Kes kardab välgutüdrukut?(Mõni õhtu romantikat sarja 6.raamat)(2017)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

33.Loe sarja “Mõni õhtu romantikat” üks romantiline lühiromaan

Kes kardab välgutüdrukut?(Mõni õhtu romantikat sarja 6.raamat)(2017)(146lk)

Autor: Heli Künnapas

Kirjastus: Heli kirjastus

Tutvustus

Olen viimase kümne aasta jooksul harjunud sellega, et mehed mu elus tulevad ja lähevad. Aga Eleri on mu kõrval sel ajal alati olemas olnud. Ja Meeno on mu elust kogu selle aja kadunud olnud. Äkitselt on aga kõik poolused ümber keeratud ja mul pole õrna aimugi, milliste mängureeglitega seda uut mängu mängitakse.

,,Kes kardab välgutüdrukut?” on Heli Künnapase sarja ,,Mõni õhtu romantikat” kuues raamat. Seekordses raamatus peab kodusesse Pärnu-Jaagupisse naasnud Annely muutunud oludes ümber hindama oma mineviku ning selgeks õppima õppetunni, et kui sa ise oma elu ei juhi, siis teeb seda keegi sinu eest. Sarja kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad.
Rohkem infot: facebook.com/helilooming

Kunagi ammu kui ilmus selle sarja esimene osa, siis eks sealt sai ka alguse selle sarja lugemine. Mäletan, et lugesin esimese korraga läbi neli osa ja siis millalgi ammu viienda ja nüüd siis kuues osa ja ikka ei ole sellest sarjast mulle veel küllalt.

Seekordne raamat räägib loo Annelyst, kes kolib tagasi Pärnu-Jaagupisse ja annab endast kõik, et elu korda saada ja minevikuga lõpparve teha. Muidugi ei puudu raamatust ka armastus ja saladused. Ma nautisin selle loo lugemist ja mulle meeldis väga.

Mulle meeldis ka loo ladusus ja lugu ise tundus ka väga realistlik ja ma usun, et kusagil on midagi sellist kellegagi päriselt ka juhtunud. Eks sõbrannasid on erinevaid ja alati ei tasu neid pimesi uskuda. Mõnikord on ahnus ja omakasu sõprussidemetest tugevam.

Suur tänu Helile, kes meieni selliseid mõnusaid lugusid toob. Ma siiralt loodan, et ta jätkab nende kirjutamist. Vahel on vaja sellist helget lugu, kus kõik läheb lõppude lõpuks ikka nii nagu peab.

Soovitan teistelegi seda sarja, kes pole seda varem teinud. Kuna igal raamatul on oma lugu, siis on ka need eraldiseisvalt loetavad ja ei pea üldse järjekorras lugema, nagu seda mina tegin.

Vennad Lõvisüdamed(2007)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

45.Astrid Lindgreni raamat, mida pole varem lugenud või mille sisu enam ei mäleta.

Vennad Lõvisüdamed(2007)(232lk)

Autor: Astrid Lindgren

Kirjastus: Sinisukk

Tutvustus

Nüüd ma jutustan oma vennast. Minu vend on Joonatan Lõvisüda – temast tahangi ma jutustada. Minu meelest tundub see kõik olevat peaaegu muinasjutt ja natuke tondilugu ka, aga ometi on see algusest lõpuni tõsi. Ehkki seda ei tea keegi peale minu ja Joonatani.

Joonatani nimi polnud alguses hoopiski Lõvisüda. Ta perekonnanimi oli Lõvi, täpselt niisamuti nagu minul ja emalgi. Tema oli Joonatan Lõvi. Minu nimi on Karl Lõvi ja meie ema oma Sigrid Lõvi. Isa nimi oli Aksel Lõvi, aga tema läks meie juurest ära siis, kui ma olin kõigest kaks aastat vana, ta läks merele ja sestsaadik pole me temast enam midagi kuulnud.

Lugu vapratest vendadest Lõvisüdametest, kes Nangijaala Kibuvitsaoru Tengili hirmuvalitsuse alt vabastasid.

Ma olen selline laps, kes on Astrid Lindgreni lugudega üles kasvanud ja nüüd täiskasvanuna taaskord neid lugusid lugedes tunnen, et olen taas see 8-aastane laps, kes ma siis olin ja neid lugusid enda jaoks avastasin. Ma olen juba väiksest peale olnud suur lugeja ja ega see ka nüüd pole eriti muutunud. Kuid selle loo lugemist ma ei mäleta ja seda lugedes tundsin end kui uuel avastusretkel.

Lugu räägib loo kahest poisist Joonatanist ja Karlist, kes koos suudavad kõike ja nende seiklused Kibuvitsaorus olid nii kaasahaaravad, et lugesin ja lugesin, ilma et oleksin käest suutnud panna. Kahe poisi vaprus ja tahe aidata Kibuvitsaoru rahvast võitluses Tengliga. Kas nad suudavad neid aidata ja milliseks kujuneb lõpp? Seda kallid sõbrad soovitan ise lugeda.

Mulle meeldis noorema poisi Karli julgus ja nutikus, kuidas erinevatest olukordadest välja tulla. Ta küll vahest kartis, kuid suutis oma hirmud ületada ja igati aidata. Koos olid nad muidugi võitmatud ja nende vaprust hindasid kõik.

Eks loos oli muidugi ka kurbust ja hirmu, aga seda muidugi tasakaalustas poiste vaprus ja heasüdamlikkus.

Ma nautisin lugemist väga ja loodan ka tulevikus veel selle autori raamatuid lugeda. Mõtlengi nüüd, mida järgmiseks ette võtta. Kas keegi aitab kaasa mõelda??

Soovitan teistelegi ja usun, et teile samuti meeldib see lugu.

Armas Amalie(2016)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

44.Kaanepildil on näha mingeid ehteid (kaelakee, sõrmus, käevõru, jne.)

Armas Amalie(2016)(160lk)

Autor: Jorma Rotko

Kirjastus: Sagahut

Tutvustus

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Kuna mulle ajaloolised romaanid meeldivad, siis otsustasin taaskord midagi lugemiseks haarata. Kui seda raamatut ellus nägin ja sisututvustust lugesin, teadsin, et tahan seda lugeda. Miski selles kirjelduses mõjus külgetõmbavalt.

Raamat räägib loo naisest nimega Amalie, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapsena. Kuna ta otsustati adopteerida, siis sai temast parunipreili. Tema seiklused Peterburi Talvepalees ja intriigid ning võrgutamised, need olid nii huvitavad, et raske oli raamatut käest panna. Kuna ta oli uhke ja nõutud naine, siis armukestest tal puudus ei tulnud.

Mulle väga meeldis see lugu ja ma usun, et püüan taaskord aega leida ajalooliste romaanide jaoks.

Soovitan teistelegi, kes seda raamatut veel lugenud pole. Usun, et ei pea oma soovitamist kahetsema.

Isa(2019)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

53.Kaks raamatut, mille autoriteks on ühe perekonna või suguvõsa liikmed (Kross, Niit, Pervik, Raud jne

Isa(2019)(304lk)

Autor: Mihkel Raud

Kirjastus: FD Distribution OÜ

Tutvustus

Lapsed on võimelised igas täiskasvanus üksikuid rõõmuhetki esile kutsuma.
Sulle sügavalt silma vaatama ja midagi filosoofilist lausuma, näiteks „kui elevandil poleks lonti, lõpeks ta liiga ootamatult ära”.
Või lasteaias isadepäeva kaardi meisterdama ning su pea asemele habemega päikese joonistama.
Neid rõõmuhetki on tegelikult rohkem kui mõned. Neid on tohutult.
Ent häda ja viletsust, mangumist ja kauplemist, tülisid ja kriiskamist, täispissitud voodilinu ning jalataldu lõikavaid legoklotse on kõvasti rohkem. Igale rõõmsale hetkele eelneb vähemalt kümme sellist, mis vanema kannatuse tõsiselt proovile panevad.
Mihkel Raua „Isa” on humoorikalt kirjutatud elulooline lastekasvatamise raamat, mis pakub lapsevanematele võimalusi samastumiseks, pildikesi äratundmiseks, mõttemäge ellujäämiseks ning kohti naermiseks. Ja ohtralt nippe, kuidas laste kasvatamise katkematust lahingust võitjana väljuda.

Olen selle autori mitmeid raamatuid lugenud ja nüüd olen päris üllatunud, et ta sellise raamatuga välja on tulnud. Kuna mulle meeldisid tema eelmised raamatud Eestlase käsiraamat ja Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda, siis seekordne raamat ei tekitanud sellist wow-efekti. Ju ma ootasin siis midagi värsket ja uut.

See raamat on mõeldud eelkõige lapsevanematele aga eriliselt siis isadele. Sealsed nipid on kindlasti kasulikud ja selle eest saab raamat natuke rohkem plusspunkte kui alguses plaanisin anda.

Eks sekka oli mahtunud ka naljakaid juhtumeid, mis autoril endal oma lastega oli juhtunud ja need panid natuke muigamagi.

Kuigi ma pole ise veel lapsevanem, siis tänu õelapsele tean, mis tunne on koos lapsega reisida ja temaga koos erinevaid mänge mängida. Ma siiralt loodan, et ükskord saabub ka aeg, mil minust saab ema. Võib-olla kirjutan siis ka raamatu, kuidas olla hea ema 😀

Igatahes raamat oli üpris huvitav ja sellepärast ka siis saab ta goodreadsis 4 tärni. Kui vahepealseid vaimukaid seiku poleks olnud, siis oleks kindlasti saanud vähem.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda tegema. Nüüd ootan põnevusega, mis tema tuliuus raamat endaga kaasa võib tuua.

Sipsik(2009)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

53.Kaks raamatut, mille autoriteks on ühe perekonna või suguvõsa liikmed (Kross, Niit, Pervik, Raud jne

Sipsik(2009)(112lk)

Autor: Eno Raud

Kirjastus: Tammerraamat

Tutvustus

Esimene “Sipsik” ilmus 1962. aastal, nii et esimesed Sipsiku lood on kirjutatud peaaegu 60 aastat tagasi. Vahepeal on elu ikka hästi palju muutunud. Toona oli ju televiisorgi uus ja huvitav asi ja värviteleviisorist alles unistati.

Selles raamatus siin on kõik Sipsiku lood, ja nad on just sellised, nagu nad alguses kirja pandi. Ning nende illustratsioonidega, mida kõik hästi mäletavad-tunnevad.

Selle raamatu lugemisega tulid nii mitmedki lapsepõlve mälestused taaskord meelde. Olin isegi selline Anu vanune lapsuke, kui ema mulle Sipsiku kinkis. Oh, seda rõõmu ja lusti. Ta peaks tänaseni kuskil alles olema kui pole pisut kannatada saanud. Mõtlesin siin isegi, et see oleks vahva kui oma õelapsele nii Sipsiku raamatu kui ka Sipsiku kingiksin. Ma usun, et temalgi oleks hea meel. Eks seda saab näha.

Nii vahvaid lugusid on lausa lust lugeda ja nautisin selle raamatu lugemist väga. Mäletan hästi, et mulgi tuli ette vahvaid sündmusi koos Sipsikuga. Ta oli minu truu sõber kuni esimese klassi minekuni.

See raamatut lugedes meenusid need toredad mälestused ja ma siiralt loodan, et tulevikus minu lapsedki neid lugusid loevad.

Üks selline vahva lugemine ka kõigi nende kriminullide vahele. Ma loodan, et teiegi kallid sõbrad leiate selle aja, et taaskord neid lugusid lugeda ja seda kasvõi oma lastele.

Soovitan lugeda ja ma usun, et need lood sobivad kõigile sõltumata vanusest.

Orav Kikk-Kõrv(2013)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

21.Raamat kirjastuselt, mida enam ei eksisteeri

Orav Kikk-Kõrv(2013)(20lk)

Autor: Elmar Keskküla

Kirjastus: Kunst

Tutvustus

Onu Elmar armastas raamatuid. Talle meeldis oma poegadele ette lugeda ja unejutte rääkida. Kõik muutus, kui algas sõda ja onu Elmar pidi sõtta minema. Nüüd oli ta kaugel ning sai Tõnule ja Peebule ainult mõnikord kirjutada. Raamatuid ei olnud ja nii otsustas onu Elmar poistele ise jutukesi kirjutada.

Siin ongi üks neist lugudest, mille ta koju saatis. Kirjutatud on see õige ammu. Sel ajal, kui Sinu vanaisa oli alles väike poiss või polnud teda veel sündinudki.

Tore jutuke lastele ja ei midagi sellist erilist, mis kindlasti sulle kui lugejale meelde jääks. Pildid raamatus on vahvad aga see on ka kõik. Ma ei teagi, miks ma nii pettunud olen. Kas selles, et lugu oleks võinud tsipa pikem olla või selles, et olen paremaid lasteraamatuid lugenud.

Ju teised lasteraamatud on mind ära hellitanud ja ma ei suutnud seda raamatut nautida. Ma ei teagi, miks selline jutuke on välja antud. Ma küll ei kahetse, et seda lugesin, aga kui midagi muud poleks näppu jäänud, siis oleksin edasi liikunud. Eks mind huvitas kuhu jutuke oma suuna tüürib.

Võib-olla teistele meeldib rohkem, aga seekord siis suur pettumus üle pika aja. Eks see raamat ununeb ruttu ja teeb teistele palju parematele raamatutele ruumi.

Leegionärid (Loomingu Raamatukogu)(2010)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

47.Raamat, mille juubelit saab pidada aastal 2020 (esmatrükist on möödas ümmargune arv aastaid – 5 või 0 lõppevad)

Leegionärid (Loomingu Raamatukogu)(2010)(54lk)

Autor: Tiit Aleksejev

Kirjastus: Kultuurileht

Tutvustus

Sisu:
«Leegionärid» on näidend 1944. aasta meestest. See on lugu iseendaks jäämisest, mäletamisest, aga ka leppimisest.

Tiit Aleksejev on kirjutanud kaks romaani: «Valge kuningriik» (2006) ja «Palveränd» (2008).

Kuna ma loen seda sarja üpris vähe, siis otsustasin taas võimaluse anda ja valisin seekord välja Tiit Aleksejevi kirjutatud loo. Lugu räägib meestest, kes 1944. aastal Sinimägedes võitlesid ja nende saatusest.

Kohati läks lugu minu jaoks üpris süngeks ja kurvaks ja ma mõtlesin, et jätan pooleli. Kuid siiski pidasin vastu ja ei langenud kurvastusse.

Seda lugu oli nii kurb lugeda, et ma võtsin endale aega ja tegin mõned pausid, et suudaksin järge pidada. Mida rohkem ma seda lugu lugesin, seda rohkem meeldis mulle autori kirjutamisstiil ja nüüd on huvi ka tema teisi raamatuid lugeda. Kas keegi soovitab midagi?

Need kes on lugenud teavad, et temaatika pole just kõige kergem ja ette tuli ka kurbusehetki, mis mullegi mõjusid…

Kes soovib see loeb ka kes ei taha ei pea seda tegema. Kuigi teema oli raske, siis mulle meeldis see lugemine.

Kodune ilmaraamat(2014)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

4.Raamat, mille pealkirjas on üks neist sõnadest: raamat, raamatupood, raamatukogu, raamatukoguhoidja.

Kodune ilmaraamat(2014)(384lk)

Autor: Ain Kallis

Kirjastus: Hea Lugu

Tutvustus

Ilmast ilma räägitakse ilmast, seda aastatuhandeid. Juba Babüloonia kuninga Hammurapi aegadest peale on kaks asja olnud hukas – noorus ja ilmastik.
Käesolev raamat ei tee lugejast veel ilmatarka, ilmaennustajat, ei õpeta mitmete atmosfääriga seotud teaduste peensusi – seda ei suudaks teha ka kümned paksud õpikud. Meie eesmärk on vaid tekitada huvi põnevate ilmastikunähtuste vastu, näidata, milline omapära on meie maa kliimal, ja hoiatada inimesi mitmete ohtude eest, sest nagu ütleb Rõuge kandi vanasõna – „ilm on kuri ja kavval“. Isegi Eesti-suguses vaikses kenas kohakeses.
Raamatu teise poole moodustab tabelmärkmik ilmavaatluste tegemiseks ja ülesmärkimiseks.
Autorist: Ain Kallis on sündinud 1942. aastal Paides. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli geograafia, meteoroloogia, klimatoloogia erialal. Väitekirja päikesekiirguse klimatoloogiast kaitses ta aastal 1974. Kallis töötab Eesti Keskkonnaagentuuris peaspetsialistina ning Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudis dotsendina. Ta on kirjutanud rohkem kui 700 populaarteaduslikku artiklit. 2008. aastal anti Kallisele SA Archimedes I teaduse populariseerimise auhind.

Ootamatult ellus loodusraamatuid lapates märkasin, seda vahvat kutsapilti ja alles siis lugesin tutvustust. Kes meist siis ei puuduks kokku sellise vahva tegelasega, kelleks on ilm. Nagu öeldakse pole kehva ilma on lihtsalt halb riietus.

Autori oskus kirjutada lugu nii, et kordagi ei olnud sellist tunnet, et jätaks pooleli võlus mind. Ilm on kindlasti üks meie suurimaid elu osasid. Sa ei lähe ju enne väljagi, kui õhtuti uudisest ei vaata ilmateadet. Siis on kindlam tunne, et tead mis homne päev võib sulle tuua.

Niimoodi oli ka minuga. Kui ma lugemist alustasin, siis arvasin, et tegemist on ühe sellise kuiva raamatuga, mis põhineb ainult faktidel. Kuid ma eksisin. Mulle meeldis see raamat ja ma usun, et julgen ka teistele soovitada. Miski selles raamatus on sellist, mis mind endaga hoidis.

Loodan, et ka teistele meeldiks seda raamatut lugeda. Kaunist õhtut!

Keegi, keda armastada(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

15.Ilukirjanduslik teos, mille pealkirjas mainitakse muusikat või midagi sellega seotut ( laulmine, muusikateos vms)

Keegi, keda armastada(2020)(512lk)

Autor: Matt Richards

Kirjastus: Sinisukk

Tutvustus

“Kui Freddie Mercury 1991. aastal vaid 45-aastasena suri, raputas maailma selle ereda tähe traagiline saladus – ta oli võidelnud AIDSiga. Uudis tema diagnoosist jõudis fännideni vähem kui 24 tundi enne tema surma, šokeerides miljoneid ning avades nende silmad selle hävitava ja surmava haiguse suhtes.
Biograafid Matt Richards ja Mark Langthorne punuvad oskuslikult raamatusse „Keegi, keda armastada“ Freddie püüdluse saavutada Queeniga musikaalne hiilgus, tema lapsepõlve, lõpmatud armastuse otsingud ning 80ndatel maailma laastanud ohtliku haiguse päritolu ja tagajärjed. See on paeluv elulooraamat, mis uurib ja kirjeldab muusikaikooni kujunemist.
Ainulaadne ja põneva pildimaterjaliga austusavaldus Freddie lähimatelt sõpradelt ja kaasmuusikutelt näitab teda uuest küljest. Intiimne lugu – just nagu Freddie ja tema looming.”

Ma pole just kõige suurem Freddy fänn, kuid siiski pean tema muusikast väga lugu. See raamat avas mulle teda veel rohkem, kui ma varem temast ja Queenist teadsin. Miski selles raamatus oli sellist, mis mind võlus ja nii kergelt seda käest ei pannud.

Peaaegu igakord kui ma elulooraamatuid loen, siis tundub mulle, et tekst on kirjapandud nii kuivalt ja lihtsalt tihedalt fakte täis pikitud. Seda raamatut lugedes ma nii ei tundnud ja lugu oli ladus ja tempokas.

Peale selle raamatu lugemist tekkis mõte vaadata ka filmi Bohemian Rhapsody, eks sealt filmist saan kindlasti ka midagi uut teada. Kes on filmi näinud, siis ootan kommentaare, kuidas meeldis ja mis häiris?

Muidugi kõige tähtsam selle loo juures on see, et temast küll räägitakse nii palju kuid ta ise oli tavaelus pigem tagasihoidlik ja hoidis rohkem oma ette. Laval oli ta muidugi tõeline suurkuju.

Mulle meeldis see lugemine ja ma usun, et raamat leiaks koha ka minu riiulis, aga teistele soovitada ei oska. Eks maitseid on erinevaid ja kõigile ei pruugi see lugemine sobida.

Üks(2017)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

23.Raamat erivajadustega inimesest (sobib nii füüsiline kui ka vaimne erivajadus)

Üks(2017)(384lk)

Autor: Sarah Crossan

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha.
Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia.
Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimaluse leida uusi sõpru ja ehk armastustki.
Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega. Autor pälvis romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali.
„Jahmatavalt julge, tundlik ja ebatavaline raamat, mis annab võimsa emotsionaalse hoobi. Julgen arvata, et pole kedagi, kes raamatu lõpus pisaraid ei pühiks.“
Daily Mail
„Lühidalt öeldes hingekriipivalt kurb ja kaunis lugu sellest, mida tähendab olla inimene.“
Telegraph

Oh, kui kurb ja tõsine võib üks lugu olla. Kuigi lugemisest on mõned päevad möödas, siis mõtlen ikka sellele loole ja olen väga rahul, et seda lugesin, kuigi eks mõni pisar ka lõpuks tuli.

Mulle meeldis see raamat ja kiitused autorile, kes meieni selle loo tõi. Miski selles loos tundus nii tundlik ja hingekriipiv, et tegin isegi pisikese mõttepausi, enne kui järgmist peatükki alustasin.

Loo peategelased on Grace ja Tippi. Nad on Siiami-kaksikud ja nende lugu on nii kurb, et võtab elu üle järele mõtlema. Samuti nende elust ja olust ning neid ees ootavast esimesest koolipäevast. Igatahes mulle tõsiselt väga meeldis, mis siis et lugu ise oli kurb ja tõsine.

Kuidas lugu lõpeb ja mis neid veel ees ootab, seda lugege kallid sõbrad ise! Igatahes noorteromaanina üks minu lemmikumaid. Nüüd veel jäänud lugeda sama autori Õun ja vihm. Millal selle läbi saan, eks seda ole siis näha.