Isiklik lugemiseväljakutse 2020
30.Kaks sarnase kaanega raamatut
Pärast lõppu(2020)(416lk)
Autor: Clare Mackintosh
Kirjastus: Pegasus
Tutvustus
Lummav romaan armastatud põnevike autorilt!
Maxi ja Pipi suhe on nii kindel, kui üldse olla saab. Nad on kallimad ja parimad sõbrad – kõigutamatult. Siis aga jääb nende poeg haigeks ja arstid usaldavad poisi ellujäämise küsimuse nende kätesse. Max ja Pip seisavad silmitsi kirjeldamatult kaaluka otsusega, ent esimest korda elus ei jõua nad üksmeelele – kumbki soovib pojale erisugust tulevikku. Neid mõlemat muserdada ähvardava võimatu valiku tagajärjel pole miski enam endine. Aga pärast lõppu võib veel kõike juhtuda …
Võimas, meeliülendav ja lootusest tulvil romaan „Pärast lõppu” on kaasahaarav ja lennukas, sügavalt isiklik lugu armastusest, abielust, vanemapõlvest ja käimata jäänud teest. Mackintosh, kelle romaanist õhkub ääretut emotsionaalset väge, aitab lugejail mõista, et vahel on lõpp kõigest järjekordne algus.
„Aasta kõige liigutavam raamat.” – LISA JEWELL
„Elujaatav ja värviküllane.” – THE SUNDAY TIMES
„Lummav ja nutikas, õrn ja ehe.” – LIANE MORIARTY
Clare Mackintosh on menukas ja mitmeid auhindu võitnud kirjanik, kelle teoseid on maailmas müüdud enam kui kaks miljonit ning kelle sulest pärineb ka raamat „Ma lasen sul minna”, mis oli 2015. aastal kõige kiiremini müüv uue krimikirjaniku teos. See ning Clare’i teine ja kolmas romaan „Ma näen sind” ja „Laske mul olla” tõusid The Sunday Timesi edetabeli tippu ning kokku on neid tõlgitud rohkem kui 35 keelde.
See lugu oli nii emotsionaalne, et mina kui lugeja tundsin, et vajan pause, et seda kõike hoomata. Eks lähedase haigus pole just kõige kergem teema. Au ja kiitus autorile, kes meieni selle vapustava loo tõi.
Olen ka varem selle autori raamatuid lugenud, kuid seekordne lugu läks eriti hinge. Siiamaani mõtlen, et mis see küll oli mis ma lugesin. Temaatika on üsna kurb ja siiralt reaalne. Eks päriseluski tuleb seda ette, et sinu lähedane jääb haigeks ja tunded mis sind valdavad on kõikehõlmavalt masendavad.
Ma küll lõpetasin raamatu lugemise hommikul, kuid siiani on raske neid ridu kirja panna. Ma kardan, et see lugu võib viia mind lugemisauku ja sealt välja tulla on väga raske. Kes veel ei tea mis see lugemisauk on siis, lihtsalt seletada on see, et ühest raamatust saad sellise emotsiooni ja need valdavad sind mitmeid päevi ja midagi muud lugeda on väga raske.
Peategelased on Max ja Pip, kes saavad teada, et nende poeg Dylan on raskelt haige. Nad peavad langetama koos otsuse, mis oleks nende pojale kõige parem. Kas nad suudavad seda ja mis saab edasi? Kogu lugemise aja ma siiralt lootsin, et armastus ja ühtekuuluvus võib nende maailma päästa. Nii kaasahaarav lugu, kuid samas vahepeal tunne, et peaksin mõnd tegelast raputama, et ta mõistaks, et kõik pole veel kadunud.
Mulle meeldis see lugu, kuigi temaatika nagu ütlesin oli raske ja rusuv. Ma mõtlen nüüd, et loeksin hea meelega veel midagi sarnast. Vähemasti kus on tegelaseks laps ja andke mulle andeks aga põeb mõnda haigust. Tahan lugeda veel selliseid raamatuid, et mõista paremini seda maailma, kus me elame, isegi siis kui see maailm on väljamõeldud ja pole rõõmus.
Mind raputas see lugu ikka korralikult läbi. Polegi varem midagi sellist vist lugenud. Tõesti kiidan autorit, kes suutis sellise loo meile kirjutada. Sellist tahtejõudu ja visadust, mis sellel teemal kirjutamine nõudis. Ma ei suuda ette kujutada, mida tema võis tunda.
Kuid nagu öeldakse, et lootus on see, mis meid lohutab ja uue võimaluse leidmine toob meile selle oodatud õnne ja rahu.
Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda on mõelnud aga pole raamatut veel kätte võtnud.
raamaturiiulike 