Lumepimedus(2020)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

*Raamat autorilt, keda sa enne lugenud ei ole

Lumepimedus(2020)(270lk)

Autor: Ragnar Jónasson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil; paik, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb üksnes kitsa, läbi mäe kulgeva tunneli kaudu. Ari Thór Arason: algaja politseinik oma esimesel ametikohal, kaugel eemal Reykjavíkki jäänud kallimast; minevikutaagaga, mida ta endaga kõikjale kaasa tassib. Kui lumest leitakse poolalasti, teadvusetu ja verest peaaegu tühjaks jooksnud naine ja tunnustatud eakas kirjanik kohalikus teatris surnuks kukub, leiab Ari end sündmuste keskpunktist kogukonnas, kus ta kedagi usaldada ei saa ning saladused ja valed on osa elulaadist. Laviin ja lakkamatud lumetormid sulgevad pääsu linna ja ööpäevaringne pimedus ähvardab Ari hulluks ajada. Kardinate vahelt piiluvad uudishimulikud pilgud, ja uurimine, mida noormees läbi viib, võtab aina keerulisema, kõhedust tekitavama ja isiklikuma plaani. Minevik mängib olevikuga kulli ja klaustrofoobsed pained kuhjuvad; Ari vajub aina sügavamale oma isiklikku lumepimedusse ja peab tabama tapja. 

Seekord on tegemist eriti lumise ja karge kriminulliga, kus uurija Ari Thor annab endast kõik, et leida süüdlane ja paneb isegi oma elu kaalule.

Kuna autor on minu jaoks tundmatu ja ma loen teda esimest korda, siis alguses küll tundus, et lugu kipub natuke venima, kuid peagi kadus seegi tunne, kui sündmused kiskusid kriminaalseks. Olen varem ka maininud, et mulle meeldivad sellised lood, kus on osa ka loodusjõul. Seekord siis taas lumi ja sellega kaasnev laviin, mis sealsete elanike elu pisut raskemaks teeb.

Kindlasti ootan kas ka järgmised osad ilmuvad, kahju oleks kui Ari Thori lugu selliseks poolikuks jääks. Temas on kõike seda, mis üks politseiuurija olema peab. Ta on vapper ja õiglane ning ei kohku millegi ees tagasi.

Ma nautisin lugemist, mis siis et alguses tundus, et lugu on selline aeglane. Kuna loen üpris tihti kriminulle, siis sellest väljakutsest osalemine ei valmista eriti raskuseid, kui siis ühe punktiga maadlesin küll pikalt, aga sellest järgmises postituses.

Mulle meeldis ja jään nüüd järgmisi osi ootama. Teile kallid sõbrad soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.

Karantiin Grand Hotelis(1990)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

*Naljakas Krimka

Karantiin Grand Hotelis(1990)(126lk)

Autor: Jenő Rejtő

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Ungari kirjaniku Jeno Rejto (1905-1943) 1939. aastal P. Howardi varjunime all ilmunud, rohkete ootamatute pöörakute ja puäntidega, vaimukas ja stiilne kriminaalromaaniparoodia, millest on 1963. aastal vändatud meilgi omal ajal linastunud film “Alasti diplomaat”.

Ma ei ole vist ühegi krimilooga nii palju nalja saanud, kui sellega sain. See on tõesti väga vaimukas ja stiilselt kirjutatud paroodia, millest ka minu üllatuseks on ilmunud ka film.

Kindlasti tahan seda raamatut ka oma riiulile. Nii et kui kellelgi on pakkuda, siis võib mulle märku anda. Seal ikka neid koomilisi juhtumis jätkus ja mulle meeldis, et tegemist on küll krimilooga, kuid siiski ka väga hea naeruteraapia. Kerge ja äärmiselt nauditav lugemine.

Selles loos oli piisavalt põnevust ja muidugi ka värvikaid tegelasi ja kindlasti tahan selle filmi ka ära näha. Eks näis, milliseid tundeid see minus tekitab.

Aitäh soovitajale, kes selle raamatu krimikirjanduse väljakutse albumisse lisas.

Soovitan teistelegi!

Väike üllatus, ehk kuidas Hendrik ja Evert sekeldustesse satuvad(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

35. Raamat, mille pealkiri on kirjutatud punase värviga

Väike üllatus, ehk kuidas Hendrik ja Evert sekeldustesse satuvad(2020)(240lk)

Autor: Hendrik Groen

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Hendrik Groeni ülimenukate salapäevikute eellugu

Hendrik Groen ja Evert Duiker, truud sõbrad nii heas kui halvas, on 70+ ja naudivad rahulikku vanaduspõlve. Nad käivad teineteisel külas, mängivad malet ja räägivad elust. Ühel päeval on aga rahu rikutud, kui Evert ilmub Hendriku poole, üllatusena kaasas väike külaline. Meeltesegaduse hoos on ta endaga kaasa toonud hetkeks valveta jäetud võõra lapsevankri koos lapsega. Evert peab seda algul heaks naljaks, Hendrik aga arvab vastupidi.

Lapsehoidjatena käituvad sõbrad väga eeskujulikult, nuputades samal ajal, kuidas väiksekest võimalikult kiiresti ja märkamatult vanematele tagasi toimetada. Kuid tahtmatust kasuvanemlusest loobumine ei osutugi nii lihtsaks, sest kadunud lapsega seoses on omad huvid ka kooli haldusjuhil, linnapeal ja nii mõnelgi teisel.

„Väike üllatus“ on kolmas osa Hendrik Groeni raamatusarjast. See ei räägi Hendriku ja Everti elust hooldekodus, kus nad kõik pea peale pööravad, vaid ajast, kui mõlemad veel oma kodus elavad ja teineteisel külas käivad. Muul ajal tegeleb Hendrik eelkõige maailmaparandamisega, saates ajalehtedele kriitilisi lugejakirju, mis on sepitsetud talle iseloomulikus humoorikas stiilis.

Kuna mulle meeldisid eelnevad osad ja need olid nii naljakad, siis ootasin kolmandat osa ja sain selle ka eelmisel aastal kätte ning loetud, aga siia postitama jõudsin alles täna. Ka selles loos oli selliseid seiklusi, mis mind ikka väga itsitama panid ja mulle meeldib väga autori huumorimeel ja tema raamatud. Nüüdseks on kujunenud nii, et sellest autorist saab üks mu lemmikuid.

See raamat on eellugu neile osadele, mis on varemalt ilmunud. See on aeg enne seda, kui mõlemad mehed ennast hooldekodust leiavad. Siin on nad ikka krapsid ja teevad selliseid tempe, et hoia ja keela. Mingist vanadusest pole siin üldsegi juttu.

Kes soovib ikka kõhutäie naeru saada, siis kindlasti soovitan neid kolme osa lugeda. Naeruteraapia selles raskes maailmas on üsnagi tänuväärt.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole! Naeru saab siin ikka üpriski palju ja koomilistest juhtumistest puudu ei tule!

Jahiseltskond(2020)

Jahiseltskond(2020)(390lk)

Autor: Lucy Foley

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Lumetorm lõikab Šoti mägismaal asuvasse jahilossi kogunenud kolledži-aegse sõpruskonna muust maailmast ära … ning peagi järgnevad mõrv ja kaos. Nad on kõik sõbrad. Üks neist on tapja. Jõulupuhkuse raugetel päevadel tuleb rühm kolmekümnendates eluaastates, omal ajal Oxfordis sõbrunenud mehi ja naisi kokku, et koos uut aastat vastu võtta. See traditsioon sai alguse kümme aastat tagasi, mil nad veel tudengid olid. Selleks aastaks on nad välja valinud idüllilise ja muust maailmast eraldatud jahilossi Šoti mägismaal – ideaalne koht, kus end vabalt tunda ja lõdvaks lasta. Nad saabuvad sinna 30. detsembril, paar päeva enne seda, kui ajalooline lumetorm jahilossi muu maailma jaoks ligipääsmatuks muudab. Kaks päeva hiljem, uue aasta esimesel päeval, on üks nende seast surnud … ja tema tapja on samuti keegi nende seltskonnast. Ruth Ware’i ja Tana Frenchi fännidele sobiv judinaid tekitav, pahaendelise õhustikuga psühholoogiline Agatha Christie stiilis põnevik, mida pole võimalik käest panna. Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Ta on kirjutanud raamatud „The Book of Lost and Found“ ja „The Invitation“. Lucy elab Londonis.

Mulle meeldivad just sellised raamatud, kus on sekka segatud ka loodusjõude ja selles raamatus on vinge lumetorm, mis sealsed külastajad muust maailmast ära lõikab. Süngelt ja kaasahaaravalt kirjutatud lugu, kus keegi pole see, kellena ta võib sulle paista.

Küll selles raamatus oli alles välku ja pauku. Mulle tõsiselt meeldis see lugu ja kordagi ei tekkinud tunnet, et ma tean kes on süüdlane. Küll kahtlustasin ühte ja siis jällegi teist. Kordagi ei arvanud ära, et just see tegelane võiks süüdi olla. Plusspunktid selle eest autorile.

Nii kaasahaarav ja pingeline lugu, kus sa võib arvata, et tead milline üks või teine sõber olla võib, kuid ka neil on omad saladused ja kui need paljastuvad, siis…..Pinget ja põnevust jätkus kuni lõpuni ja eks see lugu raputas korralikult.

Mulle meeldis ja ma soovitan teistelegi seda lugemiseks.

Kuniks elu(Uus salapäevik)( Hendrik Groen, 85 aastat vana)(2017)

Kuniks elu(Uus salapäevik)( Hendrik Groen, 85 aastat vana)(2017)(351lk)

Autor: Hendrik Groen

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Meeltliigutava kangelase Hendrik Groeni uus päevik.

Hendrik Groen tutvustas end oma eelmises salapäevikus “Salapäevik. Hendrik Groen, 83 1/4 aastat vana”. Koos Everti ja teiste sõpradega klubist Vanad, Kuid Mitte Surnud püüab Hendrik oma viimaseid eluaastaid ühes Põhja-Amsterdami hooldekodus võimalikult meeldivaks teha.

Mõnikord läheb Hendrikul raskeks pead püsti hoida. Õnneks on ta sule jälle pihku haaranud. Talle omase elegantse huumoriga võtab ta oma terava pilgu alla nii kaasasukad, direktsiooni, sõbrad kui ka vanaduspõlve üldiselt ega säästa seejuures ennastki.


Hendrik Groeni esimene päevik ilmus 2014. aastal (eesti keeles 2016). Selle suur menu – raamatul on juba tõeline fänniklubi, tõlkeõigused on omandanud 25 maad ja varsti valmib tv-sari – ning lugejate vaimustunud reageeringud innustasid teda päevikule järge kirjutama.

Lõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.
Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Adam Sharpi parimad palad” autor.

Peale esimese raamatu lugemist teadsin kohe, et kindlasti jätkan ka järgmiste osade lugemist. Kui esimene oli pööraselt naljakas, siis seda on ka järgnev osa, aga eks siingi osas on ruumi kurbusele ja koomilistele juhtumistele.

Kindlasti lõbus ja haarav lugu Hendriku ja tema sõprade elust hooldekodus. Kogu sealne seltskond on nii omapärane ja vaimukas, et ma lihtsalt ei suutnud naermist lõpetada. Eks on ka kurbi hetki, mis mindki kui lugejat kurvastasid.

Omapärane ja muhe lugemine, mis haarab sind endasse juba peale esimese peatüki lugemist ja enne lahti ei lase, kui sa oled selle pöörase teekonna koos nende tegelastega läbi teinud. Nüüd ootangi põnevusega kolmanda osa lugemist. Usun, et sama hea lugemine kui need kaks osa, mis siiani loetud.

Hendriku eneseiroonia ja tema naljad. Oh, kes suudaks küll mitte naerda, kui sealsed elanikud on nii koomilised. Kindlasti loen ka seda sarja edasi. Olengi juba järjekorras, et kohe laenutada, kui vabaneb.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Esimese osa arvustuse leiab samuti siit blogist.

Hõbedatee(2019)

Hõbedatee(2019)(318lk)

Autor: Stina Jackson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Kolm aastat tagasi kadus Põhja-Rootsis jäljetult Lelle seitsmeteistaastane tütar Lina. Juba kolm aastat sõidab Lelle valgetel suveöödel autoga ringi ja otsib meeleheitlikult oma tütart. Ta sõidab mööda 95. maanteed, mida kutsutakse Hõbedateeks. Väikesesse Glimmersträski asulasse saabub Meja koos oma emaga, kes loodab alustada uut elu. Meja on sama vana kui Lelle tütar siis, kui too kadus. Kuid see hüljatud paik on Meja jaoks ohtlik.
Sügispimeduse saabumine seob Lelle ja Meja saatuse, ning kui veel üks tüdruk kaob, põimuvad nende elud kummitavalt ja traagiliselt igaveseks ühte.
„Hõbedatee” on meeleolukas ja liigutav põnevuslugu sellest, kuidas suuta ka kõige süngemal ajal tugev olla.

Stina Jackson (snd 1983) on pärit Rootsist Skellefteåst. Rohkem kui kümme aastat tagasi siirdus ta USAsse Denverisse. „Hõbedatee“ on Jacksoni debüütromaan, see tegi temast Põhjamaade põnevuskirjanduse tõusva tähe. Teos valiti 2018. aastal Rootsi parimaks kriminaalromaaniks.

Antud lugu oli nii sünge ja hingekriipiv, aga seda tasakaalustas põnevus ja särisev pinge, mida lugu endas kandis. Vahel on tõesti nii, et inimesed, keda sa mõnda aega tundnud oled, pole tegelikult üldse nii head kui nad pealtnäha paista võivad.

Peategelaseks on Lelle, kes on läbi elanud kõige raskema perioodi oma elus. Kolm aastat tagasi kadus tema tütar Lina jäljetult. Teda pole suutnud leida ei külaelanikud ega ka politsei. Kuid Lelle ei kavatse käed rüpes istuda. Ta jätkab otsinguid siiani ja ei lõpeta enne kui on oma tütre Lina leidnud. Kas ta leiab oma tütre ja milliseks kujuneb tema saatus?

Meja on täiesti tavaline teismeline tüdruk, kelle elu pole olnud just kõige kergem. Ta otsib elus oma kohta ja tutvub ühe kena noormehega, kes paistab talle inimesena, keda võib usaldada. Kuid paraku on saatusel teised plaanid.

Kas saatus saab tõesti olla nende kahe inimese vastu nii ebaõiglane ja karm? Mida lugu edasi seda põnevamaks läheb ja raske on raamatut käest panna.

Ma lootsin kogu hingest, et tõde tuleb ükskord päevavalgele, kuid eks minugi jaoks oli lõpp ootamatu ja põnev. Ma nautisin selle raamatu lugemist ja juba laenutasin ka järgmise Mirabilia sarja osa. Kui kellegi on veel soovitusi, siis andke endast julgelt märku.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda varem teinud pole.

Mõrv koidikul(Melissa Craigi sarja 2.raamat)(2020)

Mõrv koidikul(Melissa Craigi sarja 2.raamat)(2020)(288lk)

Autor: Betty Rowlands

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Viirpuu villa on nüüd enam kui aasta Melissa Craigi kodu olnud ja naine maaeluga harjunud. Ta satub oma naabri Irise kutsel Londoni kunstikolledži auhinnatseremooniale, kus üks auhinnasaajatest, noor maalikunstnik, talle auhinna toonud maali, kauni noore naise portree, publiku silme all noaga puruks lõikab.

Veidi hiljem kohtub Melissa hiljuti külla kolinud kohaliku õppeasutuse juhatajaga, kes pakub talle võimaluse loovkirjutamise kursust läbi viia. Naine avastab üllatusega, et juhataja sekretär on võluv Angelica, seesama neidis, kelle portree lõhkumise tunnistajaks Melissa oli. Töö verisulis kirjanikega valmistab Melissale suurt rõõmu ja peagi hakkab üks kolleeg talle ka romantilises plaanis huvi pakkuma. Ja siis, ühel päeval tööle saabudes seisavad koolimaja ees politseiautod. Toimunud on mõrv ja Melissa seab oma eesmärgiks tõe väljaselgitamise, kuna politsei peamiseks kahtlusaluseks osutub just naise uus silmarõõm. Peagi leitakse uus surnukeha ja naine teab, et nüüd läheb mõrvari leidmisega kiireks.

Kas Melissa jõuab kaunis külas inetu tõe enne päevavalgele tuua, kui järgmine ilmsüütu ohver elu kaotab? Betty Rowlandsi järjekordses vaimukas teoses, mille peategelane on nutikas ja tundlik kirjanik Melissa Craig, saavad kokku Inglismaa maaelu idüll ja inimloomuse räpasemad küljed.

Taaskord üks selline raamat, mis lausa neelab sind endasse ja päris maailma on üpris raske tagasi tulla, muidugi siis veel eriti, kui süüdlast hakatakse taga otsima.

Kuna lugesin autori esimest osa, siis kohe kui teist osa nägin, et on tõlgitud, teadsin, et tahan ka seda lugeda.

Niisama pöörane lugu kui oli seda esimene. Melissa on just selline tegelane, kes sobib peategelaseks väga hästi. Muidugi on kaanepilt ka väga ilus ja kiidan autorit, kes suudab luua maalima, kus kõik pole päris nii nagu peategelasele võib paista. Just see inimene, keda sa kõige vähem oskad kahtlustada, võib osutuda hoopis kellekski teiseks. Saladused ja ootamatud pöörded on just need, mis mind kui lugejat endaga kaasahaarasid ja enne lahti ei lasknud, kui raamat läbi sai.

Nii väga tahaksin juba järgmist osa lugeda ja teada saada, kuidas Melissal edasi läheb ja milliste saladustega tuleb tal järgmistes osades rinda pista.

Ma loodan, et kirjastus jätkab selle sarja tõlkimist, nii kahju oleks kui see pooleli jääks.

Muidugi annab loole juurde ka see imeline maaelu kirjeldamine ja ükski saladus ei jää varjatuks.

Kui otsid sellist krimilugu, mis kulgeks sulle sobivas tempos, siis on see just sulle. Esimese osa arvustuse leiad samuti siit blogist.

Mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada. Selles loos on see miski, mis mind paelus ja usun, et teidki kallid sõbrad.

Väike viperus(2020)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

8.Võta raamat enda lugemata raamatute hunnikust

Väike viperus(2020)(204lk)

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Tulnukate Jareki ja Bleaki plaan oli õigupoolest imelihtne:

1) varastada hinnaline Skooni kivi – tehtud!

2) põgeneda – tehtud!

3) tagaajajad maha raputada – peaaegu!

4) elada mõnel teisel planeedil natuke aega kellegi teise kehas, ehitada uus õhusõiduk, naasta koju, Skooni kivi maha müüa ja ratsa rikkaks saada – ee … kuskil läks vist midagi nihu …

Pärast koduplaneedil sooritatud kuritegu on Jarek ja Bleak plindris, kuna neid asuvad jälitama korrakaitsjad. Tagaajajate maharaputamiseks otsustatakse varjuda ühel tagasihoidliku arenguga planeedil – Maal.

Oodatud rikkakssaamine osutub aga oodatust keerulisemaks, kuna tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (olgu-olgu: mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri, kui koduplaneedil tuntakse sind kobakäpast mehaanikuna?

„Väike viperus” pakub muheda nägemuse intelligentsete liikide vahelisest suhtlusest ning esitab lugeja fantaasiale lõbusa väljakutse. See on Johannes Kivipõllu neljas teos. Varem on ilmunud romaanid „Pööris” (2018), „Põrge” (2018) ja „(Vaba)surm” (2020).

Esimest korda tutvusin ma selle autori loominguga tema raamatut (Vaba)surm lugedes. Ka tookord jäi mulle see raamat kaanepildi tõttu silma. Samamoodi ka seekord. Eks aitas kaasa ka see, et seda raamatut on päris mitmed ka lugemiseväljakutse facebooki grupis tutvustanud. Kuid kui nägin seda Eesti Raamatu ilmuvate raamatute rubriigis, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Olen rahul, et ma neid kahte autori raamatut olen lugenud.

Kui (Vaba)surm oli selline kurb ja mõtlemapanev lugu, siis seekordne lugu on midagi nii pööraselt koomilist, et lausa patt oleks mitte lugedes itsitada või lausa kellegile seda ette lugeda, et siis koos naerda. Natuke meenutas mulle see lugu raamatut Gurbilt teateid ei ole. Mõlemad olid mega koomilised ja itsitamist oli palju.

Peategelasteks on siis kaks tulnukat, Bleak ja Jarek, kes plaanivad midagi sellist, mis pealtnäha võib tunduda täiesti lihtne. Varastada kivi ja kaduda nelja tuule poole. Millega nad ei arvestanud oli see, et nad satuvad kõige selle möllu keskel planeedile Maa, mis nende arvates pole just kõige kiiremini arenenud koht.

Kui nihu saab üks põgenemine minna, seda kallid sõbrad lugege ise. Mulle meeldis väga ja loodan, et leian autori teised lugemata teosed ka raamatukogust üles.

Minu poolt raamatule kindlasti 5+. Ma ei ole vist ammu nii lõbusat lugu lugenud, kui välja arvata eelpool mainitud välismaa autori teos. Igatahes usun, et see lugu on nauditav ka teistele.

Selles juba koomilisust ja äpardunud seiklustest puudu ei tule. Kes tahab teada, millega tulnukad hakkama saavad, siis kindlasti lugege!

Lahendamata juhtum(Kadunud tüdrukud)(2020)

Lahendamata juhtum(Kadunud tüdrukud)(2020)(334lk)

Autor: Tina Frennstedt

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Pärast seda, kui võimas orkaan Rut on üle Skåne liikunud, leitakse hommikul Höllvikenist ühe rannaonni eest mõrvatud naine. Peagi toimub järgmine rünnak ja tegutsemisviis viitab ühele taanlasest vägistajale ja mõrvarile – Valby-mehele –, kes tegutses mõned aastad varem Kopenhaagenis.
Malmö elanike seas levib paanika ja kriminaalinspektor Tess Hjalmarsson, Skåne lahendamata juhtumite rühma juht, on sunnitud koos oma otsekohese partneri Marie Erlinguga hakkama mõrvarit otsima. Esialgu jääb politsei töö tulemusteta, ent kui kurjategija jätab endast jälje, leitakse seos ühe vana juhtumiga, mida Tess on juba ammu lahendada tahtnud: 19-aastase Annika Johanssoni kadumine Simrishamnis ühel suveööl kuusteist aastat tagasi. Kas Annika oli kurjategija esimene ohver või peitub tõde neiu kadumise kohta kusagil mujal?
„Kadunud tüdrukud“ on „Lahendamata juhtumi“, Malmös ja Österlenis toimunud tegelikest juhtumitest inspiratsiooni saanud kriminaalsarja esimene osa.

Tina Frennstedt on Rootsi juhtivaid kriminaalreportereid, kellel on seljataga töö mitmes suures ajalehes ja telesaates. Ta on spetsialiseerunud lahendamata juhtumitele ja kirjeldab politsei tööd väga usutavalt. Varem on ta avaldanud dokumentaalromaani „Dilpomatdottern“ („Diplomaadi tütar“). „Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud“ pärjati Rootsis Crimetime Award 2019. aasta parima debüütkriminaalromaani auhinnaga. Žürii hinnangul on raamatus olemas kõik, mida üks kriminullide austaja võib soovida: keerukad tegelased, maalilised kirjeldused, mõjus keel – ja palju huumorit.

Kuna eelnevad lugemised olid hoopis midagi sellist, mida iga päev ei loe, siis taaskord üks mõnus krimka, mis paneb südame kiiremini põksuma ja adrenaliini sinus särisema. Kuna vahepeal lugesin raamatuid, kus oli uurijaks mees, siis nüüd taaskord naisuurija.

Seekord kohtume uurija Tess Hjalmarssoniga, kes olles lahendamata juhtumite rühma juht, asub taas koos kolleegidega otsima mõrvarit. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tundsin, et olen ise samuti seal koos Tessiga. Autor suutis luua maailma, kus kõik ei paista üldse olevat nii nagu esmapilgul näida võib.

Elasin nii kaasa, et lugesin ja lugesin ja nüüd loodan, et ka järgmine osa tõlgitakse. Tahaksin nii väga teada, mis Tessi elust edasi saab ja kas ta suudab ka järgmise loo edukalt lahendada.

Selles loos oli see miski, mida ma selliste lugude puhul armastan ja niimoodi läks see lugemine kui lennates.

Soovitan teistelegi, kes varem seda raamatut lugenud pole.

Kastanimunamees(2019)

Kastanimunamees(2019)(442lk)

Autor: Søren Sveistrup

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Haarav põnevik menuka teleseriaali „Kuritegu“ loojalt

Ühel tuulisel oktoobrihommikul avastab politsei vaiksest Kopenhaageni äärelinnast midagi kohutavat. Leitakse jõhkralt tapetud noore naise surnukeha, kel puudub üks käsi. Tema kohal ripub kastanimunadest valmistatud mehike.

Juhtumit määratakse uurima ambitsioonikas noor uurija Naia Thulin. Naise paarimeheks saab just Europolist kinga saanud läbipõlenud uurija Mark Hess. Peagi avastab paar kastanimunadest nukult salapärase asitõendi – sõrmjälje, mis kuulub aasta eest kadunud ja surnuks peetavale tüdrukule, poliitik Rosa Hartungi tütrele. Kuid tapmise üles tunnistanud mees istub juba trellide taga ja juhtum on ammu lõpetatud.

Üsna varsti pärast seda avastatakse järgmine tapetud naine, taas koos kastanimunadest kujukesega. Thulin ja Hess kahtlustavad, et tapetud naise ja Hartungi juhtumi vahel on seos. Aga milline? Thulin ja Hess jooksevad nüüd võidu ajaga, kuna on selge, et tapja pole veel kaugeltki lõpetanud …

Tõeline maiuspala „Kuriteo“, „Lohetätoveeringuga tüdruku“ ja Jo Nesbø fännidele.

Seekordne lugu meeldis mulle väga. Selles oli nii pinget kui ka põnevust. Lugu viis mind seekord Kopenhaagenisse, kus äärelinnast leitakse jõhkralt mõrvatud naise laip.

Lugu asuvad uurima noor uurija Naia Thulin. Naise paarimeheks saab just Europolist kinga saanud läbipõlenud uurija Mark Hess. Kas nad suudavad leida üles mõrvari ja need võikad mõrvalood lahendada? Kas tõesti on mõrvariks neile tuttav inimene?

Nendele küsimustele leiad kindlasti vastuse, kui seda raamatut loed. Mulle meeldisid mõlemad uurijad väga. Neis oli seda sitkust ja südikust, et ületada raskused ja leida tee tõeni ehk süüdlaseni. Nende mõlema karakter oli just selline, mis sind nendega uurimisele kaasa mõtlema kutsus.

Eks mõlemal olid omad meetodid, kuid siiski koos nad lõpuni jõudsid. Mulle meeldis ka see, et lugu oli kirjutatud tempokalt ja mingit kohapeal tammumist polnud.

Samuti ei kahetse ma lugemisele kulutatud aega. Kuna lugu oli nii põnev, siis vahepeal ei suutnud magama minnagi, ilma et järgmist peatükki poleks edasi lugenud.

Mind üllatas lõpp ja ma loodan, et selle autori raamatuid tõlgitakse veel.

Soovitan küll teistelgi lugemiseks, aga kes ei taha väga verist lugu lugeda, siis see lugu igatahes seda on ja võib-olla ei sobi kõigile lugemiseks.