Igatsusest sinu järele(2022)

Raamatukogude aasta väljakutse 2022

AUGUST: Laenuta rahvaraamatukogust praegu kirjutava eesti kirjaniku raamat ja loe see läbi

Igatsusest sinu järele(2022)(195lk)

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Marje Ernitsa järjekordne romaan räägib keerulistest inimsuhetest. Reisibüroos töötav Kristin on üksikema, kes on oma poja suureks kasvatanud. Pärast poja ülikooli minekut on nende omavaheline suhtlus aga lakanud ja seda elab Kristin väga valusalt üle. Ühel õhtul töölt koju minnes märkab ta kaarsillal seismas üle piirde vette vahtivat meest, keda on seal juba varemgi näinud. Sel korral otsustab Kristin meest kõnetada, sest kahtlustab tema peas suitsiidimõtteid. Vestlusest selgub, et nende saatuses on sarnaseid jooni, sest ka Anti on üksikvanem ning pidanud ise oma tütart kasvatama. Tema sillal seismise põhjuseks on aga tüli tütrega.

Sellest kohtumisest saab alguse nende kahe ühine teekond. See ei ole tänapäeva Tuhkatriinu-lugu, vaid üsna ootamatu lõpuga sündmuste jada. Kas keerulised suhtepuntrad saavad lahti harutatud ja lapsed vanematega lepitatud?

Jah ma tean, et lubasin endale, et ei satu enam sellele teele, et loen antud autori raamatuid, kuid raamatukogu külastades avastasin, et mitmedki lugejad küsivad selle autori raamatuid ja võtavad neid kui suvelugemist. Eks minagi ei saanud siis kõrvalseisjaks jääda ja mul õnnestus leida autori sellel aastal ilmunud raamat.

Eks ta üks eluline lugemine ole, kus on peateemaks vanemate suhtlus lastega ja nendega läbi saamine. Kas tõesti võivad keerulised inimsuhted viia traagiliste sündmusteni? Kas on kuskilt abi oodata või on kergem alla anda?

Ma mõistan autorit, aga ta pole kindlasti üks mu lemmikuid. Kahju on seda tunnistada aga nii ta on. Teisalt on minu tädi nendest tema raamatutest täiesti pööraselt sisse võetud, seega üks fänn meie perekonnas tal siiski on.

Oli selline tõsisem ja realistlikum lugemine kui eelnevad millest teile olen kirjutanud. Igatahes minult soovitust ei tule, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda ilmtingimata tegema.

Kena ööd kõigile!

Reinuvader Rebane( üks ennemuistne jutt)(2002)

Raamatukogude aasta väljakutse 2022

JUULI: Mine raamatukokku ja leia kõige lähedasemat värvi raamat sellele, mis värvi või mustrit on raamatukogus seinad või põrand. Tee raamatust koos seina või põrandaga pilt ka ja kasuta seda enda postituses.

Reinuvader Rebane( üks ennemuistne jutt)(2002)(146lk)

Autor: F.R Kreutzwald

Kirjastus: Steamark

Tutvustus

Jutustus kelmi ja petise Reinuvader Rebase tegemistest toimetustest ning sellest, kuidas teised metsaelanikud tema peale kuningale kaebavad.

Kes oleks osanud oodata, et sel kuul veel mõni rebase raamat võiks mulle lugemisse sattuda. Kuid seekord oli tegemist ikka väga kavala ja pahandusi tegeva rebasega, kes alatasa midagi metsas korraldas. Eks ta oli paras petis ja teised metsaelanikud sagedasti ka kuningale tema kohta kaebasid.

Vahva lugemine igatahes ja tore meenutus lapsepõlvest, kui veel vanaisa mulle raamatuid ette luges. Täitsa sobilik ajaviiteks lugeda ja Reinuvader Rebase tegemistele kaasa elada.

Mõnikord on tore minna ajas tagasi ja just lapsepõlve raamatuid lugedes. Eks tol ajal sai loetud kõike ja mitmeid kotte raamatuid koju tassitud. Mäletan, et ka väiksena lugesin palju ning nautisin lugemist juba siis.

Usun, et sobib ka nüüdsel ajal lugemiseks ja lugege ikka ka vanu raamatuid, mis siis, et lehed võivad olla küll kolletunud kuid siiski on ka need lood lugemist väärt.

Mürakarud(Loomad elutoas)(2005)

Mürakarud(Loomad elutoas)(2005)(48lk)

Autor: Urmas Nemvalts

Kirjastus: Büroodisain

Tutvustus

“Mürakarud” on koomiks, mis ilmub ajalehes Postimees ja mida joonistab Urmas Nemvalts. Seda on ilmunud alates 1998.[viide?] aastast, kuid vahemikus oktoober 2008 kuni veebruar 2010 asendas seda koomiks “Linnaloom”, kus “Mürakarudest” tuntud Siil toimetas linnakeskkonnas.

Koomiksitegelased kutsuvad koomiksit koomuskiks.

Taaskord üks mõnus vahepala Mürakarude koomiksi näol. Oh, kus mulle meeldib neid lugeda.

Eks ka siin on tegelastel palju erinevaid seiklusi ja neile kaasa elamine meeldis mulle väga. Neis lugudes oli nii nalja kui ka pisut kurbust. Eks kõige värvikamad tegelased on karud ja muidugi ka Siil.

Kas keegi veel plaanib suvel mõnd koomiksit lugeda? Kui jah, siis soovitage mulle ka!

Nagu ka varem mainisin, siis kindlasti laenutan veel mõne selle autori koomiksi. Kunagi väiksena meeldis mulle väga Asterix ja Obelixi koomiks, eks püüan seda ka raamatukogust leida. Eks neid koomikseid on ka mõnus vahepaladena krimkade vahele lugeda.

Soovitan ja usun, et te ei pea seda lugemisaega kahetsema.

Mürakarud(Kel jõud, sel õigus)(2004)

Mürakarud(Kel jõud, sel õigus)(2004)(48lk)

Autor: Urmas Nemvalts

Kirjastus: Büroodisain

Tutvustus

“Mürakarud” on koomiks, mis ilmub ajalehes Postimees ja mida joonistab Urmas Nemvalts. Koomiksitegelased kutsuvad koomiksit koomuskiks.

Siil käitub üldiselt pugejana koomiksi karudele. Ta töötab koos Jänesega paanikaosakonnas. Käis Kassiksesega, sai temaga ka mitu pesakonda okkalisi kutsikaid. Urmas Nemvalts joonistab tihti Siilikesele ka temaga juhtunud õnnetused ja väljendab Siili peal enda alter ego. Aga tallalakkumine, pugemine ja paanika külvamine Nemvaltsi rida ei ole.

Jänes töötab koos siiliga paanikaosakonnas.

Vööga karu ehk 1. koomiksiribast tuntud Miša on hull jahimeeste järgi. Nad peavad Vööta karuga igat kahejalgset inimest jahimeheks ja söövad nad ära. Kui Vööga karu on Jahimehe ära söönud, on tal alati säärekont peos.

Vööta karu sõber Vööga karu on temast natuke aktiivsem. Vööta karu on tasasem ja rahulikum. Jahimehi armastavad mõlemad.

Karuvanaema on vanemat sorti kogukas karu, kellele õudselt meeldivad mehed. Tema vanuse ja suure kehakaalu tõttu mehed temaga kirglikku ööd voodis veeta ei taha. Sellistel puhkudel virutab väga tugeva käega Karuvanaema kellelegi vastu nägu, nii et too on terve päeva külili.

Kakuke on saiatükk, kelle repliiki kuuluvad vaid sõnad: “Eide käest veeresin, taadi käest veeresin…”

Võts on “Vorstihull Lõuna-Ameerika loom”, kes kõikvõimalikes olukordades leiab võimaluse juttu teha vorstist. Asendaja ilmub välja igal suvel ning on pisike lipsuga mehike, kes arvab, et suudab kõiki ja kõike asendada.

See koomiks on mulle juba ammusest ajast meeldinud ja nüüd suvel otsustasin taaskord neid lugusid lugema hakata. Võib öelda, et need on just sellised vahepala lood enne teiste raamatute lugemist.

Eks ka siin lugudes on aktuaalseid teemasid ja neid arutavad muidugi omavahel metsaloomad siil, jänes, hunt, karud ja võts. Eks sai ka nalja ja komöödiat.

Mis koomusk see on kui ei saa nalja ja lõbu. Mulle meeldib neid lugeda ja kindlasti järgmine kord kui raamatukokku satun, siis laenutan veel mõne lugemiseks.

Eks seda raamatut võib ka metsaelu looks kutsuda, sest peategelased on ju sealt.

Soovitan teistelegi, kes otsivad lõbusat suvelugemist.

Ulakas vorst ja nutitelefon(2021)/Sooääre summer(2015)

Lugemiseväljakutse 2022

28. Minu naabrid ehk kui oleksid kirjanik, oleks(id) Sinu teos(ed) raamatukogus just nende kirjanike vahel. Loe mõlemalt üks teos. Võid omale valida ka pseudonüümi, aga pane see siis tutvustusse kirja ka.

Ulakas vorst ja nutitelefon(2021)(136lk)/Sooääre summer(2015)(24lk)

Autorid: Markus Saksatamm ja Milvi Panga

Kirjastused: Pegasus ja Tea kirjastus

Tutvustused:

Ulakas vorst ja nutitelefon:

Jutukogumikus „Ulakas vorst ja nutitelefon“ on 31 lühemat ja pikemat lugu, mis võtavad kokku viimastel aastatel lasteajakirjades ilmunud Markus Saksatamme loomingu. Autori jutud on fantaasiarohked, humoorikad, samas ka julgustavad ning oluliste väärtuste üle mõtlema panevad, neis leidub midagi nii väikesele kui ka suurele lugejale. Raamatu illustreeris Ott Vallik, kes on hästi tabanud juttude lõbusat, aga ka lüürilist poolt. Markus Saksatamm on kirjutanud kuusteist lasteraamatut, tuntumad nendest on „Tädi hakkab tuuleloheks“, „Kass ja kinopilet“ ning „Tont ja mannapuder“. Tema vaimukaid ja fantaasiarikkaid jutte ja luuletusi võib leida ka ajakirjadest Täheke, Hea Laps, Mesimumm ning Pere ja Kodu.

Tegemist on üsnagi lõbusa ja vahva lugude kogumikuga, mis mulle väga meeldis. Olen varasemalt lugenud ka autori Tont ja Mannapuder, seega ei mõelnud kaua, enne kui selle raamatu laenutasin.

Eks mitmedki lood olid väga lõbusad, kuid mõneti ka õpetlikud. Eks need lood on pigem mõeldud lastele aga mulle ka meeldis neid vahepaladena lugeda. Kokkuvõttes üsnagi mõnus ajaviite lugemine ja usun, et minu teed ristuvad veel selle kirjanikuga. Eks mitmedki lood olid väga head ja naerda sai üsnagi palju. Eks naeru sellisel ajal ongi vaja.

Vahel ongi vaja lugeda midagi sellist, mis sind südamest naerma ajab ja sellel raamatul õnnestus see minu puhul täielikult. Olen väga rahul, et selle raamatu just selle kuu algusesse paigutasin. Eks näis, kas homme sünnipäevaks ka mõni raamat tee minuni leiab.

Soovitan kindlasti ka teistele! Kui ise ei taha lugeda, siis soovitage oma lastele. Ma usun, et neile meeldiks küll. Sobib ka õhtuti ettelugemiseks, kuna jutud on üsnagi lühikesed kuid siiski väga head.

Sooääre summer:

Kahju, kahju karuotist,
siilist, rebasest ja mutist,
kõigist, kes on urus unes,
kõigist, kellel koopad lumes,
sest nad ei või aimatagi,
mis on päkapikusagin.
Jõuluilu jõuab minna –
tuul ei lõhnagi vii ninna.
(„Kahju karuotist“)

Milvi Panga südamlikes ja kelmikates loomasalmides kohtame paljusid metsaasukaid, kuid ka mitmeid koduloomi ja muid tegelasi, kellel igal aastaajal oma tähtsad toimetused käsil. Salmid on lühikesed ning sobivad päheõppimiseks ja lustakaks ettekandmiseks.
Salmikogu „Sooääre summer“ illustreerivad päris tõelised loomad, mis loovad meeleolu ja aitavad meie värvikate tegelastega tutvust teha.

Ka sel kuul ei saanud ma ilma luuletusi lugemata läbi. Seekord siis sellised lühikesed kuid siiski väga head luuletused loomadest ja nende elust metsas. Nii mõnus lugemine oli, et need 24 lehekülge läksid kui lennates. Kuigi autor on minu jaoks tundmatu on ta siiski Eesti Lastekirjanduse keskuse veebilehel täitsa olemas ja niisamuti ka temalt ilmunud raamatute nimekiri. Eks ma ta sealt nii poolkogemata leidsingi.

Samuti väga hea vahepaladena lugemiseks ja usun, et ka ette lugemiseks. Kerge ja vahva lugemine ja usun, et lastele samuti väga meeldiks.

Soovitan teistelegi!

Ühes väikses veidras linnas(2009)

Raamatukogude aasta väljakutse 2022

APRILL: Loe raamatut, mis on olnud mõne Sinu raamatukogu poolt välja antud auhinna nominent. Kui sinu raamatukogul pole mõnd auhinda, siis uuri millisel raamatukogul on ja loe see raamat.

Aasta Rosin on Eesti Lastekirjanduse Keskuse välja antav auhind eelnenud aasta 1. detsembrist kuni jooksva aasta 30. novembrini Eesti Lastekirjanduse Keskusesse saabunud erilisele ja silmapaistvale eesti lasteraamatule. Auhinda antakse välja aastast 2004. Auhinna määramisel hinnatakse kas kirjaniku- või kunstnikutööd või raamatut tervikuna.

Auhinnaks on 1 kilo rosinaid ja rahaline preemia, mis makstakse ühele autorile või läheb jagamisele mitme autori vahel. Preemia summa eraldatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse eelarvest. Žürii koosneb Eesti Lastekirjanduse Keskuse töötajatest.

Ühes väikses veidras linnas(2009)(82lk)

Autor: Aino Pervik

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Ühes väikses veidras linnas, mille nimi on NummiPea, elas paras hulk veidraid tüüpe ja tüübikesi. Parajalt veider oli isegi NummiPea linnapea, kelle nimi oli proua KummiPea. Nummipea linnas elavad näiteks härra LugemisHull, preili RõõmuRikkuja, härrad EtteVaatlik ja TahaVaatlik, Preili JuurdeVõtlik, härra PuuPea ning paljud teised.
Kõik nad on omamoodi veidrad – nagu inimesed ikka, kes meid ümbritsevad.

Tegemist on ütlemata veidra looga inimestest, kes ilmselt meid ka tavaelus ümbritsevad. Küll see on alles veider väike linnake, kus elab mitmeid värvikaid tegelasi. Tunnistan, et nautisin seda lugemist ja sel kuul on jäänud veel pisike pingutus, et läbi lugeda üks noortekas. Loodan, et suudan enne kuu lõppu ka selle loetud ja muidugi ka sellest kirjutatud.

Seda raamatut lugedes tundsin, et peaksin andma autorile veel mõne võimaluse, et oma lugemistesse pisut ka teistsugust värvi tuua. Midagi kergemat ja lõbusat on ka vaja, et siis taaskord raskemate teemadega edasi minna. Eelmine raamat, mida tutvustasin polnud just kõige kergem lugemine.

Kes tahab teada, millised värvikad tegelased siin raamatus teda lugema ootavad, siis leidke see aeg ja lugege seda raamatut. Vahel on tore ka mõnd lasteraamatut lugeda, et siis taaskord suudaksin tavaeluga edasi minna. Loodan, et järgmine sünnipäevakuu toob rohkem rõõme kui eelnevad kuud.

Aitäh, et minu postitusi loete ja olge terved ning hoitud.

Uneretk(Loomingu Raamatukogu)(1968)

Lugemiseväljakutse 2022

47. Raamat, mis ilmus Su ema sünniaastal(1968)

Uneretk(Loomingu Raamatukogu)(1968)(64lk)

Autor: Marie Under

Kirjastus: Perioodika

Tutvustus

On tuuled lõõtsudes lõhkunud jõge,
see turtsudes kees.
Ma sülgasin pihku ja sõudsin kui sõge,
ma sõudsin, mis jõudsin, kui täis meremees.

Siis tõukasin lootsiku randa. Kas tohin?
Mis kuulen ja näen:
mis noordunud taevas! mis lohutav kohin!
Ei tohi või tohin — ma siia jään.

Ma hingasin välja ning hingasin sisse,
et ragises rind.
Kesk rohelisemast rohelisse
ürghaljuse sosin meelitas mind.

Eneselegi ootamatult sattusin taaskord luulelainele. Mul on hea meel, et olen saanud sel aastal nii värvikaid raamatuid lugeda ja muidugi ka neid lugusid, mida poleks vist üldsegi kätte võtnud.

Vaikselt on mulle luule lugemine hakanud meeldima ja otsingi nüüd, mida võiks järgmiseks lugeda. Eks ootan pakkumisi, kelle luulekogu järgmisena ette võtta.

Igatahes ma olen väga rahul, et ma seda raamatut sattusin lugema ja mul on hea meel, et taaskord olen leidnud tee Eesti kirjanikeni. Eks püüan iga kuu vähemalt ühe raamatu lugeda meie kodumaiselt kirjanikult. Loodan, et mul õnnestub ikka see nii omamoodi lugemiseväljakutse endale.

See oli minu esimene kokkupuude Marie Underiga ja ma usun, et see ei jää viimaseks. Temas on midagi, mida võiks nii armastada kui ka kiruda. Kuid mul on ainult head sõnad ja ütlen vaid, et nautisin lugemist ja kohtume jälle!

Aitäh teile lugejad, et olemas olete!

Liblikas õlal(2021)

Lugemiseväljakutse 2022

15. Raamat, mille kaanel või pealkirjas on liblikas/liblikad

Liblikas õlal(2021)186lk)

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Kaheteistkümnest novellist koosnev kogumik Eesti ühelt viljakamalt naiskirjanikult. Meie elu oli pikka aega ilus ja kerge kanda – see oli nagu liblikas õlal. Kuid miski siin elus ei püsi igavesti … Kogumik „Liblikas õlal“ koosneb tosinast novellist, mis kõik on omavahel seotud, sest jutustavad inimeste elust (ja surmast) koroonapandeemia ajal. Samas ei ole need kurvad ja masendavad lood, küll aga nihkes, nagu ikka, kui negatiivset tulemust hinnatakse positiivsest ülemaks. Raamatust leiab nii tõsiseid ja mõtlema panevaid (nt „Liblikas õlal“ ja „Esimene viimane suudlus“) kui ka humoorikaid ja ootamatu puändiga jutte („Kassi kodu“ ja „Nähtamatu armuke“). Kõiki novelle ühendab aga Marje Ernitsale omane ladus jutustamisstiil ja hea inimeste tundmine. 

Kuna eelmine raamat mulle väga ei meeldinud, siis otsustasin peale pikka mõtlemist uuesti proovida. Seekord oli ühes raamatus kaksteist novelli, mis olid kõik nii erinevad, kuid samas täitsa head lugemised. Öeldakse küll, et kaks korda ühe sama reha otsa ei asutata, kuid kuna mulle tuttav seda raamatut soovitas, peale seda kui talle kaebasin, et eelmine oli mõneti ka aja raiskamise moodi, siis tema kostis selle peale, et proovi seda novellikogu. Niimoodi ta loetud saigi. Kuna pealkirjas on sõna liblikas, siis sobis see ka selle aasta lugemiseväljakutse alla.

Kuna praegu on maailmas üsna raske aeg, siis lemmikuteks osutusid ikka naljajutud „Kassi kodu“ ja „Nähtamatu armuke“. Minu jaoks oli neis sellist särtsu nagu võiski oodata.

Eks oli ka tõsisemaid lugusid ja mõnedki neist võivad minu kiitust pälvida. „Liblikas õlal“ oli just selline lugu, mille võiksin välja tuua. Miski selles loos ikka oli, mis mind mõtlema pani ja vahel on hea lugeda ka selliseid lugusid. Ei taha väga saladust kergitada, kes tahab see loeb ise.

Eks ilmselt need kaks raamatut sellelt autorilt mul vist viimaseks ei jää, kuna avastasin, et ta on kirjutanud ka kriminulle. Püüan nendeni ka jõuda, kuid enne teen ilmselt pausi ja siis alustan taas.

Soovitusega on nii ja naa, kellele meeldib, siis võib ju proovida lugeda.

Kena õhtut!

Pilvede varjud(2020)

Lugemiseväljakutse 2022

4. Eesti autori raamat, kes on küll palju raamatuid kirjutanud, kuid sina pole veel tema raamatuid lugenud

Pilvede varjud(2020)(180lk)

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Inimese täiskasvanuks saamisel on oma roll nii vanematel kui vanavanematel, õdedest-vendadest rääkimata. Seda arengut kujundavad õpetajad, treenerid, kaaslased ja muidugi sõbrad ning interneti suhtluskeskkonnad. Vaatamata tehnoloogia arengule, generatsioonide ja kõige muu kiirele vaheldumisele on inimese elus midagi, mis ei muutu, aga kordub alati uues võtmes: see on esimene armumine. Anabelil on kõik olemas: turvaline kodu, hoolitsevad vanemad ja taibukas väikevend, sõpradest rääkimata. Miks siis ikkagi läheb nii, nagu ei peaks? Ühel ööl ärkab neiu võõra maja trepi all ega suuda meenutada, kuidas ta sinna sattus ja mis temaga juhtus. Kõik näib justkui korras olevat, sest ta on elus ja terve, kuid tema mälus on üks tühik …

Leidsin tee autorini, kellest olen küll kuulnud, kuid tema raamatuid pole veel lugenud. Alustasin loo lugemist suurte ootustega, kuna eks ka sisututvustus andis selleks tõuke, et ilmselt on tegu ühe eesti kirjaniku romaaniga noorest nimega Anabel. Tal on kõik olemas, mida ta vaid soovib, kuid paraku on tema saatusel temaga teised plaanid.

Ausalt öeldes jättis see lugu mulle suhu hapu maigu. Igatahes peale sisututvustuse lugemist olid ootused kõrged ja siis selline valus maandumine. Ilmselt ma ei suutnud autori loodud maailmaga kaasa minna ja kindlasti teistele lugejatele tema raamatud meeldivad. Lugesin ka, et ta on välja andnud üle 30 raamatu, millest mina polegi ühtegi lugenud. Minu jaoks polnud lugu see, mida mulle lubati. Olen pisut pettunud, kuid lugesin siiski lõpuni, et mõista seda, mida autor, meile kui lugejatele selle looga öelda tahab.

Tookord kui selle loo lugemisse valisin, siis mõtlesin, et annaks võimaluse ka tema ühele teisele raamatule, mida mulle on kaua aega üks hea tuttav soovitanud. Eks sellestki kirjutan peagi siin.

Ma ei saa öelda, et lugu täitsa halb oli, pigem oli nii, et mulle sel hetkel see ei sobinud. Ma ei saa sinna midagi parata, kuid tuleb tõesti madal hinne, eks järgmiste tema raamatute lugemisega läheb ilmselt paremini. Ma vähemalt loodan.

Soovitada ei oska, peate ise otsustama.

Pokulood(2004)

Lugemiseväljakutse 2022

13. Lapsepõlve või noorpõlve lemmikraamat, mida sa pole hiljem uuesti lugenud, aga mis toona väga meeldis.

Pokulood(2004)(177lk)

Autor: Edgar Valter

Kirjastus: Elmatar

Tutvustus

Pokulugude raamat on üles ehitatud mõtisklustena – elu, looduse ja maailma asjade üle. Autor teab, et oluline pole mitte kõike teadmine, vaid suur tahtmine vastuseid otsida.

Mul on küll ähmaselt meeles, kuid kui ma seda esimest korda lapsena lugesin, siis tahtsin ka nii väga endale Pokust sõpra, kellega mõtteid jagada. Kuna Pokumaa asub Võrumaal, siis mäletan, et ema viis mind mu sünnipäeval sinna. See oli maailma parim sünnipäeva kink ja muidugi kingiti ka see raamat mulle, mida ma siis mitmeid ja mitmeid kordi lugesin.

Nüüd juba täiskasvanuna seda raamatut lugedes meenusid kõik tolle aegsed mälestused ja nautisin ka seekord selle raamatu lugemist. Kes on lugenud, siis teab, et just Pokud on need, kes võiksid igal ühel meist sõbraks olla. Nad on nii positiivsed ja lõbusad tegelased, et nendega koos on iga päev rõõmupäev. Ei mingit masendust ega ka argimuresid.

Mulle väga meeldis ja tänu selle aasta lugemisväljakutsele sain taaskord seda mõnusat raamatut lugeda. Eks millalgi võtan taas midagi uut ja põnevat ette, seekord siis kõike kaunist ja näeme veel!

Soovitan kindlasti ka teistele lugemiseks, kui ise ei taha lugeda, siis soovitage oma lastele!