Hõbedatee(2019)

Hõbedatee(2019)(318lk)

Autor: Stina Jackson

Kirjastus: Eesti Raamat

Tutvustus

Kolm aastat tagasi kadus Põhja-Rootsis jäljetult Lelle seitsmeteistaastane tütar Lina. Juba kolm aastat sõidab Lelle valgetel suveöödel autoga ringi ja otsib meeleheitlikult oma tütart. Ta sõidab mööda 95. maanteed, mida kutsutakse Hõbedateeks. Väikesesse Glimmersträski asulasse saabub Meja koos oma emaga, kes loodab alustada uut elu. Meja on sama vana kui Lelle tütar siis, kui too kadus. Kuid see hüljatud paik on Meja jaoks ohtlik.
Sügispimeduse saabumine seob Lelle ja Meja saatuse, ning kui veel üks tüdruk kaob, põimuvad nende elud kummitavalt ja traagiliselt igaveseks ühte.
„Hõbedatee” on meeleolukas ja liigutav põnevuslugu sellest, kuidas suuta ka kõige süngemal ajal tugev olla.

Stina Jackson (snd 1983) on pärit Rootsist Skellefteåst. Rohkem kui kümme aastat tagasi siirdus ta USAsse Denverisse. „Hõbedatee“ on Jacksoni debüütromaan, see tegi temast Põhjamaade põnevuskirjanduse tõusva tähe. Teos valiti 2018. aastal Rootsi parimaks kriminaalromaaniks.

Antud lugu oli nii sünge ja hingekriipiv, aga seda tasakaalustas põnevus ja särisev pinge, mida lugu endas kandis. Vahel on tõesti nii, et inimesed, keda sa mõnda aega tundnud oled, pole tegelikult üldse nii head kui nad pealtnäha paista võivad.

Peategelaseks on Lelle, kes on läbi elanud kõige raskema perioodi oma elus. Kolm aastat tagasi kadus tema tütar Lina jäljetult. Teda pole suutnud leida ei külaelanikud ega ka politsei. Kuid Lelle ei kavatse käed rüpes istuda. Ta jätkab otsinguid siiani ja ei lõpeta enne kui on oma tütre Lina leidnud. Kas ta leiab oma tütre ja milliseks kujuneb tema saatus?

Meja on täiesti tavaline teismeline tüdruk, kelle elu pole olnud just kõige kergem. Ta otsib elus oma kohta ja tutvub ühe kena noormehega, kes paistab talle inimesena, keda võib usaldada. Kuid paraku on saatusel teised plaanid.

Kas saatus saab tõesti olla nende kahe inimese vastu nii ebaõiglane ja karm? Mida lugu edasi seda põnevamaks läheb ja raske on raamatut käest panna.

Ma lootsin kogu hingest, et tõde tuleb ükskord päevavalgele, kuid eks minugi jaoks oli lõpp ootamatu ja põnev. Ma nautisin selle raamatu lugemist ja juba laenutasin ka järgmise Mirabilia sarja osa. Kui kellegi on veel soovitusi, siis andke endast julgelt märku.

Soovitan teistelegi lugemiseks, kes seda varem teinud pole.

Nukumäng(Washington Poe sarja 1.raamat)(2020)

Nukumäng(Washington Poe sarja 1.raamat)(2020)(368lk)

Autor: M.W. Craven

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Ta tõmbab nööre ja vaatab neid kannatamas. Tere tulemast – see on nukumäng. Sarimõrtsukas põletab Inglismaa Lake Districti kiviringides inimesi surnuks. Jälgi ta ei jäta ja politsei on nõutu. Kui selgub, et kolmanda ohvri söestunud jäänustele on kraabitud ametist tagandatud uurija Washington Poe nimi, kutsutakse too tagasi tööle, osalema uurimises, milles ta tegelikult osaleda ei soovi.

Pooleldi vastu tahtmist kaasab Poe sotsiaalselt saamatu, kuid särava mõistusega analüütiku Tilly Bradshaw’. Kokkusobimatu paar leiab jälje, mis on mõeldud vaid Poe silmadele. Tabamatul mõrvaril on plaan ja miskipärast on Poe’l selles oma roll. Ohvrite arvu kasvades mõistab Poe, et on panustanud juhtumisse hoopis rohkem, kui esialgu kavatses.

Rabav lõppmäng loksutab paigast kogu tema senise teadmise iseendast ja ta mõistab, et maailmas on hoopis hullemaid asju, kui tuleriidal hukkuda.

Särisevalt põnev krimiromaan, mille peategelaseks on uurija Poe ja muidugi ei maksa ära unustada ka tema abilist Tillyt. Need kaks koos on lausa võitmatud. See lugu oli üks neist, mis kindlasti jääb pikaks ajaks meelde ja aja möödudes kaanepilti nähes meenuvad ka sündmused. Mõne raamatuga lihtsalt on nii.

Mulle meeldis loo juures kõige rohkem see, et autor suutis hoida mind kui lugejat teadmatuses ja ma ei suutnud kordagi ära arvata, kes võiks olla selline jõhker mõrvar. Nüüd ootan küll põnevusega, kas ka järgmine osa sellest sarjast tõlgitakse.

Mulle meeldis samuti see, et uurimine oli pingeline ja põnev. Erinevad uurimisnüansid ja tegelaste omavaheline vestlus oli ka mõneti üpriski irooniline. Igatahes mina nautisin seda lugemist väga. Muidugi kaanepilt on ka super.

Selles loos oli see miski, mis mind kui lugejat juba lugu alustades nii kaasa tõmbas, et muudkui lugesin ja elasin sellele põnevale loole kaasa. Soovisin kogu südamest, et Poe leiaks mõrvari ja see ebatavaline nutikus, kuidas ta selleni jõudis on lausa hämmastav. Mida rohkem ma lugesin, seda tempokamaks sündmused muutusid.

Mulle just meeldivadki sellised tempokamad krimilood, kus tagaajamist ja nuputamist on rohkem. Vahest aga kui tuleb tuju, siis ka aeglasemad lood, kus pearõhk on suunatud lihtsalt mõnusale kulgemisele, kuid siiski käib pidev süüdlase otsimine.

Nüüdsest on selle loo autor üks mu lemmikuid. Jään põnevusega järgmisi osi ootama.

Soovitan lugemiseks, kellele meeldib tempokas krimilugu ja põnevad erinevad uurimisliinid ja vahel on tunne, nagu oleksid jõudnud kuhugi sinna keerisesse ära kaduda.