Maapõu(II osa)(2019)(357lk)
Autor: Peter V. Brett
Tutvustus
Ennemuistsetest aegadest luusisid öös verejanulised deemonid, hõrendades inimkonna laialipillatud riismeiks, keda kaitses pooleldi unustatud võlukunst. Siis kerkis esile kaks sangarit – lähedased kui vennad, aga lahutatud kibeda reetmise tõttu. Arlen Põldaja sai kuulsaks Maalingutega Mehena, temale tätoveeritud vägevad loitsumärgid võimaldasid lüüa deemoneid käsitsivõitluses.
Võlujõuliste loitsurelvadega Jardir kuulutas enese Päästjaks, ammutõotatud ühendajaks, et juhtida inimsugu võidule Sharak Ka’s – viimses deemonitevastases sõjas.
Nüüd on Arleni, Jardiri ja Arleni naise Renna pingutused viia sõda deemonite juurde jõudnud haripunkti: algab rännak alla Maapõue, kurjuse lätetele, kus Deemonite Ema sigitab ammendamatut armeed.
Nende teejuhiks on Alagai Ka, vangistatud riuklik deemonivürst, kelleta pole rajaleidmise lootust, kuid kelle usaldamine ähvardab minna kalliks maksma. Senikaua on maapinda asunud ründama sülem, ning Leeshal, Ineveral, Ragenil ja teistel tuleb mängu panna kogu oma vaprus üleüldise hävingu vältimiseks, sest saatusliku vastasseisu otsustav lõppjärk on käes.
„Maapõu”, mis ilmub eesti keeles kahes köites, on Peter V. Bretti viieosalise „Deemonite” sarja viimane jagu. Eelmised raamatud olid „Maalingutega mees”, „Kõrbeoda”, „Päise päeva sõda” ja „Pealuutroon”.
Mõne raamatuga on lihtsalt nii, et kui alustad, siis enne ei lõpeta kui oled lõpuni jõudnud. Nii juhtus minuga, kui seda raamatut lugesin. Olles varem lugenud läbi kõik eelnevad osad ja muidugi viimase osa esimese poole, siis ei tekkinud kordagi tunnet, et miks ma üldse neid raamatuid pean lugema. Neis on oma põnevus ja sära, mis sind endaga haaravad ja enne lahti ei lase, kui sa oled nad kõik läbi lugenud. See on ühtlasi ka minu jaoks üks lemmikumaid fantaasiasarju. Autor oskab lihtsalt viia sind sellesse maailma nii sisse, et sa ei tule sealt enne reaalsusesse, kui oled loo lõpuni lugenud.
Mina tundsin seda raamatut lugedes, et ma ei vajagi ühtegi teist raamatut, mida kõrvalt lugeda. Mind haarati sõna otseses mõttes sinna maailma, kus öösiti hulguvad verejanulised deemonid ja nendega võitlemine nõuab igalt kantsilt oma ohvreid. Mulle on alati sellised lood meeldinud, kus on mõni deemon või libahunt. Rääkimata siis vampiiridest.
Seekordses pooles peavad Renna, Arlen, Jardir tegema kõik, et päästa inimonna saatus. Kas nad ka seda suudavad, selleks peate ise neid raamatuid lugema. Eks igas tegelases oli oma särts ja nad kõik olid väga erinevad. Muidugi meeldis mulle ka Leesha, kes on alati selline nagu ma raamatute vältel olen ettekujutanud.
Kas maailm suudetakse päästa ja millised on inimkonna kaotused, seda lugege kindlasti ise. Ühte ma ütlen, ma ei ole üldse lõpplahendusega rahul. Kahju on,et üks mu lemmikuma karakteri teekond seal lõppes. Poleks osanud oodata sellist lõppu. Ise mõtlesin, et lõpp läheb natuke teistmoodi kui ta seda kulges.
Soovitan soojalt lugeda kõigil, kellele vähegi fantaasialood meeldivad. Ma ei kahetse üldse, et neid raamatuid aegade jooksul olen lugenud. Ma usun, et kes seda teeb ei pea üldse oma valikut kahetsema.