Viimane hingelind(2019)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

51. Kaanel on tiib/tiivad/suled

Viimane hingelind(2019)(292lk)

Autor: Berit Sootak

Kirjastus: Raudhammas

Tutvustus

Gümnaasiumineiu Mirtelile määratakse diagnoosiks vaimuhaigus ja ta saadetakse ravile avalikkuse eest varjatud Veriora kliinikusse. Alles seal saab Mirtel aru, et meie maailm ei olegi päris selline, kui ta on alati arvanud, ja et tuntud loodusseaduste kõrval on olemas veel salajased loodusjõud, mis samuti meie elu mõjutavad. Mirtel, kellele pannakse uueks nimeks Säde, avastab, et tema saatus võib olla ette määratud juba muinasajast saadik. Igal Veriora noorel on oma saladus, kuid vaenlane on neil üks ja seesama.
„Viimane hingelind“ on fantasy-romaan, mis põhineb eesti rahvapärimusel. See on lugu sellest, kuidas üks pealtnäha tavaline tüdruk avastab, et meile kõigile tuntud maailma sees on peidus üks teine ja ebatavaline, ja et elu võib kesta edasi ka pärast surma. Isegi hauad räägivad, kui keegi neid vaid kuulab.

Polegi vist ammu enam fantasy-lugusid lugenud. Kuidagi värskendavalt mõnus ja omapärane lugu Mirtelist, kes satub haiguse tõttu Veriorra ravile. Seiklused, mis teda seal ees ootavad on kõike muud kui igavad. Mida ta rohkem aega seal veedab, seda põnevamaks lugu pöörab. Ma pole peale lugemisblokki sattumist eriti suutnud raamatuid lugeda ja olen nüüd pisut lähemal sellele lugemisele, mis oli jaanuaris.

Nautisin lugemist väga ja kindlasti võtan ka autori järgmise loo endale lugemisse, millal seda veel ei tea. Mul on väga hea meel, et selle raamatu läbi lugesin. See lugu aitas kindlasti jätkuvalt lugemisblokist üle saada ja lugemisaega nautida.

Mulle meeldis, et lugu kulges sellises särisevalt põnevas ja pingelises tempos ja ootamatuid pöördeid oli mitmeid ja need haarasidki mind endaga kaasa. Ma usun, et võib-olla leiab raamat tee ka minu koduriiulisse, eks seda näitab aeg.

Autor on suutnud luua sellise maailma, kus inimestel esineb erilisi võimeid ja seda peetakse tavamaailmas täiesti haiguslikuks. Samuti juhtub see ka Mirteliga, kes terve elu pidanud ennast haigeks ja uskunud, et tal ei olegi mingit elu vaid ainult haigus. Ma usun, et ka teine ilmunud raamat on sama põnevalt kirjutatud, kui oli seda see lugu.

Soovitan teistelegi seda raamat ja usun, et teilegi meeldib see lugu. Kiidan autorit ja usun, et tal on annet jätkata kirjutamist.

Risti soldati mõistatus(Sagadi paruni mõrvalood 1.osa)(2019)

Lugemiseväljakutse 2021

43. Raamat, mille lugemissoovitus jõuab sinuni meedia vahendusel

Risti soldati mõistatus(Sagadi paruni mõrvalood 1.osa)(2019)(192lk)

Autor: Ain Kütt

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Kriminaalloo „Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ tegevus viib lugeja 1828. aastasse ja mitmesse mõisa, mis jäid praeguse Lahemaa rahvuspargi maadele. Enamik raamatus mainitud mõisahooneid on praegugi alles.

Kriminaalne liin on puhtalt autori väljamõeldis, kuid teosesse on põimitud ka mitmeid sündmusi, mis neis mõisates toona tegelikult juhtusid. Ajastutruult on püütud kirjeldada toonast eluolu, õhustikku ja hooneid, tegelaste käituminegi vastab igaühe seisusele ja staatusele. 

Ilusal maihommikul avastatakse Oandu karjamõisa keldrist Karula mõisniku Justus von Breverni surnukeha, kuigi seal peaks olema hoopis saeveskis õnnetult hukkunud töömees. Salapärase mõrvaloo peab lahendama Sagadi mõisahärra Paul Aleksander Eduard von Fock, sest ta on kohaliku meeskohtu assessor ja talle kuulub Oandu karjamõis. Asja aitavad tal uurida naabermõisa Annikvere veidi ebatavaliste kommetega preili Maria Juliana von Nottbeck ja ülikoolikaaslasest mõisavalitseja Wagner.

Seekord on tegemist sellise krimilooga, mis viib meid taas aega, kus valitsesid veel mõisnikud ja sealsed sündmused on nii kriminaalsed, et neelavad sind endaga ja enne lahti ei lase, kui oled raamatu läbi lugenud. Kindlasti loen ka järgmist ilmunud osa, kuna esimene osa oli vapustavalt hea.

Nii meisterlikult kirjutatud lugu, et kordagi ei tekkinud mõtet, et jätaks pooleli. Muidugi eks tegelased olid kõik omamoodi sümpaatsed ja jätsid väga hea mulje. Autor on suurepäraselt saanud hakkama tolle aja õhustiku loomisega ja tema loodud tegelased on kõik omamoodi värvikad. Kiidan autorit selle eest, et ta meieni sellise põneva krimiloo on toonud.

Lugu saab alguse ühel maihommikul, kui Oandu karjamõisa keldrist leitakse Karula uhke mõisnikku surnukeha, kuigi ta ei peaks üldse seal olema. Kahtlustatakse mõrva. Kuid kes ja miks? Salapärast mõrvalugu asub lahendama Oandu karjamõisa omanik Fock, muidugi eks tal on ka abilisi, kes teda sealjuures aitavad.

Ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja loodan, et leian aega lähiajal ka teise raamatu lugemiseks. Loodan, et saan jagu lugemisblokist ja olen taaskord oma heas vormis.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole!

Sulnis Saara(2020)

Lugemiseväljakutse 2021: 12 ust

Sulnis Saara(2020)(144lk)

Autor: Margus Luik

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

On 1934. aasta suvi Haapsalus ja 19aastane Saara Kask on kuurorti puhkama sõitnud Mark Stendi pea lootusetult segi ajanud. Näinud noort tantsijannat laval on Mark esimesest silmapilgust võlutud. Hargnema hakkab kirge täis suveromanss, mille taustaks on õitesse uppuv linnake oma kaunite lahtede, nägusate majakeste ja romantiliste põiktänavatega, mis justkui loodud selleks, et kaks armastajat saaksid segamatult teineteise seltsi nautida.

Eriti oluline on autorile kirjutades olnud toonase Haapsalu õhustiku ja puhkusemeeleolude tabamine. Raamatu saatesõnas kirjutab ta nii: «Olustikku kahe armastaja ümber olen püüdnud kujutada võimalikult tõetruuna. Selleks töötasin läbi mitmeid huvitavaid tekste, vanadest ajalehtedest raamatute ja artikliteni välja. Suurimat kaalu omava materjali leidsin kogumikust «Läänemaa Muuseumi toimetised XIV. Haapsalu kuurort 185». Asta Veenpere artiklist «Haapsalu pagarid ja kohvikud» saadud teadmised tolle ajastu kohvikukultuurist olid minu jaoks hindamatu väärtusega ning teaduri lahkel loal kasutasin neid ka oma loo kirjutamisel.

Romaani kirjutamise aegu meeldis mulle Haapsalu vahel ringi jalutada ja oma tegelasi linnapildis ette kujutada, mistõttu kõik loos mainitud tänavad ja ehitised on päriselt olemas olnud. Kuigi paljud neist on praeguseks oma endisaegse ilu minetanud, on need, mõningate eranditega, ka praegu täiesti olemas ja huvi korral hõlpsasti leitavad. Mõned uulitsad ei kanna küll enam esimese vabariigi aegseid nimesid, kuid kujutan ette, et seda põnevam on lugejal neid otsides.»


«Sulnis Saara» on sarja «Suvitusromaan» esimene raamat. See on kirjastuse Hea Lugu uus ajaviitekirjanduse sari. Kahe ilmasõja vahel, kui leidus juba neid, kes said endale pikemat jõudeolekut ja puhkust lubada, ilmus Eestis hulk suvitusromaane. Siis aga muutusid puhkus ja tunded tükiks ajaks liiga kerglasteks teemadeks. Nüüd tahame jälle elada aeglasemalt ja süveneda olulisse. Ehk on käes ka aeg uute suvitusromaanide loomiseks ja vanade meenutuseks?

Margus Luik (s 1980) on Haapsalus kasvanud. Ta on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli (praegune Tallinna Ülikool) kehakultuuri ja rekreatsioonikorralduse eriala. Alates kõrgkooli lõpetamisest 2002. aastal on ta töötanud Tallinna Kristiine Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajana ning andnud Midrimaa Huvikooli treenerina sporditunde pealinna lasteaedades. Leivakõrvast on ta teeninud ka õhtujuhi ja pulmaisana. Kuni 2016. aasta sügiseni täitis kogu ta vaba aja sport, täpsemalt võistluskäimine. Kergejõustiklase karjäär kestis 25 aastat ja päädis 25 Eesti meistritiitliga. Sportlasteel juhtunu võttis ta kokku 2017. aastal oma kulu ja kirjadega välja antud raamatus «Paralepast poodiumile». Autobiograafia kirjutamine viis mõtted ilukirjanduse juurde ja nii sündiski autori esimene romaan «Sulnis Saara». 

Tegemist on eriti mõnusa ajaviiteromaaniga ja lugu ise on nii romantiline, et sobib enne sõbrapäeva lugemiseks. Peategelaseks on Mark, kes sõidab taaskord Haapsallu, et seal siis puhata ja nautida suve. Ootamatult kohtub ta tantsijanna Saaraga, kes on nii kaunis, et röövib Markilt lausa mõistuse. Mida lugu edasi, seda kirglikumaks nende suhe muutub ja nad naudivad üksteise seltskonda. Kindlasti loen veel midagi sellist õdusat ja kirglikku, millal, paraku ei tea.

Autor suudab luua maalima, kus kaks tegelast leiavad tee üksteiseni ja suvi on ju parim aeg puhkamiseks ja armumiseks. Muidugi seda kõike Haapsalus, kuhu tahaksin isegi suvel tagasi minna. Sealne mereäärne promenaad ja kohvikud lausa kutsuvad sind tagasi.

Üsnagi nauditav lugemine ja ladusalt kirjutatud lugu. Täiesti sobiv vahepala krimkade vahele. Muidugi autor on mulle tundmatu, kuid see ei seganud lugemist üldse. Mulle meeldis ka see, et lugu oli nii selle aja truu, et nii nauditav oli seda kõike lugeda. Eks olen isegi pisut romantik, sellepärast siis ka see lugu mulle meeldis.

Soovitan teistelegi, kes seda raamatut lugenud pole ja selliseid ajaviiteromaane naudivad.

Suur maalritöö(2008)

Lugemiseväljakutse 2021

27. Raamat, milles on tegelaseks maaler, kunstnik, sisekujundaja

Suur maalritöö(2008)(35lk)

Autor: Ellen Niit

Kirjastus: Elmatar

Tutvustus

Kord õige ammu, kullapai,
kui maailm alles valmis sai, ta oli värvimata.

Aegumatu luuletus koos aegumatute piltidega. Seekord päris esimese trüki jaoks joonistatud illustratsioonidega, mille alusel on loodud ka A Film Eesti poolt väärtuslik film.

Mind viis selle raamatu lugemine taaskord lapsepõlve radadele, olin siis alles päris pisike, nii 4-5 aastane ja mäletan hästi, et just vanaisa oli see, kes mulle raamatuid ette luges. Üks raamatutest oligi see. Oh, milline hea mälestus on see. Need koos veedetud õhtud enne magama minekut on veel tänaselgi päeval nii selgelt meeles. Igatsen neid aegu ikka, mis siis, et olen juba suur tüdruk. Vanaisa oli minu jaoks kõik.

Tegemist on väärt raamatuga, mida ka enda lastele tulevikus ette lugeda. Vahva lugemine maalrimehest, kes aitab linnarahvast, kes on oma rõõmsad värvid kuhugi ära kaotanud. Kindlasti üks väärt lugemine ja ma usun, et loen veelgi lasteraamatuid.

Need on kui omamoodi teraapia, mis aitavad argimured unustada ja sukelduda põnevasse maailma, kust imelikul kombel olid kõik värvid kuhugi kadunud. Kuid ärge muretsege, appi tõttab vahva maalrimees, kes kõik taaskord heaks ja värviliseks teeb.

Nautisin seda lugemist väga ja usun, et soovitan teistelegi. Üks parimaid lugemisi sel kuul!

Postkast nr 4(2019)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

*Eesti autori krimka

Postkast nr 4(2019)(200lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Eha Veemi esimesest krimiloost „Leskede klubi. Armulauamõrv” (ilmunud 2018) tuntud õed Lilleväljad, kohtunik Berklund, Saima, Rolf ja Emma saavad jaanitule küll ilusti ära peetud, aga järgmisel päeval kallab nagu oavarrest ja loodetud rahulikust õngitsemisest Kortsjärvel ei paista midagi välja tulevat. Selle asemel tuleb asuda lahendama järjekordset mõrvajuhtumit, kus seekord ei piisa Leskede klubi bridžimängus treenitud mõistusest. Vaja on ka head füüsilist vormi. 

Kuna esimene osa meeldis mulle väga, siis otsustasin lugeda seda sarja edasi. Ma ei kahetse seda üldse. Kindlasti tahan seda sarja ka oma kodu riiulisse ja usun, et väärib ka taaskord lugemist.

Ka seekordne lugu oli nauditav ja süngelt kriminaalne. Tundus olevat natuke Agatha Christilik. Selline aeglane kulgemine ja siis ootamatult võtab kõik hoopis teistsuguse pöörde ja süüdlaseks osutub just see, keda sa kõige vähem oskad kahtlustada. Pinge ja põnevus oli alati õhus, ükskõik, mis seal ka ei juhtunud.

Seekordses loos satume Kortsjärvele, kus toimub jaanipäevapidu. Leskede Klubi ei oska aimatagi, mis neid seal järgnevatel päevadel ees ootab. Kui ootamatult satutakse mõrvajuhtumit uurima, siis ei suuda klubilised ka sellest eemale jääda ja asuvad omal käel asja uurima.

Eks klubiliikmed on kõik erineva karakteriga ja nende tegemisi on nii nauditav jälgida, korraks tundus, et olen isegi seal neile abiks ja aitan uurimisele kaasa. Kindlasti jätkan sarja lugemist, kohe kui mõni osa raamatukogus on saadaval.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole!

Leskede Klubi(Armulauamõrv)(1.osa)(2018)

Leskede Klubi(Armulauamõrv)(1.osa)(2018)(256lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Leskede Klubi, ühe Eestimaa küla krapsakate pensionäride sõpruskonna vastu on saatus armuline olnud: lisaks bridžimängus teravdatud mõistusele ja suurepärasele tervisele veeretab elu nende päevadesse väljakutseid, mis erinevalt „Midsomeri mõrvade“ järjekordsest osast nõuavad reaalset nutti ja julgust ja veidi seiklusvaimu. Laip kirikus, kadunud teismeline, vana piirivalvetorni väisav salapärane isik ja kõige krooniks haihtunud armulauakarikas …

Taaskord üks ütlemata mõnus krimka ja seda kõike Eesti autorilt. Ma nautisin selle loo lugemist ja lugemise ajal ei suutnud süüdlast oma peas leida. Arvasin kogu aja, et just see tegelane on süüdi, aga võta näpust, läks hoopis teistmoodi. Põnevust ja pinget jagus kuni lõpuni ja ma nautisin selle raamatu lugemist. Kindlasti jätkan ka järgmiste osade lugemist.

Lugu tõesti meenutas mulle natuke Midsomeri mõrvade uurimist ja kulges rahulikus kuid samas ka väga pingelises tempos. Koguaeg oli tunne, et midagi juhtub ja lugu võtab hoopis pöörase pöörde.

Juba jõudsingi tänu Ellule laenutada ka järgmise osa. Kahju, et seal neid osi rohkem pole. Eks tuleb ennast siis raamatukokku järjekorda panna. Igatahes põnev lugemine ja usun, et sobib oma tempo poolest kõigile. Alguses oli küll tunne, et ei saa kuidagi minema, siis pärast ei suutnud enne magama minna kui sain teada ka lõpu.

Soovitan teistelegi, kes pole veel seda sarja lugenud. Usun, et te ei pea seda kahetsema, kui neid raamatuid loete.

Mälestusteta suvi(2020)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Mälestusteta suvi(2020)(342lk)

Autor: Heli Künnapas

Kirjastus: Heli kirjastus

Tutvustus

Kui teismeline keskkonnaaktivist Brenda suveks probleemide eest maale vanaema juurde saadetakse, on ta veendunud, et sellest tuleb kõigi aegade igavaim suvi. Asi on seda hullem, et vanemate arvates tuleb tütrele kasuks veeta suvi ilma internetita.
Peagi aga tutvub neiu salapärase naabripoisiga, tunded pendeldavad taeva ja põrgu vahet ning hargnema hakkavad sündmused, mida tütarlaps poleks osanud uneski näha. Vaenu- ja sõprussuhted kohalike noortega, maatööd ja kohaliku metsa kaitsmine on vaid väike osa Brenda kõige põnevamast, mälestusteta suvest.

Saatusesepp tõi mind nüüd aasta viimasel kuul tagasi koju. Ma olen siiralt tänulik, et sain sellises vahvas lugemises osaleda. Loodan, et see toimub ka edaspidi, sest igaüks meist on oma õnnesepp ja see aasta kujunes ikka väga värvikaks.

Otsustasin kõigi Eesti autorite seast just valida selle kirjaniku raamatu. Küsite miks? Eks ikka sellepärast, et tema kirjutatud raamatud on minu jaoks kui hingepalsam. Ma naudin neid nii, et kõik muu polegi enam tähtis. Tema kirjutamisstiil meeldib mulle väga ja see raamat pole mingi erand. Eks see on ka esimene noorteromaan, mida temalt olen lugenud. Ma olen väga tänulik, et seda raamatut lugesin, sest eks ta seisis pikalt poolikuna riiulis ja ootas oma õiget hetke.

Peategelaseks on siis Brenda, kes vanemate sunnil satub suvevaheajaks vanaema juurde maale elama. Ta on agar keskkonnaaktivist ja linnas sellega juba vanematele palju pahandust tekitanud. Ta on pahane, kuna tal puudub maal nii Facebooki kui ka interneti kasutamisvõimalus. Kuid, mida rohkem ta maal teiste noortega sõbraks saab, seda kiiremini sellised asjad ununevad. Ta leiab igas päevas midagi, mida kindlasti jääb talle mälestusena meelde.

Richard on seevastu üsna katkine poiss ja temast saab Brenda jaoks keegi, kes teda teistele sealsetele noortele tutvustab ja sealset ümbrust tutvustab. Kas neist võib saada paar? Miks alati kui nad kohtuvad juhtub midagi ootamatut ja samas ka üsnagi unustamatut?

Eks neile küsimustele saate vastused kui seda raamatut loete. Tunnistan ausalt, et algus kippus küll natuke venima, aga uuesti raamatut lugema hakates meeldis see mulle väga, kuigi eks kurbusel on ka selles loos oma osa. Omapärane ja samas ka keeruline noortekas, kus suhtedraamadel pole lõppu. Nagu seda ka igas teises noorteromaanis.

Nautisin lugemist ja soovitan teilegi kallid lugemissõbrad!

Kes kardab välgutüdrukut?(Mõni õhtu romantikat sarja 6.raamat)(2017)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

33.Loe sarja “Mõni õhtu romantikat” üks romantiline lühiromaan

Kes kardab välgutüdrukut?(Mõni õhtu romantikat sarja 6.raamat)(2017)(146lk)

Autor: Heli Künnapas

Kirjastus: Heli kirjastus

Tutvustus

Olen viimase kümne aasta jooksul harjunud sellega, et mehed mu elus tulevad ja lähevad. Aga Eleri on mu kõrval sel ajal alati olemas olnud. Ja Meeno on mu elust kogu selle aja kadunud olnud. Äkitselt on aga kõik poolused ümber keeratud ja mul pole õrna aimugi, milliste mängureeglitega seda uut mängu mängitakse.

,,Kes kardab välgutüdrukut?” on Heli Künnapase sarja ,,Mõni õhtu romantikat” kuues raamat. Seekordses raamatus peab kodusesse Pärnu-Jaagupisse naasnud Annely muutunud oludes ümber hindama oma mineviku ning selgeks õppima õppetunni, et kui sa ise oma elu ei juhi, siis teeb seda keegi sinu eest. Sarja kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad.
Rohkem infot: facebook.com/helilooming

Kunagi ammu kui ilmus selle sarja esimene osa, siis eks sealt sai ka alguse selle sarja lugemine. Mäletan, et lugesin esimese korraga läbi neli osa ja siis millalgi ammu viienda ja nüüd siis kuues osa ja ikka ei ole sellest sarjast mulle veel küllalt.

Seekordne raamat räägib loo Annelyst, kes kolib tagasi Pärnu-Jaagupisse ja annab endast kõik, et elu korda saada ja minevikuga lõpparve teha. Muidugi ei puudu raamatust ka armastus ja saladused. Ma nautisin selle loo lugemist ja mulle meeldis väga.

Mulle meeldis ka loo ladusus ja lugu ise tundus ka väga realistlik ja ma usun, et kusagil on midagi sellist kellegagi päriselt ka juhtunud. Eks sõbrannasid on erinevaid ja alati ei tasu neid pimesi uskuda. Mõnikord on ahnus ja omakasu sõprussidemetest tugevam.

Suur tänu Helile, kes meieni selliseid mõnusaid lugusid toob. Ma siiralt loodan, et ta jätkab nende kirjutamist. Vahel on vaja sellist helget lugu, kus kõik läheb lõppude lõpuks ikka nii nagu peab.

Soovitan teistelegi seda sarja, kes pole seda varem teinud. Kuna igal raamatul on oma lugu, siis on ka need eraldiseisvalt loetavad ja ei pea üldse järjekorras lugema, nagu seda mina tegin.

Esimene aasta(2011)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

9.Postapokalüptiline teos (kogu ühiskond on kokku kukkunud ja varemete vahel kisklevad õilsad kangelased ja mandurid)

Esimene aasta(2011)(286lk)

Autor: Mari Järve

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Kümmekond inimest, kes on eri põhjusel oma kodukohast eemal, otsib pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kuskil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi, Eesti rahvaarv on aasta lõpuks kahanenud 40 000 inimeseni…

Selle raamatuga lõppes minu jaoks selle aasta ulme lugemiseväljakutse. Ma küll mõtlesin, et jõuan rohkem kui 12 teemat aga olen endaga väga rahul, et leidsin aega ka ulme jaoks. Kõik 12-st raamatut on omapärased ja väärivad oma kohta selles nimekirjas.

See raamat oli minu jaoks üllatavalt hea ja mulle soovitas seda tuttav ulmesõber, kelle käest ma selle siis ka laenutasin. Ja vot oli see alles lugemiselamus.

Eesti rahvas peab rinda pistma tapva ebola viirusega ja inimesi langeb kui loogu. Kas on mingi võimalus sellest kõigest välja tulla? Ma usun, et see lugu jääb mulle pikaks ajaks meelde ja midagi sellist ma polnudki varem lugenud. Tegemist on siis niiöelda maailmalõpu raamatuga, kus tappev viirus levib ja inimesed peavad andma endast kõik, et end selle eest kaitsta. Natuke meenutas ka meie olukorda, kus koroona põhiliselt möllab ja olime isegi mõnda aega karantiinis.

Ei mäleta, et varem midagi sellelt autorilt lugenud oleksin. Eks kui aega saan, siis loen autori Klaasmere ka läbi.

Tunnistan ausalt, et nautisin lugemist ja raske oli seda käest ära panna. Nüüd mõtlengi, et tahaksin veel midagi sarnast lugeda, mis sobiks sama teema alla. Eks nüüd tulebki uurima asuda.

Mulle meeldis ja olen väga rahul, et seda raamatut lugesin ja sellega minu ulme lugemiseväljakutse lõppes. Kui ikka lõpp, siis ootamatu ja üllatava lugemispauguga.

Soovitan teistelegi!

Isa(2019)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

53.Kaks raamatut, mille autoriteks on ühe perekonna või suguvõsa liikmed (Kross, Niit, Pervik, Raud jne

Isa(2019)(304lk)

Autor: Mihkel Raud

Kirjastus: FD Distribution OÜ

Tutvustus

Lapsed on võimelised igas täiskasvanus üksikuid rõõmuhetki esile kutsuma.
Sulle sügavalt silma vaatama ja midagi filosoofilist lausuma, näiteks „kui elevandil poleks lonti, lõpeks ta liiga ootamatult ära”.
Või lasteaias isadepäeva kaardi meisterdama ning su pea asemele habemega päikese joonistama.
Neid rõõmuhetki on tegelikult rohkem kui mõned. Neid on tohutult.
Ent häda ja viletsust, mangumist ja kauplemist, tülisid ja kriiskamist, täispissitud voodilinu ning jalataldu lõikavaid legoklotse on kõvasti rohkem. Igale rõõmsale hetkele eelneb vähemalt kümme sellist, mis vanema kannatuse tõsiselt proovile panevad.
Mihkel Raua „Isa” on humoorikalt kirjutatud elulooline lastekasvatamise raamat, mis pakub lapsevanematele võimalusi samastumiseks, pildikesi äratundmiseks, mõttemäge ellujäämiseks ning kohti naermiseks. Ja ohtralt nippe, kuidas laste kasvatamise katkematust lahingust võitjana väljuda.

Olen selle autori mitmeid raamatuid lugenud ja nüüd olen päris üllatunud, et ta sellise raamatuga välja on tulnud. Kuna mulle meeldisid tema eelmised raamatud Eestlase käsiraamat ja Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda, siis seekordne raamat ei tekitanud sellist wow-efekti. Ju ma ootasin siis midagi värsket ja uut.

See raamat on mõeldud eelkõige lapsevanematele aga eriliselt siis isadele. Sealsed nipid on kindlasti kasulikud ja selle eest saab raamat natuke rohkem plusspunkte kui alguses plaanisin anda.

Eks sekka oli mahtunud ka naljakaid juhtumeid, mis autoril endal oma lastega oli juhtunud ja need panid natuke muigamagi.

Kuigi ma pole ise veel lapsevanem, siis tänu õelapsele tean, mis tunne on koos lapsega reisida ja temaga koos erinevaid mänge mängida. Ma siiralt loodan, et ükskord saabub ka aeg, mil minust saab ema. Võib-olla kirjutan siis ka raamatu, kuidas olla hea ema 😀

Igatahes raamat oli üpris huvitav ja sellepärast ka siis saab ta goodreadsis 4 tärni. Kui vahepealseid vaimukaid seiku poleks olnud, siis oleks kindlasti saanud vähem.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda tegema. Nüüd ootan põnevusega, mis tema tuliuus raamat endaga kaasa võib tuua.