Teadus maagia taga(2016)

Ajaloo ja teaduse väljakutse 2021

august: USK(Teadus)

Teadus maagia taga(2016)(246lk)

Autor: Matt Kaplan

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Kas lindude rände põhjal on võimalik ennustada tulevikku? Kuidas valmistada tõhusat armujooki? Kas Kuu faasid mõjutavad inimeste elu? Kas pühad allikad suudavad tõbiseid ravida? Kas taimedel on võime üksteist ohtude eest hoiatada? Mil moel luua mutantinimesi, kelle keha taastuks nagu Wolverine’il?
Teadusajakirjanik Matt Kaplan kaevub maagiliste esemete, paikade ja rituaalide värvikasse, põnevasse ja üllatavasse ajalukku ning ühendab müüdid ja teaduse viimase sõna. Muistseid ja tänapäevaseid legende elustav raamat on muhe ja humoorikas teejuht üleloomulike nähtuste maailma telgitagustesse. Autori rännak läbi kultuuride ja ajastute hõlmab muuhulgas berserke, savante, Egiptuse nuhtlusi, Püha Graali ja supersõdalasi ning kinnitab, et legendide taga on peidus märksa enamat kui pelk fantaasia.

„Teadus maagia taga“ on uue populaarteadusliku sarja „Elav teadus“ teine raamat.

Matt Kaplan on ajakirja The Economist teadusajakirjanik. Ta on teinud kaastööd ka mitmele teisele väljaandele, nagu National Geographic, New Scientist, Nature ja The New York Times. 2014. aastal pälvis Kaplan teadusajakirjanduse stipendiumi, mida ta kasutas loodusteaduste ja folkloori õpinguteks Massachusettsi tehnoloogiainstituudis ja Harvardi ülikoolis.

Kahjuks pean tunnistama, et see raamat on mul mitmel korral pooleli jäänud. Eks enamasti ikka ajanappusest, sest nii palju uusi põnevaid raamatuid tuleb juurde. Kuid nüüd augusti eelviimasel päeval võtsin ennast kokku ja lugesin läbi.

Ma olin sellest raamatust täitsa lummatud. Üks peatükk järgnes teisele ja niimoodi ta loetud saigi. Kindlasti võiks lugeda rohkem selliseid teadusalaseid raamatuid. Autor suutis kirjutada nii, et mul polnud kordagi igav ja muudkui lugesin ja lugesin. Kohati tundus, et nagu muud maailma polegi olemas. Teised pidid juba ütlema, et tule sealt raamatumaailmast välja.

Ma tõsiselt nautisin selle raamatu lugemist ja kahetsen seda, et varem selle raamatu jaoks aega ei leidnud. Sari Elav teadus alt leiab kindlasti palju uut ja põnevat, mida avastada. Aitäh kirjastus Argole, et ma selle raamatu eelmisel korral väljakutse läbimisel kingiks sain.

Soovitan kindlasti ka teistel lugeda, ma usun, et te ei pea seda kahetsema.

Poltaava(Ühe armee häving)(2006)

Ajaloo ja teaduse väljakutse 2021

Poltaava(Ühe armee häving)(2006)(325lk)

Autor: Peter Englund

Kirjastus: Argo

Tutvustus

1980. aastatel oli Rootsi ajalooteadus omamoodi kriisis. Mitte et ajaloolased poleks endistviisi uurinud ja oma uurimistulemusi avaldanud, kuid laiemale avalikkusele läksid nende tegemised ja akadeemilised vaidlused üha vähem korda. Siis tuli Peter Englund oma esikteosega “Poltaava: Ühe armee häving” ning kõik muutus peaaegu üleöö. See on muidugi suur lihtsustus, ent selles on tõtt. See raamat tekitas Rootsis ajalookirjanduse buumi. “Poltaava” muutus otsekohe bestselleriks. 8,7 miljoni elanikuga Rootsis on seda trükitud 248 000 eksemplari, raamat on tõlgitud prantsuse, inglise, vene, soome, taani, norra, läti, poola ja nüüd siis ka eesti keelde.


“Poltaava” on dokumentaaljutustus paari hirmsa ööpäeva kohta, mil kogu Rootsi armee, 49 rügementi ja üksikväeosa, hävitati. P. Englund kirjeldab saatuslikku lahingut, Rootsi suurvõimu languseni viinud katastroofi tund-tunni haaval. Inimlikult võttes oli neil kuumadel suvepäevadel toimunu brutaalne massimõrv, milles kadus 10 000 inimelu. Jutustades lahingu käigust, edastab P. Englund detaile, mis teevad ajaloo tõeliseks ja arusaadavaks: mida öeldi sõjast tüdinud sõduritele neid võitlema sundides, kuidas tulistati musketit, kuidas lõhnas must püssirohi, kuidas hoolitseti haavatute ja surnute eest, kuidas elati ja liiguti, millised olid ohvitseride ja lihtsõdurite tingimused.

Mõtlesin siia teemasse raamatut valides pikalt. Küll otsisin veebist erinevaid, aga siiski päästis mind vana hea lugemiseväljakutse grupp. Aitäh neile, kes seda raamatut varem lugesid ja seal tutvustasid.

Tegemist on dokumentaaljutustusega paari hirmsa ööpäeva kohta, mil kogu Rootsi armee hävitati. Autor kirjeldab seda saatuslikku lahingut, Rootsi suurvõimu katastroofi tund-tunni haaval.

Tavaliselt ma kipun sellistest sõjaraamatutest eemale veerema, kuid mitte seekord. Lugu ei olnud selline tuim fakte täis lugu, vaid iga korraga järjest elulisem ja traagilisem. Kellele küll sõda kunagi on kasu toonud? Kas tõesti pole inimelud sõjas midagi väärt?

Iga korraga muutus lugu minu jaoks järjest huvitamaks ja ma muudkui lugesin ja lugesin. Mõtlemata sellele, et tegemist on nii öelda sõjast rääkiva raamatuga. Ma lihtsalt sulandusin sinna sisse ja enne ei lõpetanud kui lugu leidis oma lõpu.

Väärt lugemine, eks peakski rohkem dokumentaalfilme ja ja raamatuid lugema. See maailm on mul täiesti avastamata. Seega küsiks, nõu milline dokumentaallugu on teil kallid sõbrad mulle soovitada?

Soovitan seda lugu teistelegi!

Punamütsike kakssada aastat hiljem(2013)

Lugemiseväljakutse 2021

13. Tuntud muinasjutu uusversioon

Punamütsike kakssada aastat hiljem(2013)(278lk)

Autor: Kiiri Saar

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Pärast kaks sajandit väldanud kohusetundlikku muinasjuturolli etendamist otsustab Punamütsike tapva rutiini peletamiseks koos hundiga muinasjutukülast jalga lasta, et aimu saada pärismaailmast.
Teel Tallinnasse, Lady Gaga kontserdile kohtuvad nad paljude teiste muinasjututegelastega, kes kõik on vahepeal täiskasvanuks saanud, laias ilmas karjääri teinud ja eluga edasi läinud.
Seiklusliku ja muljeterohke reisi tipphetkeks osutub kontserdi asemel pigem arusaam sellest, kuidas leida iseend, saavutada sisemine tasakaal ja olla õnnelik.

Kes meist ei tea siis punamütsikese muinasjuttu. Kuid seekordne lugu oli hoopis midagi muud. Jah peategelaseks ikka punamütsike ja hunt, kes seekord otsustavad koos muinasjutukülast jalga lasta, et minna maailma rändama. Minulegi üllatuseks satuvad nad Tallinnasse.

Eh, tuttavaid tegelasi, kes on meile tuntud muinasjuttudest, kohtame nüüd palju aastaid hiljem uuesti. Ei taha reeta kellega, seega lugege ise seda lugu siis saate teada.

Lugu ise oli küll üllatavalt mõnus lugemine, kuid siiski erilist Vau-efekti see minus siiski ei tekitanud. Kuigi pean ära märkima, et hunt oli selles loos ikka väga muhe ja äge tegelane. Vahepeal tundus lugu minu jaoks natuke igav, kuid loetud ta sai ja eks ta siis sinnapaika ka jääb. Pole sellist tunnet, et tahaksin teda ükskord hiljem veel lugeda. Tavaliselt mul tekib selline tunne ja siis ma soetan endale selle raamatu, kuid paraku selle looga pole see üldsegi nii.

Nii, et soovitada ei oska. Eks selle teemaga aitas mind õelaps, kes mulle selle raamatu loosirattast tõmbas. Vahel on hea teha sellist mängu, kui ei oska järgmiseks midagi lugeda. Eks väike fortuuna oli ka sel korral abiks.

Jaapan läbi aegade(2008)

Jaapani kirjanduse väljakutse 2021

Jaapan läbi aegade(2008)(240lk)

Autor: Olaf-Mihkel Klaassen

Kirjastus: Argo

Tutvustus

„On arusaadav, et jaapani kultuuri rolli maailma kultuuripildis ei saa ei alahinnata ega käsitleda üheselt. Tuleb arvestada Jaapani eripära ning jaapani kultuurisuhete komplitseeritud iseloomu teiste kultuuridega. Eestis tuntakse Jaapani ajaloolist ja kultuurilist arengulugu vähem kui vaja oleks. Loodetavasti tulevik parandab olukorda.” Nii kirjutab Tartu Ülikooli emeriitprofessor O.-M. Klaassen oma monograafia „Jaapan läbi aegade” lõppsõnas.
Professor Klaasseni teos ongi mõeldud sütitama Eesti lugejate hulgas laiemat huvi Tõusva Päikese Maa ajaloo ja kultuuri vastu, pakkudes ammendava valiku teemasid Jaapani minevikust ja olevikust. Raamatu peatükkides peatub autor lähemalt Jaapani mütoloogial alates kosmogoonilistest müütidest, esimeste jumalate ja Jaapani saarte tekkimisest kuni Ninigi saamiseni Jaapani valitsejaks; käsitleb Jaapani ajaloo palju vaidlusi tekitanud periodiseeringut; vaatleb nn kolme tüve teooriat elanike etnogeneesis; heidab pilgu keisri institutsiooni, samuti hariduse ja kultuuri ajaloole ning välis- ja sisepoliitikale, unustamata sealjuures ka usundilugu ja sporti kui jaapanlaste vägagi erilise kultuuri lahutamatut osa. Ning enesestmõistetavalt tuleb juttu samuraidest ja kamikazedest. Jaapani ajaloos on paraku alati etendanud suurt rolli sõjad, küll oma lähinaabrite Hiina ja Venemaaga, aga ka osalemisena globaalsetes Esimeses ja Teises maailmasõjas. Sagedastest valitsuskriisidest ning võidetud ja kaotatud sõdadest hoolimata on Jaapan endale tänapäeval kindlustanud edukalt toimiva demokraatia ning tunnustatud positsiooni rahvusvahelises suhtlemises.

Seekord valisin jaapanikirjanduse alla midagi sellist, mis räägib meile loo jaapani ajaloost ja kultuurist. Nii minevikust kui ka olevikust. Mulle meeldis, et lugu oli ladus ja selline kerge vahepala, kus väga pikki selgitusi polnud.

Kuna eelneval kuul sai loetud pigem ilukirjanduslik raamat, siis seekord selline tõsisem ja tummisem lugemine. Eks Jaapan on minu jaoks ka selline maa, kus elu jooksul peaksin ära käima ja sealset kultuuri nägema. Muidugi esimesena kui Jaapani peale mõtlen tulevad mulle meelde Geishad ja Samuraid. Eks Kahe kange saadet Jaapanis vaatasin ka suure huviga ja tundus kuidagi teistmoodi kultuur kui oleme meie siin Euroopas.

Mulle pakkus suurt huvi muidugi ajalooline pool, aga ka sealne kultuur on midagi sellist erilist, millest võiks veelgi lugeda. Muidugi sain ikka päris palju teadmisi juurde ja nautisin lugemist. Soovitan teistelegi, kes seda veel lugenud pole, kuigi eks maitsed on erinevad.

Muinas-Tallinna otsimas(2019)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Muinas-Tallinna otsimas(2019)(192lk)

Autor: Jaan Tamm

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Esimene kirjalik teade Tallinna kohta pärineb aastast 1219: misjonärina Liivimaale rännanud preester Henrik, Eesti ja Läti varase ajaloo tähtsaima allika autor, märgib, et suure väega Rävalasse seilanud taanlased „asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama”. Võib niisiis öelda, et see daatum tähistab ühtlasi Tallinna astumist Euroopa ajaloo näitelavale.

Ent mis täpsemalt asus sellel kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muinaseestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Millal üldse saab asulast linn? Millised jooned linna iseloomustavad? Baltisaksa ja Eesti ajaloolased, arheoloogid ja linnauurijad on Tallinna linnakssaamise kohta avaldanud erinevaid, sageli lausa vastukäivaid mõtteid juba enam kui sajandi. Käesolev raamat püüab Tallinna kujunemise debatti lisada pea viiekümne aasta pikkusel uurimistööl põhineva vaatenurga, sidudes selle senisest enam Tallinna arheoloogilistel kaevamistel saadud andmestikuga, samuti linnastumisprotsessidega, mis leidsid aset kristianiseeruvas Läänemere ruumis 12. sajandi teisel poolel ning 13. sajandil.

Arheoloog ja muinsuskaitsja Jaan Tamm on ligi pool sajandit tegelenud Tallinna arheoloogilise uurimisega ning kirjutanud sel teemal hulgaliselt raamatuid ja ülevaateartikleid.

Kui varem on olnud tükk aega mõistatamist, mis võiks ühe või teise teema alla sobida, siis seekord soovitas mulle sõber seda raamatut ja kontrollides selle kuu teemat, siis sobis siia nagu valatult.

Kas keskaeg oli siis tõesti nii pime? Või ikka polnud? Eks neile küsimustele sain nüüd põhjalikud vastused. Kuna sõbrale see raamat suure ajaloohuvilisena meeldis, siis usaldasin teda ja asusin ise ka seda lugema.

Ma olen siiralt üllatunud, et raamat on kirjutatud nii ladusalt ja igavust ei tundnud hetkekski. Nautisin seda raamatut väga. Kuna ise olen ka suur ajaloohuviline, siis see raamat sobis mulle väga hästi. Eks selle lugemiseväljakutse ajal on loetud ka mitmeid teemasid ja kõik on mulle hullupööra meeldinud. Võib-olla on mul mingisugune kiiks ja seda juba põhikooli ajast saadik 😀

Igatahes mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada, nüüd tuleb sõbraga rääkida, kas ta tahab seda tagasi või saan temaga diili teha, et raamat ikka minu riiulis oleks ja seda meenutamiseks uuesti saaksin lugeda. Eks näis, mis tulevik toob.

Kaugelt näeb lähemale(Eesti Kunstiakadeemia uurimisreisid soome-ugri rahvaste juurde 1978–2012)(2019)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Kaugelt näeb lähemale(Eesti Kunstiakadeemia uurimisreisid soome-ugri rahvaste juurde 1978–2012)(2019)(336lk)

Autor: Kadri Viires

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Eesti kunstiülikooli tudengite õppereisid soome-ugri rahvaste juurde said nelja aastakümne eest alguse ülikooli toonase õppejõu Kaljo Põllu ideest. Koos sõideti välitöödele hantide, manside, karjalaste, vepslaste, maride, udmurtide ja teiste hõimurahvaste juurde, uuriti nende elulaadi ja jäädvustati rahvakunstiesemeid. Siinsesse raamatusse on koondatud tolleaegsete tudengite – praeguste tuntud kunstnike – tekste ekspeditsioonide meenutustega, iga aasta kohta üks. Lugusid kaunistavad ilmekad illustratsioonid, mis kujutavad kohalikke olusid ja hõimurahvaste markantsemaid esindajaid, aga ka ekspeditsioonide käigus loodud joonistused. Iga reisi täpne teekond on näha päevikutekstile lisatud kaardil. Saateks ja selgituseks on retkedes juhendajatena osalenud lisanud viis üldistavat artiklit.

Raamatu lehekülgedele on nii sõnas kui ka pildis jõudnud tuhandete kilomeetrite taha tundmatusse sattunud tudengite ehe emotsioon. Et sattuti tavapärasest keskkonnast hoopis teistsugusesse maailma, tekkis kohtumistel hõimurahvastega uudseid ja tavatuid olukordi, mis enamasti liigitusid koomiliste juhtumuste hulka, kuigi paraku tuli ette ka traagilist. Tihtipeale olid neil ekspeditsioonidel osalenud üliõpilased üldse esimesed eestlased, keda kohalikud elanikud kohtasid, sageli oli see kontakt ka meie üliõpilastele esimene kokkupuude soome-ugri rahvastega.

Raamatus on talletatud noist aegadest pärit autentsed tekstid, fotod ja joonistused, mis aitavad säilitada sidet hõimurahvastega ning iseennastki meie kiiresti muutuvas maailmas kindlamalt leida.

Taaskord leidsin selle lugemise tänu ajaloo lugemiseväljakutse selle kuu teemale. Tegemist on nii põneva temaatikaga, et nautisin seda lugemist, mis siis, et goodreadsi andmetel pole tegu just suurem asi lugemisega. Maitsed on erinevad ja ma ei hoolinud sealsest hinnangust.

Raamatus on toodud Kunstiülikooli tudengite õppereisid Soome- ugri rahvaste juurde ja just nende inimeste meenutused sellest ajast annavad üsnagi hea pildi tollase aja rahvaste elust ja kultuurist.

Mõtlesin pikalt millist naaberriiki valida ja seekord läks siis nii. Ei kahetse, et selle raamatu valisin. Mulle meeldibki vahelduseks lugeda ka midagi muud peale põnevike ja krimkade.

Ma olen siiralt tänulik, et saan osaleda sellises vahvas lugemiseväljakutses ja naudin iga kuu neid raamatuid, mis minu lugemisteele satuvad. Muidugi raamatus olevad pildid annavad väga palju loole juurde.

Mulle meeldis ja ma usun, et teisedki võiksid seda raamatut lugeda. Tänud kirjastus Argole, kes selle raamatu on välja andnud ja me saame seda lugeda.

Valede välimääraja: kriitilisest mõtlemisest tõejärgsel ajastul (Elav teadus, #10)(2018)

Lugemiseväljakutse 2020

40. Ajakirja Imeline Ajalugu või Imeline Teadus raamatuklubis ilmunud raamat

Valede välimääraja: kriitilisest mõtlemisest tõejärgsel ajastul (Elav teadus, #10)(2018)(270lk)

Autor: Daniel J. Levitin

Kirjastus: Argo

Tutvustus

Mis saab siis, kui võtta inimese juuksekarva paksuse mõõtmiseks kasutusele küünarpuu või uurida motivatsiooni depressiooniküsimustiku abil?

Valede ohtlikkus ja ulatus on masendavalt kasvanud. Valed on muutnud relvaks ja see võib kaasa tuua hädasid, mida ei oska isegi ette kujutada. Raamat õpetab märkama faktide juures probleeme, mis võivad suunata valejäreldustele. Kriitiline mõtlemine ei tähenda kõigesse halvakspanevalt suhtumist; see tähendab tõendatud ja tõendamata väidete eristamist.

„Valede välimääraja” esimeses osas on juttu arvudes väljenduvast väärinfost ehk sellest, kuidas statistika ja diagrammide väärkasutamisega luuakse vildakas pilt ning juhitakse inimesed valejäreldusteni (ning suunatakse tegema rumalaid otsuseid). Raamatu teises osas on kõne all vigane loogika ning uudiste, reklaami ja ajalehelugude tõeväärtuse hindamine. Viimaks seletab autor, millel põhineb oskus mõista, kas miski on tõene või väär: jutt on teaduslikust meetodist ning ta toob näiteid loogilise mõtlemise kasutamisest erinevates olukordades – tunnistajana kohtus, raviotsuste tegemisel, mustkunstis, füüsikas.

Minu arvates viib see raamat lugeja just sellisesse maailma, milles me ise ka igapäevaselt elame. Muidugi jagab autor erinevaid nippe kuidas ära tunda tõde ja samas ka mis on väär. Kuid mis on tõde ja mis väär? Kuidas me seda mõistame ja mille põhjal me saame seda öelda, et üks või teine asi on vale või tõde. Nendele küsimustele saad kindlasti siit raamatust vastused.

Ma arvasin alguses, et tegemist on sellise eneseabi raamatuga, aga mida rohkem ma lugesin, siis mõistsin et olin valesti arvanud. Raamat on kirjutatud ladusalt ja mingit ühe koha peal heietamist ei ole. Erinevad näited viivad sind niiöelda mõistmismaailma 😀 Vähemalt mul tekkis selline tunne: D

Üsnagi õpetlik lugemine ja ma olen rahul, et selle raamatu kasuks valik osutus. Eks me kõik puutume igapäevaselt kokku erineva infoga olgu see siis facebook, televisoon või raadio. Muidugi ka suur ja võimas internet. Kas kõike mis seal kirjutatakse ja näidatakse tasub ikka uskuda?

Eks selles raamatus on palju abi ja minu jaoks oli täitsa huvitav lugemine. Tänud ka kirjastus Argole, kes meieni selle raamatu tõid.

Kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda ilmtingimata ja sundimisega lugema.

Teadusaabits. Universum ühe minutiga (Elav teadus, #8)(2017)

 

Teadusaabits. Universum ühe minutiga (Elav teadus, #8)(2017)(112lk)

Autor:  Tiit Kändler

37562471._SX318_

Tutvustus

Teadusaabits on raamat, kust saab teaduste kohta teada kõike, ilma et peaks oma pead vaevama. Ja teisalt suurt mitte midagi, nii et peas ei jääks midagi vaevama.
Teadusaabits on teadusterminoloogia täielik kogu ja kui see läbi loetud, pole enam midagi muud vaja.
Teadusaabits põhineb teaduse jäävuse seadusel: teadused ei kao kusagile, neid tekib vaid juurde.

Teaduskirjanik Tiit Kändler ütleb ausalt, aga mitte üleliia tõsiselt, kuidas teadus(t)ega lood on ja et miski ei jääks segaseks, joonistab pildid juurde.

„Rahvusteadus on teadus, mis ei ole võrreldav ühegi teadusega, mida viljeldakse väljaspool rahvust.
Tavaliselt mõeldakse rahvuse all eestlasi. Rahvusfüüsika näiteks uurib, kuidas läheb eestlasel vabalt langevas liftis või kuidas eestlane neelab neutriinokiirgust. Rahvuskeemia uurib, kui mitu volti saab eestlasest, kui ta visata väävelhappesse. Rahvusfiloloogia omakorda püüab välja arvutada, millal jõuab inglise keelde esimene eesti laensõna. Rahvusfolkloor aga tegeleb rahvuspoliitikute kõnede kontentanalüüsiga, eesmärk on avastada sealt jälgi regilaulust.
Rahvusteaduse tulemused avaldatakse Riigi Teatajas ja need kannab ette rahvusmeeskoor ning edastab rahvusringhääling. Tulevastele põlvedele talletatakse rahvusteadus rahvusraamatukogus, kust see iga aastatuhande täiskuuneljapäeval välja tuuakse ja rahvale näha pakutakse, et seejärel teha ruumi uuele rahvusteadusele.
Rahvusteaduse taset oskab hinnata vaid rahvusteadlane. Kui rahvusteadlane lahkub välismaale raha teenima, siis muutub rahvusteadus hindamatuks.“

Seekordne raamat on hoopis teistmoodi kui seda olid teised. Seekordne raamat on mõeldud pigem noorematele ja seletab erinevaid teaduse tahke. Mulle meeldis see lugemine ja ma usun, et eks on mille üle mõelda.

Teistele soovitada ei oska ja arvan, et mida rohkem teadusalaseid raamatuid olen lugenud seda mitmekesisemad on erinevad teadmised.

Kes soovib see loeb ja saab ise teada, millest selles raamatus kirjutatakse. Kui ette räägiksin siis pole enam ju huvitav, või mis?

Igatahes soovin kõigile kaunist päeva jätku ja näeme kindlasti veel.