(Vaba)surm(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

52.Teos, mille pealkirjas mainitakse surma või suremist.

(Vaba)surm(2020)(204lk)

Autor: Johannes Kivipõld

50394817._SX318_

Tutvustus

Nona on 17-aastane koolitüdruk, kes lõpetab oma elu. Keegi ei tea, miks. Enne surma oli ta endale hankinud tuttuue mobiiltelefoni.

Siim on 42-aastane laenuhaldur, kes lõpetab oma elu. Keegi ei tea, miks. Enne surma oli ta endale hankinud tuttuue mobiiltelefoni.

Hugo on noor politseiuurija, kes ei suuda leppida, et Nona ja Siimu surma põhjus jääb teadmata. Ülemuste soove trotsides asub ta juhtumeid lahendama ja tema ees rullub lahti lugu, mida tal endalgi on algul raske uskuda.

Meinart on täiesti tavaline mees. Nii tavaline, et tänaval teda keegi isegi ei märka. Kuid see-eest märkab tema teisi. Kui Meinart kellegi ellu ilmub, vapustab tolle lähedasi peagi enesetaputeade. Aga kas vabasurm oli ikka … vaba surm?

Johannes Kivipõllu kriminaalromaan käsitleb tundlikku enesetaputeemat. Ses mõtlemapanevas teoses analüüsib autor manipuleerimise ja mõjutamise tagamaid ning näitab, kui hõlpsasti võib üksijäetud ja haavatav inimene muutuda tööriistaks kellegi pahatahtliku käes.

Seekordne raamat räägib meile loo maailmast, mis on täiesti tabu. Selleks on enesetapud ja kui lihtsalt võib inimene sattuda manipulatsiooni küüsi ja tõesti endale midagi väga saatuslikku teha.

Teema on küll raske, kuid siiski haarab sind endaga kaasa ja enne lahti ei lase kui sa oled teada saanud selle millega see kõik lõpeb.  Ma tunnistan ausalt, et ei oodanud üldse sellist lõppu. Kogu lugemise aja ma ei suutnud välja mõelda, milline võiks olla lõpplahendus.

Meinart paistab olevat täitsa tavaline mees. Võiks öelda isegi et nohkar. Tema töö programmeerijana pole just kuigi seltskondlik, seega keegi teda ka tänaval ei märka. Kuid oi tema märkab teisi ja kuidas veel.  Miks ta seda kõike teeb ja kuidas tema jaoks lugu lõpeb, seda peate te ise lugema.

Hugo seevastu on täitsa tubli politseinik. Eks tema elu varjutavad ka mitmed asjad. Kui ta asub uurima enesetappe, siis mõistab ta peagi, et lugu on palju keerulisem kui ta alguses arvata oskaski. Ta ei suuda uskuda, et sellised hookus pookused on üldse võimalikud ja palub isegi eksperdi abi.

Autor on minu jaoks täitsa uus ja loodan, et leian aega lugeda ka tema eelnevalt ilmunud raamatuid. Kuigi tema kirjutamistiil on natuke omapärane on see siiski täitsa hea lugeda.

Mirabilia sari on üks mu lemmikumaid juba tükk aega ja usun, et jätkan selle sarja lugemist.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Temaatika on küll karm, kuid siiski põnev ja kaasahaarav.

 

#ükskilihaseiliigu(2019)

Lugemiseväljakutse 2020

50. Raamat füüsilise või vaimse erivajadusega inimesest

#ükskilihaseiliigu(2019)(336lk)

Autor: Jane Paberit 

46252549

Tutvustus

“Olen alati mõelnud, et kunagi kirjutan raamatu. Oma elust. Nii palju on saanud nalja, nii palju on olnud uskumatuid seiklusi, kokkusattumusi, kurbust ja õnne.
Kirjutada mulle meeldib. Ja pensionäripõlveks on mälestused settinud kullaks ja mullaks. Liigne emotsioon ja ebaolulised seigad on minema hõljunud, jäänud on vaid ehtne ja hea. Nii ma arvasin. Mida ma arvata ei osanud, on see, et kirjutan raamatu juba nüüd, neljakümne seitsmesena, kiiruga, telefonis ühe sõrmega tippides. Ja mõeldes mitte oma elust, vaid suremisest.”

2017. aastal ALS-i diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes ravimatu haiguse tõttu otsustas oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Tema erakordne lugu tekitas ühiskonnas avaliku diskussiooni, kus räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja paljudest muudest inimväärset elu puudutavatest teemadest. Jane pidas oma missiooniks ALS-i-teadlikkuse tõstmist, sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimine oli tema viimane töö.

Tegemist on kaasahaarava raamatuga, mis teema süngusele vaatamata sisaldab parajalt huumorit ja helgust. Jane oskas näha positiivset seal, kust seda tavaliselt otsida ei osata. Ta oskas kirjeldada sügava sisemise veendumusega ka kõige tavalisemaid eluhetki. Raamatu muudab huvitavaks just autori võime näha seda, mis on tõeliselt tähtis ja kaunis, eristada olulist vähemtähtsast ja seda kirjeldada viisil, mis ei jäta kedagi külmaks.

Ostes raamatu „#ükskilihaseiliigu“ toetate Janno Puusepa Fondi.

Mind valdasid seda lugu lugedes mitmed emotsioonid. Tegemist on küll kurva raamatuga, kuid siiski suudab Jane leida igas päevas midagi head ja huumorimeel pole sellest loost küll kuhugi kadunud. Jane lugu liigutas mind väga ja muidugi oli tegemist sellise looga, mis jääb arvatavasti ka pikaks ajaks meelde. Muidugi meeldis mulle see, et autor suutis jääda positiivseks ja ei langenud sügavasse masendusse.

Osalt olen kurb, et kõik nii lõppes, kuid samas nõustun Janega täielikult. Tean et see on minu poolt sünge, aga ma ise ka ei soovi haigeks jäädes jääda omastele hooldada. See tundub nii kurb aga paraku mõtlen ma nii.Mõistan Jane otsust täielikult. Kui mul endal oleks selline haigus, siis teeksin täpselt samamoodi.

Eks selles loos oli kõike, nii kurbust, viha aga ka rõõmuhetki ja erinevaid põnevaid inimesi, kes kõik olid väga talle kallid.

Kindlasti on tegemist sellise raamatuga, mis jääb pikaks pikaks ajaks nii meelde kui ka hinge. Eks sellise temaatikaga lood ongi kurvad ja rasked, aga mida rohkem ma lugesin seda rohkem ma mõistsin seda kõike.

Muidugi ei puudunud raamatust ka pildid, mis sobisid sinna täiuslikult.

Ma ei tea kas nüüd soovitada või mitte aga kes tahab võib lugeda ja mõistab seda mida autor tahab edasi anda.

Puujalaga katk : eesti rahva muinasjutte ja muistendeid(1965)

 

eesti-rahvajutu-aasta-2020

Veebruar

Puujalaga katk : eesti rahva muinasjutte ja muistendeid(1965)(167lk)

Autor: August Jakobson

30115359._SX318_

Tutvustus

See raamat viis mind muinasjuttude ja muistendite maailma. Lugusid on selles raamatus loomadest, lindudest, inimestest, üleloomulikest jõududest, Vanapaganast, krattidest, härjapõlvlastest.

Midagi imelikku ma selles raamatus ei leidnud. Kuid põnev ja kaasahaarav oli ta siiski. Ei teadnudki varem, et selline raamat on üldse olemas. Tänu sellele lugemisele sain teada, millised põnevad lood on ammustel aegadel kirja pandud.

Loos Hull hunt jutustab see meile meeletu isuga hundist, kes on koguaeg näljane. Seega ‘ otsustab hunt minna laadale, et leida endale varss, kelle võiks siis ära süüa. Laadal saab hunt üsna korraliku õppetunni. Kes talle selle annavad, seda peate te ise lugema.  See lugu meeldis mulle kõige rohkem, ise ka ei tea miks aga midagi selles loos oli sellist, mis mind kaasa haaras.

Toon välja veel ühe loo, mis mulle väga meeldis. Selleks oli Ämblik  milles juttu sellest miks Vanataat ämbliku metsadesse saadab, abiks lindudele valvuritele.

Lugusid on erinevaid ja need on  tuulest, tuulepöörajast, tuulesõlmedest, Hallataadist ja tema tütrest, hallakülvajast, hingeta mehest, tulihändadest, uudishimulikust rätsepast, kes libahundiks käib. Saame teada, kes on viljapuugid, kes üritavad sulane Antsult vilja varastada, mis seob laiska peremeest ja sõnajalaõit.Lisaks veel kratid, rahakatel, nõiad ja nende lapsed, härjapõlvlased, kirikuhärrad, veepärdikud.  Lugusid on palju ja avastamisrõõmu on selles raamatus kõigile. Kuna pole enda riiulist raamat, siis pidin seda kaua ootama. Nüüd tahan väga seda raamatut ka endale riiulisse, et seda siis millalgi uuesti ja uuesti lugeda.

Vahvaid lugusid jätkub selles raamatus kindlasti kõigile. Muidugi kes seda varem pole lugenud võiks seda teha. Saate sellise elamuse, mida te kaua aega ei unusta. Mulle meeldivad muinasjutud juba väiksest peale ja muistendid on ka minu jaoks üsnagi huvitavad. Lisaks on neid millegi muu asemel  väga mõnus lugeda, need on üsna õpetlikud aga ka põnevad ja ka kaasahaaravad.

Salapäevik(Hendrik Groen, 83¼ aastat vana)(2016)

80764408_2950934011597423_5027515951638118400_n

Igaüks on oma saatuse sepp 2020

84320660_3018055084885315_3062070631303479296_n

Salapäevik(Hendrik Groen, 83¼ aastat vana)(2016)(304lk)

Autor:  Hendrik Groen

33388291._SY475_

Tutvustus

Hendrik Groen võib ju vana olla, aga veel mitte surnud ning ta ei kavatse sugugi alla anda. Tõsi küll, ta jalutuskäigud jäävad järjest lühemaks, sest jalad ei taha hästi koostööd teha, ja ta peab sagedasti arsti juures käima.Tehniliselt võttes on ta rauk. Aga miks peaks elu sellegipoolest koosnema toataimede taga kohvi joomisest ja lõpuootusest?

Lühikeste, pealtnäha kergete, kuid eelkõige avameelsete päevikukatkete abil saame koos Hendrik Groeniga kaasa elada Põhja-Amsterdami vanadekodus tegutseva mässajate klubi „Vanad, Kuid Mitte Surnud“ elu tõusudele ja mõõnadele. Aasta viimasel päeval on sellele sarmikale vanahärrale küllap õige raske hüvasti öelda.

„Salapäevik“ on rahvusvaheline bestseller, mida on praeguseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde

Lõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.

-Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Abielu Rosiega” autor-

Raamatus saab palju naerda, kuid see on hoopis enamat kui lihtsalt komöödia. See on lugu sellest, kuidas sõprus, omakasupüüdmatus ja väärikus on inimese elus kesksel kohal. Kui ma olen vana mees, tahan ma olla Hendrik Groen.

-John Boyne, „Poiss triibulises pidžaamas” autor-

Hendrik Groen on kuningas. Minu 78aastane ema jääb tasapisi dementseks. Lehti ega ajakirju ta enam ei loe, ainult vanad fotoalbumid suudavad ta tähelepanu veel viieks minutiks köita. Aga Hendrik Groen suutis ta naerma ajada ja ta luges raamatut vähemalt pool tundi järjest.
-Ray Kluun, „Love Life” autor-

Seda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel.
-David Suchet-

Jaa vot see oli alles lugemine. Seekordne saatuse sepa kuu viis mind Hollandisse ja ühe toreda vanamehe päevikut lugema. Ma ei kahetse seda kordagi. Pole varem nii palju naerda saanud kui seda raamatut lugedes.

Muudkui lugesin ja lugesin, mida rohkem seda tegin seda rohkem ka selle vanadekodu elule kaasa elasin.  Hendrik oli nii sümpaatne peategelane, et tema päevikut lugedes sai nii rõõmustada aga ka kurvastada. Muidugi naljakaid kohti oli päris mitmeid.

Peategelaseks on siis päeviku autor, Hendrik, kes otsustab oma päevi sisustada sellega, et hakkab kirjutama päevikut, et siis pärast oleks mida meenutada. Nii palju erinevaid sündmusi, nii kurbi kui ka naljakaid.

Kes tahab sealsele elule kaasa elada, siis marss raamatut lugema. Ma lugesin ja ei kahetse seda üldse. Naerupalavik on selle raamatuga kindlasti garanteeritud.

Mulle meeldis see raamat väga ja loodan aega leida ka järgmiste osade jaoks.

Nüüd aga ootan huviga, mis järgmise kuu saatuse sepp endaga kaasa toob.

Soovitan teistlegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.

 

 

 

Marjakobar ja teisi setu muinasjutte

eesti-rahvajutu-aasta-2020

Jaanuar- Marjakobar ja teisi setu muinasjutte(1989)(133lk)

Autorid: Erna Normann, Herbert Tampere

12951469

Tutvustus

Muinasjuturaamat sisaldab järgmisi muinasjutte:

Kolm lambakest

Rebane hanekarjas (viisiga)

Rebane öömajal

Kukk, kass ja kana (viisiga)

Utekene ja hunt

Jutt kitsest paari pojakesega

Härja maja

Vana koer

Karu ja kolm õde

Üheksa venda ja üks õde

Söepuder

Marjakobar (viisidega)

Kosilased sauna juures

Hiir abimeheks

Karu koduväiks (viisiga)

Kuningatütre pastlad (viisiga)

Kuu kukrus, päev otsa ees

Kuningapoeg ja hall hunt

Üle nurme pulmas

Imelised pealuud

Kullased oinakesed

Mida ütleb, see saab

Päkaotsa-pikkune poisikene (viisiga)

Kass, leivalabidas ja niinekera

Rikas vend ja vaene vend

Oakene

Tõrvane härg

Jutt taadist, eidest ja vahakarva kanast

Mulle on terve elu muinasjutud meeldinud. Kui olin väiksem, siis loeti mulle neid igal õhtul ette. Mida suuremaks ma kasvasin,õppisin ise ka lugema. Esimese oma muinasjutu raamatu sain endale viiendaks sünnipäevaks. Eks nendest raamatutest minu lugejapisik alguse saigi.

Seda raamatut lugedes meenusid nii mitmedki mälestused, sellest kuidas raamatukogust sai endale virnade viisi erinevaid muinasjutu raamatuid koju tassitud.  Kahjuks siis ei teadnud sellest muinasjutukogust midagi, kuid nüüd sellest rahvajutu üritusest osa võttes sain tuttavaks ka setu muinasjuttudega.

Minu jaoks oli tegemist põnevate lugudega. Küsite, et mida saab muinasjutus olla põnevat, kui seal on kindlaks määratud nii algus kui ka alati peab olema õnnelik lõpp. Kuid eks mõned jutukesed polnudki nii rõõmsad kui oleks võinud arvata.

Marjakobara muinasjutu raamatuga kohtusin esimest korda ja tunnistan ausalt, et ta lummas mind juba oma kaanepildiga.  Mida rohkem ma lugesin seda rohkem ma leidsin ennast maailmast, kus kohtusin päkaotsa pikkuse poisikesega, vana koera aga ka mitmete teiste tegelastega olgu siis nendeks kuninglikud kaunitarid või siis mõned pealtnäha tavalised koduloomad.

Mulle meeldisid mitmed lood ja ma usun, et loen seda raamatut ka kunagi oma lastele ette, kui nemad ka lugema õpivad siis saavad nad seda maailma ise avastada. Loodan, et tulevikus on veel raamatuid, mida lugeda. Kurb oleks kui neid enam paberil ei olekski.

Ma nautisin seda lugemist väga, lugesin rahulikus tempos üks lugu korraga ja mõtlesin peale lugemist selle peale, et mis seal siis juhtus ja mida võiks siit endale meelde jätta.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Ma usun, et see ei jää minu ainsaks muinasjutu tutvuseks sel aastal.

Kõike kaunist teile kallid sõbrad!!

 

 

Kadunud küla(2019)

Kadunud küla(2019)(384lk)

Autor: Camilla Sten

47960035._SY475_

Tutvustus

Põnevik, mis haaras mind esimesest leheküljest viimaseni ja viis mõtted Stephen Kingile. Camilla Sten on kirjanik, kellel tasub silma peal hoida.

Camilla Grebe

On möödunud kuuskümmend aastat sellest, kui väikse kaevandusküla Silvertjärni terve elanikkond haihtus. Kohvitassid seisid köögilaual, pesu kuivas nööri peal, just nagu oleksid kõik äkitselt õhku haihtunud. Kui inimesed paar päeva hiljem linna uurima tulid, leiti ainult posti külge kinni seotud naine, kes oli kividega surnuks loobitud, ja elus vastsündinu. Kõik ülejäänud, ligikaudu tuhat elanikku, olid kadunud ja neid ei leitud kunagi. Keegi ei tea, mis juhtus. Kas see oli õnnetus, massienesetapp või oli mängus fanaatilise usuliikumise käsi?

Alice on noor filmitegija, kes on üles kasvanud lugudega Silvertjärnist, mida vanaema talle jutustas. Nüüd tahab ta lõpuks tõe välja selgitada. Koos oma meeskonnaga kavatseb ta veeta viis päeva eraldatud ja mahajäetud linnakeses ning filmi jaoks materjali koguda. Kuid niipea, kui nad kohale jõuavad, hakkavad nad kuulma kummalisi hääli ja nägema seletamatuid asju. Varsti peavad nad endalt küsima, kas möödunud ajad on ikka möödunud või neelab küla ka nemad.

Camilla Sten sündis aastal 1992 ja on varem avaldanud düstoopilise romaani „Teine koidik“ (2016). Ta kirjutab ka kriitikute poolt kiidetud põnevussarja koos Viveca Steniga, mille esimene osa „Süvahaud“ ilmus aastal 2016. Uut raamatut „Kadunud küla“ on juba enne ilmumist müüdud viieteistkümnesse riiki ja Nordisk Film on ostnud filmiõigused. Lisaks kirjutamisele õpib Camilla Sten Uppsala ülikoolis psühholoogiat.

Seekordseks raamatuks osutus minu arvates raamat, mis ei vaja pikemat tutvustamist. Jah tunnistan, et autor on minu jaoks tundmatu, aga olles facebookis lugemiseväljakutse  grupi liige, siis olen seal vilksamisi seda raamatut näinud.  Muidugi olen lugenud ka erinevaid sealseid tutvustusi ja niimoodi see raamat tee minuni leidiski. Kuna raamatukogus polnud, siis soovisin seda väga lugeda ja oh üllatust kui selle ellust leidsin.

Raamat on kirjutatud oleviku ja tuleviku vormis, ühelt poolt väike kaevandusküla Silvertjärn 60 aastat varem ja teisalt see sama küla 60 aastat hiljem.

Kui sinna läheb noor filmitegija Alice koos oma kaaslastega ei oska ta arvatagi, mis kõik seal juhtuda võib. Kohati oli lugu nii sünge, et ma ei suutnud lihtsalt edasi lugeda. Eks pimedus mängis ka oma rolli ja pidasin väikseid pause, kus mõni õhtu seda raamatut ei lugenud.  Alice soovib teada saada mis küll seal külakeses juhtus ja kuhu kadusid kõik need 900 inimest. Kas tõesti on tegu kummituslinnaga või on seal kellegi teise käsi mängus?  Seda peate te kallid sõbrad ise lugema.

Kohati tundus, et nad ei pääsegi sealt minema ja loole ei tulegi õnnelikku lõppu, kuid kes tahab teada kas tõesti nad jäidki sinna lõksu ja mis siis lõpus ikkagi juhtus, seda raamatut lugedes saate kindlasti sellele küsimusele vastused aga ka sellele, mis siis tegelikult selle külakesega juhtus ja kuidas küll üks inimene suutis kõike oma sinna ilmumisega muuta.

Ma ei suuda siiani mõista, miks inimene, keda sa oled lapsest peale armastanud ja kasvatanud järsku sinu vastu pöördub ja kõike seda vaid ühe inimese pärast, kes pole isegi tema lähedane sugulane. Kuidas mahub küll nii palju vihkamist ühte inimesesse? Mida sa peaksid tegema, et ta endale tagasi võita ja sealt põgeneda? Kas sa suudad ennast ise ennast tegelasega samastuda ja mida sina selles olukorras ettevõtaksid? Vot see ongi mõtlemiskoht lugejale.

Mina soovitan lugeda, kes seda veel teinud pole. Kaunist jõuluaega ja näeme kindlasti veel!!! See blogi jätkab niikaua kuni mina suudan veel lugeda ja minuga pole midagi hullu juhtunud.

 

Täiesti tavaline perekond(2019)

Täiesti tavaline perekond(2019)(369lk)

Autor: Mattias Edvardsson

44667060

Tutvustus

Lundi äärelinna kenas villas elab n-ö täiesti tavaline perekond, kelle elu oleks justkui täiuslik. Kuni saabuva krahhini … 19 aastast Stellat süüdistatakse 32 aastase ärimehe brutaalses mõrvas ja ta vahistatakse. Meeleheitel vanemad ei mõista, mis juhtus. Nad on valmis tegema kõik, et oma tütart päästa, kuid … kas nad üldse tunnevad teda. Või teineteist.

Geniaalselt komponeeritud triller avab kronoloogilise sündmuste käigu kolmest – jumalasulasest isa, taltsutamatu tütre ja advokaadist ema – vaatenurgast, mis on esitatud lugu haaval, avades nii pereliikmete nägemuse üksteisest, kuritöö käigust kui ka omavahelistest suhetest. Mis juhtub, kui inimesed usuvad, et tunnevad üksteist, kuid tegelikult elab igaüks otsekui eri planeedil. Tõde ja vale, hea ja halb – piir nende vahel võib ekstreemolukorras olla üpris nõrguke.
„Täiesti tavaline perekond“ on erakordne põnevik, mis viskab õhku kriipivaid küsimusi. Kui hästi sa tunned oma lapsi? Kui kaugele oled valmis minema, et kaitsta neid, keda armastad? Kas tapmist saab õigustada?

 

Seekordne lugu oli minu jaoks täiesti erinev kui ma eelnevalt olen lugenud. Teistmoodi sellepärast, et ei oodanud, et lugu jaotub kolme ossa. Lugeja saab ülevaate sellest, mismoodi mõjutavad kulgevad sündmused preestrist isa, taltsutamatu tütre ja advokaadist ema tegemisi ja nende omavahelisi suhteid.  Mis juhtub siis, kui inimesed usuvad, et tunnevad üksteist, kuid mida lugu edasi siis tegelikult elab igaüks otsekui oma maailmas.

Kui kaugele oled valmis minema sina, kui saad teada, et sinu tütar/poeg on kellegi tapnud ja teda süüdistatakse mõrvas? Kas annaksid talle valetades alibi? Kas sa kaitseksid teda ja annaksid endast kõik, et teda sealt päästa? Ükskõik mis hinnaga. Kui hästi sa tegelikult oma pereliikmeid tunned? Kas nad on sinu vastu ausad või on tegu valetajatega ja nad varjavad sinu eest midagi?

 

Neile küsimustele saate kindlasti siit loost vastused. Mina vähemalt sain ja ei kahetse, et seda raamatut lugesin.  Ma elasin nii loosse sisse, et lõpetasin lugemise alles varajastel hommikutundidel. Ja ma ei kahetse seda üldse. Polnud kordagi mõtet, et jätaks lõpu lugemata ja läheks magama, ei enne ei saanud seda teha, kui lõpplahendus oli samuti loetud.

Ma tahan ainult teada üht, mis saab sellest perekonnast edasi peale neid jubedaid katsumusi. See oleks päris hea, kui sellele raamatule tuleks järg. Sama perekond ja mis sai neist pärast ja kas peretütar täitis oma unistuse ja mis valesid veel pereema pere eest varjas. Kas tõesti preestrist isa jätkab oma tööd ja suudab juhtunu unustada. Seda oleks väga põnev lugeda. Muidugi oli seda ka praegune lugu.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Mulle meeldis ja pinget ja põnevust jätkus selles loos kindlasti kuni lõpuni. Kuid sellist lõppu ei oodanud ma üldse ja sellist sündmuste käiku samuti. Ma ei suutnud kordagi ära arvata, kes seda tegi ja miks. Ju siis oli lugu nii hästi kirjutatud, et lihtsalt ei tulnud selle peale.

Soovin kõigile kaunist sügist ja nautige neid vihmaseid ilmu raamatuid lugedes. Ma usun, et te ei pea seda kahetsema!!