Mälestusteta suvi(2020)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Mälestusteta suvi(2020)(342lk)

Autor: Heli Künnapas

Kirjastus: Heli kirjastus

Tutvustus

Kui teismeline keskkonnaaktivist Brenda suveks probleemide eest maale vanaema juurde saadetakse, on ta veendunud, et sellest tuleb kõigi aegade igavaim suvi. Asi on seda hullem, et vanemate arvates tuleb tütrele kasuks veeta suvi ilma internetita.
Peagi aga tutvub neiu salapärase naabripoisiga, tunded pendeldavad taeva ja põrgu vahet ning hargnema hakkavad sündmused, mida tütarlaps poleks osanud uneski näha. Vaenu- ja sõprussuhted kohalike noortega, maatööd ja kohaliku metsa kaitsmine on vaid väike osa Brenda kõige põnevamast, mälestusteta suvest.

Saatusesepp tõi mind nüüd aasta viimasel kuul tagasi koju. Ma olen siiralt tänulik, et sain sellises vahvas lugemises osaleda. Loodan, et see toimub ka edaspidi, sest igaüks meist on oma õnnesepp ja see aasta kujunes ikka väga värvikaks.

Otsustasin kõigi Eesti autorite seast just valida selle kirjaniku raamatu. Küsite miks? Eks ikka sellepärast, et tema kirjutatud raamatud on minu jaoks kui hingepalsam. Ma naudin neid nii, et kõik muu polegi enam tähtis. Tema kirjutamisstiil meeldib mulle väga ja see raamat pole mingi erand. Eks see on ka esimene noorteromaan, mida temalt olen lugenud. Ma olen väga tänulik, et seda raamatut lugesin, sest eks ta seisis pikalt poolikuna riiulis ja ootas oma õiget hetke.

Peategelaseks on siis Brenda, kes vanemate sunnil satub suvevaheajaks vanaema juurde maale elama. Ta on agar keskkonnaaktivist ja linnas sellega juba vanematele palju pahandust tekitanud. Ta on pahane, kuna tal puudub maal nii Facebooki kui ka interneti kasutamisvõimalus. Kuid, mida rohkem ta maal teiste noortega sõbraks saab, seda kiiremini sellised asjad ununevad. Ta leiab igas päevas midagi, mida kindlasti jääb talle mälestusena meelde.

Richard on seevastu üsna katkine poiss ja temast saab Brenda jaoks keegi, kes teda teistele sealsetele noortele tutvustab ja sealset ümbrust tutvustab. Kas neist võib saada paar? Miks alati kui nad kohtuvad juhtub midagi ootamatut ja samas ka üsnagi unustamatut?

Eks neile küsimustele saate vastused kui seda raamatut loete. Tunnistan ausalt, et algus kippus küll natuke venima, aga uuesti raamatut lugema hakates meeldis see mulle väga, kuigi eks kurbusel on ka selles loos oma osa. Omapärane ja samas ka keeruline noortekas, kus suhtedraamadel pole lõppu. Nagu seda ka igas teises noorteromaanis.

Nautisin lugemist ja soovitan teilegi kallid lugemissõbrad!

Auschwitzi tätoveerija(2018)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Auschwitzi tätoveerija(2018)(280lk)

Autor: Heather Morris

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga.

Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis täto¬veerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustutamatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas. Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kallis-kive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid.

Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.

Tavaliselt ma väldin selliseid raske temaatikaga raamatuid, sest ma tean, et ma ei suuda selliseid raamatuid pikka-pikka aega unustada. Loodan, et selle raamatuga nüüd lugemisblokki ei teki. Sellest oleks küll kahju. Õnneks Heli Künnapase raamat tasakaalustab seda kurbust, mille siit raamatust leidsin. Aitäh sulle selle eest, et sa ikka Mõni õhtu romantika sarja jätkad.

Loo keskmes on kaks vangilaagrisse saadetud inimest- Lale ja Gita. Nad püüavad kogu hingest seal ellu jääda, et siis kunagi tulevikus sealt õudusest pääseda. Kas nad ka seda suudavad? Milliseid koledusi peavad nad läbi elama?

Mul oli seda raamatut nii raske lugeda, sest eks sõda ja koonduslaagri elu pole just kõige roosilisem. Ma elasin neile tegelastele nii kaasa, et unustasin isegi vahepeal kõik muud asjad ja muudkui lugesin.

Kuigi ma nautisin selle loo lugemist, ei teadnud ma kuni lõpuni, et see on tõsielul põhinev raamat. Ma ei tea kuidas see märkamata jäi.

Ma lootsin kogu lugemise aja, et kõik läheb hästi ja nad leiavad tee sealt pääsemiseks. Eks see lugu oli valusmagusalt hea, mida on nii-nii raske unustada.

Eks loos oli kõike nii kurbust ja valu aga ka üksteise leidmist ja armastust. Üksteisest hoolimist ja Lale andis endast kõik, et ka teisi aidata toiduga, et nad vastu peaksid ja sealt pääseksid.

Ma ei teagi kas soovitada seda lugemiseks, minu jaoks oli see väga- väga kurb lugemine.

Metsikud detektiivid(2013)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Metsikud detektiivid(2013)(712lk)

Autor: Roberto Bolaño

Kirjastus: Koolibri

Tutvustus

See varalahkunud Tšiili nüüdiskirjaniku üks kolmest peateosest ilmus 1998. aastal. Ebalineaarse süžeega romaani kesksed teemad on muu hulgas põrandaalune kirjandus, luulekunst kui selline ja kadunud poetessi otsingud.

Metsikud detektiivid, luuletajad ja elukunstnikud Arturo Belano ja Ulises Lima asuvad teele saladusliku luuletajanna Cesárea Tinajero otsingutele. Eksirännakud ja nende järelmõjud kestavad kakskümmend aastat, 1976–1996, ja kulgevad läbi mitme maailmajao ning arvukate tegelaste, läbi romaani, milles leidub armastust ja surma, hullumaju ja ülikoole, piltmõistatusi ja kõrbehaudu, luuleanalüüsi ja kodusõda.

„Metsikuid detektiive” võib lugeda kui kirjandusloolist thriller’it, tee- või põlvkonnaromaani, mida on võrreldud nii Cortázari „Keksumängu” kui ka romaaniga, mida Borges kunagi ei kirjutanud.

Vot see oli alles sõit. Esiteks on raamatul 712 lehekülge, mis minu jaoks läksid kui lennates. Ei saanud nagu arugi, et neid niipalju oli. Mulle meeldis see lugemine väga ja loodan, et saan selle ka oma riiulisse.

Nii põnev lugemine oli, et raske oli seda käest panna. Kuigi kui vahel käed ära väsisid, siis toetasin raamatu lauale ja lugesin edasi. Ma olen nii meeldivalt üllatunud, et siiani mõtlen, et kus ma küll kogu selle aja olen olnud, et sellest raamatust midagi ei teadnud.

Nauditav lugemine algusest lõpuni. Autori kirjutamisstiilis on midagi sellist, mis mind looga hoidis ja enne ei suutnud lõpetada kui raamat loetud sai. Ma siiralt loodan, et leidub aega ka nende raamatute jaoks, mis mul üles märgitud said ja oma järge ootavad. Eks selleks peab raamatukokku kobima ja nad sealt koju tooma.

Ma julgen küll teistele soovitada, kes seda veel lugenud pole.

Elav ookean(Kuidas meie mered muutuvad)(2015)

Igaüks on oma saatuse sepp 2020

Elav ookean(Kuidas meie mered muutuvad)(2015)(504lk)

Autor: Callum Roberts

Kirjastus: Äripäev

Tutvustus

Maailmameri on kõige salapärasem paik maakeral, mille sügavused on siiani suuresti läbi uurimata. „Elav ookean“ viib lugeja ekskursioonile vee alla: miks ringlevad hoovused nii, nagu need ringlevad? Kuhu need üldse suunduvad? Kuidas on muutunud maailmamere vee koostis? Kui tugevalt on vesi reostunud ja kuidas see kõik mõjub tohutule hulgale elusolenditele, keda maismaaelanikud süüa armastavad? Autor kirjeldab ookeanide hämmastavat elurikkust ja selle muutumist sajandite vältel.

Ookeanid seisavad praegu silmitsi enneolematu ohuga. Lisaks sellele, et me püüame mere kaladest kuni liikide väljasuremiseni päästmatult tühjaks, mõjutab see ka otseselt maismaaelanike elu. Meretaimed toodavad poole maailma hapnikust; ookeanid neelavad tohutuid süsinikdioksiidi koguseid ja aitavad elu maakeral tasakaalus hoida. Merede elurikkust illustreerivad rohked värvifotod, raamatu lisas jagab autor soovitusi, mida ja kuidas saab igaüks teha selleks, et elu maailmameres kestma jääks.

Londoni Kuninglik Selts nimetas „Elava ookeani“ üheks 2013. aasta viiest parimast populaarteaduslikust raamatust.

Callum Roberts on merebioloog, looduskaitsja, okeanoloog ja Yorki Ülikooli teadlane. Ta on kirjutanud mitmeid ookeane ja nende seisundit käsitlevaid raamatuid; teadlasena on tema peamiseks uurimissuunaks inimmõju maailmamere ökosüsteemidele, iseäranis korallriffidele. 

Seekordne saatusesepa raamat paiskas mind ookeani rüppe. Ja seda igati heas mõttes. Tänu sellele omamoodi igakuisele raamatu lugemiseväljakutsele leidsin selle raamatu ja olen siiralt tänulik, et saan selles osaleda.

Tegemist on tõesti ühe põneva raamatuga, mis räägib meie kallist ookeanist. Sealsest elust aga ka erinevatest ohtudest, mis seda varitsevad. Kindlasti tahan seda raamatut endale riiulisse. Nii, et kui kellelgi on pakkuda, siis võtke ühendust.

Mulle meeldis väga see lugemine ja mis siis et tegemist oli populaarteadusliku raamatuga. Põnevust jätkus kuni loo lõpuni.

Autor suudab kirjeldada erinevaid teemasid nii kaasahaaravalt ja ladusalt, et nii mõnus oli seda raamatut lugeda. Kuigi eks me kõik teame, et neid kauneid veekogusid varitsevad erinevad ohud. Kahju on sellest, et selle autori teisi raamatuid pole vist Eesti keelde tõlgitud.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.

Maa=Ilm(2018)

Igaüks on oma saatuse sepp 2020

Maa=Ilm(2018)(304lk)

Autor: Mikk Sarv

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

“Maa=Ilm” koondab bioloogist helilooja, regilauliku ja rahvakultuuri uurija Mikk Sarve aastate jooksul välja öeldud ja kirja pandud mõtteid maast ja ilmast, eesti keelest ja sõnade tähendusest. Raamatust leiame hulga mõtlema panevaid tõeteri meie maarahva pärimus-loost, rahvakalendrist ja usust loodusesse.

Otsisin saatusesepa augustikuu punkti alla kaua raamatut ja küsisin ka lugemiseväljakutse grupist soovitust. Otsustasin selle raamatu kasuks ja ma olen siiralt tänulik inimesele, kes seda raamatut mulle soovitas.

Vahel on tõsiselt vaja lugeda midagi sellist, mis raputab sind läbi ja sina kui lugeja lihtsalt hõljud ja tajud enda maailma teise nurga alt. Lugemine oli küll üsnagi raske ja tõsine, kuid lõppu ma jõudsin ja sellest raamatust kujuneb selle kuu üks meeldejäävamaid raamatuid.

Miski autori mõtetes haaras mind endaga kaasa ja mõnikord tundus, et puhken nutma ja ei suuda endasi lugeda. Kas viga oli minus või tõesti raamat oli nii hingematvalt tõsine ja karm.

Nüüd olles lõpetanud selle raamatu, tean, et vahel vajab hing ka midagi muud, kui selleks on krimkad või mõni muu tore raamat. Mind kui lugejat raputas see lugu väga.

Ma ei tea kas julgen teistele soovitada, kuna see raamat on tõsiselt raske lugeda ja ma tegin mitmeid pause, enne kui selle loetud sain.

Oeh, mõtlen siiani selle raamatu sisule ja loodan, et ei teki mingisugust lugemisauku, et suudan ikka ka järgmiste raamatutega jätkata.

Teile kallid sõbrad soovin kena õhtut ja näeme varsti jälle!

Pääsukese Eestimaa(2015)

Igaüks on oma saatuse sepp 2020

Pääsukese Eestimaa(2015)(248lk)

Autor: Sven Začek

Kirjastus: Zacekfoto

Tutvustus

Eesti rahvuslind suitsupääsuke näeb Eestimaad inimesega võrreldes hoopis teisest perspektiivist. Loodus ja inimene peavad eksisteerima käsikäes, üksteisega arvestades, mistõttu on raamatu „Pääsukese Eestimaa“ eesmärgiks näidata meie kaunist kodumaad läbi meie rahvuslinnu silmade.
Suitsupääsukesed valivad marsruudi toidu hankimise vajadusest lähtuvalt. Seepärast võivad nad sama edukalt elada üksikus Alam-Pedja Looduskaitseala rabasaarele ehitatud küünis, Kõrvemaa metsakülas, Sõrve sääre majakas, inimese kujundatud Otepää kultuurmaastikul või hoopis mõne Tallinna kõrghoone räästa all. Suitspääsukese elustiil on sama mitmekesine kui seda on meie Eestimaa.
Raamat saab kujutama meie kodumaad tema täies hiilguses. Et eestlane tunneks uhkust ja väliskülaline ihkaks esimesel võimalusel tagasi tulla. Visuaalse täiuse otsinguil pole päevad vennad. Emotsioonide äratamiseks ja äratuntavale maastikule uudse kuue andmisel mängib olulist rolli meie loodus ja kliima. Inimesele meeldivad haruldased ja kordumatud hetked. Hetked, mida me kodus olles tihti ei taju, kuid mida suitsupääsuke taeva all liueldes peaaegu igapäevaselt kogeda võib.
Eriliste hetkede otsinguil on loodusfotograaf Sven Začek veetnud rauast „suitsupääsukese“ turjal kümneid ja kümneid tunde. Isegi siis, kui meie rahvuslind soojale maale talvepuhkust veetma läks, hoidis Sven kodumaal silma peal. Ikka selleks, et püüda kaamerasse kordumatut valgust, mis näitaks Eestimaad parimast küljest. Meeliköitvaid hetki tuleb otsida, neid pole võimalik noppida nagu küpseid maasikaid peenralt. Seda suurem on aga leidmisrõõm. Raamatus on palju selliseid hetki, mis pakuvad lugejale samasugust äratundumis- ja leidmisrõõmu.
Eestimaa risti-põiki erinevatel kümnenditel läbi käinud loodusemees ja loodusfotograaf Fred Jüssi mõtiskleb Eestimaa maastike muutuste teemadel ning vaatleb, kuidas ühelt poolt loodus ja inimene on aegapidi kokku kasvanud ning teisalt, kuidas inimene on oma tegevusega loodust mõjutanud.
Lisaks Eestimaa visuaalsele tutvustamisele tuletab raamat lühidalt meelde ka mõned toredad faktid meie kodumaast.

Head Eestimaa (taas)avastamist!

Oh ma nautisin selle raamatu lugemist. Nii palju pilte, kuid eks oli ka teksti, mis andis piltidele ainult juurde.

Nii nautisin, et leheküljed läksid kui lennates. Otsisin selle teema alla kaua raamatut, siis leidsin selle ja ma usun, et selline raamat võiks kodus riiulis ka olla.

Oh, küll meie Eestimaa on ilus ja mul on hea meel, et ma siin maal elan. Seda loodust ja loomi vaatleks tunde ja tunde. Nii kaunis oled kallis Eestimaa!!

Ma usun, et see raamat sobiks ka tutvustamiseks mõnele välismaalasest sõbrale.

Soovitan teistelegi!

Petronella Õnneseen(Lugusid loomalastest)(2013)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Petronella Õnneseen(Lugusid loomalastest)(2013)(120lk)

Autor: Dorothea Flechsig

Kirjastus: Regio

Tutvustus

Kui Petronella suureks saab, hakkab ta loomauurijaks. See on
kindel. Ta käib ära Antarktikas ja nii mõneski kõrbes. Binokkel käes, roomab ta hääletult nagu madu mööda tolmust preeriat ja uurib välja kõige uskumatumaid loomalugusid, mida maailm iial on kuulnud. Aga seni, kuni Petronella võib üksi oma kaugetele reisidele minna, elab ta väikeses külas. Siin tunneb ta kõiki ja kõik tunnevad teda. See pole kuigi
raske, sest Petronella liigub iga päev palju ringi. Ja kui keegi midagi
enneolematut avastab, on see Petronella Õnneseen!
Rikkalikult illustreeritud südamlik juturaamat on täis vahvaid seiklusi ja naljakaid juhtumisi. Et väikesed raamatusõbrad teaksid, kus on Antarktika, kõrbed ja preeriad, millest Petronella unistab, siis on raamatusse joonistatud ka maailma kaart.

Raamatu autor Dorothea Flechsig töötas aastaid erinevate ajalehtede ja ajakirjade juures
ajakirjanikuna, kirjutades ja avaldades samal ajal ka lasteraamatuid. Ta on
lõpetanud stsenaristide kursused ja õpetab täiskasvanutele ja lastele loovat
kirjutamist.

Seekord kohtume tüdrukuga, kel nimeks Petronella Õnneseen. Ta soovib kangesti saada loomauurijaks. Talle meeldib seigelda ja avastada põnevaid uusi loomi ja nende eest hoolitseda. Millised seiklused teda ees ootavad, seda lugege ise.

Mulle meeldis, kuna lugu ise on lustakas ja sobib täielikult ka vanematele lugejatele. Tegemist on küll lasteraamatuga, kuid mulle meeldis see looke väga.

Eks isegi tahtsin väiksena saada loomaarstiks ja mullegi meeldis erinevaid loomi uurida ja nende eest hoolitseda. Isegi korjasin vihmausside asemel endale verekaane, et siis neid toita ja neid lemmikloomana pidada. Praegu sellele mõeldes tuleb endalegi muie suule. Mida siis veel vanavanemad pidid sellest arvama.

Igatahes Petronella on üks ütlemata vahva tüdruk ja tema tegemistest loen kindlasti ka edasi. Ta on selline tüdruk, kes ei kohku millegi ees tagasi ja tema lustakad lood lausa tõmbavad sind kaasa.

Soovitan teistelgi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.

Minu Supilinn(Tõelise elu mekk)(2012)

Ole ise oma õnne sepp 2020

Minu Supilinn(Tõelise elu mekk)(2012)(196lk)

Autor: Mika Keränen

Tutvustus

Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi.

See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Seekordne lugu viis mind kohta nimega Supilinn. Olen isegi kuulnud, et selline linnaosa on täitsa Tartus olemas. Eks need tänavanimed on jah omamoodi koomilised.

See on ka ühtlasi esimene raamat, mida sellelt autorilt loen ja mulle tema kirjutamisstiil meeldib. Kahju on ainult sellest, et tema raamatuid rohkem ellus laenutamiseks pole. Tuleb ülepika aja sammud seada raamatukokku. Millal, eks seda näitab aeg.

Mulle meeldis see raamat, hoolimata sellest, et vahepeal tundus, et lugu vajus natuke ära. Kõige rohkem meeldis mulle, see kui autor otsis arhiivist mille järgi on see linnaosa sellise kentsaka nime saanud. Kes tahab teada siis vutt-vutt lugema.

Eks nüüd tuleb lähiajal isegi seal linnaosas jalutamas käia, autoga sõites vaevalt, et seda kõike näed. Muidugi meeldivad mullegi vanad puitmajad ja neid peaks tõesti säilitama.

Soovitan lugeda, kes seda varem teinud pole ja ma usun, et sa ei pea kahetsema. Vahel on mõnus midagi ajaviiteks lugeda ja ei pea koguaeg järge hoidma, et mõni mõrvar kinni püüda.

Soovin kõigile kaunist päikeselist päeva ja näeme kindlasti veel, kui mitte sel kuul siis järgmisel kindlasti!

Jagatud suvi(2018)

Saatusesepp- aprill

Jagatud suvi(2018)(272lk)

Autor: Ene Sepp

Tutvustus

Sigridi elu on juba aastaid tiirelnud ümber ratsutamise ja eriti ümber imekauni raudja mära Mileedi, kellega ta peaaegu iga suvi sõitmas käib. Viimaks kätte jõudnud suvevaheaeg tähendab, et Sigrid saab veel rohkem aega tallis veeta ja Mileediga harjutada, et suvelõpu võistlustel oma möödunud aasta esikohta kaitsta.

Ent Sigridi plaanid lähevad sassi, kui talli tuleb uus sõitja ja treener teatab, et Sigrid peab oma hobust temaga jagama hakkama. Pikkamisi hakkab tüdrukule tunduma, et ta kaotab uuele ratsutajale nii Mileedi kui ka kõik oma sõbrad. Aga kui tema elu segi paisatakse, siis ei pea ka sellel uuel kergem olema!

Seekordne lugu viib meid hobuste maailma. Lapsena soovisin isegi endale hobust ja kõike seda elu, mis siin raamatus oli kirjeldatud. Kahjuks minu unistus jäi täitmata aga siiski soovisin seda pikka aega.

Lugu on kirjutatud ladusalt ja viib sind kui lugejat maailma, kus on ühelt poolt noorte omavahelised suhted ja teisalt naudivad kõik seal tallis käijad hobustega ratsutamist. Peategelaseks on Sigrid, kes on juba aastaid ratsutamisega tegelenud. Tema lemmikhobuseks on Mileedi. Kui talli tuleb salapärane uus tüdruk, muutub Sigridi elu täielikult.

Tema heitlused ja sisemised tunded, viivad maailma, kus tema tegelane käis vahepeal mulle natuke närvidele. Nagu miks sa oled selline ja võiksid leppida sellega, et see pole veel maailmalõpp. Proovida midagi uut on just see, milleni võiksid jõuda.  Anna endale võimalus ja sa näed, et suudad rohkem kui seda suutsid Mileediga.

Ma olen alati mõelnud, et alati tuleb endas kindel olla ja unistada suurelt. Kuna täna on sünnipäev, siis minu pisikesed unistused on juba varsti-varsti täitumas.

Mõnus lugemine ja sobib täitsa ajaviiteks lugeda. Eks ootan nüüd huviga järgmist osa, millal selle saan lugemisse ei tea aga eks ootamine teebki asja põnevamaks.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole.

 

 

Valge mehe tava(2006)

Saatusesepp- märts  (Ameerika kirjanik)

Valge mehe tava(2006)(150k)

Autor: Jack London

Tutvustus

Ramparti mägedes on selline kummaline karutõug, keda kutsutakse mäekülje grisliks. See on selle pärast, et nad on rännanud mööda mäekülgi suurest veeuputusest peale ja nende orupoolsed kaks jalga on kaks korda pikemad, kui tipupoolsed. Ja kui nad juba auru üles saavad, võivad nad joosta kiiremini kui jänes. Ohtlikud? Haneks tõmbasin teid! Helde taevas, ei! Inimene peab lihtsalt mäest alla tiirutama ja jooksma vastassuunas. Sedasi, saad aru, satuvad karuoti pikad jalad ülesmäge ja lühikesed jälle allamäge. Jah, väga kummaline elukas, aga see polnud nüüd see, millest ma rääkima hakkasin.

Yukonis elab hoopis teistsugune karu ja selle jalgadel pole häda midagi. Teda kutsutakse hõbenäoga grisliks ja ta on sama mürakas kui halvaloomuline. Tema jahtimisest mõtlevad ainult napakad valged mehed. Indiaanlastel on rohkem oidu peas. […] Kui sa näed teda tulemas ja su nahk on sulle armas, kao teelt kõrvale. Kui sa seda ei tee, on vesi varsti ahjus. Kui hõbenägu satuks kokku ka Looja endaga, ei taganeks ta tolligi.

Seekordne lugude kogumik viib meid erinevatele seiklustele. Kuna mulle meeldis selle autori raamat Ürgne kutse, siis ei kõhelnud üldse ja võtsin sellegi lugemisse. Eks mind lummas ka kaanepilt, ikkagi ju koeraomanik ja koerad üleüldse meeldivad väga.

Seitse erinevat lugu, mis viivad meid Alaskale ja kaasa elama sealsele rahvale. Nii põliselanikele kui ka sealsetele koerarakenditega rändajatele.

Mulle meeldis, kuna seal oli mainitud sealset kaunist loodust ja erinevad lood lausa tõmbasid mind endaga kaasa. Vahel tundsin, et olen isegi seal nendega kaasas ja näen seda kõike lähedalt.

Muidugi kõige parem lugu oli Hõbenägu, karu keda kõik kartsid ja kui tahate teada lõpplahendust, siis peate seda raamatut ise lugema. Ja need vapustavad Ramparti mäed. Oh, kui saaks vaid seal kunagi ka ise ära käia.

Autor suudab viia sind maailma, kus on käre pakane ja loodus on vapustavalt kaunis ja muidugi ka sealne eluolu on ka selline, et pead võitlema enda eest, et ellu jääda. Kohati tundus, et need külmakraadid panid ennastki lõdisema.

Ma loodan, et leian aega veel selle autori raamatuid lugeda. Kindlasti soovitan ka neid teistele! Vahel tuleb lugeda midagi sellist, mis pole krimi ega ka ulme. Lihtsalt ajaviiteks lugeda on mõnus!

Soovin kõigile kaunist õhtut ja näeme veel!!