Surmapõlgurid(2021)

Surmapõlgurid(2021)(380lk)

Autor: Chloe Benjamin

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Kui saaksid teada, millal sa sured, siis kuidas sa oma elu elaksid? Kas võtaksid igast hetkest viimast või kaotaksid meelerahu?
On 1969. aasta kuum suvi New Yorgis ja jutud käivad, et Hesteri tänavale on saabunud salapärane naine, rändav selgeltnägija, kes oskab ennustada igaühe surmapäeva. Goldide pere lapsed, neli teismeea piiril noort, hiilivad ennustaja juurde, et teada saada oma saatust.
Simonil, Klaral, Danielil ja Varyal tuleb järgnevate aastate jooksul valida, kas ettekuulutust uskuda või mitte, üritada seda üle kavaldada või hoopis trotsida. Selles süvitsi minevas perekonnasaagas on iga tegelase lugu täis paradokse ja eneseotsinguid.
Benjamin küsib „Surmapõlgurites“, mida me elult tahame: pikka iga, edu või tähendust? Kas kõik on saatusest ette määratud või on meil valikuvõimalus?

Chloe Benjamin (s 1989) on pärit San Franciscost. „Surmapõlgurid“ on tema teine romaan, see on tõlgitud rohkem kui 20 keelde.

Lugu neljast lapsest, kes otsustavad minna selgeltnägija juurde, kuna nad on siit- ja sealt kuulnud, et naine oskab neile ennustada nende surma kuupäeva. Kas tõesti on selline asi võimalik? Kas uskuda või mitte? Kas peaksime teadma oma surmakuupäeva, et siis püüelda ja saavutada kõik, millest unistame?

Lugu ise jaguneb nelja lapse vahel ja siis seda muidugi ka suremise järjekorras. Eks on erinevaid elusaatuseid ja kas tõesti selline ennustus kannustas tegelasi elama täiel rinnal või nad oleksid ilma selle teadmiseta ka elanud oma elu nii nagu soovisid.

Eks selline põimunud lugu pani ennastki elu üle järele mõtlema ja arutlema, mida ise oleksin sellise teadmisega teinud. Eks Daniel ei uskunud seda mis talle öeldi ja püüdis elada nii nagu ta ei teaks seda, kuid eks iga elu lõpeb ükskord surmaga ja selle vastu ei saa keegi meist.

Tegemist oli väärt lugemisega ja mõistan, miks sellest on saanud välismaal menukas lugu. Ma pole tükk aega midagi nii emotsionaalselt läbi raputavat lugenud, tänud ka Irinale, kes oma Youtube Lohe Loeb kanalis seda raamatut tutvustas.

Nüüd ongi plaan leida mõni samal temaatikal raamat, mis räägiks surmast. Eks loodan, et keegi teab soovitada. Eks Goldide pere on üks omapärasemaid ja nende laste elusaatus pole just kõige roosilisem. Eks meilgi on elus hetki, kus on tugev soov lapsepõlve kodust lahkuda ja alustada oma elu ning nautida kõike, mida meile on elul pakkuda. Niimoodi tegi ka Simon ja ta ei kahetsenud kordagi, et ta lahkus kodunt ja kolis San Franciscosse.

Klara otsustas pühendada kogu oma elu mustkunstile ja mida rohkem ta esines seda rohkem ta tundis, et ta elab.

Minu jaoks olid kõige traagilisemad Danieli ja Simoni elu, eks Klara ja Varya lood polnud ka just kõige kehvemad kuid mulle tundus, et need ei säranud nii kirkalt. Eks kurb oli see raamat üdini ja tekitas minus erinevaid tundeid. Huvitav lugemine oli küll ja meeldis ka, kuid oma riiulisse sellist kurba lugu kahjuks ei taha. Eks selliste lugudega ongi nii, et mida rutem suudad need unustada seda parem.

Teistele soovitan küll lugemiseks ja usun, et leiate sellest raamatust selle mida lugema alustades otsisite.

Laevakokk Wend(2020)

Laevakokk Wend(2020)(224lk)

Autor: Priit Kuusk

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Läksin merele plaaniga kirjutada üks lihtne kokaraamat. Aga sattusin hoogu ja kirjutasin kõigest, mis peas, südamel, keelel ja meelel. Munadest ja tillist. Surmast ja armastusest. Võileibadest ja Suurest Hallist!
Selline lugu …


Kuidas minust suur õde sai

Kasvasin üles kahe suure imelise vennaga. Nad olid ja on oluline osa minu elust, aga päris lähedaseks saime alles siis, kui mina ka suureks sain. Ühel hetkel pole enam vahet, kes kui vana, kõik on üks äge kirev seltskond. Lapsepõlves igatsesin aga kangesti omaealist või nooremat mängukaaslast.
Soovidel on kalduvus täide minna ja nii andis suur meresõitja Fabian Gottlieb von Bellingshausen enese teadmata mulle võimaluse veel ühe venna kasvamise juures olla. Mähkmeid ta küll enam ei vajanud, paks kokaraamat oli laevale saabudes uhkelt kaenlas, aga hing nii pilbasteks kui olla sai.
Pärast Admiral Bellingshauseni reisi on mul veel üks „väike“ vigurivänt Wend, kelle ühest uhkest eluetapist osa sain. Ookean parandab kõik haavad, Wend sai üle merehaigusest, õppis suure halli kõrvalt nii kambüüsis kui ka oma sisemuses rassides selgeks, kuidas tuju suurel laevaperel hea ja paremaga üleval hoida ja ise sirgelt ja rõõmsalt edasi minna. Üks asi muidugi tegi mu hinge täis küll. Nimelt kaotasin talle pidevalt kaardimängus, mida ta vabadel pühapäevadel vahel harrastas. Väiksena kaotasin suurtele vendadele alatihti. Ega hästi mängima pole õppinudki, loodetavasti vähemalt väärikalt kaotama. Ja kaotajal veab ju teadagi milles. Usun, et tegelikult võitjal ka. Jään Su köögi truuks austajaks ja Sinu edasise kasvu tuliseks pöidlahoidjaks, kallis Wend!

Maris Pruuli
Admiral Bellingshauseni pootsman

Lugu sellest kuidas meile kõigile tuntud Priit Kuusk alias Wend otsustab võtta vastu pakkumise ja asub Admiral Bellinghauseni laevale kokaks. Tema kokkamised ja jutuajamised koos sealse seltskonnaga tekitasid minus sellise tunde, et ma olen isegi seal ja maitsen neid mõnusaid maitseid ja saan ka ise koos sealse meeskonnaga reisida.

Mulle meeldis see lugemine ja kindlasti katsetan isegi mõnda sealset retsepti. Ma ei tea miks ma varem seda raamatut ei olnud lugenud. Igatahes Priit Kuusk võiks veel mõne raamatu kirjutada, tal tuleb see nii hästi välja. Muidugi sekka ka värvikad pildid laevaelust ja kõigele lisaks ka muusikasoovitused.

Igatahes selle kuu värvikaim lugemine. Nautisin lugemist väga ja usun, et julgen ka teistele soovitada.

Detektiiv Pepu(2021)

Lugemiseväljakutse 2021

14. Raamat Jaapani või Hiina autorilt

Detektiiv Pepu(2021)(88lk)

Autor: Troll

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Pärl jaapani lastekirjandusest!

Peategelane on Detektiiv Pepu – alati rahu ise. Lemmikuteks on soojad joogid ja maiustused (eriti maguskartulikook). Huvideks teejoomine ja lugemine. Põhikildudeks „hmm“ ja „lõhnab millegi järele“. Braun on Detektiiv Pepu abiline – oma tubliduse tõttu liiga hoogu sattuv udupea.

Detektiiv Pepu esimeses raamatus on kaks juttu: „Proua Violeta salakirjajuhtum“ ja „Kes maiuspala näppas!?“.
Lahendame koos nende juhtumite saladused!

Saage tuttavaks detektiiv Pepuga, alati rahulik ja muhe detektiiv, kelle eest ei jää midagi varjatuks. Eh, tema lemmikuteks on soojad joogid ja maiustused, eriti maguskartulikook. Oh need kaks põnevat tegelast viisid mind maailma, kus ükski kuritegu ei jää lahenduseta. Muidugi on sellel vahval detektiivil ka abiline Braun, kes üleliia tubli ja täielik udupea.

Selles raamatus on kaks lahendamist vajavat juhtumit ja nende uurimine oli üpriski põnev. Kuna võitsin selle raamatu facebooki mängu loosiga, siis loodan väga, et selle sarja tõlkimist jätkatakse ka edaspidi. Tahaksin teada, milliste juhtumitega tuleb veel härra Pepul ja tema abilisel tegeleda.

Lugu ise on kõike seda, et panna sind unustama argimured ja lihtsalt nautida lugemist. Muidugi ei puudu raamatust ka vägevad pildid. Usun, et kui seda sarja edasi tõlgitaks, siis oleksin kindel lugeja!

Soovitan teistelegi ja usun, et te ei pea pettuma! Lõbusust selles loos igatahes jätkub küllaga!

Läti muinasjutud(2019)

Lugemiseväljakutse 2021

9. Raamat võrratute illustratsioonidega

Läti muinasjutud(2019)(96lk)

Autor: Inga Karlsberga

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Nii nagu eestlased, armastavad ka lätlased väga muinasjutte. Kogumik „Läti muinasjutud“ sisaldab populaarseid ja laialt tuntud läti imemuinasjutte. Koostaja on valinud omapärasemad variandid, mida tavaliselt ei ole kaunitesse muinasjutuvalimikesse võetud. Siin tegutsevad üheksapealised kuradid, südikad kangelased, rikkad kuningad ja ilusad printsessid ning juhtub imetabaseid asju.

„Sajandeid on muinasjutud täitnud televisiooni, kino ja ilukirjanduse aset. Võib-olla sellepärast ongi neis nii pinge, õuduse, kuritegevuse kui ka müstika elemente, nii kaugete reiside ja eksootiliste maade kirjeldusi kui ka igavikulisi inimsuhete põhiteemasid, nii romantikat kui kirge, aga ka multifilmidele iseloomulikke rääkivaid loomi,“ kirjutab filosoofiadoktor Guntis Pakalns raamatu eessõnas.

Kokku on raamatus 12 lugu, nende seas läti üks tuntumaid muinasjutte „Kuningatütar klaasmäel“.

Seekord sattusin muinasjuttude maailma. Oh, kus oli alles lugusid. Eks siin oli väga värvikaid tegelasi ja muidugi kangelaste nutikust, et võitu saada nii kuraditest kui ka muudest pahalastest. Eh, ei puudunud ka rikkad kuningad ja kaunid printsessid.

Ma ei saa sinna midagi parata, et ma armastan muinasjutte. Need on just sellised jutud, mis aitavad unustada kõik mured ja selle halva viiruse, mis levib meie ümber. Just selliste lugudega, on mõnus peale lugemist magama minna ja ehk kohtab neid sealgi. Oh ja muidugi need värvikad illustratsioonid. Neid ei suudagi vist unustada. Kahjuks pilti ei teinud aga need meeldisid mulle väga.

Muidugi tervitused tõlkijale, kes on meie omakandi mees Contra. Kes on temast kuulnud, teab ka, et ta on varemgi Läti keelest kirjatükke tõlkinud. Kui ta juhtub lugema minu blogi, siis tervitused talle sinna Urvastesse!

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.

Risti soldati mõistatus(Sagadi paruni mõrvalood 1.osa)(2019)

Lugemiseväljakutse 2021

43. Raamat, mille lugemissoovitus jõuab sinuni meedia vahendusel

Risti soldati mõistatus(Sagadi paruni mõrvalood 1.osa)(2019)(192lk)

Autor: Ain Kütt

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Kriminaalloo „Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ tegevus viib lugeja 1828. aastasse ja mitmesse mõisa, mis jäid praeguse Lahemaa rahvuspargi maadele. Enamik raamatus mainitud mõisahooneid on praegugi alles.

Kriminaalne liin on puhtalt autori väljamõeldis, kuid teosesse on põimitud ka mitmeid sündmusi, mis neis mõisates toona tegelikult juhtusid. Ajastutruult on püütud kirjeldada toonast eluolu, õhustikku ja hooneid, tegelaste käituminegi vastab igaühe seisusele ja staatusele. 

Ilusal maihommikul avastatakse Oandu karjamõisa keldrist Karula mõisniku Justus von Breverni surnukeha, kuigi seal peaks olema hoopis saeveskis õnnetult hukkunud töömees. Salapärase mõrvaloo peab lahendama Sagadi mõisahärra Paul Aleksander Eduard von Fock, sest ta on kohaliku meeskohtu assessor ja talle kuulub Oandu karjamõis. Asja aitavad tal uurida naabermõisa Annikvere veidi ebatavaliste kommetega preili Maria Juliana von Nottbeck ja ülikoolikaaslasest mõisavalitseja Wagner.

Seekord on tegemist sellise krimilooga, mis viib meid taas aega, kus valitsesid veel mõisnikud ja sealsed sündmused on nii kriminaalsed, et neelavad sind endaga ja enne lahti ei lase, kui oled raamatu läbi lugenud. Kindlasti loen ka järgmist ilmunud osa, kuna esimene osa oli vapustavalt hea.

Nii meisterlikult kirjutatud lugu, et kordagi ei tekkinud mõtet, et jätaks pooleli. Muidugi eks tegelased olid kõik omamoodi sümpaatsed ja jätsid väga hea mulje. Autor on suurepäraselt saanud hakkama tolle aja õhustiku loomisega ja tema loodud tegelased on kõik omamoodi värvikad. Kiidan autorit selle eest, et ta meieni sellise põneva krimiloo on toonud.

Lugu saab alguse ühel maihommikul, kui Oandu karjamõisa keldrist leitakse Karula uhke mõisnikku surnukeha, kuigi ta ei peaks üldse seal olema. Kahtlustatakse mõrva. Kuid kes ja miks? Salapärast mõrvalugu asub lahendama Oandu karjamõisa omanik Fock, muidugi eks tal on ka abilisi, kes teda sealjuures aitavad.

Ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja loodan, et leian aega lähiajal ka teise raamatu lugemiseks. Loodan, et saan jagu lugemisblokist ja olen taaskord oma heas vormis.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole!

Sulnis Saara(2020)

Lugemiseväljakutse 2021: 12 ust

Sulnis Saara(2020)(144lk)

Autor: Margus Luik

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

On 1934. aasta suvi Haapsalus ja 19aastane Saara Kask on kuurorti puhkama sõitnud Mark Stendi pea lootusetult segi ajanud. Näinud noort tantsijannat laval on Mark esimesest silmapilgust võlutud. Hargnema hakkab kirge täis suveromanss, mille taustaks on õitesse uppuv linnake oma kaunite lahtede, nägusate majakeste ja romantiliste põiktänavatega, mis justkui loodud selleks, et kaks armastajat saaksid segamatult teineteise seltsi nautida.

Eriti oluline on autorile kirjutades olnud toonase Haapsalu õhustiku ja puhkusemeeleolude tabamine. Raamatu saatesõnas kirjutab ta nii: «Olustikku kahe armastaja ümber olen püüdnud kujutada võimalikult tõetruuna. Selleks töötasin läbi mitmeid huvitavaid tekste, vanadest ajalehtedest raamatute ja artikliteni välja. Suurimat kaalu omava materjali leidsin kogumikust «Läänemaa Muuseumi toimetised XIV. Haapsalu kuurort 185». Asta Veenpere artiklist «Haapsalu pagarid ja kohvikud» saadud teadmised tolle ajastu kohvikukultuurist olid minu jaoks hindamatu väärtusega ning teaduri lahkel loal kasutasin neid ka oma loo kirjutamisel.

Romaani kirjutamise aegu meeldis mulle Haapsalu vahel ringi jalutada ja oma tegelasi linnapildis ette kujutada, mistõttu kõik loos mainitud tänavad ja ehitised on päriselt olemas olnud. Kuigi paljud neist on praeguseks oma endisaegse ilu minetanud, on need, mõningate eranditega, ka praegu täiesti olemas ja huvi korral hõlpsasti leitavad. Mõned uulitsad ei kanna küll enam esimese vabariigi aegseid nimesid, kuid kujutan ette, et seda põnevam on lugejal neid otsides.»


«Sulnis Saara» on sarja «Suvitusromaan» esimene raamat. See on kirjastuse Hea Lugu uus ajaviitekirjanduse sari. Kahe ilmasõja vahel, kui leidus juba neid, kes said endale pikemat jõudeolekut ja puhkust lubada, ilmus Eestis hulk suvitusromaane. Siis aga muutusid puhkus ja tunded tükiks ajaks liiga kerglasteks teemadeks. Nüüd tahame jälle elada aeglasemalt ja süveneda olulisse. Ehk on käes ka aeg uute suvitusromaanide loomiseks ja vanade meenutuseks?

Margus Luik (s 1980) on Haapsalus kasvanud. Ta on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli (praegune Tallinna Ülikool) kehakultuuri ja rekreatsioonikorralduse eriala. Alates kõrgkooli lõpetamisest 2002. aastal on ta töötanud Tallinna Kristiine Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajana ning andnud Midrimaa Huvikooli treenerina sporditunde pealinna lasteaedades. Leivakõrvast on ta teeninud ka õhtujuhi ja pulmaisana. Kuni 2016. aasta sügiseni täitis kogu ta vaba aja sport, täpsemalt võistluskäimine. Kergejõustiklase karjäär kestis 25 aastat ja päädis 25 Eesti meistritiitliga. Sportlasteel juhtunu võttis ta kokku 2017. aastal oma kulu ja kirjadega välja antud raamatus «Paralepast poodiumile». Autobiograafia kirjutamine viis mõtted ilukirjanduse juurde ja nii sündiski autori esimene romaan «Sulnis Saara». 

Tegemist on eriti mõnusa ajaviiteromaaniga ja lugu ise on nii romantiline, et sobib enne sõbrapäeva lugemiseks. Peategelaseks on Mark, kes sõidab taaskord Haapsallu, et seal siis puhata ja nautida suve. Ootamatult kohtub ta tantsijanna Saaraga, kes on nii kaunis, et röövib Markilt lausa mõistuse. Mida lugu edasi, seda kirglikumaks nende suhe muutub ja nad naudivad üksteise seltskonda. Kindlasti loen veel midagi sellist õdusat ja kirglikku, millal, paraku ei tea.

Autor suudab luua maalima, kus kaks tegelast leiavad tee üksteiseni ja suvi on ju parim aeg puhkamiseks ja armumiseks. Muidugi seda kõike Haapsalus, kuhu tahaksin isegi suvel tagasi minna. Sealne mereäärne promenaad ja kohvikud lausa kutsuvad sind tagasi.

Üsnagi nauditav lugemine ja ladusalt kirjutatud lugu. Täiesti sobiv vahepala krimkade vahele. Muidugi autor on mulle tundmatu, kuid see ei seganud lugemist üldse. Mulle meeldis ka see, et lugu oli nii selle aja truu, et nii nauditav oli seda kõike lugeda. Eks olen isegi pisut romantik, sellepärast siis ka see lugu mulle meeldis.

Soovitan teistelegi, kes seda raamatut lugenud pole ja selliseid ajaviiteromaane naudivad.

Auschwitzi tätoveerija(2018)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Auschwitzi tätoveerija(2018)(280lk)

Autor: Heather Morris

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga.

Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis täto¬veerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustutamatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas. Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kallis-kive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid.

Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.

Tavaliselt ma väldin selliseid raske temaatikaga raamatuid, sest ma tean, et ma ei suuda selliseid raamatuid pikka-pikka aega unustada. Loodan, et selle raamatuga nüüd lugemisblokki ei teki. Sellest oleks küll kahju. Õnneks Heli Künnapase raamat tasakaalustab seda kurbust, mille siit raamatust leidsin. Aitäh sulle selle eest, et sa ikka Mõni õhtu romantika sarja jätkad.

Loo keskmes on kaks vangilaagrisse saadetud inimest- Lale ja Gita. Nad püüavad kogu hingest seal ellu jääda, et siis kunagi tulevikus sealt õudusest pääseda. Kas nad ka seda suudavad? Milliseid koledusi peavad nad läbi elama?

Mul oli seda raamatut nii raske lugeda, sest eks sõda ja koonduslaagri elu pole just kõige roosilisem. Ma elasin neile tegelastele nii kaasa, et unustasin isegi vahepeal kõik muud asjad ja muudkui lugesin.

Kuigi ma nautisin selle loo lugemist, ei teadnud ma kuni lõpuni, et see on tõsielul põhinev raamat. Ma ei tea kuidas see märkamata jäi.

Ma lootsin kogu lugemise aja, et kõik läheb hästi ja nad leiavad tee sealt pääsemiseks. Eks see lugu oli valusmagusalt hea, mida on nii-nii raske unustada.

Eks loos oli kõike nii kurbust ja valu aga ka üksteise leidmist ja armastust. Üksteisest hoolimist ja Lale andis endast kõik, et ka teisi aidata toiduga, et nad vastu peaksid ja sealt pääseksid.

Ma ei teagi kas soovitada seda lugemiseks, minu jaoks oli see väga- väga kurb lugemine.

Kodune ilmaraamat(2014)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

4.Raamat, mille pealkirjas on üks neist sõnadest: raamat, raamatupood, raamatukogu, raamatukoguhoidja.

Kodune ilmaraamat(2014)(384lk)

Autor: Ain Kallis

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Ilmast ilma räägitakse ilmast, seda aastatuhandeid. Juba Babüloonia kuninga Hammurapi aegadest peale on kaks asja olnud hukas – noorus ja ilmastik.
Käesolev raamat ei tee lugejast veel ilmatarka, ilmaennustajat, ei õpeta mitmete atmosfääriga seotud teaduste peensusi – seda ei suudaks teha ka kümned paksud õpikud. Meie eesmärk on vaid tekitada huvi põnevate ilmastikunähtuste vastu, näidata, milline omapära on meie maa kliimal, ja hoiatada inimesi mitmete ohtude eest, sest nagu ütleb Rõuge kandi vanasõna – „ilm on kuri ja kavval“. Isegi Eesti-suguses vaikses kenas kohakeses.
Raamatu teise poole moodustab tabelmärkmik ilmavaatluste tegemiseks ja ülesmärkimiseks.
Autorist: Ain Kallis on sündinud 1942. aastal Paides. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli geograafia, meteoroloogia, klimatoloogia erialal. Väitekirja päikesekiirguse klimatoloogiast kaitses ta aastal 1974. Kallis töötab Eesti Keskkonnaagentuuris peaspetsialistina ning Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudis dotsendina. Ta on kirjutanud rohkem kui 700 populaarteaduslikku artiklit. 2008. aastal anti Kallisele SA Archimedes I teaduse populariseerimise auhind.

Ootamatult ellus loodusraamatuid lapates märkasin, seda vahvat kutsapilti ja alles siis lugesin tutvustust. Kes meist siis ei puuduks kokku sellise vahva tegelasega, kelleks on ilm. Nagu öeldakse pole kehva ilma on lihtsalt halb riietus.

Autori oskus kirjutada lugu nii, et kordagi ei olnud sellist tunnet, et jätaks pooleli võlus mind. Ilm on kindlasti üks meie suurimaid elu osasid. Sa ei lähe ju enne väljagi, kui õhtuti uudisest ei vaata ilmateadet. Siis on kindlam tunne, et tead mis homne päev võib sulle tuua.

Niimoodi oli ka minuga. Kui ma lugemist alustasin, siis arvasin, et tegemist on ühe sellise kuiva raamatuga, mis põhineb ainult faktidel. Kuid ma eksisin. Mulle meeldis see raamat ja ma usun, et julgen ka teistele soovitada. Miski selles raamatus on sellist, mis mind endaga hoidis.

Loodan, et ka teistele meeldiks seda raamatut lugeda. Kaunist õhtut!

Liblikad: miks nad kaovad ja mida see meie jaoks tähendab(2019)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

13.Raamat, mille pealkirjas mainitakse putukat ( kaasa arvatud liblikad)

Liblikad: miks nad kaovad ja mida see meie jaoks tähendab(2019)(272lk)

Autor: Josef H. Reichholf

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Viimase viiekümne aastaga on Saksamaal liblikate arvukus rohkem kui kaheksakümmend protsenti vähenenud – see on karm fakt.
Saksa silmapaistev bioloog ja paljude populaarsete raamatute autor Josef H. Reichholf analüüsib olukorda, miks on liblikad tema kodumaal välja suremas.
Pestitsiidid, liigne väetamine ja monokultuurid on muutmas minevikuks liigirikkaid aasu, kus värvikirevad liblikad õielt õiele lendavad.
Kuid Josef H. Reichholf ei maali vaid õuduspilte ähvardavast ökokatastroofist, ta juhib meid ka liblikate imelisse maailma. Muinasjutuline värviküllus, üllatavad käitumisjooned ja oskuslik kohanemine iseloomustavad neid kauneid putukaid, keda autor kütkestavalt tutvustab ja kelle säilimisse saab iga lugeja oma väikese panuse anda.

Nagu pealkirja järgi on aru saada, siis lugu räägib meile loo liblikatest, kes elavad Saksamaal. Kuna tegemist on sealsebioloogiga ja ta suudab tuua meieni raamatu, mis on ühtlasi nii põnev kui ka samas huvitavalt üles ehitatud, siis seda raamatut ma tõesti nautisin. Nii sujuvalt ja ladusalt kirjutatud ja kordagi ei tekkinud tunnet, et on igav või jätaks pooleli.

Miks liblikad kaovad ja mis seda põhjustab? Kas tõesti inimesed aitavad sellele kaasa?

Neile küsimustele leiate vastused, kui seda raamatut loete. Muidugi on sealses raamatus teemasid erinevaid ja kui kõik ära tutvustaksin poleks enam ju põnev.

Liblikad on mulle juba väiksest lapsest saadik meeldinud ja isegi neid mõned korrad puudutada saanud. Eks siis nii, et lendas juhuslikult lilleõiele mida käes hoidsin. Nad on ühed kirkamad ja värviküllasemad putukad meie maailmas.

Mulle igatahes see raamat meeldis ja julgen ka teistele soovitada! Vahel on tore lugeda midagi sellist, mis just iga päev näppu ei satu.

Ella ja seitse ohmut(2018)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

2. Liida kokku enda vanuse esimene ja teine number. Saadud number peab olema raamatu pealkirjas, mida selle punkti all loed.

Ella ja seitse ohmut(2018)(142lk)

Autor: Timo Parvela

40690144._SY475_

Tutvustus

Mina olen Ella. Ma käin ikka veel teises klassis. Aga sellest pole midagi, sest meil on tõesti tore klass ja kena õpetaja. Või vähemalt oli enne Paavo tulekut. Paavo tahab kogu aeg võidumees olla. Tema koolikott pidavat olema nii raske, et seda peab traktoriga kooli vedama. Tal olevat ka nii palju kodutöid, et ta nõuab: ema rentigu nende tegemiseks tehas ja palgaku töölised. Ta väidab ka, et tal on rohkem isasid kui ühelgi meist. Tuukka arvab, et ta lihtsalt luiskab. Sellepärast nad kihlveo sõlmisidki.

Ella ja sõbrad sõidavad suurde linna. Nad külastavad moeetendust, eksivad ära, leiavad tee, maskeeruvad, lähevad laiali, mõtlevad välja uue riigihümni, satuvad hätta, pääsevad, söövad nagu Leedi ja Lontu ära õpetaja spagetid ja jõuavad tele-eetrisse.
Ühesõnaga selline igati tavaline laupäevaõhtu.

Lustakas raamatusari Ellast ja tema klassikaaslastest on rõõmustanud igas eas lugejaid nii Soomes kui mujal juba aastast 1995.
Eesti keeles on varem ilmunud „Ella ja sõbrad 1“, „Ella ja sõbrad 2“, „Ella Lapimaal“, „Ella ja rokkstaar“, „Ella merereisil“ ning „Ettevaatust! Lapsed“.

Seekordne raamat sattus mulle lugemisse täitsa ootamatult. Õhtul ellut uurides avastasin, et sisukirjelduse järgi oli täitsa huvitav lugemine.  Mida rohkem ma seda lugesin, seda põnevamaks lugu läks.

Kuigi tegu on pigem lastele mõeldud raamatuga, siis ma ei kõhelnud üldse ja asusin lugema. Ma ei pidanud pettuma.

Seekordses loos seiklevad Ella ja tema sõbrad. Mida kõike nad peavad läbi elama, seda peate te ise lugema. Minu jaoks on küll see autor täitsa uus, kuid siiski väga nauditav lugemine oli.

Ma usun, et lähiajal leian veel aega, et selle autori raamatuid lugeda. Seekordne lugemine ei jää kindlasti viimaseks.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole!!