Ümikarude küla(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

51. Kus joonlaud on? Pealkiri on täitsa viltu!

Ümikarude küla(2022)(272lk)

Autor: Katherine Applegate

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Me ei tea, kus kasvavad sinipajud, elavad kisakõrid ja talvituvad ümikarud. Autor ei ütle seda, sest aeg ja koht pole tähtis. Tähtis on teada, kuidas väliselt nii erinevad liigid on omavahel seotud. Looduse tasakaalu muutmine ähvardab vaesusesse viia terve küla ja ainult tulekahjus pere kaotanud üheteistkümneaastane tüdruk Willodeen oskab leida vastuse, kuidas hävitatu saaks heaks teha.

Katherine Applegate on USA autor, kelle sihtgrupiks on lapsed ja noored. Ta on kirjutanud fantaasiaraamatuid, suhteraamatuid ja mõned tõsielulood. Eesti keelde on tema loomingust tõlgitud „Üks ja ainus Ivan”, „Soovipuu” ja „Poiss kahe peale”.

Üle pika aja üks südantsoojendav lugu ja ma tahan tänada inimest, kes eelmisel aastal seda mulle lugemiseks soovitas. Sellised lood väärivad lugemist ja puudutavad oma soojusega ka lugejate hingi. Mind küll ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Willodeen ei ole just kõige tavalisem tüdruk, ta on eriline ja nii mitmel erineval moel. Tal on sõbraks ümikaru ja tema lähedal metsas elavad kisakõrid. Sinipajud on üks neid puuliike, mida ümikarud väga armastavad ja kui aga juhtub nii, et need jäävad tühjaks, siis püüab tüdruk kogu hingest leida lahendust sellele murele. Temaga koos seikleb ka veel Connor, kellele meeldib väga nokitseda ja luua uusi suveniire turistide jaoks.

Mida saab üks väike tüdruk ära teha küla heaks, et ümikarud tuleksid nende juurde sinipajudesse ning küla saaks pidada iga aastast laata? Kas tüdruk suudab aidata nii loodust kui ka külarahvast? Kui midagi väga tahta, siis on ju kõik võimalik. Mul on nii hea meel, et üks lugu suutis mulle nii hinge pugeda, et soovitan ka seda teistele lugemiseks.

Nautige raamatuid, mis puudutavad teid mitmel erineval moel. Ärge peljake lugeda lasteraamatuid, sest nendes on just seda soojust ja lahkust. Mina kui krimilugeja armastan lasteraamatuid ja ei häbene seda. Ma lihtsalt ei suuda ära öelda raamatutest, mis annavad mulle hea tuju ja jõudu argipäevas edasi elada.

Soovipuu(2019)

Soovipuu(2019)(222lk)

Autor: Katherine Applegate

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Puud ei oska nalja visata, aga kahtlemata oskavad nad lugusid jutustada …”

Selle tammepuu nimi on Punane ja tal on palju aastaringe. Ta on piirkonna soovipuu: inimesed kirjutavad oma soovid riideribadele ja seovad need Punase okste külge. Ühes varesest sõbra Bongo ja teiste loomadega, kes Punase õõnsustes elutsevad, peab soovipuu naabruskonna üle vahti. Võiks arvata, et Punane on näinud kõike. Aga ühel päeval kolib piirkonda uus perekond. Sugugi mitte kõik ei ole nende vastu külalislahked ja Punase roll soovipuuna muutub olulisemaks kui kunagi varem. Naljakas, sügavmõtteline, nüansirikas ja südamlik – auhinnatud USA lastekirjaniku Katherine Applegate’i raamat „Soovipuu” on kirjutatud ootamatust vaatepunktist ja suure soojusega.

Kuna eelnev tutvustatud lugu oli täis kurjust ja julmust, siis otsustasin päris kiirest selle loo kasuks. Ma polegi varem nii sooja ja südamlikku lugu sel kuul lugenud. Ka peategelane on ebatavaline ehk siis tammepuu, kel nimeks Punane ja tal on oi kui palju aastaringe. Ta on ka soovipuu, inimesed kirjutavad oma soovid ja seovad need siis selle tammepuu külge. Tal on ka värvikaid sõpru, kellega koos kohtutakse kahe nii erineva perekonnaga.

Seda soojust, mis siit loost õhkus tundsin lugedes ka mina ja olen väga rahul, et seda lugu lugesin. Südamel hakkas palju kergem ja varem loetud õudused juba ununevad. Olen siiralt tänulik, et minu teed selle raamatuga ristusid. Eks selle eest tuleb tänada sõbrannat, kes mulle seda raamatut laenas.

Kui keegi on ise lugenud midagi sarnast, siis võib vabalt mulle soovitada. Nii tore on vahelduseks lugeda sellist raamatut kus peategelane on puu. Muidugi on selles loos nii palju soojust ja kui on isu, siis lugege kindlasti.

Soovitan teistelegi!