Meie teie vastu(Karulinna sarja 2.raamat)(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

19.Raamat, mis on Tiina Liinaku lugemisnimekirjas: https://www.facebook.com/media/set/?set=oa.2916979178610764&type=3

Meie teie vastu(Karulinna sarja 2.raamat)(2022)(392lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Inimesi on nii lihtne üksteist vihkama panna, et tundub lausa uskumatu, et me mõnikord teeme midagi muud. Pärast vapustavat kevadet, mille sündmustest pajatas romaan „Karulinn”, veedavad parimad sõbrad Maya ja Ana suve järvesaarel ja püüavad toimunut selja taha jätta, aga mitte miski ei lähe nii, nagu nad loodavad. Karulinna ja naaberlinna Härjala vägikaikavedu paisub raevukaks võitluseks raha, võimu ja ellujäämise nimel, mis jõuab Karulinna ja Härjala hokimeeskondade mängu ajaks haripunkti. Samal ajal tuleb avalikuks ühe noore hokimängija saladus ja kogukond peab taas valima, kelle ja mille eest seista. Hiljem öeldakse, et sel suvel tuli Karulinna vägivald, aga see on vale. Vägivald oli siis juba kohal. Fredrik Backmani „Meie teie vastu” kirjeldab haaravalt väikelinna keerulisi inimsuhteid, ustavust, sõprust ja kõike trotsivat armastust.

Taaskord üks raamatuid, mille nautimist ma ei kahetse teps mitte. Esimene osa oli super, siis ka teine on selline sujuv jätk esimesele osale. Tegelased on juba tuttavad ja nende saatus on autori poolt meile vaid valla. Mis muud kui aina loed ja loed. Siis poetad mõned pisarad ja siis loed taas edasi, rõõmustad mõned korrad ja siis virutab autor sulle nii vastu vahtimist, et sa ei suuda teha muud kui järgmist osa oodata.

Eks loos on nii rõõmu kui ka kurbust, sellel on võime sind kui lugejat nii läbi raputada, et mõtled veel pikalt loole ja tegelaste käekäigule ja ootad salamisi, et raamat võiks juba pisut kiiremini raamatukokku jõuda, et saaksid veel ja veel selles maailmas olla. Kohati tundus, et olen ka ise sinna loosse sisse tõmmatud, sest nii raske oli lugemispause teha, muidugi erinevate muude toimetuste tõttu.

Ma olen siin juba vaikselt mõtlema hakanud, et soetan selle sarja salamisi ka enda riiulisse, et mõne aja möödudes taas sinna maailma ära eksida ja kohtuda vanade tuttavatega. Tunnistan, et ma naudin nende lugude lugemist ja ma ei häbene seda. Backman ruulib.

Karulinn(Karulinna sarja 1.raamat)(2021)

Lugemiseväljakutse 2023

34. 2023 on liikumisaasta. Raamatu kaanel inimene liigub – kõnnib, jookseb, ujub, sõidab jalgrattaga

Karulinn(Karulinna sarja 1.raamat)(2021)(368lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Juunioride meistritiitel jäähokis ei tähenda keskmisele inimesele suurt midagi, kuid Karulinna elanikele tähendab see kõike. Selline suurvõit tõmbaks tähelepanu tööpuuduse ja eraldatuse all kannatavale linnale, meelitades kohale investeeringuid ja andekaid sportlasi. Selline suurvõit tähendaks absoluutselt kõike Amatile, kõhnukesele teismelisele, keda koheldakse kui rämpsu igal pool peale jää, niisamuti Kevinile, staarmängijale, kes kindlustab endale kuldset tulevikku NHL-is, ning Peterile, klubi pühendunud spordijuhile, kelle enda professionaalne hokikarjäär lõppes traagiliselt.

Algul tundub, et meeskonnal õnnestubki linna unistus ellu viia. Kuid ühel õhtul, tähistades olulist võitu, juhtub midagi Kevini ja spordijuhi tütre vahel – ning järgmisel päeval pole miski enam endine. Õhus on süüdistused, mis ei jäta ühtki Karulinna elanikku ükskõikseks. Meeskonna edu laineharjal hägustub piir ustavuse ja reetmise vahel. Lõpuks võtab üks noor mees julguse kokku ja toob lagedale tõe, mida keegi õieti kuulda ei taha.

Fredrik Backman teab, et suurel määral kujundavad meid kohad, mida me nimetame koduks. „Karulinna“ emotsionaalselt võimsas ja tundlikus loos uurib ta, mis võib juhtuda, kui me kanname oma õlul teiste inimeste unistuste rasket koormat.

Uus lugemisaasta ja uued tuuled ka raamatute maailmas. Nimelt otsustasin reisida koos autoriga linna, kus jäähoki on linnaelanike jaoks kõige tähtsam asi üldse. See linn on Karulinn. Sealsed inimesed kannatavad tööpuuduse ja eraldatuse all, ainus mis neid päästa võiks oleks juunioride meistritiitel jäähokis. Kas nende meeskord suudab võita võistlused ja tuua linna nii tähelepanu kui ka palju uusi võimalusi? Millised pöörded ootavad ees lugejat?

Ma siiralt naudin Backmani raamatute lugemist ja püüan täna alustada ka selle sama Karulinna teise osaga. Eks näis kuidas sellega läheb. Võin öelda, et lugu on valusalt hea ja hingekriipiv. Autor suudab edasi anda seda kõike lühikeste lausetega ja see mõjub ikka täiega. Ilmselt tema puhul polegi vaja pikalt heietada, seda oskavad teised autorid ka.

Tahan välja tuua mõned tegelased, kelle käekäik mulle eriti korda läks. Esmalt Amati, kes on kogu lapsepõlve soovinud saada kuulsaks hokitäheks ja aidata oma emal kergemalt elada. Ta on selle nimel juba väiksest peale palju vaeva näinud ja tahab ennast väga teistele tõestada, et ta pole lihtsalt tavaline poiss vaid tal on hoki peale annet. Kas ta suudab seda? Millised sündmused teda ees ootavad? Lugege kallid sõbrad.

Siis Kevin, kes on juba noortemeeskonna suur täht ja kes soovib endale väga kuldset tulevikku NHL-is, kuid tema sisemuses möllab paras torm. Kas tema unistus täitub? Millised ootamatud sündmused võivad selle lootuse tampida pihuks ja põrmuks? Kas temas on seda annet, et olla võidukas mängija jäähokis ja liikuda edasi tähtede poole? Eks tema kohta saab päris palju teada veelgi, kui seda lugu lugeda.

Ja muidugi siis on veel üks tegelane, Peter, Karulinna hokiklubi pühendunud spordijuht. Ta on tagasi Kanadast ja tema hokikarjäär on läbi. Ta püüab leida endas sisemist jõudu, et viia oma kodulinn just sinna, et ka neid märgataks ja neil oleks meeskond, kes suudab särada. Kuid ka tema sisemuses valitseb pisike kaos. Ta on üks omanäolisemaid tegelasi ja tema tegemistele kaasa elamine võttis ikka pisut tuliseks.

Eks ma sain selle looga nii nutta kui ka naerda ja muidugi autorile omaselt oli selles loos ikka paras ports tegelasi, kelle maailmast ma osa sain ja ei kahetse, et selle loo endale lugemisse võtsin. Alustasin küll juba eelmise aasta lõpus, kuid alles nüüd sain läbi loetud. Võtsin lugemist mõnuga ja emotsioone oli päris palju. Kui ma just parasjagu ei lugenud, siis mõtlesin ikka loo peale ja kuidas see võiks edasi minna. Ma ei oodanud küll sellist lugu, sest sisututvustuse järgi oleks nagu tavaline lugu linnast, kus kõik on kirglikud hokifännid ja mängijad. Kuid tegemist on ikka väga suure looga ja emotsionaalselt mõneti minu jaoks natuke raske. Kui oled juba sõrme Backmanile andnud, siis on teada, et läheb kogu käsi takkapihta.

Nutsin, lugesin ja nautisin. Tehke teie ka seda!

Ärevil inimesed(2020)

Ärevil inimesed(2020)(287lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Mees nimega Ove” autor Fredrik Backman on kirjutanud oma seni tõenäoliselt kõige tempokama teose. „Stockholmi sündroom” on igas mõttes segane komöödia sellest, kuidas korteriesitlusest saab pantvangidraama, sellest, kuidas üks õnnetu pangaröövel suleb end ühte korterisse koos üliinnuka maakleri, kahe muserdatud IKEA-sõltlase, ühe kurja keelega multimiljonäri, ühe kurbliku tädikese, ühe viimase vindi peal raseda, ühe tüütu tüdruku ja ühe küülikupeaga. Viimaks annab röövel alla ja laseb pantvangid vabaks, aga kui politsei korterisse tungib, on see … tühi. Hiljem aset leidnud ja tulemuseta jäänud ülekuulamistel saame kuulda igaühe versiooni toimunust ja hargnema hakkab klassikaline mõistatus. Kuidas röövlil põgeneda õnnestus? Miks kõik nii pahased on? Ja mis inimestel nüüdsel ajal viga on?

Ohjaa, midagi nii jaburalt head polegi ma sel kuul veel lugenud. Nüüd sai ilmselt varasemalt ilmunud autori raamatute ring täis ja edasi on lugeda vaid hiljuti ilmunud lugusid. Millest küll alustada?

Igatahes on see lugu kindlasti inimestest ja nendega seotud pantvangidraamast, mis juhtus täiesti ootamatult ühel korteriesitlusel. Kes oleks osanud küll seda oodata? Kas tõesti võib röövida panka, milles polegi kübetki sularaha? Kuidas minna eluga edasi, kui oled saatuse tahtel sattunud ummikseisu? Eks neile küsimustele ja muule saad kindlasti siit vastused, kui seda lugu loed. Kui juba kord sattuda selle autori raamatuid lugema, siis raske on seda lõpetada. Nüüd ma mõistan täielikult, miks see autor on nii populaarne lugejate seas.

Eks nüüd on ta minugi suur lemmik ja usun, et kõik tema lood on väärt lugemist ja erinevate seiklustega tutvumist. Ma alguses mõtlesin, et voh mis see küll on nüüd. Pangaröövel, kes röövib sularahavaba panka, kas see on tõesti võimalik? Kõigele lisaks on igal sealsel tegelasel oma lugu, mida ta tahab väga lugejatele rääkida ja mille tõttu võib nii mõnigi saladus avalikuks saada.

Mis ikka muud, kui kindlasti jätkan selle autori raamatute lugemist ja ootangi nüüd teie kallid sõbrad pakkumisi, millest järgmisena alustada. Muidugi soovitan ka teistele seda lugu. Usun, et kuigi alguses tundub kõik jaburalt naljakas ja seosetu, siis kindlasti tuleb välja ka selle loo sügavam mõte. Avastage!

Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust(2018)

Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust(2018)(352lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi.
Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssist.
Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla.
Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seikluse pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera, vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat Miamase ja vanaema kohta.

„Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” on kurbnaljakas argimuinasjutt kiiksuga superkangelastest, elust, surmast ja ühest olulisest inimõigusest – õigusest olla isemoodi. See raamat on kirjutatud sama terava koomikanärvi ja sooja südamega nagu autori esikromaan „Mees nimega Ove”.

Kuna lubasin endale, et jätkan selle autori lugude avastamist, siis nüüdseks olen läbi lugenud kolm raamatut ja need on mulle väga meeldinud. Neis lugudes on see isemoodi nutikus ja autor suudab sind endaga kaasa kulgema panna ja kui korra juba alustad, siis on raske lõpetada. Nii minuga juhtus igatahes ka sel korral. Ei tasu ikka enne magama minekut lugeda, sest siis ei pruugi uni üldse tulla, vähemalt niimoodi on nende lugemistega läinud.

Peategelaseks on 7-aastane Elsa, kes on pisut isemoodi ja teiste sekka väga ei sobitu. Tal pole sõpru, kuid ainus sõber, kelleks on vanaema. Neil on oma salakeel ja suur-suur muinasjutumaailm. Samuti oli tore kohtuda taas Britt-Mariega. Ta on ikka tõesti jube vinguviiul, mis siis, et tema enda arvates ta seda üldsegi pole.

Oh, kus ma nautisin selle loo lugemist ja nii mitmedki ööd jäid pisut lühikeseks aga see kõik tasus täiega ära. Nüüd on nagu mõtteline paus, et millist lugu nüüd järgmisena lugeda. Kas keegi oskab aidata? Igatahes elasin Elsa tegemistele väga kaasa ja tundsin temas kohati ära ka iseenda, kui olin sama vana. Natuke äratundmisrõõmu ka sel korral. Nüüd ma saan aru, miks sel autoril on nii palju lugejaid. Temas on see miski, mis suudab luua selliseid maailmu, kus elavad pealtnäha küll väljamõeldud tegelased, kuid nad on asetatud täiesti reaalsena näivatesse olukordadesse. Igatahes mina küll usun, et tema raamatud väärivad lugemist ja olen ka teistele raamatusõpradele neid soovitanud.

Nii läheb ka sel korral. Soovitan lugeda, sest esiteks on lugu nii mõnusalt reaalne ja teiseks kui korra oled juba sõrme sellele kirjanikule andnud, siis mida lugusid edasi, seda rohkem tahad veel ja veel teda lugeda. Minuga juhtus nii ja ma ei kahetse seda kopika eestki. Lugege ikka kallid sõbrad ja näeme kindlasti sel kuul veel.

Autorist on saanud üks mu suuri lemmikuid ja täiesti juhuslikult. Kui ikka korra ära eksida, siis on üpriski mõnusalt raske sealt välja tulla, kui üldse seda tahta. Emotsioone on nii palju, mida edasi anda, kuid peamine on see, et avastage ka ise Backmani maailma ja näete ise!

Britt-Marie oli siin(2019)

Britt-Marie oli siin(2019)(285lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kuuekümne kolme aastane Britt-Marie ei ole tegelikult üldse passiiv-agressiivne vinguviiul. Ta on lihtsalt kultuurne inimene, kelle hing kisendab, kui ta näeb mustust, kriime või valesse sahtlilahtrisse pandud nuge-kahvleid. Ta on äsja jätnud selja taha nelikümmend aastat kestnud abielu ja pannud koduperenaise ameti maha. Ainus töökoht, mida talle pakutakse, asub Borgis, majanduskriisist räsitud alevis, kus kõik ärid peale ühe õllehaisuse pitsabaari on uksed kinni pannud. Britt-Marie vihkab jalgpalli, aga jalgpall on ainus rõõm, mis Borgi elanikele veel jäänud on. See ei ole just kõige parem alus heaks läbisaamiseks, aga kui kohalik noortevõistkond vajab nii hädasti treenerit, et on valmis leppima ükskõik kellega, ei tehta pisiasjadest numbrit.

Romaan „Britt-Marie oli siin” on südamlik lugu naisest, kellel on tulnud oma elu algust eluaeg oodata. See on romaan armumisest, uutest võimalustest ja ootamatutest sõprustest. Fredrik Backmanile omaselt on selles loos küllaga sooja huumorit ja sügavat kurbust.

Olen küll varem lugenud sama autori Ove raamatut, siis peale toda jäi sisse selline pikem paus. Nüüd avastasin enda jaoks Britt-Marie. Temaga koos juba igav ei hakka. Ta on 63-aastane ja ta pole tegelikult selline vinguviiul nagu teised temast arvavad. Ta satub tööbüroosse ja ainuke tööpakkumine, mis talle pakkuda oleks on töö väikelinnas Borgis, sealses noortekeskuses. Sinna minnes ei tea Britt-Marie, mis teda küll seal ees ootab. Ta pole naine, kes oleks ootamatusteks valmis.

Mis sekeldused teda seal ees ootavad ja milliste värvikate tegelaste saab loos tuttavaks? Eks kui ise loete saate teada. Üks kindel, ma kindlasti jätkan selle autori raamatute lugemist ja kes oskab järgmist soovitada? Mis oleks loogiliselt võtta järgmine lugu, mida lugeda? Ma sain Britt-Mariega nii tuttavaks, et ei suuda tema loole mõtlemast olla. Loodan, et selle looga ei tule mingit lugemisblokki ja saan kenasti lugemistega jätkata.

Kindlasti on Britt-Marie üks värvikamaid naistegelasi, kellega on mul olnud au tutvuda. Ta on nii öelda puhtusefriik, ta vihkab jalgpalli ja miski, mitte miski ei suuda ka teda koristamisest eemal hoida. Ta peab saama seda teha ja kui ei saa, siis tundub talle, et ta võib lõhki minna.

Mul on siiralt hea meel, et ma selle loo endale lugemiseks laenutasin ja nüüd pole muud kui järgmisi tegelasi avastama. Eks neid on palju ja kindlasti kõik omamoodi head. Nüüd ma mõistan, miks osad lugejad just seda autorit kiidavad. Temas on just seda omast karakterit ja tema lood on kõik omapärased kuid siiski head. Eks igaüks võib-olla ei suuda neid lugusid lugeda, kuid mulle tundub, et mulle hakkab autori stiil täitsa meeldima.

Usun, et kes on juba seda raamatut lugenud nõustub sellega, et autor on oma omapärasuse poolest eriline ja temaga sõbraks saamine võtab tavaliselt natuke kauem aega. Eriti siis kui oled harjunud lugema just krimkasid ja põnevikke.

Kui aga sõbraks ära saada, siis läheb lugemine ludinal. Nii oli ka minuga ja ma ei kahetse lugemiseks kulunud aega. Eks ta üks ütlemata põnev öö oli koos Britt-Mariega. Sain nii naeru kui ka kurbust tunda. Soovitan küll lugeda, kuigi tegemist on eraldiseisva looga, tasuks alustada ikka Ovest, et autorit paremini tundma õppida.

Mees nimega Ove(2016)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

10.Mida te kõik selles leiate? (Populaarne või siis Sulle teada olevalt mitmetele inimestele meeldinud raamat, mis Sulle üldse peale ei lähe)

Mees nimega Ove(2016)(318lk)

Autor: Fredrik Backman

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

See on Ove. Ta on pahurdaja – selline mees kes näitab inimeste peale kes talle ei meeldi niimoodi näpuga nagu oleksid nood murdvargad. Tal on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Inimesed kutsuvad teda “kibestunud naabritõpraks”.

Aga kas on Ove siis sellepärast kohe kibestunud kui ta ei kõnni kogu aeg ringi lai naeratus justkui näkku kleebitud? Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese jutuka tütrega ning kogemata Ove postkasti lõhub algab koomiline ja südantsoojendav lugu milles võib kohata tüütut kassi, ootamatut sõprust ja haagisega tagurdamise iidset kunsti.

Küsite, miks see raamat tee siia punkti alla leidis. See on lihtne. Ma alustasin esimest korda seda kui see ilmus ja siis keegi sõpradest selle mulle sünnipäevaks kinkis. Lugesin vaevalt 10 lehekülge ja panin kõrvale. Siis tundus, et ma ei hakka selle jampsi peale küll aega raiskama.

Eks raamat ootas oma aega tükk aega riiulis, möödas on ju neli aastat ja nüüd kirjutan teile temast.

Seekord alustades lugesin lugu peatükkide kaupa ja rahulikult. Iga erinev peatükk haaras mind veel rohkem. Ove on tõesti kentsakas mees ja tema lugu lugedes, meenus mulle see ameerika film mille pealkirjaks olid vanad torisejad. Kui ma muidugi pealkirja õieti mäletan.

Ove võib küll pealtnäha paista vana toriseja, kellel on iga asja kohta oma arvamus, kuid hinges ja südames on ta väga hell ja kaastundlik. Ta on küll omamoodi karakter, seda pean ma küll tunnistama. Kuid tema naljad ja kohtumised erinevate inimestega, panid küll natuke muigama. Muidugi tema väljamõeldud hüüdnimed, mis olid kohati väga naljakad.

Jah ta on tõesti mõne arvates endasse tõmbunud ja kõigi ja kõige vastu tõre ja tundub, et talle ei meeldi miski ega ka keegi. Kuid mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tundus, et Oves on see miski, mis küll ei pruugi välja paista kuid sisemiselt on ta hea inimene.

Ma ei saa nüüd öelda, et raamat mulle üldse korda ei läinud. Läks küll ja usun, et vahel tuleb mõnele autorile anda teine võimalus, et tutvuda tema loodud karakterite ja sealse maailmaga.

Eks meilgi siin on selliseid naabreid nagu Ove, ma küll ei räägi kõigi eest, kuid see on ainult minu arvamus.

Mul on siiralt hea meel, et seda lugu lugesin ja usun, et võiksin proovida autori teisigi raamatuid lugeda. See lugu läks isegi natuke hinge, eriti see kui Ove otsustas kassikese enda juurde võtta. Kuigi ega tal väga valikut polnud. Eks kavalusega ta sinna jäigi. Kui sa oled kellegi lähedase kaotanud, siis sa ju ei käigi nägu kõrvuni peas ja ei ole super-hüper rõõmus.

Ma mõistan Ovet ja tema kaotus oli suur. Eks seegi mõjutas teda.

Mulle meeldis see lugu, kuid tundus, et vahel on see ikka väga kurb. Isegi hingematvalt. Eriti naabrimees Rune lugu. Kes tahab teada mis selles loos juhtub ja kuidas Ove üksinda hakkama saab, see lugegu ise.

Loodan ainult, et peale selle raamatu kuhugi lugemisauku kinni ei jää ja suudan ikka midagi muud ka lugeda, ilma et mõtted selle raamatu juurde rändaksid.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.