Island(Vulkaanid, jää ja üksindus. Ekstreemne jalgrattamatk)(2010)

Islandi kirjanduse väljakutse 2022

August: Raamat, mille tegevuspaik on Island, aga autor ei ole islandlane ega eestlane

Island(Vulkaanid, jää ja üksindus. Ekstreemne jalgrattamatk)(2010)(144lk)

Autor: Christian E. Hanning

Kirjastus: Olion

Tutvustus

Paeluv jutustus ekstreemratturitele ja Põhjamaade armastajatele. Island, saar tulest ja jääst, liustike ja geisrite, kaljude ja õitsvate aasadega – individualistile Christian E. Hannigile, kes tunneb ennast üksildastes maakohtades kõige paremini, on see täiuslik maa, kus reisida.

Ta sõidab jalgrattaga ümber saare, marutuuled ja peaaegu lakkamatu vihm teevad talle raskusi, aga ikkagi kiindub ta üha enam tuultest räsitud saaresse koos selle armastusväärsete elanikega.

See raamat on üks pööraselt äge lugu jalgrattaga seiklemisest ja seda kõike Islandil. Mulle meeldis see lugu väga ja elasin peategelasele väga kaasa. Ise küll sellist seiklust ette ei võtaks aga lugeda oli sellest küll väga mõnus.

Nautisin lugemist väga ja mulle meeldis see raamat nii väga, et otsin selle ka endale riiulisse, et siis mõne aja möödudes seda uuesti lugeda. Kindlasti väärt lugemine ja Islandi loodus on nii maaliline, kuid samas ka ohtlik.

Eks tahab teada, mis seiklused rattamatkajat ees ootasid, siis kindlasti lugege!

Minu Island(Tule ja Jää sümfoonia)(2009)

Islandi kirjanduse väljakutse 2022

Aprill: Eesti autori raamat Islandist

Minu Island(Tule ja Jää sümfoonia)(2009)(288lk)

Autor: Tarvo Nõmm

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.

Siin raamatus on Islandil elava muusiku kogemused: seiklused laviinide ja lambaaedadega, maa-alustes jõgedes ujumine, kuuma mäe aurudes saunatamine, tulises maapinnas leibade küpsetamine, mädamunade söömine ja muud lood. Autor kuulub nn „Eesti maffiasse”, kes on Islandi muusikakoolide juhtimise sisuliselt enda kätesse võtnud.

Ka sel kuul sattusin taaskord Islandile ja seekord siis koos eestlasest autoriga. Kuna mulle meeldib lugeda Minu-sarja raamatuid, siis ka see oli täitsa hea ajaviite lugemine. Muidugi meeldis ka see, et autor oli kirjeldanud sealset loodust ja pildigalerii raamatu lõpus meeldis ka väga. Ihkan isegi kunagi sinna saarele minna, loodan, et ükskord ka unistus täitub.

Tunnistan ausalt, et nautisin lugemist ja mind lummas sealne loodus, mis siis, et seda algul ainult kirjeldati, lõpus oli võimalus ka jutt pildiga kokku panna. Kiidan autorit, ladusa teksti ja muhedalt mõnusa loo eest. Muidugi sealne köögikultuur on hoopis teistsugune, kui ma arvasin. Ma ei uskunud, et nad söövadki hapendatud haikala, ei teagi kas nüüdsel ajal seda enam seal pakutakse 😀

Igatahes on see raamat kindlasti väärt lugemist ja kui kord see samm astuda, siis on üpris raske midagi vahele lugeda. Vähemalt minuga läks seekord siis nii ja usun, et see kuu toob veel mitmeid häid lugemisi. Eks nende lugemiseväljakutsete täitmine on mõnus tegevus ja iga kuu vastav raamat otsida, tekitab minus natuke ka hasarti.

Igatahes teile kallid sõbrad, soovin mõnusat pühade jätku ja lugege ikka seda raamatut ka!

Sõnade jäljed tänaval(1981)

Islandi kirjanduse väljakutse 2022

Veebruar: Islandi autorite novellid ja lühijutud.

Sõnade jäljed tänaval(1981)(78lk)

Autor: Jón Helgason

Kirjastus: Perioodika

Tutvustus

Islandi novellistika, nagu selle maa teisedki proosažanrid, asub juurtega muinaspõhja saagakirjanduses, mille tippteosed – «Islandlaste saagad» – kirjutati üles XIII-XIV sajandil.
Kui Jón Helgason aastai 1958-1962 avaldas oma neljaköitelise ajaloolise uurimuse «Islandi rahva eluolu», kirjutati tema kohta järgmist: »… see autor käsitleb ainet kunstipärasel viisil: kui kirjanik kasutab ta materjali, mida ta on kogunud kui teadlane.»
Need sõnad kehtivad eelkõige J. Helgasoni loomingu põhiosa – Islandi aja- ja kodulooalaste teoste kohta, mida autor on monograafiatena avaldanud kümmekond ja mis on tegelikult tema nime kodumaal populaarseks teinudki; samal ajal pole ta ilmselt kogutud dokumentaalse materjali rohkuse tõttu suutnud kiusatusele vastu panna ja kasutab seda ära ka «päris» kirjanduses – ja mitte edutult.

Raamat sisaldab endas kuute lühijuttu. Kõik olid omamoodi põnevad ja minu jaoks täitsa uus kogemus. Polegi varem ühtegi sellist Islandi kirjaniku raamatut lugenud ja nüüd sai see viga ka parandatud. Ilma selle väljakutseta poleks ilmselt selle raamatuni jõudnud.

Ma usun, et see raamat jääb oma erisuse poolest pikaks ajaks meelde ja mul on hea meel, et ma selles väljakutses osalen, sest nii avardan ma oma Islandi poolset silmaringi. Ma olen varasemalt lugenud ainult sealse maa kirjanike põnevikke ja krimkasid. Tänu eelmisele kuule sai loetud Islandi saagast ja nüüd siis oli järg novellide ja lühijuttude käes. Usun, et kindlasti jätkan seda Islandi teekonda ja ootan juba huviga, mis see mulle järgmine kuu toob.

Kes tunneb, et soovib seda raamatut lugeda, siis tehke seda. Ma usun, et nii mõnigi meist leiab sealt just selle, mida ta lugemise ajal otsib.

See raamat väärib kindlasti lugemist ja just selle tõttu, et ta on nii ammu ilmunud ja lood, mis seal lugemist ootavad on kõike muud kui igavad ja kuivad. Eks tutvuge nendega ise ja saate teada, mis seal nii põnevat oli.

Ööpimedus(Pimeda Islandi sarja 2.raamat)(2021)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

5. 2021. aastal eesti keeles ilmunud krimka

Ööpimedus(Pimeda Islandi sarja 2.raamat)(2021)(240lk)

Autor: Ragnar Jónasson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Siglufjörður: vaikne idülliline linnake Islandi põhjapoolseimas tipus, kuhu pääseb üksnes läbi mäe kulgeva tunneli. Ari Thór Arason: kohalik politseinik, kelle rahutu minevik ja ebakindlad suhted külaelanikega teda jätkuvalt painavad. Omavahel tihedalt seotud kogukonna rahu hävitab politseiniku tapmine – teda tulistatakse ööpimeduses mahajäetud maja juures otse rindu. Tapja on vabaduses ja polaaröö tulekul. Niisiis peab Ari Thór lahti harutama mõistatuse, mis hõlmab kohaliku poliitika sasipundart, kompromiteerib uut linnapead ja toob mängu psühhiaatriahaigla Reykjavíkis, kus üht inimest tema tahte vastaselt kinni hoitakse. Siis kolib linna salapärane noor naine, kes põgeneb oma mineviku eest, ja peagi saab liigagi selgeks, et traagiliste minevikusündmuste võrk ähvardab nad kõik põhja vedada. Sünge, kõhedusttekitav ja mitmekihiline „Ööpimedus“ on järjekordne suurepärane põnevik vaieldamatult andeka krimikirjaniku sulest.

Kuna mulle meeldis autorilt varem ilmunud „Lumepimedus“ väga, siis kohe kui ilmus tema järgnev uus osa, siis võtsin selle endale lugemisse. Esimene osa oli selline kargelt kriminaalne, siis ka teine osa pole mingi erand.

Lugu saab alguse sellest, et mahajäetud maja juures tulistatakse politseinikku. Kes küll midagi sellist teeks? Miks? Kas tõesti on see sellises väikses kohas üldse võimalik? Eks neile küsimustele saate vastused, kui ise seda mõnusat krimkat loete.

Ari Thor on just selline politseinik, kes sobib Siglufjörðuri linnakesse nagu valatult. Tema eest ei jää juba midagi märkamatuks, kuigi ta on alles lühikest aega seal elanud. Ta soovib kogu hingest leida süüdlast, kuid mida rohkem ta seda lugu uurima asub, seda pingelisemaks ja põnevamaks lugu pöörab. Ma igatahes nautisin lugemist ja loodan, et ka järgnevad selle sarja osad ilmuvad eesti keeles.

Kohati oli lugu ikka väga sünge ja kõhe ning ka selles loos on tunda seda Islandi looduse puudet. Ma lihtsalt tunnetan seda ja naudin lugemist nii, et kujutan endale, ette kuidas oleks koos Ari Thoriga seal elada.

Teile kallid sõbrad soovitan seda raamatut lugeda ja ma usun, et te ei pea seda kahetsema.