Ole ise oma õnne sepp 2020
Auschwitzi tätoveerija(2018)(280lk)
Autor: Heather Morris
Kirjastus: Hea Lugu
Tutvustus
Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga.
Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis täto¬veerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustutamatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas. Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kallis-kive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid.
Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.
Tavaliselt ma väldin selliseid raske temaatikaga raamatuid, sest ma tean, et ma ei suuda selliseid raamatuid pikka-pikka aega unustada. Loodan, et selle raamatuga nüüd lugemisblokki ei teki. Sellest oleks küll kahju. Õnneks Heli Künnapase raamat tasakaalustab seda kurbust, mille siit raamatust leidsin. Aitäh sulle selle eest, et sa ikka Mõni õhtu romantika sarja jätkad.
Loo keskmes on kaks vangilaagrisse saadetud inimest- Lale ja Gita. Nad püüavad kogu hingest seal ellu jääda, et siis kunagi tulevikus sealt õudusest pääseda. Kas nad ka seda suudavad? Milliseid koledusi peavad nad läbi elama?
Mul oli seda raamatut nii raske lugeda, sest eks sõda ja koonduslaagri elu pole just kõige roosilisem. Ma elasin neile tegelastele nii kaasa, et unustasin isegi vahepeal kõik muud asjad ja muudkui lugesin.
Kuigi ma nautisin selle loo lugemist, ei teadnud ma kuni lõpuni, et see on tõsielul põhinev raamat. Ma ei tea kuidas see märkamata jäi.
Ma lootsin kogu lugemise aja, et kõik läheb hästi ja nad leiavad tee sealt pääsemiseks. Eks see lugu oli valusmagusalt hea, mida on nii-nii raske unustada.
Eks loos oli kõike nii kurbust ja valu aga ka üksteise leidmist ja armastust. Üksteisest hoolimist ja Lale andis endast kõik, et ka teisi aidata toiduga, et nad vastu peaksid ja sealt pääseksid.
Ma ei teagi kas soovitada seda lugemiseks, minu jaoks oli see väga- väga kurb lugemine.
raamaturiiulike 