Mürakarud(Loomad elutoas)(2005)

Mürakarud(Loomad elutoas)(2005)(48lk)

Autor: Urmas Nemvalts

Kirjastus: Büroodisain

Tutvustus

“Mürakarud” on koomiks, mis ilmub ajalehes Postimees ja mida joonistab Urmas Nemvalts. Seda on ilmunud alates 1998.[viide?] aastast, kuid vahemikus oktoober 2008 kuni veebruar 2010 asendas seda koomiks “Linnaloom”, kus “Mürakarudest” tuntud Siil toimetas linnakeskkonnas.

Koomiksitegelased kutsuvad koomiksit koomuskiks.

Taaskord üks mõnus vahepala Mürakarude koomiksi näol. Oh, kus mulle meeldib neid lugeda.

Eks ka siin on tegelastel palju erinevaid seiklusi ja neile kaasa elamine meeldis mulle väga. Neis lugudes oli nii nalja kui ka pisut kurbust. Eks kõige värvikamad tegelased on karud ja muidugi ka Siil.

Kas keegi veel plaanib suvel mõnd koomiksit lugeda? Kui jah, siis soovitage mulle ka!

Nagu ka varem mainisin, siis kindlasti laenutan veel mõne selle autori koomiksi. Kunagi väiksena meeldis mulle väga Asterix ja Obelixi koomiks, eks püüan seda ka raamatukogust leida. Eks neid koomikseid on ka mõnus vahepaladena krimkade vahele lugeda.

Soovitan ja usun, et te ei pea seda lugemisaega kahetsema.

Mürakarud(Kel jõud, sel õigus)(2004)

Mürakarud(Kel jõud, sel õigus)(2004)(48lk)

Autor: Urmas Nemvalts

Kirjastus: Büroodisain

Tutvustus

“Mürakarud” on koomiks, mis ilmub ajalehes Postimees ja mida joonistab Urmas Nemvalts. Koomiksitegelased kutsuvad koomiksit koomuskiks.

Siil käitub üldiselt pugejana koomiksi karudele. Ta töötab koos Jänesega paanikaosakonnas. Käis Kassiksesega, sai temaga ka mitu pesakonda okkalisi kutsikaid. Urmas Nemvalts joonistab tihti Siilikesele ka temaga juhtunud õnnetused ja väljendab Siili peal enda alter ego. Aga tallalakkumine, pugemine ja paanika külvamine Nemvaltsi rida ei ole.

Jänes töötab koos siiliga paanikaosakonnas.

Vööga karu ehk 1. koomiksiribast tuntud Miša on hull jahimeeste järgi. Nad peavad Vööta karuga igat kahejalgset inimest jahimeheks ja söövad nad ära. Kui Vööga karu on Jahimehe ära söönud, on tal alati säärekont peos.

Vööta karu sõber Vööga karu on temast natuke aktiivsem. Vööta karu on tasasem ja rahulikum. Jahimehi armastavad mõlemad.

Karuvanaema on vanemat sorti kogukas karu, kellele õudselt meeldivad mehed. Tema vanuse ja suure kehakaalu tõttu mehed temaga kirglikku ööd voodis veeta ei taha. Sellistel puhkudel virutab väga tugeva käega Karuvanaema kellelegi vastu nägu, nii et too on terve päeva külili.

Kakuke on saiatükk, kelle repliiki kuuluvad vaid sõnad: “Eide käest veeresin, taadi käest veeresin…”

Võts on “Vorstihull Lõuna-Ameerika loom”, kes kõikvõimalikes olukordades leiab võimaluse juttu teha vorstist. Asendaja ilmub välja igal suvel ning on pisike lipsuga mehike, kes arvab, et suudab kõiki ja kõike asendada.

See koomiks on mulle juba ammusest ajast meeldinud ja nüüd suvel otsustasin taaskord neid lugusid lugema hakata. Võib öelda, et need on just sellised vahepala lood enne teiste raamatute lugemist.

Eks ka siin lugudes on aktuaalseid teemasid ja neid arutavad muidugi omavahel metsaloomad siil, jänes, hunt, karud ja võts. Eks sai ka nalja ja komöödiat.

Mis koomusk see on kui ei saa nalja ja lõbu. Mulle meeldib neid lugeda ja kindlasti järgmine kord kui raamatukokku satun, siis laenutan veel mõne lugemiseks.

Eks seda raamatut võib ka metsaelu looks kutsuda, sest peategelased on ju sealt.

Soovitan teistelegi, kes otsivad lõbusat suvelugemist.

Ulakas vorst ja nutitelefon(2021)/Sooääre summer(2015)

Lugemiseväljakutse 2022

28. Minu naabrid ehk kui oleksid kirjanik, oleks(id) Sinu teos(ed) raamatukogus just nende kirjanike vahel. Loe mõlemalt üks teos. Võid omale valida ka pseudonüümi, aga pane see siis tutvustusse kirja ka.

Ulakas vorst ja nutitelefon(2021)(136lk)/Sooääre summer(2015)(24lk)

Autorid: Markus Saksatamm ja Milvi Panga

Kirjastused: Pegasus ja Tea kirjastus

Tutvustused:

Ulakas vorst ja nutitelefon:

Jutukogumikus „Ulakas vorst ja nutitelefon“ on 31 lühemat ja pikemat lugu, mis võtavad kokku viimastel aastatel lasteajakirjades ilmunud Markus Saksatamme loomingu. Autori jutud on fantaasiarohked, humoorikad, samas ka julgustavad ning oluliste väärtuste üle mõtlema panevad, neis leidub midagi nii väikesele kui ka suurele lugejale. Raamatu illustreeris Ott Vallik, kes on hästi tabanud juttude lõbusat, aga ka lüürilist poolt. Markus Saksatamm on kirjutanud kuusteist lasteraamatut, tuntumad nendest on „Tädi hakkab tuuleloheks“, „Kass ja kinopilet“ ning „Tont ja mannapuder“. Tema vaimukaid ja fantaasiarikkaid jutte ja luuletusi võib leida ka ajakirjadest Täheke, Hea Laps, Mesimumm ning Pere ja Kodu.

Tegemist on üsnagi lõbusa ja vahva lugude kogumikuga, mis mulle väga meeldis. Olen varasemalt lugenud ka autori Tont ja Mannapuder, seega ei mõelnud kaua, enne kui selle raamatu laenutasin.

Eks mitmedki lood olid väga lõbusad, kuid mõneti ka õpetlikud. Eks need lood on pigem mõeldud lastele aga mulle ka meeldis neid vahepaladena lugeda. Kokkuvõttes üsnagi mõnus ajaviite lugemine ja usun, et minu teed ristuvad veel selle kirjanikuga. Eks mitmedki lood olid väga head ja naerda sai üsnagi palju. Eks naeru sellisel ajal ongi vaja.

Vahel ongi vaja lugeda midagi sellist, mis sind südamest naerma ajab ja sellel raamatul õnnestus see minu puhul täielikult. Olen väga rahul, et selle raamatu just selle kuu algusesse paigutasin. Eks näis, kas homme sünnipäevaks ka mõni raamat tee minuni leiab.

Soovitan kindlasti ka teistele! Kui ise ei taha lugeda, siis soovitage oma lastele. Ma usun, et neile meeldiks küll. Sobib ka õhtuti ettelugemiseks, kuna jutud on üsnagi lühikesed kuid siiski väga head.

Sooääre summer:

Kahju, kahju karuotist,
siilist, rebasest ja mutist,
kõigist, kes on urus unes,
kõigist, kellel koopad lumes,
sest nad ei või aimatagi,
mis on päkapikusagin.
Jõuluilu jõuab minna –
tuul ei lõhnagi vii ninna.
(„Kahju karuotist“)

Milvi Panga südamlikes ja kelmikates loomasalmides kohtame paljusid metsaasukaid, kuid ka mitmeid koduloomi ja muid tegelasi, kellel igal aastaajal oma tähtsad toimetused käsil. Salmid on lühikesed ning sobivad päheõppimiseks ja lustakaks ettekandmiseks.
Salmikogu „Sooääre summer“ illustreerivad päris tõelised loomad, mis loovad meeleolu ja aitavad meie värvikate tegelastega tutvust teha.

Ka sel kuul ei saanud ma ilma luuletusi lugemata läbi. Seekord siis sellised lühikesed kuid siiski väga head luuletused loomadest ja nende elust metsas. Nii mõnus lugemine oli, et need 24 lehekülge läksid kui lennates. Kuigi autor on minu jaoks tundmatu on ta siiski Eesti Lastekirjanduse keskuse veebilehel täitsa olemas ja niisamuti ka temalt ilmunud raamatute nimekiri. Eks ma ta sealt nii poolkogemata leidsingi.

Samuti väga hea vahepaladena lugemiseks ja usun, et ka ette lugemiseks. Kerge ja vahva lugemine ja usun, et lastele samuti väga meeldiks.

Soovitan teistelegi!

Ühes väikses veidras linnas(2009)

Raamatukogude aasta väljakutse 2022

APRILL: Loe raamatut, mis on olnud mõne Sinu raamatukogu poolt välja antud auhinna nominent. Kui sinu raamatukogul pole mõnd auhinda, siis uuri millisel raamatukogul on ja loe see raamat.

Aasta Rosin on Eesti Lastekirjanduse Keskuse välja antav auhind eelnenud aasta 1. detsembrist kuni jooksva aasta 30. novembrini Eesti Lastekirjanduse Keskusesse saabunud erilisele ja silmapaistvale eesti lasteraamatule. Auhinda antakse välja aastast 2004. Auhinna määramisel hinnatakse kas kirjaniku- või kunstnikutööd või raamatut tervikuna.

Auhinnaks on 1 kilo rosinaid ja rahaline preemia, mis makstakse ühele autorile või läheb jagamisele mitme autori vahel. Preemia summa eraldatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse eelarvest. Žürii koosneb Eesti Lastekirjanduse Keskuse töötajatest.

Ühes väikses veidras linnas(2009)(82lk)

Autor: Aino Pervik

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Ühes väikses veidras linnas, mille nimi on NummiPea, elas paras hulk veidraid tüüpe ja tüübikesi. Parajalt veider oli isegi NummiPea linnapea, kelle nimi oli proua KummiPea. Nummipea linnas elavad näiteks härra LugemisHull, preili RõõmuRikkuja, härrad EtteVaatlik ja TahaVaatlik, Preili JuurdeVõtlik, härra PuuPea ning paljud teised.
Kõik nad on omamoodi veidrad – nagu inimesed ikka, kes meid ümbritsevad.

Tegemist on ütlemata veidra looga inimestest, kes ilmselt meid ka tavaelus ümbritsevad. Küll see on alles veider väike linnake, kus elab mitmeid värvikaid tegelasi. Tunnistan, et nautisin seda lugemist ja sel kuul on jäänud veel pisike pingutus, et läbi lugeda üks noortekas. Loodan, et suudan enne kuu lõppu ka selle loetud ja muidugi ka sellest kirjutatud.

Seda raamatut lugedes tundsin, et peaksin andma autorile veel mõne võimaluse, et oma lugemistesse pisut ka teistsugust värvi tuua. Midagi kergemat ja lõbusat on ka vaja, et siis taaskord raskemate teemadega edasi minna. Eelmine raamat, mida tutvustasin polnud just kõige kergem lugemine.

Kes tahab teada, millised värvikad tegelased siin raamatus teda lugema ootavad, siis leidke see aeg ja lugege seda raamatut. Vahel on tore ka mõnd lasteraamatut lugeda, et siis taaskord suudaksin tavaeluga edasi minna. Loodan, et järgmine sünnipäevakuu toob rohkem rõõme kui eelnevad kuud.

Aitäh, et minu postitusi loete ja olge terved ning hoitud.

Uneretk(Loomingu Raamatukogu)(1968)

Lugemiseväljakutse 2022

47. Raamat, mis ilmus Su ema sünniaastal(1968)

Uneretk(Loomingu Raamatukogu)(1968)(64lk)

Autor: Marie Under

Kirjastus: Perioodika

Tutvustus

On tuuled lõõtsudes lõhkunud jõge,
see turtsudes kees.
Ma sülgasin pihku ja sõudsin kui sõge,
ma sõudsin, mis jõudsin, kui täis meremees.

Siis tõukasin lootsiku randa. Kas tohin?
Mis kuulen ja näen:
mis noordunud taevas! mis lohutav kohin!
Ei tohi või tohin — ma siia jään.

Ma hingasin välja ning hingasin sisse,
et ragises rind.
Kesk rohelisemast rohelisse
ürghaljuse sosin meelitas mind.

Eneselegi ootamatult sattusin taaskord luulelainele. Mul on hea meel, et olen saanud sel aastal nii värvikaid raamatuid lugeda ja muidugi ka neid lugusid, mida poleks vist üldsegi kätte võtnud.

Vaikselt on mulle luule lugemine hakanud meeldima ja otsingi nüüd, mida võiks järgmiseks lugeda. Eks ootan pakkumisi, kelle luulekogu järgmisena ette võtta.

Igatahes ma olen väga rahul, et ma seda raamatut sattusin lugema ja mul on hea meel, et taaskord olen leidnud tee Eesti kirjanikeni. Eks püüan iga kuu vähemalt ühe raamatu lugeda meie kodumaiselt kirjanikult. Loodan, et mul õnnestub ikka see nii omamoodi lugemiseväljakutse endale.

See oli minu esimene kokkupuude Marie Underiga ja ma usun, et see ei jää viimaseks. Temas on midagi, mida võiks nii armastada kui ka kiruda. Kuid mul on ainult head sõnad ja ütlen vaid, et nautisin lugemist ja kohtume jälle!

Aitäh teile lugejad, et olemas olete!

Liblikas õlal(2021)

Lugemiseväljakutse 2022

15. Raamat, mille kaanel või pealkirjas on liblikas/liblikad

Liblikas õlal(2021)186lk)

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Kaheteistkümnest novellist koosnev kogumik Eesti ühelt viljakamalt naiskirjanikult. Meie elu oli pikka aega ilus ja kerge kanda – see oli nagu liblikas õlal. Kuid miski siin elus ei püsi igavesti … Kogumik „Liblikas õlal“ koosneb tosinast novellist, mis kõik on omavahel seotud, sest jutustavad inimeste elust (ja surmast) koroonapandeemia ajal. Samas ei ole need kurvad ja masendavad lood, küll aga nihkes, nagu ikka, kui negatiivset tulemust hinnatakse positiivsest ülemaks. Raamatust leiab nii tõsiseid ja mõtlema panevaid (nt „Liblikas õlal“ ja „Esimene viimane suudlus“) kui ka humoorikaid ja ootamatu puändiga jutte („Kassi kodu“ ja „Nähtamatu armuke“). Kõiki novelle ühendab aga Marje Ernitsale omane ladus jutustamisstiil ja hea inimeste tundmine. 

Kuna eelmine raamat mulle väga ei meeldinud, siis otsustasin peale pikka mõtlemist uuesti proovida. Seekord oli ühes raamatus kaksteist novelli, mis olid kõik nii erinevad, kuid samas täitsa head lugemised. Öeldakse küll, et kaks korda ühe sama reha otsa ei asutata, kuid kuna mulle tuttav seda raamatut soovitas, peale seda kui talle kaebasin, et eelmine oli mõneti ka aja raiskamise moodi, siis tema kostis selle peale, et proovi seda novellikogu. Niimoodi ta loetud saigi. Kuna pealkirjas on sõna liblikas, siis sobis see ka selle aasta lugemiseväljakutse alla.

Kuna praegu on maailmas üsna raske aeg, siis lemmikuteks osutusid ikka naljajutud „Kassi kodu“ ja „Nähtamatu armuke“. Minu jaoks oli neis sellist särtsu nagu võiski oodata.

Eks oli ka tõsisemaid lugusid ja mõnedki neist võivad minu kiitust pälvida. „Liblikas õlal“ oli just selline lugu, mille võiksin välja tuua. Miski selles loos ikka oli, mis mind mõtlema pani ja vahel on hea lugeda ka selliseid lugusid. Ei taha väga saladust kergitada, kes tahab see loeb ise.

Eks ilmselt need kaks raamatut sellelt autorilt mul vist viimaseks ei jää, kuna avastasin, et ta on kirjutanud ka kriminulle. Püüan nendeni ka jõuda, kuid enne teen ilmselt pausi ja siis alustan taas.

Soovitusega on nii ja naa, kellele meeldib, siis võib ju proovida lugeda.

Kena õhtut!

Pilvede varjud(2020)

Lugemiseväljakutse 2022

4. Eesti autori raamat, kes on küll palju raamatuid kirjutanud, kuid sina pole veel tema raamatuid lugenud

Pilvede varjud(2020)(180lk)

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Inimese täiskasvanuks saamisel on oma roll nii vanematel kui vanavanematel, õdedest-vendadest rääkimata. Seda arengut kujundavad õpetajad, treenerid, kaaslased ja muidugi sõbrad ning interneti suhtluskeskkonnad. Vaatamata tehnoloogia arengule, generatsioonide ja kõige muu kiirele vaheldumisele on inimese elus midagi, mis ei muutu, aga kordub alati uues võtmes: see on esimene armumine. Anabelil on kõik olemas: turvaline kodu, hoolitsevad vanemad ja taibukas väikevend, sõpradest rääkimata. Miks siis ikkagi läheb nii, nagu ei peaks? Ühel ööl ärkab neiu võõra maja trepi all ega suuda meenutada, kuidas ta sinna sattus ja mis temaga juhtus. Kõik näib justkui korras olevat, sest ta on elus ja terve, kuid tema mälus on üks tühik …

Leidsin tee autorini, kellest olen küll kuulnud, kuid tema raamatuid pole veel lugenud. Alustasin loo lugemist suurte ootustega, kuna eks ka sisututvustus andis selleks tõuke, et ilmselt on tegu ühe eesti kirjaniku romaaniga noorest nimega Anabel. Tal on kõik olemas, mida ta vaid soovib, kuid paraku on tema saatusel temaga teised plaanid.

Ausalt öeldes jättis see lugu mulle suhu hapu maigu. Igatahes peale sisututvustuse lugemist olid ootused kõrged ja siis selline valus maandumine. Ilmselt ma ei suutnud autori loodud maailmaga kaasa minna ja kindlasti teistele lugejatele tema raamatud meeldivad. Lugesin ka, et ta on välja andnud üle 30 raamatu, millest mina polegi ühtegi lugenud. Minu jaoks polnud lugu see, mida mulle lubati. Olen pisut pettunud, kuid lugesin siiski lõpuni, et mõista seda, mida autor, meile kui lugejatele selle looga öelda tahab.

Tookord kui selle loo lugemisse valisin, siis mõtlesin, et annaks võimaluse ka tema ühele teisele raamatule, mida mulle on kaua aega üks hea tuttav soovitanud. Eks sellestki kirjutan peagi siin.

Ma ei saa öelda, et lugu täitsa halb oli, pigem oli nii, et mulle sel hetkel see ei sobinud. Ma ei saa sinna midagi parata, kuid tuleb tõesti madal hinne, eks järgmiste tema raamatute lugemisega läheb ilmselt paremini. Ma vähemalt loodan.

Soovitada ei oska, peate ise otsustama.

Pokulood(2004)

Lugemiseväljakutse 2022

13. Lapsepõlve või noorpõlve lemmikraamat, mida sa pole hiljem uuesti lugenud, aga mis toona väga meeldis.

Pokulood(2004)(177lk)

Autor: Edgar Valter

Kirjastus: Elmatar

Tutvustus

Pokulugude raamat on üles ehitatud mõtisklustena – elu, looduse ja maailma asjade üle. Autor teab, et oluline pole mitte kõike teadmine, vaid suur tahtmine vastuseid otsida.

Mul on küll ähmaselt meeles, kuid kui ma seda esimest korda lapsena lugesin, siis tahtsin ka nii väga endale Pokust sõpra, kellega mõtteid jagada. Kuna Pokumaa asub Võrumaal, siis mäletan, et ema viis mind mu sünnipäeval sinna. See oli maailma parim sünnipäeva kink ja muidugi kingiti ka see raamat mulle, mida ma siis mitmeid ja mitmeid kordi lugesin.

Nüüd juba täiskasvanuna seda raamatut lugedes meenusid kõik tolle aegsed mälestused ja nautisin ka seekord selle raamatu lugemist. Kes on lugenud, siis teab, et just Pokud on need, kes võiksid igal ühel meist sõbraks olla. Nad on nii positiivsed ja lõbusad tegelased, et nendega koos on iga päev rõõmupäev. Ei mingit masendust ega ka argimuresid.

Mulle väga meeldis ja tänu selle aasta lugemisväljakutsele sain taaskord seda mõnusat raamatut lugeda. Eks millalgi võtan taas midagi uut ja põnevat ette, seekord siis kõike kaunist ja näeme veel!

Soovitan kindlasti ka teistele lugemiseks, kui ise ei taha lugeda, siis soovitage oma lastele!

Meremees Murka(2007)

Raamatukogude aasta väljakutse 2022

VEEBRUAR: Vaata raamatukogus olevat näitust. Leia raamat, mis sobib selle näitusega ja loe see läbi.(Juhan Smuul 100)

Meremees Murka(2007)(86lk)

Autor: Juhan Smuul

Kirjastus: Jutulind

Tutvustus

Meremees Murka” on jutustus laevakoer Murkast, kes teeb heeringapüügilaeva meeskonnaga kaasa sõidu Põhja-Atlandile. Laevakoera, meeskonna ühise lemmiku ellu kuuluvad nii kuudepikkune merel olemine kui ka meeste tööd täis püügipäevad, nii metsikud tormid kui ka silmapiirini tühi ja hall lauge veteväli – aga ka kõik need väikesed ettevõtmised, millega meremehed püüdmise vahepeal aega sisustavad.
„Meremees Murka” on ka haarav ja kaunis, kuid ilustamata kirja pandud kirjeldus meremeheelust ja ookeanikaluri tööst. Jutustuse loomiseks sai eesti üks 20. sajandi suurimaid kirjanikke Juhan Smuul (1922–1971), kes oli tuntud eriti oma merearmastuse poolest, ainest tegelikust elust – heeringatraaleriga 1955. aasta suvel Põhja-Atlandile tehtud reisist. See oli ühtlasi Smuuli esimene reis n-ö suurele merele. Vastavatest meeleoludest on kantud ka „Meremees Murka” – raamat, mis sobib lugemiseks igale vanusele, alates nooremast koolieast.
Käesolev väljaanne on teose viies trükk. Aluseks on võetud 1958. aastal ilmunud esmatrükk, kust on pärit ka Romulus Tiituse illustratsioonid. Autori teksti täiendab sisekaanel kaart teekonnast ja väike lastepärane meresõidualane leksikon.

Lõbus lugu laevakoer Murkast, kes teeb heeringapüügilaeva meeskonnaga kaasa sõidu Põhja-Atlandile. Valisin sellepärast selle raamatu, et see tundus kirjelduse poolest olevat lõbus ja muidugi on peamine põhjus see, et peategelane on ikkagi koer.

Kuna minu kodulinna raamatukogus on näitus Juhan Smuulist, siis otsustasin, et mis võiks olla veel parem raamat, kui tema kirjutatud lasteraamat. Muidugi sobib see lugu lugemiseks kõigile!

Nii tore lugu ja mõtlesin siin, et võiksin autori juubeliaasta puhul veel midagi temalt lugeda. Eks näis kuidas sellega läheb kuid hetkel olen rahul, et seda raamatut lugesin.

Kes tahab teada kuidas Murkal seal reisil läheb ja millised seiklused teda seal ees ootavad, siis lugege kindlasti! Nii tore on kuu lõpetada mõnusa raamatuga ja lõbu jätkus selles loos laialt.

Teistmoodi mööblipood: Aramilda esimesed jõulud(2020)

Lugemiseväljakutse 2022

49. Raamat teemal, mis on olnud eelmiste aastate LV-tes 13. kohal

Teemaks valisin järgmise punkti: 2018: Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna (N: Brown, King, Karu, Raud)

Teistmoodi mööblipood: Aramilda esimesed jõulud(2020)(360lk)

Autor: Eva Roos

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Ühel lumisel jõuluõhtul avastab Aramilda Tengelpung midagi kohutavat – ta näib olevat ainus inimene, kes pole kunagi midagi jõuludest kuulnud!
Sellest hetkest alates on Aramilda peas ainult üks mõte ja mõttes vaid üks soov – saada jõulude kohta KÕIK teada ja pidada KÕIGE jõulumad jõulud üldse! Sama ihkab ka Teistmoodi Mööblipood. See aga tähendab, et ees on ootamas kõige kummalisemad jõulud üldse!
Teistmoodi Mööblipoest lekib jõule ning ringi liiguvad veidrad olendid. Kui julged, siis loe, sest Teistmoodi Mööblipood ja Aramilda võivad ka Sinu jõule alatiseks muuta!

Mis ajas ja ruumis rändavast vanakraamikauplusest edaspidi saab, loe raamatutest „Kastani 57“ ja „Nähtamatu tüdruk“

Taaskord üks mõnus seiklus koos Aramilda Tengelpungaga. Temaga juba igav ei hakka ja ka temani jõuavad kuuldused jõuludest, millest nagu selgub ta mitte midagi ei tea.

Tema ainus soov on saada jõulude kohta teada kõike ja pidada kõige ägedamad jõulud üldse. Sama salajane soov on kellelgi veel..

Kuigi lugu oli jõuluhõnguline, oli see sobiv lugemine ka siia veebruari. Ma olen nii rahul, et seda raamatut lugesin ja koos Aramildaga sain jõule avastada, samuti sain ise ka nii mõndagi uut jõulude kohta teada, mida varem ei teadnud.

Aitäh autorile, kes meieni selle loo tõid ja nii väga tahaksin teada, kas tuleb mõni Teistmoodi mööblipoe seiklus veel?

Igatahes kohtab teistmoodi mööblipoes nii palju imelikke ja pisut ka hirmsaid tegelasi, et mul läks vahepeal täitsa silme eest kirjuks. Nautisin lugemist ja ei suutnud enne lõpetada, kui jõudsin edukalt lõpuni. Vahelduseks täitsa mõnus ja tore lugemine ja seda kõike jõuludest.

Aramilda on igatahes üks mu lemmikuid ja tema seiklustest on alati põnev lugeda.

Soovitan teistelegi, kes pole veel lugenud.