Vanade koerte tarkus(2019)

Vanade koerte tarkus(2019)(322lk)

Autor: Elli H. Radinger

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Südamlik ja hingeliigutav lugu koertest, just neist kes on juba vanakesed ning kes vajavad väga hoolitsemist ja kogu südamest soovivad vaid lähedust. Oh, oli see alles raske lugemine. Igakord ämma külastades näen, et sealne 9 aastane koer soovib vaid paitusi ja lihtsalt sinu kõrval olla. Igakord kui sinna lähen, siis tean, et tal on nii hea meel mind näha ja kunagi ei lähe ma tema juurde ilma maiuseta. Alati viin midagi, et talle meelde jääda kui parim sõber kogu maailmas.

Koerad on tõesti truud ja kiinduvad inimesesse, mis siis et vahel kui perenaisel/peremehel on paha tuju, siis ta annab endast kõik, et seda paremaks teha. Nii on ka minu koera Rockyga, alati kui on mõni mure, siis tean, et tema juurest saan ma abi ja hingerahu. Tema pruunid silmad ja tema paitamine aitab mind rahustada ja leian taaskord endas jõudu, et igapäeva eluga edasi minna. Kurb on vaadata, et ta ei ole veel kolmenegi, kuid juba lõug on tal hall. Kas tõesti on see minu kurdetud muredest? Sellele ma siit raamatust küll vastust ei leidnud, kuid sisimas loodan, et tal on minu juures hea.

Igatahes on see raamat kindlasti väärt lugemist ja koerad on just need, mis muudavad meie elu rõõmsamaks ja kui sinu parim sõber haigeks jääb, siis ka kurvastad. Mõned inimesed ei mõista, miks on meile koeri vaja. Nende jaoks on see kõigest tüütu kohustus, mida iga päevaselt teha. Minu jaoks mitte. Ta on mu parim sõber ja vestluskaaslane. Temale saan ma kurta oma muresid, mida võib-olla teistele ei julge rääkida. Ta on parim, keda endale tahta. Hoidkem oma lemmikuid, kuna millalgi tuleb aeg, kui te kahetsete seda, et tema jaoks piisavalt aega ei leidnud.

Soovitan teistelegi seda raamatut, kuid hoiatan, et tegemist on üsna kurva looga.

Koera kodutee(2019)

Koera kodutee(2019)(334lk)

Autor:  W. Bruce Cameron

Tutvustus

Armastatud raamatute „Koera elu mõte“ ja „Koera teekond“ autorilt.
Lucas Ray suureks hämmastuseks ilmub mahajäetud hoonest välja imearmas kutsikas, kelle silmis on inimese tähelepanu kõige imelisem asi maailmas. Noormees võtab koera koju kaasa, olgugi et korteris, kus ta oma emaga elab, ei ole loomapidamine lubatud.

Kutsikas, kes saab nimeks Bella, ei taipa küll kõikide mängude, näiteks mittehaukumise mõtet, ent tema ja Lucase vahel tekib kiiresti side. Koera peitmine naabrite eest muutub üha keerukamaks ja Lucas hakkab Bellat salaja veteranide ameti haiglasse tööle kaasa võtma. Seal pakub Bella rõõmu ja tröösti just neile, kes seda üle kõige vajavad. Ent kui loomapüüdja koera võõrandab ja varjupaika viib, sest Denveris on pitbullide pidamine keelatud, ei jää Lucasel üle muud kui koer senikauaks hoiukodusse saata, kuni ta olukorrale lahenduse leiab.

Aga lahusolekust masenduses Bella ei kavatsegi oodata. Ta asub pealtnäha võimatule ja unustamatult seiklusrikkale teekonnale läbi Colorado metsiku looduse, et läbida nelisada miili, mis teda kodust ja Lucasest lahutavad.

Ameerika kirjaniku W. Bruce Cameroni „Koera kodutee“ on südamlikult jutustatud haarav ja helge lugu vankumatust truudusest ja lõputust pühendumisest inimese ja tema lemmiklooma vahel. Cameroni varasemate teoste hulka kuuluvad eesti lugejatelegi tuttavad hinnatud menukid „Koera elu mõte“ ja selle järg „Koera teekond“.

Mida teeksid sina, kui sa leiad hüljatud koera aga kes saatuse kiuste osutub Pitbulliks ja seal kus sa elad, Denveris on see tõug keelatud ja teda ootab ees hukkamine? Kuidas käituksid sina ja mida kõike sa teeksid, et seda ära hoida?

Lugedes seda raamatut, saate kindlasti neile küsimustele vastused.

Mulle meeldis see lugu väga, nagu ka eelmised selle autori raamatud. Neis on midagi, mis paneb sind kaasa elama, olgugi, et tegu on teistmoodi peategelasega kui tavaliselt.

Seekordses loos peab Lucas andma endast kõik, et Pitbulliks osutunud Bella hukkamisest päästa. Kas ta ka seda suudab ja milliseid otsuseid peab ta langetama, seda peate te ise lugema.

Tunnistan, et elasin Bella elule väga kaasa ja soovisin väga, et ta oma pere ikka üles leiaks. Tema seiklemine ja sõbraks saamine puumaga, see liigutas mind väga. Nad elasid koos ja lõpuks kui oli aeg Bellal lahkuda, siis ma isegi nutsin natuke.

Kuna mulle meeldisid varem ilmunud osad, siis ma tahtsin nii väga teada, mis kolmandas raamatus juhtub ja võtsingi lugemisse. Ma ei ole üldse pettunud. Mul on hea meel, et neid raamatuid lugesin ja kuigi tegu on tõsise teemaga, siis läks lugu natuke ka hinge.

Kes tahab teada, mis saab Bellast ja kas ta suudab leida tee tagasi oma pere ja peremehe Lucase juurde, siis peate ise seda lugu lugema. Ma usun,et te ei kahetse seda.

Nüüd on jäänud veel vaja film ära vaadata ja siis ongi süda rahul.

Teile kallid sõbrad ja blogilugejad soovin kaunist sügist ja lugege ikka raamatuid. Kui need ära unustate, siis pole enam minu arvates argipäevades põnevust.

Kohtume peagi!!

 

 

 

Koera teekond(2017)

Lugemiseväljakutse 2019

9. Raamat, mille krabad allahindluselt

Koera teekond(2017)(304lk)

Autor: W.Bruce Cameron

Tutvustus

Järg rahvusvahelisele menukile „Koera elu mõte”
Semu on tubli koer. Läbi mitme sündmusterohke elu oma eesmärki otsinud, leiab ta viimaks, et on selle leidnud ja täitnud. Aga nähes pisikest Clarityt ühtelugu ohtlikesse olukordadesse sattumas, saab ta kinnitust, et sel väikesel tüdrukul on kindlasti oma koera vaja.
Uuesti sündides taipab Semu, et tal on nüüd uus saatus Molly-nimelise koerana. Ta on rõõmust meeletu, kui Clarity, kellest on saanud energiline, aga probleemne teismeline, ta endale võtab. Kõik ei lähe aga sugugi nii, nagu Molly tahaks, ja peagi leiab ta end jällegi Clarityst lahus.
Kuidas õnnestub tal leida tee tagasi oma tüdruku juurde?
W. Bruce Cameroni raamat „Koera teekond” on järg New York Timesi ja USA Today menukile „Koera elu mõte”, mille põhjal valminud film linastus 2017. aastal ka Eesti kinodes. „Koera teekond” jutustab armsa, humoorika ja südantsoojendava loo armastusest, lootusest ja lõputust pühendumusest. Tegu pole pelgalt toreda koeraraamatuga, vaid liigutava jutustusega vankumatust truudusest ja kõikevõitvast armastusest, mis viib lugeja mõttele: kas meie oleme need, kes oma loomade eest hoolitsevad, või hoolitsevad nemad hoopis meie eest?

Kuna lugesin esimest osa ja väga meeldis, siis ei suutnud ka seda osa lugemata jätta. Ja ma ei pidanud pettuma. See oli nii südamlik, et ma ei suutnud üldse mingit muud raamatut vahepeale lugeda. Lugu haaras mind endasse ja ma lihtsalt muudkui lugesin ja lugesin.

Seekordne lugu räägib koerast nimega Molly, kes teeb endast kõik, et olla koos tüdrukuga nimega Clarity. Nad peavad koos kõik takistused ületama ja kes tahab teada, kuidas nad hakkama saavad, siis peavad ise seda lugu lugema. Ma elasin neile väga kaasa. Mis siis, et see mind vahel isegi nutma ajas. Peale Semuna elatud elu koerake uuesti sünnib, seekord Mollyna, siis ta on nii rõõmus ja ei suuda oma õnne uskuda, kui Clarity ta endale koeraks valib. Mida kõike nad koos ettevõtavad ja läbi peavad elama. Kui Molly tema juurde elama tuleb, siis on Clarity vahepeal kasvanud ja nüüd teismeline tüdruk, kes oma koera väga armastab. Molly on tal ainus, kes teda mõista suudab.

Koos veedetud päevad toovad kaasa endaga nii rõõmu kui ka kurbust. Ma ei mõista siiani, mis probleem Glorial oli koeraga. Miks mõned inimesed üldse koeri ei armasta? Mis nendes nii halba on, et neid oma pereliikmeks ei või pidada? Ma ei mõista selliseid inimesi ja kuna ise olen ka terve elu loomi armastanud ja neid pidanud, siis suutsin peategelase CJ samastuda. Loomad on ju ainsad inimese sõbrad, kes sulle ei valeta ega tee haiget. Muidugi kui nad sinu elust lahkuvad, siis see on muidugi väga raske. Eriti kui oled temaga lähedaseks saanud ja ta järsku sinu elust kaob. Ma tean seda tunnet ja raske on selle tühjuse tundega hakkama saada.

Mulle lugu väga meeldis ja kindlasti loen ka kolmanda raamatu läbi. Nüüd peaks midagi tempokamat ja kriminaalsemat ette võtma. Muidu lõpetan nii nagu eile. Peale lugemist lihtsalt nutsin. Nii liigutav lõpp oli lihtsalt. Ma ei suutnud lihtsalt ennast takistada. Eks selles loos oli nii kurbust kui ka õnne. Muidugi ka traagilisi sündmusi, mis mind kui lugejat väga raputasid. Eks elus tuleb kõike ette. Kunagi ei tea, millal mõni haigus sind maha niidab.

Kõik koerakesed, kellena ta uuesti sündis olid omamoodi armsad ja vaprad. Kuid Jacki lugu liigutas mind kõige rohkem. Mis siis, et ta oli pisike koer, kuid see ei takistanud teda oma perenaist kaitsmast. Muidugi ei puudunud loost ka siiras ja südantlõhestav armastuslugu, see sobis sinna väga hästi. Kuna mulle meeldis esimene raamat, siis ma ei kõhelnud üldse, kui seda lugu lugema hakkasin. Teadsin, et see on sama hea, kui esimene.

Soovitan teistelegi lugemiseks. Pole esimese osa filmi näinud ja kuna hiljuti jõudis kinodesse ka kolmanda raamatu film, siis ootan nende vaatamisega. Tahan enne raamatud kõik läbi lugeda. Ainult kolmas ongi jäänud. Ma usun, et seegi osa ei valmista mulle pettumust. Aitäh kirjastus Pegasusele, kes meieni need armsad lood on toonud. Jõudu ja jaksu neile edaspidiseks!

Teile kallid sõbrad ja blogilugejad soovin kaunist kevadet ja ärge unustage siis raamatuid lugeda. Kui tahta lugeda, siis selleks leiab alati aega. Mina usun küll seda ja pole läinud mööda päevagi, kui ma isegi mõnd lehekülge poleks lugenud.

Geniaalsed koerad(2013)

Lugemiseväljakutse 2018

41. Raamat, mille peategelane on koer (2018 on koera-aasta!)

Geniaalsed koerad(2013)(344lk)

Autor: Brian Hare

Tutvustus

Igaühel on oma arvamus sellest, mis koerad targaks teeb. Viimase kümne aasta jooksul on koerte intelligentsuse uurimises toimunud midagi revolutsiooni taolist. On ilmunud väga palju teaduskirjandust, mis käsitleb koerte psühholoogiat ja mis vahetevahel toetab ja vahetevahel ei toeta meie isiklikku arvamust. See raamat avab meile koera kognitiivse maailma, mis on kaugelt keerulisem ja huvitavam, kui me seda siiani võimalikuks oleme pidanud.

Me kõik teame, et koerad on meile kõige paremad kaaslased. Aga, ma ei teadnud, kui geniaalsed võivad koerad olla. Kuidas saakski, kui nad ei oska rääkida, aga kui neile midagi õpetada, siis jääb see neile kiiresti meelde. Mul oli kunagi taksikoer Bella, kellele ma juba kutsikast peale kõike õpetasin. Ta oli minu parim kaaslane. Seda raamatut lugedes, meenus mulle nii mõnigi mälestus koos temaga. Isegi mõni pisar tuli silma, kui ma temaga koos olemist ja erinevate trikkide tegemist meenutasin. Kuna mul oli see raamat lugemises, siis otsustasin selle ka siia punkti alla panna. Ma ei tea kas sobib aga eks ma saan seda siis teada. Soovitan teile koerasõbrad, seda raamatut lugeda, kes pole muidugi veel seda teinud. Koertest on varemgi kirjutatud. Aga mitte nii täpselt ja selgelt, et lugemine ei olnudki väga raske. Nauditav ja ajaviiteks sobis see lugemine küll. Kahjuks mul enda taksist pilti ei ole ja kui leian, siis eks ma lisan selle siia juurde. Koerad on targad ja ma ei kahtle selles üldse.  Veetke nendega nii palju aega, kui teile on antud. Iga koer vajab lähedust ja soojust. Ma loodan tulevikus endale ka lemmiku saada, eks aeg näitab seda millal. Päikest teile!