Islandi kirjanduse väljakutse 2022
Arm(2020)(176lk)
Autor: Auður Ava Ólafsdóttir
Kirjastus: Eesti Raamat
Tutvustus
Armastuse ja huumoriga kirjutatud südamlik lugu ühe mehe üllatavast eneseleidmise teest läbi seikluste, mis annavad ta elule uue mõtte. Jonas Ebeneser on tüüpiline tee-kõik-ise mees, kes tunneb sundi „logisevat“ parandada, kuid samas ei suuda ta ise luua korda oma elus. Viiekümnene ja lahutatud, on ta hiljuti teada saanud, et pole oma tütre Gudrun Waterlily bioloogiline isa. Ta on vajunud eksistentsiaalsesse kriisi ja kaotanud kogu elujõu. Hooldekodus oma seniilset ema külastades mõtleb Jonas vargsi, kuidas, millal ja kus end oma viletsusest vabastada. Et tema ainus tütar ta laipa leidma ei peaks, otsustab Jonas, et kõige parem on surra välismaal. Kaasas vaid tööriistakast ja vahetusriided, lendab ta nimetusse riiki, kus õhus on endiselt tunda sõja hõngu. Ta broneerib toa väikeses väheste külalistega hotellis Silence. Seal elades saab ta aru teiste inimeste armide sügavusest, hakates samal ajal oma hingehaavu uues valguses nägema. Tähistamaks elu lõpmatuid valikuid, muutusi ja teist võimalust, on „Arm“ innustav lugu mehest, kogukonnast ja teekonnast läbi meeleheite sügavuste elu mõtte taasleidmise poole. „Arm“ („Ör“) on Islandi kirjaniku ja kunstiajaloo professori Auður Ava Ólafsdóttiri (sünd 1958) viies romaan. Teos on pälvinud Islandi (2016) ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna (2018).
Vot see lugu oli alles koomiliselt hea. Samas armastuse ja huumoriga kirjutatud lugu mehest nimega Jonas, kes on viiekümne aastane ja lahutatud. Kõigele lisaks on ta teada saanud, et laps, keda ta oma tütreks pidas polegi tegelikult seda. Ta ei suuda kuidagi oma elu paika seada ja on otsustanud endalt elu võtta. Kas ta ka teeb seda või keerab tema elu uue lehekülje? Mina igatahes nautisin seda seiklust ja elasin talle väga kaasa, et kõik läheks ikka hästi.
Kohati oli lugu kurb ja siis taaskord koomiliselt naljakas. Eriti siis, kui tegelane pidi vastama küsimustele, mida ta oli juba mitmeid mitmeid kordi teinud. See ajas natuke itsitama küll. Ma nautisin lugemist ja püüan veel leida mõnd islandi kirjanikku, keda veel lugenud pole. Kas kellelgi on soovitusi?
Eks meil kõigil on elus hetki, kus võivad asjad pöörata samuti sama teed nagu seda olid Jonasel. Tema jaoks oli enesetapp just see lahendus, mis aitaks tal sellest kõigest üle saada. Kui ta aga reisile läheb ja veel sellisesse kohta, kus on sõda üle käinud, siis see võib ju teda panna otsust muutma? Kas ta suudab ületada ennast ja visata peast enesetapu mõtted? Lugege ja saate teada.
Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole. Pisut jabur on aga anname selle peategelasele andeks.
raamaturiiulike 