Auschwitzi tätoveerija(2018)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Auschwitzi tätoveerija(2018)(280lk)

Autor: Heather Morris

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga.

Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis täto¬veerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustutamatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas. Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kallis-kive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid.

Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.

Tavaliselt ma väldin selliseid raske temaatikaga raamatuid, sest ma tean, et ma ei suuda selliseid raamatuid pikka-pikka aega unustada. Loodan, et selle raamatuga nüüd lugemisblokki ei teki. Sellest oleks küll kahju. Õnneks Heli Künnapase raamat tasakaalustab seda kurbust, mille siit raamatust leidsin. Aitäh sulle selle eest, et sa ikka Mõni õhtu romantika sarja jätkad.

Loo keskmes on kaks vangilaagrisse saadetud inimest- Lale ja Gita. Nad püüavad kogu hingest seal ellu jääda, et siis kunagi tulevikus sealt õudusest pääseda. Kas nad ka seda suudavad? Milliseid koledusi peavad nad läbi elama?

Mul oli seda raamatut nii raske lugeda, sest eks sõda ja koonduslaagri elu pole just kõige roosilisem. Ma elasin neile tegelastele nii kaasa, et unustasin isegi vahepeal kõik muud asjad ja muudkui lugesin.

Kuigi ma nautisin selle loo lugemist, ei teadnud ma kuni lõpuni, et see on tõsielul põhinev raamat. Ma ei tea kuidas see märkamata jäi.

Ma lootsin kogu lugemise aja, et kõik läheb hästi ja nad leiavad tee sealt pääsemiseks. Eks see lugu oli valusmagusalt hea, mida on nii-nii raske unustada.

Eks loos oli kõike nii kurbust ja valu aga ka üksteise leidmist ja armastust. Üksteisest hoolimist ja Lale andis endast kõik, et ka teisi aidata toiduga, et nad vastu peaksid ja sealt pääseksid.

Ma ei teagi kas soovitada seda lugemiseks, minu jaoks oli see väga- väga kurb lugemine.

Kodune ilmaraamat(2014)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

4.Raamat, mille pealkirjas on üks neist sõnadest: raamat, raamatupood, raamatukogu, raamatukoguhoidja.

Kodune ilmaraamat(2014)(384lk)

Autor: Ain Kallis

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Ilmast ilma räägitakse ilmast, seda aastatuhandeid. Juba Babüloonia kuninga Hammurapi aegadest peale on kaks asja olnud hukas – noorus ja ilmastik.
Käesolev raamat ei tee lugejast veel ilmatarka, ilmaennustajat, ei õpeta mitmete atmosfääriga seotud teaduste peensusi – seda ei suudaks teha ka kümned paksud õpikud. Meie eesmärk on vaid tekitada huvi põnevate ilmastikunähtuste vastu, näidata, milline omapära on meie maa kliimal, ja hoiatada inimesi mitmete ohtude eest, sest nagu ütleb Rõuge kandi vanasõna – „ilm on kuri ja kavval“. Isegi Eesti-suguses vaikses kenas kohakeses.
Raamatu teise poole moodustab tabelmärkmik ilmavaatluste tegemiseks ja ülesmärkimiseks.
Autorist: Ain Kallis on sündinud 1942. aastal Paides. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli geograafia, meteoroloogia, klimatoloogia erialal. Väitekirja päikesekiirguse klimatoloogiast kaitses ta aastal 1974. Kallis töötab Eesti Keskkonnaagentuuris peaspetsialistina ning Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudis dotsendina. Ta on kirjutanud rohkem kui 700 populaarteaduslikku artiklit. 2008. aastal anti Kallisele SA Archimedes I teaduse populariseerimise auhind.

Ootamatult ellus loodusraamatuid lapates märkasin, seda vahvat kutsapilti ja alles siis lugesin tutvustust. Kes meist siis ei puuduks kokku sellise vahva tegelasega, kelleks on ilm. Nagu öeldakse pole kehva ilma on lihtsalt halb riietus.

Autori oskus kirjutada lugu nii, et kordagi ei olnud sellist tunnet, et jätaks pooleli võlus mind. Ilm on kindlasti üks meie suurimaid elu osasid. Sa ei lähe ju enne väljagi, kui õhtuti uudisest ei vaata ilmateadet. Siis on kindlam tunne, et tead mis homne päev võib sulle tuua.

Niimoodi oli ka minuga. Kui ma lugemist alustasin, siis arvasin, et tegemist on ühe sellise kuiva raamatuga, mis põhineb ainult faktidel. Kuid ma eksisin. Mulle meeldis see raamat ja ma usun, et julgen ka teistele soovitada. Miski selles raamatus on sellist, mis mind endaga hoidis.

Loodan, et ka teistele meeldiks seda raamatut lugeda. Kaunist õhtut!

Liblikad: miks nad kaovad ja mida see meie jaoks tähendab(2019)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

13.Raamat, mille pealkirjas mainitakse putukat ( kaasa arvatud liblikad)

Liblikad: miks nad kaovad ja mida see meie jaoks tähendab(2019)(272lk)

Autor: Josef H. Reichholf

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Viimase viiekümne aastaga on Saksamaal liblikate arvukus rohkem kui kaheksakümmend protsenti vähenenud – see on karm fakt.
Saksa silmapaistev bioloog ja paljude populaarsete raamatute autor Josef H. Reichholf analüüsib olukorda, miks on liblikad tema kodumaal välja suremas.
Pestitsiidid, liigne väetamine ja monokultuurid on muutmas minevikuks liigirikkaid aasu, kus värvikirevad liblikad õielt õiele lendavad.
Kuid Josef H. Reichholf ei maali vaid õuduspilte ähvardavast ökokatastroofist, ta juhib meid ka liblikate imelisse maailma. Muinasjutuline värviküllus, üllatavad käitumisjooned ja oskuslik kohanemine iseloomustavad neid kauneid putukaid, keda autor kütkestavalt tutvustab ja kelle säilimisse saab iga lugeja oma väikese panuse anda.

Nagu pealkirja järgi on aru saada, siis lugu räägib meile loo liblikatest, kes elavad Saksamaal. Kuna tegemist on sealsebioloogiga ja ta suudab tuua meieni raamatu, mis on ühtlasi nii põnev kui ka samas huvitavalt üles ehitatud, siis seda raamatut ma tõesti nautisin. Nii sujuvalt ja ladusalt kirjutatud ja kordagi ei tekkinud tunnet, et on igav või jätaks pooleli.

Miks liblikad kaovad ja mis seda põhjustab? Kas tõesti inimesed aitavad sellele kaasa?

Neile küsimustele leiate vastused, kui seda raamatut loete. Muidugi on sealses raamatus teemasid erinevaid ja kui kõik ära tutvustaksin poleks enam ju põnev.

Liblikad on mulle juba väiksest lapsest saadik meeldinud ja isegi neid mõned korrad puudutada saanud. Eks siis nii, et lendas juhuslikult lilleõiele mida käes hoidsin. Nad on ühed kirkamad ja värviküllasemad putukad meie maailmas.

Mulle igatahes see raamat meeldis ja julgen ka teistele soovitada! Vahel on tore lugeda midagi sellist, mis just iga päev näppu ei satu.

Ella ja seitse ohmut(2018)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

2. Liida kokku enda vanuse esimene ja teine number. Saadud number peab olema raamatu pealkirjas, mida selle punkti all loed.

Ella ja seitse ohmut(2018)(142lk)

Autor: Timo Parvela

40690144._SY475_

Tutvustus

Mina olen Ella. Ma käin ikka veel teises klassis. Aga sellest pole midagi, sest meil on tõesti tore klass ja kena õpetaja. Või vähemalt oli enne Paavo tulekut. Paavo tahab kogu aeg võidumees olla. Tema koolikott pidavat olema nii raske, et seda peab traktoriga kooli vedama. Tal olevat ka nii palju kodutöid, et ta nõuab: ema rentigu nende tegemiseks tehas ja palgaku töölised. Ta väidab ka, et tal on rohkem isasid kui ühelgi meist. Tuukka arvab, et ta lihtsalt luiskab. Sellepärast nad kihlveo sõlmisidki.

Ella ja sõbrad sõidavad suurde linna. Nad külastavad moeetendust, eksivad ära, leiavad tee, maskeeruvad, lähevad laiali, mõtlevad välja uue riigihümni, satuvad hätta, pääsevad, söövad nagu Leedi ja Lontu ära õpetaja spagetid ja jõuavad tele-eetrisse.
Ühesõnaga selline igati tavaline laupäevaõhtu.

Lustakas raamatusari Ellast ja tema klassikaaslastest on rõõmustanud igas eas lugejaid nii Soomes kui mujal juba aastast 1995.
Eesti keeles on varem ilmunud „Ella ja sõbrad 1“, „Ella ja sõbrad 2“, „Ella Lapimaal“, „Ella ja rokkstaar“, „Ella merereisil“ ning „Ettevaatust! Lapsed“.

Seekordne raamat sattus mulle lugemisse täitsa ootamatult. Õhtul ellut uurides avastasin, et sisukirjelduse järgi oli täitsa huvitav lugemine.  Mida rohkem ma seda lugesin, seda põnevamaks lugu läks.

Kuigi tegu on pigem lastele mõeldud raamatuga, siis ma ei kõhelnud üldse ja asusin lugema. Ma ei pidanud pettuma.

Seekordses loos seiklevad Ella ja tema sõbrad. Mida kõike nad peavad läbi elama, seda peate te ise lugema. Minu jaoks on küll see autor täitsa uus, kuid siiski väga nauditav lugemine oli.

Ma usun, et lähiajal leian veel aega, et selle autori raamatuid lugeda. Seekordne lugemine ei jää kindlasti viimaseks.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole!!