Sõna vägi on suurem kui sõjavägi(2018)

Lugemiseväljakutse 2021

40. Raamat, mille pealkirjas on vähemalt 6 sõna

Sõna vägi on suurem kui sõjavägi(2018)(48lk)

Autor: Kadri Hinrikus

Kirjastus: Koolibri

Tutvustus

Olivia ja Tarieli Lipartia loodud Eesti oma bränd Lucky Laika on kogunud rohkesti austajaid ja tükike sellest on nüüd jõudnud ka kaante vahele.

Raamatusse „Sõna vägi on suurem kui sõjavägi“ on valitud 21 populaarse vanasõnasarja postkaarti. Piltide juurde on vaimukad ja ivaga lood kirjutanud Kadri Hinrikus, mõjuva kujunduse eest on hea seisnud Endla Toots.

Vanasõnade vorm ja sisu võivad ajaga muutuda. Tekkides või käibelt kadudes ning paikkonniti või rahvusvaheliselt levides ütlevad need alati midagi olulist inimeste mõtteilma ja olustiku kohta, jagavad väge ja tarkust.

Selle raamatu lugudes seiklevad kõrvuti noored ja vanad, emad-isad-lapsed, kuningannad, poemüüjad, kunstnikud, õpetajad. Iga uus päev annab meile kõigile võimaluse natuke targemaks saada.

See oli nüüd küll selline raamat, mis mulle väga südamesse läks. Kõik sealsed lood olid küll erinevad, kuid siiski igal lool oli oma mõte ja seal all muidugi ka vanasõna. Muidugi ka vaimustavad pildid, mis andsid raamatule vaid juurde.

Oh, see raamat on kindlasti selle kuu üks parimatest. Ma ei tea miks ma varem seda raamatut lugenud polnud. Kui selle punkti kohta käivat albumit lappasin, siis jäi see raamat kohe silma. Eks muidugi ka kaanepildi poolest. Mul on pisike tõmme kaslaste vastu ja eriti lõvide ja tiigrite vastu.

Igatahes nauditav lugemine oli ja usun, et soovitaksin seda isegi oma õelapsele lugemiseks. Kindlasti saaks temagi nii mõndagi head siit teada.

Soovitan ka teile kallid sõbrad, kes te pole seda raamatut veel lugenud.

Mull(2016)

Isiklik lugemiseväljakutse 2021

25. Raamat, mis on osalenud romaanivõistlusel

Mull(2016)(184lk)

Autor: Birk Rohelend

Kirjastus: Pilgrim

Tutvustus

„Mull” on musta huumoriga pikitud psühholoogiline arenguromaan. See räägib pensionieelikust maaklerist nimega Arved Tuisk, kelle harjumuspärane elu saab ootamatult otsa, kui seni tempokalt kasvanud kinnisvaraturg tema täielikuks üllatuseks äkitselt kokku kukub. Ootamatult on ta sunnitud endalt küsima, kui kaugele on ta valmis minema selleks, et leida endale uus elatisallikas ning kas ta suudab kõigest hoolimata hoida koos oma perekonda, mis erinevatel põhjustel koost laguneda ähvardab. „Mull” peegeldab masu tagajärgi, räägib Eesti inimeste hirmudest ja lootustest ning sellest, et mõnikord tuleb enese leidmiseks kõigepealt ennast tõeliselt ära kaotada.

Olles varem läbi lugenud sama autori Sa pead suudlema Silvat ja Kuldne laps, siis selle loo puhul olen täielikult pettunud. Jah olustik on loodud täiesti originaalne, kuid loo osad tegelased olid mulle nii vastukarva, et kui neid päriselus kohtaks, siis küll ei tahaks midagi tegemist teha.

Peategelaseks on maakler Arved Tuisk, kelle harjumuspärane elu saab ootamatult otsa, kui tempokalt kasvanud kinnisvaraturg tallegi üllatusena äkitselt kokku kukub. Mida küll edasi teha? Kui kaugele on ta valmis minema, et leida endale uus elatusallikas ja kas ta suudab kõigest hoolimata hoida koos oma perekonda, mis erinevate probleemide kiuste koost laguneda ähvardab.

Endalegi täiesti ootamatult leidsin selle raamatu endale suvila riiulist ja ma ei mäletanud üldse, kust ma selle saanud olin või miks see seal mind ootas. Igatahes nüüd loetud ta sai, eks oli ka huumorit, kuid minu jaoks jäi raamat pisut kesiseks ja midagi erilist temas polnud.

Soovitada ei oska, seega peate kallid sõbrad ise otsustama kas loete või mitte.

Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

10. Raamat, mille pealkirjas mainitakse jooki või joomist

Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai(2020)(120lk)

Autor: Lydia Koidula

Kirjastus: Postimees kirjastus

Tutvustus

Lydia Koidula viimane näidend „Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai“ ilmub trükisõnas esmakordselt originaalmahus – nii nagu autor ise selle 1880. aastal koos osaliselt kakskeelsete remarkidega kirja pani. Värvikate tegelaskujudega lustlik-õpetlik hoogne lugu pärineb eesti teatri algusaegadest, ent käsitletud inimsuhted ja ühiskondlikud teemad pole aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval.

Käsikirja saatust ning näitemängu ajalist tausta valgustab eessõnas kultuuriloolane Malle Salupere.

Raamat ilmub Koidula loodud eesti teatri 150. juubeliks.

Tegemist on küll näidendiga, kuid sisu on üsnagi õpetlik lugu, kuid samas ka lustlik ja kindlasti aktuaalne ka tänapäeval. Otsustasin, et selle punkti alla valin midagi Eesti kirjanikult ja niimoodi ma Lydia Koidulani taaskord jõudsin.

Minu jaoks oli üsnagi lõbus lugemine ja erinevate tegelaste vaheline suhtlemine tundus kohati ikka väga koomiline kui samas ka tõsieluline.

Eks kes soovib võib samuti seda raamatut lugeda. Tahaksin isegi seda näidendit näha, võib-olla on see kuskil interneti avarustes saadaval? Kas keegi teab?

Igatahes loetud ta sai ja püüan ka edaspidi taaskord leida tee selle autorini. Loodan siiralt, et see mul ka õnnestub.

Varemerohi(Leskede klubi sarja 5.raamat)(2020)

Varemerohi(Leskede klubi sarja 5.raamat)(2020)(192lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Leskede klubi on lahendanud juba mitu mõistatust: „Armulauamõrv“ (ilmunud 2018), „Postkast nr 4“, „Natali“ ja „Kadunud asitõend“ (kõik ilmunud 2019).
Seekord tuleb neil bridžimängus treenitud hallid ajurakud Leskede klubi värskeimat liiget, kohtunik Armin Berklundi painanud saladuse lahendamiseks tööle panna. Loomulikult ei jäta tarmukas Leskede klubi oma sõpra hätta.

Olles varem lugenud läbi sarja eelnevad osad, siis viienda raamatu lugemine läks nagu niuhti. Eks meile kõigile tuttav Leskede klubi seikleb taas. Seekord püütakse lahendada kohtunik Berklundi naise salajast kadumist. Kas tõesti kadus Taimi nagu vits vette ja kas teda on veel võimalik leida?

Vahest on mõnus lugeda ka Eesti autori krimkasid ja Eha Veemist on saanud üks minu suuri lemmikuid. Ootan juba huviga järgmise osa ilmumist. Igatahes on Leskede klubi kiitmist väärt ja ka seekord ei jäta nad oma sõpra hätta vaid asuvad tarmukalt asja uurima ja panevad kasvõi oma elu ohtu, et välja selgitada süüdlane ja leida üles kohtuniku naine.

Igatahes mulle väga meeldis ja eks Leskede klubi liikmete eest ei jää juba midagi varjatuks ja nende südikus lausa kutsub neid lugema.

Soovitan teistelegi, kes pole seda sarja veel lugenud.

Kadunud asitõend(Leskede Klubi sarja 4.raamat)(2019)

Kadunud asitõend(Leskede Klubi sarja 4.raamat)(2019)(176lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Meres hulbib poolsurnud inimene, metsas kuuse all on röövsaak ja võib-olla luusib sealsamas röövmõrtsukas. Igatahes ei julge õed Lilleväljad enam hästi seenel käia – see annab tunda ka nende toidulaual – ja inimesed hakkavad endalt küsima, kas elu linnakärast eemal Parmojal on ikka nii turvaline, nagu nad lootsid. Leskede klubil tuleb juba Parmoja hea nime pärast tõe väljaselgitamisse oma panus anda. No võib-olla natuke uudishimu pärast ka.

Taaskord üks mõnus lugemine Leskede Klubi tegelastega. Miski nendes lugudes nagu tõmbab mind endaga. Ühelt poolt on mõnus lugeda, kuidas need vahvad krapsakad pensionärid aitavad lahendada mõrvalugusid. Nendes on see miski, mis ei lase niisama lihtsalt käed rüpes istuda. Nad soovivad alati aidata kaasa uurimisele ja satuvad isegi mõnikord üsna ohtlikku olukorda.

Kõik saab alguse sellest, et mere äärest leitakse surnukeha. Kes ta küll tappis ja miks? Kas tõesti on siin rohkem mängus kui lihtsalt enesetapp? Usun, et siit loost nendele küsimustele leiate kindlasti vastused.

Igatahes selle klubi liikmete eest ei jää midagi varjatuks ja kõik varasemad tutvused tasuvad ära ja loo uurimine läks kui lennates. Igatahes nautisin lugemist ja peagi alustan ka praeguseks hetkeks viimasena ilmunud looga. Eks näis millal ta loetud saan.

Igatahes soovitan lugeda. Pisut häiris see, et tegelasi tutvustati nagu uuesti ja seda poleks nagu vaja olnud, kuna olles varasemaid raamatuid lugenud, siis ei näinud vajadust.

Soovitan!

Natali(Leskede Klubi sarja 3.raamat)(2019)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

2. Üks muhekrimi raamat

Natali(Leskede Klubi sarja 3.raamat)(2019)(176lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Ruudi, Uusküla tige vanamees, kes kellelgi oma metsast kõrtki murda ei lubanud, on surnud. Kõht sodiks lastud, vana jahipüss kõrval, oma metsas pikali maas.

Leskede klubi poleks Leskede klubi, kui nad kaaluksid hetkekski versiooni, et see oli jahiõnnetus. Õli valab tulle ka Rolfi poeg Veiko, kes kõrgema politseiametnikuna oma isa ja tema sõpru manitseb ning kohtunik Berklundi vannutab „sellel kambal“ silma peal hoidma.

Nagu Eha Veemi varasematest Leskede klubi lugudest „Armulauamõrv“ (2018) ja „Postkast nr 4“ (2019) juba teada on, siis ei lase reipad pensionärid ennast ohtudest, veel vähem manitsustest heidutada.

Kuna olen varemalt lugenud läbi kaks eelnevat osa, siis kohe kui ka järgnevad osad raamatukogus vabanesid, teadsin et laenutan need ja loen kindlasti läbi. Ma olen siiralt õnnelik, et õnnestus kohe kolm viimati ilmunud osa saada ja neid siis nüüd hea järjepanu lugeda.

Eks ka selles loos seiklevad meile tuttavad Leskede klubi liikmed, kelle eest ei jää midagi varjatuks ja nemad juba asja niisama seisma ei jäta. Isegi siis kui neile öeldakse, et pole vaja abi, nad aitavad siiski. Mulle meeldib neid lugusid lugeda ja usun, et tahan neid ka oma riiulisse, eks näis kuis sellega läheb.

Loodan leida midagi sarnast ka välismaa autorite seas. Võib-olla oskab keegi soovitada? Igatahes mõnusalt muhe lugemine. Kes just otsib sellist lugemist, kus pole verd ja jõhkraid mõrvu, siis see sari on kindlasti midagi neile.

Minu jaoks oli ütlemata muhe ja mõnus lugemine ja soovitan teistelegi lugemiseks, kes varem pole veel selle sarjani jõudnud. Püüdsin kogu loo jooksul ära arvata süüdlast, kuid paraku see kes arvasin et on, paraku selleks ei osutunud. Põnev ja pingeline lugemine igatahes. Korralik aju ragistamine käis igatahes.

Soovitan teistelegi. Usun, et te ei pea selles krimisarjas pettuma. Nii äge oleks kui keegi sellest sarja või filmi väntaks. 🙂

Kullaketrajad(1965)

Lugemiseväljakutse 2021

25. Raamat kirjanikult, kelle nimeline tänav on Sinu kodulinnas

Kullaketrajad(1965)(29lk)

Autor: Friedrich Reinhold Kreutzwald

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Ükskord ennemuiste elas sügavas metsalaanes puude varjul hurtsikus lonkur vanaeit kolme priske tütrega. Tütred õitsesid kui kenad lillekesed eide kuivanud kännu ümber; iseäranis noorem õde oli viisakas ja kena kui oakaunakene. Aga üksikus kohas ei olnud muid nägijaid kui päeval päike ja öösel kuu ja tähtede silmad. Vanaeit ei lasknud tütarlapsi laiseldes käia ega aega viita, vaid sundis neid hommikust õhtuni tööle. Piigad istusid iga päev vokkide taga ja keerutasid kuldlinu lõngaks. Valmis lõnga hoidis vanaeit salakambris luku taga, kuhu tütred iial oma jalga ei tohtinud tõsta. Kust kuldlinu majasse toodi või mis kanga tarbeks lõngu kedrati, see oli ketrajail alles teadmata ega andnud eit niisuguste küsimuste peale iial vastust.

Lugu hurtsikus elavast vanaeidest, kellel on kolm tütart. Tüdrukud peavad istuma päevad ja ööd läbi vokkide taga ja ketrama lõnga. Milleks ja kellele? Seda neile vanaeit ei ütle ja valmis lõnga hoiab ta kindlalt luku taga kuhu ei või keegi peale tema oma jalga tõsta.

Ma usun, et paljud teist on seda lugu kunagi ammu lugenud ja teavad, millega lugu lõpeb. Väga ei tahaks rohkem sisust rääkida, sest siis kaoks teistel lugejatel huvi seda raamatut lugeda.

Kes otsib sellist lugu, kus üheks peategelaseks on nõid, siis lugege kindlasti! Ma usun, et Kreutzwald väärib seda, et tema raamatuid loetakse.

Minu Tartu(Väljast väike, seest suur)(2019)

Minu Tartu(Väljast väike, seest suur)(2019)(255lk)

Autor: Lauri Räpp

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

„Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.

See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“

Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

Sattusin seda raamatut lugema täiesti juhuslikult. Polnud õieti meeleski, et kunagi ammu see raamatukogust laenutatud sai. Ju see oli siis nii ammu, et sain ise seal riiulites sobrada ja ju jäi see raamat silma.

Ladus jutustus Tartust ja sealsetest põnevatest kohtadest, kuid mulle tundus, et vahepeal läks ikka väga pikaks heietamiseks. Oleks võinud lihtsamini edasi minna. Eks palju uut põnevat leidub ikka seal Tartus, tuleb põhjalikumalt läbi jalutada. Eks üksjagu on käidud ka, kuid ega jalutamine liiga tee.

Nüüd olengi kahtleval seisukohal, kas lugeda autori teisi raamatuid ka või mitte. Mis teie sõbrad arvate?

Jah, eks Tartus on mitmeid kuulsaid inimesi ja muidugi see kõigile tuntud Tartu vaim. Kas keegi seda ka näinud on, kes seda teab. Ajaviiteks sobis täitsa lugemiseks, kuid sellist vau efekti ei olnud, et teda endale riiulisse oleksin tahtnud.

Igatahes lugu saab minult goodreadsis tugevad neli tähte ja pisut jäi ainult puudu, et oleksin hinnanud maksimumiga. Eks arvamused on erinevad ja mõnele lugejale meeldibki lugu rohkem.

Oma ladususe ja tempo poolest julgen küll soovitada. Täitsa tekkis tunne, et jalutan ise ka autoriga kaasa. Eks nüüd siis ise ka Tartu põnevaid kohti avastama.

Näeme jälle!

Valitud luuletused(2012)

Lugemiseväljakutse 12 ust

Valitud luuletused(2012)(112lk)

Autor: Lydia Koidula

Kirjastus: Harte

Tutvustus

Kogus on Lydia Koidula luuleparemik, kokku 66 luuletust. Raamat on esmakordselt välja antud 1943 aastal Koidula sajandaks sünniaastapäevaks. Luuletused on valinud Bernard Kangro. KODU Meil aia-äärne tänavas, Kui armas oli see, Kus kasteheinas põlvini Me lapsed jooksime. Kus ehani ma mängisin Küll lille, rohuga, Kust vanataat käe kõrval mind Tõi tuppa magama. Küll üle aia tahtsin siis Ta kombel vaadata! “Laps, oota,” kostis ta ,“see aeg On kiir küll tulema!” Aeg tuli. Maa ja mere peal Silm mõnda seletas — Ei pool nii armas polnud seal Kui külatänavas

Mäletan veel oma lapsepõlvest, et kui ei tahtnud kuidagi magama jääda, siis ema laulis ikka mulle mõnda laulu või luges just Koidula luulet. Kõige rohkem meeldis mulle muidugi Meil aia-äärne tänavas. See on südamelähedane siiani.

Nüüd kui ise neid luuletusi lugesin, tundsin et olen kui hoopis teises maailmas. Eks mõnedki neist läksid väga hinge ja nautisin lugemist. Ma loen küll luulet harva, kuid selle autori luule on hoopis midagi muud kui mõni muu lugu.

Mul on hea meel, et selle väljakutse teemaks oli valida raamat, milles on vähemalt 5 erinevat novelli, luulet või juttu. Tänu sellele ma selle raamatuni jõudsingi. Nüüd järele mõeldes teeb üks luule raamat kuus hingele head. Tunnen ennast kui uuesti sündinuna.

Nautisin lugemist ja julgen ka teistele soovitada.

Kuna ülesandeks oli koostada pealkirjadest raamatuluule, siis siin ta on!

Risti soldati mõistatus(Sagadi paruni mõrvalood 1.osa)(2019)

Lugemiseväljakutse 2021

43. Raamat, mille lugemissoovitus jõuab sinuni meedia vahendusel

Risti soldati mõistatus(Sagadi paruni mõrvalood 1.osa)(2019)(192lk)

Autor: Ain Kütt

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Kriminaalloo „Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ tegevus viib lugeja 1828. aastasse ja mitmesse mõisa, mis jäid praeguse Lahemaa rahvuspargi maadele. Enamik raamatus mainitud mõisahooneid on praegugi alles.

Kriminaalne liin on puhtalt autori väljamõeldis, kuid teosesse on põimitud ka mitmeid sündmusi, mis neis mõisates toona tegelikult juhtusid. Ajastutruult on püütud kirjeldada toonast eluolu, õhustikku ja hooneid, tegelaste käituminegi vastab igaühe seisusele ja staatusele. 

Ilusal maihommikul avastatakse Oandu karjamõisa keldrist Karula mõisniku Justus von Breverni surnukeha, kuigi seal peaks olema hoopis saeveskis õnnetult hukkunud töömees. Salapärase mõrvaloo peab lahendama Sagadi mõisahärra Paul Aleksander Eduard von Fock, sest ta on kohaliku meeskohtu assessor ja talle kuulub Oandu karjamõis. Asja aitavad tal uurida naabermõisa Annikvere veidi ebatavaliste kommetega preili Maria Juliana von Nottbeck ja ülikoolikaaslasest mõisavalitseja Wagner.

Seekord on tegemist sellise krimilooga, mis viib meid taas aega, kus valitsesid veel mõisnikud ja sealsed sündmused on nii kriminaalsed, et neelavad sind endaga ja enne lahti ei lase, kui oled raamatu läbi lugenud. Kindlasti loen ka järgmist ilmunud osa, kuna esimene osa oli vapustavalt hea.

Nii meisterlikult kirjutatud lugu, et kordagi ei tekkinud mõtet, et jätaks pooleli. Muidugi eks tegelased olid kõik omamoodi sümpaatsed ja jätsid väga hea mulje. Autor on suurepäraselt saanud hakkama tolle aja õhustiku loomisega ja tema loodud tegelased on kõik omamoodi värvikad. Kiidan autorit selle eest, et ta meieni sellise põneva krimiloo on toonud.

Lugu saab alguse ühel maihommikul, kui Oandu karjamõisa keldrist leitakse Karula uhke mõisnikku surnukeha, kuigi ta ei peaks üldse seal olema. Kahtlustatakse mõrva. Kuid kes ja miks? Salapärast mõrvalugu asub lahendama Oandu karjamõisa omanik Fock, muidugi eks tal on ka abilisi, kes teda sealjuures aitavad.

Ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja loodan, et leian aega lähiajal ka teise raamatu lugemiseks. Loodan, et saan jagu lugemisblokist ja olen taaskord oma heas vormis.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole!