Kui palju kaameleid on Hollandis? (Dementsus, ema ja mina)(2023)/Märkmed minu ämmale(2022)

Punktiir 2023

Märts: Mälu ja aeg.

Kui palju kaameleid on Hollandis(2023)(152lk)

Märkmed minu ämmale(2022)(112lk)

Autor: Phyllida Law

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Kui palju kaameleid on Hollandis:

Pärast onu Arthuri surma kolib Phyllida pisikesse Ardentinny külakesse Šotimaal, et hoolitseda oma ema Mego eest. Võrratult hajameelse Mego puhul polnud varemgi ime, kui tema sukad olid külmikus ja peekon sokisahtlis, kuid ühel hetkel hakkas mälu teda tõsisemalt alt vedama.
Phyllidale tulevad appi sõbrad, külaelanikud ja kaks tütart, näitlejannad Emma ja Sophie Thompson. Üheskoos hoolitsevad nad majapidamise eest, vaatavad telekast kokasaateid ja hoiavad kõrgel (vana)ema tuju, võttes viimases hädas appi vana hea džinni ja tooniku.

Võluv ja siiras järg tuntud näitleja Phyllida Law’ raamatule „Märkmed minu ämmale“.

Phyllida Law on tuntud Briti näitleja, kes on üles astunud paljudes näidendites, teleseriaalides ja filmides, sealhulgas „Peteri sõbrad“, „Palju kära eimillestki“, „Foyle’i sõda“ ja „Kuningriik“. Ta oli abielus näitleja ja stsenaristi Eric Thompsoniga, „Maagilise ringristmiku“ ingliskeelse versiooni autori ja jutustajaga, kuni tema surmani 1982. aastal.

Märkmed minu ämmale:

Kulus omajagu aega, enne kui pere taipas, et Annie oli üha enam – nagu ta ise oleks öelnud – „tsipa kurdivõitu“. Niisiis hakkas Phyllida köögilaua taga päevaseid jutuajamisi kirja panema ja poetas oma märkmed enne magama minekut Annie voodi kõrvale. Ühel õhtul torises ta abikaasa, et naine veedab nii palju aega Anniele märkmeid tehes, et oleks võinud selle ajaga raamatu kirjutada. „Ja illustreerida!“ Siin see on.
See raamat on täis sooja ja armastava kodu mõnusid. Siin on kass Säärik, kellel ämblike kugistamisest süda pahaks läheb; aegade algusest kestev jaht puhastusvahenditele; järjekindlalt ja salapäraselt rikki minevad kuuldeaparaadid; tavatu ja meelelahutuslike võimalustega küüslauguküüne kasutusviis ning kookosebatoonide kurb kadumine kohalikust kommipoest.
Siin on juttu teisel ajastul sündinud naisele kuuluvast erilisest kohast kodu südames. Naisele, kes poleeris lauahõbedat, kui see teda „vereva silmaga vaatas“. Kellel oli ikka veel arm käe peal, kuhu üks tööandja teda lõi, kui ta töötas majateenijana. Kes oskas kududa sokikanda ja teha kannaga särgikraed ning valmistas rosinaküpsiseid, leivapudingit ja lamba rinnatükki odrakruupidega.

Raamatu illustratsioonid on autorilt, järelsõna tema tütardelt Emma Thompsonilt ja Sophie Thompsonilt.

Phyllida Law on esinenud paljudes näidendites, teleseriaalides ja filmides, sealhulgas „Peteri sõbrad“, „Palju kära eimillestki“, „Foyle’i sõda“ ja „Kuningriik“. Ta oli abielus näitleja ja stsenaristi Eric Thompsoniga, „Maagilise ringristmiku“ ingliskeelse versiooni autori ja jutustajaga, kuni tema surmani 1982. aastal.

Mõtteid raamatust Kui palju kaameleid on Hollandis.

Kuna see raamat on lugu elust koos dementse pereliikmega, siis mind puudutas see lugu küll. Kuna minu vanaemal on ka diagnoositud dementsus, siis eks see elu olegi selline raske kuid samas on ka mõned rõõmsad hetked, mida koos siis meenutada. Mulle tõsiselt läks see lugu väga hinge ja ma olen tänulik, et kirjastus Argo selle loo meieni eesti keelsena tõi. Eks seda raamatut vajame me kõik, et saada aimu maailmast, millest väga igapäevaselt ei räägita.

Ma tõsiselt nautisin seda raamatut ja lugemine läks üpriski ludinal. Eks ka sellepärast, et ema tahab seda järgmisena lugeda. Mulle meeldis, et kõike tehakse koos ja kõigist takistustest saadakse üheskoos üle. Eks see olegi kirjutatud autori kui tegelasena ja tema iga päeva toimetustest koos emaga. Siiralt kirjutatud lugu jõuab alati ka hinge ja niimoodi juhtus minuga ka sel korral.

Pean tunnistama, et enne ei nende raamatute lugemist ma ei teadnud väga sellest kirjanikust midagi ja nüüd sai ka see punkt oma lahenduse. Kindlasti on lugu seda väärt, et seda loetakse. Eks see raamat jääbki nüüd minu riiulisse, et kui kodus on keerulisemad ajad, siis sinna saaksin põgeneda. Neile, kes seda raamatut lugenud pole, tehke seda, kui temaatika lugu ise kõnetab sind ja veab sind endaga kaasa.

Mõtteid raamatust Märkmed minu ämmale

Kuna otsustasin lugemisega alustada eelmisest raamatust, siis see lugu oli samuti mind ootamas. Ja ma pole vist nii palju naerda saanud, kui seda raamatut lugedes. Ma ei tea mis selle loo juures naljakas oli, aga lihtsalt oli. Nii ehe ja soe lugu, mis lausa viib sind endaga rändama ja enne lahti ei lase, kui oled kenasti lõppu jõudnud.

See on lugu kunagisest väga toimekast ja vaprast vanaprouast, kes nüüd on jäänud pisut kõrvakuulmisega hätta ja eks ta muidu ole ka juba pisut vana. Tuleb kolida, midagi pole enam parata. Raamat sünnib sedelitest, mida ta oma ämmale kirjutab. Saame südamliku perekonnaloo, mis on vürtsitatud muheda huumoriga ja eks vahel läks süda päris härdaks ka ja poetasin mõne pisara. Eks tegelasi on taaskord palju ja kõigil on selles loos ka oma osa täita. Milline? Seda lugege ikka ise.

Eks ka see lugu pani mind mõtlema, et palju on üldse selliseid peresid, kus on selline tore minia, kes püüab kõiges ämma aidata ja ei jäta teda iial hätta. Loodan, et igal meie maa inimesel on selline hea inimene olemas, kes tema eest ka vanaduspõlves hoolitseb ja aitab igapäeva toimetustes.

Kes tahab ka selle maailmaga tutvust teha, siis lugege ikka. Eks need kaks raamatut olegi selle kuu kuum teema ja nüüd olles need läbi loetud tean, et need on seda ka väärt, et nendest räägitakse.

Lennud unes ja ilmsi(Tehnoloogia ja evolutsiooni võit raskusjõu üle)(2022)

Punktiir 2023

Veebruar: ELAV TEADUS

Lennud unes ja ilmsi(Tehnoloogia ja evolutsiooni võit raskusjõu üle)(2022)(288lk)

Autor: Richard Dawkins

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Kas olete kunagi unistanud lendamisest? Või kujutanud ette, mis tunne oleks linnu kombel taevas liuelda ja keerelda? Võib-olla lasete mõnikord mõtetel heljuda teisele poole tundmatu ja salapärase piiri?

„Lennud unes ja ilmsi“ jutustab sellest, kuidas loodus ja inimesed alates müütilisest Ikarosest kuni väljasurnud lindudeni, vendadest Wrightidest ja nende lennumasinast kuni putukate ja pistrikeni on õppinud vabanema gravitatsiooni köidikuist ja tõusma taevasse, aga ka mõttelendudest ning oskusest hall argipäev teaduse ja kujutlusvõime abil selja taha jätta.

Paeluv ja imekaunilt illustreeritud lugu lendamisest unes ja ilmsi on valminud maailma tippteadlase Richard Dawkinsi ja kunstnik Jana Lenzová koostöös.

Üks mõnus hariv ja kaasahaarav raamat lendamisest nii unes kui ka ilmsi. Mind haaras see endasse ja enne lahti ei lasknud, kui sain läbi loetud. Muidugi on see raamat ka illustreeritud, mis andis veel rohkem loole ainest juurde. Mulle väga meeldis ja nüüd ei jää muud üle, kui see ka endale koju soetada.

Ma tundsin tõesti, et seda raamatut ma lendan ja just sinna kuhu olen väga tahtnud minna. Mitte keegi ei saa mulle seda rännakut takistada. Nautisin seda raamatut ja soovitan teilegi kallid sõbrad. Kindlasti väärt ja asjalik raamat, mida võiks kõik raamatusõbrad lugeda. Raamat on suhteliselt kergelt ja tavainimese keeles kirjutatud, seega soovitan kõigile keda huvitab lendamine ja sellega seonduv.

Mulle väga meeldis, et raamat räägib kõigest mitte ainult lindudest ja lennukitest, vaid juttu tuleb erinevate loomaliikide evolutsioonist ja muidugi erinevad inimkätega loodud leiutised. Seletatakse kuidas ja miks ja seda väga kergelt.
Väga huvitav lugemine. Lugesin paar peatükki korraga, et jätkuks kauemaks.

Kes pole veel avastanud lendamisemaailma, siis just see raamat võiks olla see, millest alustada. Mina tegin seda ka ei kahetse üldse. Soovitan!

Viies päike(asteekide uus ajalugu)(2022)

PUNKTIIR 2023

JAANUAR: Võõrad taevad.

Viies päike(asteekide uus ajalugu)(2022)(424lk)

Autor: Camilla Townsend

Kirjastus: Argo

Tutvustus

1519. aasta novembris saabus Hispaania konkistadoor Hernando Cortés oma meestega asteekide kuningriigi pealinna ja kohtus sealse valitseja Moctezumaga. Seda lugu – ja lugu kõigest, mis pärast seda juhtus – on jutustatud lõputu hulk kordi, ent alati hispaanlaste vaatevinklist. Ometi on sealsed põlisrahvad toonaseid sündmusi nahua keeles põhjalikult talletanud. Kuni päris viimase ajani olid nahuate lood valdavalt teadmata: neid ei peetud eriti usaldusväärseiks, neid on üksnes osaliselt tõlgitud ja õpetlaste laiemat tähelepanu need varem ei pälvinud.
      „Viiendas päikeses“ tuuakse esimest korda lugeja ette asteekide ajalugu nii, nagu see põliselanike endi tekstides kogu oma keerukuses peegeldub. Camilla Townsend kajastab põlisrahvaste käsitlusi, surumata peale Euroopa tavasid ning pidamata sealseid asukaid eriti eksootilisteks ja verejanulisteks tüüpideks. Asteekidel oli omaenda pikk ajalugu juba ammu enne eurooplaste saabumist ning hispaanlaste kolonisatsioonile ja kultuurile ei olnud nad varmad alistuma. Nad oskasid muutunud olukorras ellu jääda.

Otsustasin ka sel aastal osaleda nii mõneski lugemist puudutavas väljakutses ja siin on üks selliseid, mis kindlasti viib mind lugemiste põhjal mugavustsoonist välja ja annan võimaluse raamatutele, mida ilmselt nii pea lugemiseks ei võta.

Igatahes selle raamatu puhul kohtusin Asteekidega ja eks see olegi lugu nende ajaloost ja ma polegi mõnd ajaloo raamatut veel sel kuul lugenud. Eks ta olegi esimene ja üsnagi nauditav lugemine oli. Muidugi eks kui ajalugu on huvitav teema, siis ilmselt kõnetab see raamat ka teisi lugejaid.

Muidugi on ainuüksi kaanepilt juba väga oma erilisuse poolest silmajääv. Põnev ja põhjalik lugu põlisrahvast, kes nüüdseks ajaks on meie maailmast kadunud kuid ikkagi väga aktuaalne ja huvitav lugemine ka nüüd. Mul on siiralt hea meel, et lõpuks ka see raamat eesti keeles ilmus kuna plaanisin juba mitmeid kordi sellega inglise keeles alustada. Nüüd sain seda siis lugeda eesti keeles ja olen väga rahul, et see ka laenutatud sai.

Mulle tõsiselt meeldis ja kordagi polnud tunnet, et jätaks loo pooleli. Eks oli ka keerukamaid kohti, milleks kulus rohkem aega, kuid siiski julgeksin ka teistele soovitada. Ilmselt üks asisemaid raamatuid sel kuul. Ootan juba huviga, mis järgmine kuu mulle tuua võib.

Eks olen ka varasemalt asteekidest lugenud ja see on hoopis teistmoodi kirjutatud kui varasemalt loetud raamatud. Omapärane ja sisu poolest üsnagi mahukas lugu, kuid millel on rabav kaanepilt ja tore oli ka autoriga tutvust teha. Kes julgeb seda maailma avastada, siis head lugemist!

Reisid Lõuna-Aafrikas(2020)

Reisid Lõuna-Aafrikas(2020)(288lk)

Autor: Indrek Jääts

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Ajaloolase ja etnoloogi Indrek Jäätsi raamatus ei tähenda Lõuna-Aafrika riiki, vaid tervet kultuuripiirkonda, mis hõlmab ka Sambiat ja Namiibiat. See tähendab vorstipuu vilus tukkuvaid lõvisid, keerukate patsidega tonga tüdrukuid, Barotsemaa kuninga külamehe-välimusega aukandjaid, vihmaperioodi esimesi sabinaid ootavaid loomakarju, sütel küpsevate buuri vorstide hõngu ja palju-palju muud.

Raamatu autor ei reisi üksnes ruumis, vaid ka ajas. Värvikatele loodusmuljetele ja tähelepanekutele erinevate rahvaste igapäevaelust lisanduvad ajaloolised vahepalad, mis üheskoos annavad hea ülevaate piirkonna kirevast minevikust. Reisikiri on rikkalikult illustreeritud.

Raamatu ilmumist toetas Eesti Kultuurkapital. 

Kuna tahtsin taaskord pisut reisida kuumal aafrikamaal, siis sai valitud just see raamat endale lugemisse. Seekord seikles autor Lõuna-Aafrikas täpsemalt öeldes Sambias ja Namiibias. Lugu ise oli jaotatud kahesse ossa, kus esmalt seigeldi Sambias ja vaadeldi sealset loodust ja muidugi ka erinevaid looma-ja linnuliike. Kohati häiris mind autori poolne õllest rääkimine ja pisut hakkas ära tüütama ka pidev loomade ja lindude kokku lugemine, et saaks lihtsalt linnukese kirja, kes vaadatud ja kes mitte.

Eks pidid andsid palju juurde ja seepärast otsustasin pisut kõrgema hinde anda. Muidu oli täitsa tore seiklus, kui vaid oleks saanud mõnda asja kirjeldamata jätta. Muidu siirad tänud autorile, kes oma seiklustest meile kirjutas ja mina sain niimoodi pisutki aimu sealse maa loodusest ja selle ajaloost.

Eks need ajaloolised jutud olid päris huvitavad ja neist sain palju uusi asju teada, mida varem nende riikide kohta ei teadnud.

Hoolimata sellest, et mõni asi mind häiris nautisin siiski seda seiklust väga. Kuna olen haige, siis on kõik seiklused teretulnud.

Soovitan teistelegi!

Tappidest lahti maailm(2021)

Reis ümber maailma 2022(ARGONAUT)

Veebruar: Vanad(head)ajad. Raamat, mille tegevus toimub või milles kirjeldatakse elu enne 1900.aastat.

Tappidest lahti maailm(2021)(296lk)

Autor: Philipp Blom

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Kuueteistkümnenda sajandi lõpuks oli kogu Euroopas õhutemperatuur nii tugevasti langenud, et linde kukkus surnult taevast, Vahemereski kattusid sadamad jääga ning Thamesil korraldati talvelaatasid, kus külmunud jõele püstitati müügilette, kõrtse ja bordelle. „Tappidest lahti maailm“ kirjeldab seitsmeteistkümnenda sajandi vapustavate kliimamuutuste tõttu tekkinud kriisi, mille käigus kujunes ümber kogu Euroopa. Sel väikesel jääajal, kui järsult jahenenud ilm jättis järjepanu saagita ulatuslikke piirkondi, nii et tuhanded inimesed olid sunnitud nälja tõttu otsima linnadest uut elu, pandi alus hoopis uuele ühiskonnale. Philipp Blom kirjeldab toonaseid drastilisi muutusi ja annab sõna ajastu prominentsemaile mõtlejaile, näidates ühtlasi selgelt, kuidas ka tänapäeva kliimamuutused toovad paratamatult kaasa teisenemisi, mille sisu ega ulatust ei oska me veel aimatagi.

„Samuti nagu meie ammused esivanemad, peame ka meie paratamatute pöördeliste muutustega toime tulema. Me peame nendega targalt kohanema, uute tingimustega leppima ja õppima nendega ümber käima. Ei ole mõtet kliimamuutusi lihtsalt eirata, niikaua kui katastroof käes.“ – Philipp Blom

Saksa keelest tõlkinud Anu Wintschalek.

Ootasin kaua selle raamatu lugemist ja olen nüüd pisut pettunud. Raamatu algus oli väga põnev ja huvitav, aga mida rohkem lõpu poole seda igavamaks läks. Eks sellepärast nii kaua selle raamatu lugemisega aega läkski. Siiski alguse poole eest annaksin küll pluss punktid.

Eks temaatika oli üpriski põnev ja usun, et see raamat sobib siia väljakutsesse täielikult. Raamat kirjeldab väikest jääaega, mis valitses Euroopat 17. sajandil. See väike jääaeg kujundas ümber terve Euroopa ja ka terve maailma, sest põhjustas mitmeid suuri muutusi, seda ka inimeste tegevuses.

Võib öelda, et tegemist on kasuliku ja hariva raamatuga, mis näitab meile selgelt, millega pidid tolle aja inimesed rinda pistma ja kuidas tekkis kõik uus, mida tunneme ka praegu.

Kui välja jätta raamatu teine pool, siis oli täitsa hea lugemine. Kes tahab, siis võib lugeda, mind tõmbas enim selle raamatu poole sealne temaatika.

Kes soovib, siis võib lugeda, muidugi juhul kui temaatika pakub huvi.

Teadus maagia taga(2016)

Ajaloo ja teaduse väljakutse 2021

august: USK(Teadus)

Teadus maagia taga(2016)(246lk)

Autor: Matt Kaplan

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Kas lindude rände põhjal on võimalik ennustada tulevikku? Kuidas valmistada tõhusat armujooki? Kas Kuu faasid mõjutavad inimeste elu? Kas pühad allikad suudavad tõbiseid ravida? Kas taimedel on võime üksteist ohtude eest hoiatada? Mil moel luua mutantinimesi, kelle keha taastuks nagu Wolverine’il?
Teadusajakirjanik Matt Kaplan kaevub maagiliste esemete, paikade ja rituaalide värvikasse, põnevasse ja üllatavasse ajalukku ning ühendab müüdid ja teaduse viimase sõna. Muistseid ja tänapäevaseid legende elustav raamat on muhe ja humoorikas teejuht üleloomulike nähtuste maailma telgitagustesse. Autori rännak läbi kultuuride ja ajastute hõlmab muuhulgas berserke, savante, Egiptuse nuhtlusi, Püha Graali ja supersõdalasi ning kinnitab, et legendide taga on peidus märksa enamat kui pelk fantaasia.

„Teadus maagia taga“ on uue populaarteadusliku sarja „Elav teadus“ teine raamat.

Matt Kaplan on ajakirja The Economist teadusajakirjanik. Ta on teinud kaastööd ka mitmele teisele väljaandele, nagu National Geographic, New Scientist, Nature ja The New York Times. 2014. aastal pälvis Kaplan teadusajakirjanduse stipendiumi, mida ta kasutas loodusteaduste ja folkloori õpinguteks Massachusettsi tehnoloogiainstituudis ja Harvardi ülikoolis.

Kahjuks pean tunnistama, et see raamat on mul mitmel korral pooleli jäänud. Eks enamasti ikka ajanappusest, sest nii palju uusi põnevaid raamatuid tuleb juurde. Kuid nüüd augusti eelviimasel päeval võtsin ennast kokku ja lugesin läbi.

Ma olin sellest raamatust täitsa lummatud. Üks peatükk järgnes teisele ja niimoodi ta loetud saigi. Kindlasti võiks lugeda rohkem selliseid teadusalaseid raamatuid. Autor suutis kirjutada nii, et mul polnud kordagi igav ja muudkui lugesin ja lugesin. Kohati tundus, et nagu muud maailma polegi olemas. Teised pidid juba ütlema, et tule sealt raamatumaailmast välja.

Ma tõsiselt nautisin selle raamatu lugemist ja kahetsen seda, et varem selle raamatu jaoks aega ei leidnud. Sari Elav teadus alt leiab kindlasti palju uut ja põnevat, mida avastada. Aitäh kirjastus Argole, et ma selle raamatu eelmisel korral väljakutse läbimisel kingiks sain.

Soovitan kindlasti ka teistel lugeda, ma usun, et te ei pea seda kahetsema.

Poltaava(Ühe armee häving)(2006)

Ajaloo ja teaduse väljakutse 2021

Poltaava(Ühe armee häving)(2006)(325lk)

Autor: Peter Englund

Kirjastus: Argo

Tutvustus

1980. aastatel oli Rootsi ajalooteadus omamoodi kriisis. Mitte et ajaloolased poleks endistviisi uurinud ja oma uurimistulemusi avaldanud, kuid laiemale avalikkusele läksid nende tegemised ja akadeemilised vaidlused üha vähem korda. Siis tuli Peter Englund oma esikteosega “Poltaava: Ühe armee häving” ning kõik muutus peaaegu üleöö. See on muidugi suur lihtsustus, ent selles on tõtt. See raamat tekitas Rootsis ajalookirjanduse buumi. “Poltaava” muutus otsekohe bestselleriks. 8,7 miljoni elanikuga Rootsis on seda trükitud 248 000 eksemplari, raamat on tõlgitud prantsuse, inglise, vene, soome, taani, norra, läti, poola ja nüüd siis ka eesti keelde.

“Poltaava” on dokumentaaljutustus paari hirmsa ööpäeva kohta, mil kogu Rootsi armee, 49 rügementi ja üksikväeosa, hävitati. P. Englund kirjeldab saatuslikku lahingut, Rootsi suurvõimu languseni viinud katastroofi tund-tunni haaval. Inimlikult võttes oli neil kuumadel suvepäevadel toimunu brutaalne massimõrv, milles kadus 10 000 inimelu. Jutustades lahingu käigust, edastab P. Englund detaile, mis teevad ajaloo tõeliseks ja arusaadavaks: mida öeldi sõjast tüdinud sõduritele neid võitlema sundides, kuidas tulistati musketit, kuidas lõhnas must püssirohi, kuidas hoolitseti haavatute ja surnute eest, kuidas elati ja liiguti, millised olid ohvitseride ja lihtsõdurite tingimused.

Mõtlesin siia teemasse raamatut valides pikalt. Küll otsisin veebist erinevaid, aga siiski päästis mind vana hea lugemiseväljakutse grupp. Aitäh neile, kes seda raamatut varem lugesid ja seal tutvustasid.

Tegemist on dokumentaaljutustusega paari hirmsa ööpäeva kohta, mil kogu Rootsi armee hävitati. Autor kirjeldab seda saatuslikku lahingut, Rootsi suurvõimu katastroofi tund-tunni haaval.

Tavaliselt ma kipun sellistest sõjaraamatutest eemale veerema, kuid mitte seekord. Lugu ei olnud selline tuim fakte täis lugu, vaid iga korraga järjest elulisem ja traagilisem. Kellele küll sõda kunagi on kasu toonud? Kas tõesti pole inimelud sõjas midagi väärt?

Iga korraga muutus lugu minu jaoks järjest huvitamaks ja ma muudkui lugesin ja lugesin. Mõtlemata sellele, et tegemist on nii öelda sõjast rääkiva raamatuga. Ma lihtsalt sulandusin sinna sisse ja enne ei lõpetanud kui lugu leidis oma lõpu.

Väärt lugemine, eks peakski rohkem dokumentaalfilme ja ja raamatuid lugema. See maailm on mul täiesti avastamata. Seega küsiks, nõu milline dokumentaallugu on teil kallid sõbrad mulle soovitada?

Soovitan seda lugu teistelegi!

Punamütsike kakssada aastat hiljem(2013)

Lugemiseväljakutse 2021

13. Tuntud muinasjutu uusversioon

Punamütsike kakssada aastat hiljem(2013)(278lk)

Autor: Kiiri Saar

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Pärast kaks sajandit väldanud kohusetundlikku muinasjuturolli etendamist otsustab Punamütsike tapva rutiini peletamiseks koos hundiga muinasjutukülast jalga lasta, et aimu saada pärismaailmast.
Teel Tallinnasse, Lady Gaga kontserdile kohtuvad nad paljude teiste muinasjututegelastega, kes kõik on vahepeal täiskasvanuks saanud, laias ilmas karjääri teinud ja eluga edasi läinud.
Seiklusliku ja muljeterohke reisi tipphetkeks osutub kontserdi asemel pigem arusaam sellest, kuidas leida iseend, saavutada sisemine tasakaal ja olla õnnelik.

Kes meist ei tea siis punamütsikese muinasjuttu. Kuid seekordne lugu oli hoopis midagi muud. Jah peategelaseks ikka punamütsike ja hunt, kes seekord otsustavad koos muinasjutukülast jalga lasta, et minna maailma rändama. Minulegi üllatuseks satuvad nad Tallinnasse.

Eh, tuttavaid tegelasi, kes on meile tuntud muinasjuttudest, kohtame nüüd palju aastaid hiljem uuesti. Ei taha reeta kellega, seega lugege ise seda lugu siis saate teada.

Lugu ise oli küll üllatavalt mõnus lugemine, kuid siiski erilist Vau-efekti see minus siiski ei tekitanud. Kuigi pean ära märkima, et hunt oli selles loos ikka väga muhe ja äge tegelane. Vahepeal tundus lugu minu jaoks natuke igav, kuid loetud ta sai ja eks ta siis sinnapaika ka jääb. Pole sellist tunnet, et tahaksin teda ükskord hiljem veel lugeda. Tavaliselt mul tekib selline tunne ja siis ma soetan endale selle raamatu, kuid paraku selle looga pole see üldsegi nii.

Nii, et soovitada ei oska. Eks selle teemaga aitas mind õelaps, kes mulle selle raamatu loosirattast tõmbas. Vahel on hea teha sellist mängu, kui ei oska järgmiseks midagi lugeda. Eks väike fortuuna oli ka sel korral abiks.

Jaapan läbi aegade(2008)

Jaapani kirjanduse väljakutse 2021

Jaapan läbi aegade(2008)(240lk)

Autor: Olaf-Mihkel Klaassen

Kirjastus: Argo

Tutvustus

„On arusaadav, et jaapani kultuuri rolli maailma kultuuripildis ei saa ei alahinnata ega käsitleda üheselt. Tuleb arvestada Jaapani eripära ning jaapani kultuurisuhete komplitseeritud iseloomu teiste kultuuridega. Eestis tuntakse Jaapani ajaloolist ja kultuurilist arengulugu vähem kui vaja oleks. Loodetavasti tulevik parandab olukorda.” Nii kirjutab Tartu Ülikooli emeriitprofessor O.-M. Klaassen oma monograafia „Jaapan läbi aegade” lõppsõnas.
Professor Klaasseni teos ongi mõeldud sütitama Eesti lugejate hulgas laiemat huvi Tõusva Päikese Maa ajaloo ja kultuuri vastu, pakkudes ammendava valiku teemasid Jaapani minevikust ja olevikust. Raamatu peatükkides peatub autor lähemalt Jaapani mütoloogial alates kosmogoonilistest müütidest, esimeste jumalate ja Jaapani saarte tekkimisest kuni Ninigi saamiseni Jaapani valitsejaks; käsitleb Jaapani ajaloo palju vaidlusi tekitanud periodiseeringut; vaatleb nn kolme tüve teooriat elanike etnogeneesis; heidab pilgu keisri institutsiooni, samuti hariduse ja kultuuri ajaloole ning välis- ja sisepoliitikale, unustamata sealjuures ka usundilugu ja sporti kui jaapanlaste vägagi erilise kultuuri lahutamatut osa. Ning enesestmõistetavalt tuleb juttu samuraidest ja kamikazedest. Jaapani ajaloos on paraku alati etendanud suurt rolli sõjad, küll oma lähinaabrite Hiina ja Venemaaga, aga ka osalemisena globaalsetes Esimeses ja Teises maailmasõjas. Sagedastest valitsuskriisidest ning võidetud ja kaotatud sõdadest hoolimata on Jaapan endale tänapäeval kindlustanud edukalt toimiva demokraatia ning tunnustatud positsiooni rahvusvahelises suhtlemises.

Seekord valisin jaapanikirjanduse alla midagi sellist, mis räägib meile loo jaapani ajaloost ja kultuurist. Nii minevikust kui ka olevikust. Mulle meeldis, et lugu oli ladus ja selline kerge vahepala, kus väga pikki selgitusi polnud.

Kuna eelneval kuul sai loetud pigem ilukirjanduslik raamat, siis seekord selline tõsisem ja tummisem lugemine. Eks Jaapan on minu jaoks ka selline maa, kus elu jooksul peaksin ära käima ja sealset kultuuri nägema. Muidugi esimesena kui Jaapani peale mõtlen tulevad mulle meelde Geishad ja Samuraid. Eks Kahe kange saadet Jaapanis vaatasin ka suure huviga ja tundus kuidagi teistmoodi kultuur kui oleme meie siin Euroopas.

Mulle pakkus suurt huvi muidugi ajalooline pool, aga ka sealne kultuur on midagi sellist erilist, millest võiks veelgi lugeda. Muidugi sain ikka päris palju teadmisi juurde ja nautisin lugemist. Soovitan teistelegi, kes seda veel lugenud pole, kuigi eks maitsed on erinevad.

Muinas-Tallinna otsimas(2019)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Muinas-Tallinna otsimas(2019)(192lk)

Autor: Jaan Tamm

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Esimene kirjalik teade Tallinna kohta pärineb aastast 1219: misjonärina Liivimaale rännanud preester Henrik, Eesti ja Läti varase ajaloo tähtsaima allika autor, märgib, et suure väega Rävalasse seilanud taanlased „asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama”. Võib niisiis öelda, et see daatum tähistab ühtlasi Tallinna astumist Euroopa ajaloo näitelavale.

Ent mis täpsemalt asus sellel kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muinaseestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Millal üldse saab asulast linn? Millised jooned linna iseloomustavad? Baltisaksa ja Eesti ajaloolased, arheoloogid ja linnauurijad on Tallinna linnakssaamise kohta avaldanud erinevaid, sageli lausa vastukäivaid mõtteid juba enam kui sajandi. Käesolev raamat püüab Tallinna kujunemise debatti lisada pea viiekümne aasta pikkusel uurimistööl põhineva vaatenurga, sidudes selle senisest enam Tallinna arheoloogilistel kaevamistel saadud andmestikuga, samuti linnastumisprotsessidega, mis leidsid aset kristianiseeruvas Läänemere ruumis 12. sajandi teisel poolel ning 13. sajandil.

Arheoloog ja muinsuskaitsja Jaan Tamm on ligi pool sajandit tegelenud Tallinna arheoloogilise uurimisega ning kirjutanud sel teemal hulgaliselt raamatuid ja ülevaateartikleid.

Kui varem on olnud tükk aega mõistatamist, mis võiks ühe või teise teema alla sobida, siis seekord soovitas mulle sõber seda raamatut ja kontrollides selle kuu teemat, siis sobis siia nagu valatult.

Kas keskaeg oli siis tõesti nii pime? Või ikka polnud? Eks neile küsimustele sain nüüd põhjalikud vastused. Kuna sõbrale see raamat suure ajaloohuvilisena meeldis, siis usaldasin teda ja asusin ise ka seda lugema.

Ma olen siiralt üllatunud, et raamat on kirjutatud nii ladusalt ja igavust ei tundnud hetkekski. Nautisin seda raamatut väga. Kuna ise olen ka suur ajaloohuviline, siis see raamat sobis mulle väga hästi. Eks selle lugemiseväljakutse ajal on loetud ka mitmeid teemasid ja kõik on mulle hullupööra meeldinud. Võib-olla on mul mingisugune kiiks ja seda juba põhikooli ajast saadik 😀

Igatahes mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada, nüüd tuleb sõbraga rääkida, kas ta tahab seda tagasi või saan temaga diili teha, et raamat ikka minu riiulis oleks ja seda meenutamiseks uuesti saaksin lugeda. Eks näis, mis tulevik toob.