Hirmus Henry saab ruttu rikkaks(2017)

Hirmus Henry saab ruttu rikkaks(2017)(96lk)

Autor: Francesca Simon

Kirjastus: Egmont Estonia

Tutvustus

Küll see Henry on üks hirmus poiss!” hüüavad kõik täiskasvanud nagu ühest suust. Henry aga ei tee sellest väljagi. Tema korraldatud jamadest ja naljakatest tempudest selle ägeda sarja lood räägivadki.
Siin raamatus lahkub ta kodunt, võtab osa vihatud spordipäevast, korraldab kasutute asjade väljamüügi ja kannab hoolt selle eest, et jõulud ei mööduks rahulikult. Nagu ikka, on tulemus võrdlemisi hirmus …

Olen taaskord leidnud tee Hirmsa Henry lugudeni ja tema lood on just sellised, mis on ühelt poolt naljakad, kuid samas on sinna sisse põimitud ka see õpetlikum pool. Selles loos püüab Henry kõigest väest saada rikkaks ja seda ikka ruttu. Mis ta selleks ette võtab ja millega see kõik lõpeb, seda lugege ise!

Mina naudin neid lugusid ja usun, et leian veel mõne loo, mis mul veel lugemata on jäänud. Kindlasti üks naljakamaid lugusid, kus Henry satub igasugustesse seiklustesse, mis võivad viia ka ootamatute tagajärgedeni. Need lood sobivad kindlasti kõigile lugemiseks ja seda sõltumata vanusest.

Henry võiks ju olla täitsa tore ja korralik poiss, kui ta seda ainult tahaks. Paraku on tal nii palju erinevaid vempe ja krutskeid sees, mis ei lase tal seda olla. Igatahes tore lugemine oli ja usun, et sobib teilegi lugemiseks. Kes soovib, siis võib kogu sarja läbi lugeda ja selles ise veenduda.

Üks vahva lugu siia kuu lõpu poole, loodan, et jaksan veel mõne raamatu läbi lugeda, kui ei jaksa siis eks näeme järgmisel kuul.

Vana katkine kass(2016)

Vana katkine kass(2016)(31lk)

Autor: Triinu Laan

Kirjastus: Päike ja Pilv

Tutvustus

Täiskasvanud teavad, et kalli lemmiklooma elu on palju lühem kui inimesel, kuid kuidas seda lapsele seletada? Südamlik ja helge lugu räägib sellest, mis saab kassidest ja inimestest siis, kui nad vanaks saavad ja katki lähevad. Lugu saab jälgida paralleelselt eesti ja võru keeles. Varem on Triinu Laanelt (Ojarilt) ilmunud samuti kakskeelne lasteraamat “Suur must koer. Suur must pini”.

Antud raamat viis mind taas lasteraamatute lainele.. Südamlik ja helge lugu räägib, meile loo sellest, mis saab kassidest ja inimestest siis, kui nad vanaks saavad ja katki lähevad. Lugu on nii eesti kui ka võru keeles. Eks siis üks ütlemata kurb ja südamlik lugu kassikesest, kes on juba väga vana, kuid keda kõik väga hoiavad ja nii ta koos inimestega elabki.

Kindlasti võtan autorilt varem ilmunud raamatu ka endale lugemisse, eks näis millal aga ka see lugu väärib just oma sisu poolest lugemist, seda võivad lugeda nii noored kui ka vanad. Ilmselt lastele peaks natuke lapsevanem ka seletama, kuigi usun, et nii mõnigi on teist juba seda raamatut lugenud ja seda nautinud.

Ka mina nautisin seda lugu ja eks ka see lugu läks mulle väga hinge, sest samamoodi nagu eelmises loos oli ka selles nii kurbust kui ka rõõmu. Ja eks mind tõmbasid lugema ka kaanepilt ja illustratsioonid.

Usun, et ka see raamat on väärt seda, et teda loetakse ja ta ei vajuks ära unustuse hõlma. Samuti on seda lugu võimalik lugeda nii eesti kui ka võru keeles. Lugege ja te saate teada, mis kassikesest saab..

Ratsutada ükssarvikutel(2022)

Ratsutada ükssarvikutel(2022)(54lk)

Autor: Mariangela Di Fiore

Kirjastus: Rahva Raamat

Tutvustus

Kui ma haigeks jäin, siis pidin ma lasteaiast ära tulema. Ma ei jõuagi vist enam tagasi minna. Sest sel sügisel lähen ma esimesse klassi. Kui arstid lubavad…

Viljal on vähk. Väga haigena on paljud asjad teistmoodi, aga haiglas juhtub ka palju tavalisi ja toredaid asju. Kõige toredam on Sindrega mängida. Kõige kurvem on see, et vanem vend Villem ei käi eriti tihti külas. Aga võib-olla tuleb ta Vilja sünnipäevale?

Autori palvel annetatakse igas riigis osa raamatu müügist teenitud tasust heategevuseks. Eestis annetab kirjastus TÜK Lastefondile.

Mariangela Di Fiore on kirjutanud 12 raamatut lastele, noortele ja täiskasvanutele. Olles rahvuselt nii itaallane kui ka norralane, on ta maailmas enim tuntud autobiograafilise teose „Camorraland“ (2010) järgi, mis kirjeldab tema kohtumist Napoli maffirühmituse Camorraga. Autor omab UCLA kraadi kirjanduses ja stsenaristikas ja elab Nesoddenis, Norras.

Lisa Aisato on tunnustatud norra illustraator, lasteraamatute autor ja kunstnik. Eesti lugejate südame võitis ta maagilise jõulujutustuse „Lumeõde“ (2019) lummavate ja tugevalt teksti toetavate piltidega. Soojalt on meie raamatuhuvilised vastu võtnud ka järgnevalt ilmunud „Elupildid“ (2020) ja „Päikesevalvaja“ (2021).

„Piinavalt ilus! Elu lastehaigla vähipatsientide osakonnas ei ole kunagi varem lastekirjanduses nii tabavalt kajastatud kui selles Mariangela Di Fiore ja Lisa Aisato raamatus. Lugedes on tajuda autori võimalikku isiklikku kokkupuudet. Lisa Aisato tundlik pildikeel toetab teksti ja suudab edasi anda valusalt täpse kogemuse läbi lapse silmade. Tema illustratsioonidele on omane unenäoline realism. Kõik pildid on rabavad, mängides haiglasteriilsuse ja lapse elujaatava optimismi piiridel. Soovitan lugeda!“

Ka tee selle raamatuni oli täitsa juhuslik, kuna osalesin kampaanias, kus annetada raamatuid kooliraamatukogudele ja külastasin Võru Kreutzwaldi kooli raamatukogu ja sealne raamatukoguhoidja just seda raamatut mulle lugemiseks soovitaski. Eks mõned soovitused andis ta veel, eks neid püüan ka millalgi lugeda. Mul on siiralt hea meel, et ma seda lugu lugesin. Poetasin isegi mõne pisara, kuna raamat oli loo poolest nii ilus ja kurb.

Lugu siis tüdrukust nimega Vilja, kes jäi haigeks ja pidi lasteaiast ära tulema. Ta ei teagi kas ta sinna üldse tagasi saab. Sügisel läheb ta juba esimesse klassi, kui arstid selleks loa annavad.

Nimelt on Viljal vähk. Eks see olegi lugu sellest kuidas sellega toime tulla ja haiglas oldud aeg tõi tüdrukule nii rõõme kui ka kurbust, mul on nii hea meel, et ma seda lugu lugesin ja lootsin koguaeg, et Vilja saaks terveks ja ta saaks alustada sügisel kooliteed. Kas see nii ka läheb ja kes on tema vahva sõber? Eks neile küsimustele otsige vastuseid raamatust.

Muidugi võlusid mind taaskord raamatus olevad illustratsioonid, mille on seekord teinud meile kõigile tuntud Lisa Aisato. Tema raamatuid ma olen lugenud ja ka need on mulle omamoodi hinge pugenud. Puges ka see lugu ja jääb kindlasti kauaks ajaks meelde. Ma siiralt naudin selliseid raamatuid, kus on lisaks loole ka sellele vastavad illustratsioonid, mis annavad loole palju juurde. Eks ta lasteraamat ole, kuid oma sisu poolest ilmselt vajaks ka lapsevanema selgitusi.

Nii ilus ja nauditav lugu, et pole kahju seda ka teistele lugemiseks soovitada.

Pikk teekond(2022)

Pikk teekond(2022)(33lk)

Autor: Martin Widmark

Kirjastus: Rahva Raamat

Tutvustus

Imekaunis ja sügavamõtteline raamat lastele lähedase kaotamisest, leinast ja uuest algusest. Saabub videvik. Adami parim sõber, vana koer Rufus, hingab viimast korda just siis kui taevas süttivad esimesed tähed. Teispool merd koidab hommik, päike hakkab ärkama. Sonia ja tema kass alustavad pikka teekonda, mis viib nad lõpuks uude koju. “Pikk teekond” on Martin Widmarki ja Emilia Dziubaki sulest juba teine raamat, mis tõlgitud eesti keelde.

Alustuseks tahan öelda, et see raamat võlus mind juba oma kaanepildi tõttu. Muidugi ka lugu ise oli nii südamlikult ilus ja sügavamõtteline. See on lugu küll lastele, kuid siiski sobib ka täiskasvanule lugemiseks. Peategelaseks on poiss Adam ja tema parim sõber vana koer Rufus, kes hingab viimast korda ja just siis kui taevasse süttivad esimesed tähed. Kas Adam suudab kaotusvalust üle saada ja leiab üles rõõmu ning naeru? Mis saab Soniast ja tema kassikesest? Eks neile küsimustele saate vastused kui seda imelist lugu loete.

Eks nagu kõik lasteraamatud, siis on ka siin loos mõned mõtted, mis kindlasti meelde jätta. Muidugi võlusid mind ka loo ilusad illustratsioonid, need olid nii nii head.

Meie kõik lemmikud on meile väga kallid ja kui saabub ükskord nende lahkumine meist, siis see on väga raske, nii oli ka Adami puhul. Olen isegi oma parimaid sõpru kaotanud ja tean, mis tunne see on, kui jääd oma sõbrast ilma. Kuid ma tean, et sellest peab saama üle ja leidma taas endas jõudu ja südames koht uue sõbrakese jaoks. Sügav ja sisukas lugu, mis sind kui lugejat nii kaasa haarab, et tunnedki end kui loos täitsa sees olevat.

Mulle väga meeldis ja nautisin lugemist ning julgen ka teistele soovitada. Lugege kindlasti!

Väike prints(2009)

Väike prints(2009)(88lk)

Autor: Antoine de Saint-Exupéry

Kirjastus: Tiritamm

Tutvustus

«Mine vaata veel kord neid roose. Siis mõistad, et sinu oma on ainukene maailmas. Pärast tule minuga hüvasti jätma ja ma kingin sulle ühe saladuse.»
Väike prints läks uuesti roose vaatama.
«Teie pole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi,» ütles ta neile. «Keegi pole teid taltsutanud ja teiegi pole kedagi taltsutanud. Teie olete samasugused, kui oli minu rebane. Ta oli nagu sada tuhat teist rebast. Mina aga tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainukene maailmas.»
Roosidel oli väga paha olla.

«Väike prints» on tõlgitud enam kui 250 keelde ja dialekti ning see hoiab üle 200 miljoni eksemplariga maailma enimmüüdud raamatute edetabelis auväärset teist kohta. See on autobiograafiline muinasjutt sõprusest, armastusest ja hoolimisest, mis võib muuta teie seni kehtivaid väärtushinnanguid. Raamatus on autori algupärased illustratsioonid.

Üks omamoodi lugu väiksest printsist, kes oli alguses täiesti tundmatu minu jaoks, kuna olin ainult sellest raamatust kuulnud, nüüd olles läbi lugenud, tunnen, et midagi jäi minu puhul selles loos puudu või isegi pisut ümmarguseks. Ma tavaliselt naudin lasteraamatute lugemist, kuid ka minu jaoks oli raske selle loo mõte üles leida.

Võib-olla oli viga minu praeguses meeleseisundis või lihtsalt tundsin, et see lugu on poolik. Nagu miskit oleks võinud veel olla. Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldinud, oli selline tore vahepala, aga miski nagu vau efekti ei tekitanud.

Kindlasti on tegemist ühe erilisema looga, mis lugejatele on loodud. Väike prints on just selline tegelane, kes siia loosse hästi sobib. Eks siin on nii palju mõtteteri, mis endalegi meelde jätta. Üle pika aja üks raamat, mis erilist emotsiooni ei tekitanud ja jäi selliseks keskpäraseks. Loodan, et ma pole ainus ja mind risti ei lööda.

Nii, et soovitada ei oska, kes tunneb, et lugu kõnetab neid siis lugege!

Karjus ja lambad(2018)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

13.) Kolm raamatut ühelt autorilt jutti.

Karjus ja lambad(2018)(56lk)

Autor: Maria Lepmaa

Kirjastus: Hea Tegu

Tutvustus

Hea Karjus hoolitseb oma lammaste eest. Ta kaitseb ja õpetab neid. Lambad kuuletuvad Karjusele. Juhtub aga, et lammas Polli kohtub oma teel hundiga. Hunt meelitab ta endaga kaasa. Kas hundist võib saada sõber või on võsavillem Polli üle kavaldanud? Mida otsustab ette võtta Karjus?

Mis saaks veel parem olla, kui üks armas ja lõbus tutvustus ühest lasteraamatust, mis mind enda lihtsusega võlus. Sattusin seda lugu lugema juhuslikult, olin selle raamatu kunagi ammu otse autorilt saanud ja alles nüüd leidsin selle üles ja lugesin ühe päevaga läbi. Lugu on karjusest ja tema lammastest, kelle eest ta peab hoolitsema. Ühel päeval aga kohtab lammas Polli teel hunti. Ta läheb hundi meelitamisega kaasa ja mis saab edasi? Mida teeb selle peale karjus? Kas tõesti võib lambast ja hundist sõbrad saada?

Eks neile küsimustele leiab igaüks vastused siit samast loost. Muidugi peab seda raamatut lugema, et leida vastuseid. Minagi lugesin seda ja usun, et see raamat sobib ka lastele lugemiseks, kuna eks selleski loos on oma õpetussõnad sees. Millised, seda uurige ise.

Ma armastan lasteraamatuid ja ei häbene ka neid lugeda ja neist siis teistele kirjutada. Mõned küll arvavad, et see on täiskasvanu puhul imelik, kuid mina jällegi naudin nende lugude lugemist. Olen leidnud enda jaoks nii mõnegi sarja, mida siis kui mina laps olin veel polnud eesti keeles. Nii, et siit siis üleskutse, lugege ikka lasteraamatuid ja las teised siis arvavad, et see on tobe. Mina ei hooli igatahes sellistest arvamustest ja loen ikka edasi!

Nagu ikka, siis kes on midagi toredat ja head lasteraamatute maailmast lugenud, siis soovitage mullegi! Lugege ka seda raamatut, ma usun, et see lugu on seda väärt.

Soovipuu(2019)

Soovipuu(2019)(222lk)

Autor: Katherine Applegate

Kirjastus: Varrak

Tutvustus

„Puud ei oska nalja visata, aga kahtlemata oskavad nad lugusid jutustada …”

Selle tammepuu nimi on Punane ja tal on palju aastaringe. Ta on piirkonna soovipuu: inimesed kirjutavad oma soovid riideribadele ja seovad need Punase okste külge. Ühes varesest sõbra Bongo ja teiste loomadega, kes Punase õõnsustes elutsevad, peab soovipuu naabruskonna üle vahti. Võiks arvata, et Punane on näinud kõike. Aga ühel päeval kolib piirkonda uus perekond. Sugugi mitte kõik ei ole nende vastu külalislahked ja Punase roll soovipuuna muutub olulisemaks kui kunagi varem. Naljakas, sügavmõtteline, nüansirikas ja südamlik – auhinnatud USA lastekirjaniku Katherine Applegate’i raamat „Soovipuu” on kirjutatud ootamatust vaatepunktist ja suure soojusega.

Kuna eelnev tutvustatud lugu oli täis kurjust ja julmust, siis otsustasin päris kiirest selle loo kasuks. Ma polegi varem nii sooja ja südamlikku lugu sel kuul lugenud. Ka peategelane on ebatavaline ehk siis tammepuu, kel nimeks Punane ja tal on oi kui palju aastaringe. Ta on ka soovipuu, inimesed kirjutavad oma soovid ja seovad need siis selle tammepuu külge. Tal on ka värvikaid sõpru, kellega koos kohtutakse kahe nii erineva perekonnaga.

Seda soojust, mis siit loost õhkus tundsin lugedes ka mina ja olen väga rahul, et seda lugu lugesin. Südamel hakkas palju kergem ja varem loetud õudused juba ununevad. Olen siiralt tänulik, et minu teed selle raamatuga ristusid. Eks selle eest tuleb tänada sõbrannat, kes mulle seda raamatut laenas.

Kui keegi on ise lugenud midagi sarnast, siis võib vabalt mulle soovitada. Nii tore on vahelduseks lugeda sellist raamatut kus peategelane on puu. Muidugi on selles loos nii palju soojust ja kui on isu, siis lugege kindlasti.

Soovitan teistelegi!

Õnnelike õhtulugude sahtel(2014)

Raamatukogude aasta väljakutse 2022

OKTOOBER: Loe raamatut, mida soovitab LV grupis olev raamatukoguhoidja!

Õnnelike õhtulugude sahtel(2014)(64lk)

Autor: Hilli Rand

Kirjastus: Päike ja Pilv

Tutvustus

Ühes üsna tavalise maja üsna tavalises toas asub üks kapp. Pealtnäha on ka kapp üsna tavaline, kuid seda ei saa öelda altpoolt teise sahtli kohta!
Vahetevahel õhtuti, kui see sahtel ei ole päris kinni lükatud, vaid vahele on jäänud pisike pragu, poeb sealt välja mõni väike õhtulugu. Ja siis jõuab see õhtulugu kas emani või isani või vennani või vanaemani või veel kellegi teiseni. Vaja ainult kinni napsata ja lastele edasi jutustada!

Ma tunnistan ausalt, et lappasin selle kuu albumit ja otsustasin selle raamatukese kasuks. Ja ma ei pidanud üldse pettuma. Kes siis suudaks lasteraamatutele vastu panna. Mina see igatahes küll ei ole. Lõbusad lood lastele ja kindlasti väärt raamat, mida avastada koos lapsega või siis soovitada lapsele lugemiseks.

Muidugi on see autor mulle üsna tundmatu, kuid nüüd olles raamatu läbi lugenud tunnen, et peaksin rohkem lasteraamatuid taas lugema. Nendes on see lõbusus ja lihtsus, mida argipäevas nii väga palju pole. Eks me kõik vajame teed reaalsusest välja ja minul on nendeks erinevate raamatute lugemine.

Väga palju ei tahakski ära rääkida, usun, et need kes on raamatut lugenud nõustuvad, et tegemist on vahva raamatuga ja selle seltsis juba igav ei tohiks hakata.

Totu ja ta sõprade seiklused(2015)

Raamatukogude aasta väljakutse 2022

SEPTEMBER: Küsi raamatukoguhoidjalt raamatut, mida tema viimati luges ja kuidas talle see meeldis, loe see läbi ning kirjuta kuidas meeldis ja milliseid raamatuid on veel sellel autoril eesti keeles.

Totu ja ta sõprade seiklused(2015)(208lk)

Autor: Nikolai Nossov

Kirjastus: Pegasus

Tutvustus

Muinasjutus „Totu ja ta sõprade seiklused” saame tuttavaks Lillelinnas elavate tillukeste poisipõnnide ja tüdrukutirtsudega, keda kutsutakse marakannideks.
Linna kõige kuulsam marakannipõnn on Totu, kes on saanud oma nime selle tõttu, et ta mitte midagi ei tea ja seepärast alatasa igasugu sekeldustesse satub.
Totu-lugude esimeses osas elame kaasa Totu ja tema sõprade Taibu, Tuuslami, Kohmitsa, Pontsu, Ehku ja Kehku, mehaanikute Plindi ja Prundi, pillimees Kandle, kunstnik Tuubiku ja doktor Ampulli seikluslikule õhupallireisile.
Nikolai Nossovi „Totu ja ta sõprade seiklused” avaldati esmakordselt eesti keeles 1966. aastal. Käesolev trükk rõõmustab väikeseid ja suuremaidki lugejaid uute värviliste piltidega.

Kuna eelnev raamat oli loo poolest selline kurb ja sünge, siis otsustasin midagi lõbusat endale lugemisse võtta. Ja mis saaks parem olla kui Totu lood. Mõnus ja lõbus vaheldus teistele raamatutele. Oh neid marakanne ja poisipõnne. Nendega koos juba igav ei hakka.

Oh seda Totut küll, tema seiklused on just sellised, mis peletavad tusatuju ja panevad nii lapse kui täiskasvanu naerma. Mina igatahes naersin laginal ja ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Muidugi aitäh raamatukoguhoidjale, kes seda raamatut mulle lugemiseks soovitas. Võin saladuskatte all öelda, et peale selle on veel nii mõnigi raamat, mida ta mulle soovitas ja mida plaanin ka läbi lugeda. Kuis siis teisiti ikka saab.

Argipäeva muresid aitab see raamat kohe kindlasti peletada ja plaanin ka sama autori teisi raamatuid ka lugeda. Eks näis kuis sellega läheb.

Lõbusaid lugusid on vahelduseks täitsa tore teiste lugemiste vahele lugeda ja selle raamatuga sattusin ikka päris mitmele seiklusele, mis mind ikka pööraselt kaasa kutsusid, nagu öeldakse, tuleb ikka kaasa minna kui on põnev seiklus.

Aitäh, et minu postitusi loete ja loeme ja näeme kindlasti veel!

Totu Kivilinnas(2008)

Isiklik lugemiseväljakutse 2022

12.) Unustatud raamat või autor.

Totu Kivilinnas(2008)(131lk)

Autor: Igor Nossov

Kirjastus: Fantaasia

Tutvustus

“Las ma ka vaatan,” palus Kriimik ja piilus läbi pikksilma. “No on tõesti ebatavalised kaljud…võib-olla need on sellised majad. Äkki on see linn: mäletad, millised hämmastavad majad Päkeselinnas olid?”

“Mis linn see sul kõrbes on?!” vaidles Pundar. “Me oleme lihtsalt päikesest üle kuumenenud ja nüüd on teil hallutsinatsioonid, nägemused, see tähendab. Aga võib ka olla, et see on tõeline miraaž – nägemispettus. Kõrbes juhtub kuumaga seda tihti.”

Aeg möödus, aga nägemus ei haihtunud. Vastupidi, ka teised põnnid ja tirtsud märkasid juba ilma pikksilmatagi mingeid hallide ehitiste kuhjatisi. Sai selgeks, et eespool on tõesti mingi tohututest kuubikutest kokkulaotatud linn.

Enne kui asun teile seda raamatut tutvustama, tahan rääkida ühest vahvast kooslugemisest. Nimelt koos sõbrannaga jagame iga kuu üksteisele raamatusoovitusi ja püüame mõlemad leida aega, et neid lugeda. Tähtis pole see, kes aasta lõpuks on rohkem lugenud vaid see, et nii tore on ju üksteisele soovitusi jagada. Ja niimoodi jõudis ka see lugu minu lauale.

Tunnistan, et pole varasemaid Totu lugusid lugenud ja nüüd peale sellist lõbusat lugu, püüan seda viga natuke parandada. Eks näis mis september mulle toob, kuna see alles algas. Esialgu tõi ta minu teele Totu, kes koos oma sõpradega rändas Kivilinna ja seda kõike parve kasutades.

Eks see üks vahva seikluslik lugu ole ja nende värvikate tegelastega oli lausa lust kohtuda. Eks neid on palju ja ma polegi vist ammu nii itsitanud kui seda lugu lugedes. Juba siinse loo tegelaste nimed olid koomilised ja kutsusid mind lugema.

Usun, et paljud teist on seda raamatut lugenud, kuid mina ei mäleta, et oleks Totu lugusid isegi lapsepõlves lugenud. Nii, et nüüd püüan seda viga parandada ja ka mõned teised Totu lood läbi lugeda. Eks näis kuis sellega läheb. Teile kallid sõbrad soovitan küll seda lugu lugeda, kellel meenub lapsepõlv ja kes lihtsalt soovib seda vahepalana lugeda, siis usun, et peaks sobima küll.

Nii, et mis muud kui lugema.