Minu Jõhvi(isehakanud jõhvikas)(2021)(192lk)
Autor: Hendrik Pillmann
Kirjastus: Petrone Print
Tutvustus
Üldjuhul ei satu inimesed Jõhvi niisama. Kui satuvadki, siis ei pruugi hallikarva tunduv linnapilt tulijaid köita. Minagi olen üks nendest, kes Ida-Viru keskusest kohe ei vaimustunud. Siiski otsustasin kolida tundmatusse mitmekeelsesse keskkonda. Vabal tahtel sai minust haridusprogrammi „Noored kooli“ liige ja kohaliku kooli õpetaja. Tahtsin anda oma panuse, et iga laps Eestimaal saaks parima võimaliku hariduse.
Olin enne seda elanud vaid sünnikodus, seda ülikooli lõpuni välja. Tundus põnev kolida kuhugi, kuhu enda arvates ei sobitu, ja seal täiesti üksi hakkama saada.
Jõhvi sai mulle põikeks tundmatusse – senised mõtted-arusaamad vajasid ümberkujundamist. Kaks aastat selles linnas andsid iseseisvumiseks väärtusliku aluse ja tõestasid, et vahel piisab hingerahuks ka päris vähesest. Tõeline Jõhvi elu käib vastupidi suurematele linnadele ühte jalga selles elavate inimestega: ei suured moodsad hooned ega trendi- ja moeröögatused kusagilt kaugemalt suuda vaigistada jõhvikate väge.
Raamat pakub lugejale võimalust näha seestpoolt nii Jõhvi linna kui ka õpetajaametit ning aeg-ajalt südamest naerda.
Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
Seekord leidsin end ühest Eesti linnast nimega Jõhvi. Tunnistan, et ei teadnud väga sellest linnast midagi, kui seda, et seal on kontserdimaja ja see on lähedal meie idanaabrile. Olen nüüdseks järjepanu kolm selle sarja raamatut lugenud ja võin olla rahul. Kõik need on olnud eripalgelised ja huvitavad.
Mulle meeldis, et autor kutsus sealseid elanikke jõhvikateks ja väga tore, kui ta jagas minu kui lugejaga ka erinevaid raamatu lõpus olevaid retsepte. Eks proovin isegi selle roa valmistamise ära. Mulle meeldis, et autor ei olnud ära unustanud ka tutvustada lugejale erinevaid kohti Jõhvis ja rääkis pisut neist ka lähemalt.
Mõneti humoorikas kuid samas tõsine lugu jõhvi kooli õpetajaks minemisest ja seda kõike tartust. Ajaviiteks tõsiselt hea vahepala ja sobis mulle lugemiseks täielikult. Mul on siiralt hea meel, et on veel inimesi, kes ka meie Eestimaa haridust püüavad hästi hoida ja lähevad projektiga Noored Kooli kenasti kaasa.
Tänud autorile, kes meieni selle loo tõi ja tema seiklustest Jõhvis oli täitsa tore lugeda, nüüdseks on pooleli nii mõnedki selle sarja raamatud ja tänu kõigile, kes mulle neid on soovitanud. Kena laupäeva ja näeme veel, kui mitte sel kuul siis järgmisel kindlasti.
Kes julgeb, siis sukeldugu ise ka siia loosse, võib-olla kõigile ei pruugigi meeldida, kuid ühte ütlen, et igav küll selle raamatuga ei hakanud.
raamaturiiulike 