Arm(2020)

Islandi kirjanduse väljakutse 2022

OKTOOBER: Raamat, Islandi kirjanikult, kelle raamatuid sa veel lugenud ei ole

Arm(2020)(176lk)

Autor: Auður Ava Ólafsdóttir

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Armastuse ja huumoriga kirjutatud südamlik lugu ühe mehe üllatavast eneseleidmise teest läbi seikluste, mis annavad ta elule uue mõtte. Jonas Ebeneser on tüüpiline tee-kõik-ise mees, kes tunneb sundi „logisevat“ parandada, kuid samas ei suuda ta ise luua korda oma elus. Viiekümnene ja lahutatud, on ta hiljuti teada saanud, et pole oma tütre Gudrun Waterlily bioloogiline isa. Ta on vajunud eksistentsiaalsesse kriisi ja kaotanud kogu elujõu. Hooldekodus oma seniilset ema külastades mõtleb Jonas vargsi, kuidas, millal ja kus end oma viletsusest vabastada. Et tema ainus tütar ta laipa leidma ei peaks, otsustab Jonas, et kõige parem on surra välismaal. Kaasas vaid tööriistakast ja vahetusriided, lendab ta nimetusse riiki, kus õhus on endiselt tunda sõja hõngu. Ta broneerib toa väikeses väheste külalistega hotellis Silence. Seal elades saab ta aru teiste inimeste armide sügavusest, hakates samal ajal oma hingehaavu uues valguses nägema. Tähistamaks elu lõpmatuid valikuid, muutusi ja teist võimalust, on „Arm“ innustav lugu mehest, kogukonnast ja teekonnast läbi meeleheite sügavuste elu mõtte taasleidmise poole. „Arm“ („Ör“) on Islandi kirjaniku ja kunstiajaloo professori Auður Ava Ólafsdóttiri (sünd 1958) viies romaan. Teos on pälvinud Islandi (2016) ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna (2018).

Vot see lugu oli alles koomiliselt hea. Samas armastuse ja huumoriga kirjutatud lugu mehest nimega Jonas, kes on viiekümne aastane ja lahutatud. Kõigele lisaks on ta teada saanud, et laps, keda ta oma tütreks pidas polegi tegelikult seda. Ta ei suuda kuidagi oma elu paika seada ja on otsustanud endalt elu võtta. Kas ta ka teeb seda või keerab tema elu uue lehekülje? Mina igatahes nautisin seda seiklust ja elasin talle väga kaasa, et kõik läheks ikka hästi.

Kohati oli lugu kurb ja siis taaskord koomiliselt naljakas. Eriti siis, kui tegelane pidi vastama küsimustele, mida ta oli juba mitmeid mitmeid kordi teinud. See ajas natuke itsitama küll. Ma nautisin lugemist ja püüan veel leida mõnd islandi kirjanikku, keda veel lugenud pole. Kas kellelgi on soovitusi?

Eks meil kõigil on elus hetki, kus võivad asjad pöörata samuti sama teed nagu seda olid Jonasel. Tema jaoks oli enesetapp just see lahendus, mis aitaks tal sellest kõigest üle saada. Kui ta aga reisile läheb ja veel sellisesse kohta, kus on sõda üle käinud, siis see võib ju teda panna otsust muutma? Kas ta suudab ületada ennast ja visata peast enesetapu mõtted? Lugege ja saate teada.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Pisut jabur on aga anname selle peategelasele andeks.

Lõpp edasilükkamisele.(Kuidas jätta viivitamine ja elada täisväärtuslikult)(2019)

Lugemiseväljakutse 2022

31 Lõpp hea, kõik hea ehk loe raamatut, mille pealkirjas on sõna “lõpp” (lubatud kõik käänded, vormid, tuletised)

Lõpp edasilükkamisele.(Kuidas jätta viivitamine ja elada täisväärtuslikult)(2019)(264lk)

Autor: Petr Ludwig

Kirjastus: Äripäev

Tutvustus

Enamasti ei kahetse me seda, mida oleme teinud, vaid seda, mis on tegemata jäänud. Petr Ludwigi raamat «Lõpp edasilükkamisele» paljastab põhjused, miks pühendame arutult palju aega edasilükkamisele, ning annab kätte relvad, millega see tüütu vaenlane lõplikult alistada.

Raamatu idee sai alguse hetkest, mil selle autor seisis ootamatult surmaga silmitsi. Ehmatav kogemus viis mehe mõttele, et kui kord aeg minna, tahab ta seda teha teadmisega, et elatud on täiel rinnal. Peagi selgus aga, et just lõputu edasilükkamine on see, mis ei lase sel otsusel sündida.

Pideval edasilükkamisel on omad põhjused ning üheks neist on aina paisuv valikute võimalus, mida elu meile lahkelt serveerib. Kui vanasti sai kõhu täis sellest, mida külmkapp ja sahver pakkusid, siis nüüd paiskab parimad palad koju kätte toov äpp gastronoomilisele rännakule, millel vaid fantaasia piiriks. Kuid ühes sellega seisame silmitsi ootamatu probleemiga: mida enam on valikuid, seda raskem on otsuseid langetada. Tekib otsustamishalvatus. Kõikide võimalustega arvestamine nõuab tohutult energiat, mistõttu tekib pidurdamatu kiusatus otsustamine sootuks edasi lükata.

«Lõpp edasilükkamisele» on jaotatud neljaks võrdlemisi iseseisvaks osaks. Neist esimene keskendub motivatsioonile ning aitab lugejal luua oma visiooni. Teine lahkab distsipliini olemust, pakkudes selgeid meetodeid, mis aitavad edasilükkamise ja ajajuhtimisega seotud väljakutseid hõlpsamini lahendada. Samuti leiab siit lugeja praktilisi suuniseid, mille abil positiivseid harjumusi luua ning negatiivseid üle parda visata. Kolmas osa kirjeldab viise, kuidas tõhusamalt läbikukkumistele ja pärssivatele välismõjudele vastu seista, et kätte võideldud õnne ja tasakaalu säilitada. Ning viimane osa keskendub küsimusele, kuidas meid ja ümbritsevat maailma puudutavaid ebatõeseid arusaamu läbi närida, sest vaid siis saab neid hoogsalt kõrvaldama asuda.

Tuntud filosoof Arthur Schopenhauer on kord öelnud: «Miski pole keerulisem, kui väljendada olulisi ideid nii, et kõik neid mõistaksid.» Autor on seda tõde igal sammul silmas pidanud, pakkudes lisaks teadusmaailma viimasele sõnale ka üldistavaid illustratsioone, et iva kiiremini haarata ning talletada.

Siin ta siis on. Teine selline raamat, mida ma igapäevaselt ei loe, kuid vahest harva leiavad ka sellised raamatud tee minuni. Ma otseselt ei kahetse selle lugemist, kuid ülemäära õnnelik ka pole, et lugesin.

Jaa osalt motiveeriv raamat, kuid siis äkki kippus minu jaoks venima ja venima ning vahepeal otsustasin juba pooleli jätta, kuid ma lubasin tuttavale, et annan talle pärast teada kuidas meeldis. Ma ei teagi kas nüüd tõesti olen rohkem nutikam oma elu planeerima või mitte.

Eks ta omamoodi lugemine ole ja nagu mu ema on ikka öelnud, et selliseid raamatuid ei tasu puhta kullana võtta. Nii ma ka teen ja püüan selles elurägastikus kenasti hakkama saada.

Soovitada ei oska, kuna iga lugeja peab ise teadma, kas tahab seda lugeda või mitte. Eks eneseabi raamatud pole iga ühe maitse.

Hingest aus(2019)

Lugemiseväljakutse 2022

10. Raamat, mille kaanel on tiigri pilt või mille pealkirjas on sõna “tiiger2 (2022.aasta on tiigri aasta)

Hingest aus(2019)(276lk)

Autor: Kaidi Laur

Kirjastus: Hingest Rahul

Tutvustus

Kui su just üles ehitatud elu kokku kukub, on sul kaks võimalust: teha nägu, et kõik jätkub vanaviisi, või siis muutusega kaasa minna.

Elu on muutuste ahel. Kõik meie ümber ja sees muutub, kasvab ja liigub. Vahel võib tunduda, et oleme üksi suures ja kõledas maailmas. Kipume uskuma valesid, mis takistavad meil jõudmast oma potentsiaalini, sest arvame olevat katkised, valed või ebapiisavad. Usume kõiksugu jama, kuidas peaksime ja ei tohiks käituda, ning teiste tarkusi kuulates kaotame tasapisi ühenduse sellega, kes tegelikult oleme.

Me peaksime oma elud tagasi võtma. Tundma rõõmu, rahu, näitama keskmist sõrme hirmule olla teiste poolt arvustatud ja julgema olla me ise, ebatäiuslikuna täiuslikud. See raamat aitab sind sel teel. Võib-olla natuke. Võib-olla päris palju. Aga üsna kindlalt aitab, kui sa lubad.

Sa ei ole üksi. Oleme sarnasemad, kui arvame. Võid võtta seda raamatut kui uut parimat sõpra, kellega koos üks sügav hingetõmme teha, tundmatusse hüpata ning sealt julgema ja ehedamana välja tulla.

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, turundusjuht, koolitaja, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. Ta on raamatu „Hingest rahul“ ja samanimelise üle 18 000 jälgijaga blogi autor ning virtuaalajakirja „Edasi“ üks enimjagatud kirjutajaid. Tema töid ja mõtisklusi inspireerivad inimesed ja suhted enda ning ümbritsevaga. Inimeseks olemisest, suhetest ja väljakutsetest ta kirjutabki, püüdes leida vastuseid ka suurtele küsimustele, näiteks: „Mis on minu tõde?“, “Kes ma olen?”. Hingest ausa raamatu kirjutas ta sellepärast, et vajas ise selle lugemist. 

Väga mõnus ja armas lugemine. Kindlasti soovin seda raamatut ka endale riiulisse. See on just selline raamat, mida saab lugeda mitmeid kordi ja ükskõik millisel ajal seda vajad. Ma olen väga rahul, et tee mind selle raamatuni viis. Muidugi valisin selle raamatu ainuüksi kaanepilti vaadates. Otsustasin, et sisututvustust ei loe ja asun lihtsalt lugema.

Kindlasti selle kuu üks parimaid lugemisi, nii vaimselt kui emotsionaalselt. Aitäh autorile, et selle raamatu meile kui lugejatele kirjutas. Mul polnud varem aimugi, et peaksin seda raamatut lugema. Muidugi see oli puhas juhus, mis mind selle raamatuni viis. Kas keegi veel on seda raamatut lugenud?

Kindlasti vajan seda raamatut koju, et rasketel hetkedel tuge saada. Olen isegi oma elus mitmeid muutusi kogenud ja see raamat on just see, mida mõne aja möödudes taas lugeda. Kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda ilmtingimata tegema. Muidugi võlusid mind ka raamatus olevad pildid. Uudistage kallid sõbrad!

Minu Bali(2016)

Lugemiseväljakutse 2020

29. Raamat Lugemise väljakutse grupis olevast pildialbumist, kuhu kõik grupiliikmed on lisanud sellise raamatu pildi, mida nemad ei suutnud läbi lugeda

Minu Bali(2016)(168lk)

Autor: Jesper Parve

Tutvustus

Minult kui korvpallurilt oodati suuri tegusid. Ühel hetkel taipasin aga, et kogu aeg ühtmoodi elades ei saa areneda. Niisiis lõpetasin oma sportlaskarjääri. Läksime elukaaslase Mariga maailma seiklema. Selle rännaku ajal elasime kuu aega ka imelisel Bali paradiisisaarel. Eestis tagasi olles taastasime vana metsatalu, perre sündis poisslaps ja elu naeratas. Meie sees põles aga hulluks ajav soov uuesti maailma näha.

Naasime Balile, kus olime perega ligi kuus kuud. Meie igapäevaellu kuulusid nõidravitsejad, joogagurud, harjumatu kuumus, rollerid ja maod. Ka kaunid päikseloojangud, kohalike naeratused ja põnevad rännakud iseendasse, millega kaasnesid suured õppetunnid… Praegugi näen silmi sulgedes päikest viirukiudus Ubudi linnakese kohale tõusmas ja kuulen hommikupalveid, kus tänatakse universumit kõige ilusa eest.

Ma olen kogu aeg ajanud taga midagi seletamatut. Alati on võimalik elule uus suund anda ja elada täpselt nii, nagu oskad unistada… Minu lugu räägib sellest, et kõige alus on soov ja usk.

Minul tekkisid seda raamatut lugedes kahetised tunded. Esmalt see, et jah ma otsin neis Minu-sarja raamatutes loodust ja sealse maa elanike kultuuri ning eluolu. Seda küll oli selles loos ikka ka kirjeldatud ja sellepärast mulle see raamat ka meeldis.

Teisalt häirisid mind loos peategelase pidevad rituaalid, mis ta enda peal läbi viis ja siis neid pikalt-pikalt raamatus kirjeldas. Kas seda pidi tõesti nii pikalt tegema? See pidev nõidade mööda käimine ja ma ei suutnud uskuda, et mees võiks kõike seda jama uskuda ka veel. Pidev tšakrate puhastamine halvast jne, see käis ausalt öelda tõesti närvidele.

Siiski leidsin sellest loost midagi põnevat ka endale. Erinevad seiklused ja oli ka kirjeldatud loodust ja sealseid inimesi. See mulle kõige rohkem meeldiski, kui see eneseotsingu osa kõrvale jätta. Nüüd ma mõistan, miks see raamat sinna albumisse sattus, aga kuna uudishimu oli nii suur ja seal albumis polnud kirjas, miks lugemata jäi, siis niimoodi ta lugemisse sattuski.

Mul ei ole autori vastu midagi, olen varem ka tema raamatuid lugenud aga tõesti kui ikka midagi häirib, siis peab ju sellest kirjutama. See on kõigest minu arvamus ja lugejaid on erinevaid.

Pilte ka kahjuks selles raamatus polnud, kuna peategelane soovis koos perega nautida hetkeid ja elamusi vahedalt ja otse. Jäädvustada polnud tarvis. Kuigi mõni looduspilt oleks ju võinud olla.

Tundus, et sealne Bali loodus on üsna kirju ja erinevaid eksootilisi loomi seal jagus küllaga. Siiralt tänan autorilt, nende kirjelduste eest, muidu tõesti oleks vist lugemine pooleli jäänud.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha läheb suure ringiga sellest raamatust mööda. Kõigile ei peagi nii väga meeldima, et sellest siis pikalt jahvatada.

Head ööd teile kallid sõbrad ja blogilugejad. Kindlasti kohtume veel!!