Isiklik lugemiseväljakutse 2022
34.) Raamat, mille pealkirjas on sõna “lõpp”
Lõpp-peatus Auschwitz(2021)(248lk)
Autor: Eddy De Wind
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad
Tutvustus
Eddy de Wind (1916−1987) oli viimane juudi arst, kes Teise maailmasõja ajal Hollandis Leideni ülikooli lõpetas. Ta asus vabatahtlikuna tööle Westerborki sunnitöölaagrisse, kuna talle anti valelik lubadus, et tema ema, kelle sakslased kinni olid võtnud, säästetakse deporteerimisest. Laagris kohtus ta oma esimese naise Friedeliga ja nad abiellusid. Paar saadeti 1943. aastal Auschwitzi.
De Wind naasis Hollandisse 1945. aasta suvel ja hakkas tööle psühhiaatri ja psühhoanalüütikuna. 1949. aastal avaldas ta oma kuulsa artikli „Surmaga silmitsi“, milles tutvustas koonduslaagri sündroomi.
„Lõpp-peatus Auschwitz“ avaldati hollandi keeles 1946. aasta veebruaris. Inimsuse parimate ja halvimate hetkede dokumenteerimine teeb Eddy loo ainulaadseks ja ajatuks. See tuletab meile meelde, milleks inimesed võimelised on, aga ka seda, et isegi põrgusügavikus on peidus lootusekiir.
Teadaolevalt on tegu ainsa Auschwitzis kohapeal kirjutatud raamatuga.
Minu jaoks oli see selle kuu üks raskeima temaatikaga lugu. Jaa olen varemgi Auschwitzist lugenud, kuid mitte kunagi sellist lugu, mille autor on selle seal viibides kirjutanud. Raske oli sealsest elust lugeda ja pidid pisut pause tegema, sest see on üdini aus ja avameelne kirjeldus sellest, mida nad kõik pidid seal läbi elama ja kuidas nendega seal käituti.
Loo on kirjutanud juudipäritolu arst Eddy De Wind, kes asus vabatahtlikuna tööle Westerborki sunnitöölaagrisse, kuna talle valetati, et tema ema saab siis jääda koju. Laagris olles kohtus ta seal Friedeliga ja nad abiellusid. Kuid 1943.aastal saadeti nad mõlemad Auschwitzi.
Sealne elu polnud just selline nagu nad ette kujutasid ning raskusi oli ka seal. Nad pidid küll üksteisest eemal olema, kuid sealne kord ja töö mõjusid mõlemale väga halvasti. Nende läbi elamisest oli väga raske lugeda ja poetasin ka ise mõne pisara. Ise küll ei tahaks midagi sellist läbi elada. Ma ei kujuta ettegi, mis mina nende olukorras oleksin teinud. Ilmselt samuti võidelnud oma elu eest, et ükskord tuleb see päev, mil saabub vabadus.
Ma siiralt loodan, et midagi sellist ei pea keegi enam kunagi läbi elama ja nende läbi elatust oli raske lugeda, kuid austan autorit, et ta meieni ausa, kuid tõsise loo tõi. See lugu väärib kindlasti lugemist, kuna ta on ju kirjutatud otse ja ausalt. Ei mingit ilustamist.
Soovitada ei oska, kuna ei tea paljudele selline lugu võiks lugemiseks sobida. Igatahes mulle oli ta huvitav ja realistlik lugemine. Mina ei kahetse, et seda lugesin. Loodan, et ükskord saabub ka meie maailmas rahu.
raamaturiiulike 