Kastanimunamees(2019)

Kastanimunamees(2019)(442lk)

Autor: Søren Sveistrup

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Haarav põnevik menuka teleseriaali „Kuritegu“ loojalt

Ühel tuulisel oktoobrihommikul avastab politsei vaiksest Kopenhaageni äärelinnast midagi kohutavat. Leitakse jõhkralt tapetud noore naise surnukeha, kel puudub üks käsi. Tema kohal ripub kastanimunadest valmistatud mehike.

Juhtumit määratakse uurima ambitsioonikas noor uurija Naia Thulin. Naise paarimeheks saab just Europolist kinga saanud läbipõlenud uurija Mark Hess. Peagi avastab paar kastanimunadest nukult salapärase asitõendi – sõrmjälje, mis kuulub aasta eest kadunud ja surnuks peetavale tüdrukule, poliitik Rosa Hartungi tütrele. Kuid tapmise üles tunnistanud mees istub juba trellide taga ja juhtum on ammu lõpetatud.

Üsna varsti pärast seda avastatakse järgmine tapetud naine, taas koos kastanimunadest kujukesega. Thulin ja Hess kahtlustavad, et tapetud naise ja Hartungi juhtumi vahel on seos. Aga milline? Thulin ja Hess jooksevad nüüd võidu ajaga, kuna on selge, et tapja pole veel kaugeltki lõpetanud …

Tõeline maiuspala „Kuriteo“, „Lohetätoveeringuga tüdruku“ ja Jo Nesbø fännidele.

Seekordne lugu meeldis mulle väga. Selles oli nii pinget kui ka põnevust. Lugu viis mind seekord Kopenhaagenisse, kus äärelinnast leitakse jõhkralt mõrvatud naise laip.

Lugu asuvad uurima noor uurija Naia Thulin. Naise paarimeheks saab just Europolist kinga saanud läbipõlenud uurija Mark Hess. Kas nad suudavad leida üles mõrvari ja need võikad mõrvalood lahendada? Kas tõesti on mõrvariks neile tuttav inimene?

Nendele küsimustele leiad kindlasti vastuse, kui seda raamatut loed. Mulle meeldisid mõlemad uurijad väga. Neis oli seda sitkust ja südikust, et ületada raskused ja leida tee tõeni ehk süüdlaseni. Nende mõlema karakter oli just selline, mis sind nendega uurimisele kaasa mõtlema kutsus.

Eks mõlemal olid omad meetodid, kuid siiski koos nad lõpuni jõudsid. Mulle meeldis ka see, et lugu oli kirjutatud tempokalt ja mingit kohapeal tammumist polnud.

Samuti ei kahetse ma lugemisele kulutatud aega. Kuna lugu oli nii põnev, siis vahepeal ei suutnud magama minnagi, ilma et järgmist peatükki poleks edasi lugenud.

Mind üllatas lõpp ja ma loodan, et selle autori raamatuid tõlgitakse veel.

Soovitan küll teistelgi lugemiseks, aga kes ei taha väga verist lugu lugeda, siis see lugu igatahes seda on ja võib-olla ei sobi kõigile lugemiseks.

Teraapia(2018)

Teraapia(2018)(224lk)

Autor: Sebastian Fitzek

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Pole tunnistajaid, pole jälgi, pole laipa.

Eduka psühhiaatri Viktor Larenzi elu lõpeb päeval, mil müstilistel asjaoludel kaob tema 12-aastane tütar Josy. Ta tõmbub üksindusse, elades kõrvalises suvemajas. Neli aastat hiljem tuleb tema juurde kaunis tundmatu naine – kirjanik, kes väidab, et kõik tema raamatute tegelased muutuvad tõelisteks. Tema hallutsinatsioonides ilmub talle ikka ja jälle väike tüdruk, kes kaob niisama jäljetult, nagu kadus Josy. Raviseansid muutuvad järjest dramaatilisemateks ülekuulamisteks. Salapärane naine pole see, kes ta väidab end olevat.

Sebastian Fitzek (snd 1971) on Saksa edukaim psühholoogiliste põnevike autor. Pärast debüütromaani „Teraapia“ (2006) ilmumist on kõik tema teosed menuraamatute nimekirjade tipus. Tema raamatuid on müüdud üle 10 miljoni eksemplari ja tõlgitud 25 keelde ning need on aluseks mitmetele filmidele ja näidenditele.

Esimese Saksa autorina tunnustati Sebastian Fitzekit Euroopa kriminaalkirjanduse auhinnaga Ripper Award. Fitzek elab oma perega Berliinis.

„Teraapia“ on thriller, mis konkureerib Hitchcocki looduga!

Raamatu algus tundus mulle kummaline. Kuid mida lugu edasi, seda kõhedamaks ja pingelisemaks lugu läks.

Kui kord juba seda raamatut alustada, siis ei saa nii kergelt seda enam käest ära panna. Selle loo tegevus toimub Berliinis.

Peategelaseks on psühholoog Viktor Larenz, kelle elu variseb kokku, kui tema 12-aastane tütar kaob. Kuhu jäi Josy? Mis temaga juhtus ja kas tõesti ei suudeta teda leida?

Neile küsimustele saate kindlasti raamatust vastused. Kuna lugesin seda raamatut õhtuti enne magama minemist, siis eks mõtlesin vist unes ka sellele raamatule, kuna unenäod jälitasid, mind ka magades.

Igatahes raamat on ülesehituselt täitsa põnev ja kaasahaarav, kuid mind häiris natuke see niiöelda lugeja jooksutamine sinna-tänna. Kord toimusid sündmused olevikus ja kord minevikus.

Kuna lugu oli pingeline ja põnev, siis soovin veelgi selle autori raamatuid lugeda. Eks tulevik näitab, kas seda ka teha saan.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kellele meeldivad sellised raamatud, kus on nii pinget kui ka põnevust ja seda muidugi kuni raamatu lõpuni. Lõpetasin raamatu küll eile, kuid vajasin aega, et kõik läbi mõelda ja siia kirja panna.

Kaunist õhtut kõigile!

Ja päike tõuseb(1978)

Lugemiseväljakutse 2020

18. Raamat, mis tuleb sinu lugemislauale mõnest teisest loetud raamatust

Ja päike tõuseb(1978)(205lk)

Autor: Ernest Hemingway

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Väljapaistva ameerika kirjaniku Ernest Hemingway (1899–1961) esikromaan kujutab nn. kadunud sugupõlve – Esimese maailmasõja läbiteinud noorust, kelles sõja koledused ja mõttetus on hävitanud lootused ja usu tulevikku.

Taaskord siis üks Hemingway kirjutatud raamat. Seekordne raamat räägib loo noortest, kes elavad Esimese maailmasõja järgses Pariisis. Nende ootused ja lootused leida just see, mida nad kogu hingest soovivad.

Lugu on mitmeti nii traagiline kuid samas ka natuke kurb ja pole just hea tuju raamat. Kuna seda mainiti eelnevalt loetud raamatus, siis ma otsustasin selle riiulist välja otsida ja niimoodi ma seda lugema asusingi.

Ma ei kahetse lugemisele kulutatud aega ja ma usun, et tulevikus leian veel tee selle autori raamatuteni. Tegemist on ikkagi ju klassikasse kuuluva raamatuga.

Muidugi oli loos ka mõned häirivad kohad, kus oleks tahtnud tegelasele käratada, et võta ennast kokku ja asu tegutsema, et oma unistused ja lootused täidetud saaksid.

Muidugi ka autori kirjutamistiil on just selline, mis sobis ka seekord mulle. Varem olen lugenud tema raamatut Vanamees ja meri, mis samuti mulle meeldis.

Igatahes sobiv lugemine ning kuigi lugu polnud eriti rõõmus ega ka naljakas, siis vahest võib ju ka tõsist lugu lugeda.

Kes tahab teada, milliseks kujuneb lõpplahendus ja mis saab sellest noortepundist, siis vutt-vutt lugema.

Krokodillilind(2019)

Krokodillilind(2019)(285lk)

Autor: Katrine Engberg

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Mõrvalood Kopenhaagenis Kørneri ja Werneri esimene lugu „Krokodillilind“ on kõhedusttekitav krimilugu leidliku, keeruka ja üllatava süžeega. Ühes Kopenhaageni südalinna majas astub pensionär Gregers Hermansen ettevaatlikult trepist alla. Alumise naabri uks on irvakil, ja kui Gregers tahab uksepiidale toetada, kukub ta õnnetul kombel korterisse. Aga miski muudab kukkumise pehmemaks … Toibudes avastab ta, et lamab noore naise laibal. Juhtumit, mis pöörab elu selles linnamajas pahupidi, asuvad lahendama inspektor Jeppe Kørner ja tema kolleeg Anette Werner. Peagi selgub, et üks majaelanikest kirjutab krimiromaani – raamatut, kus mõrvatud on noor naine korteris Gregersi all. „Krokodillilind“ on esimene raamat Jeppe Kørneri ja Anette Werneri sarjas.

2016. aastal ilmunud „Krokodillilind“ on Engbergi debüütromaan, milles põimuvad reetmine, kadedus ja kättemaks ning mida iseloomustavad tundlikult kujutatud inimsaatused. Katrine Engberg on üks edukamaid Taani naiskrimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 15 keeles. Kopenhaageni Østerbro linnaosa on Katrine kodu juba tema lapsepõlvest saati, praegu elab ta seal koos oma poja ja mehega.

Seekordne lugu viis mind Kopenhaagenisse. Sealsed uurijad Kørner ja Werner asuvad uurima üht mõrvalugu. Kes tappis selle naise ja mis põhjusel? Kas tõesti ei paista lahendust kuskilt?

Neile küsimustele leiate vastused kindlasti sellest raamatust. Mulle meeldis see lugemine väga. Selles oli nii parajalt põnevust kui ka lugu ise oli tempokas ja kiskus sind endaga kaasa.

Ma loodan, et sellest sarjast veel Eesti keeles raamatuid ilmub. Ei taha, et sari poolikuks jääks. Loodan, et kirjastus võtab ette ka järgmised osad.

Mulle meeldisid mõlemad uurijad ja nende iseloom, nad sobisid seda lugu uurima ja neil ei jäänud midagi märkamata.

Pinget selles loos jätkus minu arvates kuni lõpuni. Kogu aja mõtlesin, et kes küll võiks olla süüdlane. Ei arvanud kordagi ära ja see on loo puhul ainult boonuseks.

Autor oli mulle seni tundmatu, kuid nüüd esimest raamatut temalt lugedes, tundsin, et tema kirjutamisstiil meeldib mulle.

Kes tahab teada, kes on kõige selle taga ja milliseks kujuneb lõpplahendus, siis lugege kindlasti!

Ja siis oli ta läinud(2020)

Ja siis oli ta läinud(2020)(300lk)

Autor: Lisa Jewell

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Ellie Mack oli täiuslik tütar. Ta oli viieteistkümneaastane, kolmest lapsest noorim. Teda armastasid ühtviisi nii ta vanemad, sõbrad kui ka õpetajad. Tema ja ta poiss olid unistuste paar. Kõigest mõne päeva pärast pidid läbi saama riigieksamid ja algama idülliline suvevaheaeg. Kogu elu oli ta ees valla. Ja siis oli ta läinud. Nüüd püüab ta ema Laurel Mack oma eluga edasi minna. Tütre kadumisest on möödas kümme aastat, abielu purunemisest seitse aastat, ja kõigest mõni kuu on möödas sellest, kui Ellie juhtumi viimane juhtlõng päevavalgele tuli. Kui Laurel kohtab aga kohvikus üht sarmikat meest, on talle enesele ehk kõige suuremaks üllatuseks, kui kiiresti nendevaheline flirt millekski sügavamaks kujuneb. Peagi tutvub ta juba Floydi tütardega – ja mehe noorem laps Poppy võtab Laureli hingetuks. Sest Poppy näeb välja nagu Ellie. Ja nüüd hakkavad küsimused, millega Laurel on püüdnud kõigest väest rahu teha, teda uuesti vaevama. Kuhu Ellie läks? Kas ta jooksis tõesti kodust minema, nagu politsei on pikka aega kahtlustanud, või oli tema kadumisel mõni valgustkartvam põhjus? Kes see Floyd õieti on? Ja miks meenutab ta tütar nii jahmatava täpsusega Laureli enda kadunud tüdrukut?

Lisa Jewell on rahvusvaheline menukirjanik, kelle sulest on ilmunud 17 romaani, sealhulgas New York Timesi ja Sunday Timesi bestseller „Ja siis oli ta läinud“. Jewelli teoseid on ingliskeelsetes maades müüdud üle kahe miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud enam kui kahekümne viide keelde. Lisa elab koos abikaasa ja kahe tütrega Londonis. „Jewell paljastab oma pööreterohke süžee just sellise tempoga, et lugejad põnevusest küüsi näriks. Mitmetahulised tegelased on täiuseni välja joonistatud ja isegi kõige paadunum põnevikulugeja ei aima, millise suuna asjad võtavad, kuni viimnegi sõlm on lahti harutatud. Need vähesed, kes lõpu ette ära aimavad, ei saa seda aga pahaks panna, sest jutuvestmise tempo ja kvaliteet paeluvad neid lõpuni.“

Seda lugu oli nii raske lugeda. Ühelt poolt selline kurjus, mis haaras ühe tegelase endasse ja pani tegema midagi sellist, mida ma ei oleks osanud uneski näha. Ma ei oodanud, et Elliega võiks midagi sellist juhtuda. Ma kogu loo lootsin, et temaga on kõik hästi ja ta leitakse üles.

Minu jaoks oli lugu pingeline ja põnev. Ma elasin nii kaasa, et ei suutnud muule mõelda kui sellele loole. Tükk aega pole midagi sellist juhtunud.

Lugu algab sellest,et tüdruk nimega Ellie lahkub kodust, et minna raamatukokku ja kaob siis jäljetult. Kas ta tõesti on tegu teismelise põgenemisega kodust või juhtus temaga midagi halba?

Kas tõesti üks asi võib viia teiseni ja inimene on võimeline midagi sellist tegema? Ma ei suuda siiani uskuda, et miski pealtnäha kinnismõte võib viia selliste tagajärgedeni.

Laurel annab endast kõik, et eluga edasi minna ja leida taas oma ellu keegi, kes teda armastaks. Peagi tundub naisele, et mehel kellega ta kohtus on tema tütrega nii sarnane tütar Poppy. Kas ta kujutab seda ette või on see mingisugune eksitus? Millega see kõik lõpeb, seda saate teada raamatust.

Mulle meeldis see lugu, oli nii põnevust kui ka pinget. Muidugi ka ootamatuid pöördeid ja lõpplahendust ma sellist ei oodanud. Mulle meeldis, et lugu ei tammunud ühel koha peal ja sisse olid toodud ka niiöelda kurjategija mõtted ja tunded. Kõik see mis ta selleni viis. Mida teeksid sina, kui satuksid Laureli olukorda?

Kuidas suudab üks naine olla nii jõhker, et kõike seda kuid kavandada ja siis lihtsalt jätta asi saatuse hooleks? Ma ei suuda vist seda lugu mõnda aega unustada.

Kas Laurel suudab eluga edasi minna ja milliseks kujuneb lõpp, seda lugege kallid sõbrad ise. Ma ei hakka edasi jutustama, muidu pole enam teil põnev lugeda.

Ma olen uurinud, et sellel autoril on veel raamatuid ilmunud. Nii hea oleks, kui needki eesti keeles ilmuksid. Sest see autor juba oskab põnevalt kirjutada.

Koolmekohad(Ruth Galloway sarja 1.osa)(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

50.Raamatus on mõni loom olulisem kohal. (käib peategelasega pidevalt kaasas, mainitakse väga palju vms) Võib olla ka fantaasia loom (mitme peaga hobune, lohe jms)- seni kuni on tegemist kindlalt mitterääkiva loomaga, mitte inimesega sarnase loomakujuga tegelasega.

Koolmekohad(Ruth Galloway sarja 1.osa)(2020)(276lk)

Autor: Elly Griffiths

Tutvustus

Rahvusvaheline menuk traditsioonilise Briti krimiromaani austajaile. Arheoloog doktor Ruth Galloway on hilistes kolmekümnendates naine, kes elab meeleldi üksi koos oma kahe kassiga Norfolki lähistel kõledas ja eraldatud paigas nimega Saltmarsh – rabamaal, mis oli rauaaja asukate jaoks püha, sest pole päriselt ei maa ega meri. Kuid tema ühetaolised päevad, mida täidab luude ja muististe väljakaevamine, pööratakse pea peale, kui üksildaselt mererannalt leitakse lapse luud.

Peainspektor Nelson kutsub Galloway appi, uskudes, et säilmed kuuluvad Lucy Downeyle, kümme aastat varem kadunud tüdrukule, kelle röövija kiusab teda ikka veel kummaliste kirjadega, mis sisaldavad viiteid ohvririitustele, Shakespeare’ile ja piiblile. Siis kaob veel teinegi tüdruk ja Nelson saab uue kirja – samasuguse nagu Lucy juhtumi ajal. Kas tegemist on sama tapja või matkijast mõrvariga, kes on mingil moel seotud Ruthi eraldatud elupaigaga? Mida lähemale kirjasaatja tuleb ja mida enam näitab tuulest räsitud Norfolki maastik oma võimu, seda eksinumana Ruth end sel uuel territooriumil tunneb – ja satub tõsisesse ohtu.

„Koolmekohad“ on esimene raamat Elly Griffithsi paljukiidetud ja oodatud Ruth Galloway sarjast! Griffithsi põneva süžeega raamatute populaarsuse taga on autori oskus ühendada tuulest ja vihmast räsitud Norfolki ranniku atmosfäär, piirkonna müüdid ja legendid ning tark, kohati terav ja isepäine, kuid alati inimlik peategelane.

Seekord sattusin ma oma lugemistega Saltmarshi. Sealne õhustik ja muidugi kui mängus on ka loodus( raba ja meri), siis ma ei suuda lihtsalt raamatut käest panna. Nii juhtus ka seekord. Oli küll teistsuguse kulgemisega krimilugu, kuid nauditav igatahes.

Ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin. Nüüd ei jää muud üle, kui oodata järgmist osa. Loodan, et seegi tõlgitakse.

Selles loos kohtume arheloog Ruthiga, kes ühel hommikul tõmmatakse ootamatult kriminaaluurimisse. Kes on see torssis mees ja mida ta küll temalt tahta võiks? Kas tõesti tema suudab politseid uurimises aidata ja jõuda jälile mõrvarile? Seda lugege ise kallid sõbrad.

Mulle meeldis see lugu ja ma nautisin seda kulgemist, kohati tundus, et lugu on kirjutatud tõusude ja mõõnade taktis. Ühelt poolt põnev krimiuurimine teisalt aga peategelase Ruthi sisemised võitlused enda ja teda valdavate tunnetega. Õhus on ka küsimus, kas ta tõesti jääbki vanatüdrukuks?

Muidugi politseinik Nelson oli ka omamoodi karakter, kes ei jäta enne, kui süüdlane on tabatud. Mingu selleks siis niikaua aega kui vaja. Muidugi aitab teda suuresti ka Ruth, kes avastab seose nii luude kui ka mõrvari vahel.

Kas nad tabavad mõrvari ja kuidas lugu lõpeb, seda lugege ise! Ma julgen soovitada lugemiseks, kes seda teinud pole. Mulle meeldis veel ka see, et arheloogia oli ka loosse sisse toodud. Eks mindki on mõneti see teema huvitanud ja ajalugu on üldse põnev, samuti on seda mütoloogia.

Kaunist õhtut kõigile!

Mõrv Viirpuuvillas(Melissa Cragi sarja 1.osa)(2019)

Lugemiseväljakutse 2020

42. Raamat, mille pealkirjas on arhitektuuriobjekt

Mõrv Viirpuuvillas(Melissa Cragi sarja 1.osa)(2019)(312lk)

Autor: Betty Rowlands

Tutvustus

Saage tuttavaks, see on Melissa: kassiarmastaja, hell ema, krimikirjanik … julge ja vapper detektiiv?

Melissa Craig on oma uuest elust vanas päevinäinud majakeses tohutus vaimustuses, kavatsedes veeta oma päevi roose kärpides ja naabri punase Binkie-nimelise kassiga tutvust sobitades. Ta soovib vaid seda, et oleks taibanud juba varem maale kolida. Aga koputus uksele toob uudiseid šokeerivast avastusest ning naine leiab end ühtäkki jahmatava mõistatuse keskpunktist: metsast tema maja tagant leiti äsja noore naise luud. Ehk ei olegi väike Ülem-Benbury külake nii idülliline, kui esimesel pilgul tundus?

Veidrad öised telefonikõned veenavad Melissat, et politsei on kõike muud kui õigel teel, niisiis ei suuda naine kiusatusele vastu panna ja hakkab ise väikest viisi nuhkima. Bingosaali, ilusalongi ja mujalegi oma nina toppides torgib ta üksjagu herilasepesi ning toob päevavalgele mõned selle küla kõige skandaalsemad saladused, kuid kurjami tabamisele see teda lähemale ei vii … Sahtlist leitud vana päevinäinud foto on viimane kild, mida ta asja lahendamiseks vajab, aga kas Melissa, uustulnukas kokku hoidvas kogukonnas, suudab üksinda selle erakordse mõrvamüsteeriumi tuumani jõuda?

Raamatuga „Mõrv Viirpuuvillas“ alustame Melissa Craigi müsteeriumite sarja. Betty Rowlands tutvustab meile väljamõeldud Ülem-Benbury külakest, mis ei jää maalilisuse osas sugugi alla telest tuntud Midsomerile. Melissa Craigi lood on ehe külakrimi parimal kujul: kaunis ümbrus, (enda meelest) kole kavalad amatööruurijad, kassid, koogid, skandaalsed kuriteod, kuulujutuveskid ja kukalt kratsima panevad müsteeriumid, mis kohaliku külakogukonna ja muidu nii uniselt kulgeva elu Ülem-Benburys põhjalikult kihama panevad.

Mõnus kerge krimilugu sobib ideaalselt kõigile, kes hindavad üle kõige vana head vajaduspõhist kuritegu ja loevad oma lemmikuteks Miss Marple’i (Agatha Christie) ja Jessica Fletcher („Mõrv sai teoks“) stiilis lugusid „Midsomeri mõrvadele“ omases keskkonnas.

Kas te arvasite tõesti, et maalilistes Inglise külakestes valitsevad rahu, vaikus ja idüll? Kahjuks peame selle mulli purustama …

Sattusin seekord pisikesse Inglise külakesse, kus kohtusin ka peategelase Melissaga. Ta on krimikirjanik, kelleks minagi olen saada tahtnud, kuid eks see on ka sinnapaika jäänud.

See on selline krimilugu, millesse võid end unustada ja kuna mulle meeldib krimilugusid lugeda, siis võtsin selle raamatu lugemisse ja ei kahetse seda üldse.

Lugu ise kulgeb rahulikult, kirjanikule omases tempos ja mida lugu edasi seda tempokamaks lugu läheb. Ühel hommikul koputab keegi Melissa uksele, ta on nii endast väljas ja räägib talle õudsast avastusest. Millest, seda lugege ise. Sealt edasi hakkavad hargnema erinevad sündmused, mis sind endasse haaravad ja enne lahti ei lase, kui oled jõudnud lõpuni.

Ma koguaeg mõtlesin, kes võiks küll süüdi olla ja miks ta seda kõike tegi? Mis olid tema põhjused ja mulle meeldis seda raamatut lugeda. Kindlasti võtan lugemisse ka teise osa. Loodan, et on sama hea kui oli seda esimene osa.

Muidugi loodan, et seda sarja veel edasi tõlgitakse ja ei jää ainult kaks osa. Kes oleks osanud oodata, et see lugu võib lõppeda sellise lõppakordiga. Ma ei nuputanud kordagi lugemise ajal ära, kes võiks süüdi olla ja eks sellepärast mulle ka lugu väga meeldis. Muidugi on kaanepilt ta täitsa äge.

Soovitan seda sarja teistelegi, kes seda veel lugenud pole.

Emand kaseladvas(1988)

Eesti rahvajuttude aasta 2020

Emand kaseladvas(1988)(94lk)

Autor: Mall Hiiemäe

Tutvustus

Selles raamatus on tutvustatud osakest eesti usundiliste muistendite maailmast.
Selliseid jutte nagu siin, on rahvasuu ammuilma jutustanud. Nad oleksid enamjaolt juba unustussegi jäänud, kui neid poleks üles kirjutatud. T A Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond on koht, kus hoitakse kümneid tuhandeid rahvajuttude kirjapanekuid. Ka see raamat sai nende põhjal kokku seatud. Tegelasteks pole siin muinasjutunõiad, vaid inimesed, kellel arvati olevat erilisi tarkusi, ebatavalisi võimeid ja oskusi.

Vanasti usuti päriselt olemas olevat ka ussikuningaid ja metshaldjaid, libahunte ja vanatonte, ning veel õige paljusid isemoodi olendeid, kelle välimust pole kuigi kerge täpselt ette kujutada. Lugejal on võimalus oma kujutlusvõimet proovida; juttude temaatika ja rahvapärane esitusviis pakuvad loodetavasti huvi mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanuile.

Seekordne raamat oli hoopis midagi muud. Nii ägedat lugemist pole mul vist ammu olnud. Nii palju ruumi fantaasiale, et vahel oli tunne, et pean kuskilt kinni hoidma, et mitte ise kuskil puuotsas ei maanduks.

Nii palju erinevaid tegelasi ja paharette, et silme eest läks vahel kirjuks. Kohati olid mõned lood ikka kõhedad küll. Mina arvan, et see raamat sobiks lugemiseks rohkem sinna 14-aastaste kanti või isegi rohkem.

Mul on hea meel, et selline lugemine sel aastal toimub, peaksimegi rohkem rahvajuttudele lugemisele pühenduma, sest need on mõneti ikka väga- väga huvitavad ja viivad mõtted muudele radadele.

Ma ei tea nüüd, kas ma julgengi magama minna, äkki keegi neist tegelastest ootab mind voodi all 😀

Igatahes mulle meeldis ja ma soovitan teistelegi lugemiseks!

Elagu Rahvajutu aasta!!!

Punase märkmikuga naine(2020)

Lugemiseväljakutse 2020

24. Raamat, kus üks tegelastest on kirjanik või toimub tegevus raamatupoes

Punase märkmikuga naine(2020)(198lk)

Autor: Antoine Laurain

50729233._SY475_

Tutvustus

Ehtprantslasliku hõnguga romaanis „Punase märkmikuga naine“ on meisterlikult kokku põimitud põnevik ja romantiline armastuslugu.
Öösel kell kaks rünnatakse üksikut naist tema koduukse ees ja röövitakse käekott. Võtmete ja rahata, palub ta ulualust lähedal asuvast hotellist. Järgmisel hommikul leiab raamatupoe omanik, mees parimais aastais, ühegi dokumendita koti prügikastikaanelt. Käekotis on suure hulga esemete seas punaste kaantega märkmik, milles olevad ülestähendused teda lummavad.
Järgneb imeline seiklus, milles on oma roll keemilise puhastuse töökojal, kuldamisteenuseid pakkuval ateljeel, käekoti omaniku lähedasel sõbral, naiste kataloogi pidaval elumehel, loomekriisis vaevleval kirjanikul, viieteistaastasel lütseumineiul, kuulsal Patrick Modianol ning kassidel Belphégor ja Putin.
Irooniani ulatuv huumor laseb elu näha muheleva kõrvaltvaataja pilguga ja liigutav romantika juhib mõtted kõrvale hallist igapäevaelust.
Pariisis sündinud Antoine Laurain (1972) on ajakirjanik, antiigikoguja ja kuue romaani autor.

Seekordne lugu viib meid Prantsusmaale. Selles loos on kokku põimitud nii põnevus kui ka armastuslugu. Ma ei suuda siiani seda lugu unustada. Seda vist ka üsna pikka aega veel.  Miski selles loos kiskus mind endaga kaasa ja ma ei suutnud selle raamatu lugemist enne lõpetada, kui jõudsin lõppu, mis tuli ka minu jaoks ootamatult, tahaksin veel lugeda nende kahe inimese vahelisest armastusest, mis puhkes ka juhuslikult. Öeldakse küll, et juhuseid pole olemas aga vot võta näpust, on ikka küll!

Öösel kell kaks rünnatakse üksikut naist tema koduukse ees ja röövitakse käekott. Ta ei oska aimatagi, et ta võiks selle koti kunagi tagasi saada. Endast väljas olles jookseb ta kortermaja vastas olevasse hotelli. Mis temast edasi saab, seda peate te ise lugema.

Mees nimega Laurent jalutab mööda Pariisi tänavaid, kui märkab prügikasti peal olevat käekotti. Ta otsustab selle endaga kaasa võtta ja mida rohkem ta süüvib kotiomaniku otsingusse, seda lähemale ta jõuab naisele, kellega ta võiks üldse kunagi kohtuda. Kas nad kohtuvad omavahel ja mis saab edasi, seda peate ise lugema.

Ma olen väga rahul, et  seda raamatut lugesin. Aitas argipäeva mured unustada ja mõnus ajaviide lugemine. Selline, mille haarad lugemisse ja ei märkagi, millal juba lugu läbi sai.

Autor on minu jaoks täiesti uus, kuid nüüd tahaks väga tema teisigi raamatuid lugeda, kui muidugi nende jaoks aega taas leian. Mulle meeldis väga ka autori kirjutamistiil, mis kulges ühtlases tempos ja meeldis väga.

Ma polnudki varem sellist armastuslugu lugenud, muidugi tõmbas mind lugema ka kaanepilt. Nüüd tahaks endalegi sellist punast märkmikku, kuhu oma mõtteid kirja panna. Peaks olema samuti nahast kaantega.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Kindlasti tahaks veel selle sarja raamatuid lugeda, usun, et tuleb sama mõnus lugemine kui see raamat seda oli.

Kaunist õhtut kõigile ja näeme veel!

 

Igatsetud maa(2017)

Lugemiseväljakutse 2020

43. Raamat Eesti Raamatu sarjast “Eesti romaanivara”

Igatsetud maa(2017)(320lk)

Autor: Bernard Kangro

Igatsetud maa_kaas-500x700

Tutvustus

Romaan jutustab 19. sajandi lõpul levinud kuuldusest, et tsaar annab talurahvale maad. Mõisnike teenimisest väsinud talupojad loodavad usku vahetades Venemaal maad saada ja oma elujärge parandada.

Bernard Kangro (1910–1994) esikromaani (a-st 1949) sündmused leiavad aset autori kodusel Võrumaal XIX sajandi lõpukümnendil. Romaani kõiki keskseid tegelasi – endist külarätsepat Margus Päiva, kes on pruudi kaasavaraga talu ostnud, raamatuhuvilist vaeslapsest karjapoissi Jass Siilivaske (mõlemad on aastakümneid tagasi halastamatult vitstega pekstud ja kodust välja aetud ning Siberisse saadetud maameeste pojapojad), endist soldatit ja nüüd talusulast Vidrikut, pikalt ametis olnud vallakirjutajat Teoviili, poolearulist vallasanti ja luuletajat Jukupoega (kelle ilmne eeskuju on autorile olnud Juhan Liiv) – ühendab igatsus oma maa, priiuse ja vaimuvalguse järele.

Minu jaoks oli selles lugemiseväljakutses kõige raskem punkt just see. Kuid mõni päev tagasi ema riiulit sorides, märkasin, et tal oli see raamat olemas ja niimoodi ta minuni tee leidiski.

Tegelasi on mitmeid ja kaasa elamist palju. Kuid üsnagi raske lugeda, millega pidid inimesed tol ajal hakkama saama ja mida läbi elama. Olen tänulik, et autor meieni selle loo on toonud ja kahju on, et temaatika nii kurb ja raske oli. Kuid loetud ta sai ja loodan leida aega veel Eesti kirjanduse jaoks.

Inimeste võitlus parema elu nimel ja selle saamiseks tehtud ohverdused. Kas tõesti oli see seda kõike väärt? Kõik oli nii reaalne, et kerge oli sellesse maailma minna ja tundsin, et isegi oleks nagu loos sees ja näeks kõike lähedalt.

Lugu ise oli täitsa hea, kuid nagu ütlesin, siis mulle tundus ta kurb, kuid siiski haaras ta mind endasse. Tahtsin nii väga teada kuidas sel ajal elati ja seda ma ka sain. Kohe kuhjaga.

Soovitada ei oska, kuigi lugesin seda autorit esimest korda, selgus et on täitsa tegemist niiöelda oma kandi mehega. Eks kui aega saan loen veelgi tema raamatuid.

Teistele soovin kõike kaunist ja näeme veel!!