Vaikne karje(Kim Stone sarja 1.raamat)(2017)

Lugemiseväljakutse 2019

36. Raamat autorilt, kelle raamatuid su kodusel riiulil kõige rohkem on

Vaikne karje(Kim Stone sarja 1.raamat)(2017)(397lk)

Autor: Angela Marsons

36185310

Tutvustus

Viis inimkuju seisavad ringis ümber värske mulla kuhila. Üks süütu hing on elu kaotanud, aga kokkulepe on juba sõlmitud… ja verega kinnitatud.

Stourbridge’i poiste erakooli direktriss leitakse julmalt kägistatuna. Tema surm on alles esimene Black Countryt vapustavate jõhkrate mõrvade laines. Ent kui endisest lastekodust leitakse inimjäänused, tulevad päevavalgele ka mitmed muserdavad saladused.

Vaneminspektor Kim Stone mõistab, et tal tuleb otsida väärdunud mõtteviisiga kurjategijat, kelle tapalaine ulatub üle aastakümnete. Aina uusi mõrvu avastades tõdeb Kim, et ta peab mõrtsuka peatama enne, kui too uuesti tapab. Kuid kas Kim suudab seista silmitsi deemonitega omaenda minevikust?

Angela Marsons on sündinud ja kasvanud Black Countryl ehk Mustal maal – nii nimetatakse Inglismaal West-Midlandis asuvat tööstuspiirkonda, mida omal ajal kattis paks söekiht.

Vot see oli alles lugemine. Nii pingeline oli, et ma ei arvanud kuni lõpuni ära,kes on nende jubedate tegude taga. Poleks osanud oodatagi, et just see tegelane seda oli. Kes on kõige nende jubedate tegude taga ja kas Kim suudab selle juhtumi lahendada, seda peate te ise lugema. Mulle Kim kui politseiuurija meeldis väga. Ta sobis täielikult BOSSI mängima. Seda sõna otseses mõttes.

Ma ei tea miks ma varem pole seda krimisarja lugenud. Ma ei tea miks ma nii kaua ootasin. Nüüd isegi kahetsen natuke, et seda varem ei ole lugema sattunud. Igatahes kaanepildid sellel sarjal on üsna jubedad. Nagu olema peabki.

Mulle meeldis raamat juba algusest peale. Polnud kordagi tunnet, et jätaks pooleli. Sündmused liikusid nii minevikus kui ka olevikus. Mis mulle väga meeldis. Pinge säilis kuni lõpuni ja juhtumi lahendamine oli Kimi jaoks üsnagi raske, kuid siiski ta pidi ennast kokku võtma, et leida viimane puuduv juhtlõng. Eks raamatus oli ka kurbust ja muidugi viha,mis mõne tegelase julmade tegudeni viis. Eks oli ka üllatusi, mis mõne tegelase kohta alles lõpus paljastusid.

Kui saladused paljastuma hakkavad, siis seda ei peata enam miski. Eks igaüks saab oma karistuse ja mida rohkem Kim edasi uurib, seda põnevama pöörde lugu võtab.

Mulle endalegi meeldib pigem sellist laadi lugemist lugeda, aga vahel satub sinna ka midagi muud. Siiani on meeles Winnetou ja usun, et tahan ka seda sarja edasi lugeda.

Ma usun, et jätkan selle autori raamatute lugemist. Julgen ka teistele soovitada. Pinget ja adrenaliini jätkus piisavalt selles raamatus.

Soovin kõigile põnevaid raamatuid ja näeme veel. Kui mitte sel kuul enam siis järgmisel kindlasti!! Päikest kõigile!!

Advertisements

Kuldne laps(Silva Stökeli lugude 2.raamat)(2018)

Lugemiseväljakutse 2019

22. Eesti kirjaniku kriminull

Kuldne laps(Silva Stökeli lugude 2.raamat)(2018)(304lk)

Autor: Birk Rohelend

42189379

Tutvustus

“Hämaruses libiseb lahtisest aknast aeglaselt sisse midagi pikka ja valget. Valge madu. Hirm naelutab Silva paigale, veri kohiseb kõrvus. Instinktiivselt surub ta silmad kinni, ei, see ei saa olla päriselt, ma magan, ma näen seda unes, kõik on tegelikult hästi, siin ei ole kedagi. Meeletu jõuga sunnib ta end hirmust hoolimata silmi avama. Sekundiga saab kõik selgeks.

See on käsi. Keegi tahab mu last röövida.”

***

Silva Stökel, uuriv ajakirjanik ja nüüd kahe lapse eest vastutav üksikema, on keerukas olukorras. Tema poeg on autistlik ja adopteeritud 8-aastane poiss ei ole oma senises elus ühtegi sõna rääkinud. Peale selle, et poiss on tema noorpõlve armastuse Miko poeg, ei seo neid kahte miski.

Omaveres, pealtnäha rahulikus väikelinnas toimub õudustäratav sündmus – tänavalt leitakse 8-aastase poisi surnukeha, kelle kallal on tarvitatud jõhkrat vägivalda. Lapse surmapõhjust on keeruline kindlaks teha.

Politseiuurija Paul Vender arvab, et Silva oskab juhtumi lahendamise juures abiks olla. Silva keeldub – kuni ühe õhtuni, mil keegi üritab tema poega röövida. Segaste sündmustega öös viskub Silva oma poja asemel kaitsma adopteeritud Mikaeli.

Mida tähendab emadus naisele, kellel tuleb kaitsta oma lapsi tõelise kurjuse eest?

Minu jaoks oli tegemist järjekordse põneva looga. Lugu ise haaras mind endasse ja ma unustasin kõik muu ning elasin täiega kaasa. Põnevusest ja adrenaliinist selles loos juba puudust ei tule. Ei tekkinud korrakski mõtet, et loeks vahepeal midagi muud. Autor püüab lugejaid raputada ja see õnnestub tal väga hästi.

Peategelaseks on siis eelmisest loost tuntud Silva Stökel. Kes nüüd on asunud elama Omaverre ja on sealse ajalehe peatoimetaja. Tal on kaks imearmast poega. Kuid ta on kahjuks üksikema.  Ta peab andma endast kõik, et hoolitseda vanaema ja oma laste eest. Veel peab ta tegelema majas olevate remonditöödega. Abi paluda pole kelleltki. Ta üritab elada tavapärast elu ja saada kõigega hakkama. Kuid kui ta kohtub sealse piirkonna politseiniku Pauliga, siis laseb ta taas kista ennast pöörasesse krimijuhtumisse. Ta algul küll puikleb vastu ja ei suuda sellele üldse mõeldagi, siis tasapisi tunneb ta, et peab tegema kõik, et need kadunud lapsed leida. Mida rohkem ta uurib, seda põnevamaks lugu läheb. Saladused mis paljastuvad on kohati hirmutavad ja õudsed.

Kes on süüdlane ja miks keegi midagi sellist teeb, Silva püüab neile küsimustele vastuseid leida ja raskused, mis tema teele satuvad murraks küll tavalise naise pikali. Kuid Silva ei ole mingi tavaline koduperenaine. Ta on kange ja visa hingega, kes ei peatu enne, kui on saanud teada tõe ja kõik küsimused on leidnud oma vastuse. Iseasi kas mõned vastused üldse talle meeldivad.

Tema elust on puudu tähtis tugisammas. Tal ei ole kellelegi toetuda. Kuid ta proovib siiski hakkama saada. Koos Pauliga uuritakse üht koledat mõrva, aga ka erinevate laste kadumist, mida rohkem nad uurivad, seda rohkem satub Silva elu ohtu.

Ma ei oodanud sellist lõpplahendust. Ja ei arvanud kordagi ära ka, kes võib süüdi olla. Mul on hea meel, et ma seda raamatut lugesin. Põnev oleks teada saada, mis Silvast nüüd edasi võiks saada. Kas ta leiab endale kellegi või mitte.

Eks ma kahtlustasin mitmeid tegelasi, aga et lõpplahenduses sellised tegelased süüdi olid, seda ei suutnud algul uskuda. Kes suudaks oma lapsele midagi sellist teha. Eks need Omavere elanikud on omamoodi erinevad. Kõik tahavad elada sellist elu, mis teeks neid õnnelikuks.

Mul on hea meel, et meil on selline Eesti krimikirjanik. Mulle väga meeldivad tema lood. Põnevust jagub neis kuni lõpuni.  Mulle meeldis ja soovitan kindlasti ka oma lugejatest sõpradele. Ma siiralt loodan, et autor kirjutab Silva lugu veel edasi. Kahju oleks, kui lugu jääks sellisel kohal pooleli.

Soovin kõigile põnevaid raamatuid ja lugege kindlasti selle autori raamatuid.

 

Pimedaim päev(Victori sarja 5.raamat)(2017)

Pimedaim päev(Victori sarja 5.raamat)(2017)(366lk)

Autor: Tom Wood

35108908

Tutvustus

“Naine liigub hääletult kui vari, ta tapab vaikselt. Tema nimi on Kaaren. See elegantne palgamõrvar on tegutsenud juba aastaid. Sel korral valis ta aga vale sihtmärgi.
Victorile, halastamatule ja paranoilisele palgamõrvarile, ei ole võõras see, et talle jahti peetakse. Ta jälitab oma tulevast mõrvarit kogu maailmas eesmärgiga saada teada, kes tellis tema surma, ja seejärel oht kõrvaldada. Jaht viib ta New Yorki.
Ja siis tuled kustuvad…
Üle kaheteistkümne tunni kestvas pimeduses mattub Manhattan kaosesse. Keset elektrikatkestust, rüüstamisi ja vandenõusid mängivad Kaaren ja Victor kassi-hiire mängu, mida linn iial ei unusta.
Psühholoogilise trillerisarja V raamat, varem ilmunud „Palgamõrvar“, „Vaenlane“, „Mäng“ ja „Pigem surm“.

Oh, sa poiss, seda sa ei tea kui kiiresti ma löön. See lause iseloomustab kõige paremini seda raamatut. Taplemist oli väga palju ja Victor on mu lemmikpalgamõrvar senimaani. Seekordses osas peab ta leidma võimaluse, kust leida naine, kes teda nii väga tappa ihkab. Kas ta leiab ta ja mis saab edasi? Oh, seda võite ise ette kujutada, kui olete eelnevaid osi lugenud. Victor igatahes kellelegi võlgu ei jää ja teeb kõik selleks, et ise terve nahaga pääseda ja edasi elada. Tegevus toimub Manhattanil ja tagajamist on palju. Kes keda, seda peate ise lugema. Põnevust jätkus kuni lõpuni ja sellist lõpppauku poleks ma osanud oodatagi. Nüüd järgmine kord raamatukokku minnes, kindlasti vaatan kas ka kuues osa on riiulis olemas. Sest lugemistuhin on sees ja ei taha vahet sisse jätta. Victor on ikka väga vinge mees, sellise mehe sihtmärk ei tahaks küll olla. Ja kui ta peaks pimedas vastu tulema, siis tekiksid küll hirmujudinad. Seekord ta peab tegema kõik, et leida naine nimega Kaaren. Kuidas nad omavahel läbi saavad ja kes jääb võitjaks, peate kallid sõbrad seda ise lugema. Ütlen veel, et see sari on väga hea lugemine ja põnevike austajatele peaks sobima. Kõigile päikest ja näeme veel!!

Mälumees (Amos Deckeri sarja 1.raamat)(2017)

Mälumees (Amos Deckeri sarja 1.raamat)(2017)(487lk)

Autor: David Baldacci

35049776

Tutvustus

“Amos Deckeri elu muutus igaveseks – kaks korda.
Esimest korda juhtus see jalgpalliväljakul. Ta oli suur ja pikka kasvu atleet ning oma kodulinna Burlingtoni ajaloos ainuke, kellest sai profisportlane. Kuid tema karjäär lõppes veel enne, kui jõudis alata. Juba esimeses mängus jooksis ta teise mängijaga õnnetult kokku ja saadud peatraumal oli uskumatu kõrvalmõju – ta ei suuda enam midagi unustada.
Teist korda toimus see peaaegu kakskümmend aastat hiljem. Töötades nüüd politseiuurijana, naasis Decker ühel õhtul varitsuselt ja astus otse õudusunenäkku – tema abikaasa, väike tütar ja abikaasa vend olid jõhkralt mõrvatud.
Perekonna kaotus, nende mõrtsuka isiku ja kuriteo motiivi mõistatuslikkus ning suutmatus sellest kohutavast õhtust ühtki pisiasja unustada – see kõik jättis Deckerisse sügava jälje ja maailm tema ümber hakkas kokku varisema. Mees lahkus politseist, tegi eradetektiivina juhutöid, kaotas kodu ja sattus tänavale.
Rohkem kui aasta möödudes annab üks mees ennast politseile üles, võttes mõrvad omaks. Samal ajal tabab Burlingtoni õudust äratav tragöödia ja Decker kutsutakse appi juhtumit uurima. Decker näeb selles ühtlasi võimalust välja selgitada, mis tema perekonnaga mõrvaõhtul tegelikult
juhtus. Vapustava tõe päevavalgele toomiseks on tal vaja kasutada oma erakordseid andeid ja trotsida nendega kaasas käivat taaka. Ta peab uuesti läbi elama sündmusi, mida ta tahaks unustada. Ohver, mille ta lõpuks tooma peab, võib olla väga suur.”

Kui ma raamatukogus seda raamatut nägin, siis ma teadsin, et ma pean seda lugeda saama. Ma isegi ei lugenud tagakaanelt, mis seal toimuma hakkab, lihtsalt võtsin selle ja alustasin lugemist. Minu jaoks oli tegu üsnagi põneva raamatuga. Ma olin näinud seda raamatut raamatupoes ja siis oli keegi seda veel tutvustanud ja minu soov seda raamatut lugeda oli suur. Lugema hakates, ei tundunud see midagi erilist olevat. Lugu mehest, kes on niiöelda super võimetega ja ei saa mälu tõttu midagi unustada. Aga siis kui hakkas sündmusi juhtuma, siis polnud enam pidureid. Tempo tõusis iga leheküljega. Mulle meeldis see, et alguses oli tempo natuke aeglasem. Ja siis järsku läks lugu natuke kiiremini edasi. Amos oli omamoodi põnev tegelane, kes ei unustanud kunagi midagi ega ka polnud selline mees, nagu tavaliselt. Ma olen rahul, et seda raamatut lugesin ja veel seda, et ma ei suutnud kuni lõpuni välja ette arvata loo lõppu, mis on väga hea. Ma usun, et loen kindlasti veel mõnda selle kirjaniku raamatut. Neid lihtsalt põnevuse nimel juba loeks. Eks näis, milline tema raamatutest mind järgmine kord raamatukogus kõnetab. Põnev oli küll, kuid samas ka kurb ja traagiline. Eks kaasaelamist oli palju ja ma soovisin, et ta leiaks üles selle inimese, kes kõik need teod toime pani. Kuidas ta seda teeb ja kelle abiga, seda peate te juba ise lugema. Midagi ette rääkima ei hakka aga võin öelda, et sellel raamatul põnevusest ja adrenaliinist juba puudus ei tule. Korralik krimiromaan, mis peaks kõigile sobima. Sujuv ajaviide oli täitsa garanteeritud!Pakaa ja näeme veel!

Eelmine tüdruk(2017)

Eelmine tüdruk(2017)(316lk)

Autor:J.P. Delaney

eelmine tydruk_140x210.indd

Tutvustus

Emma: Traumaatilisest sissemurdmisest toibuv Emma otsib uut elukohta, aga ükski korter ei tundu taskukohane ega turvaline – kuni ta leiab maja aadressil Folgate Street üks. Maja on arhitektuuri meistriteos: minimalistliku disainiga kõrged pastelltoonides avatud ruumid. Ent majas kehtivad oma reeglid. Maja salapärane arhitekt hoiab elamist täielikult oma kontrolli all. Ruumides ei tohi olla ei korralagedust ega isiklikke asju, nagu raamatud või fotod. See koht on mõeldudki elanikku ümber kujundama – ja seda see ka teeb.
Jane: Pärast isiklikku tragöödiat vajab Jane uut algust. Kui ta leiab maja aadressil Folgate Street üks, on ta eluruumist sedamaid võlutud – nagu ka selle põnevast loojast. Varsti pärast majja kolimist saab Jane teada maja eelmise üürniku, temaga nii vanuse kui välimuse poolest sarnase naise õnnetust surmast. Kui Jane püüab tõtt valest eristada, järgib ta tahtmatult eelmise tüdruku eeskuju, tehes samu valikuid, kohtudes samade inimestega ja kogedes ka samu hirme, mida tema.

Varsti on kinodesse oodata ka raamatu põhjal valminud Ron Howardi linateost.

„Paeluv, jahmatav, aga ennekõike leidlik romaan – psühholoogilise põnevusromaani täistabamus.” – Lee Child

„Haarav ja närvekõditav lugu naisest, kel õnnestub leida pealtnäha unistuste kodu … kuni ta kuuleb eelmise üürniku salapärasest hukust.” – Cosmopolitan

 

Põnev ja peadpööritavate käikudega lugu, kus on peategelasteks kaks naist. Emma, kes elas enne selles majas ja nüüd Jane, kes hiljuti alles kolis sinna majja ja kes püüab meeleheitlikult leida vastuseid saladustele, kuidas ta seda teeb ja kas ta saab teada tõe, seda peate te kallid sõbrad ise lugema. Võin öelda seda, et raamat on nagu karusell, lugejat viiakse nii minevikku kui ka olevikku. Mõlemad naised on omamoodi karakterid ja isemoodi iseloomuga. Mehed seevastu, kes selles loos ka kaasa löövad on kohati dominantsed aga mõned neist ka salakavalad ja üks neist on eriti salapärane ja armastab väga korda ning kontrollimist. Ma ei tea miski selles loos oli sellist, mis mind esimestest ridadest peale lugema kutsus. Mõne raamatuga lihtsalt ongi nii. Kes ei unistaks sellisest majast, aga kui selguvad hämarad saladused eelmise üürniku hukust, siis Jane ei puhka enne, kui on teada saanud kõigi saladuste vastused. Olgu need millised tahes. Ma ei oleks osanud nendele sündmustele sellist lõppu. Kuidagi ootamatu ja põrgulikult põnev oli. Vähemalt minu jaoks. Soovitan lugeda, ma usun, et te ei kahetse. Kas keegi teab, kust saaks seda filmi? Andke teada!

Surm Pont-Avenis (Kommissar Dupini sarja 1.raamat)(2017)

Surm Pont-Avenis (Kommissar Dupini sarja 1.raamat)(2017)(272lk)

Autor: Jean-Luc Bannalec

37460312

Tutvustus

Loode-Prantsusmaa idüllilises külakeses leitakse armastatud hotellipidaja 91-aastase Pierre-Louis Penneci surnukeha. Selline mõrv sellises kohas šokeerib ja üllatab nii kohalikku kogukonda kui ka komissar Dupini, kes kohvitassi ja croissant’i juurest mõrvapaika kutsutakse. Peagi suudab Dupin ja tema meeskond välja selekteerida peamised kahtlusalused, kuid salapärane sissemurdmine hotelli ja veel üks kahtlane surm muudavad kogu loo veelgi keerulisemaks.

Rahvusvaheline menuk „Surm Pont-Avenis“ tutvustab lugejale komissar Georges Dupini, Pariisist pärit jäärapäist kohvisõltlast, kelle ebatavalised uurimismeetodid hämmastavad nii kolleege kui ka kahtlusaluseid. Raamatu lummav atmosfäär lausa kutsub jalutama mööda kitsaid külatänavaid, hingama sisse kosutavat ookeaniõhku ja maiustama bretoonidele ainuomaste roogadega. „Surm Pont-Avenis“ on haarav ja helge krimiromaan, mida vürtsitavad üllatavad pöörded, bretoonlaste tuliselt iseseisev hing ja tibake argist huumorit.

Omamoodi põnev lugemine oli. Pole varem sellist krimilugu veel lugenud. Teine osa on ka ootamas, aga ei tea kas lugeda seda juba või mitte. Sobiv ajaviite lugemine oli. Minu arust on peategelane Komissar Dupin üks omamoodi mees, kes on ühtlasi ka kohvisõltlane, mis mind natuke lugemise juures häiris, oli see, et ta tahtis koguaeg kohvi ja pidevalt oli tal nälg. Muidu oli põnev uurimine ja sellist lõpplahendust poleks osanud oodata.Tal läks küll uurimisega aega ja tempo oli aeglane, kuid siiski viimaks sai ta teada tõe ja lahendas juhtumi korralikult ära. Mul on au esimest korda lugeda cosy crime žanrisse kuuluvat raamatut lugeda. Tegu on Helios kirjastuse raamatuga ja nad on välja andnud ka teise osa, loodan ainult seda, et nad vahepeal ümber ei mõtle ja ikka sellega jätkavad. Soovitan teistele lugemiseks küll, kuna uurimine on mõnusas tempos, siis pole ka lugemisega eriti kiiret. Seega päikest teile igasse päeva ja põnevaid lugemisi.

Ilma näota ohver (Fabian Riski sarja 1.raamat)(2017)

Ilma näota ohver (Fabian Riski sarja 1.raamat)(2017)(560lk)

Autor: Stefan Ahnhem

37276759

Tutvustus

Fabian Riski krimisarja avaosa „Ilma näota ohver“ on kriipiv põnevik ülimast kättemaksust.

Krimiuurija Fabian Risk on naise Sonja ja kahe lapsega Stockholmist ära kolinud, et alustada puhtalt lehelt mehe kodulinnas Helsingborgis. Mehe plaan veeta päikseline suvepuhkus enne uuele töökohale asumist nurjub, kui ta kutsutakse uurima jõhkrat mõrva. Ohvriks on Riski endine klassivend Jörgen Pålsson, kelle surnukehal puuduvad labakäed. Üsna pea leitakse veel klassikaaslasi mõrvatuna ning Risk peab ajaga võidu jooksma: kas nad suudavad mõrvari tabada enne, kui kõik klassikaaslased minevikupattude pärast surevad?

Seda raamatut lugema asudes polnud mul kahtlustki, et ma selle enne lõpuni lugemist kõrvale heidan. Seda oli lihtsalt nii raske teha. Peategelane on seekord siis Fabian, kes peab toime tulema nii perekonnadraama kui ka mõrvade uurimisega. Ta annab endast kõik, et lahendada see müsteerium, kuid kui tema ise satub löögi alla, siis peab ta ikkagi teiste peale lootma. Mulle tundus, et ta on selline isik, kes täpselt sobib sellele kohale raamatus. Ohvreid langeb kui loogu ja iga leheküljega läheb põnevus järjest suuremaks. Minu jaoks oli väga ettearvamatu lugu, kuna ma ei suutnud ära mõistatada, kes on mõrvar enne kui lugu sinna maale jõudis, et seegi põnev lahendus lugejateni toodi. Üllatus oli suur, kui õhtul kell 10 lugema asudes selle raamatu lõpetasin ja kella vaadates veetsin ma aega selle looga kella kaheni. Mis sellest, peaasi, et põnev oli ja aeg tiksus omamoodi edasi. Ma loodan, et veel tuleb selles sarjas raamatuid, kahju kui ainult see raamat jääkski. Tahaks nii teada, mis sai Fabianist edasi ja kas tema perekonnaelu muutus jäägitult või sai seegi õnneliku lõpu. Värvikaid tegelasi oli raamatus palju ja see isegi lisas loole vürtsi juurde. Soovitan krimisõpradele lugeda. Isegi verd pole nii palju, et teisedki seda lugeda ei võiks. Põnevaid raamatuid ja näeme veel!!