Järgnen sulle(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

8 .Võta lõpuks kätte raamat, mida oled tahtnud kogu aeg lugeda, aga siiani on “seganud” erinevad LV teemad ja miniväljakutsed

Järgnen sulle(2022)(384lk)

Autor: Lina Nordquist

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

„Järgnen sulle“ on haarav lugu inimlikust visadusest, armastusest ja perekonnasaladustest. Autor kulgeb vahelduvates peatükkides kahe ajajoone ja vaatenurga vahel, põimides kokku Unni ja Kåra lugusid neid lahutavate aastakümnete lõikes. See on hingeminev väljarändajate lugu ning samas sünge ja käänuline peredraama. 1897. aastal põgeneb noorpaar üle mägede Norrast Rootsi. Unni on illegaalsete abortide tegemise eest napilt vangistusest pääsenud ja tema kõrval on rändur Armod. Kaasas vaid Unni pisipoeg Roar, kirsipuust ravimikarp ja armastus teineteise vastu, lähevad Unni ja Armod üle Rootsi piiri, et rajada kodu metsalagendikul asuvasse mahajäetud hütti. 1973. aastal istuvad kaks leske teineteise vastas laua taga, mille on seitsekümmend aastat tagasi meisterdanud Armod. Vananev Bricken kavandab oma mehe Roari matuseid minia Kåra valvsa pilgu all. Brickenit rõhuvad terve elu varjatud saladused. Kåra teab Roari kohta asju, mida on võimatu valjusti välja öelda. Toimub vaikuse duell, kui mõlemad naised ootavad, et üks neist teeks esimese liigutuse. Roar on surnud ja Kåra otsustab välja selgitada ammu maetud tõe.
LINA NORDQUIST (sünd 1977) on Rootsist Hälsinglandist pärit kirjanik, füsioloog ja poliitik. Alates 2018. aastast on ta Rootsi parlamendi liige. „Järgnen sulle“ on tema esikromaan, selle tõlkeõigused on müüdud kaheteistkümnesse keelde.

Sattusin seda lugu lugema täiesti juhuslikult. Nimelt nägin kusagil, et keegi tutvustas seda raamatut ja talle meeldis ning kommentaarid selle raamatu kohta olid head. Ja nüüd olles selle loo läbi lugenud, tunnistan, et olin sellest loost samuti lummatud. Ma ei tea, mis mind endaga kaasa kiskus kuid see oli nii. Eks see olegi haarav lugu nii inimlikust visadusest, armastusest ja ka perekonnasaladustest, mis päevavalgele tulles võivad muuta kõike.

Mulle tõsiselt meeldis see lugu ja elasin tegelastele väga kaasa. Unni perekonnalugu oli minu jaoks kõige raskem lugeda, kuid samas nautisin autori mõtteid ja kuidas ta selle loo oli kokku pannud. Eks lugu ongi jaotatud peamiselt Unni ja Kåra peatükkideks, mis erinevad üksteisest kui öö ja päev. Kindlasti üks meeldejäävamaid lugemisi sel kuul. Plaanin ka koostada kuu lõpus nii öelda kokkuvõtte, kus on välja toodud ka kuu top 10 raamatud.

Realistlik ja dramaatiline lugu, mis sind kui lugejat ikka korralikult läbi raputab. Vähemalt minu puhul oli see küll nii. Eks mõned lood ongi selleks loodud, et nad sind lummaksid ja ennem lahti ei laseks kui oled looga lõpuni jõudnud. Mulle tõsiselt meeldis ja usun, et soovitan seda ka oma sõpradele ja teistele lugejatele.

Väärt lugemine ja usun, et igaüks leiab siit selle miski, mis teda looga koos hoiab ja paneb samuti kaasa mõtlema ja lugege kindlasti!

Õnnesoovimesul(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

28.) Raamat, mille kaanepildil on küünal

Õnnesoovimesul(2020)(396lk)

Autor: Anders Roslund

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Imeilus sünnipäevatort. Viis punast küünalt. Ootus. Ta ei osanud arvata, et see päev nii paljude inimeste elusid muudab. Palju aastaid hiljem ka kriminaalkomissaar Ewert Grensi ja infiltreeruja Piet Hoffmani elu. Zana tahtis oma viiendal sünnipäeval lihtsalt laulda „Õnne soovime sul“ ja mitte näha inimesi suremas. Anders Roslundi uus põnevik on pinev jutustus kättemaksust ja reetmisest, kui minevikusündmused kolme saatusliku päeva jooksul tänapäevas plahvatavad.

Anders Roslund on kümne kriminaalromaani autor ning mitmete auhindade laureaat. Teiste hulgas on teda autasustatud Põhjamaade krimikirjanike suurima auhinnaga Klaasvõti, Suurbritannia krimikirjanike assotsiatsiooni parima tõlketeose Pistoda auhinnaga (International Dagger) ja Jaapani kirjandusauhinnaga Konomys parima rahvusvahelise põnevusromaani eest. Tema raamatuid on tõlgitud 36 keelde. Elu ja surma vahele jääb kolm päeva.

Ka minu teele on sattunud üks selliseid autoreid, keda on ilmselt teised mitmeid kordi lugenud. Mina kohtusin tema loodud krimimaailmaga esimest korda ja usun, et see ei jää ka viimaseks. Peategelasi on kaks, ühelt poolt kriminaalkomissaar Ewert Grens ja teisalt aga infiltreeruja Piet Hoffman. Mõlemad on nii eriskummalised tegelased, et neile kaasa elamine polnudki teps mitte raske.

Muidugi on ka kaanepilt üsnagi intrigeeriv ja kutsub lausa lugema. Pisut kõhe nagu ikka krimkadele omane. Ma olen päris üllatunud, muidugi enda üle, et ma varem selle maalimaga pole tutvust teinud. Aitäh Eesti Raamatu kirjastusele, kes meile neid lugusid lugemiseks ikka on paisanud.

Siin loos oli ikka mitmeid pöördeid ja keerdkäike, mis loo lõpu poole omavahel kenasti ka ühendatud pidid saama. Kas ka said? Kas tõesti on minevik see, mis võib sind ühel hetkel jälitama asuda?

Ewert on pensionile minev politseinik, kes võtab endale ülesandeks lahendada juhtum, mis on teda aastaid painanud ja mis on kõike muud kui tavaline ja igav. Piet on samuti omamoodi tegelane, kelle elule oli pööraselt põnev kaasa elada ning kärtsu ja mürtsu selles loos oli ikka päris palju. Ma lausa neelasin selle loo kahe õhtuga ja ei kahetse seda sugugi. Ma sain siit nüüd indu juurde, et ka järgnevad osad sellelt autorilt läbi lugeda. Eks näis millal see kõik ka juhtub.

Tahan öelda veel seda, et see oli ikka päris pöörane sõit ja raputas mind ikka korralikult. Suutsin taas end krimkade lainele vedada ja ilmselt see lugu ei jää sel kuul viimaseks sellist laadi raamatuks. Usun, et sobib ka teistele lugemiseks.

Unenäod ei tähenda midagi(2022)

Eesti Raamatu väljakutse 2023

“JAANUAR: Uued algused.
Loe üks raamat, milles on juttu uutest algustest ja eneseotsingust või mille tegevus toimub aastavahetusel. Või sobib lihtsalt raamatu pealkiri selle kauni aja meeleoluga.”

Unenäod ei tähenda midagi(2022)(192lk)

Autor: Ane Barmen

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

17-aastane Louise on kolinud oma kodukülast Ålesundi ning käib seal gümnaasiumis. Ärasõit oli omamoodi põgenemine – aasta tagasi hukkus tema poiss-sõber Tormod. Unenäod ja mõtted Tormodist on aga visad kaduma. On suvi. Louise tuleb koju vaheajale, mis kahjuks algab vanaema matustega. Taaskohtumisel ema, vanema õe ja sõbrannaga näib Louise vaoshoitud ja eemalolev. Valu vaigistamiseks on lihtsam juua õlut, kui paljastada oma haavatavust. Suvine tööots hooldekodus ja kohtumine dementsete vanainimestega paneb teda eluväärtusi ümber hindama ja mõistma, mis elus tegelikult tähtis on. Louise suudab minevikuvarjudest vabaneda ja koguda jõudu, et pilk tulevikku pöörata.

Norra kirjanik Ane Barmen on sündinud 1984. aastal. Ta on õppinud näitlejaks ja muusikateadlaseks. Tema 2019. aastal ilmunud debüütromaan „Unenäod ei tähenda midagi“ pälvis Brage’i auhinna laste- ja noortekirjanduse kategoorias.

Kõigepealt tahan öelda seda, et mind võlus algul see võimas kaanepilt. Ja niimoodi ma alustasingi lugu ilma sisututvustust lugemata. Oh, millise kurbuselöögi ma siit sain. Seda oli loos ikka kõikjal. Peategelase Louise sisemaailm oli täiesti kildudeks purunenud ja siis veel see leina temaatika.

Olen ka endale väga lähedase inimese pidanud kaotama ja seda valu ei taha kuidagi enam uuesti kogeda. Lugu oli autori poolt nii hingeliselt ja realistlikult kirja pandud, et ma ei suutnud lihtsalt nutmata olla. Elasin nii loosse sisse, et ma ei suutnud lugemist kuidagi lõpetada ja sai see loetud ühe korraga jutti läbi. Võtsin endale paar päeva taastumiseks, et suudaksin ilma nukrutsemata sellest ka teile kallid kirjutada.

Nii raske on ka praegu sellest raamatust kirjutada, kuna see läks mulle iga kogu täiega väga hinge ja ilmselt on see selle kuu üks kurvemaid lugusid. Autor oli küll mulle tundmatu, kuid lugu lugedes ma suutsin temaga nii väga palju kohaneda, et mulle hakkas tema kirjastiil meeldima. Eks matuste teema ongi selline kurb ja valulik teema ning raputab ikka korralikult läbi. Muidugi oli ka Louise üks ütlemata visa ja vapper tüdruk, et ta püüdis oma maailma rõõmsamaks muuta. Kas ta sai sellega hakkama? Kas leinast on üldse võimalik üle saada?

Aga mis muud kallid sõbrad, kui avastage ise seda maailma ja saage tuttavaks nii peategelase kui ka looga endaga. Nautige, sest mina tegin seda ka ei kahetse seda.

Mõrv puuviljaaias(Melissa Craig sarja 6.raamat)(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

23. Raamatu tegevus toimub Inglismaal asuvas väikeses linnas või külas

Mõrv puuviljaaias(Melissa Craig sarja 6.raamat)(2022)(174lk)

Autor: Betty Rowlands

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Keset puuviljaaeda seisab kena majake ja musträstad tervitavad igal hommikul oma lauluga roosapõsiseid vilju kandvatelt okstelt koitu … kuid puude all lamajat ei suuda linnulaul surmaunest äratada. Melissa Craig maadleb parasjagu uue romaaniga, kui saabub just see, mida ta vajab – kutse lähedal asuvasse maamajja, kus ta saaks rahus ja vaikuses kirjatööd teha. Maja on imeline ja vastab kõigile ootustele – kui häärberi pisut omapärane teenindav personal välja arvata … Vaevalt on Melissa asjad lahti pakkinud, kui majaomanik veenab teda uurima, mis on talle saadetud ähvarduskirjade taga. Kuid veel enne, kui naine jõuab midagi ette võtta, leitakse peremehe surnukeha ta enda puuviljaaiast. Mehega seonduvat põhjalikumalt uurima asudes saab Melissa teada, et kadunuke ei meeldinud mitte kellelegi. Aga kes vihkas teda nii väga, et otsustas mõrvani minna? Tema pealtnäha arglik ja uje naine, sekretär, kellega mehel oli salasuhe, või siis hoopis ammust saladust varjav aednik? Sellal kui politsei otsib tapjat väljastpoolt, on Melissa kindel, et mõrvar on palju lähemal. Aga suudab ta seda tõestada? Ja kas tal õnnestub tapja tabada enne, kui veel keegi elu jätab? 

Sattusin taaskord Melissaga koos lahendama põnevat mõrvamüsteeriumi ja nagu ka varasemates osades jätkus ka selles minu jaoks piisavalt põnevust ja särtsu, et lugemine edenes ludinal. Nagu ikka satub ta mõrvakeerisesse täitsa juhuslikult ja loodab kogu südamest leida mõrvari enne kui keegi veel tapetakse. Kas ta saab hakkama?

Mulle siiralt meeldivad just sellised krimiromaanid, mis pole väga verised ja millele kaasamõtlemine on pisut lihtsam kui tavaliselt kuid ka nüüd ei suutnud enne süüdlast ära arvata, kui lõpus selle teada sain. Eks selle eest kiitused autorile. Kindlasti üks minu lemmikuid krimisarju, mida olen lugenud.

Melissa on just selline krimikirjanik, kui ta poleks väljamõeldud, siis loeksin ka tema krimkasid. Mul on lihtsalt nõrkus nende vastu. Ken Harris on täpselt selline politseinik, kes püüab igale juhtumile lahenduse leida ja selleks annab ta endast kõik, et muidugi ka Melissat kaitsta. Eks naine ju kogemata satub just sinna kus miskit toimub ja selleks on mõrv.

Nüüd oligi jäänud pikk paus krimkade lugemise vahele ja püüan sel aastal taas mõne huvipakkuva ka läbi lugeda. Saladused ja mõrvauurimine, neist meeldib mulle lugeda ja isegi tundsin, et pean Melissat aitama, et süüdlane leitaks üles. Lugege teie ka!

Kolme keha probleem(Mälestusi Maa minevikust sarja 1.raamat)(2019)

Kolme keha probleem(Mälestusi Maa minevikust sarja 1.raamat)(2019)(438lk)

Autor: Liu Cixin

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Arthur C. Clarke’i ja Hugo auhinna laureaat.

Maalt saadetakse kosmosesse raadiosignaale maavälise eluga kontakti saamiseks. Üks signaal jõuab väljasuremisohus tsivilisatsioonini, kes alustab ettevalmistusi Maa koloniseerimiseks. Samal ajal tekib Maal kaks koolkonda: need, kes usuvad, et maaväline elu muudab maapealse paremaks, ning need, kes arvavad, et peatselt saabuvad võõrad tähendavad inimkonna hukku.

Osa teose tegevusest leiab aset kultuurirevolutsiooni aegses Hiinas ja teine osa olevikus. Raamatu kaks peategelast on Ye Wenjie ‒ insener, kes töötab salajases sõjaväebaasis 1970ndatel, ja Wang Miao ‒ nanotehnoloog, kes töötab tänapäeva Hiinas. Kui Wang Miao lugu kulgeb olevikus ja kronoloogiliselt, siis Ye Wenjie lugu tuleb lugejani kildude kaupa.

Hiinas ja mujal maailmas tunnustatud kirjanik Liu Cixin seob osavalt kokku Hiina ajaloo ja ulme, põimides teaduse, sotsioloogia ja ajaloo omavahel ühtseks tervikuks. Tegemist on hariva ja huvitava teadusulmeteosega, mis paneb mõtlema tõsistel ja aktuaalsetel teemadel. Cixin on mitmekordne Kehuan Shijie Yinhe (Hiina Galaktika) auhinna võitja, raamatu „Kolme keha probleem“ eest pälvis ta maineka Hugo auhinna romaanikategoorias.

„Kolme keha probleem“ on Hiina tuntuima ulmekirjaniku Liu Cixini triloogia „Mälestusi Maa minevikust“ esimene osa.

Selle aasta viimane raamat viis mind ikka üpriski kaugele Euroopast ja hoopis otsapidi Hiinamaale, kus lool on kaks peategelast insener Ye Wenjie ja nanotehnoloog Wang Miao. Üks neist töötab salajases sõjaväebaasis 1970ndatel aga teine hoopiski tänapäeva Hiinas. Lugu oli omavahel nii põimunud, et ma muudkui lugesin ja lugesin. Kui peaksin välja tooma, mis oli otseselt miinuseks, siis minu jaoks oli ta pisut liiga tehniline, kuid muidu väga põnev ja pööraselt ulmeline lugemine. Ma poleks osanud oodata, et sel aastal ikka suudan loo läbi lugeda. Ilmselt jääbki see raamat selle aasta viimaseks, kuna homme ja ülehomme vist küll lugemiseks aega ei leia, isegi kui väga tahaksin.

Autor oli mulle seniajani pisut kaugeks jäänud, kuid nüüd olles esimese osa läbi lugenud on isu ka järgmise osa jaoks, mis mind kenasti ka riiulis ootab. Vahelduseks üks pisike kõrvale põige ulmemaailma aitab mul saada osa ka sealsest maailmast. Muidugi ei puudunud loost ei traagika ega ka rõõm. Ye oli üks tegelasi, kes tekitas minus vastakaid tundeid ja tema kättemaks tõotas tulla ikka väga katastroofiline. Milline, seda lugege ise! Wang nagu ütlesin töötas nanotehnoloogina ja tema maailmast oli üpriski põnev ja pööraselt kaasahaarav lugeda. Eks nad mõlemad olid omamoodi karakterid, kelle käekäigust lugemine, mind looga kaasa haaras.

Tahan veel selle loo kohta öelda seda, et kuna see on nii pööraselt hea, siis võiks keegi sellest ka kolme osalise filmi teha, kui seda juba veel ei ole. Väärt kindlasti ka seda, et temast saaks filmilugu. Võttis küll pisut kauem aega lugemisena, kuid siiski nautisin lugu samamoodi kui mõnd teist lugu lugedes. Aitäh Eesti Raamat, et olete selliseid vingeid lugusid meieni toonud.

Mulle meeldis ja loos oli nii pinget kui ka põnevust, mida alati ka lugudest otsin. Loos peab olema see miski, mis mind lugema kutsub ja seda oli siin loos ikka üpris palju. Usun, et järgmine aasta toob ka põnevaid lugemiselamusi ja juba ootan seda uut lugemisaastat väga. Kõigile kaunist aasta lõppu ja kohtume uuel aastal!

Kahe palee vahel(Kairo triloogia1.osa)(2019)

Lugemiseväljakutse 2022

12. Perekonnasaaga. St tegelased on ühe perekonna erinevatest põlvkondadest (võib olla mitu raamatut)

Kahe palee vahel(Kairo triloogia 1.osa)(2019)(448lk)

Autor: Naguib Mahfouz

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Araabia maailma tuntumaid kirjanikke, egiptlane Nagib Mahfuz pälvis oma loomingu eest Nobeli kirjanduspreemia aastal 1988. Oma loominguga oli ta innustajaks paljudele araabia autoritele, kuid tuntust ja armastust on leidnud tema looming ka laiemas maailmas. Siinsete kaante vahel avaneb huvitatud lugejale Mahfuzi kõige tuntum teos „Kahe palee vahel“ (Bajn al-Qaṣrajn). Selles jutustab autor Ahmed Abd al-Gawwadi ja tema naise ning laste loo. Raamatu tegevuspaik ja ühtaegu ka oluline tegelane on 20. sajandi alguse Kairo vanalinn. Ahmed Abd al-Gawwad ühendab endas patriarhaalse perekonnapea vastuoksuslikud jooned; teda kujutatakse elujanulise seltskonnainimesena, armastusväärse sõbrana, muusika ja luule hindajana ning kaunite naiste lembust nautiva armastajana, samas aga ka armutu türannina, kelle valitsuse all naine, tütred ja pojad värisevad. Oma ebakindla jalgealuse tõttu satuvad Ahmed al-Gawwadi perekonnaliikmed mitmetesse ebasoodsatesse olukordadesse. Tema naine Amina söandab esimest korda pärast abiellumist tänavale minna – see toob temale ja ta lastele suuri pahandusi. Poeg ja tütar armuvad õnnetult, mis põhjustab neile hingelisi kannatusi – sest perekonnas saab ju olla ainult üks, endastmõistetavalt isa tahe. Väljas tänavatel aga toimuvad meeleavaldused, millega nõutakse Briti protektoraadi lõppu. Nende romaanide õlul on Mahfuzi võrreldud Dickensi, Balzaci ja Dostojevskiga. Eesti keeles on temalt seni ilmunud vaid üks raamat.

Raamat kuulub „Kairo triloogiasse”, mille moodustavad Kairo vanalinna tänavate nimesid kandvad romaanid Bajn al-Qaṣrajn (1956), Qaṣr al-Šawq (1957) ja Al-Sukkarija (1957).

Selle looga saab lõpetatud ka minu selle aastane lugemiseväljakutse. Tundub nii, et sellest teemapunktist sai kõige raskem ülesanne, kuna raamat jäi nii pikaks ajaks oma järge ootama, sest kõike muud oli ju vaja vahele lugeda. Tunnistan, et alustasin selle looga kunagi suvel ja täpset kuud ei mäletagi. Mind rabas autori oskus luua selline maailm, kus kõik tundus lihtsalt nii reaalne ja pisut ka ülekohtune, ilmselt oma perekonnaliikmete suhtes. Eks seal maal ongi ju hoopis teistsugused kombed, mis võivad siinset inimest pisut üllatada.

Ma tõsiselt nautisin seda lugu ja kahju on sellest, et autori teisi raamatuid selles triloogias pole eesti keelde tõlgitud. Nii väga tahaksin teada, millised lood toob autor meie ette teises osades. Kindlasti tahan nüüd seda raamatut endale riiulisse, et ka teistega seda lugu jagada. Kuna emale meeldib ka lugeda erinevate perekonnalugudest, siis sobiks see talle väga hästi. Loodan, et leian kuskilt raamatu, et see endale soetada.

Eks see olegi Ahmed Abd al-Gawwadi ja tema naise ning laste lugu, mille tegevuspaigaks on Kairo vanalinn. Eks tegemist on ühe põnevalt kirjutatud looga, minu viga, et mul selle lugemisega nii kaua läks. Võtsin end aasta lõpus kokku ja niimoodi suutsin täita ka selle aasta lugemiseväljakutse viimase punkti. Olen enesega nii rahul, sest see aasta oli minu jaoks ikka väga kirju ja vinge lugemisteekond. Olen väga rõõmus ja usun, et leian veel nii mõnegi loo, mis võiks siia aastasse veel mahtuda. Loodan, et ka mõni jõululugu satub lauale. Eks siingi loos on mitmeid omanäolisi tegelasi ja nendele kaasa elamine tõi nii rõõme kui ka nuttu. Olen väga rahul, et lõpuks selle loo läbi lugesin ja nüüd julgen ka seda teistele soovitada.

Kas keegi teab veel mõnd perekonnalugu, mida julgeksite soovitada? Võtan kõik soovitused vastu, südames lootes, et mul on veel aega mõni lugu läbi lugeda. Igatahes jääb see lugu oma eripärasusega mulle pikaks ajaks meelde ja loodan, et mõni lugu siia aastasse veel mahub. Juhuu elagu raamatud ja lugemispisik!

Rästikuvälu(2021)

Ulmekirjanduse väljakutse 2022

DETSEMBER: Originaalis aastatel 2020-2022 ilmunud ulmeraamat

Rästikuvälu(2021)(240lk)

Autor: Eet Tuule

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Koltunud perepilt käivitab salapäraste sündmuste ahela, mis muudab nii mõnegi inimese elu. Juhuslikult leitud foto väikesest poisist koos enesekindla hoiakuga mehe ja kauni naisega paneb Tarmo sageli mõtlema selle üle, kes küll on see õnnelik perekond pildil ja ka selle üle, miks talle lapsepõlves vanemate armastust ei jagunud. Alles kolmekümne kahe aastasena, pärast pereisa surma, saab ta kinnitust aimusele, et on tegelikult kasulaps. Koltunud fotost saavad alguse sündmused, mis viivad mehe salapärasele Rästikuvälule – kohta, mis on püsinud muutumatuna paljude aastate jooksul ja kus juhtub ebaharilikke asju. Kohalikud hoiavad lagendikust rästikute tõttu eemale, kuid üks naine, keda kutsutakse Rästikuvälu nõiaks, viibib seal kevadest sügiseni juba mitu aastat. Ootamatult hakkab aga Tarmo elu järjest enam põimuma Rästikuvälu maadel toimuvate sündmustega … „Rästikuvälu“ on Eet Tuule kuueteistkümnes raamat. Varem on ta avaldanud nii loodusjutte lastele kui ka krimilugusid ja autobiograafiliste sugemetega romaane.

Ma siin mõnda aega otsisin lugemiseks hoopis midagi muud kui ma tavaliselt loen ja sattusin riiulit korrastades selle raamatu otsa. Esmapilgul tundus kaanepilt täitsa tavaline ja alles siis kui lugesin sisututvustust sattusin ka lugema. Tunnistan, et pole varem selle autori teisi raamatuid lugenud ja ta on nüüdseks juba välja andnud kuusteist lugu. Vau, ma pole varem teed nendeni leidnud aga ilmselt peale selle loo lugemist püüan seda parandada.

Mind haaras see lugu ikka täiega endasse. Miski selles loos ikka oli, kuna ma ei suutnud vahepeal hingegi tõmmata. Kõik saab alguse sellest, et peategelane Tarmo leiab koltunud perepildi, millest saabki kõik alguse ja mis võib isegi muuta mõnegi inimese elu. Samuti saab koltunud fotost Tarmo jaoks teekond Rästikuvälule, kohta kus on kõik püsinud aegade jooksul muutumatuna ja kus juhtub ebaharilikke asju. Kas tõesti elab sealkandis ka nõid? Mis on see miski, mis tõmbab peategelast sinna salapärasesse paika? Eks neile küsimustele saate vastused, kui ise seda lugu loete.

Olen ka märganud, et lugu pole väga kiitvaid arvustusi saanud, kuid mulle tõesti meeldis ja ma ei kavatsegi seda üldsegi varjata. Siirad tänud ka autorile, kes meie kui lugejateni selle põneva loo on toonud. Mul on küll pisut kahju, et pole tema varasemaid lugusid lugenud, kuid eks saab millalgi ka see parandatud. Põnevust selles loos igatahes jätkus ja lugemine kulges ladusalt.

Usun, et julgen soovitada küll. Eks igal ühel on omal otsustada, kas lugeda või mitte.

Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega(2022)

Raamatukogude aasta väljakutse 2022

DETSEMBER: Astu raamatukogu uksest sisse ja laenuta esimene raamat, mis silma jääb!

Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega(2022)(384lk)

Autor: Katie Kirby

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

OH ISSAND, MUL ON VINN.

EI, OOTA: VINNIL OLEN MINA.

Lottie Brooks on nüüd valmis silmitsi seisma kõigega. Ta ei ürita enam õelatele tüdrukutele muljet avaldada. Tema parim sõbrants Molly on tagasi. Pealekauba saab Lottie rolli koolinäidendis ja see annab talle võimaluse ÄRA VÕLUDA nunnu Daniel. ???? See kõik on ju lausa SUPER, või mis?

Aga poistega rääkimine … UHH … on see vast üks peen kunst … ja Lottie ei ole selles hea. Nagu … ÜLDSE mitte. ???? Ja ükskõik kui kõvasti ta ka ei püüaks oma bestikaid koos hoida, näib sõprus Mollyga lagunevat. Asja ei tee sugugi paremaks see, et peres on nüüd KISAKÕRIST beebi. Nii et jah, järjekordsed katastroofilised apsakad on tulemas!

Lugejate rõõmuks on Lottie Brooks tagasi ja tal on palju rääkida! Näiteks sellest, kui keeruline on ühtäkki hoida juba aastaid kestnud sõprust. Sellest, et täiesti VÕIMATU on avaldada tundeid poisile, kelle juuresolekul suudad üksnes veidralt käituda. Sellest, kui teistmoodi on elu nüüd, kui perre on sündinud lärmakas beebi ja vanematel pole Lottie jaoks enam aega. Ja miks, oh miks ei ole maailm suutnud kokku leppida ÜHTAINSAT parimat viisi, kuidas lahti saada vistrikust?! Oma katastroofilistest apsakatest pajatades ei hoia särtsakas Lottie end tagasi ja see tähendab vaid üht: tema päeviku seltsis juba igav ei hakka!

Eneselegi ootamatult leidsin tee taaskord Lottie ja tema koomiliste tegemiste juurde. Ka seekord on tema elus rohkem tegemisi kui varem. Pisiõde Bella on kodus ja ta peab valmis olema silmitsi seisma kõigega. Temaga koos juba igav ei hakanud. Eks koomilisust andsid juurde ka loos olevad pildid.

Täitsa mõnus ja tore lugemine, kuid samas saab pisut ka nõu, kui keeruline on ühtäkki hoida juba aastaid kestnud sõprust ja miks on võimatu avaldada tundeid poisile, kellega kohtudes suudad sa ainult veidralt käituda. Kui teistmoodi võib olla elu, kui perre on sündinud beebi ja vanematel pole enam Lottie jaoks aega. Eks Lottie elu oli päris värvikas ja sellest ei puudunud nii vistrikud kui ka teismeliste muud probleemid nagu näiteks vistrikud ja kuidas neid küll lahti saada.

Mulle tõsiselt meeldis ja loeksin veelgi Lottiest ja tema tegemistest. Nii väga tahaksin teda, kas tüdruk suutis ikka endaks jääda ja koos Danieliga näiteks kohtama minna. Selle kuu esimeseks raamatuks täitsa hea ja usun, et soovitaksin ka teistele lugemiseks. Sobib kõigile lugemiseks, usun, et igaüks võib leida siit loost midagi, mis teda haarab ja lugema kaasa kutsub.

Mis siis muud kui lugege ikka ja saate lähemalt aimu kuis Lottiel läheb ja mille kõigega ta peab hakkama saama. Ta on üks vahva tüdruk ja temast lugeda on lausa põnev ja lustlik.

Kindlasti on Lottie üks ägedamaid karaktereid, kes on noortele lugemiseks loodud, sest ma usun, et meie aja lastel on täitsa hea temaga samastuda kuna ka Lottie seikleb internetimaailmas ja on ka tuttav TikTOkiga.

Väike iluremont(2022)

Väike iluremont(2022)(384lk)

Autor: Miika Nousiainen

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Vaimukas läbilõige heaoluühiskonna inimeste probleemidest.

Isa matustel tunneb Sami endal sugulaste laitvaid pilke: kas ta tõesti pole endale kaaslast leidnud? Ikka veel? Seejuures on Sami otsinud naist – oma tulevaste laste ema – juba pikka aega. Kahjuks suudab ta ikka ja alati oma suhted untsu keerata. Peagi on Samil kannul vihane motojõuk ja ta peab end varjama sõbra korteris. Kui ta satub seal lugema Iluremondi-nimelist blogi, tekitab see temas vastakaid tundeid. Blogi suisa pakatab idüllilise elu kirjeldustest, mis näivad olevat liiga ilusad, et olla tõsi.

Idüllist kaugel on ka Sami klammerduv ema, lastetuse all kannatav õde ning kaks sõpra, kellest ühest on saanud üksikisa ja teisest oma eakate vanemate hooldaja. Teravmeelse ja empaatilise huumoriga jälgitakse nende toimetulekut ühiskonnas, kus kõik teised teavad, kuidas on õige elada.

Soome ajakirjanik ja kirjanik Miika Nousiainen (snd 1973) käsitleb oma teostes meie aja inimesi ja nähtusi. Eesti keeles on varem ilmunud tema romaanid „Vaarikalaevukesepõgenik“ (2013) ja „Juureravi“ (2022).

See lugemiskuu on olnud minu jaoks paras virvarr. Küll neid lugemisi on olnud ikka seinast seina ning nüüd lõpetuseks, siis selline mõnus humoorikas lugu heaoluühiskonna inimeste probleemidest. Kuna mind haaras väga autori varem ilmunud raamat „Juureravi“, siis meeldis ka see lugu väga. Eks ma leidsin sellest loost selle miski, mida autor tahtis meile kui lugejatele edasi anda.

Eks lugu saabki alguse Sami isa matustest, kus ta tunneb ennast ebamugavalt, sest sugulased ei mõista seda, et ta pole siiani endale kaaslast leidnud. Eks Sami on teda otsinud ikka päris pikka aega, kuid alati on midagi totaalselt vussi läinud. Kas mees suudab kõige kiuste endale siiski kaaslase leida, kellega luua pere ja elada elupäevade lõpuni? Millised värvikaid tegelasi me veel selles loos kohtame? Kas tõesti on võimalik, et armastus on sind oodanud nii lähedal ja sa pole seda kogu selle aja jooksul üldsegi märganud? Eks need küsimused saavad autori poolse lahenduse, kui seda lugu loete.

Minu jaoks oli tegemist värvika looga, kus oli päris mitmeid tegelasi, kelle käekäigule ma väga kaasa elasin. Ma siiralt nautisin seda lugu ja ei suutnud peale loo alustamise midagi muud paralleelselt lugeda. Tavaliselt loen ma kaht raamatut korraga, kuid sel korral tõmbas see lugu mind endaga kaasa ja polnud mahti midagi muud lugeda.

Autor on loonud nii realistlikud tegelased, et neile kaasa elamine tuli üpris lihtsalt ja lugu ise oli ülesehituse poolest täitsa põnev ja järjest põnevamaks ja koomiliseks ka muutus. Kiidan nii autorit kui ka kirjastust, kes meieni selle loo on toonud. Ilmselt üks värvikamaid lugusid sel kuul ja kindlasti jääb sinna top 5 raamatu sekka.

Soovitan seda lugu teistelegi ja loodan, et ka teile meeldib. Samas küsiks ka, kas teab keegi mõnd sarnast lugu või on mõni viimati loetud lugu nii sügava jälje jätnud, et võib ka teistele soovitada?

Arm(2020)

Islandi kirjanduse väljakutse 2022

OKTOOBER: Raamat, Islandi kirjanikult, kelle raamatuid sa veel lugenud ei ole

Arm(2020)(176lk)

Autor: Auður Ava Ólafsdóttir

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Armastuse ja huumoriga kirjutatud südamlik lugu ühe mehe üllatavast eneseleidmise teest läbi seikluste, mis annavad ta elule uue mõtte. Jonas Ebeneser on tüüpiline tee-kõik-ise mees, kes tunneb sundi „logisevat“ parandada, kuid samas ei suuda ta ise luua korda oma elus. Viiekümnene ja lahutatud, on ta hiljuti teada saanud, et pole oma tütre Gudrun Waterlily bioloogiline isa. Ta on vajunud eksistentsiaalsesse kriisi ja kaotanud kogu elujõu. Hooldekodus oma seniilset ema külastades mõtleb Jonas vargsi, kuidas, millal ja kus end oma viletsusest vabastada. Et tema ainus tütar ta laipa leidma ei peaks, otsustab Jonas, et kõige parem on surra välismaal. Kaasas vaid tööriistakast ja vahetusriided, lendab ta nimetusse riiki, kus õhus on endiselt tunda sõja hõngu. Ta broneerib toa väikeses väheste külalistega hotellis Silence. Seal elades saab ta aru teiste inimeste armide sügavusest, hakates samal ajal oma hingehaavu uues valguses nägema. Tähistamaks elu lõpmatuid valikuid, muutusi ja teist võimalust, on „Arm“ innustav lugu mehest, kogukonnast ja teekonnast läbi meeleheite sügavuste elu mõtte taasleidmise poole. „Arm“ („Ör“) on Islandi kirjaniku ja kunstiajaloo professori Auður Ava Ólafsdóttiri (sünd 1958) viies romaan. Teos on pälvinud Islandi (2016) ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna (2018).

Vot see lugu oli alles koomiliselt hea. Samas armastuse ja huumoriga kirjutatud lugu mehest nimega Jonas, kes on viiekümne aastane ja lahutatud. Kõigele lisaks on ta teada saanud, et laps, keda ta oma tütreks pidas polegi tegelikult seda. Ta ei suuda kuidagi oma elu paika seada ja on otsustanud endalt elu võtta. Kas ta ka teeb seda või keerab tema elu uue lehekülje? Mina igatahes nautisin seda seiklust ja elasin talle väga kaasa, et kõik läheks ikka hästi.

Kohati oli lugu kurb ja siis taaskord koomiliselt naljakas. Eriti siis, kui tegelane pidi vastama küsimustele, mida ta oli juba mitmeid mitmeid kordi teinud. See ajas natuke itsitama küll. Ma nautisin lugemist ja püüan veel leida mõnd islandi kirjanikku, keda veel lugenud pole. Kas kellelgi on soovitusi?

Eks meil kõigil on elus hetki, kus võivad asjad pöörata samuti sama teed nagu seda olid Jonasel. Tema jaoks oli enesetapp just see lahendus, mis aitaks tal sellest kõigest üle saada. Kui ta aga reisile läheb ja veel sellisesse kohta, kus on sõda üle käinud, siis see võib ju teda panna otsust muutma? Kas ta suudab ületada ennast ja visata peast enesetapu mõtted? Lugege ja saate teada.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Pisut jabur on aga anname selle peategelasele andeks.