Minu värvikas Lugemiseväljakutse 2020
Lisan siia ka selle värvika aasta piltides, mis mulle kindlasti pikaks-pikaks ajaks meelde jääb.
Olen enda üle uhke, et suutsin selle lv täita ja usun, et järgmine aasta toob veel põnevamaid teemasid, kui oli seda sel aastal.
Eks nautige seda lugemisaastat nii palju kui teda veel alles on. Loodan, et järgmine aasta tuleb veel pöörasem ja ägedam kui oli seda 2020.
Lugemiseväljakutse 2020
52. Loe raamatut selle paiga ajaloost, kust on pärit sinu kõige kaugemast ajast pärit esivanemad, keda tead
Minu Setomaa (Külatüdrukust kuningriigi peaks)(2019)(248lk)
Autor: Annela Laaneots
Kirjastus: Petrone Print
Tutvustus
2014. aasta augustis valib rahvas mu ülembsootskaks ehk seto kuninga Peko asemikuks maale, mis asub 12 000 (ja võibolla enamagi) inimese südames. See maa on Setomaa.
See maa ei asu aga ainult südametes, vaid ka kahes riigis: suurem osa praeguse Venemaa territooriumil ja väiksem osa Eestis. Igal aastal kuningriigi päeval valimegi Setomaad valitsema ülembsootska.
Peale kuningriigi on meil oma laul: seto leelo, mis on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Meil on oma keel, lipp, vapp, hümn, kongress ja isegi oma raha.
Siinne raamat on minu lugu sellest, kuidas laveerida mitme armastuse vahel. Kuidas mahutada ellu maailmaparandamine, oma väikesed lapsed, tunded Setomaa vastu ja nendega seotud kohustused? Kirjutasin oma lugu nii ülevatel laineharjadel kui ka oigamapanevas kaotusvalus. Samal ajal astusin suure sammu isiklikul arenguteel. Keda ülembsootska valitsemissau kiior on kord puudutanud, ei muutu enam kunagi endiseks!
Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
Selle raamatuga lõppes minu selle aasta lugemiseväljakutse saaga. Olen endaga nii rahul, et taaskord õnnestus see mul täita ja nii palju erinevaid värvikaid raamatuid sai loetud, mida muidu poleks kõige selle virr-varri seest üles leidnud.
Seekordne raamat räägib loo naisest, kes 2014.aastal valiti, selle kauni maa ehk Setomaa Ülembsootskaks. Seda lugu lugedes tundsin samuti hingesugulust Setodega. Eks minu nii vanaema kui ka vanaisa ja nende mõlema ema-isa on Obinitsa kandis sündinud ja kasvanud ning olen isegi käinud 19.augusti surnuaiapühal ja mäletan neid käike juba väiksest peale.
Kahjuks ei ole vanaemal säilinud ühtegi rahvariiet ega ka sinna juurde kuuluvaid hõbeehteid kuid siiski tõmmet sinna poole tunnen küll ja veel. Eks järgmisel aastal soovin ka külastada neid kohti, kus minu vanavanemad kasvasid ja nende kodukohti näha.
Ka Annela lugu liigutas mind väga ja see on eriline au, kui sind nii tähtsale kohale valitakse. Mulle väga meeldis ja ma tundsin, et tahan ka raamatus kirjeldatud kohtades ära käia. Nautisin selle raamatu lugemist. See on üks selliseid lugusid, mis mulle kauaks ajaks meelde jääb, mis siis, et tegemist on täiesti võõra inimesega.
Soovitan teistelegi, kes veel lugenud pole. Kui see raamat ilmus, siis ma ei suutnud oodata, et saan seda raamatukogust laenutada, mis siis, et hind oli minu jaoks selline, millega tavaliselt raamatuid ei osta, kuid selle raamatu puhul tegin erandi ja ostsin.
Minu suur unistus on ka endale Seto rahvarõivad osta ja neid siis väärikalt kanda.
Kaunist õhtut kõigile!!
Lugemiseväljakutse 2020
14. Üks Agatha Christie raamat
Surm Niilusel(2005)(224lk)
Autor: Agatha Christie
Kirjastus: Eesti Päevaleht
Tutvustus
Inglismaa rikkaim naine Linnet Ridgeway, kes on 20-aastane ja peale selle ka väga ilus, abiellub kõigile ootamatult tundmatu noormehe Simon Doyle´iga. Too on vastse abikaasa nimel hüljanud oma äsjase kihlatu, Linneti sõbratari Jacqueline´i. Noorpaar suundub Egiptusse pulmareisile, kuid ei leia seal sugugi rahu – kättemaksuplaane hauduv Jacqueline on otsustanud neid jälitada. Ka laeval, mis teeb lõbusõitu mööda Niilust, järgneb mehe endine kallim neile tumeda varjuna. Kuni Linnet mõne aja pärast laeval tapetakse.
Nagu ikka, tuleb mõrvar leida kohalviibinud isikute seltskonnast, kellest paljudel võis olla põhjust sooritada kuritegu. Ja Hercule Poirot, kelle ainus soov oli pääseda Egiptuses eemale Inglismaa ududest, hallusest ja pidevatest tüütutest vihmasadudest, peab puhkusest loobuma ja jälle oma hallidele ajurakkudele tööd andma.
“Surm Niilusel” (“Death on the Nile”) ilmus esmakordselt 1937. aastal (e. k. 1997), ja selle järgi vändati Inglismaal 1978. aastal samanimeline film, milles Hercule Poirot´d mängis Peter Ustinov. Mõrvaloost Niilusel tehti film ka 2004. aastal, seekord oli kuulsa belgia detektiivi rollis eesti televaatajate lemmik David Suchet.
Kes meist siis ei teaks kirjanikku nimega Agatha Christie? Ka seekordne raamat pole mingi erand. Ma ei teadnud, seda et see lugu oli ka tema üks lemmikuid.
Muidugi on peategelane Hercule Poirot. Tema eest ei jää juba midagi varjatuks. Ta on erakordselt nutikas ja seekord saab lugu alguse Niiluse lõbusõidul, kus viibib ka Poirot.
Lugu saab alguse sellest, et leitakse tapetud naine. Muidugi pole mõrvarist mingit jälge ja kõike seda isegi puhkusel olles hakkab uurima Hercule Poirot.
Avastasin netis kolades ka selle, et raamatust on ilmunud film, eks nüüd millalgi vaatan sellegi ära. Kes on näinud, siis ootan muljeid.
Kas ta leiab mõrvari ja milliseks kujuneb lõpplahendus, seda lugege ise!
Lugemiseväljakutse 2020
8. Raamat, mille pealkirjas on küsimus
Miks emme joob(Ühe kurnatud ema päevaraamat)(2018)(352lk)
Autor: Gill Sims
Kirjastus: Tänapäev
Tutvustus
Issi on Väga Tähtis Mees ja talle meeldivad tehnikavidinad. Ja tema kuur. Lapsed Peter ja Jane istuvad lakkamatult mõne ekraani taga, ning kui nad seda ei tee, üritavad nad teineteist ära tappa ja ajavad emmet hulluks.
On emme 39. sünnipäev. Tema ees seisab lohutu pilt tulevikust, täis inimesi, kes kutsuvad teda edasijõudnute joogasse, ning ontlikke raamatuklubisid, kus igaüks väidab end olevat svipsis pärast esimest klaasi veini ja ütleb asju nagu „Isver, kas sa jood tõesti veel ühe?“.
Aga emme ei taha seda kõike! Ta ei taha, et temast saaks üks neist mõistliku soenguga naistest, kes „elavad oma laste jaoks“ ja kiitlevad võsukeste erikuradieriliste kooliväliste tegevuste ja „saavutustega“ ning hooplevad puhkusereisidega. Selle asemel haarab ta suure klaasi veini ning saadab kõik perse. Kuni talle meenub idee, mis talle kõrtsis juua täis peaga tuli …
Gill Sims peab tohutult populaarset lastekasvatusblogi ja Facebooki lehte „Peter ja Jane“. Ta elab Šotimaal koos abikaasa, kahe lapse ja varjupaigast võetud kasvatamatu borderterjeriga. Gilli hobid on veinijoomine, aja raiskamine sotsiaalmeedias, katsed taas läbi elada oma kadunud noorust ning koera otsimine, kui see on järjekordselt otsustanud oma asju ajama minna.
Oh, küll see lugu oli alles nii naljakas kuid samas ka tõsieluline ja kurb. Ma vahepeal nii itsitasin, et teised vaatasid mind juba imelikult.
Igatahes on peategelaseks ema, kes on kõike muud kui tavaline. Ta on otsustanud kõik kuule saata ja teha seda, mida ta kõige rohkem tahab. Ellen on just selline ema, kes kui vähegi proovib ja suudab saab selle, mida on terve elu unistanud. Muidugi meeldib talle ka vein, et suudaks kõige sellega hakkama saada.
Eks tegelasi on raamatus mitmeid ja nii palju naerda pole vist enam ammu saanud. Nüüd mõtlengi, kas võtta ette ka järgmine selle autori raamat, eks seda näitab aeg.
Teistele soovitan küll seda raamatut lugemiseks, eriti neile, kes on lapsevanemad. Ma ise küll seda pole, kuid kuna olen mitmeid aastaid täiskohaga tädi olnud, siis tean mis tunne on, kui lapsed müravad üksteisega ja lihtsalt vahel kannatus katkeb.
Igatahes mõnus ja muhe lugemine, kes soovib see loeb ja saab ise teada, mis raamatus juhtub. Naer on ju terviseks!
Lugemiseväljakutse 2020
21. Aafrika kirjaniku raamat
Katkine klaas (Loomingu Raamatukogu, #13-15)(2019)(142lk)
Autor: Alain Mabanckou
Kirjastus: Kultuurileht
Tutvustus
Katkine Klaas, kes armastab väga punast veini ja baari Tuulest Viidud Krediit, saab ühel päeval baari peremehelt Kangekaelselt Teolt ülesande kirjutada raamat sellest ainulaadsest paigast ja tema värvikatest kundedest. Sünnib tragikoomiline kroonika, millest ei puudu ka avaram vaade tänapäeva Aafrikale ja aafriklastele ning inimolule laiemas plaanis.
Alain Mabanckou on Kongo Vabariigis sündinud prosaist ja luuletaja, kelle looming on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu. Raamatu lõpust leiab tõlkija Ulla Kihva saatesõna, mis autori elu ja loomingut lähemalt tutvustab.
Raamatu väljaandmist on toetanud Prantsuse Suursaatkond ja Prantsuse Instituut Eestis.
Kuna ma pole vist ammu midagi Aafrika kirjanikult lugenud, siis seda punkti ootasin põnevusega. Ise küll hetkel ei mäleta, et mõni selle maa kirjanik mulle lugemisse sattus. Otsisin raamatukogust ka kaua siia raamatut ja valituks osutus just see raamat. Kuna tutvustust lubas tragikoomilist kroonikat, siis niimoodi ta koju minuga koos rändaski.
Päris tõsise temaatikaga lugemine, kuid samas oli selles loos midagi sellist, mis sind kui lugejat rabada püüdis ja kindlasti ei saa seda raamatut ühe jutiga läbi lugeda. Vähemalt minul läks ikka tavalisest tunduvalt kauem aega, kuid ma ei kahetse seda.
Selles loos on midagi sellist, mis mind kui lugejat endaga hoidis ja kui viimaks jõudsin ka tõlkija saatesõna autori kohta, siis olen selle eest tõlkijale väga tänulik.
Mulle meeldis see lugemine, kuid paraku on nii, et teistkorda ma seda enam ei suudaks lugeda. Viga pole raamatus vaid ma ise olen väga õrna hingega ja kurvad lood teevad mind ennastki nukraks.
Teistele soovitan aga lugeda kui keegi veel seda teinud pole. Muidugi eks lugejaid on erinevaid, kes tahab siis lugegu!
Lugemiseväljakutse 2020
2. Raamat, mille pealkirjas on üks neist sõnadest: raamat, raamatupood, raamatukogu, raamatukoguhoidja
Unistuste raamatupood(2020)(374lk)
Autor: Katarina Bivald
Kirjastus: Varrak
Tutvustus
Sara on 28-aastane ega ole kunagi käinud Rootsist väljaspool – välja arvatud paljude raamatute lehekülgedel, mida ta loeb. Kui tema eakas kirjasõber Amy kutsub teda külla Iowas asuvasse väikelinna Broken Wheeli, otsustab Sara, et on aeg kodust lahkuda. Kuid kohale jõudes ootab teda ees üllatus – Amy on surnud. Järsku leiab ta end ihuüksi surnud naise majas kuskil kaugel Ameerika kolkas. See ei ole just puhkus, mida Sara ette oli kujutanud. Kuid Sara avastab peagi, et ta pole sugugi üksi. Üksteise järel õpib ta tundma inimesi, kellest teab Amy kirjade kaudu. Sara mõistab kiiresti, et Broken Wheel vajab hädasti seiklusi ja võibolla ka natuke romantikat. Lühidalt öeldes, see unine väikelinn vajab raamatupoodi! Linnarahval pole aga vähimatki lugemisharjumust ega ka huvi raamatute vastu. Nii peabki Sara mõtlema, kuidas seda huvi äratada, ja varsti selgub, et elul on noore naise jaoks varuks veel nii mõnigi üllatus …
„Unistuste raamatupood” on rootsi kirjaniku Katarina Bivaldi (snd 1983) esikromaan, mis on pälvinud mitmeid tunnustusi. Raamat on tõlgitud 28 keelde.
Oh, lugedes seda lugu, siis tekkis endalgi tahtmine seda linna uudistada ja võib-olla ka pikemalt sinna jääda. Selline Iowa väikelinnake lausa kutsub sind enda juurde.
Peategelaseks on Sara, kes pole kunagi Rootsist väljaspool reisinud ja kuigi ta on palju lugedes reisinud, siis otsustab ta seda muuta. Kui kirjasõber Amy kutsub teda endale külla, siis otsustab Sara selle teoks teha ja sõidab väikelinna nimega Broken Wheeli.
Kui Sara sinna kohale jõuab, siis ootab teda seal ees üllatus. Kui teada tahate milline, siis lugege ise seda lugu. Liiga palju ei saa ka ette ära rääkida.
Ma elasin Sarale nii kaasa, et ei suutnud enne lugemist lõpetada, kui jõudsin lõpuni. Mulle väga meeldis see lugu ja ootan nüüd pakkumisi, mis võiksid sarnased olla või kus on tegemist väikelinnaga. Sara kui peategelasega on nii lihtne samastuda, temas on kõike seda, milles tundsin ära iseenda. Jaa mulle meeldib väga lugeda ja kuigi ma pole just täpselt selliseid raamatuid lugenud, siis minagi tunnen endas ära selle inimese, kes eelistab niisama ajaviitmisele raamatu lugemist.
Temas on just see, mida ma selles loos otsisin. Ta on vapper naine ja nii heasüdamlik, et mõneti tundus, et nagu oleksin see mina.
Mulle meeldis see lugu ja nautisin igat peatükki väga. Muidugi ajaviitmiseks täitsa sobilik lugemine, eks ta sellepärast siis Varraku ajaviiteromaanina on ka ilmunud.
Soovitan teistelegi, kes seda raamatut veel lugenud pole! Nauditav igatahes!
Lugemiseväljakutse 2020
28. Nobeli preemia võitnud kirjaniku raamat
Päeva riismed(2006)(232lk)
Autor: Kazuo Ishiguro
Kirjastus: Tänapäev
Tutvustus
“Päeva riismed” on vaade täiuslikule Inglise ülemteenrile ning tema kaduvale väikesele maailmale sõjajärgsel Inglismaal. Pärast kolmekümneaastast teenistust vaatab Stevens puhkusereisil olles tagasi oma karjäärile Darlington Hallis, otsib mälusoppidest kinnitust, et on töötanud “suurepärase härrasmehe” juures. Ometi hiilivad ta mälestustes ka kahtlused lord Darlingtoni tõelise pale suhtes ja tema kindel usk oma peremehesse kipub vankuma.
Mulle meeldis selle raamatu vaikne kuid kindel kulgemine. Peategelaseks on siis Inglise ülemteener, kes otsustab minna peale 30-aastast teenistust puhkusereisile. Mulle meeldis Stevens ja tema mõttemõlgutused olid samuti üpris põnevad. Eks ta jõuab nii mõnegi järelduseni, mis teda üllatab.
Millega Stevens seal reisil kokku puudub ja milline on lõpplahendus, seda lugege ise!
Otsisin ka selle punkti alla kaua raamatut ja küsisin nõu ka ema käest. Ema kohe küsis, kas ma olen seda raamatut lugenud ja haarasin selle tema riiulist kaasa.
Ma olen meeldivalt üllatunud. Miski selles loos hoidis mind endaga ja muudkui kulgesime Stevensiga ja ma ei kahetse et ma seda raamatut lugesin.
Kui keegi on veel seda raamatut lugenud, siis ootan muljeid.
Mulle meeldis ja soovitan teistelegi lugemiseks. Elu on meil niigi igapäevaselt kiire, seega soovitus midagi mida saad rahus ja vaikuses lugeda ja kulgeda mööda neid ridu ja seda siis täiel rinnal nautida.
Lugemiseväljakutse 2020
51. Stalkeri võitnud teos
Aeglased kuulid(Orpheuse raamatukogu #27)(2017)(138lk)
Autor: Alastair Reynolds
Kirjastus: Fantaasia
Tutvustus
Moodsa kosmoseooperi suurmeistriks kuulutatud briti ulmekirjaniku Alastair Reynoldsi raamat «Aeglased kuulid» võitis ajakirja Locus auhinna parima lühiromaani kategoorias ning jõudis ka prestiižse Hugo auhinna finalistide sekka. Teos räägib loo galaktilise sõja järellainetusest ehk täpsemalt sellest, mis juhtub, kui krüogeenilisest unest ärkavad tähelaeva reisijad ning avastavad, et nende laeva ei juhi keegi, selle keskarvuti on kohe-kohe üles ütlemas ning kellelgi pole aimu, kus laev asub, kuidas nad selle pardale sattusid või kuidas ülejäänud inimkonnaga ühendust võtta. Laeva asukateks on suure sõja veteranid, sõjavangid, põgenikud, sõjakurjategijad ning lihtsalt kriminaalid. Peategelane peab selles kaootilises olukorras juhtohjad haarama…
Varem on Alastair Reynoldsilt eesti keeles ilmunud kahest lühiromaanist koosnev kogumik «Suur Marsi müür» (Orpheuse Raamatukogu 5/2012), mis võitis parima kogumikuna Eesti ulmeauhinna Stalker.
Selle autori raamat viis mind hoopis sellisesse maailma, kus kõik on võimalik ja see kuidas nad kõik sellele kosmoselaevale sattusid pole teada. Kuidas nad peaksid ellu jääma ja mis võimalused on neil kellegagi ühendust võtta? Neile küsimustele saate kindlasti sellest loost vastused.
Ma loen esimest korda seda autorit ja mulle tema kirjutamistiil ja loo kulgemine meeldis. Vahel on hea lugeda ka ulmet ja ma ei kahetse, et just selle loo valisin. Mida võtta järgmiseks, eks seda näitab aeg.
Eks seda sarja on veel mitmeid erinevaid raamatuid ja vaid mõned neist on mul loetud. Eks püüan ka seda viga parandada. Kuidas see mul õnnestub, eks saate mu blogi vahendusel sellel silma peal hoida.
Peategelane peab andma endast kõik, et haarata võim ja anda endast kõik, et ellu jääda. Kas nad ka seda suudavad, seda lugege ise! Milliseid erinevaid tegelasi kohtasin, eks seda saate samuti raamatust teada.
Seda raamatut võib nimetada ka kosmoseulmeks. Kui eksin siis parandage mind.
Lugemiseväljakutse 2020
46. Ajalooline kriminull
Särav noor surnu(2019)(292lk)
Autor: Jessica Fellowes
Kirjastus: Varrak
Tutvustus
„Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu” on teine raamat Jessica Fellowesi krimiromaanide sarjast, mille tegevustik on tihedalt põimunud paljulapselise Mitfordide aadliperekonna elukäiguga kahe ilmasõja vahelisel ajal. Mitfordide lapsehoidjal Louisa Cannonil tuleb taas kord leida vastused mõrvajuhtumis, mis kõigi arvates on juba lahendatud.
On aasta 1925. Mitfordide vanim tütar Nancy naudib juba täiskasvanuelu ning käib läbi glamuurse ja lõbujanuse seltskonnaga, keda kõmulehtedes kutsutakse säravateks noorteks inimesteks. Nende legendaarseks ajaviiteks on mängida aardejahti, mis viib neid sageli pöörastesse seiklustesse üle terve Londoni, seekord aga korraldatakse aardejaht Asthalli maamõisas äsja seltskonda astunud Pamela Mitfordi 18. sünnipäeva tähistamiseks. Mängu lõpuks on üks osalejatest jõhkral ja traagilisel moel oma elu kaotanud. Mitmete asjaolude tõttu vahistab politsei kiiresti Dulcie Longi nimelise toatüdruku, kuid Louisa on tema süütuses veendunud ning asub oma hea sõbra, noore politseiseersandi Guy Sullivani abiga otsima tõendeid selle kohta, kes võis olla tegelik mõrvar.
Mitfordide mõrvalugude sarjas on varem ilmunud „Juhtum rongis”.
Olles varem lugenud sama sarja raamatut Juhtum rongis, siis ma ei osanud arvatagi, et see osa võib kujuneda selliseks pettumuseks. Põnevust küll oli, kuid kohati oli lugu ikka väga igav. Need tegelaste oma mõtete heietamised ja kuidas uurimine ka üldse ei edenenud ja siis korraga nagu tekkis mingisugune tempo ja siis vajus jälle ära.
Mõtlesin, et jätan isegi pooleli. Kuid mida lugu lõpu poole, siis otsustasin, et loen edasi muidu on ka imelik, kui ei tea kes oli süüdi ja kuidas ta nutikalt kinni nabiti. Ainult lõpp oligi see, mille pärast edasi lugesin. Muidugi oleksin võinud ka lõpu enne ära lugeda ja ei oleks ka midagi kaotanud.
Kuna esimene osa mulle väga meeldis, siis ei osanud arvatagi, et see osa on selline veniv ja ka igav ning vahepeal õhtul kippus isegi uni enne tulema, kui keegi midagi loos teada sai.
Ma ei tea kas on ka teisi, kes on sellisel arvamusel. Midagi nagu jäi puudu. See särts mis esimeses osas oli siia loosse küll ei jõudnud. Võib-olla on ka viga minus. Ootasin sama põnevat lugu nagu oli seda eelmine. Igatahes goodreadsis saab ta tugevad kolm tähte.
Põnevust nagu oli aga politseiuurimine oli nii aeglane ja ei liikunud vahepeal ei edasi ega ka tagasi. Muidugi ajastutruu lugemine oli see küll. Kirjeldusi võib-olla oli liiga palju.
Soovitan lugeda küll, võib-olla tõesti mõnele teisele lugejale meeldib. Kuna maitsed on erinevad ja lugejad samuti.
Lugemiseväljakutse 2020
40. Ajakirja Imeline Ajalugu või Imeline Teadus raamatuklubis ilmunud raamat
Valede välimääraja: kriitilisest mõtlemisest tõejärgsel ajastul (Elav teadus, #10)(2018)(270lk)
Autor: Daniel J. Levitin
Kirjastus: Argo
Tutvustus
Mis saab siis, kui võtta inimese juuksekarva paksuse mõõtmiseks kasutusele küünarpuu või uurida motivatsiooni depressiooniküsimustiku abil?
Valede ohtlikkus ja ulatus on masendavalt kasvanud. Valed on muutnud relvaks ja see võib kaasa tuua hädasid, mida ei oska isegi ette kujutada. Raamat õpetab märkama faktide juures probleeme, mis võivad suunata valejäreldustele. Kriitiline mõtlemine ei tähenda kõigesse halvakspanevalt suhtumist; see tähendab tõendatud ja tõendamata väidete eristamist.
„Valede välimääraja” esimeses osas on juttu arvudes väljenduvast väärinfost ehk sellest, kuidas statistika ja diagrammide väärkasutamisega luuakse vildakas pilt ning juhitakse inimesed valejäreldusteni (ning suunatakse tegema rumalaid otsuseid). Raamatu teises osas on kõne all vigane loogika ning uudiste, reklaami ja ajalehelugude tõeväärtuse hindamine. Viimaks seletab autor, millel põhineb oskus mõista, kas miski on tõene või väär: jutt on teaduslikust meetodist ning ta toob näiteid loogilise mõtlemise kasutamisest erinevates olukordades – tunnistajana kohtus, raviotsuste tegemisel, mustkunstis, füüsikas.
Minu arvates viib see raamat lugeja just sellisesse maailma, milles me ise ka igapäevaselt elame. Muidugi jagab autor erinevaid nippe kuidas ära tunda tõde ja samas ka mis on väär. Kuid mis on tõde ja mis väär? Kuidas me seda mõistame ja mille põhjal me saame seda öelda, et üks või teine asi on vale või tõde. Nendele küsimustele saad kindlasti siit raamatust vastused.
Ma arvasin alguses, et tegemist on sellise eneseabi raamatuga, aga mida rohkem ma lugesin, siis mõistsin et olin valesti arvanud. Raamat on kirjutatud ladusalt ja mingit ühe koha peal heietamist ei ole. Erinevad näited viivad sind niiöelda mõistmismaailma 😀 Vähemalt mul tekkis selline tunne: D
Üsnagi õpetlik lugemine ja ma olen rahul, et selle raamatu kasuks valik osutus. Eks me kõik puutume igapäevaselt kokku erineva infoga olgu see siis facebook, televisoon või raadio. Muidugi ka suur ja võimas internet. Kas kõike mis seal kirjutatakse ja näidatakse tasub ikka uskuda?
Eks selles raamatus on palju abi ja minu jaoks oli täitsa huvitav lugemine. Tänud ka kirjastus Argole, kes meieni selle raamatu tõid.
Kes tahab see loeb ja kes ei taha ei pea seda ilmtingimata ja sundimisega lugema.
raamaturiiulike 