Siberi haiku(2022)(240lk)
Autor: Jurga Vilė
Kirjastus: Draakon & Kuu
Tutvustus
Ühel 1941. aasta juunikuu varahommikul kamandavad tigedad sõdurid Algiukase ja kõik tema pereliikmed vooditest välja ja käsivad neil end sõiduks valmis panna – nii asuvad tuhanded leedulased sunniviisil teele Siberisse. Miks nad küüditatakse? Mis on nende süü? Kus asub see Siber? Algiukasel on palju küsimusi. Seal kaugel ja karmil maal peab pere külmavõetud kartuleid süües, pisaratega suppi soolates ja lauludega südant soojendades ellu jääma. Seal sünnib küüditatute koor “Õunad“ ja lauldes kasvavad tiivad. Jurga Vilė ja Lina Itagaki graafiline romaan “Siberi haiku” ei too lugejateni ainult Algiukase saatuse. Selliseid valusaid perekondade ellujäämislugusid kannavad südames paljud leedulased, samuti lätlased ja eestlased. Kuid kui neid kirja ei panda ja üles ei joonistata, vajuvad need unustusehõlma.
Raamat on võitnud mitmeid auhindu, muuhulgas Deutscher Jugendliteraturpreis (Saksamaa), Janis Balvilksi preemia (Läti), ning on valitud White Raven, Bologna Ragazzi preemia ja IBBY Aunimekirja nominendiks.
See on ühe Leedu perekonnalugu, mis algab 1941. aasta juunikuu varahommikul, kui nende tallu jõuavad sõdurid, kes viivad neid rongile, mis viib neid kaugele kaugele oma kodumaalt Leedust. Siberisse, kus on külm ja raske, püüavad Algiukas ja tema pere hakkama saada. Kui sellest ei räägitaks, jääksid ilmselt need mitmed lood lihtsalt unustusehõlma. Mulle läks lugu väga hinge ja päris kurb oli lugeda, kuidas tol ajal inimestega ikka käituti. Siis võis sind igal ajal mõni naaber või sõber kadedusest reeta, seda ei teadnud keegi kunagi, kas jääd ellu ja saad ükskord oma kodumaale tagasi tulla.
Eks see on ka nii kurb ja südamlik lugu, et ma ei häbene, et mõne pisara ka lugemise käigus valasin. Maailm vajab just selliseid lugusid, mis tuletaksid meelde ammust aega, kus inimelu oli vaid selleks, et tööd rassida ja vastu ei saadud vahest isegi süüa. Eks minugi perekonnas on olnud mõned lood küüditamisest ja seda ei taha keegi kunagi kogeda. Loodan, et seda aega enam tagasi ei tule.
Mulle meeldis ja see on muidugi koomiksivormis kirjutatud, kuid seda enam annavad pildid lugu nii hästi edasi, et pisarad tulevad lausa iseenesest. Kuid alati saab ju laulmisega kõigest raskest üle, eks see oligi loo läbivaks jooneks. Ei tohi kurvastada vaid tuleb saada hakkama nii nagu vähegi suudad. Mulle meeldis ja minult kindel soovitus ka teistele!
raamaturiiulike 