Ajaloo lugemiseväljakutse 2020
Pagulusse(Lugu elust, sõjast ja rahust)(2017)(454lk)
Autor: Elin Toona Gottschalk
Kirjastus: Varrak
Tutvustus
1944.aastal said Liki ja Elin Toonast ning Ella Ennost paadipõgenikud nagu paljudest eestlastest, sel hetkel perest juba lahus olnud isa jäi Eestisse. Raamat kõnelebki lapsepõlvest Haapsalus, teekonnast üle mere, jõudmisest Saksamaale, sõja viimasest hirmsast aastast Saksamaal kesk pommitamisi ja ohte ning hilisemast pagulaselust Inglismaal, tehes ränka tööd ning võideldes vaesusega.
Niisamuti Elini ema südikusest perekonna juhtimisel läbi sõjakeerise, kuid eriti vanaema vankumatust armastusest ja hoolest, mis rängas lapsepõlves oli Elinile alati toeks. See on karm ja aus, samas südamlik ja liigutav lugu neist rasketest aastatest, teise põlvkonna pagulaste probleemidest võõrsil ja lõpuks põgusamalt ka koju tagasi jõudmisest hulk aastaid hiljem, vabas Eestis.
Elin Toona (Elin-Kai Toona Gottschalk) on sündinud 12. juulil 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt vanaema Ella Enno ja tädi hoole all. Ta on luuletaja Ernst Enno lapselaps. Elin Toona ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid näitlejad. Saatus viis Elin Toona lõpuks Ameerikasse, Floridasse, kus ta ka praegu elab ja kirjutab. Elin Toonalt on raamatuid ilmunud nii inglise kui ka eesti keeles, paguluses ja ka Eestis. Romaani „Puuingel” eest sai ta 1966. aastal Kanadas asuva Henrik Visnapuu Fondi välja antava Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. Ta on Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik.
1944. aastal põgenesid Liki ja Elin Toona ning Ella Enno paadiga Eestist. Elin oli tollal seitsme aastane ning raamatus ongi mälestused toodud tema silmade läbi. Mida kõike ta pidi läbi elama ja kuidas ta sai hakkama kodust kaugemal võõrsil. Mõneti tundus, et ma ei suuda edasi lugeda, sest nii kurb oli. Kuid soov teada saada millega raamat lõpeb oli nii suur, et muudkui lugesin edasi ja edasi.
Eks raamatu temaatika on üsnagi valus ja läbi elamist on seal palju. Eks iga laps soovib saada ka oma vanematelt tähelepanu. Kuidas tema perel seal kaugel maal läks. seda saate ise lugeda.
See lugu on karm ja aus ning samas südamlik ja liigutav, neist rasketest aastatest välismaal, teise põlvkonna pagulaste probleemidest võõrsil ja lõpuks ka koju tagasi jõudmisest hulk aastaid hiljem, vabas Eestis. See kõik, mis nad pidid läbi elama oli ränk ja eks mul sellepärast läkski niikaua selle lugemisega.
Ma tõesti elasin nii kaasa, kuigi vahel tundus, et nutt tikub peale. Eks raamat peamiselt ongi kirjutatud läbi lapse silmade ja tema raskused sel ajal ja unistused, ükskord tagasi jõuda oma kodumaale. Ma usun, et see lugu jääb mulle kauaks ajaks meelde. Seoses selle temaatikaga loen kindlasti veel mõne raamatu.
Eks mind hakkas huvitama, mis elu siis elati ja mis tunne oli aastaid hiljem tagasi tulla. Milliseks oli muutunud Eesti põgenike silmis ja kas tõesti kaua aga eemal olles muutub kõik?
Soovitan teistelegi lugemiseks, kellele selline kirjandus meeldib. Mina igatahes ei kahetse selle raamatu lugemist ja usun, et loen selliseid raamatuid veelgi.
Kõike kaunist!
raamaturiiulike 