Lugemiseväljakutse 2021
3. Raamat, mille on tõlkinud Krista Kaer (juubeliaasta puhul)
Õnnelik prints(2019)(200lk)
Autor: Oscar Wilde
Kirjastus: Varrak
Tutvustus
Nende kaante vahel on Wilde’i kaks muinasjuttude kogu – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõuntest maja“. Ta ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele ning mingit vanuselist piirangut neil muidugi ei ole. Wilde, kes pidas oma kinnituste kohaselt kunsti kõlblusest kõrgemaks, on oma loomingus osutunud üsnagi suureks moralistiks. Omaenda elus koges ta suurt rikkust ja nägi Londoni toretsemist, samal ajal kuulus tema kogemusse ka näljahäda-järgne Iirimaa, läbi ja lõhki iirlasena säilitas ta Inglismaal omamoodi kõrvaltvaataja pilgu ning see peegeldus ka tema mõistujuttudes. Aga isegi kui neid allhoovusi ja tagamaid mitte arvestada, võib igas vanuses lugeja elada kaasa kaunitele lugudele armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on tegelikult oma hingest loobumise hind ning et mõnikord avanevad südamed alles siis, kui need purunevad.
Omaette väärtus on Wilde’i stiilil, sest algselt jutustas ta oma lugusid ja kuulajad läksid temaga kaasa, lastes end lummata. Need lood leiavad üha uusi lugejaid, neid lavastatakse, tõlgitakse ja avaldatakse praegugi ja küllap ka edaspidi.
Raamat sisaldab inglise kirjanduse suurkuju 9 juttu
Õnnelik prints:
Õnnelik prints
Ööbik ja Roos
Isekas Hiiglane
Ustav sõber
Erakordne rakett
Granaatõuntest maja:
Noor Kuningas
Infanta sünnipäev
Kalur ja tema Hing
Tähelaps
Juhtusin seda raamatut täiesti juhuslikult lugema. Kuna mõtlesin, et Harry Potteriga on veel aega, siis võtsin midagi sellist, mille autorilt pole ma väga midagi lugenud. Või siis ei mäletanud täpselt, kas olin temalt varem lugenud või mitte. Kuna tema Dorian Gray portree oli üsna sünge ja isekas lugemine, siis otsustasin, et miks ka mitte uuesti proovida. Eelmine raamat jahmatas oma emotsionaalsuse ja süngusega, ka see raamat pole mingi erand.
Kaante vahel on üheksa jutukest, mille vahel lemmikut leida on raske. Eks nad kõik on omamoodi lood ja mitte just kõige rõõmsamad. Mõtlen nüüd, et kas tõlkija tõesti ei tundnud seda süngust ja raskust oma õlul, kui seda raamatut tõlkis? Nii väga tahaksin seda temalt küsida.
Kui ma peaksin valima, et milline lugu kõige rohkem meeldis, siis ma seda teha ei saaks. Neis kõigis lugudes oli see miski, mis mind läbi raputas ja jättis tugeva jälje minu lugemishinge.
Soovitada ei oska, kuna maitsed on erinevad ja raamat pole just kõige lihtsam lugemine. Eks selline süngus võib ka lugemise ajal vaikselt hinge pugeda ja unustad kõik muu ning muudkui loed ja loed.
raamaturiiulike 