Sai, mis tahtis(2016)

Sai, mis tahtis(2016)(264lk)

Autor: Louise O’Neill

32504008

Tutvustus

Väikeses Iiri linnakeses on alanud suvi. Emma O’Donovan on saanud äsja 18-aastaseks, ta on piltilus ja enesekindel. Ühel õhtul peavad linnakese noored pidu. Kõik on kohal. Kõigi pilgud on Emmal. Järgmisel hommikul ärkab tüdruk kodumaja verandal. Ta ei mäleta midagi eelnenud ööst ega tea, miks kogu ta keha niimoodi valutab. Küll aga teab seda kogu ülejäänud linn. Peol tehtud fotodelt on üksikasjalikult näha, mis Emmaga juhtus. Mõnikord ei ole aga inimesed valmis oma silmi uskuma. Eriti siis, kui karm tõde käib linnakese kangelaste kohta.

Loo peategelaseks on Emma, kes kõigi arvates on selle väikese linnakese kõige ilusam tüdruk. Kuid keegi ei tea, mida ta tegelikult teistest mõtleb ja milline on tema tegelik iseloom. Minu jaoks oli raamat üsnagi traagiline, kuid samas ka mõtlema panev. Mis võib kõik juhtuda kui pidutsetakse juuakse palju alkoholi ja muidugi tarvitatakse ka teisi aineid. Igal asjal on tagajärjed ja pärast sellepärast veel hullemasse auku sattuda on üsnagi kurb ja karm õppetund. Ma ei saa öelda, et see lugu mind ei puudutanud, natuke ikka kuna Emma saab loos üsnagi korraliku õppetunni, mida ta mäletab kogu oma ülejäänud elu. Lugu polnud selline, millele tavaliselt tahaks kaasa elada aga miski oli, mis mind endaga kaasa kiskus, et teada saada, mis kõigest sellest saab ja milline on lõpplahendus. Igatahes tegu on Iiri kirjanikuga, polegi varem üldse selle maa kirjanikke lugenud võib-olla läheb ka lugemisväljakutse punkti alla, eks seda veel vaatan. Soovitada ei julge ja igaüks teab kas tahab seda raamatut lugeda või ei. Aga igatahes autor kirjutab nii põnevalt, et raamatut on raske käest panna, mis siis, et tegu on üsnagi tõsiste sündmustega ja nende tagajärgedega. Selleks korraks kõik ja järgmiste lugemisteni. Mis plaanis on seda veel ei ütle aga küll loete sellest siis siin..

Minu Läti(Anekdoot tõelisest eestlasest)(2016)

Minu Läti(Anekdoot tõelisest eestlasest)(2016)(224lk)

Autor: Contra

31181731

Tutvustus

Mina ja Läti. Minu Läti. Minu läti mina. Läti minus. Minu lätlus, lätimeelsus, lätilembus, Läti poole suunatud pilk. Igatsus Läti järele, Läti unistus, lätiarmastus. Lätistumine. Ei saa me läbi Lätita.

Kui ma jälle Läti teemal sõna võtan, teinekord ka läti keeles, muretsevad mõned toredad eestlased, kas ma mitte Eesti jaoks kaotsi ei lähe. Hakkangi läti keeles kõnelema ja lähen Lätti elama. Ja läti keeles luuletama. Ei, lätlast minust siiski ei saa. Kuigi eesti hambameestel on tavaks öelda, et lätlane pole rahvus, vaid amet. Seega peaks saama lätlaseks õppida. Minu tõsisem kaldumine Läti poole sai alguse tegelikult alles 35aastaselt. Aasta 2009 kaunil juunikuul, kui sain tuttavaks… Loogiliselt võiks arvata, et tütarlapsega, sest huvi võõra keele ja kultuuri vastu saab tihti alguse huvist mõne sellest rahvusest vastassugupoole esindaja vastu. Aga minu mõjutajaks oli hoopiski noormees ja temagi juba ammu surnud.

Ma olen praeguseks Lätis viibinud väiksemate ja suuremate juppide haaval. Ja kuigi ei saa väita, et elaksin Lätis, tohib päris kindlasti öelda, et Läti elab minus.

Üsnagi omapärane ja muhe lugemine Contra seiklustest Lätimaal. Mulle väga meeldis ja üsnagi hea ajaviide oli, lugesin selle juba reedel läbi aga alles täna sain siia sellest kirjutama. Igatahes väga huvitav lugeda, olen isegi Aluksnes ja Riias käinud samuti ka Valkas ja Apes, seega üsnagi põnev oli lugeda. Muidugi plaanis on võib-olla mõned korrad veel sinna maale sattuda, kes teab, mis plaanid võivad tulla. Igatahes naerda sai üsnagi palju ja muidugi ei puudunud raamatust ka tema erinevad luuleread, mis üsnagi palju lugemist pakkusid. Soovitan lugeda ja see raamat on üks lemmikumaid sellest sarjast nüüd peale Normeti Tenerifet. Pole seda sarja eriti kätte võtnud ja kuna Contra on omakandi mees, siis lugemisväljakutse alla see raamat ka läheb. Teile kallid sõbrad ja blogilugejad soovin põnevaid lugemisi ja kaunist suve. Igatahes samuti jätkan ka lugemist, eks on näha kui palju suudan see kuu lugeda ja muidugi raamatuid jätkub mitmeks kuuks. Siit ka küsimus, kas kellegil on pakkuda Tarzani lugude kuuendat, kolmeteistkümnendat ja muidugi osi, kuni lõpuni. Ootan huviga kellel oleks, sest plaanis on kogu sari kokku koguda, hetkel on nii palju olemas aga sooviks ka neid, mida endal veel pole. Kirjutage mulle kindlasti kui kellegil on pakkuda ja soovib neile uue omaniku leida. Igatahes pakaa praegu ja jään ootama.

Mänguväljak(2016)

Mänguväljak(2016)(320lk)

Autor: Lars Kepler

32996241

Tutvustus

Kosovos missioonil olles saab leitnant Jasmin Pascal-Anderson haavata. Tema süda seiskub ning ta on üks minut ja nelikümmend sekundit surnud. Uuesti ellu ärgates on ta veendunud, et teab, mis ootab inimesi pärast surma. Ta väidab, et jõutakse ühte vägivaldsesse sadamalinna.

Arstide arvates on Jasminil posttraumaatiline psüühikahäire ja teda ravitakse kui psühhoosihaiget. Paranedes alustab ta uut elu ja talle sünnib poeg, kellele ta paneb nimeks Dante. Viis aastat hiljem satuvad nad autoõnnetusse, kus poeg saab raskelt vigastada. Tema opereerimiseks peavad arstid tema südame seisma panema.

Jasmin mõistab, et Dante ei suuda omal käel ellu tagasi pöörduda, kui sadamalinn päriselt olemas on. Ta peab pojale sinna järgnema.

Jasmin teab, et teispoolsus on väga ohtlik paik, kuid kõige ohtlikumaks osutub mänguväljak – playground.

Üsnagi põnev ja adrenaliinirohke lugemine oli. Nautisin lugemist väga, isegi nii väga, et ei tahtnud magama ka minna, sest lugu oli pooleli. Lugu räägib, siis naisest nimega Jasmin, kes saab haavata ja tema süda seiskub ning ta satub ühte sadamalinna.  Muidugi ta paraneb ja tema ellu sünnib poeg  Dante, kellega nad viis aastat hiljem satuvad autoõnnetusse, kus mõlemad saavad raskelt viga ja sealt hakkabki üks segadus pihta. Minu jaoks oli lugu põnev ja pingeline, kuid samas natuke ka hirmutav. Kui ma nägin raamatukogus, et see raamat on seal saada, ma üldse ei mõelnud lihtsalt haarasin kaasa ja võtsin selle lugeda. Kuna autor on mulle üsna tuttav ja olen varemalt tema Joona Linna sarja lugenud, siis kõhklust ei tekkinud. Jasmin otsutab enda poega aidata ja teeb kõike selleks, et sinna sadamalinna pääseda. Mis seiklused teda seal ees ootavad, ta arvatavasti poleks osanud ettegi näha, et ta peab võitlema hakkama ja oma vanu oskusi kasutama, et pääseda pojaga koos tagasi koju. Mulle meeldis ja ma soovitan teistelegi seda lugeda, usun, et te ei pea seda kahetsema kui seda teete. Kas nad pääsevad tagasi koju või jäävadki mänguväljakule, seda saate teada siis kui ise seda raamatut loete. Igatahes praeguseks kõik ja näeme varsti jälle.

 

Neitsikivi(Mortimeri sarja I raamat)(2014)

Neitsikivi(Mortimeri sarja I raamat)(2014)(488lk)

Autor: Michael Mortimer

21958468

Tutvustus

1769. aastal leiab Carl von Linné õpilane Daniel Solander Uus-Meremaalt midagi eriskummalist – niivõrd iseäralike omadustega kivi, et seda tuleb peidus hoida.

Enam kui kakssada aastat pärast Solanderi surma helistab üliõpilasele Ida Nordlundile Nobeli auhinnatseremoonia päeval imelikes asjus tema vanaema Alma. Too palub Idal ühendust võtta Nobeli preemia laureaadi Anatoli Loboviga, et hoolitseda ühe salapärase sisuga laeka eest. Aga toimub midagi jubedat. Peagi mõistab Ida, et laegas on paljude sihtmärk. Ta peab Stockholmist põgenema.

Üsnagi kaasakiskuv lugemine oli ja kaasaelamist jätkus kuni lõpuni välja.  Peategelaseks on Ida, kes satub Nobeli auhinnatseremooniale ja mis sündmused teda seal ees ootavad,ei oska ta neid aimatagi. Lugu ise on suunatud kolmele peategelasele aga kõige rohkem sündmusi toimub Idaga. Muidu on veel kaks peategelast Eva ja Alma, kes nagu selgus on tema vanaema ja ema. Muidugi Eva on üks kõige müstilisem tegelane, kuna Ida ei mäleta teda üldse ja soovib teda väga üles leida, muidugi raskused, mida ta peab ületama on üsnagi rasked aga samas väga põnevad. Minu jaoks oli põnev lugemine ja kindlasti loen läbi ka järgmised kaks osa. Kuna tegu on rohkem sellise loodusteadusliku romaaniga, siis läks sellega natuke kauem aega kui ma arvasin, et läheb. Igatahes läbi ta sai ja mida ma järgmiseks lugeda kavatsen pole veel teada aga loosikastist tuleb millalgi võtta üks lipik, kus on järgmise raamatu pealkiri kirjas. Pole varem sellelt autorilt midagi lugenud aga ma usun, et loen veelgi.  Ootan huviga, mis järgmises osas saama hakkab ja mis raskusi seal Ida peab üle elama. Üsnagi palju oli erinevate mineraalide kirjeldusi ja muidugi räägiti ka Daniel Solanderi reisist koos kapten Cookiga.  Mulle meeldis ja soovitan teistelegi, kes soovib seda sarja lugeda, ise aga plaanin alustada järgmise raamatu lugemist. Suured-suured tänud muidugi ka Helios kirjastusele, et nad selle sarja meieni tõid. Midagi head ka suvel, eriti siis kui päikest pole võimalik võtta ja et sellest tekib allergia, siis mõnus tubane meelelahutus. Kohtumiseni ja päikest kõigile.

Mees, keda polnud seal (Sebastian Bergmani sarja 3.raamat)(2016)

Lugemisväljakutse 5.punkt-Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis(IT-spetsialist, Häkker)(Billy ja Morgan)

Mees, keda polnud seal (Sebastian Bergmani sarja 3.raamat)(2016)(520lk)

Autorid:Michael Hjorth, Hans Rosenfeldt

33147375

Tutvustus

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.

Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.

Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.

Olles eelnevalt lugenud esimesed kaks raamatut läbi, ei suutnud ma oodata kuna saab järgmist lugeda. Nüüd on tahan juba järgmist osa.  Arvatavasti peaksin selle ka varsti saama. Igatahes mulle igatahes need Sebastiani lood meeldivad, tegu pole tüüpilise krimiromaaniga, kus uuritakse ainult mõrva, vaid siiski on ka sekka segatud ka igapäeva elu puudutavad sündmused. Sebastian on siiani minu lemmiktegelane aga kindlasti üsnagi palju kaasaelamist oli selles loos Vanjale, kes sai ikka hoope igalt poolt ja see kuidas ta nendega toime tuli, lausa vapustav.  Muidugi oma osa mängis loos ka Ellinor, kes ei suutnud kuidagi tahaplaanile jääda ja tegi seda, mida ma arvan, et järgmises raamatus ta väga kahetseb. Parimat lugu annab ikka otsida, see kuidas see sind endasse neelab on vahest lausa sõltuvust tekitav. Ei suuda käest panna, muudkui loed ja loed, kuni märkad, et jäänud on viimased kolm-neli lehte ja karm mõrvalugu on ka lahendatud ja oma lõpu leidnud. Tegelased lähevad edasi ja nendega kohtud sa järgmises osas, mis paneb veel rohkem järgmist osa ootama. Super lugu ja mulle väga meeldis, ootan huviga, mis järgmises raamatus saama hakkab, sest viimased lõigud sellest raamatust olid üsnagi põnevad ja tekitasid super koguses adrenaliini.  Igatahes mina soovitan kindlasti seda sarja lugeda ja ma usun, et te ei pea seda aega, mis lugemiseks kulub üldse kahetsema. Igatahes mina jään järgmist selle sarja raamatut ootama ja seniks üritan midagi muud endale lugemiseks ette võtta. Kindlasti üks mu lemmikumaid krimiraamatu sarju, mis on eesti keeles ilmunud. Kui poleks Helios kirjastust, siis me vist neid raamatuid ei saakski lugeda ja neid lugemiselamusi nautida. Super töö ja kõige vingem krimikirjandus tuleb, minu arvates hetkel sealt 😉 Igatahes pakaa praegu ja häid lugemiselamusi kõigile.

Lemmikloomasurnuaid(2013)

Lugemisväljakutse 12.punkti raamat, kust tegevus toimub süngel sügisel või talvel.

Lemmikloomasurnuaid(2013)(504lk)

Autor: Stephen King

18161429

Tutvustus

Doktor Louis Creedi silmad ja sisetunne kinnitasid, et maja on igati sobiv. Ruumikas, vanamoodne, ajahambast puretud ja õdus. Õige koht, kus pere võiks elada, lapsed suureks sirguda, mängida ja maailma avastada. Maine’i lauged künkad ja niidud tundusid Chicago tossupilvedesse peidetud linnaohtudega võrreldes justkui teine maailm. Ainsaks ohumärgiks oli kaherealisel maanteel tihedalt voorivate suurte veoautode müra, kui masinad kihutasid, gaas põhjas, mööda pikka sirget teelõiku.

Aga maja taga, maanteest kaugel eemal: seal oli ohutu. Vaid üks hoolikalt niidetud jalgrada lookles sügavamale metsa ja seda teed olid käinud mitmed põlvkonnad kohalikke lapsi siira härdusega, et sängitada mulda armastatud lemmikloomade maised jäänused. Too koht võis olla ehk rusuv, kuid turvaline. Kindlasti täiesti ohutu. Mitte mingil juhul ei saanud see paik hiilida su unenägudesse, äratada sind keset ööd, nahk kaetud higiga ja südames õud.

 

Olen üsna pikka aega seda aega oodanud, et saaks seda raamatut lugeda. Nüüd on see tehtud ja emotsioonid on siiani segased ja tegu oli üsnagi kummalise looga, mis mulle ikka vahest korralikke külmavärinaid ja rahutut und põhjustas. Ma ei tea isegi miks, ju siis elasin nii väga Creedide perele kaasa, et mõtlesin magadeski nende sündmuste peale, mida sealt lugesin. Võin öelda, et see on ka esimene raamat, mida ma sellelt autorilt loen ja usun, et loen millalgi veel tema raamatuid. Plaanis on mitmeid tema uusi raamatuid lugeda aga eks näis, millal ma need raamatukogust saan. Tegemist on ühe pere looga, kes otsustavad Chicagost kolida Maine’i, vaiksemasse kohta linnakärast eemale. Ainsaks ohuks on maantee, millel vuravad täiskiirusel veoautod tekitades üsnagi mitmeid õnnetusi nagu loos ette tuli. Ma ei mõista siiani, kuidas saab kirjutada sellist raamatut, kust tulevad sellised mõtted ja temaatika. Ikkagi on tegu ühe kõige hinnatuma autoriga ning tema raamatud on ühtelugu nii põnevad kui ka õudsed.  Lugu ise oli üsnagi sünge  aga samas oli ka kohti erinevate tunnete ja raskuste jaoks. Kõige rohkem kahju oli mul Ellist, sest minu arust kannatas tema kõige rohkem aga see on kõigest minu arvamus.  Võin öelda, et teist korda ma seda raamatut lugeda enam ei suuda, lihtsalt ei taha jälle unenägude küüsi langeda. Teistele muidugi ma soovitan lugeda, et aimu saada, mis seal siis täpsemalt toimus ja milline oli lõpplahendus, sest seda ma siin ära jutustama ei hakka. Minu jaoks oli see raamat üsna raske lugeda aga pooleli ei tahtnud ka jätta, mingisugune põnevus selles loos ikka oli, et kutsus edasi lugema, et teada milline sai olema lõpp ja mis sellest perest edasi sai. Omapärane ja kummaline lugu ja perekond Creed, muutus ikka totaalselt peale seda kui nad suurlinnast ära kolisid, nagu sellel majal, mis seal asus oli mingisugune võim nende üle. See mind kõige rohkem kohutaski, et tegelased hakkasid tegema seda, mida nad mujal elades poleks vist ilmaski teinud. Kes tahab teada, millega kõik lõppes peab seda ise lugema.

Uhkus ja nauding(2016)

34. Raamat, mille suhtes on sul eelarvamused

Uhkus ja nauding(2016)(240lk)

Autor:Sylvia Day

32995679

Tutvustus

Rikkusel on oma ohud …

Eliza Martin teab hästi, et pärijannaks olemisel on puudusi. Õnnekütid tiirlevad tema ümber, tuttavad valetavad ja petavad ning viimasel ajal korraldab keegi „õnnetusi”, et naist abielluma tõugata. Eliza ei lase end kiusata ja otsustab teada saada, kes on selle sepitsuse taga. Tal on vaja vaid meest, kes sulanduks tema kosilaste sekka ja otsiks kurikaela üles. Meest, kes on tähelepandamatu, osav tantsija, vaikne ja rahulik.

… ja ka teatud meestel

Vargapüüdja Jasper Bond on liiga suurt kasvu, liiga nägus ja liiga ohtlik. Kes küll jääks uskuma, et vaimset tarkust hindav naine nagu Eliza laseks end võrgutada tegudemehel? Aga Eliza põikpäisus ja juhtumi mõistatuslikkus moodustavad pakkumise, millest Jasper ei saa keelduda. Kliendi rahulolu on uhkuseasi ja Jasper on rõõmuga valmis tõestama, et just tema on mees, keda Eliza vajab …

Minu jaoks oli lugu üsnagi kuum ja erutav.Kaasaelamist jätkus ja süüdlane saadi kätte alles raamatu lõpu poole ja pingeline õhkkond viis lugeja seiklema ja ohte trotsima nagu seda tegid Eliza ja Jasper. Minu arust sobisid nad omavahel suurepäraselt ja erootilisust ja kuumi tundeid jagus selles loos piisavalt. Pole varem seda autorit lugenud ja ei teadnud, mida oodata. Igatahes nii kirglikku ja palavat armastust teineteise vastu, mis nende vahel oli, pole ma teistes lugudes ammu lugenud. Nagu öeldakse armastus võidab kõik ja üheskoos saadakse igast raskusest ja probleemist kenasti üle. Eks neid tuli ette mitmeid ja kahtlusi, kas nende suhe toimib samuti. Minu arust kahtles selles Eliza rohkem kui Jasper aga eks nii pidi siis ka olema. Vägagi sobilik lugemine erinevate krimi-ja fantaasialugude vahele. Kuigi tegemist on armastusromaaniga kuid samas ka erootilise romaaniga, siis on sobiv lugemine ikkagi. Kui keegi kardab, et on samasugune lugu nagu varjundite puhul, siis ma arvan, et just selle eelarvamuse pärast peaks seda raamatut lugema, nagu mina seda tegin, et veenduda vastupidises. Mulle meeldis ja tahan ka tänada Helios kirjastust super tõlke eest ja et nad selle raamatu meieni tõid. Eks millalgi üritan veel mõne selle autori raamatu kätte võtta ja läbi lugeda. Tean, et tal on mingisugune viieraamatuline sari, mille raamatute tutvustusi olen lugenud aga pole siiani jõudnud endale neid laenutada, sest tahan kõik korraga saada. Mis mulle Jasperi puhul meeldis, et ta oli selline vapper ja üsnagi romantiline mees, mina lugesin selle nii välja. Samas aga Eliza oli tagasihoidlik, elegantne ja pisut ka kahtlev nende suhte osas. Aga nad lubasid, et jätavad mineviku selja taha ja loovad koos tuleviku, et jääda igaveseks kokku. Mulle meeldis, et raamatul oli õnnelik lõpp ja kõik kes olid pahad said oma karistuse erineval moel. Muidugi üllatusi ja uusi sündmusi jagus ka raamatu lõpu poole üsnagi palju. Kes tahab teada, milline oli lõpp ja kellega veel Eliza loos kohtus peavad selle raamatu kindlasti läbi lugema. Aga selleks korraks pakaa ja kohtume järgmises postituses.