Ulmekirjanduse väljakutse 2022

Nägu udus(1994)(160lk)
Autor: Paul Van Loon
Kirjastus: Kunst

Tutvustus
Kiezel mängib flööti.
Ta ei tea, mis viis see on või kust see tuleb. Ta ei tunne ka nägu, mis udust tema ette kerkib ja näib teda millegi eest hoiatavat.
Kiezel mängib flööti.
See näib teda kaitsvat ja ähvardavad unenäoilmutised eemale peletavat. Kiezel ei tea, kes on pikkade küünistega hirmuäratav Korg või miks see talle jahti peab, kes on juht Cyril Cobrahm, võilõpuks sedagi, kes ta ise on.
Kiezel mängib flööti.
Kuni see muutub ta kätes sätendavaks mõõgaks ning juhib ta Cobrahmi katakombidest šamaanide ja deemonite nähtamatusse varjudemaailma, kuni on käes aeg viimseks võitluseks.
Kiezel mängib flööti.
Ja see kannab lugeja koos Kiezeliga tänapäeva noorsooprobleemidest saadetuna seiklusterohkesse fantaasiamaailma.
Vot see oli alles vinge seiklus koos Kiezeliga ja mul on siiralt hea meel, et sõbral see raamat kenasti oma riiulis lugemisaega ootas. Tänu temale saingi selle looga tuttavaks ja mul on hea meel, et mul on selline sõber, kellel on just selliseid raamatuid, mida mul endal kodus pole.
Kiezel mängib flööti, ta ei tea ise ka, mis viis see on mida ta mängib ja kust see tuleb. Ta ei tunne ka nägu, mis udust tema ette kerkib ja näib teda millegi eest hoiatavat. Seiklused, mis teda ees ootavad on nii pöörased, et viivad ka lugejad paikadesse, kuhu tavaliselt igapäev ei satu. Mulle väga meeldis ja need 160 lehekülge läksid kui lennates. Ei saanud arugi, et juba läbi saigi ning lugu leidis oma võimsa punkti.
Ma ei mäleta, et oleksin sel aastal hollandi kirjaniku ulmeraamatut lugenud seega sobib see täiega tänasesse sombusesse päeva.
Ma usun, et igaüks leiab enda jaoks siit loost midagi, mis teda kaasa haarab ja enam lahti ei lase. Minu jaoks oli see igatahes põnev ja kaasahaarav lugu, mis kubises erinevatest olenditest.