Purjed ja püssirohi(Võitlused Läänemerel 18.sajandil.)(2010)

Ajaloo lugemiseväljakutse 2020

Purjed ja püssirohi(Võitlused Läänemerel 18.sajandil.)(2010)(210lk)

Autorid: Hanno Ojalo, Mati Õun

Kirjastus: Kunst

Tutvustus

Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liikmete Hanno Ojalo ja Mati Õuna raamat annab lühiülevaate võitlustest Läänemerel Venemaa ja Rootsi vahel, käsitledes 18. sajandil toimunud kolme järjestikust sõda, mis puudutasid otseselt ka Eestit ja eestlasi.

See oli aeg, kui mehed olid veel rauast ja laevad puust. Paraku ei viinud suuremad ja väiksemad merelahingud enamasti mingite reaalsete tulemusteni ning iga otseses sõjategevuses hukka saanud meremehe kohta suri õige mitu hoopis nakkushaiguste või lausa nälja kätte. Samas kadus Läänemere põhja hulgi suuri ja uhkeid purjelaevu, väiksematest rääkimata.Kogu seda veidrat ja tagantjärele kummalisena tunduvat meresõda pidasid Vene ja Rootsi kroonitud valitsejad aga täie tõsidusega, sageli ka isiklikult selles osaledes.Teos on mõeldud kõigile, kes huvituvad sõjaajaloost.

Seekordne ajalooline lugemine oli nii põnev, et ma muudkui lugesin ja lugesin. Kuna mulle ajalugu meeldib, siis vahest ikka on hea mõni selline raamat ka kätte võtta, kus saab nii kärtsu kui ka mürtsu. See raamat seda täpselt oligi.

18.sajand oli täpselt see aeg kui selle aja mehed olid rauast ja laevad puust. Kuigi ega neil sõdimistel polnud erilist tulemust, sest suurem osa laevameeskonnast surid haigustesse, siis neid lahinguid ikka peeti ja seda raamatut lugedes saadki sellest maailmast osa.

Mulle meeldis ja ma usun, et leian veelgi aega, et nende teiste raamatutega tutvuda. Mõtlesin küll alguses valida kaks, kuid siiski jäin selle raamatu juurde. Sõjaajalugu on põnev lugeda isegi siis, kui temaatika on kurb ja tõsine.

Eks mulle on see ajaloopisik juba põhikooli ajast külge jäänud ja mulle meeldis ajalootunnis väga käia ja nautisin seda väga.

Soovitan teistelegi seda raamatut, kes samuti sõjaajaloost huvituvad. Eks on ka pilte, mis loole vürtsi juurde annavad.

Tere, tere, tiipajalga! Eesti loomamuinasjutte(1976)

Eesti rahvajuttude aasta 2020

eesti-rahvajutu-aasta-2020

Märts

Tere, tere, tiipajalga! Eesti loomamuinasjutte(1976)(103lk)

Autor: Pille Kippar

22066702

Tutvustus

Siia raamatusse on võetud jutud Tartu Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuseumi rahvaluulekogudest ja ilmuvad trükis enamasti esmakordselt.

Kuna Eestis on kehtestatud koroonakarantiin, siis lugesin seda raamatut esimest korda e-raamatuna. Lootsin nii väga, et see on mul kodus olemas, kuid pidin pettuma. Kui kuulutati välja eriolukord, siis ei jõudnud ka enam raamatukokku aga minu õnneks, jagas minu kodulinnaraamatukogu e-väljaannet sellest raamatust, et ei jääks selle kuu raamat vahele.

Mulle on lapsest peale muinasjutud meeldinud. Mingisugune tõmme on nende vastu siiani.

Selles raamatus oli nii palju erinevaid loomalugusid, üks parem kui teine. Kuna lugesin seda raamatut esimest korda, siis emotsioonid on ülevad. Ma varem ei teadnud, et selline lugude kogumik on üldsegi välja antud.

Mulle meeldisid mitmed lood ja usun, et tahan seda raamatut kuskilt endale ka riiulisse soetada, kust seda ei tea veel. Kas seda üldse ongi kuskil saada, see on juba omaette küsimus.

Mis siis et tegu on muinasjuttudega, mis siis, et need on peamiselt mõeldud lastele. Sellisel ajal vajame just selliseid lugusid, mis sind naerma ajaksid ja sind rõõmustaksid. See raamat on üks neist ja mul on siiralt hea meel, et seda lugesin.

Loomalood on alati olnud minu lemmikvalik. Eks nende omapära just kutsubki neid lugema. Eks ikka mitmes loos on palju ka õpetlikku. Kes teisele teeb halba, see saab selle kümne kordselt tagasi.

See raamatuke jääb kindlasti kauaks ajaks meelde. Mõnus ajaviite lugemine, aga samas ka õpetlik ja hariv.

Muinasjutud ruulivad!!

Soovitan teistelegi lugemiseks, sellest raamatust leiate just selle mida olete ammu otsinud 😀 Mina vähemalt leidsin. Hea tuju samuti kauba peale!!

Kliimapettus: miks roheline liikumine on nagu arbuus – pealt roheline, seest punane(2012)

Teaduskirjanduse lugemiseväljakutse 2019

juuni

Kliimapettus: miks roheline liikumine on nagu arbuus – pealt roheline, seest punane(2012)(385lk)

Autor: James Delingpole

15706655

Tutvustus

Nad väidavad, et kliima soojeneb ja et nad on mures… Nad valetavad. Ja teesklevad. Kliima soojenemine on nende unistus. Äriidee. Nad jutlustavad, kui head ja toredad asjad on orgaaniline toit, biokütused ja tuulegeneraatorid. Väga nunnu, kuid jälle vale. Jälle üks kena äriidee. Ketserlik tõde on see, et kogu see ökovärk on planeedile Maa kordi kahjulikum kui paljuneetud geneetiliselt muundatud toit või naftatööstus. Käsi püsti, kes nn rohelistele ka edaspidi maksta tahab!

James Delingpole on Suurbritannia ajakirjanik, kes sai üleilmselt tuntuks, kui paljastas just selliseid kliimasoojenemise teooriaid fabritseeriva korrumpeerunud teadlaste jõugu East Anglia Ülikoolis.

Ma valisin kaua raamatut selle teema alla. Proovisin mitmeid, kuid siiski jäi see raamat mulle lugemisse, kuna tundus nii põnev ja ma tahtsin teada, kas see kõik on tõsi, mis kaanel kirjas oli.

Ma ei pidanud pettuma. Huvitav lugemine kindlasti, kuid teistkorda ma enam seda ei loeks. Vähemalt esimest korda oli põnev lugeda ja kui mees küsis, et mis salatiraamatut sa loed, siis vastasin, et ära sega sa segad mu eneseharimist 😀

Muidugi usun, et kui ma ei võtaks osa sellest lugemiseväljakutsest, siis ei oleks ma seda raamatut vist kunagi lugenud. Mul on hea meel, et saan ennast argielust välja tirida ja lugeda ka midagi sellist, mida iga päev ju ei loe.

Soovitada ei oska, kes tahab see loeb ja saab teada, mis selles raamatus täpsemalt kirjutati.