Saladuse jõud(2015)

Saladuse jõud(2015)(189lk)

Autor: Maria Lepmaa

42398144._SX318_

Tutvustus

Gea elu on ilus ja võimalusterohke: ta on noor psühholoog, kes on leidnud töö, ta on abielus armastatud mehega ning neil on ilus kodu. Kõik muutub, kui mees töö kaotab ning alkoholist lohutust otsib. Murdepunktiks saab päev, kus mees joobes olles Geale kallale läheb.

Lahutuse käigus saab Gea teada, et tema eksabikaasa on tüki maad ebameeldivam mees, kui ta kunagi mõeldagi oleks osanud. Skandaalid raputavad nii Gea kui ka tema lähedaste elusid.

Raamatukogus hingejõudu otsiv Gea leiab juhuslikult Saladuse – külgetõmbejõu seaduse õpiku. Oma õnnetut eluperioodi trotsides otsustab noor naine unistuste jõudu proovida…

Selle raamatu alustamine oli küll raske, kuid siiski loetud ta sai. Ma ei saa öelda, et see lugu mind üldse endaga kaasa ei viinud. Viis küll ja ma usun, et loeksin veel selliseid raamatuid.

Tegu on elulise looga ja kes meist poleks millegi sellisega oma elus kokku puutunud. Ma usun,et autor on väga hästi suutnud kirjeldada Gea elu ja tema rõõme ja muresid. Muidugi ei puudu loost ka unistused, mida peategelane soovib väga täide viia.

Kas ta ka seda suudab ja mida kõike ta selleks teeb, seda peate te ise lugema.

Mulle sobis selle raamatu lugemine ja ma loodan, et ükskord oma elus saan ka mina oma unistused täita. Mõned neist on küll juba täitnud aga kuna unistamine on veel tasuta, siis tuleb seda teha täiel rinnal.

Ma loodan, et leian aega veel, et selle autori raamatuid lugeda. Mulle meeldib tema kirjutamisstiil ja need vägagi elulised lood. Pole tegu küll põnevikuga aga siiski suutis ta mind endaga kaasa viia ja näidata seda elu mida Gea elas ja kuidas ta püüdis kõike muuta.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja usun, et peaksime vahel võtma aega, et lugeda ka tõsisema sisuga raamatuid, mis sind kui lugejat korralikult läbi raputaks.

Advertisements

Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu(2018)

Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu(2018)(232lk)

Autor: Katrin Pauts

40405348

Tutvustus

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.

Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.

Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik.

Ajaviiteks täitsa hea lugemine aga raamat polnud midagi sellist, mida tahaks enda riiulisse ka. On olnud paremaid Minu-sarja raamatuid ja seekord saab see raamat hindeks kolm tärni. Miks?

Sellepärast, et ma vist ootasin midagi muud, midagi Muhu kaunist loodusest ja isegi ühtegi pilti polnud raamatusse lisatud. Mis oli üsnagi kurb. Oleks tahtnud näha mõnd kaunist rahvariiet, nagu seal oli kirjeldatud aga ei midagi.  Eks ma ta ajaviiteks lugesin ja ei usu, et ta kauaks meelde jääb.

Katrin Pauts kui krimikirjanik meeldib mulle küll. Isegi tema seriaale olen ma suure huviga telekast vaadanud ja need meeldisid mulle samuti. Eks temas ongi ainest suuresti krimiraamatuid kirjutada.  Või see ainult mulle tundub, kuid ta ise ka raamatus ütleb, et keegi teine oleks pidanud selle Minu Muhumaa kirjutama.

Kes soovib siis võib seda lugeda. Võib-olla teistele meeldib see raamat rohkem. Aga nagu ma ütlesin, siis niisama lugemiseks kuskil rannas sobib ta küll.

Viktor Korol, Siberi võmm. Tallinn lõhnab(2018)

Viktor Korol, Siberi võmm. Tallinn lõhnab(2018)(296lk)

Autor:  Gerda Kordemets

41646503._SX318_

Tutvustus

Ta seisis nüüd lennujaama ees, silmad kinni, üks käsi kohvrisangal, teine natuke häbelikult peaaegu südamel, sulges silmad ja tõmbas Tallinnat sügavale kopsudesse. Tallinn lõhnas nagu tõotatud maa. Nii saabub Eestisse Viktor Korol, Siberi võmm, umbes 45, sportlik, brünett, ebamääraste pruunikasroheliste silmadega, mille paremast nurgast lookleb arm.

Teleseriaalist tuttav seltskond lahendab selle raamatu kaante vahel kolm mõrvalugu – „Pokemonid“ „Hole in One“ ja „Ainult üks kord elus“ – aga Korolilt endalt ei õnnestu tema kolleegidel saladuseloori kergitada, hoolimata patoloog Mõisniku analüütilisest mõistusest, Tanja sarmist või Priki visadusest.

Mulle meeldis see raamat väga. Kolm mõistatuslikku mõrvalugu, mis vajavad lahendamist. Milline tuleb aga lahendus, seda peate te ise lugema.

Ma vaatasin seda sarja samuti suure huviga ja meeldis toona siis seegi. Sellepärast kaua ei mõelnud, kui selle raamatu endale lugemisse võtsin.

Peategelasteks on siis uurijad Prik ja Korol, kes on saabunud äsja Siberist. Tema uurimismeetodid on muidugi erinevad Priki omadest, kuid siiski iga juhtum leiab enda lahenduse.

Nüüd tahaks juba järgmist raamatut, kus oleksid järgmised lood juba sees. Eks seda näeme, kas see ka täitub.

Mulle meeldis ja see Koroli huumor oli ikka üle kõige. Itsitasin isegi vahel. Soovitan ka teistelegi lugemiseks.

Krimilood olid päris põnevad ja pinget jagus kuni lõpuni. Eks nüüd võtan midagi muud endale lugemisse. Loodan, et keegi on veel seda raamatut lugenud ja tahab muljeid jagada.

Soovin kõigile päikest ja näeme veel!!!

Korter(2018)

Lugemiseväljakutse 2019

42. Raamat, mille kaanel on kirjas sõna “põnevik”

Korter(2018)(140lk)

Autor: Monika Vidman

43192296._SX318_

Tutvustus

Uurija Marje Selter, kel on küll teatud kahtlused, saadab Julia toimiku siiski arhiivi, kirjutades surma põhjuseks õnnetusjuhtum ja omanik saab oma Kalamajas asuva korteri taas välja üürida.
Lindi on väga rõõmus, kui ta leiab uue üürikorteri ja seda lausa mõistliku hinnaga. Kõik paistab olevat nüüd hästi, lisaks vürtsitab neiu argipäeva ka uus silmarõõm. Rahutuks teeb teda vaid kellegi kummaline, nähtamatu juuresolek tema korteris. Kui Lindi kuuleb majanaabrilt, et tema üüritavas korteris on umbes aasta tagasi surnud üüriline, noor neiu, tekitab see temas kõhedust.

Kuna mulle meeldivad põnevikud, siis ei kõhelnud üldse ja võtsin selle raamatu endale lugemiseks. Ma ei pidanud üldse pettuma. Selles loos oli kõike seda, mida ma põnevike puhul hindan. Ajaviiteks sobis täitsa lugemiseks. Nii väga tahaks teada, mis Lindist edasi saab ja kas ta leiab selle õnne või mitte.

Päris kõhe oli ka vahepeal kui noored arvasid, et kummitab. Kuid mis tegelikult oli, seda peate te ise lugema. Mina ei kahetse, et seda lugesin. Mulle sobis ja need 140 lehekülge läksid kui lennates. Siis avastasin, et tegu on veel Eesti kirjanikuga ka. Mis oli ainult boonuseks.

Soovitada ei tea, kellele tutvustus meeldib, see ka seda raamatut loeb.

Iseenda laps(Iseenda laps sarja 1.raamat)(2011)

Lugemiseväljakutse 2019

37. Raamat autorilt, kes on noorem kui sina

Iseenda laps(Iseenda laps sarja 1.raamat)(2011)(444lk)

Autor: Airika Harrik

13448846

Tutvustus

“Ja kus su keha siis on?” nõudis ta.”Seal, eemal,” osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti.Vanake ei pööranud meile enam mingit tähelepanu ja hõljus üllatavalt kiiresti sinnapoole, kuhu ma just osutanud olin. Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Valvurid, Ülemiste Vanake, kuulsuste sarnased golemid… Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik.

Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada ?. iseennast.

Autorist: Airka Harrik on sündinud 28.veebruaril 1995, lõpetanud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi ning jätkab õpinguid Tallinna 21. koolis. “Iseenda laps”, mille kirjutamist alustas ta 13aastasena, on tema esikromaan ning esimene osa samateemalisest triloogiast.

Vot see oli alles lugemine. Mulle meeldis väga. Peategelane oli selline, kellele on lihtne kaasa elada.  Peategelaseks on Annika, kes peab tegema oma elus kõige tähtsamad valikud. Kas ta saab sellega hakkama, seda peate te ise lugema.

Annika  elu on siiani olnud tavaline, kuid nüüd näeb ta vana maailma tegelasi, nagu vaimud ja kuuhundid. Igal päeval õpib neiu midagi uut, saab sõpru ja vaenlasi, kogeb armastust ja reetmist. Annika päritolu kohta tulevad välja üllatavad faktid. Millised seda peate te ise lugema. Mulle meeldis nii väga, et ma ei suutnud lugemist lõpetada ja muudkui lugesin ja lugesin.

Soovitan kindlasti teistele lugemiseks. Mind igatahes ootavad nüüd ees järgmised kaks osa. Millal ma nendega alustan, seda näitab aeg.

Kes oskab soovitada mulle raamatuid vaimude ja libahuntidega, siis andke endast märku!!

Minu Virumaa(Üks poiss, üks vanne, üks maa)(2018)

Lugemiseväljakutse 2019

23. Raamat Petrone Prindi “Minu” sarjast, ilmunud 2017-2019

Minu Virumaa(Üks poiss, üks vanne, üks maa)(2018)(272lk)

Autor: Rein Sikk

38328350

Tutvustus

Virumaal on kõik suurem, kirglikum ja vägevam kui mujal Eestis. Virumaa on Eesti mudel nii heas kui ka halvas. Virumaa on Eesti kontsentraat, mis väetatud nii põlisrahva higi ja vere kui ka külaliste kirglikkusega.

Kui Ameerikas oli Metsik Lääs, siis Eestis on meie oma Metsik Ida. Vaid tugevad teevad siin ilma.

Kirjutan, kuis ma pealinna vurlest virulaseks muutusin, mida selle teadmisega peale hakkasin. Kuis püüdsin Virumaa palgejooni kujundada, elu elamisväärsemaks muuta, Virumaad vingemaks tuunida.

Viru säru, Viru vanne, Viru vägevad, Viru regi, aga ka punklaulupidu, emakeeleausammas, slaavi müstika, Kalevipoegade uputus, kainete kaevurite kuju, Kadrina saun ja Rakvere kuulsad jõulukuused – kõik see ongi kokku minu Virumaa, subjektiivne Viru ajalugu läbi viimase kolmandiksajandi.

Kirglik, uskumatu, enneolematu ja pärasttulematu.

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Minu jaoks oli tegu üsnagi hea lugemisega. Täitsa sobis ajaviitelugemiseks. Eks nii mõndagi uut sain teada ja nüüd tekkis isu endalgi, neid kohti mida kirjeldati külastada.  Vot punklaulupeol polegi ma veel käinud. Ei tea kas see enam toimub.

Igatahes mulle meeldis ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin. Päris palju põnevat ja uut sain erinevate kohtade kohta teada. Ma loodan, et ükskord tuleb veel aeg, kui leian aega seda sarja lugeda. Mõnikord olen pidanud pettuma aga seekord läks hoopis teisiti.

Ja seda kõike tänu raamatu autorile, kes suutis raamatu huvitavaks teha ja edasi anda omi mõtteid ja sündmusi. Polnud kordagi igav. Eks sellepärast see lugu meeldiski.

Soovitan teistelegi ja loodan, et peagi leian veel aega lugemisele. Eks suvel kipub see aeg kuhugi kaduma, aga õnneks pole see veel täielikult kadunud. Muidugi ära sõnuda ju ei tohi.

Soovin kõigile põnevaid lugemisi ja näeme kindlasti veel!!!

Minu Indoneesia(Maailma makett)(2017)

Lugemiseväljakutse 2019

28. Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast.

Minu Indoneesia(Maailma makett)(2017)(240lk)

Autor: Berit Renser

36998926

Tutvustus

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust.

Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni.
Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.

Kui ma seda raamatut alustasin, siis arvasin, et tegu on tüüpilise reisiraamatuga. Mida edasi ma lugesin, seda rohkem ma veendusin, et see autor on pühendanud ennast indoneesialastele ja uurinud nende kohta välja pea kõik, mis võimalik.

Just see mulle selle loo juures meeldiski. Sain üpris palju uusi teadmisi ja sel eesmärgil võibki selliseid raamatuid lugeda.

Kiidan autorit, kuna ta ei ole kirjutanud kuiva teksti vaid sekka ka huumorit. See oli ainult loole boonuseks. Mulle meeldis see lugemine ja ma ei kahetse,et seda lugesin.

Tahaks isegi seal seigelda ja kunagi ka Balil ära käia. Eks aeg näitab, millal ma seda teha saan. Võib-olla alles siis kui olen hall ja käin kepikesega. Ei tea, võib-olla jääb üldse unistuseks.

Kiidan seda raamatut, sest varemalt olen pidanud mitmes selle sarja raamatus pettuma. Seekord läks aga teisiti. Lugemist alustades tundsin juba, et see on üpriski mõnus lugemine. Täitsa selline ajaviiteks lugemine.

Kuna peamiselt loen krimi-ja fantaasiaraamatuid, siis see raamat oli mõnus vahepala. Ju sellepärast siis väga meeldiski.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Mina igatahes pettuma ei pidanud.