Rebasetund(2022)

Lugemiseväljakutse 2023

9. Loomalood

Rebasetund(2022)(221lk)

Autor: Fred Jüssi

Kirjastus: Petrone Print

Tutvustus

Kaante vahel on kohtumised meie metsloomadega, nii suurte kui ka kõige pisematega. On fakte, on mõtisklusi ja reportaažlikke koomilisi olukorrakirjeldusi otse metsarajal, teisisõnu: on Fred Jüssi oma tuntud ja armastatud headuses. Aastakümned tagasi ilmunud raamatu teksti on kaasajastatud, lisatud tänapäevane andmestik Eesti metsas toimuva kohta. Värvilised loomafotod on loodusfotograaf Remo Savisaarelt.

Sel korral sattusin mõnusale rännakule koos Fred Jüssiga. Temaga koos kohtusin samuti erinevate loomadega ja neid oli nii suuri kui ka väikseid. Ma ei tea miks, ma pole varasemalt tema raamatuid lugenud. Filmi temast vaatasin küll ja see oli nii sügavamõtteline ja aus lugu.

Loomalood on mulle alati meeldinud ja ka see raamat pole mingi erand. Mulle meeldis kuidas autor kirjeldas meile kui lugejatele erinevaid kohtumisi raamatus olnud loomadega ja eks neid oli nii palju erinevaid ning väga südamlikult kirjutatud. Eks oli pisut ka koomilisi kohtumisi, mis mindki itsitama panid.

Nii tore, et raamatus olid ka loodusfotograaf Remo Savisaare fotod, need meeldisid ka mulle väga ja olen viimasel ajal tema tegemistega ennast kursis hoidnud. Muidugi on see raamat väärt seda, et teda ka loetakse. Eks see olegi eelmise aasta uus trükk ja kaanepilt on juba võrratu. Eks mind kutsus seda lugema ka see, et autoriks on just meile kõigile tuntud loodusemees ja kui fotod on teinud Remo, siis ma juba sulasin.

Minu poolt tuleb kindel raamatusoovitus ja usun, et paljudki teist on varasemalt ilmunud trükke lugenud, kuid võtke ette ka kõige uuem, ma usun, et te ei pea seda kahetsema. Need fotod ja jutud viisid mind loodusesse ja ma nautisin seda rännakut koos autoriga väga. Nii sujuvalt kirjapandu ei saa ju enda juurest eemale hirmutada. Seda lugu lugedes meenus endalegi kohtumine põdrapulliga, kes sööstis võsast välja ja jäi mind metsateel lihtsalt vaatama. Kumbki ei liigutanud, kuni üks meist otsustas oma teed minna. Eks see põder oli, kes viimast pilku heites taas võssa kadus. Kahjuks pilti ei teinud, sest siis olin veel laps ja mul polnud seda.

Vahvaid kohtumisi koos selle raamatuga ja usun, et kes on kord juba lugenud teeb seda mõne aja möödudes taas uuesti. Soovitan!

Metsaelu aabits(2009)

Teaduskirjanduse lugemisväljakutse 2019

Metsaelu aabits(2009)(64lk)

Autor: Kätlin Vainola

Tutvusus

Metsaelu aabits on hea abimees lapsele metsaelu tutvustamiseks.

Raamatu peategelaseks on rebane, kelle tegemiste kaudu õpime tundma metsaelu tervet aastaringi – kuidas elavad eri aastaaegadel putukad, linnud ja loomad. Näeme, et looduses on kõik omavahel seotud, et igal putukal, loomal ja linnul on oma ülesanded: kui üks putukas või linnuke kaob, läheb loomade metsaelu „sassi“.
Lihtsad ja emotsionaalsed lood on kirjutanud Kätlin Vainola. Pildid on joonistanud kunstnik Kristina Reineller ning kaasas on CD Fred Jüssi lindistatud metsahäältega.
Raamat algab kevadega, mil valgus ja soojus paneb looduse tärkama. Saame teada, millised rändlinnud on esimesed kevadekuulutajad ja milline lill on esimene õitseja, õpime tundma rebase- ja jänesepoegade elu. Läbi suve, sügise ja talve liikudes saame teada, kuidas elavad eri aastaaegadel putukad, linnud ja loomad.

Sügis on talvevarude kogumise aeg. Raamatust saame teada, kuidas valmistuvad talve vastu rebane, karu, kobras ja teised loomad. Saame teada, kuidas elavad talve üle need linnud, kes jäävad meile ja need loomad, kes ei maga talveund.
Raamatus olevate juttude kaudu saame teada, kuidas kevadel idanema hakanud seemnest kasvab väike puu. Saame teada, kuidas määrata puu vanust ja palju muud.

Vahelduseks ka midagi muud lugemiseks. Igatahes mulle meeldis. Lugesin küll e-raamatuna ja seega ta nii kiiresti loetud saigi. Mulle meeldis ja ma soovitan ka teistele.

Selles loos on peategelane rebane, kes aja möödudes kasvab kutsikast suureks ja hakkab oma elu elama. Muidugi vahelduvad ka aastaajad ja loomake peab tegema kõik, et ellu jääda. Muidugi sobib ka lastele lugemiseks.

Ma pole küll selle raamatu sihtgrupp, kuid siiski leidsin selles loos midagi, mis mind natuke ka õpetas. Nimelt ei teadnud ma seda, et teder sööb kasepungi. See oli minu jaoks täitsa uus.

Mulle on alati loodus meeldinud ja seda siiamaani. Linnulaul ja erinevad metsaloomad on minu suurteks lemmikuteks.

Soovitan teistlegi lugemiseks ja vahel on hea midagi ka ajaviiteks lugeda, kus ei pea pingelist sündmustikku jälgima ja saab rahulikult kulgeda, nii-öelda omas tempos.

Soovin kõigile värvikaid lugemisi ja näeme veel!