Marsi kroonikad(1974)

Marsi kroonikad(1974)(190lk)

Autor: Ray Bradbury

Tutvustus

Ray Douglas Bradbury (kodanikunimega Raymond Douglas Bradbury; 22. august 1920 Waukegan, Illinois – 5. juuni 2012[1] Los Angeles, California) oli USA kirjanik.
Esimesed professionaalsed tekstid avaldas Bradbury ulmeajakirjades ulme kõrgajal, 1940. aastate algul.
Ray Bradbury oli üks 20. sajandi tähtsamaid ulmeklassikuid, kes kirjutas peamiselt teaduslikku fantastikat nagu “Marsi kroonikad” (1950, “The Martian Chronicles”) ja “451⁰ Fahrenheiti” (1953, “Fahrenheit 451”). Samas lõi ta ka imeulmesse kalduvaid – näiteks “Vist on kuri tulekul” (1962, “Something Wicked This Way Comes”) – ja läbinisti realistliku koega lüürilisi teoseid nagu “Võilillevein” (1957, “Dandelion Wine”). Ta oli tuntud poeetilise, lüürilise proosa poolest.
Tema teoste järgi on valminud filme, esimesena Prantsuse lavastaja Francois Truffaut’ versioon romaanist “451⁰ Fahrenheiti” 1966. aastal. Bradbury võitis ka arvukalt kirjandusauhindu.

Üsnagi omapärane ja põnev lugemine oli. Püüan veel aasta viimastel päevadel täita väljakutset nii palju kui võimalik. Mitmed on seda raamatut tutvustanud ning pikka juttu tegema ei hakka. Üsnagi põnev oli lugeda ja tegu oli sellise planeedi nagu Marsiga, millest oli üsnagi huvitav lugeda, et seal sinimäed on seda ma ei teadnud. Eks kui tahtmine tuleb loen autori mõnda teist raamatut ka. Muidugi kuulub see raamat ju Mirabilia sarja ka, mis on üks mu lemmikumaid sarju. Kavatsen sellest sarjast veel midagi lugeda aga, kes oskaks sealt midagi soovitada? Põnevad tegelased ja juhtumised, mis haarasid mind endaga nii kaasa, et 190 lehekülge lugusid kadus nagu tina tuhka. Pühade ajal on mõnus lugeda ja seega järgmiseks võtan midagi kergemat ette, võib-olla tahab keegi mingit jõululugemist soovitada? Igatahes mulle meeldis ja soovitan teistelegi, kes seda veel lugenud pole. Kauneid pühi ka minu poolt ja veel põnevamat uut lugemisaastat ka!

Kõik see silmale nähtamatu valgus(2015)

Kõik see silmale nähtamatu valgus(2015)(356lk)

Autor: Anthony Doerr

Tutvustus

Marie-Laure, Pariisi Loodusloomuuseumi pealukksepa tütar, kaotab lapseeas nägemisvõime, ent õpib tänu isa kannatlikkusele ja puust linnamakettidele eluga iseseisvalt toime tulema. Sõja puhkedes on nii isa kui ka tütar sunnitud põgenema väikesesse Saint-Malo linnakesse, et seal tüdruku veidrikust vanaonult peavarju paluda.
Werner on orvuks jäänud teadus- ja tehnikahuviline poiss, keda paeluvad eelkõige raadiod. Sõja hakul astub ta Hitlerjugendi ridadesse ning tema arukus ja tehniline taip ei jää juhendajatel märkamata. Peatselt tehakse talle kui andekale raadioside-asjatundjale ülesandeks välja selgitada vastupanuliikumise tugipunktid ja nõnda satubki mööda sõjatandrit ringi rändav Werner lõpuks Prantsusmaale Saint-Malosse.

Kõik see silmale nähtamatu valgus on lummav ja tundeküllane, vastandlikkust ja salapära tulvil lugu kahest noorest inimesest, prantsuse neiust Marie-Laure LeBlancist ja saksa noormehest Werner Pfennigist, kelle viivad kokku teise maailmasõja keerdkäigud. Nii kurb lugu, et ma ei suuda nüüd vist tükk aega midagi lugeda.  Nii hingemattev oli, et vahepeal isegi tuli pisar silma, nii kurb oli lugeda. Nautimist oli üsnagi palju, lugu oli väga erinevate keerdkäikude ja saladustega, mis oli loole ainult boonuseks. Elasin ikka väga kaasa ja enne ei suutnud lõpetada kui sain teada, kuidas lõppes nii Werneri kui ka Marie-Laure eluke. Väga kahju oli,  et polnud sellist õnnelikku lõppu, lootsin väga, et Werner ja Marie-Laure jäävad kokku aga paraku läks hoopis teistmoodi kui arvasin. See raamat on kindlasti üks selle aasta kõige meeldejäävamaid lugemisi, mis jääb üsnagi pikaks ajaks meelde ja olen rahul, et seda lugesin. Kahjuks pole aega eriti lugeda, seega ei jõua ka väljakutsega valmis. Kahju on oleks tahtnud valmis jõuda aga, mis parata aega tuli puudus, küll järgmine aasta suudan kindlasti rohkem ja olen palju tublim kui sellel aastal. Igatahes kui jõuan, siis täidan veel ühe punkti aga muidu jääb ikka mõned teemad täitmata, mis oleksid ka võib-olla üsna põnevad lugemised olnud. Igatahes olen sel aastal väga tubli olnud täites kahte väljakutset korraga ja olen endaga rahul. Soovin kõigile veel paremat lugemisaastat ja põnevaid tunde ja päevi uute raamatute seltsis.

Rehepapp(2000)

Rehepapp(2000)(199lk)

Autor: Andrus Kivirähk

Tutvustus

Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi kurja teha.

Kuna väljakutse vajab täitmist, siis on tegu järgmise raamatuga, mis sobis punkti alla 1. raamat mis on ilmunud aastal 2000. Igatahes lugemist ei kahetse ja kindlasti võtan järjest ette autori järgmised raamatud. Kuna punkte, mida täita on veel üsna palju, siis ootan soovitusi, mida lugeda punkti alla, kuhu oleks vaja Eesti romaanivõistlusel osalenud raamat. Aga muidu sujub lugemine kohati väga aeglaselt, ei tea milles on probleem, lugemist kodus jätkub on raamatukogustki toodud üsna suur ports aga lugema ei kutsu, milles asi seda ei tea. Igatahes üritan väljakutse täita vähemalt nii, et jääks ainult mõni punkt täitmata. Eks see aasta jääb Ohakalind vist lugemata ja samuti punkt, kus on nõutud sinuga samal aastal sündinud autori raamat.  Mis ma oskan öelda, lugemine sujus hästi kuna suutsin raamatu ühe päevaga läbi lugeda ja nautimist oli üsna palju. Meeldis, et raamatus olid erinevad tegelased nagu kratid, tondid ja kollid isegi kodukäijad olid ära mainitud. Meeldis väga ja usun, et satun millalgi veel selle autori raamatuid lugema. Aga nüüd kiirustan edasi lugema, sest muidu pole lootustki, et jõuaks nii palju ära lugeda nagu tahaks ja siis olen enda peale natuke pahane ka, et ei suutnud. Igatahes võiks endalgi olla kratt, kes sinu eest kõik kodused tööd ära teeb ja igati sind abistab. Mõnus ja sujuv lugemine oli kindlasti soovitan lugeda, kes seda veel teinud pole. Usun, et seda lugemist te ei kahetse.

Pildike tublist kratist.

Eelmisel suvel (Loomingu Raamatukogu, #17-18/2016)

Eelmisel suvel (Loomingu Raamatukogu, #17-18/2016)(112lk)

Autor:Niels Fredrik Dahl

Tutvustus

Norra luuletaja romaan mehest, naisest ja koerast ning ennasthävitavast armastusest ja armukadedusest kuumas suves, hullutaval mädakuul. Romaan annab igaühele oma tõlgendamis- ja hindamisvõimalusi – kus lõpeb armastus ja kus algab hullus.

Seda raamatut lugedes, tekkis tunne, et mis see veel nüüd siis on. Kohati tundus, et jätan pooleli ja edasi ei loe. Üsna segadusse ajav lugu oli perekonnast, kus toimus üsnagi palju ja osa jäi õhku rippuma, mis oli siis niiöelda päris ja mis mitte. Perekonnadraama nagu võiks öelda. Siiani mõtlen, et lugesin seda raamatut ainult selleks, et saaksin väljakutses veel ühe punkti täidetud. Minu jaoks oli kõige raskem selle teema alla raamatut leida, kuna polnud varem üldse Loomingu raamatukogu raamatuid lugenud ja valik on üsnagi suur. Muidugi alguses oli plaanis üks teine soovitatud raamat võtta aga, millegi pärast kutsus mind see raamat lugema. Kuigi polnud midagi erilist, lihtne ja dramaatiline lugemine. Kuigi lool endal polnud häda midagi ei suutnud ma tükk aega sellele mõtlemata olla, sest ju siis puudutas see lugu mind kuidagi aga miks seda ei tea ma ise ka praegu. Igatahes üritan rühkida edasi ja jõuda vähemalt peaaegu kõik punktid loetud. Järgmisena plaanin võtta ette, midagi põnevamat ja tempokamat. Soovitada ei oska, kes on lugenud see teab, millest jutt aga kes pole siis valida sellest sarjast midagi on üsnagi raske. Oli nauditav aga ikkagi jäi midagi kripeldama. Ju siis lõpp polnud see, mida ma lootsin.

Karneval ja kartulisalat(2015)

Karneval ja kartulisalat(2015)(128lk)

Autor: Andrus Kivirähk

Tutvustus

Nii nagu mõni aasta tagasi ilmunud „Kaka ja kevad”, sisaldab ka „Karneval ja kartulisalat” Andrus Kivirähki Tähekeses ilmunud jutukesi.
Tark padi ja õiglane tolmuimeja, hiir, kes soovis saada kuldkalaks, ning verivorst, kes unistas sõprusest piparkookidega, maias arvuti ja jubedad barbid, lendavad trussikud ja hambavalu käes vaevlev lohe – need on vaid mõned raamatu tegelased.
Ja nagu ikka, lisavad Kivirähki juttudele väärtust Heiki Ernitsa lahedad pildid.

Tegu on väljakutse 26.punkti lugemisega, sest üritan kuidagi sellega järje peale saada. Soov on enne aasta lõppu kõik punktid loetud saada, ei tea kas ainult Ohakalindu jõuan. Igatahes seekord sai siis ette võetud siis eelmise või selle aasta lasteraamat ja pean ütlema, et nii muheldalt oskab ainult Kivirähk kirjutada. Põnevust kusjuures jätkus igas loos ning kindlasti loen veel mõne autori raamatu läbi, nii vaba ja mõnusat lugemist pole enam ammu olnud. kõige rohkem meeldis lugu hiirest, kes soovis väga ujuda ning muidugi ka tolmuimeja, kes krokodillile tuule alla tegi. Kindlasti soovitan lugeda või siis, kellel on lapsed seda raamatut neile ette lugeda. Nii hea oli, et enne ei lõpetanud kui viimane lugu juba käsil oli.  Lugudele lisasid veel silmailu ka Heiki Ernitsa pildid, mis jutu väga hästi ära seletasid. Igati hea lugemine oli, lippan nüüd järgmist punkti täitma. Kas keegi oskab soovitada, mida järgmiseks võiks lugeda?

Terassüda(2015)

Terassüda(2015)(376lk)

Autor: Brandon Sanderson

Tutvustus

Kümme aastat tagasi tuli Häda.

See oli taevane sähvatus, mis andis tavalistele inimestele erakordsed võimed. Aupaklik avalikkus hakkas neid kutsuma Eepikuteks. Eepikud pole inimeste sõbrad. Uskumatute kinkidega kaasnes ka iha võimu järele. Ja inimese üle valitsemiseks tuleb purustada tema tahe.

Nüüd on endises Chicagos kuulutanud end keisriks hämmastavalt võimas Eepik nimega Terassüda. Tal on kümne mehe jõud ja ta suudab talitseda loodusjõude. Öeldakse, et ükski kuul ei tee talle viga, ükski mõõgatera ei lõhesta ta nahka ja ükski leek teda ei kõrveta. Ta on võitmatu. Keegi ei hakka vastu… keegi peale Kättemaksjate. See salapärane tavaliste inimeste rühm kulutab terve elu, et õppida Eepikuid tundma, leida nende nõrkusi ja seejärel neid tappa. Ja David tahab nendega liituda.

Kui Terassüda tuli Chicagosse, tappis ta Davidi isa. Aastaid on David, sarnaselt Kättemaksjatele, uurinud ja planeerinud ning tal on midagi, mida nad vajavad. Mitte mõni ese, vaid kogemus. Ta on näinud Terassüdant veritsemas. Ja ta ihkab kättemaksu.

See raamat on küll selle aasta üks parimaid, mida ma ei suutnud käest panna enne kui sain teada kõik saladused ja millega siis lugu ka lõpeb. Nii raske oli lugemist pooleli jätta, sest lugu on nii super hästi kirjutatud, et see lausa neelas mind endasse. Elasin nii kaasa, et unustasin kõik enda ümber ja suutsin ainult mõelda, sellest kuidas kiiresti igapäeva toimetused ära tehtud saavad,et saaks kiiresti edasi lugema. Nii põnev lugu ja samas peategelane David oli ikka üks mu lemmikumaid, ta ikka oskaks ennast koguaeg löögi alla seada, seda igati heas mõttes. Võin öelda, et kaalusin mitmeid kordi seal riiuli ees seistes, mida võtta, kuna üks kord polnud seal minu maitsele midagi ja nüüd paar päeva tagasi külastades uuesti seda riiulit leidsin, et ulme mulle meeldib ja seega võtan selle raamatu lugemisse. Polnud varem sellest autorist midagi kuulnud ja nüüd võin öelda, et isu on veel mõni tema raamat läbi lugeda, iseasi kas midagi on üldse veel temalt tõlgitud. Kui loosse on segatud Eepikud, siis on teada, et nendega eriti nalja pole, ülivõimed, adrenaliin ja põnevus mind selle raamatu juures hoidsidki. Üle pika aja sai loetud ulmet ja võin öelda, et väga super lugemine oli ning kindlasti tahan nüüd vist mõnda aega veel ulme lainel surfata. Igatahes kõik loo juures oli super, polnud venivust ega ka aeglast liikumist, tempo oli hoogne ja kaasakiskuv. Soovitan teistelegi lugeda, usun,et te ei pea kahetsema. Kes on ulmesõbrad, siis kindlasti võtke endale see raamat plaani 😉 Igatahes nüüd lippan edasi lugema ja loodan, et keegi leiab tee selle raamatuni.

Nähtamatu poiss(2015)

Nähtamatu poiss(2015)(280lk)

Autor: Martin Pistorius

Tutvustus

Kas olete kunagi näinud mõnda filmi, kus keegi ärkab vaimuna, aga ei tea, et on surnud? Ükskõik, kui palju ma ka ei püüdnud, ei suutnud ma end inimeste jaoks märgatavaks teha. Mind ei eksisteerinud – olin nähtamatu poiss. 1988. aasta jaanuaris haigestus 12-aastane Martin Pistorius seletamatutel põhjustel. 18 kuu pärast oli ta tumm ja ratastooli aheldatud. Hämmingus arstid teatasid Martini vanematele, et tundmatu degeneratiivse haiguse tagajärjel on nende pojal imiku mõistus. Ehkki Martini keha ei reageerinud, ärkas ta mõistus aegamööda üles, kuid ta ei saanud sellest kellelegi märku anda. Martin oli vangis iseenda kehas. Möödus kümme aastat, enne kui Martini vanemad tänu ühe terapeudi tähelepanelikkusele mõistsid, et nende poeg on vaimselt ergas. Martin oli tundmatusse maailma taassündinud meeslaps, kellel puudusid mälestused haigusele eelnenud ajast. Kuigi Martin on endiselt ratastoolis ja võimetu kõnelema, tegutseb ta hiilgavalt arvutitehnoloogia alal. Raskuste kiuste on ta aja jooksul armunud, abiellunud ja loonud veebidisainiga tegeleva ettevõtte.

Südantliigutav lugu  taastumisest ja armastuse jõust. Minu jaoks oli üsnagi kurb lugemine, ma ei suutnud seda lugeda, ilma et ei teeks väikseid pause, sest pisarad kippusid üsnagi varmalt tulema. Elasin Martinile väga kaasa ja soovisin kogu hingest, et ta leiaks enda elus õnne ja suudaks hakkama saada kõigega, mis tema teele ette satub.Mida rohkem ma tema lugu lugesin, seda raskem oli vahepeale midagi muud lugeda, kuna selles raamatus oli midagi sellist, mis mind väga puudutas. Ma ei suutnud enne lõpetada, kui sain teada, kuidas kõik lõpeb ja kas ta leiab selle, mida ta oma elus on nii pikka aega otsinud. Nagu teada, siis armastus võidab kõik, isegi kõige raskemad probleemid, mis võivad elus ette tulla. Kui keegi sind armastab, siis koos saadakse alati kõikidest takistustest üle olgugi, et elu võib vahel olla isegi väga karm. Ma loodan, et Martin elab oma elu nii nagu ta sellest unistanud on. Nagu ta ise raamatus kirjutas, siis elus saab mõlemat, nii soola kui ka suhkrut. Me ei tea kunagi, mis võib elus juhtuda, sest me ei tea kunagi ette, mis sinuga juhtuda võib või mis takistused sind ees ootavad. Aga eks takistused ongi ju ületamiseks. Loodan, et Martin ja Joanne on õnnelikud koos elu lõpuni ja raskused, mis nende teele satuvad neid ei takistaks. Igati hea lugemine, soovitan kõigile, kuigi hoiatan, et tegu on üsna kurva looga, mis võib mõnele lugemiseks raske olla. Üks korralik lugemiselamus üle pika aja, kuid samas üsna kurb ja sai isegi mõni pisar valatud.Muidu oli väga sujuv ja mõnus lugemine, kuigi temaatika oli üsna kurb ja raske.

Sigmund(2016)

Sigmund(2016)(264lk)

Autor: David Messer

Tutvustus

See omapärase ülesehitusega romaan räägib Sigmund Freudist, kes on vana mehena sattunud tänapäeva Londonisse. Tuleb välja, et psühhoanalüüsi teooria rajajana tuntud Freud suri 13 päeva varem, kui saatus talle elupäevi määranud oli, ja nii peab ta nüüd inkarneeruma nüüdisaega, et ettenähtud päevad ikkagi ära elada. Noore Londoni psühhiaatri abiga püüab ta leida vastused küsimustele, mis teda enne surma piinama olid jäänud. Koos veedetud päevadel juhtub nii mõndagi ootamatut, mis aitab valgustada seni varjatud tahke Freudi elust, annab aimu tema iseloomust ja tööst ning paljastab isiklikke saladusi.

Sain just loetud ühe omamoodi kuid samas vägagi elulise raamatu. Raamat ise räägib siis Sigmund Freudist, kes satub siis tänapäeva Londonisse ja seiklused mis teda seal ees ootavad on üsnagi koomilised samas vägagi tõsised. Sigmund kohtub Davidiga, kellega ta jagab oma saladusi kuid ka muidugi Davidile tundub vanamees olevat sattunud vist vägagi valesse aega. Mulle tundus lugu üsnagi koomiline kuid samas pole ma varemalt ühtegi sellist raamatut lugenud. Ma alguses arvasin, et tegu on tüüpilise elulooraamatuga ja veel psühholoogist. Kuid autor on üsnagi vabalt ja sujuvalt loo kirjutanud, mis mind endaga haaras ja tahtsin teada aina rohkem ja rohkem. Mulle igatahes meeldis ja olen rahul, et otsustasin osaleda ka Varraku facebooki lugemisürituses. Usun, et lugu jääb mulle kauaks meelde, kuna nii mõnusat ja ladusat lugemist pole kaua aega olnud. Raamatu lõpp lähenes nii kiiresti, et isegi ei märganud kui juba viimaseid lehekülgi lugesin. Kindlasti tahaks nautida veel mõnda raamatut, hetkel on mitmeid plaanis aga eks see selgub, millise valiku teen. Soovitan lugeda, kes seda pole veel teinud, kindlasti te ei kahetse seda. Vahepeal isegi itsitasin omaette, kuna mõned kohad raamatus olid ikka väga koomilised ja naermist oli üsna palju. Igatahes soovitan lugeda!!

Tüdruk rongis(2015)

Tüdruk rongis(2015)(317lk)

Autor: Paula Hawkins

Tutvustus

Iga päev üks ja sama …

Rachel sõidab tööpäeviti edasi-tagasi Londoni vahet. Ta teab, et hommikuti peatub rong ühes ja samas kohas punase signaaltule taga, kust avaneb vaade ridaelamute tagaõuedesse.

Rachelile hakkab juba näima, et ta tunneb inimesi, kes ühes sealses kodus elavad. Ta kutsub neid Jessiks ja Jasoniks. Nende elu – nagu Rachel seda näeb – on täiuslik. Kui ta vaid ise saaks nii õnnelik olla …

… kuni tänaseni

Ühel päeval näeb Rachel šokeerivat pilti. Rong peatub ainult minutiks, kuid sellest piisab. Nüüd muutub kõik. Rachelil on võimalik osa saada eludest, mida ta on seni eemalt jälginud. Nüüd selgub, et ta on rohkem kui vaid naine rongis …

Olen üsnagi šokeeritud ja hetkel on esmamulje lugemisest üsna hea. Mõnus hoogne ja adrenaliinirohke lugemine. Raamatut lugedes poleks ma iialgi arvanud, et lugu võib nii hoogsalt ja tempokalt kulgeda. Kuna see on esimene raamat sellelt autorilt, siis võin öelda, et ootan huviga ka filmi, mis millalgi peaks kinodesse jõudma ja mida ma kindlasti väga -väga vaatama tahan minna. Üsnagi šokeeriv lõpp oli ja Rachel kui peategelane sobis sinna loosse nagu rusikas silma auku. Nii põnevalt ja pingelist lugu on üsnagi raske kirjutada, tean seda omast käest, sest enda väike jutukogu üldse ei liigu kuhugi poole. Raamatut lugedes ja kaasamõeldes, ei osanud ma arvata, et süüdlaseks just see tegelane osutub. Praegu on mõtteid nii palju ja arvatavasti jääb see raamat pikaks ajaks meelde. Vahel on nii, et mõnda raamatut lugedes, ei suuda kuidagi edasi lugemistega minna. Raamatus oli kõike, mida ühes põnevikus olema peab. Traagilisi sündmusi samas ka killuke armastust olgu see, siis kurb või rõõmus. Usun, et mõne aasta möödudes võiks seda lugu uuesti lugeda, et meenutada neid pingelisi hetki ja tegelasi, kes sinna loosse väga hästi sobisid. Mõtlesin pikalt, et kes võiks olla mu lemmiktegelane seal raamatus ja pean ütlema, et Rachel, mis siis et tal oli probleeme alkoholiga, kuigi seal oli teisigi  raamatukangelannasid nagu Anna ja Megan, ei suutnud ma nende mõtteviisiga mitte samastuda. Kahju on muidugi Scottist, sest minu arvates kannatas tema kõige enam, see on hetkeline arvamus muidugi. Tean, mis tunne on kui inimene on sinuga koos aga samas on tal ka varjatud küljed ja teised armusuhted. Lõpp osutus nii tempokaks, et ei suutnud enne käest panna, kui sain teada tegeliku tõe ja kes siis lõppude lõpuks kõiges süüdi jäi. Arvatavasti tahan veel sellelt autorilt lugeda või mõnd sarnase temaatikaga raamatut, mulle sellised tempokad ja pingelised lood sobivad, eks sellepärast ka suur krimilugude austaja olengi. Ootan kindlasti soovitusi, mida võiks järgmiseks lugeda ja mis oleks kasvõi natukene sarnase temaatikaga kui see raamat. Selle ajani kuni ma selle raamatu riiulist võtsin teadsin autorist üsna vähe, kuid nüüd tekkis huvi ja arvatavasti kavatsen otsida tema raamatuid nii goodreadsist kui ka teda natuke googeldada. Üsnagi hea lugemine oli, kindlasti saab minult hindeks 5+. Soovitan teistelegi lugeda, kindlasti enne kui filmi vaatama lähete. Kuigi see on igalühel oma valik ja ega kui raamat ei ole sinu maitsele, siis hambad ristis seda lugeda ei ole mõtet. Nüüd lippangi edasi lugema, üks noortekas on pooleli, kavatsen ennast lugemistega järje peale saada. Napsan iga päev kasvõi tunnikese, et lugeda kasvõi 50-80lk, mis on üsnagi hea tulemus, kui arvestada, et toimetamist on niipalju, et aega ei leia üldse. Super lugemine oli! Natuke kahju on, et lugu nii kiiresti lõppes, oleks tahtnud seda lugeda veel ja veel.

Raudrästiku aeg(2016)

Raudrästiku aeg(2016)(352lk)

Autor:Indrek Hargla

Tutvustus

Menukate apteeker Melchiori lugude autori Indrek Hargla uue kriminaalromaani tegevus toimub alternatiivajaloolises muinasaja Eestis. Selle riigi nimi on Kuningavald ning muistses Viljandis, mida siis Veelindeks kutsuti, valitseb noor kuningas Uljas. Romaani peategelaseks on kuninga nõunik Koiola Aotõiv, kelle terav vaist ja nutikus aitavad tal lahendada mitu mõrvamõistatust. Aotõivi retked viivad teda ka Saaremaale Kaali linnusesse, kuhu on saabunud saladuslik rändur Kreekast, ning tänapäeva Tallinna asukohta, kus paiknevad muistse Rävala pealinn Iru ja sellega rivaalitsev Härjapää
linnus. See on tuhande aasta tagune aeg, mil kaugel Põhjalas usutakse olevat jumalate koda ja laevamehed käivad mööda jõgesid kauplemas lõunamaaturgudel; aeg, mil idast ja läänest ründavad Kuningavalda raevukad viikingid ning Euroopast saabuvad ristiusumisjonärid, kuulutades patuhimu hukatuslikkust ja lunastust läbi Jeesusjumala. Panused on kõrged ja intriigid surmavad. See on raudrästiku aeg.

Pean kohe ütlema, et varemalt sai loetud autori Süvahavva sarja ja sealt edasi mõtlesin, kui see raamat temalt ilmus, siis kindlasti tahan seda lugeda ja üsna ruttu. Kuna raamatukogus oli raamatul pikk järjekord, pidin kaua järjekorras olema, et seda lugeda ja võin öelda, et see tasus ennast ära, muidugi pidin lugema seda üsna kiires tempos kuna raamat läks täna juba järgmisele lugejale edasi. Seekord siis viiakse lugeja muinasaega, kus peategelaseks on taretark Koiola Aotõiv, kes on kuningas Uljase parem käsi ja üsnagi nutikas tegelane. Raamatus on neli erinevat lugu, mis on üksteisest täiesti erinevad, mis viivad lugeja endaga kaasa, mõrvalugudesse, mis on nii põnevad, et enne ei suuda raamatut käest panna, kui peab teada saama, kes seda tegi ja mis põhjustel. Loodan siiralt, et autoril tuleb veel mõni raamat muinasajast, muidu jääb vist selline tühi tunne, kuna Koiola oli üks mu lemmikumaid siin raamatus, sest tema iseloom ja käitumine olid üsnagi sarnased tavalise inimesega, kuigi kahju oli temast ka, sest ta oli vahel mitme tule vahel, kus ühelt poolt olid kohustused ja teisalt pidi ta usaldama oma vaistu.Kuna olen üsna suur krimilugude lugeja, siis see raamat oli üsnagi teistmoodi aga siiski säilis põnevus ja pinge kuni raamatu viimaste lehekülgedeni, mis hoidis mind ikka väga pikalt nende lugude juures, sest isu oli nii suur teada saada, millest siis seekord autor kirjutab. Kindlasti soovitan kõigile, kes varemalt on Indrek Hargla raamatuid lugenud. Muinasaeg ja mõrvalood võivad ka üsnagi pingelised ja adrenaliini rohked olla, mis lugeja pöörasesse kuid samas vanaaegsesse maailmasse endaga kaasa kutsuvad.Need lood jäävad pikaks ajaks meelde ja usun, et püüan lugeda veel mõne raamatu, sest isu on aga nagu midagi segaks lugemist, praegu pooleli Tüdruk rongis, mis viib mind samamoodi endaga kaasa nagu Raudrästiku aeg 😉  Soovitan kõigile, lugege kindlasti, kes seda veel teinud pole.