Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

10. Raamat, mille pealkirjas mainitakse jooki või joomist

Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai(2020)(120lk)

Autor: Lydia Koidula

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

Lydia Koidula viimane näidend „Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai“ ilmub trükisõnas esmakordselt originaalmahus – nii nagu autor ise selle 1880. aastal koos osaliselt kakskeelsete remarkidega kirja pani. Värvikate tegelaskujudega lustlik-õpetlik hoogne lugu pärineb eesti teatri algusaegadest, ent käsitletud inimsuhted ja ühiskondlikud teemad pole aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval.

Käsikirja saatust ning näitemängu ajalist tausta valgustab eessõnas kultuuriloolane Malle Salupere.

Raamat ilmub Koidula loodud eesti teatri 150. juubeliks.

Tegemist on küll näidendiga, kuid sisu on üsnagi õpetlik lugu, kuid samas ka lustlik ja kindlasti aktuaalne ka tänapäeval. Otsustasin, et selle punkti alla valin midagi Eesti kirjanikult ja niimoodi ma Lydia Koidulani taaskord jõudsin.

Minu jaoks oli üsnagi lõbus lugemine ja erinevate tegelaste vaheline suhtlemine tundus kohati ikka väga koomiline kui samas ka tõsieluline.

Eks kes soovib võib samuti seda raamatut lugeda. Tahaksin isegi seda näidendit näha, võib-olla on see kuskil interneti avarustes saadaval? Kas keegi teab?

Igatahes loetud ta sai ja püüan ka edaspidi taaskord leida tee selle autorini. Loodan siiralt, et see mul ka õnnestub.

Varemerohi(Leskede klubi sarja 5.raamat)(2020)

Varemerohi(Leskede klubi sarja 5.raamat)(2020)(192lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Leskede klubi on lahendanud juba mitu mõistatust: „Armulauamõrv“ (ilmunud 2018), „Postkast nr 4“, „Natali“ ja „Kadunud asitõend“ (kõik ilmunud 2019).
Seekord tuleb neil bridžimängus treenitud hallid ajurakud Leskede klubi värskeimat liiget, kohtunik Armin Berklundi painanud saladuse lahendamiseks tööle panna. Loomulikult ei jäta tarmukas Leskede klubi oma sõpra hätta.

Olles varem lugenud läbi sarja eelnevad osad, siis viienda raamatu lugemine läks nagu niuhti. Eks meile kõigile tuttav Leskede klubi seikleb taas. Seekord püütakse lahendada kohtunik Berklundi naise salajast kadumist. Kas tõesti kadus Taimi nagu vits vette ja kas teda on veel võimalik leida?

Vahest on mõnus lugeda ka Eesti autori krimkasid ja Eha Veemist on saanud üks minu suuri lemmikuid. Ootan juba huviga järgmise osa ilmumist. Igatahes on Leskede klubi kiitmist väärt ja ka seekord ei jäta nad oma sõpra hätta vaid asuvad tarmukalt asja uurima ja panevad kasvõi oma elu ohtu, et välja selgitada süüdlane ja leida üles kohtuniku naine.

Igatahes mulle väga meeldis ja eks Leskede klubi liikmete eest ei jää juba midagi varjatuks ja nende südikus lausa kutsub neid lugema.

Soovitan teistelegi, kes pole seda sarja veel lugenud.

Kadunud asitõend(Leskede Klubi sarja 4.raamat)(2019)

Kadunud asitõend(Leskede Klubi sarja 4.raamat)(2019)(176lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Meres hulbib poolsurnud inimene, metsas kuuse all on röövsaak ja võib-olla luusib sealsamas röövmõrtsukas. Igatahes ei julge õed Lilleväljad enam hästi seenel käia – see annab tunda ka nende toidulaual – ja inimesed hakkavad endalt küsima, kas elu linnakärast eemal Parmojal on ikka nii turvaline, nagu nad lootsid. Leskede klubil tuleb juba Parmoja hea nime pärast tõe väljaselgitamisse oma panus anda. No võib-olla natuke uudishimu pärast ka.

Taaskord üks mõnus lugemine Leskede Klubi tegelastega. Miski nendes lugudes nagu tõmbab mind endaga. Ühelt poolt on mõnus lugeda, kuidas need vahvad krapsakad pensionärid aitavad lahendada mõrvalugusid. Nendes on see miski, mis ei lase niisama lihtsalt käed rüpes istuda. Nad soovivad alati aidata kaasa uurimisele ja satuvad isegi mõnikord üsna ohtlikku olukorda.

Kõik saab alguse sellest, et mere äärest leitakse surnukeha. Kes ta küll tappis ja miks? Kas tõesti on siin rohkem mängus kui lihtsalt enesetapp? Usun, et siit loost nendele küsimustele leiate kindlasti vastused.

Igatahes selle klubi liikmete eest ei jää midagi varjatuks ja kõik varasemad tutvused tasuvad ära ja loo uurimine läks kui lennates. Igatahes nautisin lugemist ja peagi alustan ka praeguseks hetkeks viimasena ilmunud looga. Eks näis millal ta loetud saan.

Igatahes soovitan lugeda. Pisut häiris see, et tegelasi tutvustati nagu uuesti ja seda poleks nagu vaja olnud, kuna olles varasemaid raamatuid lugenud, siis ei näinud vajadust.

Soovitan!

Natali(Leskede Klubi sarja 3.raamat)(2019)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

2. Üks muhekrimi raamat

Natali(Leskede Klubi sarja 3.raamat)(2019)(176lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Ruudi, Uusküla tige vanamees, kes kellelgi oma metsast kõrtki murda ei lubanud, on surnud. Kõht sodiks lastud, vana jahipüss kõrval, oma metsas pikali maas.

Leskede klubi poleks Leskede klubi, kui nad kaaluksid hetkekski versiooni, et see oli jahiõnnetus. Õli valab tulle ka Rolfi poeg Veiko, kes kõrgema politseiametnikuna oma isa ja tema sõpru manitseb ning kohtunik Berklundi vannutab „sellel kambal“ silma peal hoidma.

Nagu Eha Veemi varasematest Leskede klubi lugudest „Armulauamõrv“ (2018) ja „Postkast nr 4“ (2019) juba teada on, siis ei lase reipad pensionärid ennast ohtudest, veel vähem manitsustest heidutada.

Kuna olen varemalt lugenud läbi kaks eelnevat osa, siis kohe kui ka järgnevad osad raamatukogus vabanesid, teadsin et laenutan need ja loen kindlasti läbi. Ma olen siiralt õnnelik, et õnnestus kohe kolm viimati ilmunud osa saada ja neid siis nüüd hea järjepanu lugeda.

Eks ka selles loos seiklevad meile tuttavad Leskede klubi liikmed, kelle eest ei jää midagi varjatuks ja nemad juba asja niisama seisma ei jäta. Isegi siis kui neile öeldakse, et pole vaja abi, nad aitavad siiski. Mulle meeldib neid lugusid lugeda ja usun, et tahan neid ka oma riiulisse, eks näis kuis sellega läheb.

Loodan leida midagi sarnast ka välismaa autorite seas. Võib-olla oskab keegi soovitada? Igatahes mõnusalt muhe lugemine. Kes just otsib sellist lugemist, kus pole verd ja jõhkraid mõrvu, siis see sari on kindlasti midagi neile.

Minu jaoks oli ütlemata muhe ja mõnus lugemine ja soovitan teistelegi lugemiseks, kes varem pole veel selle sarjani jõudnud. Püüdsin kogu loo jooksul ära arvata süüdlast, kuid paraku see kes arvasin et on, paraku selleks ei osutunud. Põnev ja pingeline lugemine igatahes. Korralik aju ragistamine käis igatahes.

Soovitan teistelegi. Usun, et te ei pea selles krimisarjas pettuma. Nii äge oleks kui keegi sellest sarja või filmi väntaks. 🙂

Armastus pärast ja teisi lugusid(2021)

Lugemiseväljakutse 2021

18. Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega

Armastus pärast ja teisi lugusid(2021)(164lk)

Autor: Aliis Aalmann

Kirjastus: Püant

Tutvustus

Kuidas eestlane armastab?
Milline on toimiva armuleiva retsept?
Kui kaua on sünnis kaastundeavaldusi lugeda?
Mis on ühist armastusel ja soojuspumbal?
Kas mats jääb matsiks?

Novellikonkurss “Minu veider armastuslugu” sai innustust “Loomingu Raamatukogu kuldsarjas” ilmunud Milan Kundera “Veidratest armastuslugudest”. Oodatud olid nii tõsielulised kui ka fantastilised novellid. Lood, mis on päriselt juhtunud, mis oleksid võinud juhtuda, olgu siis unes või ilmsi. Kogumikus “Armastus pärast ja teisi lugusid” on novellikonkursi paremik.

Minuni jõudis see raamat täiesti ootamatult. Kuna otsisin A-tähega algavaid raamatupealkirju, et täita lugemiseväljakutse seda punkti, siis niimoodi ma selle raamatuni jõudsingi. Tegemist on novellikoguga, kus on mitmete erinevate autorite jutud erinevatel teemadel.

Kohati selline omapärane lugude kogumik, kui esmapilgul kaanepilti vaadata, siis täiesti tavaline, kuid sisu on hoopis hoopis midagi muud. Ma nautisin lugemist ja leidsin ka mõned lood, mis eriti meeldisid. Ehk ei hakka neid siin nimetama, sest maitsed on erinevad ja järgmisele lugejale võib-olla need üldsegi ei meeldi.

Eks mind kõnetas ka sisututvustus, enne kui raamatut lugema asusin. Kuna see raamat koostati novellikonkursi raames, siis seal on ka selle võistluse parimad tööd. Eks lugege ise ja näete kas on tõesti nii.

Igatahes soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha võib raamatust ka mööda minna, vägisi ei pea ju lugema.

Kullaketrajad(1965)

Lugemiseväljakutse 2021

25. Raamat kirjanikult, kelle nimeline tänav on Sinu kodulinnas

Kullaketrajad(1965)(29lk)

Autor: Friedrich Reinhold Kreutzwald

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Ükskord ennemuiste elas sügavas metsalaanes puude varjul hurtsikus lonkur vanaeit kolme priske tütrega. Tütred õitsesid kui kenad lillekesed eide kuivanud kännu ümber; iseäranis noorem õde oli viisakas ja kena kui oakaunakene. Aga üksikus kohas ei olnud muid nägijaid kui päeval päike ja öösel kuu ja tähtede silmad. Vanaeit ei lasknud tütarlapsi laiseldes käia ega aega viita, vaid sundis neid hommikust õhtuni tööle. Piigad istusid iga päev vokkide taga ja keerutasid kuldlinu lõngaks. Valmis lõnga hoidis vanaeit salakambris luku taga, kuhu tütred iial oma jalga ei tohtinud tõsta. Kust kuldlinu majasse toodi või mis kanga tarbeks lõngu kedrati, see oli ketrajail alles teadmata ega andnud eit niisuguste küsimuste peale iial vastust.

Lugu hurtsikus elavast vanaeidest, kellel on kolm tütart. Tüdrukud peavad istuma päevad ja ööd läbi vokkide taga ja ketrama lõnga. Milleks ja kellele? Seda neile vanaeit ei ütle ja valmis lõnga hoiab ta kindlalt luku taga kuhu ei või keegi peale tema oma jalga tõsta.

Ma usun, et paljud teist on seda lugu kunagi ammu lugenud ja teavad, millega lugu lõpeb. Väga ei tahaks rohkem sisust rääkida, sest siis kaoks teistel lugejatel huvi seda raamatut lugeda.

Kes otsib sellist lugu, kus üheks peategelaseks on nõid, siis lugege kindlasti! Ma usun, et Kreutzwald väärib seda, et tema raamatuid loetakse.

Minu Vormsi(Väinamere Twin Peaks)(2020)

Minu Vormsi(Väinamere Twin Peaks)(2020)(248lk)

Autor: Barbi Pilvre

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on?

Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus.

Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.

Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenel käigud ja jääteesõit. 

Minu selle kuu viimane lugemiselamus viis mind Vormsile ja seda kõike koos ühe omanäolise autoriga. Tema kirjeldused Vormsi ajaloost ja sealsest loodusest meeldisid mulle väga. Kuigi vahel kippus lugu natuke venima, siis mõned read edasi sai lugu taas hoo sisse.

Eks see lugu ole vägagi omanäoline ja eks vormsilased on vaiksed inimesed ja teistega väga suhtlema ei kipu. Vähemalt selline mulje jäi mulle raamatut lugedes. Kuna peamiselt loen muid raamatuid, siis vahel leian ka aja, et taaskord avastada Minu-sarja raamatuid. Nii läks ka seekord. Eks oma järge on ootamas veel mõned hiljuti ilmunud lood, eks sellest juba järgmisel kuul.

Igatahes minu jaoks oli Vormsi ajalookirjeldused vägagi põnevad ja nii mõndagi uut sain teada, mida varem ei teadnud või olin lihtsalt unustanud. Eks komejant selle kanalisatsioonikaevu üle pani itsitama küll, mis siis et tegemist oli autori jaoks üsnagi koguka probleemiga. Eks igal Eestimaa paigal on omad saladused. Muidugi tahaks nüüd isegi Vormsil ära käia, et näha sealseid soovitatud vaatamisväärsuseid.

Ma usun, et see raamat väärib lugemist ja kui mahti saan, siis loen mõned Minu-sarja raamatud veel. Nende lugemine aitab mind, kui peale mõne krimka lugemist on pingelisest mõtlemisest täielikult toss väljas. Nagu omamoodi teraapia 😀

Igatahes, kes tunneb, et teda minu arvustus tõmbas seda raamatut lugema, siis tehke seda. Ma usun, et te ei kahetse.

Minu Tartu(Väljast väike, seest suur)(2019)

Minu Tartu(Väljast väike, seest suur)(2019)(255lk)

Autor: Lauri Räpp

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

„Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.

See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“

Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

Sattusin seda raamatut lugema täiesti juhuslikult. Polnud õieti meeleski, et kunagi ammu see raamatukogust laenutatud sai. Ju see oli siis nii ammu, et sain ise seal riiulites sobrada ja ju jäi see raamat silma.

Ladus jutustus Tartust ja sealsetest põnevatest kohtadest, kuid mulle tundus, et vahepeal läks ikka väga pikaks heietamiseks. Oleks võinud lihtsamini edasi minna. Eks palju uut põnevat leidub ikka seal Tartus, tuleb põhjalikumalt läbi jalutada. Eks üksjagu on käidud ka, kuid ega jalutamine liiga tee.

Nüüd olengi kahtleval seisukohal, kas lugeda autori teisi raamatuid ka või mitte. Mis teie sõbrad arvate?

Jah, eks Tartus on mitmeid kuulsaid inimesi ja muidugi see kõigile tuntud Tartu vaim. Kas keegi seda ka näinud on, kes seda teab. Ajaviiteks sobis täitsa lugemiseks, kuid sellist vau efekti ei olnud, et teda endale riiulisse oleksin tahtnud.

Igatahes lugu saab minult goodreadsis tugevad neli tähte ja pisut jäi ainult puudu, et oleksin hinnanud maksimumiga. Eks arvamused on erinevad ja mõnele lugejale meeldibki lugu rohkem.

Oma ladususe ja tempo poolest julgen küll soovitada. Täitsa tekkis tunne, et jalutan ise ka autoriga kaasa. Eks nüüd siis ise ka Tartu põnevaid kohti avastama.

Näeme jälle!

Valitud luuletused(2012)

Lugemiseväljakutse 12 ust

Valitud luuletused(2012)(112lk)

Autor: Lydia Koidula

Kirjastus: Harte

Tutvustus

Kogus on Lydia Koidula luuleparemik, kokku 66 luuletust. Raamat on esmakordselt välja antud 1943 aastal Koidula sajandaks sünniaastapäevaks. Luuletused on valinud Bernard Kangro. KODU Meil aia-äärne tänavas, Kui armas oli see, Kus kasteheinas põlvini Me lapsed jooksime. Kus ehani ma mängisin Küll lille, rohuga, Kust vanataat käe kõrval mind Tõi tuppa magama. Küll üle aia tahtsin siis Ta kombel vaadata! “Laps, oota,” kostis ta ,“see aeg On kiir küll tulema!” Aeg tuli. Maa ja mere peal Silm mõnda seletas — Ei pool nii armas polnud seal Kui külatänavas

Mäletan veel oma lapsepõlvest, et kui ei tahtnud kuidagi magama jääda, siis ema laulis ikka mulle mõnda laulu või luges just Koidula luulet. Kõige rohkem meeldis mulle muidugi Meil aia-äärne tänavas. See on südamelähedane siiani.

Nüüd kui ise neid luuletusi lugesin, tundsin et olen kui hoopis teises maailmas. Eks mõnedki neist läksid väga hinge ja nautisin lugemist. Ma loen küll luulet harva, kuid selle autori luule on hoopis midagi muud kui mõni muu lugu.

Mul on hea meel, et selle väljakutse teemaks oli valida raamat, milles on vähemalt 5 erinevat novelli, luulet või juttu. Tänu sellele ma selle raamatuni jõudsingi. Nüüd järele mõeldes teeb üks luule raamat kuus hingele head. Tunnen ennast kui uuesti sündinuna.

Nautisin lugemist ja julgen ka teistele soovitada.

Kuna ülesandeks oli koostada pealkirjadest raamatuluule, siis siin ta on!

Viimane hingelind(2019)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

51. Kaanel on tiib/tiivad/suled

Viimane hingelind(2019)(292lk)

Autor: Berit Sootak

Kirjastus: Raudhammas

Tutvustus

Gümnaasiumineiu Mirtelile määratakse diagnoosiks vaimuhaigus ja ta saadetakse ravile avalikkuse eest varjatud Veriora kliinikusse. Alles seal saab Mirtel aru, et meie maailm ei olegi päris selline, kui ta on alati arvanud, ja et tuntud loodusseaduste kõrval on olemas veel salajased loodusjõud, mis samuti meie elu mõjutavad. Mirtel, kellele pannakse uueks nimeks Säde, avastab, et tema saatus võib olla ette määratud juba muinasajast saadik. Igal Veriora noorel on oma saladus, kuid vaenlane on neil üks ja seesama.
„Viimane hingelind“ on fantasy-romaan, mis põhineb eesti rahvapärimusel. See on lugu sellest, kuidas üks pealtnäha tavaline tüdruk avastab, et meile kõigile tuntud maailma sees on peidus üks teine ja ebatavaline, ja et elu võib kesta edasi ka pärast surma. Isegi hauad räägivad, kui keegi neid vaid kuulab.

Polegi vist ammu enam fantasy-lugusid lugenud. Kuidagi värskendavalt mõnus ja omapärane lugu Mirtelist, kes satub haiguse tõttu Veriorra ravile. Seiklused, mis teda seal ees ootavad on kõike muud kui igavad. Mida ta rohkem aega seal veedab, seda põnevamaks lugu pöörab. Ma pole peale lugemisblokki sattumist eriti suutnud raamatuid lugeda ja olen nüüd pisut lähemal sellele lugemisele, mis oli jaanuaris.

Nautisin lugemist väga ja kindlasti võtan ka autori järgmise loo endale lugemisse, millal seda veel ei tea. Mul on väga hea meel, et selle raamatu läbi lugesin. See lugu aitas kindlasti jätkuvalt lugemisblokist üle saada ja lugemisaega nautida.

Mulle meeldis, et lugu kulges sellises särisevalt põnevas ja pingelises tempos ja ootamatuid pöördeid oli mitmeid ja need haarasidki mind endaga kaasa. Ma usun, et võib-olla leiab raamat tee ka minu koduriiulisse, eks seda näitab aeg.

Autor on suutnud luua sellise maailma, kus inimestel esineb erilisi võimeid ja seda peetakse tavamaailmas täiesti haiguslikuks. Samuti juhtub see ka Mirteliga, kes terve elu pidanud ennast haigeks ja uskunud, et tal ei olegi mingit elu vaid ainult haigus. Ma usun, et ka teine ilmunud raamat on sama põnevalt kirjutatud, kui oli seda see lugu.

Soovitan teistelegi seda raamat ja usun, et teilegi meeldib see lugu. Kiidan autorit ja usun, et tal on annet jätkata kirjutamist.