Morbidaarium(2012)

Raamatukogude aasta väljakutse 2022

MÄRTS: Käisin raamatukogus raamatuesitlusel või vaatasin veebist selle salvestust. Loe seda raamatut, mille esitlusel käisid või mõnd teist sama autori raamatut.

Morbidaarium(2012)(112lk)

Autor: Birk Rohelend

Kirjastus: Roheline Kuu

Tutvustus

Birk Rohelennu esimene luulekogu pärast kolme auhinnatud romaani, näidendeid ja lugematul hulgal tööd erinevate stsenaariumidega. See räägib vanavanematest, kes varjusid Teise maailmasõja ajal metsas või surid Siberis. Vanematest, kes pidid taluma Nõukogude okupatsiooni. Tüdrukust, kes lootis saada oktoobrilapseks, sest talle meeldis see ilus punane rinnamärk. Tema usust, lootusest ja pettumusest, kui selgus, et usk ja lootus olid vaid propaganda viljad.

«Morbidaariumis» peegeldub 1980. aastatel sündinud põlvkonna lugu. Ootused, mis olid alati suuremad kui reaalsus. Lapsepõlv, mis oli donaldinätsumaiguline, abipakiriietelõhnaline ja seebikatest küllastunud. Miks me ootasime oma isiklikku Juani ja kuidas me ei suutnud oma Juhanitega leppida. «Morbidaarium» on isiklik, aus ja päris. See on Birki kujunemise lugu.

Kujundanud Elina Kasesalu
Illustratsioonid Elina Kasesalu

Kuna meie kodulinna raamatukogul puudub võimalus vaadata raamatuesitlusi veebi kaudu, siis valisin ühe Eesti raamatukogu ja sealse vestluse koos Birk Rohelennuga. Mainin kohe ära, et tegemist on ühe mu lemmikkirjanikuga ja mulle on senimaani tema krimilood ja põnevikud väga meeldinud. Seal räägiti tema raamatust Kes tappis Otto Mülleri ja muidugi erinevatest temaga seotud seriaalidest ja filmidest. Muidugi ei puudunud ka tema kui kirjaniku lugemiseelistused ja mõneti olen temaga nõus, et selliseid krimiromaane nagu kirjutas Agatha Christie enam ei ilmu. Kuid eks vahel on küll tunne, et mõned krimkad kipuvad jääma selliseks üheülbaliseks, nagu näiteks et peategelasel on mingisugune isiklik probleem, olete ju nõus?

Valisin temalt hoopis midagi muud kui varemalt olen lugenud. Nimelt on tegemist tema luulekoguga ja mind puudutas see väga. Kindlasti jääb see luulekogu pikaks ajaks meelde ja mul on hea meel, et otsustasin valida midagi muud kui tema põneviku või krimiraamatu. Nii elulist luulet polegi varem lugenud. Igatahes tema raamat Kes tappis Otto Mülleri? läheb kindlasti lugemisnimekirja ja loodan, millalgi selleni ka jõuda.

Taaskord suutsin ühe luuleraamatu ka siia kuusse sokutada, nii et nüüd saan pisut hinge tõmmata ja jätkata oma pooleli olevate raamatutega.

Soovitada ei oska, kes tahab see uudistab ise ka seda luulekogu ja nagu öeldakse, oma silm on kuningas.

Mull(2016)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

25. Raamat, mis on osalenud romaanivõistlusel

Mull(2016)(184lk)

Autor: Birk Rohelend

Kirjastus: Pilgrim

Tutvustus

„Mull” on musta huumoriga pikitud psühholoogiline arenguromaan. See räägib pensionieelikust maaklerist nimega Arved Tuisk, kelle harjumuspärane elu saab ootamatult otsa, kui seni tempokalt kasvanud kinnisvaraturg tema täielikuks üllatuseks äkitselt kokku kukub. Ootamatult on ta sunnitud endalt küsima, kui kaugele on ta valmis minema selleks, et leida endale uus elatisallikas ning kas ta suudab kõigest hoolimata hoida koos oma perekonda, mis erinevatel põhjustel koost laguneda ähvardab. „Mull” peegeldab masu tagajärgi, räägib Eesti inimeste hirmudest ja lootustest ning sellest, et mõnikord tuleb enese leidmiseks kõigepealt ennast tõeliselt ära kaotada.

Olles varem läbi lugenud sama autori Sa pead suudlema Silvat ja Kuldne laps, siis selle loo puhul olen täielikult pettunud. Jah olustik on loodud täiesti originaalne, kuid loo osad tegelased olid mulle nii vastukarva, et kui neid päriselus kohtaks, siis küll ei tahaks midagi tegemist teha.

Peategelaseks on maakler Arved Tuisk, kelle harjumuspärane elu saab ootamatult otsa, kui tempokalt kasvanud kinnisvaraturg tallegi üllatusena äkitselt kokku kukub. Mida küll edasi teha? Kui kaugele on ta valmis minema, et leida endale uus elatusallikas ja kas ta suudab kõigest hoolimata hoida koos oma perekonda, mis erinevate probleemide kiuste koost laguneda ähvardab.

Endalegi täiesti ootamatult leidsin selle raamatu endale suvila riiulist ja ma ei mäletanud üldse, kust ma selle saanud olin või miks see seal mind ootas. Igatahes nüüd loetud ta sai, eks oli ka huumorit, kuid minu jaoks jäi raamat pisut kesiseks ja midagi erilist temas polnud.

Soovitada ei oska, seega peate kallid sõbrad ise otsustama kas loete või mitte.

Kuldne laps(Silva Stökeli lugude 2.raamat)(2018)

Lugemiseväljakutse 2019

22. Eesti kirjaniku kriminull

Kuldne laps(Silva Stökeli lugude 2.raamat)(2018)(304lk)

Autor: Birk Rohelend

Tutvustus

“Hämaruses libiseb lahtisest aknast aeglaselt sisse midagi pikka ja valget. Valge madu. Hirm naelutab Silva paigale, veri kohiseb kõrvus. Instinktiivselt surub ta silmad kinni, ei, see ei saa olla päriselt, ma magan, ma näen seda unes, kõik on tegelikult hästi, siin ei ole kedagi. Meeletu jõuga sunnib ta end hirmust hoolimata silmi avama. Sekundiga saab kõik selgeks.

See on käsi. Keegi tahab mu last röövida.”

***

Silva Stökel, uuriv ajakirjanik ja nüüd kahe lapse eest vastutav üksikema, on keerukas olukorras. Tema poeg on autistlik ja adopteeritud 8-aastane poiss ei ole oma senises elus ühtegi sõna rääkinud. Peale selle, et poiss on tema noorpõlve armastuse Miko poeg, ei seo neid kahte miski.

Omaveres, pealtnäha rahulikus väikelinnas toimub õudustäratav sündmus – tänavalt leitakse 8-aastase poisi surnukeha, kelle kallal on tarvitatud jõhkrat vägivalda. Lapse surmapõhjust on keeruline kindlaks teha.

Politseiuurija Paul Vender arvab, et Silva oskab juhtumi lahendamise juures abiks olla. Silva keeldub – kuni ühe õhtuni, mil keegi üritab tema poega röövida. Segaste sündmustega öös viskub Silva oma poja asemel kaitsma adopteeritud Mikaeli.

Mida tähendab emadus naisele, kellel tuleb kaitsta oma lapsi tõelise kurjuse eest?

Minu jaoks oli tegemist järjekordse põneva looga. Lugu ise haaras mind endasse ja ma unustasin kõik muu ning elasin täiega kaasa. Põnevusest ja adrenaliinist selles loos juba puudust ei tule. Ei tekkinud korrakski mõtet, et loeks vahepeal midagi muud. Autor püüab lugejaid raputada ja see õnnestub tal väga hästi.

Peategelaseks on siis eelmisest loost tuntud Silva Stökel. Kes nüüd on asunud elama Omaverre ja on sealse ajalehe peatoimetaja. Tal on kaks imearmast poega. Kuid ta on kahjuks üksikema.  Ta peab andma endast kõik, et hoolitseda vanaema ja oma laste eest. Veel peab ta tegelema majas olevate remonditöödega. Abi paluda pole kelleltki. Ta üritab elada tavapärast elu ja saada kõigega hakkama. Kuid kui ta kohtub sealse piirkonna politseiniku Pauliga, siis laseb ta taas kista ennast pöörasesse krimijuhtumisse. Ta algul küll puikleb vastu ja ei suuda sellele üldse mõeldagi, siis tasapisi tunneb ta, et peab tegema kõik, et need kadunud lapsed leida. Mida rohkem ta uurib, seda põnevamaks lugu läheb. Saladused mis paljastuvad on kohati hirmutavad ja õudsed.

Kes on süüdlane ja miks keegi midagi sellist teeb, Silva püüab neile küsimustele vastuseid leida ja raskused, mis tema teele satuvad murraks küll tavalise naise pikali. Kuid Silva ei ole mingi tavaline koduperenaine. Ta on kange ja visa hingega, kes ei peatu enne, kui on saanud teada tõe ja kõik küsimused on leidnud oma vastuse. Iseasi kas mõned vastused üldse talle meeldivad.

Tema elust on puudu tähtis tugisammas. Tal ei ole kellelegi toetuda. Kuid ta proovib siiski hakkama saada. Koos Pauliga uuritakse üht koledat mõrva, aga ka erinevate laste kadumist, mida rohkem nad uurivad, seda rohkem satub Silva elu ohtu.

Ma ei oodanud sellist lõpplahendust. Ja ei arvanud kordagi ära ka, kes võib süüdi olla. Mul on hea meel, et ma seda raamatut lugesin. Põnev oleks teada saada, mis Silvast nüüd edasi võiks saada. Kas ta leiab endale kellegi või mitte.

Eks ma kahtlustasin mitmeid tegelasi, aga et lõpplahenduses sellised tegelased süüdi olid, seda ei suutnud algul uskuda. Kes suudaks oma lapsele midagi sellist teha. Eks need Omavere elanikud on omamoodi erinevad. Kõik tahavad elada sellist elu, mis teeks neid õnnelikuks.

Mul on hea meel, et meil on selline Eesti krimikirjanik. Mulle väga meeldivad tema lood. Põnevust jagub neis kuni lõpuni.  Mulle meeldis ja soovitan kindlasti ka oma lugejatest sõpradele. Ma siiralt loodan, et autor kirjutab Silva lugu veel edasi. Kahju oleks, kui lugu jääks sellisel kohal pooleli.

Soovin kõigile põnevaid raamatuid ja lugege kindlasti selle autori raamatuid.