oma elu eest, et ükskord tuleb see päev, mil saabub vabadus.

Ma siiralt loodan, et midagi sellist ei pea keegi enam kunagi läbi elama ja nende läbi elatust oli raske lugeda, kuid austan autorit, et ta meieni ausa, kuid tõsise loo tõi. See lugu väärib kindlasti lugemist, kuna ta on ju kirjutatud otse ja ausalt. Ei mingit ilustamist.

Soovitada ei oska, kuna ei tea paljudele selline lugu võiks lugemiseks sobida. Igatahes mulle oli ta huvitav ja realistlik lugemine. Mina ei kahetse, et seda lugesin. Loodan, et ükskord saabub ka meie maailmas rahu.

Auschwitzi tätoveerija(2018)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Auschwitzi tätoveerija(2018)(280lk)

Autor: Heather Morris

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga.

Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis täto¬veerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustutamatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas. Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kallis-kive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid.

Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.

Tavaliselt ma väldin selliseid raske temaatikaga raamatuid, sest ma tean, et ma ei suuda selliseid raamatuid pikka-pikka aega unustada. Loodan, et selle raamatuga nüüd lugemisblokki ei teki. Sellest oleks küll kahju. Õnneks Heli Künnapase raamat tasakaalustab seda kurbust, mille siit raamatust leidsin. Aitäh sulle selle eest, et sa ikka Mõni õhtu romantika sarja jätkad.

Loo keskmes on kaks vangilaagrisse saadetud inimest- Lale ja Gita. Nad püüavad kogu hingest seal ellu jääda, et siis kunagi tulevikus sealt õudusest pääseda. Kas nad ka seda suudavad? Milliseid koledusi peavad nad läbi elama?

Mul oli seda raamatut nii raske lugeda, sest eks sõda ja koonduslaagri elu pole just kõige roosilisem. Ma elasin neile tegelastele nii kaasa, et unustasin isegi vahepeal kõik muud asjad ja muudkui lugesin.

Kuigi ma nautisin selle loo lugemist, ei teadnud ma kuni lõpuni, et see on tõsielul põhinev raamat. Ma ei tea kuidas see märkamata jäi.

Ma lootsin kogu lugemise aja, et kõik läheb hästi ja nad leiavad tee sealt pääsemiseks. Eks see lugu oli valusmagusalt hea, mida on nii-nii raske unustada.

Eks loos oli kõike nii kurbust ja valu aga ka üksteise leidmist ja armastust. Üksteisest hoolimist ja Lale andis endast kõik, et ka teisi aidata toiduga, et nad vastu peaksid ja sealt pääseksid.

Ma ei teagi kas soovitada seda lugemiseks, minu jaoks oli see väga- väga kurb lugemine.