Väike viperus(2020)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

8.Võta raamat enda lugemata raamatute hunnikust

Väike viperus(2020)(204lk)

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Tulnukate Jareki ja Bleaki plaan oli õigupoolest imelihtne:

1) varastada hinnaline Skooni kivi – tehtud!

2) põgeneda – tehtud!

3) tagaajajad maha raputada – peaaegu!

4) elada mõnel teisel planeedil natuke aega kellegi teise kehas, ehitada uus õhusõiduk, naasta koju, Skooni kivi maha müüa ja ratsa rikkaks saada – ee … kuskil läks vist midagi nihu …

Pärast koduplaneedil sooritatud kuritegu on Jarek ja Bleak plindris, kuna neid asuvad jälitama korrakaitsjad. Tagaajajate maharaputamiseks otsustatakse varjuda ühel tagasihoidliku arenguga planeedil – Maal.

Oodatud rikkakssaamine osutub aga oodatust keerulisemaks, kuna tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (olgu-olgu: mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri, kui koduplaneedil tuntakse sind kobakäpast mehaanikuna?

„Väike viperus” pakub muheda nägemuse intelligentsete liikide vahelisest suhtlusest ning esitab lugeja fantaasiale lõbusa väljakutse. See on Johannes Kivipõllu neljas teos. Varem on ilmunud romaanid „Pööris” (2018), „Põrge” (2018) ja „(Vaba)surm” (2020).

Esimest korda tutvusin ma selle autori loominguga tema raamatut (Vaba)surm lugedes. Ka tookord jäi mulle see raamat kaanepildi tõttu silma. Samamoodi ka seekord. Eks aitas kaasa ka see, et seda raamatut on päris mitmed ka lugemiseväljakutse facebooki grupis tutvustanud. Kuid kui nägin seda Eesti Raamatu ilmuvate raamatute rubriigis, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Olen rahul, et ma neid kahte autori raamatut olen lugenud.

Kui (Vaba)surm oli selline kurb ja mõtlemapanev lugu, siis seekordne lugu on midagi nii pööraselt koomilist, et lausa patt oleks mitte lugedes itsitada või lausa kellegile seda ette lugeda, et siis koos naerda. Natuke meenutas mulle see lugu raamatut Gurbilt teateid ei ole. Mõlemad olid mega koomilised ja itsitamist oli palju.

Peategelasteks on siis kaks tulnukat, Bleak ja Jarek, kes plaanivad midagi sellist, mis pealtnäha võib tunduda täiesti lihtne. Varastada kivi ja kaduda nelja tuule poole. Millega nad ei arvestanud oli see, et nad satuvad kõige selle möllu keskel planeedile Maa, mis nende arvates pole just kõige kiiremini arenenud koht.

Kui nihu saab üks põgenemine minna, seda kallid sõbrad lugege ise. Mulle meeldis väga ja loodan, et leian autori teised lugemata teosed ka raamatukogust üles.

Minu poolt raamatule kindlasti 5+. Ma ei ole vist ammu nii lõbusat lugu lugenud, kui välja arvata eelpool mainitud välismaa autori teos. Igatahes usun, et see lugu on nauditav ka teistele.

Selles juba koomilisust ja äpardunud seiklustest puudu ei tule. Kes tahab teada, millega tulnukad hakkama saavad, siis kindlasti lugege!

(Vaba)surm(2020)

Isiklik lugemiseväljakutse 2020

52.Teos, mille pealkirjas mainitakse surma või suremist.

(Vaba)surm(2020)(204lk)

Autor: Johannes Kivipõld

50394817._SX318_

Tutvustus

Nona on 17-aastane koolitüdruk, kes lõpetab oma elu. Keegi ei tea, miks. Enne surma oli ta endale hankinud tuttuue mobiiltelefoni.

Siim on 42-aastane laenuhaldur, kes lõpetab oma elu. Keegi ei tea, miks. Enne surma oli ta endale hankinud tuttuue mobiiltelefoni.

Hugo on noor politseiuurija, kes ei suuda leppida, et Nona ja Siimu surma põhjus jääb teadmata. Ülemuste soove trotsides asub ta juhtumeid lahendama ja tema ees rullub lahti lugu, mida tal endalgi on algul raske uskuda.

Meinart on täiesti tavaline mees. Nii tavaline, et tänaval teda keegi isegi ei märka. Kuid see-eest märkab tema teisi. Kui Meinart kellegi ellu ilmub, vapustab tolle lähedasi peagi enesetaputeade. Aga kas vabasurm oli ikka … vaba surm?

Johannes Kivipõllu kriminaalromaan käsitleb tundlikku enesetaputeemat. Ses mõtlemapanevas teoses analüüsib autor manipuleerimise ja mõjutamise tagamaid ning näitab, kui hõlpsasti võib üksijäetud ja haavatav inimene muutuda tööriistaks kellegi pahatahtliku käes.

Seekordne raamat räägib meile loo maailmast, mis on täiesti tabu. Selleks on enesetapud ja kui lihtsalt võib inimene sattuda manipulatsiooni küüsi ja tõesti endale midagi väga saatuslikku teha.

Teema on küll raske, kuid siiski haarab sind endaga kaasa ja enne lahti ei lase kui sa oled teada saanud selle millega see kõik lõpeb.  Ma tunnistan ausalt, et ei oodanud üldse sellist lõppu. Kogu lugemise aja ma ei suutnud välja mõelda, milline võiks olla lõpplahendus.

Meinart paistab olevat täitsa tavaline mees. Võiks öelda isegi et nohkar. Tema töö programmeerijana pole just kuigi seltskondlik, seega keegi teda ka tänaval ei märka. Kuid oi tema märkab teisi ja kuidas veel.  Miks ta seda kõike teeb ja kuidas tema jaoks lugu lõpeb, seda peate te ise lugema.

Hugo seevastu on täitsa tubli politseinik. Eks tema elu varjutavad ka mitmed asjad. Kui ta asub uurima enesetappe, siis mõistab ta peagi, et lugu on palju keerulisem kui ta alguses arvata oskaski. Ta ei suuda uskuda, et sellised hookus pookused on üldse võimalikud ja palub isegi eksperdi abi.

Autor on minu jaoks täitsa uus ja loodan, et leian aega lugeda ka tema eelnevalt ilmunud raamatuid. Kuigi tema kirjutamistiil on natuke omapärane on see siiski täitsa hea lugeda.

Mirabilia sari on üks mu lemmikumaid juba tükk aega ja usun, et jätkan selle sarja lugemist.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Temaatika on küll karm, kuid siiski põnev ja kaasahaarav.