Üheksas haud(Fabian Riski sarja 2.raamat)(2019)

Lugemiseväljakutse 2021

38. Vähemalt kolmele väljakutse teemale vastav teos

Üheksas haud(Fabian Riski sarja 2.raamat)(2019)(456lk)

Autor: Stefan Ahnem

Kirjastus: Helios kirjastus

Tutvustus

Kas oled valmis tapma oma armastatu pärast?

Ühel külmal talveõhtul kaob lühikesel teekonnal parlamendihoonest oma autoni jäljetult Rootsi justiitsminister. Samal ajal leitakse kuulsa Taani teletähe abikaasa nende Kopenhaageni luksusvillast julmalt mõrvatuna. Peagi avastatakse veel surnukehasid, kõigil puuduvad erinevad kehaosad. Kriminaaluurija Fabian Risk ja tema Taani kolleeg Dunja Hougaard peavad müsteeriumi kiirelt lahendama, kuid satuvad seda tehes veel suurema vandenõu keskele, kui keegi ette kujutada osanuks.

„Üheksas haud” on kaasakiskuv põnevik, mille tegevus toimub pool aastat enne romaani „Ilma näota ohver” sündmusi. See on Fabian Riski krimisarja teine osa, kuid on hea lugemine ka eraldiseisva raamatuna.

Seekordne lugu oli nii särisevalt põnev, et mul oli raske raamatut käest ära panna. Kuna tegemist on minu lemmikpeategelasega, siis muudkui lugesin ja lugesin. Nüüd ootangi, millal saan kolmanda osa läbi lugeda. Mulle meeldis, kuidas ta suutis lahendada mõrvaloo.

Lugu algab sellest, et ühel külmal talveööl kaob jäljetult Rootsi justiitsminister. Samal ajal leitakse ka Kopenhaageni luksusvillast samuti teletähe abikaasa laip. Muidugi uurijateks on ühelt poolt Fabian Risk ja teisalt Dunja Hougaard. Mõlemad on super head uurijad ja nende eest ei jää midagi varjatuks.

Mida rohkem ma lugesin seda tempokamaks ja verisemaks lugu muutus. Nautisin lugemist ja usun, et jätkan ka kolmanda osaga. Ma ei saa sinna midagi parata, et mind skandinaaviakrimi tõmbab ja ootan ka pakkumisi, mida võiks veel lugeda.

Lugu oli ise oli kirjutatud meisterlikult ja kordagi ei suutnud välja nuputada, kes kõige selle taga oli. Küll mõtlesin üht, küll jälle teist. Kindlasti soovitan teistelegi lugemiseks, kes varem seda sarja pole lugenud.

Saladuslik juhtum Stylesis(2020)

Lugemiseväljakutse 2021

  1. Raamat, mis ilmus 2020. aastal

Saladuslik juhtum Stylesis(2020)(256lk)

Autor: Agatha Christie

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Saladuslik juhtum Stylesis” on Agatha Christie esimene kriminaalromaan, mille ta kirjutas Esimese maailmasõja ajal, kuigi ilmus see alles 1920. aasta oktoobris. Sel aastal saab Christie esikromaan saja-aastaseks. Juba selles esimeses raamatus tutvustas Christie lugejatele belgia sõjapõgenikku Hercule Poirot’d, inspektor Jappi ja kapten Arthur Hastingsit. Need tegelased esinesid hiljem suures osas tema raamatutest, kuigi neile tuli ka täiendust teiste uudishimulike uurijate kujul. Raamatus asub Poirot lahendama ühe teda aidanud naise mõrva. Naise majas on parajasti külalisena ka kapten Hastings. „ Saladuslik juhtum Stylesis” võeti hästi vastu. See meeldis nii lugejatele kui ka kriitikutele ning sellega oligi Agatha Christie kirjanikukarjäär alanud. Christie ise pidas seda romaani samuti enda jaoks oluliseks ning nimetas hiljem isegi oma maja Stylesiks.

Kuna lubasin endale, et jätkan kindlasti selle autori raamatute lugemisega, siis üle pika aja sai taaskord midagi loetud. Olen mõned nädalad sellest kuust istunud kui vangis. Tahan lugeda, aga raske on midagi alustada. Koguaeg on tunne, et midagi ei tõmba lugemisisu käima. Ma ei teagi praegu, kuidas ma taaskord leian üles lugemisetee. Varem on aidanud lasteraamatute lugemine, aga nüüd pole ka sellest abi.

Igatahes lugesin seda raamatut suure naudinguga. Kuna varemalt meeldis väga sama autori Vaimude tund, siis nüüd seda raamatut lugedes tundsin, et miks ma küll varem pole tema raamatuid rohkem lugenud. Seekord kohtume taas kord vapustavalt hea detektiivi Hercule Poirot’iga. Tahan veelgi lugeda raamatuid, kus uurijaks on just see detektiiv. Kas kellelgi on mõtteid.

Lugu saab alguse sellest, et Poirot asub uurima vanema naise mõrva. Kes küll võis seda teha ja mis põhjustel? Muidugi seda raamatut loetakse Agatha Christie esimeseks krimiromaaniks ja seal kohtume veel ka kapten Hastingsiga. Need kaks tegelast on nii värvikad, et kutsuvad lausa lugema.

Mulle meeldis, et lugu oli kirjutatud mõnusas uurimiserütmis ja tempo on just selline, mis viis mind kui lugejat taaskord krimimaailma, kus kõik pole üldse nii nagu paistab ja see keda sa esimesena kahtlustad, polegi tagatipuks üldsegi süüdi. Mulle on järjest rohkem meeldima hakanud aeglasema tempoga krimkad ja ootan huviga pakkumisi, mida võiks järgmisena lugeda. Kindlasti leidub ka neid, kes on selle autori suured fännid ja on seda raamatut lugenud, kuid neile kes seda teinud veel pole igatahes soovitan seda teha ja usun, et te ei pea kahetsema.

Mina nautisin seda raamatut väga ja loodan, et järgmise raamatu lugemine kulgeb juba paremas tempos kui seda oli selle looga. Mitte et viga oleks olnud raamatus, ei hoopis minus kes muudkui venitas lugemisega. Ma loodan, et järgmisel kuul lugemisisu paraneb ja saan lugeda nii nagu jaanuaris.

Kõike head teile kallid sõbrad ja ärge unustage lugemist!

Glennkill(Lambakriminull)(2009)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

*Raamat, mille tegevus toimub väikses linnas või külas

Glennkill(Lambakriminull)(2009)(303lk)

Autor: Leonie Swann

Kirjastus: Atlex

Tutvustus

Kui ühel Iirimaa külakarjamaal leitakse kohalik karjus tapetuna, käitub külarahvas justkui lambakari… Seepärast otsustavad Glennkilli lambad ise oma peremehe surma asjaolusid uurima hakata. Kerge see pole, sest inimeste maailmas on väga palju veidrat ja mõistetamatut, ent karjast kõige nutikama, Miss Maple’i juhtimisel liiguvad lambad tasapisi tõe poole.

Sakslanna Leonie Swanni debüütromaan, mille žanrimääratluseks „lambakriminull”, on viimase aja kõige tavatumaid ja paeluvamaid teoseid, mis ühendab endas vaimukust ja põnevust, meelelahutust ja sügavmõttelisust. Kui tavaliselt kirjanduses loomtegelasi inimlikustatakse, siis see raamat annab võimaluse jälgida inimesi looma vaatepunktist – ja nii mõnigi kord iseenda üle naerda.

Kui nägin, et seda raamatut lugemiseväljakutse grupis tutvustati ja lugedes sealseid kommentaare, siis teadsin, et võtan selle endale lugemisse ja see raamat sobib ka viimase krimikirjanduse väljakutse punkti alla. Nüüd tuleb siis jääda aprilli ootama. Loodan, et tuleb sama põnev kvartal kui oli seda nüüd.

Tegevus toimub Iirimaa külakeses, kus kohalik karjus leitakse tapetuna. Kuna külarahvas ei oska midagi ette võtta, siis otsustavad Glennkilli lambad ise oma peremehe surma uurima asuda. Muidugi on nende peauurijaks Miss Maple, kelle juhtimisel kõik toimubki. Kohati oli lugu nii koomiline, et ma mõtlesin küll, mis see nüüd on mida ma loen. Kuidas saavad lambad mõrva uurida? Polegi varem sellist krimilugu lugenud ja tänan varasemaid raamatu tutvustajaid.

Üks koomilisemaid kriminulle sel kuul, koos ühe esimesena loetud raamatuga. Ma nautisin nii lugemist, et teised pereliikmed palusid mul endale ette lugeda, et mis seal nii naljakat on, kui tegemist on krimkaga.

Kuna mulle väga meeldis, siis otsustas ka mu ema selle raamatu läbi lugeda. Ise ka imestas, et tal see riiulis täitsa olemas oli. Ju siis teised raamatud heitsid sellele raamatule ikka väga suure varju, kui ta ise seda riiulist üles ei leidnud ja mind sinna tuhnima lasi.

Soovitan teistelegi, usun, et te ei pea lugemist kahetsema.

Lumepimedus(2020)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

*Raamat autorilt, keda sa enne lugenud ei ole

Lumepimedus(2020)(270lk)

Autor: Ragnar Jónasson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil; paik, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb üksnes kitsa, läbi mäe kulgeva tunneli kaudu. Ari Thór Arason: algaja politseinik oma esimesel ametikohal, kaugel eemal Reykjavíkki jäänud kallimast; minevikutaagaga, mida ta endaga kõikjale kaasa tassib. Kui lumest leitakse poolalasti, teadvusetu ja verest peaaegu tühjaks jooksnud naine ja tunnustatud eakas kirjanik kohalikus teatris surnuks kukub, leiab Ari end sündmuste keskpunktist kogukonnas, kus ta kedagi usaldada ei saa ning saladused ja valed on osa elulaadist. Laviin ja lakkamatud lumetormid sulgevad pääsu linna ja ööpäevaringne pimedus ähvardab Ari hulluks ajada. Kardinate vahelt piiluvad uudishimulikud pilgud, ja uurimine, mida noormees läbi viib, võtab aina keerulisema, kõhedust tekitavama ja isiklikuma plaani. Minevik mängib olevikuga kulli ja klaustrofoobsed pained kuhjuvad; Ari vajub aina sügavamale oma isiklikku lumepimedusse ja peab tabama tapja. 

Seekord on tegemist eriti lumise ja karge kriminulliga, kus uurija Ari Thor annab endast kõik, et leida süüdlane ja paneb isegi oma elu kaalule.

Kuna autor on minu jaoks tundmatu ja ma loen teda esimest korda, siis alguses küll tundus, et lugu kipub natuke venima, kuid peagi kadus seegi tunne, kui sündmused kiskusid kriminaalseks. Olen varem ka maininud, et mulle meeldivad sellised lood, kus on osa ka loodusjõul. Seekord siis taas lumi ja sellega kaasnev laviin, mis sealsete elanike elu pisut raskemaks teeb.

Kindlasti ootan kas ka järgmised osad ilmuvad, kahju oleks kui Ari Thori lugu selliseks poolikuks jääks. Temas on kõike seda, mis üks politseiuurija olema peab. Ta on vapper ja õiglane ning ei kohku millegi ees tagasi.

Ma nautisin lugemist, mis siis et alguses tundus, et lugu on selline aeglane. Kuna loen üpris tihti kriminulle, siis sellest väljakutsest osalemine ei valmista eriti raskuseid, kui siis ühe punktiga maadlesin küll pikalt, aga sellest järgmises postituses.

Mulle meeldis ja jään nüüd järgmisi osi ootama. Teile kallid sõbrad soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.

Postkast nr 4(2019)

Krimikirjanduse väljakutse 2021

*Eesti autori krimka

Postkast nr 4(2019)(200lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Eha Veemi esimesest krimiloost „Leskede klubi. Armulauamõrv” (ilmunud 2018) tuntud õed Lilleväljad, kohtunik Berklund, Saima, Rolf ja Emma saavad jaanitule küll ilusti ära peetud, aga järgmisel päeval kallab nagu oavarrest ja loodetud rahulikust õngitsemisest Kortsjärvel ei paista midagi välja tulevat. Selle asemel tuleb asuda lahendama järjekordset mõrvajuhtumit, kus seekord ei piisa Leskede klubi bridžimängus treenitud mõistusest. Vaja on ka head füüsilist vormi. 

Kuna esimene osa meeldis mulle väga, siis otsustasin lugeda seda sarja edasi. Ma ei kahetse seda üldse. Kindlasti tahan seda sarja ka oma kodu riiulisse ja usun, et väärib ka taaskord lugemist.

Ka seekordne lugu oli nauditav ja süngelt kriminaalne. Tundus olevat natuke Agatha Christilik. Selline aeglane kulgemine ja siis ootamatult võtab kõik hoopis teistsuguse pöörde ja süüdlaseks osutub just see, keda sa kõige vähem oskad kahtlustada. Pinge ja põnevus oli alati õhus, ükskõik, mis seal ka ei juhtunud.

Seekordses loos satume Kortsjärvele, kus toimub jaanipäevapidu. Leskede Klubi ei oska aimatagi, mis neid seal järgnevatel päevadel ees ootab. Kui ootamatult satutakse mõrvajuhtumit uurima, siis ei suuda klubilised ka sellest eemale jääda ja asuvad omal käel asja uurima.

Eks klubiliikmed on kõik erineva karakteriga ja nende tegemisi on nii nauditav jälgida, korraks tundus, et olen isegi seal neile abiks ja aitan uurimisele kaasa. Kindlasti jätkan sarja lugemist, kohe kui mõni osa raamatukogus on saadaval.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda veel teinud pole!

Leskede Klubi(Armulauamõrv)(1.osa)(2018)

Leskede Klubi(Armulauamõrv)(1.osa)(2018)(256lk)

Autor: Eha Veem

Kirjastus: Tänapäev

Tutvustus

Leskede Klubi, ühe Eestimaa küla krapsakate pensionäride sõpruskonna vastu on saatus armuline olnud: lisaks bridžimängus teravdatud mõistusele ja suurepärasele tervisele veeretab elu nende päevadesse väljakutseid, mis erinevalt „Midsomeri mõrvade“ järjekordsest osast nõuavad reaalset nutti ja julgust ja veidi seiklusvaimu. Laip kirikus, kadunud teismeline, vana piirivalvetorni väisav salapärane isik ja kõige krooniks haihtunud armulauakarikas …

Taaskord üks ütlemata mõnus krimka ja seda kõike Eesti autorilt. Ma nautisin selle loo lugemist ja lugemise ajal ei suutnud süüdlast oma peas leida. Arvasin kogu aja, et just see tegelane on süüdi, aga võta näpust, läks hoopis teistmoodi. Põnevust ja pinget jagus kuni lõpuni ja ma nautisin selle raamatu lugemist. Kindlasti jätkan ka järgmiste osade lugemist.

Lugu tõesti meenutas mulle natuke Midsomeri mõrvade uurimist ja kulges rahulikus kuid samas ka väga pingelises tempos. Koguaeg oli tunne, et midagi juhtub ja lugu võtab hoopis pöörase pöörde.

Juba jõudsingi tänu Ellule laenutada ka järgmise osa. Kahju, et seal neid osi rohkem pole. Eks tuleb ennast siis raamatukokku järjekorda panna. Igatahes põnev lugemine ja usun, et sobib oma tempo poolest kõigile. Alguses oli küll tunne, et ei saa kuidagi minema, siis pärast ei suutnud enne magama minna kui sain teada ka lõpu.

Soovitan teistelegi, kes pole veel seda sarja lugenud. Usun, et te ei pea seda kahetsema, kui neid raamatuid loete.

Hõbedatee(2019)

Hõbedatee(2019)(318lk)

Autor: Stina Jackson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Kolm aastat tagasi kadus Põhja-Rootsis jäljetult Lelle seitsmeteistaastane tütar Lina. Juba kolm aastat sõidab Lelle valgetel suveöödel autoga ringi ja otsib meeleheitlikult oma tütart. Ta sõidab mööda 95. maanteed, mida kutsutakse Hõbedateeks. Väikesesse Glimmersträski asulasse saabub Meja koos oma emaga, kes loodab alustada uut elu. Meja on sama vana kui Lelle tütar siis, kui too kadus. Kuid see hüljatud paik on Meja jaoks ohtlik.
Sügispimeduse saabumine seob Lelle ja Meja saatuse, ning kui veel üks tüdruk kaob, põimuvad nende elud kummitavalt ja traagiliselt igaveseks ühte.
„Hõbedatee” on meeleolukas ja liigutav põnevuslugu sellest, kuidas suuta ka kõige süngemal ajal tugev olla.

Stina Jackson (snd 1983) on pärit Rootsist Skellefteåst. Rohkem kui kümme aastat tagasi siirdus ta USAsse Denverisse. „Hõbedatee“ on Jacksoni debüütromaan, see tegi temast Põhjamaade põnevuskirjanduse tõusva tähe. Teos valiti 2018. aastal Rootsi parimaks kriminaalromaaniks.

Antud lugu oli nii sünge ja hingekriipiv, aga seda tasakaalustas põnevus ja särisev pinge, mida lugu endas kandis. Vahel on tõesti nii, et inimesed, keda sa mõnda aega tundnud oled, pole tegelikult üldse nii head kui nad pealtnäha paista võivad.

Peategelaseks on Lelle, kes on läbi elanud kõige raskema perioodi oma elus. Kolm aastat tagasi kadus tema tütar Lina jäljetult. Teda pole suutnud leida ei külaelanikud ega ka politsei. Kuid Lelle ei kavatse käed rüpes istuda. Ta jätkab otsinguid siiani ja ei lõpeta enne kui on oma tütre Lina leidnud. Kas ta leiab oma tütre ja milliseks kujuneb tema saatus?

Meja on täiesti tavaline teismeline tüdruk, kelle elu pole olnud just kõige kergem. Ta otsib elus oma kohta ja tutvub ühe kena noormehega, kes paistab talle inimesena, keda võib usaldada. Kuid paraku on saatusel teised plaanid.

Kas saatus saab tõesti olla nende kahe inimese vastu nii ebaõiglane ja karm? Mida lugu edasi seda põnevamaks läheb ja raske on raamatut käest panna.

Ma lootsin kogu hingest, et tõde tuleb ükskord päevavalgele, kuid eks minugi jaoks oli lõpp ootamatu ja põnev. Ma nautisin selle raamatu lugemist ja juba laenutasin ka järgmise Mirabilia sarja osa. Kui kellegi on veel soovitusi, siis andke endast julgelt märku.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda varem teinud pole.

Mõrv koidikul(Melissa Craigi sarja 2.raamat)(2020)

Mõrv koidikul(Melissa Craigi sarja 2.raamat)(2020)(288lk)

Autor: Betty Rowlands

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Viirpuu villa on nüüd enam kui aasta Melissa Craigi kodu olnud ja naine maaeluga harjunud. Ta satub oma naabri Irise kutsel Londoni kunstikolledži auhinnatseremooniale, kus üks auhinnasaajatest, noor maalikunstnik, talle auhinna toonud maali, kauni noore naise portree, publiku silme all noaga puruks lõikab.

Veidi hiljem kohtub Melissa hiljuti külla kolinud kohaliku õppeasutuse juhatajaga, kes pakub talle võimaluse loovkirjutamise kursust läbi viia. Naine avastab üllatusega, et juhataja sekretär on võluv Angelica, seesama neidis, kelle portree lõhkumise tunnistajaks Melissa oli. Töö verisulis kirjanikega valmistab Melissale suurt rõõmu ja peagi hakkab üks kolleeg talle ka romantilises plaanis huvi pakkuma. Ja siis, ühel päeval tööle saabudes seisavad koolimaja ees politseiautod. Toimunud on mõrv ja Melissa seab oma eesmärgiks tõe väljaselgitamise, kuna politsei peamiseks kahtlusaluseks osutub just naise uus silmarõõm. Peagi leitakse uus surnukeha ja naine teab, et nüüd läheb mõrvari leidmisega kiireks.

Kas Melissa jõuab kaunis külas inetu tõe enne päevavalgele tuua, kui järgmine ilmsüütu ohver elu kaotab? Betty Rowlandsi järjekordses vaimukas teoses, mille peategelane on nutikas ja tundlik kirjanik Melissa Craig, saavad kokku Inglismaa maaelu idüll ja inimloomuse räpasemad küljed.

Taaskord üks selline raamat, mis lausa neelab sind endasse ja päris maailma on üpris raske tagasi tulla, muidugi siis veel eriti, kui süüdlast hakatakse taga otsima.

Kuna lugesin autori esimest osa, siis kohe kui teist osa nägin, et on tõlgitud, teadsin, et tahan ka seda lugeda.

Niisama pöörane lugu kui oli seda esimene. Melissa on just selline tegelane, kes sobib peategelaseks väga hästi. Muidugi on kaanepilt ka väga ilus ja kiidan autorit, kes suudab luua maalima, kus kõik pole päris nii nagu peategelasele võib paista. Just see inimene, keda sa kõige vähem oskad kahtlustada, võib osutuda hoopis kellekski teiseks. Saladused ja ootamatud pöörded on just need, mis mind kui lugejat endaga kaasahaarasid ja enne lahti ei lasknud, kui raamat läbi sai.

Nii väga tahaksin juba järgmist osa lugeda ja teada saada, kuidas Melissal edasi läheb ja milliste saladustega tuleb tal järgmistes osades rinda pista.

Ma loodan, et kirjastus jätkab selle sarja tõlkimist, nii kahju oleks kui see pooleli jääks.

Muidugi annab loole juurde ka see imeline maaelu kirjeldamine ja ükski saladus ei jää varjatuks.

Kui otsid sellist krimilugu, mis kulgeks sulle sobivas tempos, siis on see just sulle. Esimese osa arvustuse leiad samuti siit blogist.

Mulle meeldis ja ma julgen ka teistele soovitada. Selles loos on see miski, mis mind paelus ja usun, et teidki kallid sõbrad.

Nukumäng(Washington Poe sarja 1.raamat)(2020)

Nukumäng(Washington Poe sarja 1.raamat)(2020)(368lk)

Autor: M.W. Craven

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Ta tõmbab nööre ja vaatab neid kannatamas. Tere tulemast – see on nukumäng. Sarimõrtsukas põletab Inglismaa Lake Districti kiviringides inimesi surnuks. Jälgi ta ei jäta ja politsei on nõutu. Kui selgub, et kolmanda ohvri söestunud jäänustele on kraabitud ametist tagandatud uurija Washington Poe nimi, kutsutakse too tagasi tööle, osalema uurimises, milles ta tegelikult osaleda ei soovi.

Pooleldi vastu tahtmist kaasab Poe sotsiaalselt saamatu, kuid särava mõistusega analüütiku Tilly Bradshaw’. Kokkusobimatu paar leiab jälje, mis on mõeldud vaid Poe silmadele. Tabamatul mõrvaril on plaan ja miskipärast on Poe’l selles oma roll. Ohvrite arvu kasvades mõistab Poe, et on panustanud juhtumisse hoopis rohkem, kui esialgu kavatses.

Rabav lõppmäng loksutab paigast kogu tema senise teadmise iseendast ja ta mõistab, et maailmas on hoopis hullemaid asju, kui tuleriidal hukkuda.

Särisevalt põnev krimiromaan, mille peategelaseks on uurija Poe ja muidugi ei maksa ära unustada ka tema abilist Tillyt. Need kaks koos on lausa võitmatud. See lugu oli üks neist, mis kindlasti jääb pikaks ajaks meelde ja aja möödudes kaanepilti nähes meenuvad ka sündmused. Mõne raamatuga lihtsalt on nii.

Mulle meeldis loo juures kõige rohkem see, et autor suutis hoida mind kui lugejat teadmatuses ja ma ei suutnud kordagi ära arvata, kes võiks olla selline jõhker mõrvar. Nüüd ootan küll põnevusega, kas ka järgmine osa sellest sarjast tõlgitakse.

Mulle meeldis samuti see, et uurimine oli pingeline ja põnev. Erinevad uurimisnüansid ja tegelaste omavaheline vestlus oli ka mõneti üpriski irooniline. Igatahes mina nautisin seda lugemist väga. Muidugi kaanepilt on ka super.

Selles loos oli see miski, mis mind kui lugejat juba lugu alustades nii kaasa tõmbas, et muudkui lugesin ja elasin sellele põnevale loole kaasa. Soovisin kogu südamest, et Poe leiaks mõrvari ja see ebatavaline nutikus, kuidas ta selleni jõudis on lausa hämmastav. Mida rohkem ma lugesin, seda tempokamaks sündmused muutusid.

Mulle just meeldivadki sellised tempokamad krimilood, kus tagaajamist ja nuputamist on rohkem. Vahest aga kui tuleb tuju, siis ka aeglasemad lood, kus pearõhk on suunatud lihtsalt mõnusale kulgemisele, kuid siiski käib pidev süüdlase otsimine.

Nüüdsest on selle loo autor üks mu lemmikuid. Jään põnevusega järgmisi osi ootama.

Soovitan lugemiseks, kellele meeldib tempokas krimilugu ja põnevad erinevad uurimisliinid ja vahel on tunne, nagu oleksid jõudnud kuhugi sinna keerisesse ära kaduda.

Lahendamata juhtum(Kadunud tüdrukud)(2020)

Lahendamata juhtum(Kadunud tüdrukud)(2020)(334lk)

Autor: Tina Frennstedt

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Pärast seda, kui võimas orkaan Rut on üle Skåne liikunud, leitakse hommikul Höllvikenist ühe rannaonni eest mõrvatud naine. Peagi toimub järgmine rünnak ja tegutsemisviis viitab ühele taanlasest vägistajale ja mõrvarile – Valby-mehele –, kes tegutses mõned aastad varem Kopenhaagenis.
Malmö elanike seas levib paanika ja kriminaalinspektor Tess Hjalmarsson, Skåne lahendamata juhtumite rühma juht, on sunnitud koos oma otsekohese partneri Marie Erlinguga hakkama mõrvarit otsima. Esialgu jääb politsei töö tulemusteta, ent kui kurjategija jätab endast jälje, leitakse seos ühe vana juhtumiga, mida Tess on juba ammu lahendada tahtnud: 19-aastase Annika Johanssoni kadumine Simrishamnis ühel suveööl kuusteist aastat tagasi. Kas Annika oli kurjategija esimene ohver või peitub tõde neiu kadumise kohta kusagil mujal?
„Kadunud tüdrukud“ on „Lahendamata juhtumi“, Malmös ja Österlenis toimunud tegelikest juhtumitest inspiratsiooni saanud kriminaalsarja esimene osa.

Tina Frennstedt on Rootsi juhtivaid kriminaalreportereid, kellel on seljataga töö mitmes suures ajalehes ja telesaates. Ta on spetsialiseerunud lahendamata juhtumitele ja kirjeldab politsei tööd väga usutavalt. Varem on ta avaldanud dokumentaalromaani „Dilpomatdottern“ („Diplomaadi tütar“). „Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud“ pärjati Rootsis Crimetime Award 2019. aasta parima debüütkriminaalromaani auhinnaga. Žürii hinnangul on raamatus olemas kõik, mida üks kriminullide austaja võib soovida: keerukad tegelased, maalilised kirjeldused, mõjus keel – ja palju huumorit.

Kuna eelnevad lugemised olid hoopis midagi sellist, mida iga päev ei loe, siis taaskord üks mõnus krimka, mis paneb südame kiiremini põksuma ja adrenaliini sinus särisema. Kuna vahepeal lugesin raamatuid, kus oli uurijaks mees, siis nüüd taaskord naisuurija.

Seekord kohtume uurija Tess Hjalmarssoniga, kes olles lahendamata juhtumite rühma juht, asub taas koos kolleegidega otsima mõrvarit. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tundsin, et olen ise samuti seal koos Tessiga. Autor suutis luua maailma, kus kõik ei paista üldse olevat nii nagu esmapilgul näida võib.

Elasin nii kaasa, et lugesin ja lugesin ja nüüd loodan, et ka järgmine osa tõlgitakse. Tahaksin nii väga teada, mis Tessi elust edasi saab ja kas ta suudab ka järgmise loo edukalt lahendada.

Selles loos oli see miski, mida ma selliste lugude puhul armastan ja niimoodi läks see lugemine kui lennates.

Soovitan teistelegi, kes varem seda raamatut lugenud pole.