Lugemiseväljakutse 2021
46. Raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt paremalt 5. raamat
Iiris(2021)(360lk)
Autor: Sarah Crossan
Kirjastus: Varrak
Tutvustus
Tema nimi on Marla ja tema jaoks olen ma Iiris, ehkki vanemad panid mulle nimeks Allison.
Allison põgeneb kodust ja avastab, et on lageda taeva alla jäänud. Peavarju otsides leiab ta maja, mis tundub mahajäetuna. Kuid ei, majas elab üksinda mälu kaotanud vana naine, kes Allisoni nähes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks Iiriseks. Miks ka mitte? Võib ju olla ka Iiris, et oleks mõnda aega peavari ja toit.
Alguses proovib Allison vana naist lihtsalt ära kasutada, kuid sedamööda kuidas ta hakkab aru saama, et Marla poeg kohtleb oma ema üsna sarnaselt sellega, kuidas Allisoni isa oma tütart kohtles, tekib nende vahel mõistmine. Sellest edasi juba tugi ja hoolitsus. Lõpuks iseseisvumine.
Mingis varjulises mälusopis mäletame me teineteist alati.
Sarah Crossan on mitme tunnustatud noorteromaani autor. Tema Siiami kaksikutest rääkiv romaan „Üks” (e.k 2017) võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali. Eesti keeles on tema sulest ilmunud ka „Õun ja vihm” (2018) ning „Kuutõus” (2020). Crossani raamatud on mitmel korral pälvinud Eesti Lastekaitseliidu hea noorteraamatu tiitli.
Minu tutvus selle kirjanikuga algas raamatust Kuutõus, seejärel lugesin läbi ka tema varem ilmunud raamatu Üks. Mõlemad meeldisid väga ja olid just sellised lood, mis mind väga vapustasid. Kohe, kui nägin, et ka sel aastal ilmunud raamat on lugemiseks saadaval, võtsin selle Elisa Raamatus lugemiseks. Mind vapustas, et autor suudab luua maailma, kus on nii kurbust kui ka pisike näpuotsa täis rõõme. Ma usun, et ka sellest raamatust saab üks noorte seas loetumaid.
Allisoni elu on kõike muud kui täis rõõme ja naeru. Tema isa on vägivaldne ja tüdruk otsustab sealt põgeneda. Ta leiab peavarju ühe vanaproua juures, kes põeb dementsust. Marla jaoks on ta Iiris ja tüdruk soovib hoopis teistsugust elu kui ta on seda varem elanud. Eks mõistan tema tegu ja sedagi, et ta ei suuda Marlale esimest korda kohtudes oma pärisnime öelda.
Ma usun, et kõik meie seas, kes on varem seda raamatut lugenud, nõustuvad sellega, et ka selle loo puhul pole tegemist eriti kerge lugemisega. Eks kodune vägivald ja kui see on suunatud lastele, siis minu jaoks on see eriti karm. Lootsin kogu hingest, et tüdruk leiab parema koha kus elada ja ei pea enam isa juurde tagasi minema.
Kui soovite teada, mis tüdrukut loos veel ees ootab, siis lugege kindlasti! Vahel on vaja just sellised raamatuid, mis sind läbi raputavad ja mis puudutavad su hinge ja meeli.
Mina igatahes nautisin lugemist ja julgen ka teistele soovitada. Eh, see on üks lugusid, mis jääb kindlasti oma raskusega pikaks ajaks meelde.
Soovitan teistelegi ja näeme veel!
raamaturiiulike 