Hõbedatee(2019)

Hõbedatee(2019)(318lk)

Autor: Stina Jackson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Kolm aastat tagasi kadus Põhja-Rootsis jäljetult Lelle seitsmeteistaastane tütar Lina. Juba kolm aastat sõidab Lelle valgetel suveöödel autoga ringi ja otsib meeleheitlikult oma tütart. Ta sõidab mööda 95. maanteed, mida kutsutakse Hõbedateeks. Väikesesse Glimmersträski asulasse saabub Meja koos oma emaga, kes loodab alustada uut elu. Meja on sama vana kui Lelle tütar siis, kui too kadus. Kuid see hüljatud paik on Meja jaoks ohtlik.
Sügispimeduse saabumine seob Lelle ja Meja saatuse, ning kui veel üks tüdruk kaob, põimuvad nende elud kummitavalt ja traagiliselt igaveseks ühte.
„Hõbedatee” on meeleolukas ja liigutav põnevuslugu sellest, kuidas suuta ka kõige süngemal ajal tugev olla.

Stina Jackson (snd 1983) on pärit Rootsist Skellefteåst. Rohkem kui kümme aastat tagasi siirdus ta USAsse Denverisse. „Hõbedatee“ on Jacksoni debüütromaan, see tegi temast Põhjamaade põnevuskirjanduse tõusva tähe. Teos valiti 2018. aastal Rootsi parimaks kriminaalromaaniks.

Antud lugu oli nii sünge ja hingekriipiv, aga seda tasakaalustas põnevus ja särisev pinge, mida lugu endas kandis. Vahel on tõesti nii, et inimesed, keda sa mõnda aega tundnud oled, pole tegelikult üldse nii head kui nad pealtnäha paista võivad.

Peategelaseks on Lelle, kes on läbi elanud kõige raskema perioodi oma elus. Kolm aastat tagasi kadus tema tütar Lina jäljetult. Teda pole suutnud leida ei külaelanikud ega ka politsei. Kuid Lelle ei kavatse käed rüpes istuda. Ta jätkab otsinguid siiani ja ei lõpeta enne kui on oma tütre Lina leidnud. Kas ta leiab oma tütre ja milliseks kujuneb tema saatus?

Meja on täiesti tavaline teismeline tüdruk, kelle elu pole olnud just kõige kergem. Ta otsib elus oma kohta ja tutvub ühe kena noormehega, kes paistab talle inimesena, keda võib usaldada. Kuid paraku on saatusel teised plaanid.

Kas saatus saab tõesti olla nende kahe inimese vastu nii ebaõiglane ja karm? Mida lugu edasi seda põnevamaks läheb ja raske on raamatut käest panna.

Ma lootsin kogu hingest, et tõde tuleb ükskord päevavalgele, kuid eks minugi jaoks oli lõpp ootamatu ja põnev. Ma nautisin selle raamatu lugemist ja juba laenutasin ka järgmise Mirabilia sarja osa. Kui kellegi on veel soovitusi, siis andke endast julgelt märku.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda varem teinud pole.

Mõrv koidikul(Melissa Craigi sarja 2.raamat)(2020)

Mõrv koidikul(Melissa Craigi sarja 2.raamat)(2020)(288lk)

Autor: Betty Rowlands

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Viirpuu villa on nüüd enam kui aasta Melissa Craigi kodu olnud ja naine maaeluga harjunud. Ta satub oma naabri Irise kutsel Londoni kunstikolledži auhinnatseremooniale, kus üks auhinnasaajatest, noor maalikunstnik, talle auhinna toonud maali, kauni noore naise portree, publiku silme all noaga puruks lõikab.

Veidi hiljem kohtub Melissa hiljuti külla kolinud kohaliku õppeasutuse juhatajaga, kes pakub talle võimaluse loovkirjutamise kursust läbi viia. Naine avastab üllatusega, et juhataja sekretär on võluv Angelica, seesama neidis, kelle portree lõhkumise tunnistajaks Melissa oli. Töö verisulis kirjanikega valmistab Melissale suurt rõõmu ja peagi hakkab üks kolleeg talle ka romantilises plaanis huvi pakkuma. Ja siis, ühel päeval tööle saabudes seisavad koolimaja ees politseiautod. Toimunud on mõrv ja Melissa seab oma eesmärgiks tõe väljaselgitamise, kuna politsei peamiseks kahtlusaluseks osutub just naise uus silmarõõm. Peagi leitakse uus surnukeha ja naine teab, et nüüd läheb mõrvari leidmisega kiireks.

Kas Melissa jõuab kaunis külas inetu tõe enne päevavalgele tuua, kui järgmine ilmsüütu ohver elu kaotab? Betty Rowlandsi järjekordses vaimukas teoses, mille peategelane on nutikas ja tundlik kirjanik Melissa Craig, saavad kokku Inglismaa maaelu idüll ja inimloomuse räpasemad küljed.

Taaskord üks selline raamat, mis lausa neelab sind endasse ja päris maailma on üpris raske tagasi tulla, muidugi siis veel eriti, kui süüdlast hakatakse taga otsima.

Kuna lugesin autori esimest osa, siis kohe kui teist osa nägin, et on tõlgitud, teadsin, et tahan ka seda lugeda.

Niisama pöörane lugu kui oli seda esimene. Melissa on just selline tegelane, kes sobib peategelaseks väga hästi. Muidugi on kaanepilt ka väga ilus ja kiidan autorit, kes suudab luua maalima, kus kõik pole päris nii nagu peategelasele võib paista. Just see inimene, keda sa kõige vähem oskad kahtlustada, võib osutuda hoopis kellekski teiseks. Saladused ja ootamatud pöörded on just need, mis mind kui lugejat endaga kaasahaarasid ja enne lahti ei lasknud, kui raamat läbi sai.

Nii väga tahaksin juba järgmist osa lugeda ja teada saada, kuidas Melissal edasi läheb ja milliste saladustega tuleb tal järgmistes osades rinda pista.

Ma loodan, et kirjastus jätkab selle sarja tõlkimist, nii kahju oleks kui see pooleli jääks.

Muidugi annab loole juurde ka see imeline maaelu kirjeldamine ja ükski saladus ei jää varjatuks.

Kui otsid sellist krimilugu, mis kulgeks sulle sobivas tempos, siis on see just sulle. Esimese osa arvustuse leiad samuti siit blogist.

Mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada. Selles loos on see miski, mis mind paelus ja usun, et teidki kallid sõbrad.

Nukumäng(Washington Poe sarja 1.raamat)(2020)

Nukumäng(Washington Poe sarja 1.raamat)(2020)(368lk)

Autor: M.W. Craven

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Ta tõmbab nööre ja vaatab neid kannatamas. Tere tulemast – see on nukumäng. Sarimõrtsukas põletab Inglismaa Lake Districti kiviringides inimesi surnuks. Jälgi ta ei jäta ja politsei on nõutu. Kui selgub, et kolmanda ohvri söestunud jäänustele on kraabitud ametist tagandatud uurija Washington Poe nimi, kutsutakse too tagasi tööle, osalema uurimises, milles ta tegelikult osaleda ei soovi.

Pooleldi vastu tahtmist kaasab Poe sotsiaalselt saamatu, kuid särava mõistusega analüütiku Tilly Bradshaw’. Kokkusobimatu paar leiab jälje, mis on mõeldud vaid Poe silmadele. Tabamatul mõrvaril on plaan ja miskipärast on Poe’l selles oma roll. Ohvrite arvu kasvades mõistab Poe, et on panustanud juhtumisse hoopis rohkem, kui esialgu kavatses.

Rabav lõppmäng loksutab paigast kogu tema senise teadmise iseendast ja ta mõistab, et maailmas on hoopis hullemaid asju, kui tuleriidal hukkuda.

Särisevalt põnev krimiromaan, mille peategelaseks on uurija Poe ja muidugi ei maksa ära unustada ka tema abilist Tillyt. Need kaks koos on lausa võitmatud. See lugu oli üks neist, mis kindlasti jääb pikaks ajaks meelde ja aja möödudes kaanepilti nähes meenuvad ka sündmused. Mõne raamatuga lihtsalt on nii.

Mulle meeldis loo juures kõige rohkem see, et autor suutis hoida mind kui lugejat teadmatuses ja ma ei suutnud kordagi ära arvata, kes võiks olla selline jõhker mõrvar. Nüüd ootan küll põnevusega, kas ka järgmine osa sellest sarjast tõlgitakse.

Mulle meeldis samuti see, et uurimine oli pingeline ja põnev. Erinevad uurimisnüansid ja tegelaste omavaheline vestlus oli ka mõneti üpriski irooniline. Igatahes mina nautisin seda lugemist väga. Muidugi kaanepilt on ka super.

Selles loos oli see miski, mis mind kui lugejat juba lugu alustades nii kaasa tõmbas, et muudkui lugesin ja elasin sellele põnevale loole kaasa. Soovisin kogu südamest, et Poe leiaks mõrvari ja see ebatavaline nutikus, kuidas ta selleni jõudis on lausa hämmastav. Mida rohkem ma lugesin, seda tempokamaks sündmused muutusid.

Mulle just meeldivadki sellised tempokamad krimilood, kus tagaajamist ja nuputamist on rohkem. Vahest aga kui tuleb tuju, siis ka aeglasemad lood, kus pearõhk on suunatud lihtsalt mõnusale kulgemisele, kuid siiski käib pidev süüdlase otsimine.

Nüüdsest on selle loo autor üks mu lemmikuid. Jään põnevusega järgmisi osi ootama.

Soovitan lugemiseks, kellele meeldib tempokas krimilugu ja põnevad erinevad uurimisliinid ja vahel on tunne, nagu oleksid jõudnud kuhugi sinna keerisesse ära kaduda.

Lahendamata juhtum(Kadunud tüdrukud)(2020)

Lahendamata juhtum(Kadunud tüdrukud)(2020)(334lk)

Autor: Tina Frennstedt

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Pärast seda, kui võimas orkaan Rut on üle Skåne liikunud, leitakse hommikul Höllvikenist ühe rannaonni eest mõrvatud naine. Peagi toimub järgmine rünnak ja tegutsemisviis viitab ühele taanlasest vägistajale ja mõrvarile – Valby-mehele –, kes tegutses mõned aastad varem Kopenhaagenis.
Malmö elanike seas levib paanika ja kriminaalinspektor Tess Hjalmarsson, Skåne lahendamata juhtumite rühma juht, on sunnitud koos oma otsekohese partneri Marie Erlinguga hakkama mõrvarit otsima. Esialgu jääb politsei töö tulemusteta, ent kui kurjategija jätab endast jälje, leitakse seos ühe vana juhtumiga, mida Tess on juba ammu lahendada tahtnud: 19-aastase Annika Johanssoni kadumine Simrishamnis ühel suveööl kuusteist aastat tagasi. Kas Annika oli kurjategija esimene ohver või peitub tõde neiu kadumise kohta kusagil mujal?
„Kadunud tüdrukud“ on „Lahendamata juhtumi“, Malmös ja Österlenis toimunud tegelikest juhtumitest inspiratsiooni saanud kriminaalsarja esimene osa.

Tina Frennstedt on Rootsi juhtivaid kriminaalreportereid, kellel on seljataga töö mitmes suures ajalehes ja telesaates. Ta on spetsialiseerunud lahendamata juhtumitele ja kirjeldab politsei tööd väga usutavalt. Varem on ta avaldanud dokumentaalromaani „Dilpomatdottern“ („Diplomaadi tütar“). „Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud“ pärjati Rootsis Crimetime Award 2019. aasta parima debüütkriminaalromaani auhinnaga. Žürii hinnangul on raamatus olemas kõik, mida üks kriminullide austaja võib soovida: keerukad tegelased, maalilised kirjeldused, mõjus keel – ja palju huumorit.

Kuna eelnevad lugemised olid hoopis midagi sellist, mida iga päev ei loe, siis taaskord üks mõnus krimka, mis paneb südame kiiremini põksuma ja adrenaliini sinus särisema. Kuna vahepeal lugesin raamatuid, kus oli uurijaks mees, siis nüüd taaskord naisuurija.

Seekord kohtume uurija Tess Hjalmarssoniga, kes olles lahendamata juhtumite rühma juht, asub taas koos kolleegidega otsima mõrvarit. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tundsin, et olen ise samuti seal koos Tessiga. Autor suutis luua maailma, kus kõik ei paista üldse olevat nii nagu esmapilgul näida võib.

Elasin nii kaasa, et lugesin ja lugesin ja nüüd loodan, et ka järgmine osa tõlgitakse. Tahaksin nii väga teada, mis Tessi elust edasi saab ja kas ta suudab ka järgmise loo edukalt lahendada.

Selles loos oli see miski, mida ma selliste lugude puhul armastan ja niimoodi läks see lugemine kui lennates.

Soovitan teistelegi, kes varem seda raamatut lugenud pole.

Nine Elmsi mõrvar(Kate Marshalli sarja 1.raamat)(2020)

Nine Elmsi mõrvar(Kate Marshalli sarja 1.raamat)(2020)(400lk)

Autor: Robert Bryndza

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Kate Marshall oli paljutõotav noor politseiuurija, kui ta tabas kurikuulsa Nine Elmsi sarimõrvari. Kuid tema karjääri seni suurim saavutus pöördus hoopis kohutavaks katsumuseks. Kate’i karjäär lõppes skandaaliga. Avalikkus ründas teda niinimetatud inimsööjajuhtumit ümbritsevate šokeerivate asjaolude pärast, ta tundis, et teda on reedetud, ja traumeerituna tõmbus ta politseitööst eemale.

Viisteist aastat pärast neid katastroofilisi sündmusi töötab Kate õppejõuna ühes Inglismaa rannikuäärses ülikoolis, aga mineviku varjud kummitavad teda endiselt. Lõpuks avaneb tal võimalus nendega lõpparve teha, sest välja on ilmunud isik, kes kopeerib Nine Elmsi mõrvari kuritegusid.

Kate kaasab oma nutika assistendi Tristan Harperi, et uus koletis tabada. Kui see peaks õnnestuma, saaks vanad võlad klaaritud. Aga kaalul on märksa rohkem. Nimelt pidi Kate’ist saama omaaegse mõrvari viies ohver … ja tolle järglane kavatseb oma iidoli pooleli jäänud töö lõpule viia.

Ma ei ole varem selle autori teist Eestis ilmunud sarja lugenud aga nüüd olles lõpetanud selle sarja esimese osa, siis mõtlen küll, et miks ma pole seda teinud ja kuna teised on ka seda sarja kiitnud, siis mõtlesin ka järgmiseks tolle ette võtta.

Selle raamatu puhul meeldis mulle kõige rohkem see, et lugu ei olnud ainult uurija vaatevinklist vaid ka mõrvar kui selline oli täitsa olemas ja tegutses nii, et uurijatel polnud sellest halli aimugi, mis siis et nad kõigest väest püüdsid teda tabada. Lugu alustades ei osanud ma kordagi arvata, et sellest loost midagi nii rabavalt head võib tulla. Nüüd oleks huvi ka järgmise raamatu järgi, eks näis kas tuleb ka järg.

Igatahes mulle Kate kui peategelane ja uurija meeldis. Mõneti häiris see, et tal oli uurijatele tüüpiliseks saanud alkoholiprobleem. Minu arust polnud see suund üldse tema puhul vajalik. Eks meil kõigil on nõrkuse hetki aga neist saadakse üle ja võetakse elus teine suund. Tema nutikus ja tõhus uurimine seda lugu edasi vedasidki, mis siis et ta enam politseis ei töötanud.

Kui krimiromaanide puhul tekib selline tunne, et üks või teine tegelane on süüdi, siis selles loos on kõik hoopis teistmoodi. Ei suutnud ma ette näha, kes on süüdlane ja miks ta kõike seda tegi. Eks see võluski mind loo juures kõige rohkem, et ka uurijate jaoks ei olnud mõrvari leidmine nii lihtne nagu pealtnäha tundus.

Nautisin selle loo lugemist ja ei kahetse lugemisele kulutatud aega. Eks lugu ise rabas mind nii, et mõtlen siiani, miks küll mõned inimesed selliseid jubedaid asju võivad teha ja mis neid selleni viib või ajendab?

Soovitan teistelegi lugemiseks aga mainin ka ära, et tegu on üsna verise looga ja kõigile ei pruugi sobida.

Surm Niilusel(2005)

Lugemiseväljakutse 2020

14. Üks Agatha Christie raamat

Surm Niilusel(2005)(224lk)

Autor: Agatha Christie

Kirjastus: Eesti Päevaleht

Tutvustus

Inglismaa rikkaim naine Linnet Ridgeway, kes on 20-aastane ja peale selle ka väga ilus, abiellub kõigile ootamatult tundmatu noormehe Simon Doyle´iga. Too on vastse abikaasa nimel hüljanud oma äsjase kihlatu, Linneti sõbratari Jacqueline´i. Noorpaar suundub Egiptusse pulmareisile, kuid ei leia seal sugugi rahu – kättemaksuplaane hauduv Jacqueline on otsustanud neid jälitada. Ka laeval, mis teeb lõbusõitu mööda Niilust, järgneb mehe endine kallim neile tumeda varjuna. Kuni Linnet mõne aja pärast laeval tapetakse.

Nagu ikka, tuleb mõrvar leida kohalviibinud isikute seltskonnast, kellest paljudel võis olla põhjust sooritada kuritegu. Ja Hercule Poirot, kelle ainus soov oli pääseda Egiptuses eemale Inglismaa ududest, hallusest ja pidevatest tüütutest vihmasadudest, peab puhkusest loobuma ja jälle oma hallidele ajurakkudele tööd andma.

“Surm Niilusel” (“Death on the Nile”) ilmus esmakordselt 1937. aastal (e. k. 1997), ja selle järgi vändati Inglismaal 1978. aastal samanimeline film, milles Hercule Poirot´d mängis Peter Ustinov. Mõrvaloost Niilusel tehti film ka 2004. aastal, seekord oli kuulsa belgia detektiivi rollis eesti televaatajate lemmik David Suchet.

Kes meist siis ei teaks kirjanikku nimega Agatha Christie? Ka seekordne raamat pole mingi erand. Ma ei teadnud, seda et see lugu oli ka tema üks lemmikuid.

Muidugi on peategelane Hercule Poirot. Tema eest ei jää juba midagi varjatuks. Ta on erakordselt nutikas ja seekord saab lugu alguse Niiluse lõbusõidul, kus viibib ka Poirot.

Lugu saab alguse sellest, et leitakse tapetud naine. Muidugi pole mõrvarist mingit jälge ja kõike seda isegi puhkusel olles hakkab uurima Hercule Poirot.

Avastasin netis kolades ka selle, et raamatust on ilmunud film, eks nüüd millalgi vaatan sellegi ära. Kes on näinud, siis ootan muljeid.

Kas ta leiab mõrvari ja milliseks kujuneb lõpplahendus, seda lugege ise!

Veresidemed(Kim Stone sarja 5.raamat)(2020)

Veresidemed(Kim Stone sarja 5.raamat)(2020)(384lk)

Autor: Angela Marsons

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Kuidas tabada tapjat, kes tegutseb ainsatki jälge jätmata?

Esmapilgul näib olevat tegemist halvasti lõppenud rööviga. Esimene ohver, hooliv ja õiglane sotsiaaltöötaja, on tapetud ainsa täpse noahoobiga südamesse. Kuid uurija Kim Stone’ile tundub asi kahtlane.
Kui leitakse identse noahaavaga kohalik narkomaan, mõistab Kim vaistlikult, et tegemist on sama tapjaga. Kuid peale külma, ettekavatsetud tapmisviisi ei ühenda ohvreid miski, nii et tegu võib olla senistest kõige keerulisema juhtumiga.
Kimi keskendumist juhtumi lahendamisele ähvardab rikkuda kiri dr Alexandra Thorne’ilt – sotsiopaadilt, kelle Kim aitas trellide taha saata. Seekord on Alex otsustanud ette võtta Kimi kõige valusama haava, sundides teda silmitsi naisega, kes on süüdi tema väikese venna surmas – tema oma emaga.
Laipu koguneb, Kim oma meeskonnaga lahendab tumedaid saladusi ja jõuab tapjale aina lähemale. Kuid oht võib ähvardada üht omade seast ja seekord ei pruugi Kim tema päästmiseks piisavalt tugev olla…

Angela Marsons on sündinud ja kasvanud Black Countryl. Tema loodud Kim Stone’i sarja raamatuid on müüdud 27 riigis ja kokku üle 3,1 miljoni eksemplari, nüüdseks on sari saanud populaarseks ka Eestis.

Peale seda kui neljanda osa läbi lugesin, ootasin kannatamatult juba viiendat ja siin ta nüüd on. Taaskord üks parimaid krimkasid, mida olen viimasel ajal lugenud. Kuna autor on mu suur lemmik,siis ka seekordne osa oli väga võimas.

Muidugi kohtume taas uurija Kim Stonega, kes on minu arvates vapper ja võimas naine. Tema eest ei jää midagi varjatuks ja kurjategijad saavad alati oma karistuse.

Nii põnev ja kaasahaarav osa oli, et lugesin mõne tunniga raamatu läbi. Kurb asi selle juures on see, et nüüd peab taas järgmist osa ootama. Loodan, et väga kaua aega ei lähe.

Seekordses osas peab Kim tabama mõrvari, kes tegutseb nii, et temast ei jää ainsatki jälge. Kõigest üks torkehaav ja ei midagi muud. Mida rohkem uurimine edasi liigub, seda pingelisemaks lugu pöörab. Mõnikord võivad minevikumälestused meie tegusid mõjutada.

Ma elasin Kimi uurimisele nii kaasa, et oleksin nagu ise tema meeskonnaliige ja aitaksin uurimisele kaasa. Selline tunne tekib harva ja ka seekordset lugu lugedes tundsin ennast nagu oleksin ka ise raamatus.

Autor suudab luua maailma, kus ebaõiglusele ei ole kohta ja kõik, kes teevad teistele kurja saavad ise karistada. Muidugi ei puudu raamatust ka Kimi vana vaenlane Alex Thorne. Mis plaanid temal Kimiga on, seda lugege ise!

Soovitan teistelegi lugemiseks, mina igatahes olen leidnud endale lemmik krimisarja, mille järgmisi osi ootan huviga.

Särav noor surnu(2019)

Lugemiseväljakutse 2020

46. Ajalooline kriminull

Särav noor surnu(2019)(292lk)

Autor: Jessica Fellowes

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu” on teine raamat Jessica Fellowesi krimiromaanide sarjast, mille tegevustik on tihedalt põimunud paljulapselise Mitfordide aadliperekonna elukäiguga kahe ilmasõja vahelisel ajal. Mitfordide lapsehoidjal Louisa Cannonil tuleb taas kord leida vastused mõrvajuhtumis, mis kõigi arvates on juba lahendatud.

On aasta 1925. Mitfordide vanim tütar Nancy naudib juba täiskasvanuelu ning käib läbi glamuurse ja lõbujanuse seltskonnaga, keda kõmulehtedes kutsutakse säravateks noorteks inimesteks. Nende legendaarseks ajaviiteks on mängida aardejahti, mis viib neid sageli pöörastesse seiklustesse üle terve Londoni, seekord aga korraldatakse aardejaht Asthalli maamõisas äsja seltskonda astunud Pamela Mitfordi 18. sünnipäeva tähistamiseks. Mängu lõpuks on üks osalejatest jõhkral ja traagilisel moel oma elu kaotanud. Mitmete asjaolude tõttu vahistab politsei kiiresti Dulcie Longi nimelise toatüdruku, kuid Louisa on tema süütuses veendunud ning asub oma hea sõbra, noore politseiseersandi Guy Sullivani abiga otsima tõendeid selle kohta, kes võis olla tegelik mõrvar.

Mitfordide mõrvalugude sarjas on varem ilmunud „Juhtum rongis”.

Olles varem lugenud sama sarja raamatut Juhtum rongis, siis ma ei osanud arvatagi, et see osa võib kujuneda selliseks pettumuseks. Põnevust küll oli, kuid kohati oli lugu ikka väga igav. Need tegelaste oma mõtete heietamised ja kuidas uurimine ka üldse ei edenenud ja siis korraga nagu tekkis mingisugune tempo ja siis vajus jälle ära.

Mõtlesin, et jätan isegi pooleli. Kuid mida lugu lõpu poole, siis otsustasin, et loen edasi muidu on ka imelik, kui ei tea kes oli süüdi ja kuidas ta nutikalt kinni nabiti. Ainult lõpp oligi see, mille pärast edasi lugesin. Muidugi oleksin võinud ka lõpu enne ära lugeda ja ei oleks ka midagi kaotanud.

Kuna esimene osa mulle väga meeldis, siis ei osanud arvatagi, et see osa on selline veniv ja ka igav ning vahepeal õhtul kippus isegi uni enne tulema, kui keegi midagi loos teada sai.

Ma ei tea kas on ka teisi, kes on sellisel arvamusel. Midagi nagu jäi puudu. See särts mis esimeses osas oli siia loosse küll ei jõudnud. Võib-olla on ka viga minus. Ootasin sama põnevat lugu nagu oli seda eelmine. Igatahes goodreadsis saab ta tugevad kolm tähte.

Põnevust nagu oli aga politseiuurimine oli nii aeglane ja ei liikunud vahepeal ei edasi ega ka tagasi. Muidugi ajastutruu lugemine oli see küll. Kirjeldusi võib-olla oli liiga palju.

Soovitan lugeda küll, võib-olla tõesti mõnele teisele lugejale meeldib. Kuna maitsed on erinevad ja lugejad samuti.

Külm maa(Shetlandi sarja 7.raamat)(2020)

Lugemiseväljakutse 2020

45. Raamat, mis ilmub eesti keeles 2020. aastal, sinu sünnikuul

Külm maa(Shetlandi sarja 7.raamat)(2020)(320lk)

Autor: Ann Cleeves

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

Ann Cleevesi seitsmendas Shetlandi-seeria romaanis tuleb lugejale tuttaval tandemil,
Willow Reevesil ja Jimmy Perezil, kellele seekord varasemast tarmukamalt sekundeerib ka Sandy Wilson, taas lahendada mitme ohvriga mõrvamüsteerium. Sündmuste jada käivitub seekord loodusõnnetusest, ulatuslikust maalihkest, mis sümboolselt katab midagi kinni, teisalt aga toob ka midagi esile. Uurijad ekslevad mitmesuguste võimaluste rägastikus, lisaks vajavad selgitamist ka nende isiklikud suhted. Nagu ikka, juurduvad kuriteod mineviku eksimustes, mis viivad valede valikuteni olevikus.

Taaskord üks põnev krimilugu, mida oli raske käest ära panna. Muidugi peategelaseks oli taaskord minu lemmik uurija Jimmy Perez. Muidugi ka tema vahva seltskond kelleks olid Willow Reeves ja samuti Sandy Wilson.

Nemad kolm on juba selline meeskond, kelle eest ei jää varjatuks mitte midagi. Mulle väga meeldis ka seekordne osa ja loodan, et kaheksas selle sarja raamat ilmub ka eesti keeles.

Seekordses loos tuleb lahendada mitme mõrvaga müsteerium, mis viib lugeja taas Shetlandile, et siis koos Jimmy Perezi ja tema meeskonnaga uurida peale loodusõnnetust ilmsiks tulnud laipa. Kas nad leiavad süüdlase üles ja mis olid tema motiivid?

Igatahes mina nautisin igat hetke, mida selle raamatu seltsis veetsin. Muidugi ei arvanud ma kordagi ära, kes võiks olla süüdlane ja miks ta seda kõike tegi. Kas tõesti on põhjuseks minevik, mis viib ühe tegelastest sellisele teele. Eks seda saate ise lugeda.

Muidugi kes pole varem seda sarja lugenud, siis soovitan alustada ikka algusest.

Soovitan lugemiseks neile, kes armastavad kriminulle ja sealset põnevat mõrvajuurdlust.

Kastanimunamees(2019)

Kastanimunamees(2019)(442lk)

Autor: Søren Sveistrup

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Haarav põnevik menuka teleseriaali „Kuritegu“ loojalt

Ühel tuulisel oktoobrihommikul avastab politsei vaiksest Kopenhaageni äärelinnast midagi kohutavat. Leitakse jõhkralt tapetud noore naise surnukeha, kel puudub üks käsi. Tema kohal ripub kastanimunadest valmistatud mehike.

Juhtumit määratakse uurima ambitsioonikas noor uurija Naia Thulin. Naise paarimeheks saab just Europolist kinga saanud läbipõlenud uurija Mark Hess. Peagi avastab paar kastanimunadest nukult salapärase asitõendi – sõrmjälje, mis kuulub aasta eest kadunud ja surnuks peetavale tüdrukule, poliitik Rosa Hartungi tütrele. Kuid tapmise üles tunnistanud mees istub juba trellide taga ja juhtum on ammu lõpetatud.

Üsna varsti pärast seda avastatakse järgmine tapetud naine, taas koos kastanimunadest kujukesega. Thulin ja Hess kahtlustavad, et tapetud naise ja Hartungi juhtumi vahel on seos. Aga milline? Thulin ja Hess jooksevad nüüd võidu ajaga, kuna on selge, et tapja pole veel kaugeltki lõpetanud …

Tõeline maiuspala „Kuriteo“, „Lohetätoveeringuga tüdruku“ ja Jo Nesbø fännidele.

Seekordne lugu meeldis mulle väga. Selles oli nii pinget kui ka põnevust. Lugu viis mind seekord Kopenhaagenisse, kus äärelinnast leitakse jõhkralt mõrvatud naise laip.

Lugu asuvad uurima noor uurija Naia Thulin. Naise paarimeheks saab just Europolist kinga saanud läbipõlenud uurija Mark Hess. Kas nad suudavad leida üles mõrvari ja need võikad mõrvalood lahendada? Kas tõesti on mõrvariks neile tuttav inimene?

Nendele küsimustele leiad kindlasti vastuse, kui seda raamatut loed. Mulle meeldisid mõlemad uurijad väga. Neis oli seda sitkust ja südikust, et ületada raskused ja leida tee tõeni ehk süüdlaseni. Nende mõlema karakter oli just selline, mis sind nendega uurimisele kaasa mõtlema kutsus.

Eks mõlemal olid omad meetodid, kuid siiski koos nad lõpuni jõudsid. Mulle meeldis ka see, et lugu oli kirjutatud tempokalt ja mingit kohapeal tammumist polnud.

Samuti ei kahetse ma lugemisele kulutatud aega. Kuna lugu oli nii põnev, siis vahepeal ei suutnud magama minnagi, ilma et järgmist peatükki poleks edasi lugenud.

Mind üllatas lõpp ja ma loodan, et selle autori raamatuid tõlgitakse veel.

Soovitan küll teistelgi lugemiseks, aga kes ei taha väga verist lugu lugeda, siis see lugu igatahes seda on ja võib-olla ei sobi kõigile lugemiseks.