Minu Madeira( Atlandi pärl)(2018)

Minu Madeira( Atlandi pärl)(2018)(224lk)

Autor: Marita Tambelt

39861168

Tutvustus

Madeira – tahumatu ja lopergune Atlandi pärl, mille leidmiseks tuleb võtta suund ookeani keskele.

Mina – rööprähkleja tähtkujus sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Nii tõstangi nõela oma eluplaadilt üles ja lülitan mängija välja. Stopp! Tahaks vahelduseks midagi uut kuulata. Merekohinat või linnulaulu.

Lähen uut plaati otsima Madeirale. Sinna, kus rannaliiv on peamiselt musta värvi, kus ainus suur metsloom on karjast eksinud lehm, kus avokaadod on kompostimaterjal ja üks suurimaid turismiatraktsioone on kelgusõit mööda asfalti. Saarele, mis on sama kirju kui sealsed inimesed ja nende värvikad lood.

See, millised palad minu uuel plaadil kõlama hakkavad, selgub lugude käigus.

Mulle meeldis selle loo juures see, et see oli nii ladusalt ja mõnusalt kirjutatud. Autori erinevad  kogemused ja muidugi ka Madeira metsik loodus ja erinevad matkarajad, mis mind endaga kaasa tõmbasid.  Eks kohati oli natuke koomiline ka.

Muidugi eks seal maal ole palju eksootilisi toite, mida võiks isegi kunagi sinna reisides proovida. Kindlasti jääb see raamat mulle pikaks ajaks meelde.

Taaskord üks pärleid selles sarjas ja ma usun, et ma jätkan ikka selle sarja lugemist. Eks neid pettumusi on ka olnud, aga neist tuleb üle olla ja edasi lugeda. Eks autorid muidugi on erinevad, mis ongi selle sarja pluss. Siis ei teki igavust.

Eks tahaks isegi kord sel saarel ära käia, millal seda ei tea praegu küll öelda. Eks unistus jääb nagu ikka. Eks unistamine on ju veel tasuta.

Lõppkokkuvõtteks mulle meeldis ja ajaviiteks täitsa tore lugemine.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Kes soovib see loeb ja kes ei taha, siis võib lihtsalt mööda vaadata.

 

Eesti rahva appikarje( „Võsareporteri“ lugu)(2019)

Eesti rahva appikarje( „Võsareporteri“ lugu)(2019)(184lk)

Autor: Peeter Võsa

47938421._SX318_

Tutvustus

„Võsareporter“ oli aastatel 2006–2012 eetris olnud saatesari, kus saatejuht Peeter Võsa tegeles inimeste abistamisega ning tähelepanu juhtimisega ühiskonna valupunktidele.

Kiirelt Eesti vaadatuimaks saateks tõusnud „Võsareporter“ oli telesaade, mis ei pidanud end paremaks inimestest, kelle juures käidi ja keda ekraanil näidati. Pidevalt elu pahupoolega tegelnud saate suurim saavutus oligi tegelikult see, et asju nimetati õigete nimedega ja kõike näidati valehäbita. Sellised me olemegi. Selline ongi meie tegelik elu.

Raamatus räägitakse tühjenevast Eestist. Külad ja alevikud hääbuvad, inimesed lahkuvad kodudest, otsides paremat elu mujal. Need kes jäävad, peavad sageli toime tulema vähesega, trotsidest vaesust ja teinekord ka ametnike ükskõiksust. Taolises lootusetus olukorras otsitakse tihti tuge alkoholist, mis omakorda tekitab uusi probleeme.

Tunnistan ausalt, et mulle meeldis esimene raamat rohkem kui see. Midagi jäi nagu puudu. Ma ei tea mis, aga tundus kuidagi kehvem kui esimene tema kirjutatud raamat. Tolle lugemist ma nautisin, aga see tundus selline kuiv ja liialt pikalt jutustav. Eks värvikaid tegelasi jätkus ka siia raamatusse piisavalt. Kuid jah polnud minu maitse.
Pole midagi teha, lugesin edasi ja mõned lood olid üpris huvitavad aga ikkagi tundus, et see raamat pole nii tugev enam kui esimene.

Eks tõsiseid teemasid oli mitmeid ja mõned tundusid isegi natuke naljakad. Eriti see suhetedraama. See pani küll mind natuke muigama. Seega saab raamat minult goodreadsis kolm tähekest. Ma ei saa öelda, et tegu on halva raamatuga ja et te jumala pärast ärge lugege, lihtsalt kes tahab see loeb ja leiab kindlasti midagi mis talle selle raamatu juures meeldib. Loodan, et aeg aitab mul unustada need kurvad lood ja edasi lugeda.

Jah isegi mina, kes ma siis olin tunduvalt noorem vaatasin võsareporterit alati koos ema ja vanaemaga. Eks seal sai ka nalja ja kõike, kuid jah minu jaoks jäi raamat nõrgaks.

Soovitada ei oska, kuna minu jaoks polnud suurem asi lugemine ja maitsed on ju erinevad. Ju ma siis ootasin midagi enamat. Nagu seda oli esimese osa puhul.

Soovin kõigile kaunist õhtut ja näeme kindlasti veel!!

Kes see Mallukas veel on?(2019)

Kes see Mallukas veel on?(2019)(280lk)

Autor: Mariann Treimann

45891198._SY475_

Tutvustus

Mariann Treimann, enamikule tuntud kui Mallukas – Eesti loetuima blogi autor ning nüüd ka päris enda saate staar –, on oma elu, pere, tööde ja tegemistega seotud seiku blogiveergudel jaganud juba pikki aastaid. Tema vahetu, siiras ja humoorikas kirjastiil on ära võlunud kümned tuhanded eestimaalased ning Malluka Facebooki lehte jälgib päevast päeva enam kui 50 000 inimest.

Ent on nii mõndagi, mida tema blogi pikaaegsemadki jälgijad ei tea. Siia raamatusse on Mallukas kirja pannud oma loo – teekonna sellest, kuidas Mariannist on saanud Mallukas. Talle omase aususega jutustab ta enda lapsepõlvest, kooliteest, esimesest armastusest, emaks kasvamisest ning sellest, kuidas ikkagi on elada kõigile avatud raamatuna ja nimetada blogipidamist uhkusega oma ametiks.

Loomulikult ei puudu siit ka praktiline pool, nagu Malluka hea suhte nipid või nõuanded algajale blogijale, või see, kuidas edukalt koos ämmaga elada, mil moel hingehaavu parandada, kuidas end emarollis kindlamalt tunda või mida sünnitama minnes haiglakotti kaasa pakkida. Aga mis kõige olulisem – kuidas olla enesekindlam, muretseda vähem ja olla eluga lihtsalt pisut rohkem rahul.

Ajaviitena täitsa tore lugemine. Eriti peale seda, kui oled nii pingelist lugu lugenud. Mõnusas tempos ja kulged nii nagu ise soovid.  Ei ole mingit tagaajamist ega ka pingelisi sündmuseid.

Ma ei mäleta, et oleksin tema blogi lugenud, küll tema facebooki postitusi ja vaadanud ka tema telesarju. Eks nendes on omamoodi nalja ja kõike seda, mida üks meelelahutaja võiks inimestele pakkuda.

Päris head nipid olid kindlasti blogiga alustajale. Aga samas ka ega need suhtenipid mööda külgi maha jookse. Alati tuleb leida igas päevas mõni hea asi, et peletada eemale nii stressi kui ka muid tülisid.

Ma soovin talle edu ja usun, et peale raamatu lugemist üritan isegi võib-olla tema blogisse kiigata. Ma arvan, et ega see halba ei teeks. Kui aega rohkem, siis üritan sinna ka jõuda.

Ma ei tea nüüd kas soovitada seda teistele. Maitsed on erinevad ja mõnele ju selline raamat lugemiseks võib-olla ei sobiks. Eks inimesi on erinevaid ja samuti ka lugejaid. Kes tahab see loeb ja leiab sealt endale midagi, mis on talle meelt mööda.

Mulle sobis see lugemine ja ma ei kahetse, et selle raamatu raamatukogust laenutasin. Vahepalana täitsa hea lugemine.  Suudaks isegi midagi raamatuna kirja panna, see oleks täitsa suur edasiminek.

Minu Saksamaa(Kirju lapitekk)(2016)

Minu Saksamaa(Kirju lapitekk)(2016)(304lk)

Autor: Marianne Suurmaa

32051162

Tutvustus

Tänapäevane Saksamaa on kirju nagu lapitekk: rahvusvahelised metropolid ja romantilised väikelinnad, veinikülad ja õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Peale kirjususe iseloomustavad seda maad aga reeglid. Kord peab olema! See on lause, mis rõõmustab sakslase südant enim.

Saksa linnades on tehtud Euroopa ajalugu ja selle pinnalt võrsunud kultuur on olnud paljude sajandite jooksul tihedalt seotud ka Eesti kultuuri ja ajalooga.

Ametilt joogaõpetaja ja koolitaja, elan praegu perega Lõuna-Saksamaal. See raamat on lugu seiklustest ja eneseotsingust, millesse on põimitud killukesi argipäevast viiel võõrsil viibitud aastal. Asusime teele haagissuvila ja kahe väikese lapsega. Meil polnud aimu, kuhu me välja jõuame. Sõitsime läbi terve maa – põhjast lõunasse ja idast läände. Elasime veidi üle aasta Stuttgardi lähedal väikeses nukulinnas ja peale seda jäime Alpide juurde Baierimaale.

Olen taas Minu-sarja raamatute lainel. Seekord valisin lugemiseks midagi sellist, mis kutsub mind ennastki. Kordki oma elus tahaks reisida Saksamaale, näha sealset kultuuri ja maitsta neid imepäraseid roogi. Millal seda teha saan, eks seda näitab tulevik.

Autor on suutnud tuua lugejani sellise Saksamaa, nagu see paistab tema vaatevinklist. Eks reisimisel juhtub kõike ja mulle meeldis, et ta kirjeldas ka loodust ja sealset elu. Tahaks isegi haagissuvilaga reisida ja mõned head nipid leidsin sellestki loost.

Lõuna-Saksamaa tundus kirjelduse järgi just see koht, kuhu võiks isegi reisida. Mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada. Ei olnud selline kuiv tekst vaid täitsa ladus ja mõnus lugemine. Eks mõned laste öeldud pärlid rikastasid seda veelgi.

Soovitan teistelegi lugemiseks! Vahelduseks täitsa hea lugemine! Eks nüüd kavas midagi  kriminaalsemat lugeda. Kes tahab, siis võib oma hiljuti loetud krimiromaani mulle soovitada!

 

Domineeriv värv(Must)(2019)

Domineeriv värv(Must)(2019)(480lk)

Autor: Koidu Ferreira

43808771._SX318_

Tutvustus

Paralleelmaailmast tagasi saabudes ootavad Cordeviat ees uued katsumused. Tema organismis leidub ikka veel Clay mürki, Bevis nõuab last ja päevavalgele tulevad nii mõnedki hästi hoitud saladused.
Ilmneb tõsine oht, et naabruses asuva baasi hävitanud teepiad kavatsevad rünnata Nancy baasi. Pääseda olendite eest, kellel on võime erinevateks loomadeks moonduda, on inimestele keeruliseks ülesandeks isegi siis, kui nad on peitunud sügavale maapõue.

Kui Clayl õnnestub ründajate plaanid apanusade abiga nurjata, ihaldab teise karja tulevane alfaisane Larry kättemaksu. Liisiametsa häving põhjustab pöördelisi muutusi ja Cordevia satub peenelt sepitsetud lõksu, kus pannakse proovile tema vastupanu ahvatlustele.

Kas Cordevia ikka tahab võrgutuste küüsist pääseda ja poja juurde jõuda, kui tema peale peetakse jahti ning kogu linn kubiseb ohtlikest mereelukatest? Kas ta suudab endale võita oma territooriumi ja lõpetada Clay armumängu?

Kuna mulle meeldis väga esimene osa, siis ei kahelnud üldse, kui teist osa lugema hakkasin. Seekordne osa on veel põnevam kui oli seda eelmine. Poleks osanud sellist lõpppauku oodata, kuna on ilmunud ka kolmas osa, siis ootan väga ka selle raamatu lugemist.

Mida rohkem saladusi paljastub, seda põnevamaks ja kaasahaaravamaks lugu muutub. Mis on ainult hea, isegi väga hea. Kas Cordevia suudab ületada kõike seda, mis teda ees ootab, seda peate te ise lugema.

Minu jaoks on see sari väga põnev ja ma usun, et tahan seda kunagi kaugemas tulevikus uuesti lugeda. Nii põnev lugu,et ma ei suutnud peale lugema hakkamist seda enam käest panna. Mõtlesin koguaeg, mis Cordeviast edasi saab ja kas ta saab kõigega hakkama.

Ta on üks mu lemmiktegelasi ja temale elasin ma väga kaasa. Samas on tegemist väga hea kirjanikuga, kes suudab luua sellise maalilma, kuhu on lihtne ennast ka ära unustada. Lugejana kiidan ma väga seda sarja ja usun, et ka kolmas osa leiab tee minuni. Ükskõik, kui kaua selleks siis ka aega kulub.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja ma usun, et te ei pea pettuma! Põnevaid raamatuid teile siia vihmasesse ilma.

Minu Šveits(Kahepaikne vahejaamas)(2018)

Minu Šveits(Kahepaikne vahejaamas)(2018)(200lk)

Autor: Anu Elmer-Ehin

42424310

Tutvustus

Šveits? Lumised mäed, õitsvad alpiaasad, nunnud lehmad, punased rongid, Emmentali juust, täpsed kellameistrid ja igal pool šokolaadipoed? Kui sa sellest maast just nii mõtled, siis oled langenud hästi turustatud Šveitsi-klišee lõksu.

Täpselt nii juhtus minuga, kui ma paarikümne aasta eest „ajutiselt“ Šveitsi kolisin. Tasapisi avastasin, et Arkaadia-maastiku kuvand varjab Eesti-suurust keerulist föderaalriiki, millest suured katastroofid ja võõras võim on imekombel mööda käinud. Kõik on väike ja sõbralik, aga kohaneda ei ole siin lihtne. Tuleb harjutada viisakat vestlust Šveitsi saksa keele mitmesajas dialektis. Võtta suusatunde koos beebidega. Varuda kannatust pikkadeks tervitus- ja lahkumisrituaalideks. Veenda vastutulijaid, et kuuseriisikad ei ole mürgised. Poolpõlvili heina niita. Vestelda külalistega ühiskondliku transpordi teemal. Jõuda vaevu järele mäest üles rühkivatele vanainimestele. Süüa juustu-vorstisalatit. Jõuda kohtumistele sekundi täpsusega.

Lapsemäng minusugusele kahepaiksele!

Mulle väga meeldis see raamat. Kohati nii humoorikas ja eneseirooniline, et naersin isegi lugedes kaasa. Selline ajaviite raamat, mida loed ja loed aga ikka isu täis ei saa.  Tahaks veel Šveitsist teada saada ja muudkui veel ja veel.

Eks autor kirjeldab Šveitsi üpris põhjalikult ja ladusalt, mis on väga hea. Mõnikord vajad lihtsalt sellist raamatut, mis paneb sind kaasa unistama ja lisama seda enda unistuste listi.

Muidugi boonuseks olid lõpus retseptid, mida võiks isegi järgi proovida, millal seda ei tea.  Kes meist siis ei tea, et Helisev muusika on ju seal filmitud film, mis peaks peegeldama täpselt sealseid elanikke , aga võta näpust paraku pole see küll teps mitte nii.

Kes tahab teada, millega tuleb autoril seal kaunil maal hakkama saada, see loeb ise ja saab kindlasti kõhu täie naerda.

Mulle meeldis ja julgen ka teistele soovitada.  Kahepaikne on päris äge olla aga millised on tagajärjed, seda peate te ise lugema.

Kaunist õhtut ja näeme kindlasti veel!

 

Minu Dubai(Klaasist linna kuldne sära)(2018)

Minu Dubai(Klaasist linna kuldne sära)(2018)(248lk)

Autor: Susan Luitsalu

42654384

Tutvustus

Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõik sõidavad Ferrariga?

Sellistele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais. Teised, kes on Dubais turistina käinud, muretsevad jällegi selle üle, kas seal pole mitte liialt sünteetiline või kunstlik – majad puha klaasist ja terasest, kõik on uhiuus… Mida seal peale päevitamise ja šoppamise üleüldse tehakse?

Mina olen Dubai arengut näinud juba aastast 1996 ning meie suhtes on olnud igasuguseid hetki.

Meediavaldkonna produtsendina sättisin end 2016. aastal tihedalt Tallinna–Dubai liinile ning mina ja see vapustav linn saime eriliselt headeks sõpradeks. Või kas see ongi sõprus? Rohkem nagu armulugu.

Dubai glamuurse välispinna all on ajalugu, kultuuri, huvitavaid elulugusid, uusi kogemusi, pööraseid tulevikuvisioone – kõike seda, mida saab nimetada linna hingeks. Tuleb lihtsalt kuulata ja silmad lahti hoida.

Ah jaa – burkades seal ei käida, mõnes vetsus võib tõesti olla kullatud kraanikauss ja Ferrari on tänavapildis tavaline nähtus.

Mulle väga meeldis. Lugu oli ladus ja ajaviiteks täitsa sobilik lugemine. Mulle meeldis see, et sain väga palju uut Dubai kohta teada ja eks nii mõnedki asjad said palju selgemaks. Eks unistus on sinnagi reisida. Näha sealset kultuuri ja põnevaid kohti.

Autor oli lõpus kõik põnevad kohad spikrina välja toonud, mis oli ainult boonuseks.  Kindlasti loen veel Minu sarja raamatuid. Olen küll pidanud pettuma, kuid senimaani mis olen lugenud on kõik meeldinud.

Mõned seiklused olid nii naljakad, et vahel isegi itsitasin kaasa. Klaasist linn nagu autor ise tabavalt on öelnud, seal juhtub kõike ja seal elab värvikaid tegelasi. Eks Dubai on ise põnev koht ka millest võiks lugeda. Ma ei kahetse, et seda tegin ja kindlasti loen seda sarja veel. Eks autor kirjeldab oma seiklusi üpris värvikalt, mis lausa kutsub lugema, olgugi,et tegu on realistliku eluga, mitte välja mõeldud looga.

Vahel on vaja lugeda ka midagi sellist, mis paneb sind kaasa mõtlema aga ka unistama, mis sina teeksid siis kui oleksid ise seal autori asemel. Vot sellepärast ma neid igasugu lugusid loengi, et tulevikus kunagi ka ise nendes kohtades ära käia.

Teile kallid sõbrad, soovin kaunist ööd ja näeme kindlasti veel!!