Esimene aasta(2011)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

9.Postapokalüptiline teos (kogu ühiskond on kokku kukkunud ja varemete vahel kisklevad õilsad kangelased ja mandurid)

Esimene aasta(2011)(286lk)

Autor: Mari Järve

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Kümmekond inimest, kes on eri põhjusel oma kodukohast eemal, otsib pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kuskil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi, Eesti rahvaarv on aasta lõpuks kahanenud 40 000 inimeseni…

Selle raamatuga lõppes minu jaoks selle aasta ulme lugemiseväljakutse. Ma küll mõtlesin, et jõuan rohkem kui 12 teemat aga olen endaga väga rahul, et leidsin aega ka ulme jaoks. Kõik 12-st raamatut on omapärased ja väärivad oma kohta selles nimekirjas.

See raamat oli minu jaoks üllatavalt hea ja mulle soovitas seda tuttav ulmesõber, kelle käest ma selle siis ka laenutasin. Ja vot oli see alles lugemiselamus.

Eesti rahvas peab rinda pistma tapva ebola viirusega ja inimesi langeb kui loogu. Kas on mingi võimalus sellest kõigest välja tulla? Ma usun, et see lugu jääb mulle pikaks ajaks meelde ja midagi sellist ma polnudki varem lugenud. Tegemist on siis niiöelda maailmalõpu raamatuga, kus tappev viirus levib ja inimesed peavad andma endast kõik, et end selle eest kaitsta. Natuke meenutas ka meie olukorda, kus koroona põhiliselt möllab ja olime isegi mõnda aega karantiinis.

Ei mäleta, et varem midagi sellelt autorilt lugenud oleksin. Eks kui aega saan, siis loen autori Klaasmere ka läbi.

Tunnistan ausalt, et nautisin lugemist ja raske oli seda käest ära panna. Nüüd mõtlengi, et tahaksin veel midagi sarnast lugeda, mis sobiks sama teema alla. Eks nüüd tulebki uurima asuda.

Mulle meeldis ja olen väga rahul, et seda raamatut lugesin ja sellega minu ulme lugemiseväljakutse lõppes. Kui ikka lõpp, siis ootamatu ja üllatava lugemispauguga.

Soovitan teistelegi!

Isa(2019)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

53.Kaks raamatut, mille autoriteks on ühe perekonna või suguvõsa liikmed (Kross, Niit, Pervik, Raud jne

Isa(2019)(304lk)

Autor: Mihkel Raud

Kirjastus: FD Distribution OÜ

Tutvustus

Lapsed on võimelised igas täiskasvanus üksikuid rõõmuhetki esile kutsuma.
Sulle sügavalt silma vaatama ja midagi filosoofilist lausuma, näiteks „kui elevandil poleks lonti, lõpeks ta liiga ootamatult ära”.
Või lasteaias isadepäeva kaardi meisterdama ning su pea asemele habemega päikese joonistama.
Neid rõõmuhetki on tegelikult rohkem kui mõned. Neid on tohutult.
Ent häda ja viletsust, mangumist ja kauplemist, tülisid ja kriiskamist, täispissitud voodilinu ning jalataldu lõikavaid legoklotse on kõvasti rohkem. Igale rõõmsale hetkele eelneb vähemalt kümme sellist, mis vanema kannatuse tõsiselt proovile panevad.
Mihkel Raua „Isa” on humoorikalt kirjutatud elulooline lastekasvatamise raamat, mis pakub lapsevanematele võimalusi samastumiseks, pildikesi äratundmiseks, mõttemäge ellujäämiseks ning kohti naermiseks. Ja ohtralt nippe, kuidas laste kasvatamise katkematust lahingust võitjana väljuda.

Olen selle autori mitmeid raamatuid lugenud ja nüüd olen päris üllatunud, et ta sellise raamatuga välja on tulnud. Kuna mulle meeldisid tema eelmised raamatud Eestlase käsiraamat ja Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda, siis seekordne raamat ei tekitanud sellist wow-efekti. Ju ma ootasin siis midagi värsket ja uut.

See raamat on mõeldud eelkõige lapsevanematele aga eriliselt siis isadele. Sealsed nipid on kindlasti kasulikud ja selle eest saab raamat natuke rohkem plusspunkte kui alguses plaanisin anda.

Eks sekka oli mahtunud ka naljakaid juhtumeid, mis autoril endal oma lastega oli juhtunud ja need panid natuke muigamagi.

Kuigi ma pole ise veel lapsevanem, siis tänu õelapsele tean, mis tunne on koos lapsega reisida ja temaga koos erinevaid mänge mängida. Ma siiralt loodan, et ükskord saabub ka aeg, mil minust saab ema. Võib-olla kirjutan siis ka raamatu, kuidas olla hea ema 😀

Igatahes raamat oli üpris huvitav ja sellepärast ka siis saab ta goodreadsis 4 tärni. Kui vahepealseid vaimukaid seiku poleks olnud, siis oleks kindlasti saanud vähem.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda tegema. Nüüd ootan põnevusega, mis tema tuliuus raamat endaga kaasa võib tuua.

Teistmoodi Mööblipood( Kastani 57)(2018)

Teistmoodi Mööblipood( Kastani 57)(2018)(288lk)

Autor: Eva Roos

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Teistmoodi Mööblipood on kauplus, kuhu inimesed satuvad juhuslikult ja kust nad ostavad midagi väga veidrat, mis nende senise elu pea peale pöörab. Hiljem ei leia nad seda poodi enam kunagi üles. Põhjus on lihtne: Teistmoodi Mööblipoel on kombeks ajas ja ruumis liikuda.

Teistmoodi Mööblipoodi peab Aramilda Tengelpung – vana naine, kes armastab tahkeks keedetud musta teed, on riukaid täis nagu kotitäis nirke, suhtub teatud reeglitesse muretult ning kasutab mõnevõrra käredat sõnavara. Tema kaaslaseks on punane koer Piru, kes oskab rääkida, näeb välja nagu tolmu sees rullitud lihapirukas ning armastab kirglikult moosi.

Ühel päeval astub poodi sisse audiitor, kes nõuab näha arvepidamist ning määrab Aramildale ja Pirule võluesemete vales kohas ja valedele inimestele müümise eest nimekirja kohustuslikke heategusid. Esimene ülesanne on aidata poissi, kelle nimi on Olle Pai. Olle on 9-aastane poiss, kelle muidu toredat elu rikuvad ema ja isa pidevad tülid. Aramilda ja Piru aitavad Ollet amatöörluse parimas vaimus ning lõpuks kannavad nende pingutused ka vilja.

Eva Roosi hoogne ja lustakas lasteraamat käsitleb ka tõsiseid teemasid noort lugejat alahindamata. Lisaks pööratakse raamatus tähelepanu keelekasutusele, vägisõnadele ja sõna väele.

Tegemist on üsnagi hoogsa ja lustaka looga vanakraami poest, mis asub tänaval Kastani 57. Sealne poepidaja Aramilda ja tema lemmikust koer Piru on ühed vahvad tegelased ja nende vaheline suhtlus on nii koomiline ja lõbus, et võtab endalgi muige näole.

Nad satuvad appi poisile nimega Olle Pai. Kas nad suudavad teda aidata ja milliseid vahvaid seiklusi koos ette võtavad, seda kallid sõbrad lugege ise! Mina igatahes lähiajal alustan ka teise osaga. Eks näis, mis seal põnevat toimuma hakkab.

Kui raamatukoguhoidja nägi, et ma selle osa laenutasin, siis ütles kohe, et väga lustakad lood ja haara kindlasti kaasa ka teine osa. Niimoodi ma tegingi ja olen väga rahul. Need on küll peamiselt mõeldud taas lastele aga ma usun, et sobivad lugemiseks ka igas vanuses lugejale.

Mulle meeldis loo juures see, et see oli kirjutatud ladusalt ja vaimukalt. Muidugi meeldis ka see, et võluvägi oli ennast loosse sisse mässinud ja tegi omi tempe, mis omakorda andis tegevust poekesele.

Soovitan teistelegi lugemiseks ja usun, et te ei pea seda kahetsema.

Sipsik(2009)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

53.Kaks raamatut, mille autoriteks on ühe perekonna või suguvõsa liikmed (Kross, Niit, Pervik, Raud jne

Sipsik(2009)(112lk)

Autor: Eno Raud

Kirjastus: Tammerraamat

Tutvustus

Esimene “Sipsik” ilmus 1962. aastal, nii et esimesed Sipsiku lood on kirjutatud peaaegu 60 aastat tagasi. Vahepeal on elu ikka hästi palju muutunud. Toona oli ju televiisorgi uus ja huvitav asi ja värviteleviisorist alles unistati.

Selles raamatus siin on kõik Sipsiku lood, ja nad on just sellised, nagu nad alguses kirja pandi. Ning nende illustratsioonidega, mida kõik hästi mäletavad-tunnevad.

Selle raamatu lugemisega tulid nii mitmedki lapsepõlve mälestused taaskord meelde. Olin isegi selline Anu vanune lapsuke, kui ema mulle Sipsiku kinkis. Oh, seda rõõmu ja lusti. Ta peaks tänaseni kuskil alles olema kui pole pisut kannatada saanud. Mõtlesin siin isegi, et see oleks vahva kui oma õelapsele nii Sipsiku raamatu kui ka Sipsiku kingiksin. Ma usun, et temalgi oleks hea meel. Eks seda saab näha.

Nii vahvaid lugusid on lausa lust lugeda ja nautisin selle raamatu lugemist väga. Mäletan hästi, et mulgi tuli ette vahvaid sündmusi koos Sipsikuga. Ta oli minu truu sõber kuni esimese klassi minekuni.

See raamatut lugedes meenusid need toredad mälestused ja ma siiralt loodan, et tulevikus minu lapsedki neid lugusid loevad.

Üks selline vahva lugemine ka kõigi nende kriminullide vahele. Ma loodan, et teiegi kallid sõbrad leiate selle aja, et taaskord neid lugusid lugeda ja seda kasvõi oma lastele.

Soovitan lugeda ja ma usun, et need lood sobivad kõigile sõltumata vanusest.

Orav Kikk-Kõrv(2013)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

21.Raamat kirjastuselt, mida enam ei eksisteeri

Orav Kikk-Kõrv(2013)(20lk)

Autor: Elmar Keskküla

Kirjastus: Kunst

Tutvustus

Onu Elmar armastas raamatuid. Talle meeldis oma poegadele ette lugeda ja unejutte rääkida. Kõik muutus, kui algas sõda ja onu Elmar pidi sõtta minema. Nüüd oli ta kaugel ning sai Tõnule ja Peebule ainult mõnikord kirjutada. Raamatuid ei olnud ja nii otsustas onu Elmar poistele ise jutukesi kirjutada.

Siin ongi üks neist lugudest, mille ta koju saatis. Kirjutatud on see õige ammu. Sel ajal, kui Sinu vanaisa oli alles väike poiss või polnud teda veel sündinudki.

Tore jutuke lastele ja ei midagi sellist erilist, mis kindlasti sulle kui lugejale meelde jääks. Pildid raamatus on vahvad aga see on ka kõik. Ma ei teagi, miks ma nii pettunud olen. Kas selles, et lugu oleks võinud tsipa pikem olla või selles, et olen paremaid lasteraamatuid lugenud.

Ju teised lasteraamatud on mind ära hellitanud ja ma ei suutnud seda raamatut nautida. Ma ei teagi, miks selline jutuke on välja antud. Ma küll ei kahetse, et seda lugesin, aga kui midagi muud poleks näppu jäänud, siis oleksin edasi liikunud. Eks mind huvitas kuhu jutuke oma suuna tüürib.

Võib-olla teistele meeldib rohkem, aga seekord siis suur pettumus üle pika aja. Eks see raamat ununeb ruttu ja teeb teistele palju parematele raamatutele ruumi.

Leegionärid (Loomingu Raamatukogu)(2010)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

47.Raamat, mille juubelit saab pidada aastal 2020 (esmatrükist on möödas ümmargune arv aastaid – 5 või 0 lõppevad)

Leegionärid (Loomingu Raamatukogu)(2010)(54lk)

Autor: Tiit Aleksejev

Kirjastus: Kultuurileht

Tutvustus

Sisu:
«Leegionärid» on näidend 1944. aasta meestest. See on lugu iseendaks jäämisest, mäletamisest, aga ka leppimisest.

Tiit Aleksejev on kirjutanud kaks romaani: «Valge kuningriik» (2006) ja «Palveränd» (2008).

Kuna ma loen seda sarja üpris vähe, siis otsustasin taas võimaluse anda ja valisin seekord välja Tiit Aleksejevi kirjutatud loo. Lugu räägib meestest, kes 1944. aastal Sinimägedes võitlesid ja nende saatusest.

Kohati läks lugu minu jaoks üpris süngeks ja kurvaks ja ma mõtlesin, et jätan pooleli. Kuid siiski pidasin vastu ja ei langenud kurvastusse.

Seda lugu oli nii kurb lugeda, et ma võtsin endale aega ja tegin mõned pausid, et suudaksin järge pidada. Mida rohkem ma seda lugu lugesin, seda rohkem meeldis mulle autori kirjutamisstiil ja nüüd on huvi ka tema teisi raamatuid lugeda. Kas keegi soovitab midagi?

Need kes on lugenud teavad, et temaatika pole just kõige kergem ja ette tuli ka kurbusehetki, mis mullegi mõjusid…

Kes soovib see loeb ka kes ei taha ei pea seda tegema. Kuigi teema oli raske, siis mulle meeldis see lugemine.

Kodune ilmaraamat(2014)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

4.Raamat, mille pealkirjas on üks neist sõnadest: raamat, raamatupood, raamatukogu, raamatukoguhoidja.

Kodune ilmaraamat(2014)(384lk)

Autor: Ain Kallis

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Ilmast ilma räägitakse ilmast, seda aastatuhandeid. Juba Babüloonia kuninga Hammurapi aegadest peale on kaks asja olnud hukas – noorus ja ilmastik.
Käesolev raamat ei tee lugejast veel ilmatarka, ilmaennustajat, ei õpeta mitmete atmosfääriga seotud teaduste peensusi – seda ei suudaks teha ka kümned paksud õpikud. Meie eesmärk on vaid tekitada huvi põnevate ilmastikunähtuste vastu, näidata, milline omapära on meie maa kliimal, ja hoiatada inimesi mitmete ohtude eest, sest nagu ütleb Rõuge kandi vanasõna – „ilm on kuri ja kavval“. Isegi Eesti-suguses vaikses kenas kohakeses.
Raamatu teise poole moodustab tabelmärkmik ilmavaatluste tegemiseks ja ülesmärkimiseks.
Autorist: Ain Kallis on sündinud 1942. aastal Paides. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli geograafia, meteoroloogia, klimatoloogia erialal. Väitekirja päikesekiirguse klimatoloogiast kaitses ta aastal 1974. Kallis töötab Eesti Keskkonnaagentuuris peaspetsialistina ning Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudis dotsendina. Ta on kirjutanud rohkem kui 700 populaarteaduslikku artiklit. 2008. aastal anti Kallisele SA Archimedes I teaduse populariseerimise auhind.

Ootamatult ellus loodusraamatuid lapates märkasin, seda vahvat kutsapilti ja alles siis lugesin tutvustust. Kes meist siis ei puuduks kokku sellise vahva tegelasega, kelleks on ilm. Nagu öeldakse pole kehva ilma on lihtsalt halb riietus.

Autori oskus kirjutada lugu nii, et kordagi ei olnud sellist tunnet, et jätaks pooleli võlus mind. Ilm on kindlasti üks meie suurimaid elu osasid. Sa ei lähe ju enne väljagi, kui õhtuti uudisest ei vaata ilmateadet. Siis on kindlam tunne, et tead mis homne päev võib sulle tuua.

Niimoodi oli ka minuga. Kui ma lugemist alustasin, siis arvasin, et tegemist on ühe sellise kuiva raamatuga, mis põhineb ainult faktidel. Kuid ma eksisin. Mulle meeldis see raamat ja ma usun, et julgen ka teistele soovitada. Miski selles raamatus on sellist, mis mind endaga hoidis.

Loodan, et ka teistele meeldiks seda raamatut lugeda. Kaunist õhtut!

Tont ja Facebook(2019)

Tont ja Facebook(2019)(128lk)

Autor: Andrus Kivirähk

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

„Kaka ja kevad” ning „Karneval ja kartulisalat” saavad järje! Andrus Kivirähki uus lasteraamat „Tont ja Facebook” sisaldab lugusid kärbsepirukast ja tatipuust, täispuhutavast vanaisast ja laulvast kuusepuust. Aga lugeda saab ka musimaiast herilasest, imelisest ketšupist, karvasest sülearvutist, saabastega supist ning veel paljudest kummalistest tegelastest.

See raamat on üks neist, mis kindlasti aitavad kaasa sellele, et masendus kaob ja sa saad lihtsalt sellised naerukrambid, et kui taas sellele raamatule mõtled, siis tuleb muie näole. Eks need eelnevadki raamatud, mis Kivirähk on kirjutanud on mõjunud mulle nii, et ma lihtsalt itsitan ja itsitan, kuni kõht valusaks jääb.

Ka selles raamatus saame lugeda erinevatest värvikatest tegelastest, kes kõik soovivad leida kohta selles elus. Jaa vot saabastest polegi veel suppi keetnud ega vist ei hakka ka aga lõbus sellest lugeda oli küll.

Ma usun, et lapsed leiavad siit raamatust veel selle miski, mis neidki võiks lõbustada. Eks neid lugusid oleks lõbus ka enda õelapsele ette lugeda, et näha, mis tema neist arvab. Eks seda siis millalgi tulevikus.

Kivirähk oskab kirjutada nii, et oled sa noor või vana, ikka sa võtad tema raamatu lugemiseks ja need emotsioonid, mis pärast lugemist sind valdavad on nii kõikehõlmavad, et raamat jääb pikaks ajaks meelde.

Nii, et kõik kes pole veel tema lustakaid lugusid lastele veel lugenud, siis tehke seda kindlasti! Ma usun, et te ei pea kahetsema. Naeruteraapia on kindlasti garanteeritud.

Kilplased(2004)

Eesti Rahvajutu aasta 2020

Kilplased(2004)(156lk)

Autor: Friedrich Reinhold Kreutzwald

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Allegooriline satiir Kilplased ilmus esmakordselt 1857. a. ning on saanud rumalate ja põikpäisete inimeste üldnimeks. Kilplaste ennekuulmata narruste ja alpuse kaudu naeru-vääristab kirjanik igasugu vaimset piiratust, mõttetut ja sõgedat sagimist ning vähimagi taibukuse puudumist. Kilplust leiab hulgaliselt tänapäevalgi, nii et aeg-ajalt oleks päris tululik lauluisa jutuke üle lugeda.

Oh, kus see raamat alles ajas naerma. Naersin nii, et lausa pisarad ka jooksid. Eks nüüdsel ajal on ka meie seas mõned kilplased. Või mis teie arvate?

Igatahes muhe lugemine seda sõna otseses mõttes. Muidugi on paslik lugeda vahest ka oma kodukandi autori kirjutatud raamatuid. Eks see raamat on oma nime väärt ja rahvajutu aasta alla sobib täielikult.

Kiitused neile, kes valisid selle raamatu sel aastal loetavate raamatute hulka.

Igatahes kilplastega juhtub ikka igasuguseid asju ja mõned neist on ikka väga koomilised ja ajavad naerma.

Mina sain selle raamatuga igatahes korraliku naeruteraapia osaliseks. Ma loodan, et teistelgi on seda raamatut lõbus lugeda.

Soovitan teistelegi!

Eesti iseseisvus võideti Moskvas(2016)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Eesti iseseisvus võideti Moskvas(2016)(269lk)

Autor: Andres Adamson

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Veerand sajandit tagasi taastas Eesti oma iseseisvuse. See toimus rahumeelselt, ilma inimohvriteta. Oleks siiski ekslik arvata, et saime priiks lihtsalt tänu oma vabadusjanu demonstreerimisele, rahvusvahelise õiguse võidutsemisele ja Moskvale avaldatud rahvusvahelisele survele.

Nõukogude Liidu kiire ja ootamatu lõpp oli suuresti juhuste summa, läbikukkunud augustiputši ärakasutamise tulemus paljude osapoolte poolt paljudel erinevatel ajenditel, ning vaid kaks aastat varem, NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi tööle hakates, oli see üsna etteaimamatu.

Lõpptulemus sõltus kõigest eelnenust, ning Rahvasaadikute Kongressil ja selle eestlastest saadikuil oli impeeriumi lagunemises üks kandvamaid rolle. Mis oli nende enamasti väliselt rahumeelsete tegemiste ja protsesside taga? Kes olid need inimesed ja mida nad Moskvas tegid, et Eesti riik taas vabaks saaks?

See raamat koondab aastail 1989-1991 Rahvasaadikute Kongressi kuulunud Eestist valitud rahvasaadikute mälestusi, andes värvika pildi sellest, mis toimus Kremli Kongresside Palee istungisaalis ja kuluaarides, kellega ja kuidas läbi räägiti, kuidas toimus Balti riikide koostöö ning kuidas sageli rippus palju ära ka lihtsalt juhusest.

Kuidas lõpetada kuud, kui mitte oma riigi ajaloos tuhnimisega. Niimoodi seekord siis ka läks. Kuigi üks raamat on veel pooleli, ei usu, et ma sel kuul tolle läbi saan.

Iga kuu on mind see lugemiseväljakutse erinevate teemadega üllatanud. Loodan, et ka järgmine aasta midagi sarnast toimub. Vahel on mõnus lugeda midagi sellist, mis on seotud millegi muuga kui ilukirjandusega.

Olles ise krimilugeja, siis vahelduseks naudin nii ajaloolist lugemiseväljakutset kui ka saatuseseppa. Muidugi lisaks ka põhi lugemiseväljakutse, millest on jäänud veel üks punkt.

Kuigi temaatika sel raamatul pole just kõige roosilisem, siis siiski lugemine ise oli ladus ja mulle see raamat meeldis. Muidugi mitte temaatika poolest. Kuna ma ise olen sündinud 1994. aastal siis ma väga nõuka ajast midagi ei tea. Nii, et need kes on sel ajal elanud on oodatud minu postituse alla kommenteerima. Igasuguseid näiteid võib tuua.

Põnev oli lugeda saadikute mälestusi, mille abil on ka see raamat meieni toodud. Mulle meeldis ja kiitus autorile, üsnagi meeldiv lugemine oli ja kordagi ei tekkinud mõtet, et jätaks pooleli.

Teistele soovitada ei oska, kuna septembrikuu albumis oli veelgi raamatuid, mida selle teema alla lugeda.