Hõbedatee(2019)

Hõbedatee(2019)(318lk)

Autor: Stina Jackson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Kolm aastat tagasi kadus Põhja-Rootsis jäljetult Lelle seitsmeteistaastane tütar Lina. Juba kolm aastat sõidab Lelle valgetel suveöödel autoga ringi ja otsib meeleheitlikult oma tütart. Ta sõidab mööda 95. maanteed, mida kutsutakse Hõbedateeks. Väikesesse Glimmersträski asulasse saabub Meja koos oma emaga, kes loodab alustada uut elu. Meja on sama vana kui Lelle tütar siis, kui too kadus. Kuid see hüljatud paik on Meja jaoks ohtlik.
Sügispimeduse saabumine seob Lelle ja Meja saatuse, ning kui veel üks tüdruk kaob, põimuvad nende elud kummitavalt ja traagiliselt igaveseks ühte.
„Hõbedatee” on meeleolukas ja liigutav põnevuslugu sellest, kuidas suuta ka kõige süngemal ajal tugev olla.

Stina Jackson (snd 1983) on pärit Rootsist Skellefteåst. Rohkem kui kümme aastat tagasi siirdus ta USAsse Denverisse. „Hõbedatee“ on Jacksoni debüütromaan, see tegi temast Põhjamaade põnevuskirjanduse tõusva tähe. Teos valiti 2018. aastal Rootsi parimaks kriminaalromaaniks.

Antud lugu oli nii sünge ja hingekriipiv, aga seda tasakaalustas põnevus ja särisev pinge, mida lugu endas kandis. Vahel on tõesti nii, et inimesed, keda sa mõnda aega tundnud oled, pole tegelikult üldse nii head kui nad pealtnäha paista võivad.

Peategelaseks on Lelle, kes on läbi elanud kõige raskema perioodi oma elus. Kolm aastat tagasi kadus tema tütar Lina jäljetult. Teda pole suutnud leida ei külaelanikud ega ka politsei. Kuid Lelle ei kavatse käed rüpes istuda. Ta jätkab otsinguid siiani ja ei lõpeta enne kui on oma tütre Lina leidnud. Kas ta leiab oma tütre ja milliseks kujuneb tema saatus?

Meja on täiesti tavaline teismeline tüdruk, kelle elu pole olnud just kõige kergem. Ta otsib elus oma kohta ja tutvub ühe kena noormehega, kes paistab talle inimesena, keda võib usaldada. Kuid paraku on saatusel teised plaanid.

Kas saatus saab tõesti olla nende kahe inimese vastu nii ebaõiglane ja karm? Mida lugu edasi seda põnevamaks läheb ja raske on raamatut käest panna.

Ma lootsin kogu hingest, et tõde tuleb ükskord päevavalgele, kuid eks minugi jaoks oli lõpp ootamatu ja põnev. Ma nautisin selle raamatu lugemist ja juba laenutasin ka järgmise Mirabilia sarja osa. Kui kellegi on veel soovitusi, siis andke endast julgelt märku.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda varem teinud pole.

Mõrv koidikul(Melissa Craigi sarja 2.raamat)(2020)

Mõrv koidikul(Melissa Craigi sarja 2.raamat)(2020)(288lk)

Autor: Betty Rowlands

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Viirpuu villa on nüüd enam kui aasta Melissa Craigi kodu olnud ja naine maaeluga harjunud. Ta satub oma naabri Irise kutsel Londoni kunstikolledži auhinnatseremooniale, kus üks auhinnasaajatest, noor maalikunstnik, talle auhinna toonud maali, kauni noore naise portree, publiku silme all noaga puruks lõikab.

Veidi hiljem kohtub Melissa hiljuti külla kolinud kohaliku õppeasutuse juhatajaga, kes pakub talle võimaluse loovkirjutamise kursust läbi viia. Naine avastab üllatusega, et juhataja sekretär on võluv Angelica, seesama neidis, kelle portree lõhkumise tunnistajaks Melissa oli. Töö verisulis kirjanikega valmistab Melissale suurt rõõmu ja peagi hakkab üks kolleeg talle ka romantilises plaanis huvi pakkuma. Ja siis, ühel päeval tööle saabudes seisavad koolimaja ees politseiautod. Toimunud on mõrv ja Melissa seab oma eesmärgiks tõe väljaselgitamise, kuna politsei peamiseks kahtlusaluseks osutub just naise uus silmarõõm. Peagi leitakse uus surnukeha ja naine teab, et nüüd läheb mõrvari leidmisega kiireks.

Kas Melissa jõuab kaunis külas inetu tõe enne päevavalgele tuua, kui järgmine ilmsüütu ohver elu kaotab? Betty Rowlandsi järjekordses vaimukas teoses, mille peategelane on nutikas ja tundlik kirjanik Melissa Craig, saavad kokku Inglismaa maaelu idüll ja inimloomuse räpasemad küljed.

Taaskord üks selline raamat, mis lausa neelab sind endasse ja päris maailma on üpris raske tagasi tulla, muidugi siis veel eriti, kui süüdlast hakatakse taga otsima.

Kuna lugesin autori esimest osa, siis kohe kui teist osa nägin, et on tõlgitud, teadsin, et tahan ka seda lugeda.

Niisama pöörane lugu kui oli seda esimene. Melissa on just selline tegelane, kes sobib peategelaseks väga hästi. Muidugi on kaanepilt ka väga ilus ja kiidan autorit, kes suudab luua maalima, kus kõik pole päris nii nagu peategelasele võib paista. Just see inimene, keda sa kõige vähem oskad kahtlustada, võib osutuda hoopis kellekski teiseks. Saladused ja ootamatud pöörded on just need, mis mind kui lugejat endaga kaasahaarasid ja enne lahti ei lasknud, kui raamat läbi sai.

Nii väga tahaksin juba järgmist osa lugeda ja teada saada, kuidas Melissal edasi läheb ja milliste saladustega tuleb tal järgmistes osades rinda pista.

Ma loodan, et kirjastus jätkab selle sarja tõlkimist, nii kahju oleks kui see pooleli jääks.

Muidugi annab loole juurde ka see imeline maaelu kirjeldamine ja ükski saladus ei jää varjatuks.

Kui otsid sellist krimilugu, mis kulgeks sulle sobivas tempos, siis on see just sulle. Esimese osa arvustuse leiad samuti siit blogist.

Mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada. Selles loos on see miski, mis mind paelus ja usun, et teidki kallid sõbrad.

Väike viperus(2020)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

8.Võta raamat enda lugemata raamatute hunnikust

Väike viperus(2020)(204lk)

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Tulnukate Jareki ja Bleaki plaan oli õigupoolest imelihtne:

1) varastada hinnaline Skooni kivi – tehtud!

2) põgeneda – tehtud!

3) tagaajajad maha raputada – peaaegu!

4) elada mõnel teisel planeedil natuke aega kellegi teise kehas, ehitada uus õhusõiduk, naasta koju, Skooni kivi maha müüa ja ratsa rikkaks saada – ee … kuskil läks vist midagi nihu …

Pärast koduplaneedil sooritatud kuritegu on Jarek ja Bleak plindris, kuna neid asuvad jälitama korrakaitsjad. Tagaajajate maharaputamiseks otsustatakse varjuda ühel tagasihoidliku arenguga planeedil – Maal.

Oodatud rikkakssaamine osutub aga oodatust keerulisemaks, kuna tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (olgu-olgu: mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri, kui koduplaneedil tuntakse sind kobakäpast mehaanikuna?

„Väike viperus” pakub muheda nägemuse intelligentsete liikide vahelisest suhtlusest ning esitab lugeja fantaasiale lõbusa väljakutse. See on Johannes Kivipõllu neljas teos. Varem on ilmunud romaanid „Pööris” (2018), „Põrge” (2018) ja „(Vaba)surm” (2020).

Esimest korda tutvusin ma selle autori loominguga tema raamatut (Vaba)surm lugedes. Ka tookord jäi mulle see raamat kaanepildi tõttu silma. Samamoodi ka seekord. Eks aitas kaasa ka see, et seda raamatut on päris mitmed ka lugemiseväljakutse facebooki grupis tutvustanud. Kuid kui nägin seda Eesti Raamatu ilmuvate raamatute rubriigis, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Olen rahul, et ma neid kahte autori raamatut olen lugenud.

Kui (Vaba)surm oli selline kurb ja mõtlemapanev lugu, siis seekordne lugu on midagi nii pööraselt koomilist, et lausa patt oleks mitte lugedes itsitada või lausa kellegile seda ette lugeda, et siis koos naerda. Natuke meenutas mulle see lugu raamatut Gurbilt teateid ei ole. Mõlemad olid mega koomilised ja itsitamist oli palju.

Peategelasteks on siis kaks tulnukat, Bleak ja Jarek, kes plaanivad midagi sellist, mis pealtnäha võib tunduda täiesti lihtne. Varastada kivi ja kaduda nelja tuule poole. Millega nad ei arvestanud oli see, et nad satuvad kõige selle möllu keskel planeedile Maa, mis nende arvates pole just kõige kiiremini arenenud koht.

Kui nihu saab üks põgenemine minna, seda kallid sõbrad lugege ise. Mulle meeldis väga ja loodan, et leian autori teised lugemata teosed ka raamatukogust üles.

Minu poolt raamatule kindlasti 5+. Ma ei ole vist ammu nii lõbusat lugu lugenud, kui välja arvata eelpool mainitud välismaa autori teos. Igatahes usun, et see lugu on nauditav ka teistele.

Selles juba koomilisust ja äpardunud seiklustest puudu ei tule. Kes tahab teada, millega tulnukad hakkama saavad, siis kindlasti lugege!

Lahendamata juhtum(Kadunud tüdrukud)(2020)

Lahendamata juhtum(Kadunud tüdrukud)(2020)(334lk)

Autor: Tina Frennstedt

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Pärast seda, kui võimas orkaan Rut on üle Skåne liikunud, leitakse hommikul Höllvikenist ühe rannaonni eest mõrvatud naine. Peagi toimub järgmine rünnak ja tegutsemisviis viitab ühele taanlasest vägistajale ja mõrvarile – Valby-mehele –, kes tegutses mõned aastad varem Kopenhaagenis.
Malmö elanike seas levib paanika ja kriminaalinspektor Tess Hjalmarsson, Skåne lahendamata juhtumite rühma juht, on sunnitud koos oma otsekohese partneri Marie Erlinguga hakkama mõrvarit otsima. Esialgu jääb politsei töö tulemusteta, ent kui kurjategija jätab endast jälje, leitakse seos ühe vana juhtumiga, mida Tess on juba ammu lahendada tahtnud: 19-aastase Annika Johanssoni kadumine Simrishamnis ühel suveööl kuusteist aastat tagasi. Kas Annika oli kurjategija esimene ohver või peitub tõde neiu kadumise kohta kusagil mujal?
„Kadunud tüdrukud“ on „Lahendamata juhtumi“, Malmös ja Österlenis toimunud tegelikest juhtumitest inspiratsiooni saanud kriminaalsarja esimene osa.

Tina Frennstedt on Rootsi juhtivaid kriminaalreportereid, kellel on seljataga töö mitmes suures ajalehes ja telesaates. Ta on spetsialiseerunud lahendamata juhtumitele ja kirjeldab politsei tööd väga usutavalt. Varem on ta avaldanud dokumentaalromaani „Dilpomatdottern“ („Diplomaadi tütar“). „Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud“ pärjati Rootsis Crimetime Award 2019. aasta parima debüütkriminaalromaani auhinnaga. Žürii hinnangul on raamatus olemas kõik, mida üks kriminullide austaja võib soovida: keerukad tegelased, maalilised kirjeldused, mõjus keel – ja palju huumorit.

Kuna eelnevad lugemised olid hoopis midagi sellist, mida iga päev ei loe, siis taaskord üks mõnus krimka, mis paneb südame kiiremini põksuma ja adrenaliini sinus särisema. Kuna vahepeal lugesin raamatuid, kus oli uurijaks mees, siis nüüd taaskord naisuurija.

Seekord kohtume uurija Tess Hjalmarssoniga, kes olles lahendamata juhtumite rühma juht, asub taas koos kolleegidega otsima mõrvarit. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tundsin, et olen ise samuti seal koos Tessiga. Autor suutis luua maailma, kus kõik ei paista üldse olevat nii nagu esmapilgul näida võib.

Elasin nii kaasa, et lugesin ja lugesin ja nüüd loodan, et ka järgmine osa tõlgitakse. Tahaksin nii väga teada, mis Tessi elust edasi saab ja kas ta suudab ka järgmise loo edukalt lahendada.

Selles loos oli see miski, mida ma selliste lugude puhul armastan ja niimoodi läks see lugemine kui lennates.

Soovitan teistelegi, kes varem seda raamatut lugenud pole.

Kastanimunamees(2019)

Kastanimunamees(2019)(442lk)

Autor: Søren Sveistrup

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Haarav põnevik menuka teleseriaali „Kuritegu“ loojalt

Ühel tuulisel oktoobrihommikul avastab politsei vaiksest Kopenhaageni äärelinnast midagi kohutavat. Leitakse jõhkralt tapetud noore naise surnukeha, kel puudub üks käsi. Tema kohal ripub kastanimunadest valmistatud mehike.

Juhtumit määratakse uurima ambitsioonikas noor uurija Naia Thulin. Naise paarimeheks saab just Europolist kinga saanud läbipõlenud uurija Mark Hess. Peagi avastab paar kastanimunadest nukult salapärase asitõendi – sõrmjälje, mis kuulub aasta eest kadunud ja surnuks peetavale tüdrukule, poliitik Rosa Hartungi tütrele. Kuid tapmise üles tunnistanud mees istub juba trellide taga ja juhtum on ammu lõpetatud.

Üsna varsti pärast seda avastatakse järgmine tapetud naine, taas koos kastanimunadest kujukesega. Thulin ja Hess kahtlustavad, et tapetud naise ja Hartungi juhtumi vahel on seos. Aga milline? Thulin ja Hess jooksevad nüüd võidu ajaga, kuna on selge, et tapja pole veel kaugeltki lõpetanud …

Tõeline maiuspala „Kuriteo“, „Lohetätoveeringuga tüdruku“ ja Jo Nesbø fännidele.

Seekordne lugu meeldis mulle väga. Selles oli nii pinget kui ka põnevust. Lugu viis mind seekord Kopenhaagenisse, kus äärelinnast leitakse jõhkralt mõrvatud naise laip.

Lugu asuvad uurima noor uurija Naia Thulin. Naise paarimeheks saab just Europolist kinga saanud läbipõlenud uurija Mark Hess. Kas nad suudavad leida üles mõrvari ja need võikad mõrvalood lahendada? Kas tõesti on mõrvariks neile tuttav inimene?

Nendele küsimustele leiad kindlasti vastuse, kui seda raamatut loed. Mulle meeldisid mõlemad uurijad väga. Neis oli seda sitkust ja südikust, et ületada raskused ja leida tee tõeni ehk süüdlaseni. Nende mõlema karakter oli just selline, mis sind nendega uurimisele kaasa mõtlema kutsus.

Eks mõlemal olid omad meetodid, kuid siiski koos nad lõpuni jõudsid. Mulle meeldis ka see, et lugu oli kirjutatud tempokalt ja mingit kohapeal tammumist polnud.

Samuti ei kahetse ma lugemisele kulutatud aega. Kuna lugu oli nii põnev, siis vahepeal ei suutnud magama minnagi, ilma et järgmist peatükki poleks edasi lugenud.

Mind üllatas lõpp ja ma loodan, et selle autori raamatuid tõlgitakse veel.

Soovitan küll teistelgi lugemiseks, aga kes ei taha väga verist lugu lugeda, siis see lugu igatahes seda on ja võib-olla ei sobi kõigile lugemiseks.

Teraapia(2018)

Teraapia(2018)(224lk)

Autor: Sebastian Fitzek

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Pole tunnistajaid, pole jälgi, pole laipa.

Eduka psühhiaatri Viktor Larenzi elu lõpeb päeval, mil müstilistel asjaoludel kaob tema 12-aastane tütar Josy. Ta tõmbub üksindusse, elades kõrvalises suvemajas. Neli aastat hiljem tuleb tema juurde kaunis tundmatu naine – kirjanik, kes väidab, et kõik tema raamatute tegelased muutuvad tõelisteks. Tema hallutsinatsioonides ilmub talle ikka ja jälle väike tüdruk, kes kaob niisama jäljetult, nagu kadus Josy. Raviseansid muutuvad järjest dramaatilisemateks ülekuulamisteks. Salapärane naine pole see, kes ta väidab end olevat.

Sebastian Fitzek (snd 1971) on Saksa edukaim psühholoogiliste põnevike autor. Pärast debüütromaani „Teraapia“ (2006) ilmumist on kõik tema teosed menuraamatute nimekirjade tipus. Tema raamatuid on müüdud üle 10 miljoni eksemplari ja tõlgitud 25 keelde ning need on aluseks mitmetele filmidele ja näidenditele.

Esimese Saksa autorina tunnustati Sebastian Fitzekit Euroopa kriminaalkirjanduse auhinnaga Ripper Award. Fitzek elab oma perega Berliinis.

„Teraapia“ on thriller, mis konkureerib Hitchcocki looduga!

Raamatu algus tundus mulle kummaline. Kuid mida lugu edasi, seda kõhedamaks ja pingelisemaks lugu läks.

Kui kord juba seda raamatut alustada, siis ei saa nii kergelt seda enam käest ära panna. Selle loo tegevus toimub Berliinis.

Peategelaseks on psühholoog Viktor Larenz, kelle elu variseb kokku, kui tema 12-aastane tütar kaob. Kuhu jäi Josy? Mis temaga juhtus ja kas tõesti ei suudeta teda leida?

Neile küsimustele saate kindlasti raamatust vastused. Kuna lugesin seda raamatut õhtuti enne magama minemist, siis eks mõtlesin vist unes ka sellele raamatule, kuna unenäod jälitasid, mind ka magades.

Igatahes raamat on ülesehituselt täitsa põnev ja kaasahaarav, kuid mind häiris natuke see niiöelda lugeja jooksutamine sinna-tänna. Kord toimusid sündmused olevikus ja kord minevikus.

Kuna lugu oli pingeline ja põnev, siis soovin veelgi selle autori raamatuid lugeda. Eks tulevik näitab, kas seda ka teha saan.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kellele meeldivad sellised raamatud, kus on nii pinget kui ka põnevust ja seda muidugi kuni raamatu lõpuni. Lõpetasin raamatu küll eile, kuid vajasin aega, et kõik läbi mõelda ja siia kirja panna.

Kaunist õhtut kõigile!

Ja päike tõuseb(1978)

Lugemiseväljakutse 2020

18. Raamat, mis tuleb sinu lugemislauale mõnest teisest loetud raamatust

Ja päike tõuseb(1978)(205lk)

Autor: Ernest Hemingway

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Väljapaistva ameerika kirjaniku Ernest Hemingway (1899–1961) esikromaan kujutab nn. kadunud sugupõlve – Esimese maailmasõja läbiteinud noorust, kelles sõja koledused ja mõttetus on hävitanud lootused ja usu tulevikku.

Taaskord siis üks Hemingway kirjutatud raamat. Seekordne raamat räägib loo noortest, kes elavad Esimese maailmasõja järgses Pariisis. Nende ootused ja lootused leida just see, mida nad kogu hingest soovivad.

Lugu on mitmeti nii traagiline kuid samas ka natuke kurb ja pole just hea tuju raamat. Kuna seda mainiti eelnevalt loetud raamatus, siis ma otsustasin selle riiulist välja otsida ja niimoodi ma seda lugema asusingi.

Ma ei kahetse lugemisele kulutatud aega ja ma usun, et tulevikus leian veel tee selle autori raamatuteni. Tegemist on ikkagi ju klassikasse kuuluva raamatuga.

Muidugi oli loos ka mõned häirivad kohad, kus oleks tahtnud tegelasele käratada, et võta ennast kokku ja asu tegutsema, et oma unistused ja lootused täidetud saaksid.

Muidugi ka autori kirjutamistiil on just selline, mis sobis ka seekord mulle. Varem olen lugenud tema raamatut Vanamees ja meri, mis samuti mulle meeldis.

Igatahes sobiv lugemine ning kuigi lugu polnud eriti rõõmus ega ka naljakas, siis vahest võib ju ka tõsist lugu lugeda.

Kes tahab teada, milliseks kujuneb lõpplahendus ja mis saab sellest noortepundist, siis vutt-vutt lugema.

Krokodillilind(2019)

Krokodillilind(2019)(285lk)

Autor: Katrine Engberg

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Mõrvalood Kopenhaagenis Kørneri ja Werneri esimene lugu „Krokodillilind“ on kõhedusttekitav krimilugu leidliku, keeruka ja üllatava süžeega. Ühes Kopenhaageni südalinna majas astub pensionär Gregers Hermansen ettevaatlikult trepist alla. Alumise naabri uks on irvakil, ja kui Gregers tahab uksepiidale toetada, kukub ta õnnetul kombel korterisse. Aga miski muudab kukkumise pehmemaks … Toibudes avastab ta, et lamab noore naise laibal. Juhtumit, mis pöörab elu selles linnamajas pahupidi, asuvad lahendama inspektor Jeppe Kørner ja tema kolleeg Anette Werner. Peagi selgub, et üks majaelanikest kirjutab krimiromaani – raamatut, kus mõrvatud on noor naine korteris Gregersi all. „Krokodillilind“ on esimene raamat Jeppe Kørneri ja Anette Werneri sarjas.

2016. aastal ilmunud „Krokodillilind“ on Engbergi debüütromaan, milles põimuvad reetmine, kadedus ja kättemaks ning mida iseloomustavad tundlikult kujutatud inimsaatused. Katrine Engberg on üks edukamaid Taani naiskrimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 15 keeles. Kopenhaageni Østerbro linnaosa on Katrine kodu juba tema lapsepõlvest saati, praegu elab ta seal koos oma poja ja mehega.

Seekordne lugu viis mind Kopenhaagenisse. Sealsed uurijad Kørner ja Werner asuvad uurima üht mõrvalugu. Kes tappis selle naise ja mis põhjusel? Kas tõesti ei paista lahendust kuskilt?

Neile küsimustele leiate vastused kindlasti sellest raamatust. Mulle meeldis see lugemine väga. Selles oli nii parajalt põnevust kui ka lugu ise oli tempokas ja kiskus sind endaga kaasa.

Ma loodan, et sellest sarjast veel Eesti keeles raamatuid ilmub. Ei taha, et sari poolikuks jääks. Loodan, et kirjastus võtab ette ka järgmised osad.

Mulle meeldisid mõlemad uurijad ja nende iseloom, nad sobisid seda lugu uurima ja neil ei jäänud midagi märkamata.

Pinget selles loos jätkus minu arvates kuni lõpuni. Kogu aja mõtlesin, et kes küll võiks olla süüdlane. Ei arvanud kordagi ära ja see on loo puhul ainult boonuseks.

Autor oli mulle seni tundmatu, kuid nüüd esimest raamatut temalt lugedes, tundsin, et tema kirjutamisstiil meeldib mulle.

Kes tahab teada, kes on kõige selle taga ja milliseks kujuneb lõpplahendus, siis lugege kindlasti!

Ja siis oli ta läinud(2020)

Ja siis oli ta läinud(2020)(300lk)

Autor: Lisa Jewell

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Ellie Mack oli täiuslik tütar. Ta oli viieteistkümneaastane, kolmest lapsest noorim. Teda armastasid ühtviisi nii ta vanemad, sõbrad kui ka õpetajad. Tema ja ta poiss olid unistuste paar. Kõigest mõne päeva pärast pidid läbi saama riigieksamid ja algama idülliline suvevaheaeg. Kogu elu oli ta ees valla. Ja siis oli ta läinud. Nüüd püüab ta ema Laurel Mack oma eluga edasi minna. Tütre kadumisest on möödas kümme aastat, abielu purunemisest seitse aastat, ja kõigest mõni kuu on möödas sellest, kui Ellie juhtumi viimane juhtlõng päevavalgele tuli. Kui Laurel kohtab aga kohvikus üht sarmikat meest, on talle enesele ehk kõige suuremaks üllatuseks, kui kiiresti nendevaheline flirt millekski sügavamaks kujuneb. Peagi tutvub ta juba Floydi tütardega – ja mehe noorem laps Poppy võtab Laureli hingetuks. Sest Poppy näeb välja nagu Ellie. Ja nüüd hakkavad küsimused, millega Laurel on püüdnud kõigest väest rahu teha, teda uuesti vaevama. Kuhu Ellie läks? Kas ta jooksis tõesti kodust minema, nagu politsei on pikka aega kahtlustanud, või oli tema kadumisel mõni valgustkartvam põhjus? Kes see Floyd õieti on? Ja miks meenutab ta tütar nii jahmatava täpsusega Laureli enda kadunud tüdrukut?

Lisa Jewell on rahvusvaheline menukirjanik, kelle sulest on ilmunud 17 romaani, sealhulgas New York Timesi ja Sunday Timesi bestseller „Ja siis oli ta läinud“. Jewelli teoseid on ingliskeelsetes maades müüdud üle kahe miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud enam kui kahekümne viide keelde. Lisa elab koos abikaasa ja kahe tütrega Londonis. „Jewell paljastab oma pööreterohke süžee just sellise tempoga, et lugejad põnevusest küüsi näriks. Mitmetahulised tegelased on täiuseni välja joonistatud ja isegi kõige paadunum põnevikulugeja ei aima, millise suuna asjad võtavad, kuni viimnegi sõlm on lahti harutatud. Need vähesed, kes lõpu ette ära aimavad, ei saa seda aga pahaks panna, sest jutuvestmise tempo ja kvaliteet paeluvad neid lõpuni.“

Seda lugu oli nii raske lugeda. Ühelt poolt selline kurjus, mis haaras ühe tegelase endasse ja pani tegema midagi sellist, mida ma ei oleks osanud uneski näha. Ma ei oodanud, et Elliega võiks midagi sellist juhtuda. Ma kogu loo lootsin, et temaga on kõik hästi ja ta leitakse üles.

Minu jaoks oli lugu pingeline ja põnev. Ma elasin nii kaasa, et ei suutnud muule mõelda kui sellele loole. Tükk aega pole midagi sellist juhtunud.

Lugu algab sellest,et tüdruk nimega Ellie lahkub kodust, et minna raamatukokku ja kaob siis jäljetult. Kas ta tõesti on tegu teismelise põgenemisega kodust või juhtus temaga midagi halba?

Kas tõesti üks asi võib viia teiseni ja inimene on võimeline midagi sellist tegema? Ma ei suuda siiani uskuda, et miski pealtnäha kinnismõte võib viia selliste tagajärgedeni.

Laurel annab endast kõik, et eluga edasi minna ja leida taas oma ellu keegi, kes teda armastaks. Peagi tundub naisele, et mehel kellega ta kohtus on tema tütrega nii sarnane tütar Poppy. Kas ta kujutab seda ette või on see mingisugune eksitus? Millega see kõik lõpeb, seda saate teada raamatust.

Mulle meeldis see lugu, oli nii põnevust kui ka pinget. Muidugi ka ootamatuid pöördeid ja lõpplahendust ma sellist ei oodanud. Mulle meeldis, et lugu ei tammunud ühel koha peal ja sisse olid toodud ka niiöelda kurjategija mõtted ja tunded. Kõik see mis ta selleni viis. Mida teeksid sina, kui satuksid Laureli olukorda?

Kuidas suudab üks naine olla nii jõhker, et kõike seda kuid kavandada ja siis lihtsalt jätta asi saatuse hooleks? Ma ei suuda vist seda lugu mõnda aega unustada.

Kas Laurel suudab eluga edasi minna ja milliseks kujuneb lõpp, seda lugege kallid sõbrad ise. Ma ei hakka edasi jutustama, muidu pole enam teil põnev lugeda.

Ma olen uurinud, et sellel autoril on veel raamatuid ilmunud. Nii hea oleks, kui needki eesti keeles ilmuksid. Sest see autor juba oskab põnevalt kirjutada.

Koolmekohad(Ruth Galloway sarja 1.osa)(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

50.Raamatus on mõni loom olulisem kohal. (käib peategelasega pidevalt kaasas, mainitakse väga palju vms) Võib olla ka fantaasia loom (mitme peaga hobune, lohe jms)- seni kuni on tegemist kindlalt mitterääkiva loomaga, mitte inimesega sarnase loomakujuga tegelasega.

Koolmekohad(Ruth Galloway sarja 1.osa)(2020)(276lk)

Autor: Elly Griffiths

Tutvustus

Rahvusvaheline menuk traditsioonilise Briti krimiromaani austajaile. Arheoloog doktor Ruth Galloway on hilistes kolmekümnendates naine, kes elab meeleldi üksi koos oma kahe kassiga Norfolki lähistel kõledas ja eraldatud paigas nimega Saltmarsh – rabamaal, mis oli rauaaja asukate jaoks püha, sest pole päriselt ei maa ega meri. Kuid tema ühetaolised päevad, mida täidab luude ja muististe väljakaevamine, pööratakse pea peale, kui üksildaselt mererannalt leitakse lapse luud.

Peainspektor Nelson kutsub Galloway appi, uskudes, et säilmed kuuluvad Lucy Downeyle, kümme aastat varem kadunud tüdrukule, kelle röövija kiusab teda ikka veel kummaliste kirjadega, mis sisaldavad viiteid ohvririitustele, Shakespeare’ile ja piiblile. Siis kaob veel teinegi tüdruk ja Nelson saab uue kirja – samasuguse nagu Lucy juhtumi ajal. Kas tegemist on sama tapja või matkijast mõrvariga, kes on mingil moel seotud Ruthi eraldatud elupaigaga? Mida lähemale kirjasaatja tuleb ja mida enam näitab tuulest räsitud Norfolki maastik oma võimu, seda eksinumana Ruth end sel uuel territooriumil tunneb – ja satub tõsisesse ohtu.

„Koolmekohad“ on esimene raamat Elly Griffithsi paljukiidetud ja oodatud Ruth Galloway sarjast! Griffithsi põneva süžeega raamatute populaarsuse taga on autori oskus ühendada tuulest ja vihmast räsitud Norfolki ranniku atmosfäär, piirkonna müüdid ja legendid ning tark, kohati terav ja isepäine, kuid alati inimlik peategelane.

Seekord sattusin ma oma lugemistega Saltmarshi. Sealne õhustik ja muidugi kui mängus on ka loodus( raba ja meri), siis ma ei suuda lihtsalt raamatut käest panna. Nii juhtus ka seekord. Oli küll teistsuguse kulgemisega krimilugu, kuid nauditav igatahes.

Ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin. Nüüd ei jää muud üle, kui oodata järgmist osa. Loodan, et seegi tõlgitakse.

Selles loos kohtume arheloog Ruthiga, kes ühel hommikul tõmmatakse ootamatult kriminaaluurimisse. Kes on see torssis mees ja mida ta küll temalt tahta võiks? Kas tõesti tema suudab politseid uurimises aidata ja jõuda jälile mõrvarile? Seda lugege ise kallid sõbrad.

Mulle meeldis see lugu ja ma nautisin seda kulgemist, kohati tundus, et lugu on kirjutatud tõusude ja mõõnade taktis. Ühelt poolt põnev krimiuurimine teisalt aga peategelase Ruthi sisemised võitlused enda ja teda valdavate tunnetega. Õhus on ka küsimus, kas ta tõesti jääbki vanatüdrukuks?

Muidugi politseinik Nelson oli ka omamoodi karakter, kes ei jäta enne, kui süüdlane on tabatud. Mingu selleks siis niikaua aega kui vaja. Muidugi aitab teda suuresti ka Ruth, kes avastab seose nii luude kui ka mõrvari vahel.

Kas nad tabavad mõrvari ja kuidas lugu lõpeb, seda lugege ise! Ma julgen soovitada lugemiseks, kes seda teinud pole. Mulle meeldis veel ka see, et arheloogia oli ka loosse sisse toodud. Eks mindki on mõneti see teema huvitanud ja ajalugu on üldse põnev, samuti on seda mütoloogia.

Kaunist õhtut kõigile!