Koolmekohad(Ruth Galloway sarja 1.osa)(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

50.Raamatus on mõni loom olulisem kohal. (käib peategelasega pidevalt kaasas, mainitakse väga palju vms) Võib olla ka fantaasia loom (mitme peaga hobune, lohe jms)- seni kuni on tegemist kindlalt mitterääkiva loomaga, mitte inimesega sarnase loomakujuga tegelasega.

Koolmekohad(Ruth Galloway sarja 1.osa)(2020)(276lk)

Autor: Elly Griffiths

Tutvustus

Rahvusvaheline menuk traditsioonilise Briti krimiromaani austajaile. Arheoloog doktor Ruth Galloway on hilistes kolmekümnendates naine, kes elab meeleldi üksi koos oma kahe kassiga Norfolki lähistel kõledas ja eraldatud paigas nimega Saltmarsh – rabamaal, mis oli rauaaja asukate jaoks püha, sest pole päriselt ei maa ega meri. Kuid tema ühetaolised päevad, mida täidab luude ja muististe väljakaevamine, pööratakse pea peale, kui üksildaselt mererannalt leitakse lapse luud.

Peainspektor Nelson kutsub Galloway appi, uskudes, et säilmed kuuluvad Lucy Downeyle, kümme aastat varem kadunud tüdrukule, kelle röövija kiusab teda ikka veel kummaliste kirjadega, mis sisaldavad viiteid ohvririitustele, Shakespeare’ile ja piiblile. Siis kaob veel teinegi tüdruk ja Nelson saab uue kirja – samasuguse nagu Lucy juhtumi ajal. Kas tegemist on sama tapja või matkijast mõrvariga, kes on mingil moel seotud Ruthi eraldatud elupaigaga? Mida lähemale kirjasaatja tuleb ja mida enam näitab tuulest räsitud Norfolki maastik oma võimu, seda eksinumana Ruth end sel uuel territooriumil tunneb – ja satub tõsisesse ohtu.

„Koolmekohad“ on esimene raamat Elly Griffithsi paljukiidetud ja oodatud Ruth Galloway sarjast! Griffithsi põneva süžeega raamatute populaarsuse taga on autori oskus ühendada tuulest ja vihmast räsitud Norfolki ranniku atmosfäär, piirkonna müüdid ja legendid ning tark, kohati terav ja isepäine, kuid alati inimlik peategelane.

Seekord sattusin ma oma lugemistega Saltmarshi. Sealne õhustik ja muidugi kui mängus on ka loodus( raba ja meri), siis ma ei suuda lihtsalt raamatut käest panna. Nii juhtus ka seekord. Oli küll teistsuguse kulgemisega krimilugu, kuid nauditav igatahes.

Ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin. Nüüd ei jää muud üle, kui oodata järgmist osa. Loodan, et seegi tõlgitakse.

Selles loos kohtume arheloog Ruthiga, kes ühel hommikul tõmmatakse ootamatult kriminaaluurimisse. Kes on see torssis mees ja mida ta küll temalt tahta võiks? Kas tõesti tema suudab politseid uurimises aidata ja jõuda jälile mõrvarile? Seda lugege ise kallid sõbrad.

Mulle meeldis see lugu ja ma nautisin seda kulgemist, kohati tundus, et lugu on kirjutatud tõusude ja mõõnade taktis. Ühelt poolt põnev krimiuurimine teisalt aga peategelase Ruthi sisemised võitlused enda ja teda valdavate tunnetega. Õhus on ka küsimus, kas ta tõesti jääbki vanatüdrukuks?

Muidugi politseinik Nelson oli ka omamoodi karakter, kes ei jäta enne, kui süüdlane on tabatud. Mingu selleks siis niikaua aega kui vaja. Muidugi aitab teda suuresti ka Ruth, kes avastab seose nii luude kui ka mõrvari vahel.

Kas nad tabavad mõrvari ja kuidas lugu lõpeb, seda lugege ise! Ma julgen soovitada lugemiseks, kes seda teinud pole. Mulle meeldis veel ka see, et arheloogia oli ka loosse sisse toodud. Eks mindki on mõneti see teema huvitanud ja ajalugu on üldse põnev, samuti on seda mütoloogia.

Kaunist õhtut kõigile!

Mõrv Viirpuuvillas(Melissa Cragi sarja 1.osa)(2019)

Lugemiseväljakutse 2020

42. Raamat, mille pealkirjas on arhitektuuriobjekt

Mõrv Viirpuuvillas(Melissa Cragi sarja 1.osa)(2019)(312lk)

Autor: Betty Rowlands

Tutvustus

Saage tuttavaks, see on Melissa: kassiarmastaja, hell ema, krimikirjanik … julge ja vapper detektiiv?

Melissa Craig on oma uuest elust vanas päevinäinud majakeses tohutus vaimustuses, kavatsedes veeta oma päevi roose kärpides ja naabri punase Binkie-nimelise kassiga tutvust sobitades. Ta soovib vaid seda, et oleks taibanud juba varem maale kolida. Aga koputus uksele toob uudiseid šokeerivast avastusest ning naine leiab end ühtäkki jahmatava mõistatuse keskpunktist: metsast tema maja tagant leiti äsja noore naise luud. Ehk ei olegi väike Ülem-Benbury külake nii idülliline, kui esimesel pilgul tundus?

Veidrad öised telefonikõned veenavad Melissat, et politsei on kõike muud kui õigel teel, niisiis ei suuda naine kiusatusele vastu panna ja hakkab ise väikest viisi nuhkima. Bingosaali, ilusalongi ja mujalegi oma nina toppides torgib ta üksjagu herilasepesi ning toob päevavalgele mõned selle küla kõige skandaalsemad saladused, kuid kurjami tabamisele see teda lähemale ei vii … Sahtlist leitud vana päevinäinud foto on viimane kild, mida ta asja lahendamiseks vajab, aga kas Melissa, uustulnukas kokku hoidvas kogukonnas, suudab üksinda selle erakordse mõrvamüsteeriumi tuumani jõuda?

Raamatuga „Mõrv Viirpuuvillas“ alustame Melissa Craigi müsteeriumite sarja. Betty Rowlands tutvustab meile väljamõeldud Ülem-Benbury külakest, mis ei jää maalilisuse osas sugugi alla telest tuntud Midsomerile. Melissa Craigi lood on ehe külakrimi parimal kujul: kaunis ümbrus, (enda meelest) kole kavalad amatööruurijad, kassid, koogid, skandaalsed kuriteod, kuulujutuveskid ja kukalt kratsima panevad müsteeriumid, mis kohaliku külakogukonna ja muidu nii uniselt kulgeva elu Ülem-Benburys põhjalikult kihama panevad.

Mõnus kerge krimilugu sobib ideaalselt kõigile, kes hindavad üle kõige vana head vajaduspõhist kuritegu ja loevad oma lemmikuteks Miss Marple’i (Agatha Christie) ja Jessica Fletcher („Mõrv sai teoks“) stiilis lugusid „Midsomeri mõrvadele“ omases keskkonnas.

Kas te arvasite tõesti, et maalilistes Inglise külakestes valitsevad rahu, vaikus ja idüll? Kahjuks peame selle mulli purustama …

Sattusin seekord pisikesse Inglise külakesse, kus kohtusin ka peategelase Melissaga. Ta on krimikirjanik, kelleks minagi olen saada tahtnud, kuid eks see on ka sinnapaika jäänud.

See on selline krimilugu, millesse võid end unustada ja kuna mulle meeldib krimilugusid lugeda, siis võtsin selle raamatu lugemisse ja ei kahetse seda üldse.

Lugu ise kulgeb rahulikult, kirjanikule omases tempos ja mida lugu edasi seda tempokamaks lugu läheb. Ühel hommikul koputab keegi Melissa uksele, ta on nii endast väljas ja räägib talle õudsast avastusest. Millest, seda lugege ise. Sealt edasi hakkavad hargnema erinevad sündmused, mis sind endasse haaravad ja enne lahti ei lase, kui oled jõudnud lõpuni.

Ma koguaeg mõtlesin, kes võiks küll süüdi olla ja miks ta seda kõike tegi? Mis olid tema põhjused ja mulle meeldis seda raamatut lugeda. Kindlasti võtan lugemisse ka teise osa. Loodan, et on sama hea kui oli seda esimene osa.

Muidugi loodan, et seda sarja veel edasi tõlgitakse ja ei jää ainult kaks osa. Kes oleks osanud oodata, et see lugu võib lõppeda sellise lõppakordiga. Ma ei nuputanud kordagi lugemise ajal ära, kes võiks süüdi olla ja eks sellepärast mulle ka lugu väga meeldis. Muidugi on kaanepilt ta täitsa äge.

Soovitan seda sarja teistelegi, kes seda veel lugenud pole.

Emand kaseladvas(1988)

Eesti rahvajuttude aasta 2020

Emand kaseladvas(1988)(94lk)

Autor: Mall Hiiemäe

Tutvustus

Selles raamatus on tutvustatud osakest eesti usundiliste muistendite maailmast.
Selliseid jutte nagu siin, on rahvasuu ammuilma jutustanud. Nad oleksid enamjaolt juba unustussegi jäänud, kui neid poleks üles kirjutatud. T A Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond on koht, kus hoitakse kümneid tuhandeid rahvajuttude kirjapanekuid. Ka see raamat sai nende põhjal kokku seatud. Tegelasteks pole siin muinasjutunõiad, vaid inimesed, kellel arvati olevat erilisi tarkusi, ebatavalisi võimeid ja oskusi.

Vanasti usuti päriselt olemas olevat ka ussikuningaid ja metshaldjaid, libahunte ja vanatonte, ning veel õige paljusid isemoodi olendeid, kelle välimust pole kuigi kerge täpselt ette kujutada. Lugejal on võimalus oma kujutlusvõimet proovida; juttude temaatika ja rahvapärane esitusviis pakuvad loodetavasti huvi mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanuile.

Seekordne raamat oli hoopis midagi muud. Nii ägedat lugemist pole mul vist ammu olnud. Nii palju ruumi fantaasiale, et vahel oli tunne, et pean kuskilt kinni hoidma, et mitte ise kuskil puuotsas ei maanduks.

Nii palju erinevaid tegelasi ja paharette, et silme eest läks vahel kirjuks. Kohati olid mõned lood ikka kõhedad küll. Mina arvan, et see raamat sobiks lugemiseks rohkem sinna 14-aastaste kanti või isegi rohkem.

Mul on hea meel, et selline lugemine sel aastal toimub, peaksimegi rohkem rahvajuttudele lugemisele pühenduma, sest need on mõneti ikka väga- väga huvitavad ja viivad mõtted muudele radadele.

Ma ei tea nüüd, kas ma julgengi magama minna, äkki keegi neist tegelastest ootab mind voodi all 😀

Igatahes mulle meeldis ja ma soovitan teistelegi lugemiseks!

Elagu Rahvajutu aasta!!!

Punase märkmikuga naine(2020)

Lugemiseväljakutse 2020

24. Raamat, kus üks tegelastest on kirjanik või toimub tegevus raamatupoes

Punase märkmikuga naine(2020)(198lk)

Autor: Antoine Laurain

50729233._SY475_

Tutvustus

Ehtprantslasliku hõnguga romaanis „Punase märkmikuga naine“ on meisterlikult kokku põimitud põnevik ja romantiline armastuslugu.
Öösel kell kaks rünnatakse üksikut naist tema koduukse ees ja röövitakse käekott. Võtmete ja rahata, palub ta ulualust lähedal asuvast hotellist. Järgmisel hommikul leiab raamatupoe omanik, mees parimais aastais, ühegi dokumendita koti prügikastikaanelt. Käekotis on suure hulga esemete seas punaste kaantega märkmik, milles olevad ülestähendused teda lummavad.
Järgneb imeline seiklus, milles on oma roll keemilise puhastuse töökojal, kuldamisteenuseid pakkuval ateljeel, käekoti omaniku lähedasel sõbral, naiste kataloogi pidaval elumehel, loomekriisis vaevleval kirjanikul, viieteistaastasel lütseumineiul, kuulsal Patrick Modianol ning kassidel Belphégor ja Putin.
Irooniani ulatuv huumor laseb elu näha muheleva kõrvaltvaataja pilguga ja liigutav romantika juhib mõtted kõrvale hallist igapäevaelust.
Pariisis sündinud Antoine Laurain (1972) on ajakirjanik, antiigikoguja ja kuue romaani autor.

Seekordne lugu viib meid Prantsusmaale. Selles loos on kokku põimitud nii põnevus kui ka armastuslugu. Ma ei suuda siiani seda lugu unustada. Seda vist ka üsna pikka aega veel.  Miski selles loos kiskus mind endaga kaasa ja ma ei suutnud selle raamatu lugemist enne lõpetada, kui jõudsin lõppu, mis tuli ka minu jaoks ootamatult, tahaksin veel lugeda nende kahe inimese vahelisest armastusest, mis puhkes ka juhuslikult. Öeldakse küll, et juhuseid pole olemas aga vot võta näpust, on ikka küll!

Öösel kell kaks rünnatakse üksikut naist tema koduukse ees ja röövitakse käekott. Ta ei oska aimatagi, et ta võiks selle koti kunagi tagasi saada. Endast väljas olles jookseb ta kortermaja vastas olevasse hotelli. Mis temast edasi saab, seda peate te ise lugema.

Mees nimega Laurent jalutab mööda Pariisi tänavaid, kui märkab prügikasti peal olevat käekotti. Ta otsustab selle endaga kaasa võtta ja mida rohkem ta süüvib kotiomaniku otsingusse, seda lähemale ta jõuab naisele, kellega ta võiks üldse kunagi kohtuda. Kas nad kohtuvad omavahel ja mis saab edasi, seda peate ise lugema.

Ma olen väga rahul, et  seda raamatut lugesin. Aitas argipäeva mured unustada ja mõnus ajaviide lugemine. Selline, mille haarad lugemisse ja ei märkagi, millal juba lugu läbi sai.

Autor on minu jaoks täiesti uus, kuid nüüd tahaks väga tema teisigi raamatuid lugeda, kui muidugi nende jaoks aega taas leian. Mulle meeldis väga ka autori kirjutamistiil, mis kulges ühtlases tempos ja meeldis väga.

Ma polnudki varem sellist armastuslugu lugenud, muidugi tõmbas mind lugema ka kaanepilt. Nüüd tahaks endalegi sellist punast märkmikku, kuhu oma mõtteid kirja panna. Peaks olema samuti nahast kaantega.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Kindlasti tahaks veel selle sarja raamatuid lugeda, usun, et tuleb sama mõnus lugemine kui see raamat seda oli.

Kaunist õhtut kõigile ja näeme veel!

 

Igatsetud maa(2017)

Lugemiseväljakutse 2020

43. Raamat Eesti Raamatu sarjast “Eesti romaanivara”

Igatsetud maa(2017)(320lk)

Autor: Bernard Kangro

Igatsetud maa_kaas-500x700

Tutvustus

Romaan jutustab 19. sajandi lõpul levinud kuuldusest, et tsaar annab talurahvale maad. Mõisnike teenimisest väsinud talupojad loodavad usku vahetades Venemaal maad saada ja oma elujärge parandada.

Bernard Kangro (1910–1994) esikromaani (a-st 1949) sündmused leiavad aset autori kodusel Võrumaal XIX sajandi lõpukümnendil. Romaani kõiki keskseid tegelasi – endist külarätsepat Margus Päiva, kes on pruudi kaasavaraga talu ostnud, raamatuhuvilist vaeslapsest karjapoissi Jass Siilivaske (mõlemad on aastakümneid tagasi halastamatult vitstega pekstud ja kodust välja aetud ning Siberisse saadetud maameeste pojapojad), endist soldatit ja nüüd talusulast Vidrikut, pikalt ametis olnud vallakirjutajat Teoviili, poolearulist vallasanti ja luuletajat Jukupoega (kelle ilmne eeskuju on autorile olnud Juhan Liiv) – ühendab igatsus oma maa, priiuse ja vaimuvalguse järele.

Minu jaoks oli selles lugemiseväljakutses kõige raskem punkt just see. Kuid mõni päev tagasi ema riiulit sorides, märkasin, et tal oli see raamat olemas ja niimoodi ta minuni tee leidiski.

Tegelasi on mitmeid ja kaasa elamist palju. Kuid üsnagi raske lugeda, millega pidid inimesed tol ajal hakkama saama ja mida läbi elama. Olen tänulik, et autor meieni selle loo on toonud ja kahju on, et temaatika nii kurb ja raske oli. Kuid loetud ta sai ja loodan leida aega veel Eesti kirjanduse jaoks.

Inimeste võitlus parema elu nimel ja selle saamiseks tehtud ohverdused. Kas tõesti oli see seda kõike väärt? Kõik oli nii reaalne, et kerge oli sellesse maailma minna ja tundsin, et isegi oleks nagu loos sees ja näeks kõike lähedalt.

Lugu ise oli täitsa hea, kuid nagu ütlesin, siis mulle tundus ta kurb, kuid siiski haaras ta mind endasse. Tahtsin nii väga teada kuidas sel ajal elati ja seda ma ka sain. Kohe kuhjaga.

Soovitada ei oska, kuigi lugesin seda autorit esimest korda, selgus et on täitsa tegemist niiöelda oma kandi mehega. Eks kui aega saan loen veelgi tema raamatuid.

Teistele soovin kõike kaunist ja näeme veel!!

Linnukohus(2019)

Lugemiseväljakutse 2020

Üllatusteema: Loe raamat sellise riigi autorilt, millel on Sinuga samas kuus sünnipäev.
(NORRA)

Linnukohus(2019)(216lk)

Autor: Agnes Ravatn

44417716._SY475_

Tutvustus

Teletäht Allis Hagtorn põgeneb seksiskandaali eest pealinnast, vahetades oma senise elu vabatahtliku paguluse vastu fjordiäärses majas, kus ühendus välismaailmaga praktiliselt puudub. Avaliku tähelepanuga harjunud Allis muutub eraklikuks anonüümseks teenijaks, kes serveerib õigel ajal toidukordi, peab aia korras ja tülitab salapärast majaperemeest võimalikult vähe. Füüsiline töö on talle otsekui patukahetsus, et end eelneva elu eest karistada.
Kõik ei ole aga hoopiski nii, nagu tundub … Tasapisi satub Allis mehe salapära lummusesse. Mõlemal on oma saladus, mis aegamisi ärritavalt avaneb ja heitlikke tundeid tekitab. Kõhkluste, kahtluste, pingeliste mõttemängude, kummaliste käitumismustrite ja aimatava ohu taustal hakkab lahti hargnema mõistatus, miks elab nägus täies elujõus mees erakuelu ja mis plaanid tal Allisega on.
Kriipiv süüdimõistetuse õhkkond ei lase lugejatel ette aimata üllatavat lahendust, mis möödunud pattute lepitusega kaasneb. Ravatn loob oma romaanis oskuslikult lootustunde, mis balansseerib hingerahu ja pelutava ohu piiril, mõjudes vahel lausa narkootiliselt.
Kummitav ja võimas „Linnukohus“ on pingeline peenelt kirjutatud psühholoogiline triller, mis tugineb šokeerivale, dramaatiliselt pingestatud mõttemängule. Kaunilt komponeeritud romaan pakub lisaks poeetilisele keelele psühholoogilist põnevust ja on läbi põimunud muinaspõhja mütoloogiaga.
Agnes Ravatn (snd 1983) on Norra kirjanik, kes kirjutab nynorsk’is. „Linnukohus“ (2013) on tema teine romaan, seda on tõlgitud rohkem kui kümnesse keelde ning selle põhjal on lavastatud näidend. 2015. aastal valiti Ravatn Norra kümne lootustandvama alla 35-aastase kirjaniku hulka. Lähiajal on „Linnukohtust“ valmimas film.

Mind jääb see lugu pikaks ajaks kummitama. Tegemist kahe tegelase vahelise kassi- ja hiiremänguga. Kes peale jääb, selle peate te ise välja uurima.

Peategelasteks siis Allis ja teisalt ta enda juurde tööle võtnud salapärane Sigurd. Nende omavaheline suhtlus on minu arvates alguses lausa pentsik. Naine soovib kogu hingest, et mees teda märkaks, aga mees seevastu on kummaline ja salapärane. Naine ei suuda vastu panna ja tahab teada, miks ta selline on ja kas ta kavatseb elu lõpuni sinna majja üksinda jääda. Miks ta üldse on seal üksinda? Kus on ta naine? Kas naine veel tuleb tagasi või on ta mehe elust jäädavalt kadunud?

Kui seda raamatut loed, siis saad nendele küsimustele kindlasti vastused.  Mulle meeldis muidugi ka lugu mis Allis mehele rääkis, mis see oli, siis lugege ja saate teada.

Kaks täiesti erinevat inimest, aga nende saladused on mõlemale väga ohtlikud.  Mulle meeldis see lugu. Pinget ja põnevust jätkus kuni viimaste lehekülgedeni. Mõttemäng, mis tõe välja tulemisel võis olla lausa hukutav. Mida rohkem saladused paljastuma hakkasid, seda pingelisemaks läks lugemine, kuni lõppes suure pauguga. Sõna otseses mõttes.

Vahel oli küll selline tunne, et kohe-kohe juhtub midagi sellist, mida ei saa tagasi keerata. Kumbki tegelastest saab hakkama millegi sellisega, mis sind korralikult läbi raputab.  Ma ei suutnud kogu lugemise aja lõpplahendust ära arvata. See meeldis mulle ka, et pinget selles loos jätkus ikka pikalt.

Ma ei osanud kogu lugemise aja arvata, et see vaikne ja soliidne mees võiks tõesti olla selline nagu lõpus selgus. Ta tundus mulle küll kummaline, kuid siiski paistis,et

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole! Kuigi praegu on just see aeg, et kodus olla, siis midagi pingelist ja põnevat sobiks sellesse aega minu arvates hästi!

(Vaba)surm(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

52.Teos, mille pealkirjas mainitakse surma või suremist.

(Vaba)surm(2020)(204lk)

Autor: Johannes Kivipõld

50394817._SX318_

Tutvustus

Nona on 17-aastane koolitüdruk, kes lõpetab oma elu. Keegi ei tea, miks. Enne surma oli ta endale hankinud tuttuue mobiiltelefoni.

Siim on 42-aastane laenuhaldur, kes lõpetab oma elu. Keegi ei tea, miks. Enne surma oli ta endale hankinud tuttuue mobiiltelefoni.

Hugo on noor politseiuurija, kes ei suuda leppida, et Nona ja Siimu surma põhjus jääb teadmata. Ülemuste soove trotsides asub ta juhtumeid lahendama ja tema ees rullub lahti lugu, mida tal endalgi on algul raske uskuda.

Meinart on täiesti tavaline mees. Nii tavaline, et tänaval teda keegi isegi ei märka. Kuid see-eest märkab tema teisi. Kui Meinart kellegi ellu ilmub, vapustab tolle lähedasi peagi enesetaputeade. Aga kas vabasurm oli ikka … vaba surm?

Johannes Kivipõllu kriminaalromaan käsitleb tundlikku enesetaputeemat. Ses mõtlemapanevas teoses analüüsib autor manipuleerimise ja mõjutamise tagamaid ning näitab, kui hõlpsasti võib üksijäetud ja haavatav inimene muutuda tööriistaks kellegi pahatahtliku käes.

Seekordne raamat räägib meile loo maailmast, mis on täiesti tabu. Selleks on enesetapud ja kui lihtsalt võib inimene sattuda manipulatsiooni küüsi ja tõesti endale midagi väga saatuslikku teha.

Teema on küll raske, kuid siiski haarab sind endaga kaasa ja enne lahti ei lase kui sa oled teada saanud selle millega see kõik lõpeb.  Ma tunnistan ausalt, et ei oodanud üldse sellist lõppu. Kogu lugemise aja ma ei suutnud välja mõelda, milline võiks olla lõpplahendus.

Meinart paistab olevat täitsa tavaline mees. Võiks öelda isegi et nohkar. Tema töö programmeerijana pole just kuigi seltskondlik, seega keegi teda ka tänaval ei märka. Kuid oi tema märkab teisi ja kuidas veel.  Miks ta seda kõike teeb ja kuidas tema jaoks lugu lõpeb, seda peate te ise lugema.

Hugo seevastu on täitsa tubli politseinik. Eks tema elu varjutavad ka mitmed asjad. Kui ta asub uurima enesetappe, siis mõistab ta peagi, et lugu on palju keerulisem kui ta alguses arvata oskaski. Ta ei suuda uskuda, et sellised hookus pookused on üldse võimalikud ja palub isegi eksperdi abi.

Autor on minu jaoks täitsa uus ja loodan, et leian aega lugeda ka tema eelnevalt ilmunud raamatuid. Kuigi tema kirjutamistiil on natuke omapärane on see siiski täitsa hea lugeda.

Mirabilia sari on üks mu lemmikumaid juba tükk aega ja usun, et jätkan selle sarja lugemist.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Temaatika on küll karm, kuid siiski põnev ja kaasahaarav.

 

#ükskilihaseiliigu(2019)

Lugemiseväljakutse 2020

50. Raamat füüsilise või vaimse erivajadusega inimesest

#ükskilihaseiliigu(2019)(336lk)

Autor: Jane Paberit 

46252549

Tutvustus

“Olen alati mõelnud, et kunagi kirjutan raamatu. Oma elust. Nii palju on saanud nalja, nii palju on olnud uskumatuid seiklusi, kokkusattumusi, kurbust ja õnne.
Kirjutada mulle meeldib. Ja pensionäripõlveks on mälestused settinud kullaks ja mullaks. Liigne emotsioon ja ebaolulised seigad on minema hõljunud, jäänud on vaid ehtne ja hea. Nii ma arvasin. Mida ma arvata ei osanud, on see, et kirjutan raamatu juba nüüd, neljakümne seitsmesena, kiiruga, telefonis ühe sõrmega tippides. Ja mõeldes mitte oma elust, vaid suremisest.”

2017. aastal ALS-i diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes ravimatu haiguse tõttu otsustas oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Tema erakordne lugu tekitas ühiskonnas avaliku diskussiooni, kus räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja paljudest muudest inimväärset elu puudutavatest teemadest. Jane pidas oma missiooniks ALS-i-teadlikkuse tõstmist, sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimine oli tema viimane töö.

Tegemist on kaasahaarava raamatuga, mis teema süngusele vaatamata sisaldab parajalt huumorit ja helgust. Jane oskas näha positiivset seal, kust seda tavaliselt otsida ei osata. Ta oskas kirjeldada sügava sisemise veendumusega ka kõige tavalisemaid eluhetki. Raamatu muudab huvitavaks just autori võime näha seda, mis on tõeliselt tähtis ja kaunis, eristada olulist vähemtähtsast ja seda kirjeldada viisil, mis ei jäta kedagi külmaks.

Ostes raamatu „#ükskilihaseiliigu“ toetate Janno Puusepa Fondi.

Mind valdasid seda lugu lugedes mitmed emotsioonid. Tegemist on küll kurva raamatuga, kuid siiski suudab Jane leida igas päevas midagi head ja huumorimeel pole sellest loost küll kuhugi kadunud. Jane lugu liigutas mind väga ja muidugi oli tegemist sellise looga, mis jääb arvatavasti ka pikaks ajaks meelde. Muidugi meeldis mulle see, et autor suutis jääda positiivseks ja ei langenud sügavasse masendusse.

Osalt olen kurb, et kõik nii lõppes, kuid samas nõustun Janega täielikult. Tean et see on minu poolt sünge, aga ma ise ka ei soovi haigeks jäädes jääda omastele hooldada. See tundub nii kurb aga paraku mõtlen ma nii.Mõistan Jane otsust täielikult. Kui mul endal oleks selline haigus, siis teeksin täpselt samamoodi.

Eks selles loos oli kõike, nii kurbust, viha aga ka rõõmuhetki ja erinevaid põnevaid inimesi, kes kõik olid väga talle kallid.

Kindlasti on tegemist sellise raamatuga, mis jääb pikaks pikaks ajaks nii meelde kui ka hinge. Eks sellise temaatikaga lood ongi kurvad ja rasked, aga mida rohkem ma lugesin seda rohkem ma mõistsin seda kõike.

Muidugi ei puudunud raamatust ka pildid, mis sobisid sinna täiuslikult.

Ma ei tea kas nüüd soovitada või mitte aga kes tahab võib lugeda ja mõistab seda mida autor tahab edasi anda.

Puujalaga katk : eesti rahva muinasjutte ja muistendeid(1965)

 

eesti-rahvajutu-aasta-2020

Veebruar

Puujalaga katk : eesti rahva muinasjutte ja muistendeid(1965)(167lk)

Autor: August Jakobson

30115359._SX318_

Tutvustus

See raamat viis mind muinasjuttude ja muistendite maailma. Lugusid on selles raamatus loomadest, lindudest, inimestest, üleloomulikest jõududest, Vanapaganast, krattidest, härjapõlvlastest.

Midagi imelikku ma selles raamatus ei leidnud. Kuid põnev ja kaasahaarav oli ta siiski. Ei teadnudki varem, et selline raamat on üldse olemas. Tänu sellele lugemisele sain teada, millised põnevad lood on ammustel aegadel kirja pandud.

Loos Hull hunt jutustab see meile meeletu isuga hundist, kes on koguaeg näljane. Seega ‘ otsustab hunt minna laadale, et leida endale varss, kelle võiks siis ära süüa. Laadal saab hunt üsna korraliku õppetunni. Kes talle selle annavad, seda peate te ise lugema.  See lugu meeldis mulle kõige rohkem, ise ka ei tea miks aga midagi selles loos oli sellist, mis mind kaasa haaras.

Toon välja veel ühe loo, mis mulle väga meeldis. Selleks oli Ämblik  milles juttu sellest miks Vanataat ämbliku metsadesse saadab, abiks lindudele valvuritele.

Lugusid on erinevaid ja need on  tuulest, tuulepöörajast, tuulesõlmedest, Hallataadist ja tema tütrest, hallakülvajast, hingeta mehest, tulihändadest, uudishimulikust rätsepast, kes libahundiks käib. Saame teada, kes on viljapuugid, kes üritavad sulane Antsult vilja varastada, mis seob laiska peremeest ja sõnajalaõit.Lisaks veel kratid, rahakatel, nõiad ja nende lapsed, härjapõlvlased, kirikuhärrad, veepärdikud.  Lugusid on palju ja avastamisrõõmu on selles raamatus kõigile. Kuna pole enda riiulist raamat, siis pidin seda kaua ootama. Nüüd tahan väga seda raamatut ka endale riiulisse, et seda siis millalgi uuesti ja uuesti lugeda.

Vahvaid lugusid jätkub selles raamatus kindlasti kõigile. Muidugi kes seda varem pole lugenud võiks seda teha. Saate sellise elamuse, mida te kaua aega ei unusta. Mulle meeldivad muinasjutud juba väiksest peale ja muistendid on ka minu jaoks üsnagi huvitavad. Lisaks on neid millegi muu asemel  väga mõnus lugeda, need on üsna õpetlikud aga ka põnevad ja ka kaasahaaravad.

Salapäevik(Hendrik Groen, 83¼ aastat vana)(2016)

80764408_2950934011597423_5027515951638118400_n

Igaüks on oma saatuse sepp 2020

84320660_3018055084885315_3062070631303479296_n

Salapäevik(Hendrik Groen, 83¼ aastat vana)(2016)(304lk)

Autor:  Hendrik Groen

33388291._SY475_

Tutvustus

Hendrik Groen võib ju vana olla, aga veel mitte surnud ning ta ei kavatse sugugi alla anda. Tõsi küll, ta jalutuskäigud jäävad järjest lühemaks, sest jalad ei taha hästi koostööd teha, ja ta peab sagedasti arsti juures käima.Tehniliselt võttes on ta rauk. Aga miks peaks elu sellegipoolest koosnema toataimede taga kohvi joomisest ja lõpuootusest?

Lühikeste, pealtnäha kergete, kuid eelkõige avameelsete päevikukatkete abil saame koos Hendrik Groeniga kaasa elada Põhja-Amsterdami vanadekodus tegutseva mässajate klubi „Vanad, Kuid Mitte Surnud“ elu tõusudele ja mõõnadele. Aasta viimasel päeval on sellele sarmikale vanahärrale küllap õige raske hüvasti öelda.

„Salapäevik“ on rahvusvaheline bestseller, mida on praeguseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde

Lõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.

-Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Abielu Rosiega” autor-

Raamatus saab palju naerda, kuid see on hoopis enamat kui lihtsalt komöödia. See on lugu sellest, kuidas sõprus, omakasupüüdmatus ja väärikus on inimese elus kesksel kohal. Kui ma olen vana mees, tahan ma olla Hendrik Groen.

-John Boyne, „Poiss triibulises pidžaamas” autor-

Hendrik Groen on kuningas. Minu 78aastane ema jääb tasapisi dementseks. Lehti ega ajakirju ta enam ei loe, ainult vanad fotoalbumid suudavad ta tähelepanu veel viieks minutiks köita. Aga Hendrik Groen suutis ta naerma ajada ja ta luges raamatut vähemalt pool tundi järjest.
-Ray Kluun, „Love Life” autor-

Seda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel.
-David Suchet-

Jaa vot see oli alles lugemine. Seekordne saatuse sepa kuu viis mind Hollandisse ja ühe toreda vanamehe päevikut lugema. Ma ei kahetse seda kordagi. Pole varem nii palju naerda saanud kui seda raamatut lugedes.

Muudkui lugesin ja lugesin, mida rohkem seda tegin seda rohkem ka selle vanadekodu elule kaasa elasin.  Hendrik oli nii sümpaatne peategelane, et tema päevikut lugedes sai nii rõõmustada aga ka kurvastada. Muidugi naljakaid kohti oli päris mitmeid.

Peategelaseks on siis päeviku autor, Hendrik, kes otsustab oma päevi sisustada sellega, et hakkab kirjutama päevikut, et siis pärast oleks mida meenutada. Nii palju erinevaid sündmusi, nii kurbi kui ka naljakaid.

Kes tahab sealsele elule kaasa elada, siis marss raamatut lugema. Ma lugesin ja ei kahetse seda üldse. Naerupalavik on selle raamatuga kindlasti garanteeritud.

Mulle meeldis see raamat väga ja loodan aega leida ka järgmiste osade jaoks.

Nüüd aga ootan huviga, mis järgmise kuu saatuse sepp endaga kaasa toob.

Soovitan teistlegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.