Täheaeg 12(Musta Roosi vennaskond)(2013)

Ulmekirjanduse väljakutse 2022

2. Ulmeantoloogia-mis sisaldab originaalis rohkem, kui ühes keeles ilmunud lugusid.

Täheaeg 12(Musta Roosi vennaskond)(2013)(268lk)

Autor: Raul Sulbi

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahhisarja 12. köites on esindatud nii kodumaise ulme tuntud tegijate – Siim Veskimehe ja Maniakkide Tänava – uudislooming kui ka uute autorite – Manfred Kalmsteni ja Helena Alexandra Altroffi – esimesed suleproovid. Lisaks avaldame traagiliselt hukkunud kultusautori Lew R. Bergi (1968–2005) järelejäänud paberite hulgast leitud lühiromaani. Temaatiliselt on uues Täheajas enim esindatud teadusliku fantastika kosmoseulme alaliiki kuuluvad teosed, kuid lisaks on nende kaante vahel ajarännuulmet, postapokalüptilisi maailmu ja veel palju muudki.

Kogumiku lood:
«Musta Roosi vennaskond», Lew R. Berg
«Asteriuse kodutee», Siim Veskimees
«Au ei olegi vaja», Maniakkide Tänav («Saladusliku tsaari» järg)
«Põgeneda Rottidelinnast», Manfred Kalmsten
«Defectis», Helena Alexandra Altroff
«Virmalised neljal häälel», Catherine Asaro (tõlkinud Iris-Barbara Jeletski)
«150 aastat «Erakordseid reise»», Raul Sulbi lugu Jules Verne´ist

Sel kuul otsustasin võtta ette midagi hoopis teistsugust, nimelt Raul Sulbi koostatud ulmeantoloogia ja olen selle valikuga väga rahul. Ilmselt kõige rohkem meeldis selles kogumikust mulle nimilugu Musta Roosi vennaskond ja muidugi ka Põgeneda Rottidelinnast. Neis kahes loos oli seda särtsu pisut minu jaoks rohkem kui teistes lugudes, võib-olla on see minu viga aga eks teised lood olid ka head aga enda jaoks tahan esile tõsta just need, mida mainisin.

Ma ei teagi miks ma nendest raamatutest eemale olen hoidnud. Nüüd sain igatahes vea kenasti ära parandada ja ilmselt on ka huvi järgmisi raamatuid lugeda. Eks näis millal seda teha saan, aga ma naudin ulme lugemist ja ei kahetse seda grammigi.

Usun, et paljud teist on seda varasemalt juba lugenud ja eks selles osas on vastakaid arvamusi kuid mina küll julgen seda raamatut teistele soovitada, eks nad siis otsustavad, kas neile meeldis või mitte.

Kui keegi plaanibki seda raamatut lugeda, siis ootan muljeid, mis lugu teile siit meeldis ja miks. Eks nad kõik on omamoodi head, kuid mõni särab neist ikka eredamalt. Pean ära märkima ka kaanepildi, mis mind ausalt esimesena lugema kutsus ja ma ei kahetse seda teps mitte.

Soovitan teistelegi, kes julgevad ulmet lugeda 😀

Totu Kivilinnas(2008)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

12.) Unustatud raamat või autor.

Totu Kivilinnas(2008)(131lk)

Autor: Igor Nossov

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

“Las ma ka vaatan,” palus Kriimik ja piilus läbi pikksilma. “No on tõesti ebatavalised kaljud…võib-olla need on sellised majad. Äkki on see linn: mäletad, millised hämmastavad majad Päkeselinnas olid?”

“Mis linn see sul kõrbes on?!” vaidles Pundar. “Me oleme lihtsalt päikesest üle kuumenenud ja nüüd on teil hallutsinatsioonid, nägemused, see tähendab. Aga võib ka olla, et see on tõeline miraaž – nägemispettus. Kõrbes juhtub kuumaga seda tihti.”

Aeg möödus, aga nägemus ei haihtunud. Vastupidi, ka teised põnnid ja tirtsud märkasid juba ilma pikksilmatagi mingeid hallide ehitiste kuhjatisi. Sai selgeks, et eespool on tõesti mingi tohututest kuubikutest kokkulaotatud linn.

Enne kui asun teile seda raamatut tutvustama, tahan rääkida ühest vahvast kooslugemisest. Nimelt koos sõbrannaga jagame iga kuu üksteisele raamatusoovitusi ja püüame mõlemad leida aega, et neid lugeda. Tähtis pole see, kes aasta lõpuks on rohkem lugenud vaid see, et nii tore on ju üksteisele soovitusi jagada. Ja niimoodi jõudis ka see lugu minu lauale.

Tunnistan, et pole varasemaid Totu lugusid lugenud ja nüüd peale sellist lõbusat lugu, püüan seda viga natuke parandada. Eks näis mis september mulle toob, kuna see alles algas. Esialgu tõi ta minu teele Totu, kes koos oma sõpradega rändas Kivilinna ja seda kõike parve kasutades.

Eks see üks vahva seikluslik lugu ole ja nende värvikate tegelastega oli lausa lust kohtuda. Eks neid on palju ja ma polegi vist ammu nii itsitanud kui seda lugu lugedes. Juba siinse loo tegelaste nimed olid koomilised ja kutsusid mind lugema.

Usun, et paljud teist on seda raamatut lugenud, kuid mina ei mäleta, et oleks Totu lugusid isegi lapsepõlves lugenud. Nii, et nüüd püüan seda viga parandada ja ka mõned teised Totu lood läbi lugeda. Eks näis kuis sellega läheb. Teile kallid sõbrad soovitan küll seda lugu lugeda, kellel meenub lapsepõlv ja kes lihtsalt soovib seda vahepalana lugeda, siis usun, et peaks sobima küll.

Nii, et mis muud kui lugema.

Vereriitused(Dresdeni toimikute sarja 6.osa)(2022)

Vereriitused(Dresdeni toimikute sarja 6.osa)(2022)(336lk)

Autor: Jim Butcher

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

„Dresdeni toimikute“ 6. osa.
Harry Dresden on võlur, kes aitab Chicago Politseiametit juhtumitega, mis ületavad inimvõimete ja inimkujutlusvõime piire. Seekord algab lugu tellimistööga – nimelt on mingid pahalased ära virutanud kastitäie püha Tiibeti valvekoera kutsikaid ja Harry Dresden on palgatud neid ära tooma. Toobki, aga muidugi tekivad ootamatud sekeldused. Igatahes on see alles algus ja kuigi see esimene töö õige mitmes mõttes selles raamatus ei lõppegi, ootavad ees uued ja hulga pöörasemad seiklused. Maailm seekord ohus ei ole, aga võlurdetektiivi nahk küll ja palju rohkem, kui talle meeldida võiks.

Olen seda sarja järgmist osa eesti keeles päris pikalt oodanud ja nüüd olles selle läbi lugenud tekkis selline tühi tunne. Kuna Harry tegelaskuju on mu suur lemmik, siis ootan põnevusega, mis järgmises osas edasi saab. Eks näis kas suudan ära oodata järgmise eesti keelse osa või tuleb alustada juba ka inglise keeles.

Ka sel korral on selles loos nii välku kui ka pauku. Esialgu ei tahtnud lugu minu jaoks kuidagi käima minna. Pole ammu enam midagi võluritega seoses lugenud. Olen jäänud krimkade juurde ja nüüd püüan vaikselt taas leida aega ka fantaasiakirjanduse jaoks.

Harry on üks värvikamaid võlureid ja sellest sarjast saaks kindlasti ka hea seriaali või isegi filmi. Karakterina on ta vaimukas ja samuti eneseirooniline, mis mulle väga meeldis. Muidugi on tema pisikeseks sõbraks läbi juhuse ka koerakutsikas, kes püüab kogu hingest samuti Harryle meeldida.

Igatahes filmitegijate ridades levib needus ja Harry palgatakse seda asja uurima. Kas ta suudab needuse peatada ja leida üles süüdlased? Kes on tema headeks abilisteks ja milliseks kujuneb lõpplahendus, eks seda lugege kallid sõbrad ise.

Mulle tõsiselt meeldis, kui välja jätta see, et algus ei tahtnud minu jaoks kuidagi käima minna. Ma ei tea miks, aga mida rohkem lugesin seda rohkem ma sinna loosse sisse ka vajusin.

Soovitan ka teistele!

Kaarnalaul(2021)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

6. Eesti autori raamat, kes on palju kirjutanud aga sa ei ole veel lugenud.

Kaarnalaul(2021)(155lk)

Autor: Manfred Kalmsten

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Sünge fantaasialugu, kolmest omavahel tihedalt seotud jutust koosnev kogumik „Kaarnalaul“ on Manfred Kalmsteni teine raamat palju tunnustust kogunud jutukogu „Raske vihm“ (2020) järel. 2012. aastal oma esimesed lühilood avaldanud kirjamees on viimase nelja aasta jooksul võitnud oma juttude ja jutustustega kolm korda Eesti ulmeauhinna Stalker, mis on kindlaim märk lugejate soosingust.

„Kaarnalaulu“ peategelaseks on salakaubavedaja Haldemar ja tema nooruke protežee Gail, tütarlaps, keda kutsutakse Kaarnaks. Nad on põgenikud uhkest ja võimukast, ent üleöö dramaatiliselt hävinenud Aekadionist, ning samas ka viimane lootus selle taastamiseks. Nende omavahelised suhted ja neid kujundanud minevik selles kummaliselt moodsas fantaasiamaailmas, kus suitsetatakse sigarette ja kantakse päikeseprille, on aga enam kui keerulised. „Kaarnalaul“ on traagiline lugu ambitsioonidest, mis viivad ühe maailma hävinguni, ning hinnast, mida selle eest tuleb maksta.

Kuna mulle on seda raamatut ka varem soovitatud, siis otsustasin seda ka lugema asuda. Läks küll pisut kauem aega, kuid loetud ta sai ja minu arvates oli väga mõnus lugemine. Eks see ole ka esimene raamat, mis ma sellelt autorit loen ja usun, et leian aega veel temalt midagi lugeda.

Mind ausalt öelda võlus see raamat, polegi ammu midagi fantaasiamaailmast lugenud ja eks see lugu ole ka omamoodi põimunud ning põnev ja kaasahaarav oli ta kindlasti.

Loo peategelaseks on siis salakaubavedaja Haldemar ja nooruke tütarlaps Gail, keda kutsutakse ka Kaarnaks. Nad põgenesid uhkest ja võimukast Aekadionist ning nende teele satub igasugu põnevaid juhtumisi. Kindlasti on see üks selle kuu omapärasemaid lugusid ja kuid siiski olen tänulik soovitajale, kes seda raamatut soovitas. Saingi nüüd taas autori, kelle raamatuid kindlasti veel lugeda.

Mulle täitsa sobis lugemiseks ja loodan, et ka teistele. Usun, et see lugu on kindlasti avastamist väärt.

Mängud ajas(2021)

Ulmekirjanduse väljakutse 2022

Aprill: Originaalis aastatel 1950-1959 ilmunud ulmeraamat

Mängud ajas(2021)(274lk)

Autor: Clifford D. Simak

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Clifford D. Simaki „Mängud ajas“ (Time and Again, 1951) on suurmeistri üks tuntumaid seni eesti keelde tõlkimata teoseid. Kahekümne aasta eest kosmoses kadunuks jäänud Asher Sutton naaseb Maale – tundub ilmvõimatu, et ta kosmoselaeva hukkumisel eluga pääses. Tulevikust pärit ajaränduritest mõrtsukad on aga saadetud teda vaigistama, et ta ei kirjutaks iial üht raamatut, mille sõnum hakkab kunagi väga suuri probleeme tekitama. Ootamatult ilmub Aldebarani tähesüsteemis ka välja üks eksemplar sellest raamatust – mida ei tohiks olemas olla, sest Sutton pole veel seda kirjutama hakanud.

Tunnistan, et pole varem selle autori töödega kokku puutunud, kuid nüüd tänu ulmeteemalisele raamatuväljakutsele sai ka see viga parandatud. Esmalt enne lugemist arvasin, et tegemist on sellise omamoodi looga, mis kindlasti võib jääda ka pooleli. Kuid mida rohkem ma loosse sisse ujusin, seda põnevamaks läks.

Eks kõik saabki alguse sellest, et Asher Sutton naaseb Maale, kuid ta oli ju kakskümmend aastat kosmoses kadunud. Kuidas ta saab elus olla? Kas ta on veel inimene või on miskit muud? See ei ole võimalik, et ta on peale kosmoselaeva hukkumist ellu jäänud. Minu jaoks oli see lugu just selline, mis sobis siia aprilli kuu eelviimasesse nädalasse. Leidsin, et vajan raamatut, mis aitaks mind pärismaailmast kaugele. Ja see raamat täitis selle ülesande ikka korralikult.

Kuna lõpetasin selle loo lugemise hommikul, siis ongi paslik sellest kirjutada nüüd südaööl. Vajasin aega, et loetut läbi mõtelda ja seda nüüd kirja panna. Igatahes minu jaoks oli lugu üpriski hea ja usun, et teen tutvust ka teiste selle kirjaniku lugudega. Kas on soovitusi, mida järgmiseks võiks lugeda?

Täitsa mõnus lugemine oli ja kordagi ei tahtnud seda pooleli jätta. Vahest mõnd teist lugu lugedes on küll tunne, et ei suuda edasi lugeda. Kuid sel korral mitte. Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda ilmtingimata tegema.

Aitäh kallid sõbrad ja näeme veel!

Howli liikuv kindlus(1.osa)(2017)

Jaapanikirjanduse väljakutse 2021

Oktoober: Raamat, mille põhjal on jaapanlastel valminud film

Howli liikuv kindlus(1.osa)(2017)(302lk)

Autor: Diana Wynne Jones

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Howli liikuv kindlus (1986) on briti kirjaniku Diana Wynne Jonesi romaan, millest on tehtud aastal 2004 animefilm. See purustas Jaapanis kassarekordeid, sai Oscari nominatsiooni parima animeeritud filmi kategoorias ja sellel on tuhandeid fänne üle maailma. Romaan ise on võitnud aastal 2006 Phoenixi auhinna.
Peategelaseks on kübarategija vanim tütar Sophie, kelle Kõnnumaade Nõid vanaeideks moondab. Ehmunult oma kodust põgenev Sophie jõuab kurikuulsa võluri Howli juurde, kelle liikuvast lossist ta püüab ka peavarju leida. Nõidusest vabanemiseks peab Sophie hakkama saama võlur Howliga, sõlmima lepingu tuledeemon Calciferiga ja ka Kõnnumaade Nõiale endale vastu astuma. Seda tehes avastab ta, et nii võlur Howlis kui temas endas peitub palju rohkem, kui ta kunagi arvanud on.

Lugu kübarategija tütrest nimega Sophie, kelle on Kõnnumaade nõid vanaeideks moondanud. Ta otsustab kodust põgeneda ja jõuab endalegi ootamatult võlur Howli juurde, kelle liikuvast lossist püüab ta ka peavarju leida. Ta peab andma endast kõik, et sellest nõia poolt pandud needusest vabaneda ja kas ta ka seda suudab? Milliste värvikate tegelastega veel kohtud? Seda kõike saad teada siis, kui ise seda raamatut loed.

Olles nüüd selle raamatu läbi lugenud, usun, et vaatan ka jaapanlaste tehtud animefilmi ka ära. Olen juba sellegi alla laadinud ja loodan, et leian peagi ka aega, et seda vaadata. Tahan oma silmaga näha, kui värvikas on ikkagi Howl ja tema vastu astuv Kõnnumaade nõid.

Polegi ammu midagi fantaasiaga seotut lugenud. Peamiselt on näppu jäänud ikka krimkad ja lasteraamatud. Eks tuleb seda viga parandada ja alustada ka selle osa järjega. Kuna need osad on õnneks ellus olemas, siis alustan ka lähiajal lugemist. Mulle meeldis esimene lugu väga ja loodan, et ka teised osad on sama põnevad nagu esimenegi. Nautisin lugemist väga ja tore oli üle pika aja taas sukelduda fantaasiamaailma, kus ringi rändasid nii Nõiad kui ka Võlurid, sekka ka mõni deemon.

Ootan nüüd huviga pakkumisi, mis oleksid sellele loole sarnased ja just kus oleks tegemist fantaasia ja võluritega, Välja arvatud muidugi Harry Potter, soovin avastada uusi kirjanikke, kelle lugusid siis lugeda.

Halloweenipuu(2021)

Halloweenipuu(2021)(125lk)

Autor: Ray Bradbury

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Ray Bradbury noorteromaan «Halloweenipuu» (The Halloween Tree; 1972) on klassikule iseloomulikult õudusfantaasia, mõtteline edasiarendus või paralleelteos romaanile «Vist on kuri tulekul» (ek. 1999), samade teemade käsitlus pisut teise nurga alt. Halloweeniõhtul kommijahile suundunud kaheksa poissi avastavad, et kõikvõimas deemon surnute vallast on ühe nende sõbra ootamatult röövinud. Läbi erinevate ajastute ja kultuuride tema jälgi ajades ja teda päästa üritades avastavad nad halloweeni-püha mütoloogilisi juuri ja algupära ning õpivad tundma, kuidas surmahirm, viirastused ja tondid on kujundanud inimtsivilisatsiooni ajalugu. Raamatusse on võrratud pildid joonistanud Gris Grimly. Raamatu põhjal valminud täispika animafilmi stsenaariumi eest võitis Ray Bradbury 1994. aastal Emmy auhinna. 

Kuna ma polnud varem selle autoriga kokku puutunud, siis ei osanud ka sellest raamatust midagi oodata. Esmalt lummas mind muidugi kaanepilt ja loos olnud pildikesed.

Lugu Halloweeniõhtul kommijahile minevast kaheksast poisist, kes avastavad, et nende sõber on ootamatult kadunud ja seda kõike deemoni poolt. Loosse on sisse põimitud ka inimtsivilisatsiooni ajalugu. Millised on Halloweeni kombed erinevates maades ja nii praegusel ajal kui ka millised olid minevikus. Eks see on ka põhjus, miks see lugu minult rohkem kui kolm tähte saab.

Lugu oli mõneti ka minu jaoks kriipivalt õudne, kuid eks on ikka vaja rohkem mind hirmutada, et ma päriselt ka kartma hakkaksin. Nüüd olles selle raamatu läbi lugenud, tekkis mõte, et võiks ka teisi selle autori raamatuid lugeda, et saaksin tema lugudest palju parema ettekujutuse.

Igatahes sellist noorteromaani polegi veel lugenud, kus tegelaseks on ka deemon. Muidugi ka erinevate maade kombed, mis justkui oli õpetlikum pool.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda tegema.

Surma maskid(Dresdeni sarja 5.raamat)(2021)

Lugemiseväljakutse 2021

39. Raamat kirjastuselt Fantaasia

Surma maskid(Dresdeni sarja 5.raamat)(2021)(293lk)

Autor: Jim Butcher

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Harry Dresdeni sarja viies romaan algab telestuudioga. Aga võlurid ja tehnika ei käi kokku, nii et kui saatesse tuleb Punaste Vampiiride üks juhte – muide kuulutades, et midagi üleloomulikku, sealhulgas vampiire, pole olemas – kaob Harry kontrolliloits ja tulemuseks on parasjagu tulevärki.

Harry peab vastu võtma väljakutse. Ja siis võtab ta vastu töö – kadunud on midagi äärmiselt väärtuslikku ja haruldast. Ja Susan on tagasi; ja nagu jutu käigus selgub, mitte ainult Harry pärast. Nii et lisaks oma elu eest võitlemisele duellil tuleb takistada pahasid tapmast mõned miljonid inimesed.

Oh seda võlur Harry Dresdeni elu. Temaga juba igav ei hakka. Alatasa peab ta pahadega võitlema ja sealt edukalt eluga välja tulema. Ta peab võitlema Punase koja vampiiriga, siis vastu võetud juhtumi lahendama ja kõige tipuks tema suur armastus Susan on taaskord tagasi. Kui arvasite, et seda on vähe, siis peab ta päästma ka maailma.

Kui ma esimest korda selle sarjaga alustasin, siis mõtlesin, et mis selles ikka erilist on, mingisugune võlur, kes peab kõiki päästma. Kuid ei, Harry on just selline omapärane võlur, kellega koos juba igav ei ole ja temast sõltub kõik nii maailma tulevik kui ta oma elu. Eks värvikaid pahalasi on eelnevatesse osadesse samuti jätkunud. Ma ei kahetse, et seda sarja olen lugema hakanud. Nüüd ei jäägi muud teha kui oodata järgmist osa või siis vaikselt ise inglise keeles edasi lugeda.

Mul on siiralt hea meel, et kirjastus Fantaasia meile need põnevad lood on toonud ja ma olen saanud neid nautida. Harry on minu jaoks nagu hea sõber, kelleta on maailm hall ja masendav. Tema värvikas karakter teeb kohe tuju heaks ja sa lihtsalt loed ja loed, kuni avastad, et käes ongi juba lõpuakord.

Ma soovitan kindlasti ka teisele seda sarja, kellele meeldivad sellised lood ja kes korra on juba alustanud, ei suuda lõpetada. Igatahes minuga läks nii. Mainin ka ära, et kui kord alustada, siis need lood võivad tekitada sõltuvust ja enne ei suuda lõpetada kui kõige värskem osa ka loetud.

Usun, et te ei pea pettuma ja eelnevate osade arvustusi saate samuti lugeda minu blogist.

Musta missa vandenõu(2.osa)(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

49.2020.aastal ilmunud ulmeraamat

Musta missa vandenõu(2.osa)(2020)(174lk)

Autor: Andrei Beljanin

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

“See on teine osa noorukese militsionääri Nikita Ivašovi tegemistest maailmas, mis meenutab üsna äratuntavalt vene muinasjutte. (Sattus ta sinna lihtsalt nii, et laskus ühel päeval kusagil külakeses keldrisse ja avastaski end hoopis mujalt…)
Sel korral näib alguses tegu olevat veidrate ja tühisena näivate vargustega – ladudest kaob must kangas. Ent nagu ikka, pole miski nii, nagu alguses paistab, ja jälle tuleb meie tublil leitnandil päästa terve tsaaririik, ja võib-olla kogu maailm.
Ja seda peamiselt kohaliku miilitsaosakonna abil, mis koosneb talle abiliseks antud vägilasest Mitkast ja Baba Jagaast, kelle juurde on Nikita majutatud.”

Seekordne lugu viis mind taaskord maailma, kus tegutseb nooruke militsionäär Nikita Ivašov. Tema nutikus ja muidugi abilised Baba Jagaa ja Mitka on need kellega üheskoos suudavad nad mis tahes kurjuse võita ja tuua taaskord linnakesse rahu.

Mõtlesin küll, et jõuan enne aastalõppu oma mõtted kirja panna, aga paraku läks nii nagu läks. Eks selle raamatuga saab alguse ka minu selle aasta lugemiseväljakutse. Näis, mis seekordne aasta endaga kaasa toob.

Mulle meeldis raamat väga ja nautisin lugemist ning ootan nüüd huviga ka järgmisi osi. Mulle meeldivad selle loo tegelaste karakterid kui ka loo omapärane kulgemine ja siis tempokas ja vihane lõpplahendus. Nendes lugudes on see miski, mis mind endaga haarab ja tegelastele kaasa elama paneb. Isegi suudad unustada selle, et peaksid magama minema.

Soovitan teistelegi ja ma usun, et te ei pea selle sarja raamatute lugemist kahetsema. Eks ka esimese osa arvustuse leiate samuti siit blogist.

Kaunist uut lugemisaastat kõigile!

13. sõdalane(2009)

Ulmekirjanduse miniväljakutse 2020

3.Raamat, millest on tehtud film/sari/lavastus

13.sõdalane(2009)(123lk)

Autor: Michael Crichton

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

Laibaõgijad. Ibn Fadlani käsikiri, mis jutustab ta kohtumisest viikingitega A.D. 922.

Vaata, seal näen ma oma isa.
Vaata, seal näen ma oma ema,
oma õdesid ja vendi.
Vaata, seal näen ma oma hõimu
vereliini alguseni välja.
Vaata, nad kutsuvad mind,
et ma võtaksin sisse oma koha
nende hulgas
Valhalla kodades,
kus vaprate päralt on igavene elu!

Aastal 922 pagendatakse Viikingite juurde araablane Ahmad Ibn Fadlan , kuna ta armus valesse naisesse. Ta oli šokeeritud Viikingite kommetest. Ahmadi hüüdnimeks sai Eben. Ühel päeval valitakse välja 13 sõdalast, kes peavad võitlema Wendolite vastu. Legend räägib, et 13. sõdalane ei tohi olla viiking. Nii peabki Ahmad Ibn Fadlan olema 13. sõdalane.

Selle raamatuga otsustasin nii, et enne loen ja siis vaatan ka filmi ära. Nüüd pean ausalt tunnistama, seda juhtub minu puhul harva, aga seekord oli film tõesti raamatust parem.

Eks see raamat ongi omapärane ja kõigile vist lugemiseks ei sobi ka. Kuna otsisin selle punkti alla raamatut ja raamatukogus jäi silma just see sinine kaas kus peal viikingite laev, siis haarasin selle kaasa, ilma et ma oleksin sisututvustust lugenud.

Ma ei kahetse raamatu lugemist, eks leidsin loostki selle kübeme, mis mind edasi kandis ja niimoodi mul see raamat loetud saigi. Viikingid on mind alati paelunud ja ma ei saa sinna lihtsalt midagi parata.

Soovitada ei oska, kuna endalgi on praegu üsnagi kahetised tunded, mis hinne raamatule anda. Usun, et kuna sellest on tehtud ka film, siis koos sellega annan raamatule ka hindeks neli.

Kes soovib see loeb ja kes ei taha ei pea seda sunniviisil tegema.