Tallinna tume(2021)

Lugemiseväljakutse 2022

18. Raamat, mille autor on pärit mõnelt Eesti saarelt

Tallinna tume(2021)(196lk)

Autor: Katrin Pauts

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Katrin Pautsi esimene novellikogumik sisaldab paari aasta jooksul kogunenud novelle, mida ilmestavad illustraator Eva Pogoretski unenäolised pildid. Et kunstnik ja kirjanik on vanad tuttavad ja elavad samas kandis, on Eva pildid kohati suisa dokumentaalsed. Nendes lühilugudes saab lugeja rännata mööda Tallinna piirkondi, kus autor on ringi luusinud, vaadeldes võõraid inimesi ja hooneid ning mõeldes neile külge sõgedaid, tumedaid, müstilisi või hoopis nostalgilisi-melanhoolseid lugusid. Mõne loo puhul võib kõnelda maagilise realismi elementidest, ehkki autor eelistaks realistlikku maagiat – need ulmadesse põikamised ei mõju tegelikult nii ebatõeliselt, igaüks võib end vahel nii tunda. Iga linnaosa, millest juttu, on markeeritud proosaluule vormis motoga, mis võtab lühidalt kokku asumi iseloomu.

Jutukogu läbivaks niidiks on loomeinimese painajad – näiteks igatsus kättesaamatuks jääva kuulsuse ja surematuse järele, mis saab ainult omadega puntrasse viia. Kuna autor on varem kirjutanud ka kriminaalromaane, siis kohtab paljudes lugudes ka midagi kriminaalset, aga krimikirjandusest on asi sedapuhku siiski kaugel.

„Tallinna tume” võiks olla nii süngete lugude kogumik kui ka sametiselt maheda õlle bränd ja eks seda ambivalentsi olegi silmas peetud.

Jaa see on nüüd küll selline lugemine, mis mind tõmbas enda poole, kui seda ellu-keskkonnas lugemisena nägin. Ma ei süvenenud väga sisukirjeldusse vaid hakkasin otsast lihtsalt lugema. Küll see oli pöörane seiklus. Nii palju erinevaid jutte, kuid eks läbiv teema on seotud loomeinimeste painajatega. Olen varasemalt tema krimiraamatuid lugenud ja need on väga meeldinud. Sestap sisututvustust ei lugenudki vaid hakkasin kohe lugema.

Mulle tõsiselt meeldis ja ma usun, et ka see tema jutukogu on väärt lugemine, tema krimiromaanide kõrval. Mäletan, et oli kunagi teles ka mingisugune sari, mis oli tema kirjutatud. Jaa see oli 2018.aastal teles jooksnud Nukumaja, mida ma suure põnevusega vaatasin ja tegelastele kaasa elasin.

Ka see raamat oli nauditav ja usun, et minu teed ristuvad veel selle autoriga, kuna mõned raamatud on veel temalt lugemata. Olen väga rahul, et selle raamatu läbi lugesin ja kes tahab teada, mis põnevat seal kõike juhtub, siis lugege ise!

Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu(2018)

Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu(2018)(232lk)

Autor: Katrin Pauts

Tutvustus

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.

Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.

Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik.

Ajaviiteks täitsa hea lugemine aga raamat polnud midagi sellist, mida tahaks enda riiulisse ka. On olnud paremaid Minu-sarja raamatuid ja seekord saab see raamat hindeks kolm tärni. Miks?

Sellepärast, et ma vist ootasin midagi muud, midagi Muhu kaunist loodusest ja isegi ühtegi pilti polnud raamatusse lisatud. Mis oli üsnagi kurb. Oleks tahtnud näha mõnd kaunist rahvariiet, nagu seal oli kirjeldatud aga ei midagi.  Eks ma ta ajaviiteks lugesin ja ei usu, et ta kauaks meelde jääb.

Katrin Pauts kui krimikirjanik meeldib mulle küll. Isegi tema seriaale olen ma suure huviga telekast vaadanud ja need meeldisid mulle samuti. Eks temas ongi ainest suuresti krimiraamatuid kirjutada.  Või see ainult mulle tundub, kuid ta ise ka raamatus ütleb, et keegi teine oleks pidanud selle Minu Muhumaa kirjutama.

Kes soovib siis võib seda lugeda. Võib-olla teistele meeldib see raamat rohkem. Aga nagu ma ütlesin, siis niisama lugemiseks kuskil rannas sobib ta küll.